← Eesti

1-18-117/34

Obsah (9)§ 264§ 213§ 65§ 201§ 73§ 209§ 15§ 56§ 44

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 2. mai 2018, Võru Kriminaalasja number 1-18-117 (kohtueelse menetluse nr 17231700774) Kohtukoosseis K

) § 201 lg 1 järgi Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak Süüdistatav Riida Nihvelt. Isikukood 45406142737; elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; pensionär; karistatud Tartu Maakohtu 25. mai 2017 otsusega

§ 264

lg 1 p 2 järgi rahalise karistusega Kaitsja Vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas Kannatanu K. K. Kannatanu esindaja Vandeadvokaat Rein Napa RESOLUTSIOON 1. Tunnistada Riida Nihvelt süüdi

§ 213

lg 1 järgi arvutikelmuses ja karistada teda 125 (saja kahekümne viie) päevamäära ehk 1250 (tuhande kahesaja viiekümne) euro suuruse rahalise karistusega. 2. Liita

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel käesoleva otsuse resolutsiooni 1.

punktiga mõistetud karistusele Riida Nihveltile Tartu Maakohtu

  1. mai 2017 otsusega mõistetud 50 päevamäärane (500 eurot) rahaline karistus ja moodustada 150 (saja viiekümne) päevamäärane ehk 1500 (tuhande viiesaja) eurone rahaline liitkaristus.
  2. Jätta

§ 65lg 3 ja § 73 lg-te 1 ja 3 alusel käesoleva otsuse resolutsiooni 2.

punktiga mõistetud liitkaristus täitmisele pööramata, kui Riida Nihvelt ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

  1. Katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates
  2. maist
  4. Jätta kehtima Riida Nihveltile Tartu Maakohtu
  5. mai 2017 otsusega mõistetud aasta pikkune loomapidamise keeld.
  6. Rahuldada K. K. tsiviilhagi osaliselt ja mõista võlaõigusseaduse § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 Riida Nihveltilt K. K. kasuks välja 1900 (tuhande üheksasaja) eurone kahjuhüvitis. See kahjuhüvitis tuleb Riida Nihveltil tasuda K. K. arveldusarvele nr EE
  8. Arvata menetluskulu hulka: 7.
  9. kannatanu K. K. kohtuistungile tulemisega tekkinud 107 (saja seitsme) euro suurune sõidukulu; 7.
  10. tunnistaja K. K. kohtuistungile tulemisega tekkinud 50 (viiekümne) euro suurune sõidukulu; 7.
  11. Advokaadibüroole Objartel & Partnerid maksmisele kuuluv 808 (kaheksasaja kaheksa) euro ja 32 (kolmekümne kahe) sendi suurune riigi õigusabi tasu vandeadvokaat Heiki Kuninga poolt Riida Nihveltile osutatud õigusabi eest; 7.
  12. Advokaadibüroole Rein Napa maksmisele kuuluv 666 (kuuesaja kuuekümne kuue) euro ja 72 (seitsmekümne kahe) sendi suurune riigi õigusabi tasu vandeadvokaat Rein Napa poolt K. K. esindamise eest; 7.
  13. sundraha 750 (seitsesada viiskümmend) eurot.
  14. Jätta käesoleva otsuse resolutsiooni p-des 7.1, 7.2 ja 7.4 nimetatud menetluskulu (vastavalt 107, 50 ja 666,72 eurot), pool käesoleva otsuse resolutsiooni p-des 7.3 ja 7.5 nimetatud menetluskulust (vastavalt 404,16 ja 375 eurot) ning pool kohtueelses menetluses menetluskulu hulka arvatud 144 eurosest kaitsjatasust (72 eurot) ehk kokku 1674 (tuhat kuussada seitsekümmend neli) eurot ja 88 (kaheksakümmend kaheksa) senti Riida Nihvelti kanda. Menetluskulud tuleb Riida Nihveltil tasuda ositi 12 (kaheteist) kuu jooksul võrdsetes osades alates otsuse jõustumisest hiljemalt iga kuu viimaseks kuupäevaks otsusele lisatud makseinfolehel näidatud kontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.
  15. Riigi kanda jätta kohtueelses menetluses menetluskulu hulka arvatud 510 eurone ekspertiisitasu, pool kohtueelses menetluses menetluskulu hulka arvatud 144 eurosest kaitsjatasust (72 eurot) ja pool käesoleva otsuse resolutsiooni p-des 7.3 ja 7.5 nimetatud menetluskulust (vastavalt 404,16 ja 375 eurot).
  16. 3 plaati meediasalvestistega jätta kriminaalasja juurde. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates
  17. maist
  18. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib KrMS § 189 lg 3 kohaselt vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
  19. peatüki kohaselt. See tähendab, et 15 päeva jooksul alates
  20. maist 2018 tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Võru kohtumajale. PÕHIOSA 2

(17)Kohus toob kõigepealt välja menetluse senise käigu ja poolte seisukohad (A), tuvastab seejärel faktilised asjaolud (B), annab neile õigusliku hinnangu (C), mõistab Riida Nihveltile karistuse (D), võtab seisukoha tsiviilhagi kohta (E) ja teeb viimaks otsustuse menetluskulude ning asitõendite kohta (F). (A) Menetluse käik ja poolte seisukohad 1. R. Nihveltile esitati

§ 201lg 1 järgi süüdistus omastamises.

Süüdistusakti sisu oli lühidalt järgmine. R. Nihvelti kätte oli usaldatud K. K. pangakaart. Selle kaardiga võttis R. Nihvelt kaks korda tahtlikult ebaseadusliku omastamise eesmärgil PIN-koodi sisestades SEB Panga sularahaautomaadist K. K. arvelduarvelt sularaha. Esimest korda tegi ta seda

  1. mail 2017 kella 16:33st kuni 16:40ni, kui võttis Põlvas Kesk 7 asuvast automaadist välja 1200 eurot. Teist korda tegi ta seda Põlvas Kesk 39 olevast automaadist, kui võttis
  2. mail 2017 kella 07:39st kuni 07:42ni välja 800 eurot. Nii saadud 2000 eurot R. Nihvelt omastas ja tekitas kannatanule varalise kahju kokku 2000 eurot. Kaks raha väljavõtmist pani süüdistatav toime jätkuvalt ühtse tahtlusega.
  3. R. Nihvelti kaitsja leidis kaitseaktis, et R. Nihvelt ei ole süüdistusaktis kirjeldatud tegu toime pannud. K. K. mälu on kehv ja kannatanu kõiki asjaolusid ei mäleta. Küll aga ilmneb sellest, mida K. K. mäletab, et 1000 eurot jättis ta R. Nihveltile.
  4. K. K. on esitanud tsiviilhagi, mida ta kohtuistungil täpsustas: ta palub hüvitada endale 2000 eurot, mis R. Nihvelt ära võttis ja lisaks 1410,93 eurot, mille K. K. peab intressidena maksma talle selle 2000 eurot laenanud TF Bank AB-le.
  5. Kohtuistungil jäi prokurör süüdistuses öeldu juurde. Ta palus R. Nihvelt

§ 201

lg 1 järgi süüdi mõista ja karistada teda 90 päevamäärase ehk 900 eurose rahalise karistusega. Sellele karistusele palus prokurör liita varasema kohtuotsusega mõistetud 50 päevamäärane (500 eurone) rahaline karistus ja moodustada neist kahest karistusest 90 päevamäärane (900 eurone) liitkaristus. Selle karistuse palus prokurör jätta

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui R.

Nihvelt ei pane kolme aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja järgib talle varasema otsusega seatud aasta pikkust loomapidamise keeldu.

