Obsah (7)

§ 184§ 185§ 64§ 65§ 54§ 76§ 75

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 4. veebruar 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-5444 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaid

§ 184

lg 2 p 2 järgi 5 aasta 6 kuu vangistusega ja

§ 185

lg 2 p-de 2, 3 järgi 5 aasta vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti N.

Vigovskiyle liitkaristuseks kuritegude kogumis 5 aastat 6 kuud vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga.

§ 65lg 1 alusel mõisteti N.

Vigovskiyle liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 5 aastat 6 kuud vangistust, lugedes Viru Maakohtu 20.04.2017 otsusega mõistetud 4 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse kaetuks käesoleva otsusega mõistetud vangistusega.

§ 54lg 1 alusel mõisteti N.

Vigovskiyle lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. Karistuse kandmise aja algus 28.02.2017 ja lõpp 28.08.

2. Viru Maakohtu 30.12.2019 määrusega jäeti N. Vigovskiy vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
3. Kinnipeetav kannab liitkaristust esimese astme kuriteo eest ning ta on käesolevaks ajaks ära kandnud mõistetud 5 aasta 6 kuu pikkusest vangistusest rohkem kui poole ning andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks. Samas isikul puudub Eestis elukoht. Tartu Maakohtu 14.06.2017 kohtuotsuse kohaselt mõisteti N. Vigovskiyle

§ 54

lg 1 alusel lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. N. Vigovskiy ise soovib pärast vabanemist minna elama Venemaale. 2.

1. Maakohtu hinnangul ei ole täidetud ka ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused. Karistusregistri andmetel on kinnipeetaval 2 kehtivat kriminaalkaristust. Vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks on vangistatu õiguspärane käitumine, kuid käesoleval juhul ei ole see tingimus täidetud, sest kinnipeetaval on 7 kehtivat distsiplinaarkaristust. Kui kinnipeetav ei suuda vanglas, range järelevalve all, alluda kehtestatud korrale ning käituda õiguskuulekalt, siis seab see kahtluse alla tema võime teha seda vabaduses. K-raha andmetel on isikul tasumata nõudeid 12 057,47 eurot. Vanglas on ta olnud süstemaatiline tööst keelduja, mis näitab, et isik ei ole valmis tegema jõupingutusi selleks, et oma võlgnevusi vähendama asuda. Kuivõrd kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud peale sõltuvusainete tarvitamise ka majandusliku kasu saamise eesmärk, siis puudus maakohtul kindlus, et isik vabanemisel majanduslike raskuste ilmnemisel ei asu uuesti kuritegelikule teele. Tähelepanuta ei saa jätta ka vangla iseloomustuses märgitut, mille kohaselt puudub kinnipeetaval motivatsioon kuritegelikust käitumisest loobuda. 2.
2. Positiivsena võib välja tuua, et kinnipeetav on läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening, samuti on temal toimunud vestlus kriminaalhooldusametnikuga, kuid ainuüksi eeltoodust ei saa teha järeldusi, et isik on asunud muutuste teele, eriti arvestades tema distsiplinaarrikkumisi ja tööst keeldumist vangistuses. 2.
3. Viru Vangla on toetanud kinnipeetava N. Vigovskiy vabastamist tingimisi enne tähtaega tingimusel, et kohaldatakse KrMS § 426 lg 3 sätteid. Prokuratuur on nõustunud vangla iseloomustuses tooduga. Maakohus märgib, et KrMS § 426 lg 3 võimaldab jätta sellise isiku, kelle puhul on täidetud kõik ennetähtaegse vabastamise eeldused ja kes samas antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja, allutamata

§ 76lg 5 teise lause järgi kohustuslikule käitumiskontrollile.

