← Eesti

2-17-14168/107

Obsah (17)§ 442§ 162§ 175§ 657§ 651§ 639§ 456§ 405§ 637§ 178§ 652§ 414§ 457§ 232§ 174§ 171§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 27. november 2019, Tallinn Tsiviil

) § 457 lg-le

  1. Kostja I väited, mille kohaselt oli tal õigus hagejat esindada
  2. novembrist 2012 kuni
  3. detsembrini 2015, ei ole millegagi põhistatud ega tõendatud.
  4. juuni
  5. a üldkoosoleku protokolli kohaselt kutsuti tagasi juhatuse liikme ametikohalt kostja I. Sama otsuse kohaselt jätkas juhatus tegutsemist koosseisus BB, AA, ZZ, VV kuni
  6. oktoobrini
  7. Otsusest nähtub, et alates
  8. juunist 2013 ei kuulunud ükski kostjatest juhatuse liikmete hulka.
  9. juuni
  10. a üldkoosolekul kinnitati
  11. mai 2013 toimunud üldkoosoleku kokkukutsumise ja sellel vastu võetud otsuste tühisust. Kostjad kutsuti juhatusest teistkordselt tagasi. Seega kinnitas hageja üldkoosolek
  12. juunil 2014 uuesti, et kostja I ei kuulunud hageja juhatuse liikmete hulka. Hageja ei ole kostjate tegevust juhatuse liikmetena heaks kiitnud.
  13. aprillil 2015 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-13-34077 otsuse, millega tunnistas
  14. mai
  15. a üldkoosoleku otsused kehtetuks osas, millega valiti uuteks juhatuse liikme kandidaatideks OO ning kostjad I ja II.
  16. novembril 2015 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-13-38167 määruse, millega jäeti läbi vaatamata kostja I hagi korteriühistu vastu
  17. juuni
  18. a üldkoosoleku otsuste tühistamiseks. Seega on hageja
  19. juuni
  20. a üldkoosoleku otsused kehtivad. Lisaks jättis Harju Maakohus
  21. mai
  22. a otsusega tsiviilasjas nr 2-1454287 rahuldamata GG hagi korteriühistu vastu
  23. juuni
  24. a erakorralise üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamiseks. Tsiviilasjas nr 2-16-11030 tuvastasid kohtud, et kostjal I puudus hageja esindusõigus alates
  25. juunist 2013, kuid tal oli
  26. aprillist 2013 kuni
  27. juulini 2014 ligipääs hageja pangakontole ning kostja I tegutses käsundita asjaajajana. Tsiviilasja nr 2-14-2502 eelistungi protokollist nähtub, et kostjad osalesid istungil puudutatud isikutena ja kinnitasid kohtule, et nad tegutsevad hageja juhatuse liikmetena. Tsiviilasjas nr 2-17-18241 mõistis maakohus kostjatelt I ja II välja solidaarselt kahju hüvitise. Maakohus pidas kostjate asjaajamist õigustamatuks ja pahauskseks. Kostjad ei selgitanud enne asjaajamisele asumist välja hageja tahet. Kostjad ei olnud viidatud otsuse kohaselt alates
  28. juunist 2013 hageja juhatuse liikmed. Tsiviilasjas nr 2-17-18241 esitas kostja II kohtule seisukoha, milles ta nõustus, et tegutses alates
  29. juunist 2013 käsundita asjaajajana.
  30. mail 2017 kinnitas maakohus tsiviilasjas nr 2-172795 kompromissi hageja ja kostja II vahel, mille kohaselt kohustus kostja II maksma hagejale kompensatsioonina 1000 eurot. Maakohtu hinnangul mõistsid kostjad, et neil puuduvad volitused hageja esindamiseks ning soovisid teha kõik nendest oleneva selleks, et saavutada esindusõiguse teostamist võimaldav registrikanne. Seega oli kostjate tahe suunatud sellele, et nad saaksid faktiliselt korteriühistut juhtida. Maakohtu hinnangul nähtus asjas kogutud tõenditest, et kostjate õigustamatu asjaajamine ühistu faktiliste juhtidena oli pahauskne. Isegi juhul, kui kostjate asjaajamine ei olnud pahauskne, ei ole kostjad asjaajamisel järginud korteriühistu juhatuse liikmetele vajalikku hoolsust. Kostjad on võtnud korteriühistule põhjendamatuid riske, mis on kaasa toonud kahju tekkimise ega täitnud hoolsuskohustust isegi siis, kui hageja seaduslikud esindajad juhtisid nende tähelepanu vajadusele kohustusi täita. Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p-dele 1–3 ja lg-le 2, § 1020 lg-le 1, § 1022 lg-le 1, § 1024 lg-le 2, MTÜS § 32 lg-le 1 ja tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS) §-le 35 ning kohtupraktikale. Swedbank AS-iga sõlmitud teleteenuste lepingutest nähtub, et kostjatel oli ligipääs hageja pangakontole ja õigus teha hageja nimel tehinguid olukorras, kus hageja seaduslikel esindajatel pangakontole ligipääs puudus. Eelnevat arvestades oli kostjatel kohustus teostada hageja 4