  1. K. K. esindaja toetas prokuröri taotlusi ja palus rahuldada K. K. tsiviilhagi 3410,93 euro ulatuses.
  2. R. Nihvelti kaitsja palus oma kaitsealuse õigeks mõista, sest K. K. oli raha välja võtmisega nõus. Kui kohus siiski leiab teisiti ja tunnistab R. Nihvelti süüdi, ei saa seda teha kogu 2000 euro omastamise osas. Samuti ei ole võimalik rahuldada tsiviilhagi, vähemalt mitte täies mahus.
  3. Kohus küsis pooltelt enne kohtuvaidlusi muu hulgas, kas kõne alla võiks tulla R. Nihvelti süüdi tunnistamine omastamise asemel arvutikelmuses. (B) Faktilised asjaolud
  4. Kohus toob kõigepealt välja praeguse kriminaalasja jaoks olulised asjaolud ja selgitab seejärel, mille alusel ta need asjaolud tuvastas.
  5. K. K. pani internetti kuulutuse, et otsib kaaslast. Selle kuulutuse peale kirjutas K. K. neti teel R. Nihvelt. K. K. ja R. Nihvelt leppisid kokku, et kohtuvad Tallinna bussijaamas, kust lähevad edasi K. K. poole Akadeemia teele. R. Nihvelt sõitis seetõttu
  6. mail 2017 bussiga 3

