Obsah (14)

§ 487§ 429§ 162§ 657§ 489§ 424§ 485§ 147§ 133§ 436§ 392§ 237§ 230§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 24. jaanuar 2020 Tsiviilasja number 2-19-

§ 487

lg 11 sätestatud korras lahendamata osas, milles kostja nõuet maksekäsu menetluses tunnistas. Üürilepingus sisalduv viivisemäär on VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, mis on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Kuigi nimetatud sätted käivad tarbijalepingute kohta, tuleb VÕS §-s 44 sätestatust eeldada, et selline viivisemäär on tühine ka majandus- ja kutsetegevuses tüüptingimustel sõlmitud lepingus. Hageja võimaldas kuni sügiseni 2018 tasuda arveid kvartaalselt, kuid ühel hetkel muutis hageja ootamatult oma seisukohta ning asus kostjalt arvete tasumist nõudma lepingus sätestatud tähtaegu järgides. Kostjal puudus võimalus oma finantsvõimalusi koheselt muuta. Kui viivisemäära kokkulepe üürilepingus on siiski kehtiv, tuleb viivisenõue jätta VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel rahuldamata või vähendada seda vähemalt 50% võrra. Viivisintressi nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on aktsepteerinud kostja poolsete kohustuste täitmist hilinemistega. Oma sellise käitumisega lõi hageja kostjale mulje, et ta ei loe näidatud maksetähtaega kohustuslikuks ja aktsepteerib poolte vahel välja kujunenud praktikat tasuda arveid ebaregulaarselt vastavalt kostja võimalustele. Hagejal ei ole kostja vastu viivisenõuet mh ka tulenevalt asjaolust, et hageja ei ole täitnud üürilepingust tulenevat kohustust kostja ees. Kostja tegi üürilepingu esemele märkimisväärseid parendusi, mis jäid lepingu lõppedes hagejale ning mille suurust on hageja vähemalt 1500 euro ulatuses tunnistanud. Hageja arvestab sama viivismäära ka kohustustelt tasuda elektrienergia eest. Hageja ise ei ole võrguteenuse osutaja vaid vahendab võrguettevõtjalt ostetud elektrienergiat. Võrguettevõtjate lepingutes kohaldatav viivisemäär on 0,1% päevas. Kostja on korduvalt palunud hagejalt selgitusi ja arveid elektrienergia arvestuse aluste ja kujunemise kohta. Hageja on esitanud umbmääraseid selgitusi, kuid ühtegi kuluarvet ta kostjale esitanud ei ole. Kui hageja viivisenõue on kehtiv, tasaarvestab kostja selles ulatuses enda nõude hageja vastu, mis on tekkinud lepinguesemele tehtud parenduste hüvitamise kohustusest. Hageja on vastavat kohustust aktsepteerinud 1500 euro ulatuses, mis ületab kohtule esitatud viivisenõuet. MAAKOHTU LAHEND 4. Tartu Maakohus võttis 2. oktoobri 2019 otsusega vastu hagist loobumise põhivõla 4508 euro 17 sendi ja viivise 162 euro 39 sendi osas, lõpetas selles osas menetluse, rahuldas hagi ülejäänud osas ning mõistis kostjalt välja viivise 944 eurot 28 senti. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt välja menetluskulud 1450 eurot, sh hagilt tasutud riigilõivu 500 eurot ja hageja lepingulise esindaja tasu summas 950 eurot ning menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Hageja kinnitas menetluse käigus, et peale hagi esitamist tasus kostja talle kogu põhivõlgnevuse 4508 eurot 17 senti ning sissenõutavaks muutunud viivise 162 eurot 39 senti. Hageja teatas, et loobub hagis esitatud nõudest kostja poolt tasutud ulatuses. Alust hagist osaliselt loobumise vastuvõtmisest keeldumiseks ei esine. Maakohus võttis loobumise vastu ja lõpetas selles osas asja menetluse (

§ 429lg 1).