Kuid see säte ei anna iseseisvat alust väljasaatmisele kuuluvat süüdimõistetut ennetähtaegselt vabastada (Tartu Ringkonnakohtu 29.01.2013 määrus nr 1-085541, p 6.2). Määruskaebused

1. Viru Maakohtu 30.12.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu N. Vigovskiy kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada süüdimõistetu ennetähtaegselt KrMS § 426 lg 3 kohaldamisega. 3.
2. Kuigi kohtul on vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatuslik otsustusruum, peab kohus siiski kaaluma

§ 76lg 4 nimetatud asjaolusid kogumis.

Käesoleval juhul on maakohus eksinud leides, et tingimisi enne tähtaega vabastamise formaalsed eeldused (elukoht Eestis) pole täidetud ning jätnud tähelepanuta rea asjaolusid, mis viisid väära otsustuse tegemiseni. 2 3.2. KrMS § 426 lg 3 sätestab, et täitmiskohtunik võib määruses loobuda

§ 76

, 761või 77 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja.

§ 76

lg 2 p 1 näeb ette võimaluse vabastada süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega, kui ta on nõustunud

§ 75lg 2 p 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega.

Seega pole seadusega välistatud süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vabastamine ka olukorras, kus puudub elukoht Eestis, kuid isik kuulub väljasaatmisele. 3.3. Vangla iseloomustusest nähtub, et distsiplinaarkaristused on määratud valdavalt korraldustele tööle asuda mitteallumise eest. Süüdimõistetu seletas kohtuistungil, et ta ei ole põhimõtteline tööst keelduja, probleemiks on pakutava töö eest saadav tasu. Kohtumääruse põhjendustest nähtub, et maakohus ei hinnanud neid süüdimõistetu selgitusi sisuliselt, vaid lähtus ainult karistuste arvust ning on seetõttu jõudnud väärale järeldusele töösse negatiivse suhtumise kohta. Süüdimõistetu kannab karistust

§ 65lg 1 alusel (liitkaristuse hilisem mõistmine).

3.

1. Individuaalse täitmiskava järgi on süüdimõistetuga seni läbi viidud tegevused andnud positiivse tulemuse. Läbis sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ja oli aktiivne osaleja - avatud, jutukas, rääkis oma elukogemustest ning kuriteost, saab aru, miks vanglasse sattus. Kohtuistungil kinnitas süüdimõistetu, et on teinud varasemast järeldused ja kavatseb oma elu kardinaalselt muuta. Vangla iseloomustuses märgitud motivatsioonipuudus pole põhjendatud ja on vastuolus sotsiaalprogrammi tulemustega. Alkoholi ja narkosõltuvust pole diagnoositud. Millised järeltegevused on planeeritud, vangla iseloomustusest ei nähtu. 3.
2. Vabanemise korral on süüdimõistetul elukoht Vene Föderatsioonis ja sugulaste tugi ning abi töökoha leidmisel. Puuduvad põhjused, miks riik peaks jätkuvalt kandma ülalpidamiskulusid süüdimõistetuga seoses, kes on teise riigi kodanik ja kelle suhtes on olemas jõustunud väljasaatmise otsus ning kes ise on sellega nõus. Maakohus ei ole hinnanud

§ 76lg 4 ja Kr

MS § 426 lg 3 märgitut kogumis ning on jätnud arvestamata määruskaebuses esiletoodut. Süüdimõistetu on võimalik vabastada vangistusest tingimisi enne tähtaega, kohaldades väljasaatmist.