(17)Põlvamaalt Tallinnasse. Ta kohtus bussijaamas K. K. . R. Nihvelt ja K. K. läksid viimase poole Akadeemia teele ja veetsid seal öö. Järgmisel päeval sõitsid R. Nihvelt ja K. K. bussiga Põlvasse, kust läksid edasi R. Nihvelti poole Põlvast mõni kilomeeter eemal asuvasse Tilsi külla. Seal hakkasid R. Nihvelt ja K. K. rääkima sellest, et K. K. võiks osta endale mingi maja kuhugi veekogu äärde. R. Nihvelt näitas K. K. internetist mingisuguse maja müügikuulutust ja ütles, et selle ostmiseks tuleks maksta esialgu 1000 eurot. K. K. ütles, et tal nii palju raha ei ole. Seepeale leidsid R. Nihvelt ja K. K. , et viimane peaks raha saamiseks laenu võtma. K. K. helistas mitmele laenupakkujale, aga keegi neist talle laenu ei andnud. Küll aga õnnestus neil saada 2000 eurot laenu TF Bank AB-st interneti teel avaldust tehes. Ei ole võimalik teha kindlaks, kas selle laenuavalduse tegi ja vajalikud dokumendid saatis R. Nihvelt TF Bank AB-le üksi või osales selles ka K. K. . Öö vastu
  1. maid 2017 veetsid K. K. ja R. Nihvelt viimase pool.
  2. mail 2017 siirdusid mõlemad Põlvasse. Kas alles Põlvasse jõudnuna või juba varem andis K. K. R. Nihvelti kätte oma pangakaardi. K. K. lubas R. Nihveltil võtta sellega välja sularaha mingiks tuvastamata jäävaks otstarbeks. Kannatanu pidas silmas seda, et R. Nihvelt võtab välja maksimaalselt 100 eurot, aga seda summat ta süüdistatavale ei öelnud; siiski sai R. Nihvelt aru, et K. K. andis talle loa üksnes 100 euro välja võtmiseks. R. Nihvelt läks Kesk 7 asuva pangaautomaadi juurde ja võttis sealt PIN-koodi tippides kell 16.33–16.40 kuus korda välja 200 eurot (kokku 1200 eurot). Välja võetud raha jättis R. Nihvelt enda kätte. Sama päeva õhtul läksid mõlemad ööbima Põlva hotelli „Pesa“. 57 eurose hotelliarve tasus R. Nihvelt.
  3. mai 2017 hommikul läks R. Nihvelt K. K. pangakaardiga Kesk 39 asuva pangaautomaadi juurde ja võttis sealt K. K. teadmata PIN-koodi tippides kell 7.39–7.42 kolm korda välja 200 eurot ja kaks korda 100 eurot (kokku 800 eurot). Selle raha jättis R. Nihvelt enda kätte. Peagi pärast raha välja võtmist kutsus R. Nihvelt K. K. takso, pani mehe takso peale ja palus taksojuhil K. K. viia tema koju Tallinnasse. Seda taksojuht tegigi.
  4. Et R. Nihvelt ja K. K. tutvusid K. K. netikuulutuse peale, tuvastab kohus K. K. ja R. Nihvelti ütluste alusel.
  5. Seda, et R. Nihvelt sõitis
  6. mail 2017 K. K. juurde ja et nad olid öö K. K. pool, R. Nihvelt eitab (kd 1, tl 198). Kohus R. Nihveltit selles osas ei usu. Kõigepealt tuleb märkida, et niisugusest külaskäigust rääkis üksikasjalikult ja igati usutavalt K. K. (kd 2, tl 16, 17 pöördel ja 18). Samuti kinnitas seda K. K. (kd 2, tl 20). Ka L. K. ütles, et R. Nihvelt lubas temale, et tuleb K. K. juurde Tallinnasse (kd 2, tl 26). Viimaks väärivad sellega seoses tähelepanu ka R. Nihvelti e-kirjad.
  7. mai 2017 e-kirjas kõneles süüdistatav Tallinnasse K. K. külla minemisest (kd 1, tl 190 pöördel).
  8. mai e-mailis rääkis R. Nihvelt Tallinnas K. K. juures käimisest (kd 1, tl 190 pöördel).
  9. Et süüdistatav ja kannatanu läksid
  10. mail 2017 R. Nihvelti poole ning olid öö seal, saab tuvastada K. K. ja R. Nihvelti ütluste najal. Samuti viitavad sellele L. K. ütlused, mille järgi pidas ta oma isa ja temaga koos olnud R. Nihveltiga mitu videokõnet, mille sisu oli see, et neil kahel on R. Nihvelti juures olles hea (kd 2, tl 26).
  11. Veekogu äärse maja ostmisest kõnelemise tuvastab kohus kõigepealt K. K. ütluste alusel (kd 2, tl 16, 17 ja 18). Ka saab selle tuvastamisel tugineda K. K.
  12. mai 2017 e-kirjale, milles K. K. avaldab R. Nihveltile soovi soetada eluase kusagil veekogu lähedal (kd 1, tl 190).
  13. Et seepeale näitas R. Nihvelt K. K. mingisuguse maja müügikuulutust ja et seejärel leidsid mõlemad, et K. K. peaks laenu võtma, saab kõigepealt tuvastada K. K. ütluste alusel (kd 2, tl 16, 17 ja 18). Lisaks on siingi tarvis viidata K. K. ühele e-kirjale: K. K. kirjutas R. Nihveltile juba
  14. mail 2017, et ta peaks veekogu äärse maja ostmiseks pikaajalist laenu võtma (kd 1, tl 190). Seega on võimalik, et laenu võtmisest hakkas
  15. mail 2017 rääkima mitte R. 4
(17)Nihvelt, vaid K. K. . Isegi kui laenu võtmise initsiatiiv tuligi K. K. poolt, oli see R. Nihveltile igati meeltmööda. Nimelt saab kogu sündmuste käigu põhjal teha järelduse, et R. Nihvelt kasutas K. K. ära raha saamiseks. Päriselt ei saa välistada, et selline plaan tekkis R. Nihveltil alles millalgi pärast K. K. kohtumist, aga tõenäolisem on see, et sellisele mõttele tuli süüdistatav juba K. K. interneti teel suheldes: seda siis, kui K. K. hakkas kõnelema laenu võtmisest. On tõsi, et esialgu laitis R. Nihvelt laenu võtmise mõtte maha (kd 1, tl 190). See aga on hõlpsasti seletatav. Kõigepealt on võimalik, et R. Nihvelt mõistis, et kuni tema suhtlus K. K. piirdub netikeskkonnaga, oleks tal keeruline K. K. raha kätte saada. Samas aga on mõeldav seegi, et laenu enda kätte võtmise plaan tuli R. Nihveltil alles pärast K. K. ettepaneku maha laitmist. Seepärast on igati usutav, et R. Nihvelt jätkas K. K. suhtlust sooviga viimasega kokku saada ja kuidagi temast ilmselgelt sisse võetud mehelt mingisugune raha kätte saada. Seetõttu ongi kõigiti mõeldav, et R. Nihvelt juhtis
  1. mail 2017 tema ja K. K. vestlust maja ostmise suunas ja lootis, et K. K. tuleb laenu võtmise plaaniga uuesti välja. Siiski on mõeldav ka see, et R. Nihvelt ise tegi K. K. ettepaneku maja ostmiseks laenu võtta. Ka R. Nihvelt ise on öelnud, et ta ei mäleta, kas laenu võtmise plaani esitas tema või K. K. (kd 1, tl 195).
  2. K. K. edutud katsed telefoni teel laenu saada tuvastab kohus kannatanu ütluste (kd 2, tl 18–18 pöördel) ja K. K. telefonikõnede salvestuse (kd 1, tl 183–187) abil.
  3. Et keegi tegi TF Bank AB-le taotluse anda K. K. 2000 eurone laen ja et see laen makstigi välja, tuvastab kohus TF Bank AB-lt saadud materjalide (kd 1, tl 132–148) ja K. K. pangakonto väljavõtte (kd 1, tl 149–150) alusel. See „keegi“ ei saanud olla keegi muu kui K. K. või R. Nihvelt. Kindlasti ei saanud selle laenu taotlemisega tegeleda K. K. üksinda. Kannatanu infotehnoloogiat puudutavad teadmised on äärmiselt piiratud. K. K. saab hakkama üksnes mõningate elementaarsete asjadega, mida ta on korduvalt teinud: e-mailide kirjutamise, uudiste lugemise, pangakaardiga maksmise ja ehk ka pangaautomaadist raha välja võtmisega (kd 2, tl 19 pöördel, tl 20 pöördel ja 21 pöördel). K. K. on võimetu tegema üksi midagi sedavõrd keerulist, nagu TF Bank AB-st laenu taotlemine: laenuandja üles leidmine, laenukeskkonda sisenemine, laenuavalduse täitmine, kontoväljavõtete pärimine ja salvestamine, nende manusena saatmine laenuandjale ja laenulepingu digitaalne allkirjastamine. Et K. K. seda kõike üksi ei teinud, ilmneb ümberlükkamatult ka sellest, et laenuavalduses on laenu taotleja e-posti aadressiks märgitud xxxxxxxxxxx@online.ee ehk aadress, mida kasutab R. Nihvelt (kd 1, tl 189–193), ja et sellelt aadressilt saadeti laenuandjale K. K. pangaväljavõtted (kd 1, tl 135– 136). Niisiis tegeles laenu taotlemisega R. Nihvelt. Kas K. K. sellest teadlik oli, ei ole võimalik tuvastada. On mõeldav, et R. Nihvelt teavitas K. K. oma taotluse tegemisega seotud sammudest või vähemalt mõningatest neist. Nt võis R. Nihvelt küsida K. K. tema ID-kaarti ja PIN-koode, et ta saaks laenulepingule alla kirjutada. Samas ei saa välistada, et R. Nihvelt hankis need vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) K. K. teadmata, nt viimase rahakotis sorides. See aga pole karistusõiguslikust aspektist oluline, sest laenu võtmise osas ei ole R. Nihveltile süüdistust esitatud.
  4. Selle, et öö vastu
  5. maid 2017 olid K. K. ja R. Nihvelt süüdistatava pool ning et järgmisel päeval läksid nad Põlvasse, tuvastab kohus K. K. ja R. Nihvelti ütluste najal.
  6. Et K. K. andis millalgi R. Nihvelti kätte oma pangakaardi, saab samuti tuvastada K. K. ja R. Nihvelti ütluste, aga kaudselt ka pangaautomaatide juures tehtud videosalvestuste ning K. K. pangaväljavõtte alusel.
  7. Asja lahendamise jaoks keskse tähtsusega on see, miks K. K. R. Nihveltile oma pangakaardi andis ja mida ta sealjuures süüdistatavale ütles (kui üldse ütles). Otsesed tõendid on selle kohta üksnes süüdistatava ja kannatanu ütlused, mis mõlemad on aga üsnagi segased ja üldsõnalised. 5
(17)20. R. Nihvelti sõnul tegi tema K. K. ettepaneku võtta raha välja (kd 1, tl 195). Samas aga ei täpsusta R. Nihvelt, millist summat ta silmas pidas, miks selle välja võtma pidi ja mida kostis sellise ettepaneku peale K. K. . Ütluste niisugune üldsõnalisus annab aluse kahelda nende tõele vastavuses. Lisaks nähtub R. Nihvelti 20. juuli 2017 ülekuulamise protokollist, et süüdistatav on välja võetud raha osas andnud erineval ajal erinevat laadi ütlusi. Sellega seoses tuleb pöörata tähelepanu tõsiasjale, et kui inimene on andnud menetluse käigus vastuolulisi ütlusi, tuleb tema ütlused selles osas kõrvale jätta, välja arvatud juhul, kui isik suudab arusaadavalt selgitada, miks ta on vastuolulisi ütlusi andnud (RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–16). R. Nihvelt oma erinevate ütluste vastuolulisust selgitanud ei ole. Seepärast jätab kohus R. Nihveti ütlused selles osas kõrvale. 21. K. K. ütles, et ta ei mäleta täpselt, miks ta pangakaardi R. Nihvelti kätte andis. Kannatanu arvas, et ta andis selle seepärast, et R. Nihvelt saaks võtta välja maksimaalselt 50 eurot selle eest, et K. K. tema pool ööbis. K. K. siiski ei mäletanud, kas ta selle summa ka R. Nihveltile ütles (kd 2, tl 18 pöördel–19). Niisiis on ka K. K. ütlused kõike muud kui täpsed. Siiski andis kannatanu kohtus ütlusi ja nendes ütlustes puuduvad vastuolud. Seetõttu on kohtul võimalik K. K. ütlustele tugineda. Seega peab kohus neid ütlusi ja juhtunu kogu konteksti silmas pidades otsustama kõigepealt seda, kas mõningad kasvõi mingilgi määral reaalsena paistvad pangakaardi üleandmise eesmärki puudutavad stsenaariumid saab tõsikindlalt välistada. Lisaks tuleb otsustada,
  1. a)milliseid stsenaariumeid välistada ei saa ja
  2. b)milline neist stsenaariumitest on süüdistatava jaoks kõige soodsam. Viimast tuleb teha tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest. 22. Kõigepealt tuleb välistada see, et K. K. andis R. Nihveltile oma pangakaardi ilma, et ta oleks kuidagigi andnud mõista, mida R. Nihvelt sellega teha võib. Seesugune stsenaarium on täiesti ebausutav, sest K. K. ja R. Nihvelt suhtlesid tihedalt ja on võimatu, et kannatanu ei viidanud mitte kuidagi sellele, miks ta oma kaardi süüdistatavale annab. 23. Ka ei ole võimalik, et K. K. lubas R. Nihveltil võtta kaardiga välja nii palju raha, kui süüdistatav soovib. Kohtuistungi ja kriminaaltoimiku materjalide põhjal ei saa mitte kuidagi väita seda, et K. K. ei saa raha väärtusest aru. Näiteks teab kannatanu, millised on tema sissetulekud ja ta kasutab pangakaarti poes maksmiseks. Ka ütles K. K. , et tema teada oli tema arvel 9. mail 2017 suurusjärgus 500 eurot raha (kd 2, tl 19). See ka nii oli, sest K. K. kontol oli 8. mail 2017 ca 370 eurot ja 9. mail 2017 enne laenu ülekandmist u 350 eurot (kd 1, tl 149). Seepärast ei ole mõeldav, et K. K. oleks lubanud R. Nihveltil teha tema kontol oleva rahaga n-ö mida iganes. 24. Välistatud on ka see, et K. K. andis R. Nihveltile pangakaardi selleks, et süüdistatav saaks välja võtta 1200 eurot (ehk nii palju raha, nagu R. Nihvelt välja võttis), saati siis veel rohkem. Selline stsenaarium on välistatud kahel alternatiivsel põhjusel. 25. Kõigepealt on igati usutav K. K. väide, et ta ei teadnudki, et tema kontol sedavõrd palju raha on: seda seetõttu, et ta ei teadnud, et talle oli kantud üle 2000 eurot (kd 2, tl 19). Kõigepealt tuleb selle väitega seoses pöörata tähelepanu sellele, et K. K. kontol on tavaliselt küllaltki vähe raha. Kannatanu sõnul on tema kontol kõige rohkem raha vahetult pärast pensioni saamist (kd 2, tl 19). Olgu veelkord viidatud sellele, et K. K. hinnangul võis tal 9. mail 2017 olla kontol 500 eurot ja tegelikult oli seal 350 eurot. K. K. ütluste põhjal võib teha loogilise järelduse, et pensionipäeva möödudes hakkab kontol olev raha vähenema. Sama kinnitas ka K. K. (kd 2, tl 22). Et laenu võttis R. Nihvelt täiesti üksi või tegeles sellega eeskätt R. Nihvelt (vt käesoleva otsuse p 16), on kõigiti usutav see, et K. K. selle ülekandmisest teadlik ei olnud. Kannatanu teadlikkust ei kinnita ka tõsiasi, et rahaülekande korral saab ta telefoni teel 6
(17)sõnumi (kd 2, tl 21). On võimalik, et K. K. ei pannud sõnumit tähele: kas lihtsalt tähelepanematusest, oli telefon (sõnumi saamise hetkel) K. K. eemal, oli telefoni aku tühjaks saanud vms.
  1. Aga isegi kui K. K. oli laenu saamisest teadlik, ei lubanud ta R. Nihveltil ikkagi 1200 eurot välja võtta. Seda seetõttu, et laenu soovis K. K. maja ostmiseks. Seepärast ei olnud tal mingit põhjust öelda R. Nihveltile, et too peaks lõviosa sellest laenust pangaautomaadist välja võtma. Ära langeb ka võimalus, et R. Nihvelt veenis kuidagi (nt meelitades või pettes) K. K. selles, et too peaks lubama tal 1200 eurot välja võtta. Kui see oleks nii olnud, oleks K. K. seda mäletanud ja ka öelnud.
  2. K. K. mälu on küll kehv, aga kohtus antud ütluste põhjal on kohus veendunud selles, et K. K. ei ole unustanud ära n-ö olulisi asju. Kannatanu suutis igati adekvaatselt rääkida sellest, mis
  3. kuni
  4. maini 2017 toimus: „laias laastus“ oli K. K. jutt kõigiti jälgitav ja usutav. Mittemäletamisele viitas kannatanu üksnes erinevate detailide osas: nt puutuvalt kuupäevadesse (kd 2, tl 16, 16 pöördel ja 17). Tõsi, ka rahasummade osas vedas K. K. mälu teda puhuti alt (kd 2, tl 18 pöördel ja 19). Küll aga kinnitas kannatanu korduvalt, et on täiesti välistatud, et ta andis R. Nihveltile loa võtta välja neljakohalise rahasumma (kd 2, tl 18 pöördel ja 19). See viitab sellele, mida kinnitab ka K. K. pangakonto väljavõte: enam kui tuhande eurone summa on kannatanu jaoks väga suur raha. Seetõttu oleks ta mäletanud, kui ta oleks R. Nihveltil lubanud selle välja võtta.
  5. Välistatud on, et K. K. lubas R. Nihveltil 1200 euro välja võtta ja ka mäletab seda, aga valetab, et ta tegelikult seda ei mäleta. K. K. kõneleb tõtt. Kogu tema jutt on läbinisti loogiline ja usutav. Tõe rääkimisele viitab ka see, et K. K. ütles mitmel puhul, et ta midagi ei mäleta: on igati loogiline, et inimene unustab üht-teist aeg-ajalt ära, eriti veel siis, kui tal on mäluga probleeme. Ka tuleb arvestada seda, et K. K. on küllaltki lihtsakoelise struktuuriga inimene, kes vaevalt et suudaks pikka aega, sh ristküsitluse raames jääda valeväidete juurde.
  6. Kohtu hinnangul ei saa välistada üksnes kahte stsenaariumit. Esimene neist on, et K. K. andis pangakaardi R. Nihveltile selleks, et viimane üksnes vaataks kontol olevaid andmeid, ei võtaks aga raha välja. Teine variant on see, et K. K. lubas R. Nihveltil võtta välja väikese rahasumma.
  7. Esimene neist stsenaariumitest (st pangakonto andmete vaatamine) on mõeldav seetõttu, et K. K. võis lubada R. Nihveltil vaadata, kas laen on üle kantud (sellega seoses vt ka käesoleva otsuse p 25–26). Kuivõrd aga asjade selline kulg on R. Nihvelti jaoks ebasoodsam kui käesoleva otsuse järgmises punktis käsitatav stsenaarium (seda seetõttu, et niisugusel juhul oleks igasugune raha välja võtmine olnud K. K. tahte vastane), tuleb see variant in dubio pro reo-põhimõtte tõttu kõrvale jätta.
  8. Kohus tuvastab, et K. K. oli nõus sellega, et R. Nihvelt võtab välja väikese summa raha. On võimalik, et K. K. lubas R. Nihvetil võtta raha välja seetõttu, et ta soovis R. Nihveltile tasuda viimase lahkuse eest (nagu kannatanu ütles kohtus: kd 2, tl 18 pöördel). Tuvastada seda siiski ei saa, sest K. K. ei öelnud, et see just nii juhtus: ta selgitas, et see võis nii olla. Mõeldav on ka see, et R. Nihvelt rääkis K. K. vajadusest millegi eest tasuda – nt Põlvas ööbimise eest, taksoarveid Põlva ja Tilsi vahel sõitmise eest, söögi eest vms – ja K. K. lubaski süüdistataval selleks puhuks raha välja võtta. Küll on aga kindel see, et K. K. lubas R. Nihveltil võtta välja väikese rahasumma. Kannatanu selgitas kohtus, et see summa võis olla maksimaalselt 50 eurot (kd 2, tl 18 pöördel). Tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tuvastab kohus siiski, et K. K. pidas silmas 100 euro suurust summat: enam kui 100 euro välja võtmise lubamine niisuguste kulutuste tarbeks on K. K. rahalist seisu ja isikut (vt käesoleva otsuse p 23) silmas 7
(17)pidades välistatud. Pole võimalik tuvastada, et K. K. selle summa (100 eurot) otsesõnu välja ütles. Siiski sai R. Nihvelt sellest aru. Eeskätt sai ta sellest aru seetõttu, et ta teadis, milliseks puhuks K. K. raha välja võtta lubas ja R. Nihvelt sai aru, et selleks ei kulu rohkem kui 100 eurot. Ka tuleb tähele panna seda, et R. Nihveltile oli K. K. kehv varaline olukord teada ja ta mõistis, et kannatanu ei ole päri rohkem kui 100 euro välja võtmisega. Kokkuvõtvalt tuvastab kohus järgmist. K. K. ütles sõnaselgelt või andis konkludentselt R. Nihveltile mõista, et viimane võib võtta raha välja mingiks tuvastamata jäävaks otstarbeks. K. K. pidas silmas seda, et R. Nihvelt võtab välja maksimaalselt 100 eurot. Seda summat ta R. Nihveltile välja ei öelnud, aga süüdistatav sai sellest siiski aru.
  1. Et R. Nihvelt võttis Kesk 7 asuva pangaautomaadi juurest PIN-koodi tippides kell 16.33– 16.40 kuus korda välja 200 eurot (kokku 1200 eurot), tuvastab kohus videosalvestuse (kd 1, tl 118–124) ja K. K. kontoväljavõtte (kd 1, tl 149–150) alusel.
  2. Selle, et R. Nihvelt jättis välja võetud raha enda kätte, tuvastab kohus kannatanu ja süüdistatava ütluste alusel.
  3. R. Nihvelti ja K. K. ööbima minemine Põlva hotelli „Pesa“ ilmneb süüdistatava ja kannatanu ütlustest ja hotellitöötaja L. L. e-kirjast (kd 1, tl 151).
  4. Et hotelliarve oli 57 eurot ja et selle maksis R. Nihvelt sularahas, tuvastab kohus hotellitöötaja L. L. e-kirja (kd 1, tl 151) alusel.
  5. Selle, et süüdistatav siirdus
  6. mai 2017 hommikul K. K. pangakaardiga Kesk 39 asuva pangaautomaadi juurde ja võttis sealt PIN-koodi tippides kell 7.39–7.42 kolm korda välja 200 eurot ja kaks korda 100 eurot (kokku 800 eurot), tuvastab kohus videosalvestuse (kd 1, tl 126–131) ja K. K. kontoväljavõtte (kd 1, tl 149–150) alusel. Et K. K. ei olnud sellest raha väljavõtmisest teadlik, tuleb tuvastada K. K. ütluste alusel.
  7. Selle, et R. Nihvelt jättis sellegi raha enda kätte, tuvastab kohus kannatanu ja süüdistatava ütluste alusel.
  8. Et peagi pärast raha välja võtmist kutsus R. Nihvelt K. K. takso, pani mehe takso peale ja palus taksojuhil K. K. viia tema koju Tallinnasse ning et taksojuht seda tegigi, tuleb tuvastada R. Nihvelti ja K. K. ütluste najal. (C) Õiguslik hinnang
  9. Süüdistuse kohaselt pani R. Nihvelt raha välja võttes toime omastamise