Hageja nõuab kostjalt viivist summas 944 eurot 28 senti. Maakohus leidis, et nõue on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt on viivise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks, et kostja on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud. Pooled sõlmisid

1. veebruaril 2015 tähtajatu üürilepingu, mille alusel andis hageja kostja kasutusse lao- ja tootmisruumid. Üürilepingu p 3.
2. kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale ruumi üürimise eest alates
3. jaanuarist 2017 üüri koos käibemaksuga 600 eurot kuus. Lepingu p 3.
4. 3 järgi kohustus kostja tasuma üüri hageja poolt esitatud arve alusel ettemaksuna kuu
5. kuupäevaks. Üürilepingu p 4.
6. kohaselt kohustus kostja tasuma lisaks üürisummale ka kõrvalkulude tarbimise eest, s.o lepingu p 4.
7. järgi vee ja elektri eest, mille tasu arvestatakse vastavalt arvestile. Vastavalt lepingu p-le 4.
8. lisandub kostja poolt tasutavatele maksetele käibemaks ja maksed kuuluvad tasumisele hiljemalt 7 päeva jooksul arve esitamisest. Kostja ei täitnud üürilepingust tulenevat maksekohustust nõuetekohaselt ja jäi üüri ning kõrvalkulude maksetega viivitusse. Kostja tasus hagejale põhivõla alles pärast hagi esitamist,
9. aprillil
10. Üürilepingu p 10.
11. näeb ette, et lepingust tulenevate üürimaksete, kommunaalteenuste maksete ja muude maksete tasumisega viivitamise korral maksab kostja viivist 0,2 % tasumisega viivitatud summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja on arvestanud viivist arvetel märgitud maksetähtpäevast kuni nõude täitmiseni. Hageja arvestuse kohaselt oli
12. aprilli 2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1106 eurot 67 senti, millest kostja on tasunud 162 eurot 39 senti. Tasutud osas on hageja viivisenõudest loobunud. Hageja nõuab kostjalt tasumata viivist summas 944 eurot 28 senti. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et üürilepingus sisalduv viivisemäära tingimus on VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimus. Kostja ei ole põhistanud, et ta ei olnud võimeline mõjutama viivisemäära kokkuleppe sisu. Isegi, kui käsitleda viivisemäära tingimust tüüptingimusena, siis ei ole kostja põhistanud, et see tingimus on teda ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine. Antud juhul küll ületab poolte vahel sõlmitud lepingus sisalduv viivise määr VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära üle kolme korra, kuid maakohus leidis, et selles asjas ei saa kostja poolt viidatud Riigikohtu suuniseid tsiviilasjas nr 3-2-1-5-16 aluseks võtta, kuna kostja puhul ei ole tegemist tarbijaga. Kostja sõlmis üürilepingu oma majandustegevuses. Majandustegevuses sõlmitud üürilepingus kokku lepitud viivise määra 0,2% viivitatud summast päevas ei saa pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega (Riigikohtu
13. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 48). Maakohtu hinnangul ei saa lugeda hea usu põhimõtte vastaseks seda, et hageja nõuab kostjalt üürilepingus kokkulepitud kõrvalkulude (elektri) tasumisega viivitamise eest viivist suuremas määras, kui ta ise teenuse osutajale viivitamise korral peaks maksma. Pooled olid vabad lepingus kokku leppima viivise määras kui õiguskaitsevahendis kostja rikkumise puhuks. Kostja väide, et hageja poolt viivise nõudmine on hea usu põhimõtte vastane, kuna hageja praktikas aktsepteeris kostjapoolsete kohustuste täitmist hilinemistega, millega jättis mulje, et ta ei loe näidatud maksetähtaega kohustuslikuks ja aktsepteerib poolte vahel välja kujunenud praktikat tasuda arveid ebaregulaarselt vastavalt kostja võimalustele, ei ole põhjendatud. Kostja ei ole tõendanud hageja käitumist, mille põhjal võinuks mõistlikult aru saada, et hageja viivist ei nõua. Kostja ei ole tõendanud väidet, et poolte vahel oli välja kujunenud praktika, kus ta tasus hagejale üürilepingust tulenevaid makseid kvartaalselt ja mitte kord kuus. Kostja on esitanud kohtumenetluses hagejale tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestab hageja viivisenõude enda nõudega hageja vastu üürilepingu esemele tehtud parenduste hüvitamise nõudega. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et tal on hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue, mida tasaarvestada. Maakohus jättis menetluskulud

§ 162lg 1 ja § 168 lg 5 alusel täielikult kostja kanda.