1. Viru Maakohtu 30.12.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu N. Vigovskiy, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse kohaldamist, millega vabastada süüdimõistetu KrMS § 426 lg 3 kohaselt. Määruskaebuses märgitakse kokkuvõtlikult järgmist. Süüdimõistetu leiab, et maakohtu määrus on pinnapealne, ei ole kooskõlas seadusega, seaduse mõtte ega seadusandja tahtega. Viru Vangla toetab KrMS § 426 lg 3 alusel süüdimõistetu vabastamist. Vabastamist toetab ka prokurör. Ka kaitsja toetab vabastamist. Süüdimõistetu soovib ennetähtaegse vabastamise ja väljasaatmise korral asuda tööle, suhelda oma lastega ja 10 aasta möödumisel tagasi seaduslikult Eestisse tulla. N. Vigovskiy toob välja, et ta on saanud vanemaks ning vangistuse jooksul oma elu ja tegude üle järgi mõelnud. Süüdimõistetu toob välja, et tal on võlg, kuid võla tasumiseks on vaja käia tööl. Vanglas tööle sundimist peab süüdimõistetu aga silmakirjalikuks, kuna ta peab tegema seal majandustöid ja seda tunnitasuga 0,63 eurot. Tööle on N. Vigovskiyt sunnitud 7 korda, s.o 8,82 euro pärast. Seega raha teenida ja võlgu maksta saab süüdimõistetu vaid vabaduses töötades. N. Vigovskiy leiab, et tänu sotsiaalprogrammi Eluviisitreening läbimisele ning vestlusele kriminaalhooldusametnikuga võib asuda seisukohale, et süüdimõistetu on asunud muutuste teele. Süüdimõistetu ülalpidamine vanglas toob riigile üksnes lisakulu, mis ei ole väärt, sest Eesti Vabariik saadab süüdimõistetu nagunii riigist välja. Materiaalsed ja formaalsed eeldused ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud. Väljasaatmisele kuuluva süüdimõistetu vabastamist Tartu Ringkonnakohtu 29.01.2013 määruse alusel ei välistata. 3
2. Tartu Ringkonnakohtu 27.01.2020 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 03.02.
3. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud kooskõlas kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. Ei ole tuvastatav ka kaalutlusõiguse rikkumine. See, et määruskaebustes ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda, et tegemist oleks kaalutlusõiguse rikkumisega. Ringkonnakohus ei tuvastanud esitatud määruskaebuste alusel ei materiaal- ega ka menetlusõiguse rikkumisi.
5. Määruskaebused jäävad edutuks. Ringkonnakohus ei leia, et määruskaebustes toodud asjaolud oleks maakohtu määruses käsitlemata. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kuigi süüdimõistetu on oma määrusekaebuses taotlenud kaitsjat riigi õigusabi korras, siis on käesolevaks ajaks esitanud määruskaebuse ka süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat A. Suuban, kes oli süüdimõistetu kaitsjaks ka maakohtus ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel. Ka ei nähtu, et vahepeal oleks süüdimõistetu suhtes õigusabi osutamine lõppenud. Kaitsja määruskaebusest tuleb välja, et määruskaebus esitati, kuna N. Vigovskiy soovis vaidlustada kohtumäärust kaitsja vaheldusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et süüdimõistetu puhul on täitmata elukoha olemasolu kriteerium. Samuti on kaitsja meelevaldselt ja vääralt tõlgendanud KrMS § 426 lg-t
6. Ringkonnakohus on varasemalt märkinud ja peab ka käesolevas lahendis vajalikuks märkida, et otsustamaks, kas N. Vigovskiy ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud

§ 76lg-st 4 tulenevad tingimused, pole tähtsust sellel, kas N. Vigovskiy saadetakse Eestist välja või mitte. Kr

MS § 426 lg 3 kohaselt võib täitmiskohtunik määruses loobuda

§ 76

, 761 või 77 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. Kriminaalmenetluse seadustiku osutatud säte ei mõjuta vangistusest ennetähtaegse vabastamise formaalsete ega materiaalsete eelduste olemasolule antavat hinnangut, st sellest sättest ei tulene täiendavat alust isiku ennetähtaegseks vabastamiseks. KrMS § 426 lg 3 võimaldab jätta sellise isiku, kelle puhul on täidetud kõik ennetähtaegse vabastamise eeldused ja kes samas antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja, allutamata

§ 76lg 5 teise lause järgi kohustuslikule käitumiskontrollile.