§ 201lg 1 tähenduses.

Kohus sellega ei nõustu, sest teise isiku arvelduskontolt pangaautomaadist lubatust suurema summa välja võtmine ei kujuta endast mitte vara omastamist

§ 201

lg 1 alt 2 mõttes, vaid arvutikelmust

§ 213lg 1 tähenduses.

  1. Kohus möönab, et Riigikohtu seisukoht paistab olevat teistsugune: vt RKKKo-d 3-1-1-8307, p-d 15–16, 3-1-1-114-12, p 8 ja 3-1-1-36-15, p-d 10–
  2. Tõsi, viidatud lahenditest kahes esimeses pole kõrgeim kohus vaaginud mitte pangaautomaadist raha välja võtmist, vaid internetipangas tehingute tegemist, aga ilmselt pole põhjust lahendada neid olukordi erinevalt (Hirsnik –

. Kommentaar. 4. trükk, § 213/7). Lahendis nr 3-1-1-36-15 pidas kõrgeim kohus pangaautomaadist võõra kaardiga kaardikasutaja nõusolekuta raha välja võtmist tõepoolest arvutikelmuseks – paistab aga, et seda saab Riigikohtu hinnangul öelda üksnes siis, kui nii talitanud isikul ei ole kaardi õiguspärase kasutaja mingisugust nõusolekut kaardi kasutamiseks. 8

(17)
  1. Kohtu hinnangul jätaks niisuguses olukorras pelgast omastamisest kõnelemine kõigepealt tähelepanuta selle, et süüdistatav loob tavalise omastamisega võrreldes täiendava pettuselaadse ebaõiguse (vt käesoleva otsuse p 44). Lisaks ei oleks isiku karistamine omastamise eest kooskõlas lex specialis derogat legi generali-põhimõttega (vt käesoleva otsuse p 45).
  2. Arvutikelmuse koosseisu tuleb tõlgendada kelmusespetsiifiliselt: koosseisupärasest teost saab kõneleda üksnes siis, kui teo hüpoteetiliselt toime panemisel pärismaailmas (selle vastand on virtuaal- ehk kübermaailm) oleks tegemist inimese eksimusse viimisega (Hirsnik –

. Kommentaar. 4. trükk, § 213/3). Seega tuleb

§ 213

lg 1 kohaldamisel analüüsida, milline oleks analoogne tegu reaalses maailmas ja kas see vastaks

§ 209lg 1 koosseisule.