Hageja menetluskulud taotletud ulatuses, s.o 1450 eurot, on põhjendatud. Hageja on tasunud riigilõivu 500 eurot. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud õigusabi kokku 9,5 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot. Maakohtu hinnangul saab lugeda mõistlikuks ja põhjendatuks ka hageja esindaja taotletava tunnitasu määra 100 eurot, mis vastab kohtupraktikas sarnastes asjades aktsepteeritud ja mõistlikuks peetud tasumäärale. 4 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega lahendada vaidlus põhinõude osas

§ 487lg 11 alusel maksekäsu määrusega ning ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

Alternatiivselt palub kostja saata asi uueks otsustamiseks tagasi Tartu Maakohtule. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud

§ 487

lg-t 11, mille kohaselt kui võlgnik on makseettepanekule esitatud vastuväites avaldaja nõuet osaliselt tunnistanud, teeb asja hagimenetluse korras menetlev kohus määrusena maksekäsu selle summa sissenõudmise kohta, mida võlgnik tunnistab, ning jätkab ülejäänud osas asja menetlemist hagimenetluses. Maakohtul tuli anda põhinõude osas määrusena maksekäsk ning viivisintressi nõudes jätkata asja menetlemist hagimenetluses. Sellega seonduvalt on maakohus valesti määranud tsiviilasja hinna ning nõudnud hagejalt ülemäärase riigilõivu tasumist ja mõistnud kostjalt põhjendamatult välja 500-eurose riigilõivu. Maakohtu põhjendused tüüptingimuste osas on ekslikud. Maakohus on vääralt kohaldanud tõendamiskoormist. Seda, et vastaspoolel oli võimalik varem välja töötatud lepingutingimusi läbi rääkida, tuleb tõendada hagejal, kui tüüptingimuste kasutajal. Maakohus on vääralt kohaldanud VÕS §

1. Hagejal tuli põhjendada viivisemäära vajalikkust ning põhjendatust. Seda hageja aga teinud ei ole. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse. Hageja väide, et ruumid ei olnud üürilepingu lõppedes samas seisukorras, ei ole tõendatud. Maakohus ei ole andnud kostjale võimalust selles osas esitada omapoolseid selgitusi või tõendeid, kuivõrd vastavale asjaolule tugines hageja alles oma kirjalikus lõppsõnas.
2. Hageja nõustus osaliselt kostja apellatsioonkaebusega, palus tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus võttis vastu hagist loobumise põhivõla 4508 euro 17 sendi osas ja lõpetas selles osas tsiviilasja menetluse ning teha põhinõude osas maksekäsk. Muus osas palub hageja jätta kohtuotsus muutmata. Alternatiivselt palub hageja saata tühistatud osas maakohtu otsus tagasi uueks läbivaatamiseks. Hageja palub kohtuotsuse muutmisel muuta menetluskulude jaotuse tasutud riigilõivu osas, mõista hagiavalduselt tasutud riigilõiv 350 eurot kostjalt hageja kasuks välja ning tagastada hagejale enammakstud riigilõiv 150 eurot. Maakohus on hagi menetlusse võtmisel rikkunud

§ 487lg-s 11 sätestatud korda.