Kuid juhul, kui kohus leiab, et isiku puhul ei ole täidetud

§ 76lg-st 4 tulenevad ennetähtaegse vabastamise eeldused, ei saa Kr

MS § 426 lg-t 3 kohaldada. Ettekirjutus isiku riigist väljasaatmiseks ei ole ka selline asjaolu, mida kohus võiks võtta arvesse, kui ta hindab isiku ennetähtaegse vabastamise põhjendatust

§ 76lg 4 järgi.

Ettekirjutus riigist väljasaatmiseks on täidetav pärast süüdimõistetu vabanemist vangistuse kandmiselt. Välismaalaste seaduse § 43 lg 1 lg 1 p 5 ja lg 3 kohaselt on Eestis kohtulahendi alusel kinnipidamisasutuses viibival kinnipeetaval õigus ja kohustus viibida Eestis ja tal ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud seaduslikku alust. (Tartu Ringkonnakohtu 18.09.2017 määrus asjas nr 1-14-6902, p-d 14–15) Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium tähelepanuta kaitsja, aga ka vangla ja sellest tulenevalt ka prokuröri seisukoha osas, milles N. Vigovskiy ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamine seotakse tema võimaliku Eestist väljasaatmisega. (Tartu Ringkonnakohtu 09.01.2018 määrus asjas nr 1-156413) Ka ei saa maakohtule ette heita nagu oleks maakohus asunud seisukohale, et isikut, kelle suhtes on tehtud väljasaatmisotsus, ei saaks ennetähtaegselt vabastada. 4 Maakohus on lisaks sellele, et on tuvastanud süüdimõistetul elukoha puudumise, on põhjalikult analüüsinud, miks ei ole süüdimõistetu vabastamine käesoleval hetkel põhjendatud, s.o miks materiaalsed eeldused on täitmata. Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Maakohtu määrusest ei ole võimalik kaalutlusviga tuvastada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa vähetähtsustada süüdimõistetule määratud distsiplinaarkaristusi, millest kõik siiski ei ole määratud tööst keeldumise eest. Vangla iseloomustusest nähtuvalt on süüdimõistetutul distsiplinaarkaristusi mitmete rikkumise eest, need on nii seaduslikule korraldusele mitteallumine, viibimine talle mitte ettenähtud ajal ja ruumis kui ka teistest osakonnast kinnipeetavaga suhtlemine. Nagu ei ole välistatud raskeid kuritegusid toime pannud isikute vabastamine ei ole teoreetiliselt välistatud ka distsiplinaarkorras karistatud süüdimõistetute ennetähtaegne vabastamine. Küll tuleb arvestada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-09-14104, p 21) Isikule määratud distsiplinaarkaristused just näitavad seda, kuidas süüdimõistetu on ennast vangistuse jooksul üleval pidanud. Süüdimõistetul on 7 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis näitab, et süüdimõistetu ka range järelevalve tingimustes ei oska oma käitumist viia kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa alahinnata töötamise vajalikkust vangistuses nagu seda on teinud kaitsja. Tulenevalt vangla iseloomustusest nähtub, et individuaalses täitmiskavas on N. Vigovskiyle ette nähtud töötamine, mille tulemuseks on see, et ta peaks säilitama tööharjumuse ja sissetuleku. See on mitmeti tõlgendatav. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. VangS § 37 lg-st 1 on kinnipeetav kohustatud töötama, kui seadusest ei tulene teisiti. Saadava töötasu suurus ei anna alust tööks keeldumiseks ilma mõjuva põhjuseta, sest nagu eelnevalt märgitud, vanglas töötamine on üldjuhul kohustuslik. Töötasu suurus ei mõjuta tööharjumust. Vangla on siiski karistuslik meede ning meelevaldne oleks arvata, et lisaks karistuslikele eesmärkidele tuleks n-ö tasustada lihtsamat ja kergemat tööd võrdväärselt keskmise palgaga vabaduses. Sissetuleku säilimine on vajalik süüdimõistetule vabaduses ning kui süüdimõistetul ei säili vangistuse jooksul tööharjumust, siis on kaheldav ka vabaduses saadav töötasu ning selle arvelt õiguskuulekalt äraelamine. Vangla iseloomustusest tulenevalt on N. Vigovskiy pannud kuriteo toime muuhulgas majandusliku kasu eesmärgil. Tööst keeldumine annab ülevaate süüdimõistetu isikust, käitumisest ning suhtumisest. Süüdimõistetu selgitused distsiplinaarkaristuse määramise kohta ei ole asjakohased, mida arvestada. Kui süüdimõistetu ei nõustunud määratud karistustega, oleks tulnud tal need nõuetekohaselt vaidlustada halduskohtus. 5 Süüdimõistetu määruskaebuses tuuakse välja, et nii vangla, prokurör kui ka kaitsja toetavad ennetähtaegset vabastamist. Siinkohal on maakohus arvestanud vangla iseloomustuses toodut, kuid ei ole seotud vangla subjektiivse arvamusega, kas isik vabastada või mitte. Riigikohus on selgitanud, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul lasub kohustus vastata menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31) Prokuratuuri arvamus, mis sisaldab endast infot istungil osalemise kohta ning üksnes lauset „Prokuratuur nõustub vangla arvamuses toodud argumentidega ning toetab, nagu ka vangla, Nikolay Vigovskiy ennetähtaegset vabastamist“ ei ole põhjendatud seisukoht ning on raske hinnata, miks peaks süüdimõistetu vabastama – kas nõustutakse vangla seisukohaga, et vabastada või millised argumente prokuratuur silmas peab. Prokuratuuri seisukoht täidab sellisel juhul üksnes minimaalselt formaalset eeldust – tulenevalt KrMS § 432 lg-st 33 võib täitmiskohtuniku juures küsimuse läbi vaadata prokuröri osavõtuta, kui prokuratuur on edastanud täitmiskohtunikule oma seisukoha kirjalikult või elektrooniliselt ning teatanud, et ei soovi küsimuse läbivaatamisest osa võtta. Oma sisulist funktsiooni selline seisukoht ei täida, sest üksnes vabastada või mitte vabastada ei anna mingit põhistust. Arvestades süüdimõistetul läbitud sotsiaalprogramme, sh seda, et vangla iseloomustusest tulenevalt on Eluviisitreeningu järeltegevus soovitav, ning isikul on märkimisväärselt palju distsiplinaarkaristusi, siis ei ole võimalik