43. Praeguses olukorras oleks vastavad teod tegelikus maailmas järgmised (vt ka Hirsnik –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 213/4.3). 43.
  2. Puutuvalt 1200 eurot välja võtmisse. K. K. koostab volikirja, millega volitab R. Nihveltit võtma oma arveldusarvelt välja 100 eurot. Ta annab selle volikirja R. Nihveltile. Viimane kraabib K. K. teadmata numbri „1“ žiletiga maha ja kirjutab selle asemele arvu „12“ (nii et algse arvu „100“ asemele jääb arv „1200“). Selle volikirja esitab R. Nihvelt pangatöötajale, kellel tekib eksimus, justkui oleks K. K. volitanud R. Nihveltit võtma välja 1200 eurot. Seetõttu annabki pangatöötaja R. Nihveltile 1200 eurot. 43.
  3. Puutuvalt 800 euro välja võtmisse. R. Nihvelt koostab omal algatusel ise volikirjana pealkirjastatud paberi: kirjutab sellele, et K. K. lubab võtta R. Nihveltil oma arveldusarvelt välja 800 eurot ning joonistab selle alla K. K. allkirjaga sarnaneva sümboli. Selle paberi esitab R. Nihvelt pangatöötajale, kellel tekib eksimus, justkui oleks K. K. koostanud volikirja, millega volitab R. Nihveltit võtma tema (st K. K. ) arveldusarvelt välja 800 eurot. Seepärast annabki pangatöötaja R. Nihveltile 800 eurot.
  4. Mõlemal ülal kirjeldatud juhul oleks tegu kelmusega

§ 209

lg 1 mõttes: vaevalt et keegi hakkaks ka p-s 43.1 kirjeldatud juhtumi puhul tõsimeeli väitma, et niisuguses olukorras on volikirja koostaja usaldanud volikirja saanud isikule kogu oma pangakontol oleva vara

§ 201lg 1 alt 2 tähenduses.

Seetõttu tuleb analoogset käitumist virtuaalmaailmas pidada arvutikelmuseks. Omastamise koosseis peab jääma selliste juhtude tarbeks, kus pettusest (või selle analoogist kübermaailmas) kõneleda ei saa.

§ 201

lg 1 alt 1 (vallasasja omastamine) puhul on see tihti nii: omastamistegu endast midagi pettuslikku ei kujuta. Muu vara võimaliku omastamise (

§ 201lg 1 alt 2) puhul esineb pettuslik element üsna tihti.

Nt pangaarvel oleva raha käsutamisel saab kõneleda pangatöötaja potentsiaalsest petmisest (vt käesoleva otsuse p 43). Siiski ei ole välistatud, et

§ 201

lg 1 alt-le 2 vastav tegu tulebki kvalifitseerida selle sätte järgi (mitte aga arvutikelmusena). Nt krüptoraha ei hoita pangas ja selle puhul ei ole konkreetse isikuga seostavat kontot, mistõttu ei oleks olukorras, kus keegi kasutab teise isiku krüptoraha tolle poolt saadud käsundist erineval viisil, võimalik näha analoogi pangatelleri petmisega (ehk kõne alla tuleks karistamine omastamise eest). Arvutikelmuse alt langevad välja ka arvukad juhtumid, mil pangakonto üle kasutamisõigust omav isik (nt mingi äriühingu juhatuse liige või kohaliku omavalitsuse ametnik) kannab kontol oleva raha mõnele sellisele kontole, kuhu äriühing või kohalik omavalitsus tal seda kanda lubanud ei ole: kui selline üle kandmine leiaks aset pangakontoris, kontrolliks pangatöötaja registrite ja/või dokumentide alusel üksnes seda, kas juhatuse liikmel või ametnikul on õigus äriühingut või kohalikku omavalitsust varaliste tehingute tegemisel esindada (ehk kas tal on üldvolitus) – ta aga ei tunneks huvi selle vastu, kas konkreetne tehing võib hoolimata sellest, et registrite ja/või dokumentide kohaselt paistab see olevat lubatav, olla ikkagi sisesuhtes antud pädevust 9

(17)ületav (seega ei saaks pangatöötajat niisuguses olukorras eksimusse viia; kõne alla tuleb vara omastamine). Kokkuvõtvalt: pettuslik käitumine vajab oma ebaõigussisust tulenevalt rangemat hukkamõistu kui pelk omastamisetteheide. 45. Lisaks tuleb pöörata tähelepanu sellele, et omastamine on väga lai varavastane kuritegu. Saab öelda, et ta on üldnorm ehk nn kinnipüüdev koosseis: kui mõni muu koosseis mingil põhjusel ei rakendu, tuleb kõne alla

§ 201

. Olgu märgitud, et omastamist mõistetakse „kinnipüüdva koosseisuna“ ka Saksamaal (Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf. Strafrecht. Besonderer Teil. 2. Auflage, § 15/1), kus ei tunta muu vara omastamise alternatiivi – seega peaks Eestis, kus on olemas

§ 201lg 1 alt 2, tõlgendama seda koosseisu sellisel moel seda enam.

Õigusteaduses aga kehtib põhimõte, et üldnorm taganeb erinormi ees (specialis derogat legi generali; vt nt RKKKo 3-1-1-84-10, p 26 või 3-1-1-28-11, p 4.3.2). See tähendab seda, et kui on täidetud omastamise eeldused, aga neile lisandub ka pettuslik käitumine, tuleb teo toimepanijat karistada erinormiks oleva (arvuti)kelmuse järgi. 46. Niisiis kontrollib kohus kõigepealt, kas R. Nihvelti käitumine on

§ 213lg 1 pärane.

Kui ta seda on, langeb vastutus § 201 lg 1 järgi ära (vt ülal). 47.

§ 213

lg 1 näeb ette karistuse teisele isikule varalise kahju tekitamise eest arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel varalise kasu saamise eesmärgil.

  1. Kõigepealt tuleb analüüsida 1200 euro välja võtmist.
  2. Esiteks on tarvis otsustada, kas 1200 euro välja võtmist saab üldse pidada üheks teoks: toimus ju selle summa välja võtmine kuues osas seitsme minuti kestel. Kõnelemine ühest teost karistusõiguslikus mõttes ei eelda siiski tingimata seda, et aset leiab üks liigutus: ka mitu erinevat liigutust võivad endast kujutada üht tegu. Riigikohus on märkinud järgmist. Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (RKKKo 3-1-1-61-15, p 11.1). Kohus leiab, et Kesk 7 juures toimunud erinevad raha väljavõtmised kujutavad endast karistusõiguslikus mõttes üht tegu: nad toimusid ühes kohas, lühikese ajavahemiku jooksul ja nad olid suunatud ühe ja sama teoobjekti vastu.
  3. PIN-koodi tippimine pangaautomaadi klahvistikul kujutab endast andmete sisestamist arvutisüsteemi

§ 213

lg 1 tähenduses (Hirsnik –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 213/4.1).
  2. Andmete sisestamine peab olema ebaseaduslik. Ebaseaduslikkuse võib muu hulgas välistada õigustatud isiku nõusolek (Hirsnik –

. Kommentaar. 4. trükk, § 213/4.2 ja § 206/22– 23). Praegusel juhul on mõõduandev K. K. kui pangakonto õiguspärase kasutaja nõusolek. K. K. andis R. Nihveltile nõusoleku võtta välja üksnes 100 eurot. Tõsi, K. K. seda summat otsesõnu ei öelnud (vt käesoleva otsuse p 31). See siiski ei tähenda, et ta seda nõusolekut ei andnud (ja et kogu 1200 euro välja võtmine R. Nihvelti poolt oli ebaseaduslik). Nõusoleku andmiseks ei ole ette nähtud konkreetset vormi, vaid selle saab anda ka konkludentselt (RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Niisiis ei olnud andmete sisestamine 100 euro välja võtmiseks R. Nih10

(17)velti poolt ebaseaduslik

§ 213lg 1 mõttes – küll aga oli seda andmete sisestamine 1100 euro välja võtmiseks.