Kuna kostja on makseettepanekule esitatud vastuväites hageja nõuet osaliselt tunnistanud, tuli maakohtul anda põhinõude osas määrusena maksekäsk ning jätkata viivise nõudes asja menetlemist hagimenetluses. Kui maakohus oleks menetlust jätkanud üksnes viivisenõude osas, oleks hageja pidanud tasuma riigilõivu 350 eurot hagihinnalt 4168 eurot 72 senti. Poolte vahel sõlmitud üürilepingus sisalduv tingimus võlasuhetele kohalduva viivisemäära kohta ei ole tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes. Hageja ja kostja on mõlemad äriühingud ning on võrdsed lepingupartnerid. Lepingust tulenevad tingimused olid lepingueelsete läbirääkimiste käigus läbiräägitavad ning kostjal oli võimalik nende sisu mõjutada. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 antud suuniseid ei saa praeguses vaidluses aluseks võtta, kuna kostja puhul ei ole tegemist tarbijaga ning ta sõlmis hagejaga üürilepingu oma majandustegevuses. Majandustegevuses sõlmitud üürilepingus kokku lepitud viivise määra 0,2% viivitatud summast päevas ei saa pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega (Riigikohtu

1. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 48–49). 5 Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuste tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Viivisemäär 0,2% päevas ei saa olla ega ole kostjat ebamõistlikult kahjustav. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt viivist ka arvete eest, mille kostja hagiavalduse esitamise hetkeks küll tasus, kuid maksetähtajast mitmeid kuid hiljem. Hageja on nimetatud viiviste kostjalt sissenõudmisest loobumisega omapoolse järeleandmise teinud ning hageja ei pea täiendavat viivisenõude vähendamist võimalikuks. Maakohus on põhjendatult jätnud arvestamata kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse. Hagejal ei ole üürilepingu esemele tehtud parenduste hüvitamise kohustust. Kostjal oli võimalus esitada tõendid üürilepingu esemele tehtud parenduste ja parenduste tegemise hagejaga kooskõlastamise kohta
2. juuli 2019 menetlusdokumendis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1 muutmata. Ülejäänud osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis (

§ 657lg 1 p 3).

8. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud

§ 487

lg 11 järgi hageja põhinõude osas tegema maksekäsu.

§ 487

lg 11 kohaselt teeb asja hagimenetluse korras menetlev kohus juhul, kui võlgnik on makseettepanekule esitatud vastuväites tunnistanud avaldaja nõuet osaliselt, määrusena maksekäsu selle summa sissenõudmise kohta, mida võlgnik tunnistab, ning jätkab ülejäänud osas asja menetlemist hagimenetluses või hagita menetluses

§ 487

lg 11 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatu kohaselt.

§ 489

lg 1 teine lause näeb ette maksekäsu tegemise kohtu poolt, kellele on asja menetlemine üle antud. Õigusalases kirjanduses on leitud, et osalise vastuväite esitamisel saab maksekäsu teha ka asja maksekäsu kiirmenetluses menetlev kohtunikuabi. Kui hageja soovib menetluse lõpetada olukorras, kus asi on juba üle antud hagimenetlusse, tuleks kohaldada kas hagist loobumise (

§ 429

) või hagi tagasivõtmise (

§ 424) sätted (vt V.

Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2018. –

§ 4853.4).

Seega ei olnud maakohtul hagimenetluses enam võimalik maksekäsku teha ning seda ei saa teha ka ringkonnakohus. Tänaseks on põhinõue tasutud. Seega tuleb maakohtu otsus hagist loobumise osas jätta muutmata. 9. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus maakohus oleks pidanud tegema maksekäsu, kuid jätkas menetlust hagimenetluse korras, tõusetub riigilõivude vahe küsimus. Hageja põhinõudeks maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohaselt oli 4059 eurot 56 senti. Kostja on nõuet tunnustanud. Seega oleks maakohus pidanud tegema selles osas maksekäsu ning arvestama vastavalt nõude suurusele riigilõivu. Hagiavalduses suurendas hageja põhivõla nõuet 4508 euro 17 sendini. Kostja sisulisi vastuväiteid põhinõudele vastuses hagiavaldusele ei esitanud, märkides, et oli juba vastuväites makseettepanekule põhinõuet tunnistanud. RLS § 59 lg 6 järgi tasutakse avalduse esitamisel maksekäsu kiirmenetluse asjas riigilõivu kolm protsenti nõudelt, kuid mitte alla 45 euro. Põhinõudelt 4059 eurot 56 senti oleks seega riigilõiv 121 eurot 79 senti. Kuivõrd kostja on selle ulatuses hageja nõuet juba maksekäsu kiirmenetluse raames tunnustanud, tuleb see riigilõiv kostjalt hageja kasuks välja mõista.