§ 76

lg 4 asjaolusid kogumis hinnates jõuda järeldusele, et süüdimõistetu on asunud muutuste teele. Süüdimõistetu ülalpidamiskulud vangistuses nende asjaolude kogumisse ei kuulu. Ennetähtaegne vabastamine oleks põhjendatud isikute suhtes, kes on näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on võimelised oma käitumist muutma. N. Vigovskiy on näidanud, et ka range järelevalve ei mõjuta teda ning seega ei ole alust arvata, et oleks põhjust süüdimõistetut usaldada ja rakendada tema suhtes kriminaalhooldust koos elektroonilise valvega.

1. Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal määruskaebuse koostamiseks 40 minutit, mille eest taotleb tasu summas 43,20 eurot, sh käibemaks 7,20 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud osaliselt arvestades määruskaebuse mahtu ning selles üle korratud maakohtu määrust ning argumentide asjakohasust, mistõttu kuulub määruskaebus rahuldamisele samuti osaliselt, s.o 30 minuti ulatuses kokku summas 32,40 eurot, sh käibemaks 5,40 eurot. KrMS § 187 lg 2 alusel tuleb kaitsjatasu summas 32,40 eurot hüvitada süüdimõistetul.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
3. detsembri 2019 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. /allkiri/ Tiit Lõhmus /allkiri/ Mati Kartau 6 /allkiri/ Aarne Sarjas