  1. Andmete sisestamine mõjutas andmetöötlusprotsessi: panga arvutisüsteemid andsid pangaautomaadile käsu väljastada sularaha (pettusliku elemendi ja analoogia kohta pärismaailmaga vt käesoleva otsuse p 42).
  2. Sularaha väljastamise tõttu tekkis K. K. 1100 euro suurune varaline kahju.
  3. Seega täitis 1100 euro pangaautomaadist välja võtmine R. Nihvelti poolt

§ 213lg 1 objektiivse koosseisu.

55.

§ 213

lg 1 subjektiivne koosseis nõuab tulenevalt

§ 15

lg-st 1 tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes ja lisaks sellele varalise kasu saamise eesmärki. R. Nihvelti tahtlus kattiski kõik

§ 213lg 1 objektiivse koosseisu elemendid.

Muu hulgas oli tal tahtlus oma teo ebaseaduslikkuse osas: ta mõistis, et K. K. oli lubanud tal välja võtta maksimaalselt 100 eurot. Lisaks oli R. Nihveltil kavatsetus saada sama palju kasu, nagu ta tekitas K. K. kahju: tema siht oli võtta endale 1100 eurot. Niisiis täitis R. Nihvelt ka

§ 213lg 1 subjektiivse koosseisu.

  1. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.
  2. Ka oli R. Nihvelti käitumine süüline. Muu hulgas ei välista R. Nihvelti süüd mõni psüühikahäire (vt ka ekspertiisiakti: kd 1, tl 153–159).
  3. See tähendab, et R. Nihvelt tuleb 1100 euro välja võtmise tõttu

§ 213lg 1 järgi süüdi tunnistada.

  1. Ülal toodust nähtub ühtlasi see, et mingit tähtsust ei ole sellel, milleks R. Nihvelt automaadist välja võetud raha kulutas ehk kas ta kasutas 100 eurot selleks, mille tarvis K. K. selle raha välja võtta lubas (kui K. K. üldse mingi eesmärgi seadis: vt käesoleva otsuse p 31) või kas ta kasutas 100 eurot ületava summast (osaliselt) K. K. huvides (nt maksis takso eest). Selline raha hilisem kasutamine ei tee kuidagi olematuks eelnevat kuritegu ja tõsiasja, et 1100 euro välja võtmiseks R. Nihveltil K. K. luba ei olnud. Tähtsust ei ole sellel, kas R. Nihvelt võiks osa rahast – nt selle, mille ta kulutas K. K. huvides (kui kulutas) – K. K. tsiviilkorras välja nõuda.
  2. Ülaltoodu valguses on selge, et arvutikelmust kujutab endast ka 800 euro välja võtmine. Selle puhul langevad ära ka ebaseaduslikkusega seotud probleemid: K. K. ei andnud
  3. mai 2017 hommikul toimunud raha väljavõtmiseks mingisugustki nõusolekut. Seetõttu tuleb R. Nihvelt ka selle teo eest

§ 213lg 1 järgi süüdi mõista.

  1. Kuigivõrd oluline ei ole see, kas
  2. mail 2017 ja
  3. mail 2017 toimunud raha väljavõtmised kujutavad endast ühte või kahte kuritegu. Nimelt ei ole arvutikelmuse puhul teo korduv toimepanemine kvalifitseeriv asjaolu – seda nt erinevalt omastamisest (

§ 201

lg 2 p 1) või kelmusest (

§ 209lg 2 p 1).

Siiski leiab kohus, et korduvusega tegemist ei ole. Nõustuda tuleb prokuröri poolt omastamisega seoses avaldatud seisukohaga, et tegemist on ühe jätkuva kuriteoga. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu; jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana (RKKKo 3-1-1-1-11, p 10). Kahte raha väljavõtmist eraldas teineteisest ca 15 tundi ehk võrdlemisi lühike ajavahemik. Mõlemal puhul kasutas R. Nihvelt ühte ja sama pangakaarti ja mõlemal puhul oli kanna11

(17)tanuks K. K. . Ka oli R. Nihvelti tahtlus mõlemal korral samasugune: ta soovis hakata toimetama K. K. rahaga oma äranägemise kohaselt. 62. Eeltoodut kokku võttes tunnistab kohus R. Nihvelti

§ 213lg 1 järgi süüdi 9.

ja 10. mail 2017 toime pandud arvutikelmuses, millega R. Nihvelt tekitas K. K. 1900 eurose kahju. (D) Karistus 63.

§ 213lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

Vangistust saab tulenevalt

§ 56lg-st 2 mõista vaid siis, kui kergemat liiki karistus osutub ebapiisavaks.

Kui isiku süü on väike, ei ole vangistuse mõistmine õigustatud: Sootak –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 56/21.
  2. R. Nihvelti süü ei ole kohtu hinnangul kuigivõrd suur: vt käesoleva otsuse järgmist punkti. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatavat tuleb karistada rahalise karistusega. 64.

§ 44

lg-st 1 tulenevalt võib kohus mõista kuriteo eest rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära. R. Nihvelti süüd suurendavaks asjaoluks tuleb lugeda eeskätt seda, et ta kasutas ära teda usaldavat suhteliselt lihtsakoelist inimest. Lisaks tuleb R. Nihvelti kahjuks juhtida tähelepanu sellelegi, et tal on üks kehtiv kriminaalkaristus

  1. aastast. Seepärast ei saa karistus jääda minimaalseks. R. Nihvelti kasuks kõneleb kõigepealt see, et 1900 eurot on iseenesest pigem väike raha. Ka peab arvestama tõsiasja, et R. Nihvelt aitas K. K. koju jõuda (mitte aga ei jätnud kannatanut lihtsalt Põlvasse). Mõningal määral saab arvesse võtta ka seda, et R. Nihvelt on oma tegu vähemalt osaliselt tunnistanud. Viimaks peab arvestama ka seda, et R. Nihvelt ei ole varem varavastaseid kuritegusid toime pannud. Seetõttu leiab kohus, et R. Nihveltit tuleb karistada sanktsioonimäära alumisse veerandisse jääva karistuse ehk 125 päevamäärase rahalise karistusega.
  2. Et R. Nihvelti sissetulekud on napid (ta saab üksnes pensionit), tuleb lähtuda

§ 44lg-s 2 nimetatud miinimumpäevamäärast, milleks on 10 eurot.

See tähendab, et rahalise karistuse suurus on 1250 eurot. 66. Käesolevas asjas mõistetavale karistusele tuleb

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liita R.

Nihveltile Tartu Maakohtu 25. mai 2017 otsusega

§ 264

lg 1 p 2 järgi looma julma kohtlemise eest mõistetud 50 päevamäärane (500 eurot) rahaline karistus. Kohus mõistab liitkaristuseks 150 päevamäära ehk 1500 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks lugeda varasemat karistust päriselt kaetuks praeguses asjas mõistetava karistusega ja seda eeskätt seetõttu, et praeguse menetluse esemeks olev kuritegu on hoopis teist laadi kui

  1. mai 2017 otsuse aluseks olnud: R. Nihveltile peab jääma reaalne ebameeldiv tagajärg (või vähemalt sellise tagajärje saabumise võimalus) mitte üksnes teise isiku vara rikkumisest, aga ka loomaga vastuvõetamatul viisil käitumisest.
  2. Tartu Maakohtu
  3. mai 2017 otsusega mõistetud lisakaristus (loomapidamise keeld) jääb kehtima.
  4. Kohus peab võimalikuks jätta karistus

§ 65lg 3 ja § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata.

On alust loota, et R. Nihvelt enam kuritegusid ei soorita. Nagu öeldud, ei ole R. Nihvelt varem varavastaseid kuritegusid toime pannud. Ka saab siingi arvestada tõsiasja, et praeguse menetluse esemeks oleva teo sooritas R. Nihvelt juba enne eelmise karistuse kuulutamist: seepärast on mõningane alus loota, et karistamisega kaasnev häbimärgistamine mõjutab R. Nihveltit edaspidi õiguskuulekalt käituma. Ka võtab kohus mõningal määral arvesse seda, et reaalse rahalise karistuse korral väheneks (ilmselt niigi väike) tõenäosus, et R. Nihvelt hüvitab K. K. tollele tekitatud kahju. Seepärast allutab kohus R. Nihvelti

§ 7312

(17)lg 1 alusel katseajale. Et R. Nihvelti teosüü ei ole siiski kõige väiksem (vt ülal) ja et tegu on juba teise kuriteoga, ei saa katseaeg olla minimaalne (st üks aasta) või selle lähedane. Kohus määrab

§ 73lg 3 alusel R.