§ 147

lg 5 esimese lause kohaselt tasutakse maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral hagilt täiendav riigilõiv ulatuses, mis ei ole kaetud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiselt tasutud riigilõivuga. Menetluse jätkumisel kõrvalnõuete osas oleks hageja pidanud tasuma riigilõivu kõrvalnõuete hagihinnalt. Hageja on tasunud riigilõivu maksekäsu 6 kiirmenetluse avalduse esitamisel arvestatud põhinõudelt koos kõrvalnõuetega, s.o 157 eurot 22 senti. Tunnustatud nõudelt tasumisele kuuluva riigilõiv summas 121 eurot 79 senti tuleks kostjalt hageja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas, s.o 35 euro 43 sendi ulatuses, tulnuks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv lugeda hageja kõrvalnõudelt tasumisele kuuluva riigilõivu katteks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga hageja kõrvalnõuete hagihind teada. Hageja

1. jaanuari 2019 maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohaselt on hageja kõrvalnõuete summa 1181 eurot 17 senti.
2. märtsil 2019 kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt on hageja sissenõutavaks muutunud viivis 877 eurot 76 senti. Hageja ega kostja ei ole väitnud, et kostja oleks perioodil maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest
3. jaanuaril 2019 kuni hagi esitamiseni
4. märtsil 2019 midagi tasunud. Seega on ringkonnakohtu hinnangul hageja viivise arvestus vastuoluline ning selle kujunemine ei ole selge. Kostja tasus tunnustatud osas põhivõlgnevuse alles 11 aprillil 2019 ning tasumisel luges hageja osaliselt ka viivise nõude tasutuks, s.o summas 162 eurot 39 senti. Tasumise hetkeks
5. aprillil 2019 oli hageja arvutuse järgi kostja viivise võlgnevus 1106 eurot 67 senti ning
6. aprilli 2019 laekumise järgselt vähenes see 162 euro 39 sendi võrra. Hageja viivise nõude suuruseks
7. aprilli 2019 seisuga on 944 eurot 28 senti. Maakohtul tuleb tsiviilasja uuel läbivaatamisel teha kindlaks, missugune on hageja viivisenõude suurus.
8. Kostja apellatsioonkaebuse kohaselt oleks maakohus pidanud hageja kõrvalnõudelt nõudma riigilõivu 175 eurot. Kostja ei too välja, mis on hagihind. Vastuses apellatsioonkaebusele leidis hageja, et maksekäsu tegemisel põhinõude osas ning menetluse jätkumisel viivise nõude osas oleks hagihind olnud 4168 eurot 72 senti, s.o hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 877 eurot 76 senti ning pärast hagi esitamist ühe aasta eest arvestatud viivis 3290 eurot 96 senti põhinõudelt 4508 eurot 17 senti. Ringkonnakohus nõustub hageja käsitlusega, et hagihinna arvutamisel tuleb arvesse võtta

§ 133lg 2 järgset ühe aasta eest arvestatud viivise summat.

Kuivõrd kostja rahuldas hageja põhinõude alles 11. aprillil 2019, s.o pärast hagiavalduse esitamist, oli hagejal täpsustatud hagiavalduse esitamisel õigus nõuda ka viivist põhinõudelt ning nõude esitamisel arvutatakse hagihind

§ 133lg 2 järgi.