Nihvelti katseaja pikkuseks kolm aastat. (E) Tsiviilhagi

  1. K. K. esitas R. Nihvelti vastu 3500 euro suuruse tsiviilhagi. Kohtuistungil vähendas kannatanu tsiviilhagi suurust: lõplik nõue on 3410,93 eurot. See nõue koosneb kahest osast. Esiteks on selleks 2000 eurot, mis R. Nihvelt
  2. ja
  3. mail 2017 pangaautomaadist välja võttis ja mille K. K. peab maksma tagasi talle 2000 eurot laenanud TF Bank AB-le. Lisaks soovib kannatanu 1410,93 euro hüvitamist: see kujutab endast intresse, mida R. Nihvelt TF Bank AB-le viimaselt laenatud 2000 euro pealt tagasi maksma peab.
  4. Kõigepealt analüüsib kohus, kas on võimalik rahuldada tsiviilhagi 2000 eurose nõude osas. Seda pole võimalik teha täies mahus, vaid 1900 euro osas. 100 eurot lubas K. K. R. Nihveltil oma arvelt välja võtta. Seega ei saa selle raha väljavõtmisele rajada kahjuhüvitusnõuet ei lepingu- ega lepinguvälise õiguse järgi. 1900 eurot aga võttis R. Nihvelt K. K. arvelt ilma viimase nõusolekuta. Seega ei saa rääkida R. Nihvelti poolsest mõne lepingu rikkumisest, mistõttu ei saa kahjuhüvitisnõuet rajada lepinguõigusele. Küll aga rakenduvad siin võlaõigusseaduse § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5: R. Nihvelt rikkus 1900 euro ulatuses K. K. omandit ja peab kannatanule selle kahju hüvitama.
  5. Seevastu ei ole K. K. õigust nõuda R. Nihveltilt välja laenuintresse. Õiguslikus mõttes ei ole R. Nihvelti poolt pangaautomaatidest välja võetud raha TF Bank AB-lt võetud laenuga seotud: süüdistatav võttis välja (suure) osa K. K. arveldusarvel olevast rahast, mis koosnes osaliselt (tõsi, lõviosas) laenuks saadud rahast, osaliselt aga muust rahast. Seepärast saaks kahjuhüvitisnõude rajada üksnes laenulepingu sõlmimisele. Seda aga ei saa teha kahel põhjusel.
  6. Kõigepealt esineb menetluslik takistus. KrMS § 381 lg 1 p 1 kohaselt peavad tsiviilhagis esitatud nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Praegu see nii ei oleks, sest laenu võtmist (taotlemist) ei ole R. Nihveltile ette heidetud.
  7. Teiseks ei ole ka materiaalõiguslikke aluseid, mille alusel sellist nõuet rahuldada. Kuivõrd välistada ei saa võimalust, et K. K. oli laenu taotlemisega nõus (vt käesoleva otsuse p 16), oleks ta pidanud niikuinii laenu ja intressid tagasi maksma. Tsiviilõigusliku tõendamiskoormise mõttes saab viidata sellele, et K. K. ei ole tõendanud, et tema laenu võtmisega nõus ei olnud (vt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230 lg 1). See aga tähendab seda, et R. Nihvelti vastutust ei saa rajada ei lepingu- ega deliktiõiguslikele alustele.
  8. Eelnevat kokku võttes rahuldab kohus K. K. tsiviilhagi osaliselt ja mõistab R. Nihveltilt K. K. kasuks välja 1900 eurot. (F) Menetluskulud ja asitõendid
  9. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda normi tuleb siiski lugeda koostoimes KrMS § 189 lgga 1: kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või prokuratuuri määrusega. Viimasena viidatud norm tähendab seda, et kohtueelses menetluses otsustab selle, kas mingi rahasumma on kriminaalmenetluse kulu, uurimisasutus või 13

(17)prokuratuur. See omakorda tähendab, et kohus saab niisuguste kulude osas otsustada KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaldades üksnes seda, kelle kanda need jäävad.
  1. Kohtueelses menetluses otsustati arvata menetluskulu hulka kaks kuluartiklit. 76.
  2. Kõigepealt leidis prokuratuur, et menetluskulu kujutab endast 144 euro suurune kaitsjatasu vandeadvokaat Heiki Kuningale (sh käibemaks) (kd 1, tl 160–162). 76.
  3. Lisaks on keegi leidnud, et menetluskuluks on ka 510 eurot, mida taotles SA Tartu Ülikooli Kliinikum R. Nihveltile kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemise eest. Tõsi, toimikust ei ilmne, et see summa menetluskulu hulka arvatud oleks: ekspertiisiga seoses on toimikus vaid ekspertiisiakt ise, arve ekspertiisi eest ja selgitus selle kohta, miks on küsitud tasu koefitsiendiga 2 (kd 1, tl 153–159). Kohus eeldas siiski tulenevalt oma kogemusest ja ekspertiisiarvele märgitud maksetähtajast (
  4. september 2017), et on äärmiselt ebatõenäoline, et kohtueelses menetluses ei tehtud ekspertiisiakti tasumise otsusutust. Nii helistaski kohtunik ekspertiisiarvel märgitud SA Tartu Ülikooli Kliinikum töötaja Külliki Klaarile ja sai teada, et SA-le Tartu Ülikooli Kliinikum on 510 eurot tasutud. Ei ole mõeldav, et selle summa oleks tasunud keegi muu kui mõni menetleja: ilmselt politsei või prokuratuur. See aga tähendab seda, et menetleja on lugenud 510 eurot KrMS § 175 lg 1 p 3 järgsete menetluskulude hulka. See omakorda tähendab seda, et kohus ise ei saa tulenevalt KrMS § 189 lg-st 1 ekspertiisiasutuse tasutaotluse põhjendatuse üle otsustada (muu hulgas ei saa kohus seetõttu vaagida seda, kas ekspertiisiakti aluseks oleva ekspertiisi tasu tõstmine 255 eurolt (vt kohtuekspertiisiseaduse § 275 p 1 ja Vabariigi Valitsuse
  5. detsembri 2005 määruse nr 322 „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 52 p 1) 510 eurole oli Vabariigi Valitsuse
  6. detsembri 2005 määruse nr 322 „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 52 p-s 4 sätestatut (põhjenduse esitamise kohustus) silmas pidades õigustatud või mitte). Kohus juhib prokuratuuri tähelepanu sellele, et ta edaspidi esitaks ka info selle kohta, et ta (või mõni muu menetleja) on mingi kulu lugenud menetluskuluks: ei saa eeldada, et kohus ise helistab ekspertiisiasutustesse ja n-ö ajab jälgi raha maksmise kohta. Kui mingi kulu on arvatud menetluskuluks nii, et ei ole vormistatud kirjalikku määrust (nt on kasutatud mõnda veebikeskkonda (nt Fitek); samas on küsitav selliselt toimimise kooskõla KrMS § 145 lg-ga 1), tuleks edastada kohtule vähemalt info selliselt toimimise kohta. Vastasel juhul võib kohus otsustada kulu menetluskuluks arvamise üle ise, mistõttu on võimalik, et kohus tuleb kohtueelsest menetlejast erinevale järeldusele (nt võib kohus ekspertiisiakti puhul leida, et (põhjenduste puudumise tõttu) tuleb kohaldada mitte koefitsienti 2, vaid 1) ja sellega võivad kaasneda ette prognoosimatud tagajärjed (või vähemalt ressurssi kulumine segaduste likvideerimisele)).
  7. Kohtumenetluses on esitatud neli kulu hüvitamise taotlust.
  8. K. K. taotleb
  9. veebruari 2018 eelistungil osalemise tõttu tekkinud kulude hüvitamist 107 euro ulatuses. 54 eurot soovib kannatanu kütusele kulutatu eest ja 53 eurot selle eest, et tema transportija K. K. kaotas selle võrra oma töötasus (kd 2, tl 1–3). See taotlus tuleb rahuldada. Kohus kordab kõigepealt oma
  10. veebruari 2018 määruses öeldut. 78.
  11. Kannatanu võib KrMS § 175 lg 1 p 2 ja § 178 lg 1 p 3 alt 1 kohaselt taotleda sõidukulude hüvitamist. KrMS § 178 lg 5 p 1, Vabariigi Valitsuse
  12. detsembri 2005 määruse „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 3 lg 2, tulumaksuseaduse § 13 lg 3 p 1 ja Vabariigi Valitsuse
  13. detsembri 2012 määruse „Ametniku teenistuslähetusse saatmise, lähetuskulude hüvitamise ning päevaraha maksmise tingimused ja kord ning päevaraha määr“ § 3 lg 4 p 1 järgi hüvitatakse sõidukulu sõidupileti või muu kulu tõendava dokumendi alusel. Seega ei täpsusta 14
(17)õigusaktid, mida sõidukulu endast täpselt kulutab. Kindlasti saab selleks auto kasutamise korral pidada kütuseraha. See aga ei tähenda seda, et kütuseraha on ainus sõidukulude alla paigutatav väljaminek. Kui inimese kohtusse tulemine eeldab mingeid muid kulutusi, tuleb ka need lugeda sõidukuluks. Nii võib näiteks puudega inimese kohtusse tulemisega kaasneda sellised kulud, mida ei kaasne tervel inimesel. Näiteks on võimalik, et puudega inimest saadab mõni hooldaja, kellele tuleb selle eest maksta. Samamoodi tuleb kohtu hinnangul talitada juhul, kui sellist inimest ei saada mitte palgaline hooldaja, vaid sugulane, kes kaotab selle saatmise tõttu mingit raha (nt palka). Selline kaotus tuleb samastada potentsiaalse kulutusega, mida teeks puudega inimene endale professionaalset hooldajat palgates. Ei saaks kuidagi aktsepteerida seda, et kuluhüvitise saab vaid professionaali abi kasutav puudega inimene, ei saa aga inimene, kes on otsustanud sellest (kallist) abist loobuda ja on pöördunud mõne oma sugulase poole – ja sellega seoses tekivad mingid kulud (nt sugulasel töötasu kaotuse näol). Eelnevat kokku võttes on kohtu hinnagul igati ülal märgitud õigusnormidega kooskõlas see, et puudega inimese puhul on sõidukulud tihtipeale märksa suuremad kui tervel inimesel. 78.
  1. Ülal öeldu tähendab praeguse asja kontekstis järgmist. Ilma probleemideta saab K. K. sõidukuludeks lugeda kütusele kulutatud 54 eurot. Puutuvalt K. K. töötasu kaotusse tuleb aga silmas pidada järgmist. K. K. on raske puudega inimene: ta on ratastoolis. On igati mõistetav, et ta ei suuda tulla Tallinnast Põlvasse kohtuistungile üksinda. Seetõttu oleks täiesti aktsepteeritav see, et K. K. palkaks selle sõidu tarvis professionaale. Nt tuleks kõne alla takso võtmine – ratastooliga ühistranspordis liiklemine on äärmiselt komplitseeritud ja täiesti üksi K. K. seda ilmselt teha ei saakski. Samuti saaks aktsepteerida seda, kui K. K. palkaks mõne prfofessionaalse hooldaja, kes ta nii Tallinnast Põlvasse ja tagasi viiks kui ka aitaks tal auto peale ja sealt maha ning kohtusaali minna. K. K. otsustas jätta nii takso võtmata kui ka hooldaja palkamata. See aga ei tähenda seda, et see töö jäi tegemata. Selle tegi ära K. K. tütar K. K. . K. K. aga kaotas seepärast finantsiliselt: tal jäi ühe päeva töötasu (53 eurot) saamata. Kohtu hinnangul tuleb käesoleva määruse eelmises alapunktis viidatud õigusakte tõlgendada nii, et selline töötasu kaotus kujutab endast K. K. tekkinud sõidukulu. 78.
  2. Eelöeldu tähendab seda, et K. K.
  3. veebruari 2018 eelistungile tulemise tõttu tekkinud 107 euro hüvitamise taotlus tuleb rahuldada ja see kulu tuleb lugeda menetluskulu hulka.
  4. Tunnistaja K. K. soovib, et talle hüvitataks 50 eurot, mille eest ta ostis kütust, et sõita
  5. aprilli 2018 istungile (kd 2, tl 4–5). See taotlus tuleb rahuldada: need 50 eurot kujutavad endast menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 2 ja § 178 lg 1 p 3 alt 1 tähenduses.
  6. R. Nihvelti kaitsja esitas taotluse tasuda Advokaadibüroole Objartel & Partnerid vandeadvokaat H. Kuninga poolt süüdistatavale kohtumenetluses osutatud õigusabi eest 808,32 eurot (sh käibemaks) (kd 2, tl 6–9). Kohus peab seda taotlust põhjendatuks ja kooskõlas olevaks Justiitsministri
  7. juuli 2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 6 lg-tega 3 ja 5, § 17 lg-ga 2 ning § 1 lg-ga 10 ja arvab selles kajastatud kulu KrMS § 175 lg 1 p 4 järgse menetluskulude hulka.
  8. K. K. esindaja esitas taotluse maksta Advokaadibüroole Rein Napa vandeadvokaat R. Napa poolt kannatanule kohtumenetluses osutatud õigusabi eest 666,72 eurot (sh käibemaks) (kd 2, tl 10–13). Kohus peab seda taotlust põhjendatuks ja kooskõlas olevaks Justiitsministri
  9. juuli 2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 8 lg-tega 2 ja 4, § 17 lg-ga 2 ning § 1 lgga 10 ja arvab selles kajastatud kulu KrMS § 175 lg 1 p 1 järgse menetluskulude hulka. 15
(17)
  1. Viimaks kuulub menetluskulu hulka ka sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 2,5 kuupalga alammäära ehk 750 eurot (vt Vabariigi Valitsuse
  2. detsembri 2017 määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1).
  3. Järgnevalt tuleb otsustada, kelle kanda menetluskulud jäävad.
  4. Üldreegliks oleva KrMS § 180 lg 1 ls 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Siiski on sellest reeglist võimalik või teatud juhtudel suisa kohustuslik kõrvale kalduda.
  5. Psühhiaatrilise abi seaduse § 19 kohaselt kaetakse kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemise kulud riigieelarvest. Seega tuleb ekspertiisitasu (510 eurot) jätta igal juhul riigi kanda.
  6. Järgi jääb 2 526,04 eurot (144+107+50+808,32+666,72+750). KrMS § 180 lg 3 ls 2 sätestab, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohtu hinnangul on selge, et majanduslikult kehval järjel olev R. Nihvelt kahte Eesti keskmist netokuupalka ületavaid kulusid maksta ei suudaks – eriti veel arvestades seda, et ta peab maksma ka peaaegu sama suure summa K. K. . Seetõttu jätab kohus osa 2 526,04 eurost riigi kanda. Riigi kanda tuleb jätta pool sundrahast (375 eurot) ja pool kaitsjatasust (kaitsjatasu kokku on 952,32 eurot (144+808,32) ehk pool sellest on 476,16 eurot).
  7. Seega jääb riigi kanda kokku 1361,16 eurot (510+375+476,16). R. Nihvelt aga peab maksma riigile kokku 1674,88 eurot (476,16+375+107+50+666,72). Selle summa võimaldab kohus tuginevalt KrMS § 180 lg 3 ls-le 4 süüdistataval tasuda aasta jooksul.
  8. Asitõendid – 3 plaati meediasalvestistega – jätab kohus KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde. /alla kirjutatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 07.09.2018 kohtuotsus: Tühistada Tartu Maakohtu
  9. mai 2018 otsus osas, millega: 1) Riida Nihvelt tunnistati

§ 213lg 1 järgi süüdi selles, et ta sisestas 9.

mail 2017 kell 16.33 K. K. pangakaardi ja selle PIN-koodi esimesel korral sularahaautomaati ja võttis pangakontolt sularaha (esimene sularahaväljavõtt kuuest); 2) Riida Nihveltilt mõisteti kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude katteks välja 1900 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) lõpetada eelmise punkti alapunktis 1 nimetatud teo osas Riida Nihvelti suhtes KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus; 2) mõista Riida Nihveltilt K. K. tsiviilhagis esitatud nõude katteks välja 1800 (üks tuhat kaheksasada) eurot. Ülejäänud osas jätta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Objartel&Partnerid apellatsioonimenetluses Riida Nihveltile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 270 (kakssada seitsekümmend) eurot, sh käibemaks 45 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. 16

(17)VÄLJAVÕTE ÕIGE Riigikohtu 04.02.2019 kohtuotsuse alusel: Tühistada Tartu Maakohtu
  1. mai
  2. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  3. septembri
  4. a otsus osas, millega Riida Nihvelt tunnistati süüdi

§ 213lg 1 järgi.

Tühistatud osas teha uus otsus, millega tunnistada Riida Nihvelt süüdi

§ 201lg 1 järgi.

Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon rahuldada osaliselt. Määrata Advokaadibüroole Objartel & Partnerid kassatsioonimenetluses Riida Nihveltile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. VÄLJAVÕTE ÕIGE KOHTUOTSUS JÕUSTUS RIIGIKOHTU LAHENDIGA 04.02.2019 (allkirjastatud digitaalselt) Maruta Livin referent 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.