Kuivõrd hageja viivisenõude kujunemine ei ole selge ning selge ei ole ka viivise täpne suurus, siis ei saa ringkonnakohus määrata õiget tsiviilasja hinda hageja viivisenõude osas. Hageja on tasunud riigilõivu kokku 500 eurot. Sellest on põhinõudelt arvestatud riigilõiv 121 eurot 79 senti, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Kuivõrd maksekäsu tegemata jätmise tõttu oli hageja sunnitud tasuma täiendava riigilõivu arvestatuna nii põhinõudelt kui ka kõrvalnõudelt, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta enamtasutud riigilõivu ühe või teise menetlusosalise kanda. Kui maakohus või kohtunikuabi oleks maksekäsu teinud, tulnuks hagejal tasuda väiksem riigilõiv, kui kogu nõude hagimenetluse korras menetlemisel. Viivisenõudelt tasutava riigilõivu summa tuleb maakohtul uuel asja läbivaatamisel kindlaks teha. Enamtasutud osas kuulub riigilõiv hagejale tagastamisele.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, mis puudutab viivise määra seaduslikkust. Menetlusosalised on juriidilised isikud, kes sõlmisid üürilepingu oma majandustegevuses. Majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta on Riigikohus leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (Riigikohtu
2. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48jj). Kuigi kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks 7 tüüptingimusega. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet.
3. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja tasaarvestusavalduse. Maakohus leidis, et kostja tasaarvestatava nõude õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 286 lg 1, mis näeb ette, et kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Nimetatud eelduste tõendamiskoormis on kostjal. Maakohtu hinnangul ei ole kostja vastavate eelduste esinemist tõendanud. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole andnud kostjale võimalust oma tasaarvestatavat nõuet põhjendada ja tõendada. Kostja esitas menetlusliku tasaarvestusavalduse
4. juulil
5. Maakohus uuendas tsiviilasjas menetluse
6. augusti 2019 kirjaga ning andis hagejale võimaluse esitada omapoolse seisukoha kostja tasaarvestusavalduse suhtes ning kostjale esitada seisukoht hageja
7. juuni 2019 menetlusdokumendi kohta, mis jäi kostjale edastamata. Hageja esitas vastuväited tasaarvestusavaldusele
8. septembri 2019 menetlusdokumendis. Seejärel teavitas maakohus menetlusosalisi, et teeb asjas lahendi
9. oktoobril
10. Maakohtu seisukoht, et kostja tasaarvestusnõue on tõendamata, on aga etteruttav olukorras, kus kostjal puudus võimalus tasaarvestusavalduse kohta tõendite esitamiseks.

§ 436

lg 3 sätestab, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded, jättes piisavas ulatuses välja selgitamata poolte väited nõuete tasaarvestamisega seotud asjaolude kohta (

§ 392

). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus mh arutanud pooltega tasaarvestuse asjaolusid õiguslikust ja faktilisest küljest ega selgitanud tõendamiskoormist. Samuti ei ole maakohus andnud pooltele selget ja lõplikku tähtaega tõendite esitamiseks (

§ 237lg 1), millal saab eelmenetluse lugeda lõppenuks.

Ringkonnakohus ei saa lugeda selliseks lõplikuks tähtajaks maakohtu 6. augusti 2019 kirjas antud tähtaega, kuivõrd menetlusosalised esitasid uusi sisulisi väiteid, mida ei ole menetluses arutatud. Asja ammendavaks arutamiseks oleks maakohus pidanud pooltele selgitama, milliste nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole tõendeid kohtu hinnangul esitatud asjaolude tuvastamiseks küllaldased. Kui maakohus leidis, et kostja tasaarvestatav nõue ei ole tõendatud, oleks maakohus pidanud kostjale seda selgitama ning andma võimaluse

§ 230lg-te 1 ja 2 järgi tõendite esitamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.

juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10). Seda aga maakohus ei teinud. Maakohtu minetuse tõttu võisid kostjal jääda olulised tõendid maakohtu menetluses esitamata. Seega võis rikkumine mõjutada asjas tehtud lahendit. 13. Ringkonnakohus jätab

§ 173lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (Riigikohtu 1.

novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20). /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 8