(11)huvides ja kahju ärahoidmiseks rahalisi ülekandeid olukorras, kus hoolas juhatuse liige oleks pidanud seda tegema. Hageja pangakonto väljavõttest
  1. septembrist 2013 kuni
  2. märtsini 2014 nähtub, et töötajale maksti detsembri töötasu välja
  3. veebruaril 2014, jaanuari töötasu
  4. märtsil 2014 ja kasutamata puhkuse kompensatsioon
  5. märtsil
  6. Ajal, mil hageja maksetega viivitas, tegutsesid kõik kolm kostjat hageja faktiliste ühingujuhtidena ja omasid ligipääsu hageja pangakontole. Hoolsalt käitudes oleks igaüks kostjatest pidanud tagama maksete õigeaegse teostamise, et vältida töötaja poolt töölepingu võimalikku erakorralist ülesütlemist ja sellest tulenevat hüvitise nõuet. Seega olid kostjad hageja asjaajajad, omamata selleks õigust ning kostjad olid pahausksed, jättes hageja kohustuse täitmata. Hageja seaduslik esindaja AA saatis
  7. veebruaril 2014 e-kirja kõigile kolmele kostjale. Ekirjaga koos saatis ta kostjatele ühistu töötaja
  8. veebruari
  9. a allkirjastatud avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning töötasu ja hüvitiste nõude. Hageja seaduslik esindaja palus summa koheselt maksta. Samas e-kirjas on märgitud, et töötaja oli pannud oma avalduse kostja III postkasti ning saatnud postiga kostjatele I ja II. Töötajal oli õigus esitada töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus, sest hageja oli jätnud talle töötasu tähtaegselt tasumata. Eelnevat töötaja õigust ei muuda ka kostja II esitatud kuupäevata ja töötaja allkirjaga avaldus, milles töötaja avaldas soovi lahkuda töölt omal soovil alates
  10. veebruarist
  11. Avaldus ei tõenda asjaolu, et töötaja tegelikult ei soovinud esitada erakorralise ülesütlemise avaldust, vaid tahtis lahkuda omal soovil. Avaldus on vastuolus töötaja hiljem esitatud avaldusega ja kostjate endi käitumisega, kes ei teinud töötajale vajalikke palgamakseid väidetaval viimasel tööpäeval, vaid asusid palga ja puhkusetasu makseid tegema oluliselt hiljem. Samuti on see vastuolus kostjate
  12. märtsil
  13. a eelistungil tsiviilasjas nr 2-14-2502 avaldatud väitega, mille kohaselt olevat hoopis hageja öelnud lepingu üles, sest töötaja ei täitnud oma kohustusi. Kostjad ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millal tööleping töötajaga viimase omal soovil lõpetati. Töötaja tegelikku tahet töölepingulise suhte ülesütlemisel tõendab see, et töötaja pöördus avaldusega hüvitise saamiseks töövaidluskomisjoni ja osales selle istungil. Töötajal oli õigus avaldust muuta ja täiendada kooskõlas oma tegeliku tahtega. Kostja II esitas kohtule töötaja avalduse kuupäevaga
  14. märts 2014, mille kostja II oli edastanud Tööinspektsioonile. Seega olid kostjad teadlikud töötaja poolt avalduse esitamisest töövaidluskomisjonile ning järgmisele päevale planeeritud istungi toimumisest. Avalduses kinnitas töötaja, et on saanud töötasu ja puhkusetasu täies mahus ega oma pretensioone. Töötaja allkirja kandev avaldus oli koostatud kostjate initsiatiivil. Juhul kui töötaja tõesti avaldusele alla kirjutas, ei pruukinud eesti keelt mitteoskav töötaja aru saada, mida täpselt ta avaldas. Avaldust ei koostanud ilmselt töötaja ise. Töövaidluskomisjoni
  15. aprilli
  16. a istungi protokollist nähtub, et sellel osales töötaja isiklikult. Ta soovis saada töötasu
  17. a veebruari eest ja kolme kuu hüvitist. Töötaja loobus
  18. a detsembri ja
  19. a jaanuari töötasu nõuetest, sest nende kuude eest oli tasu makstud. Seega oli tema käitumine iseenesest kooskõlas
  20. märtsi
  21. a avaldusega selles osas, et ta loobus nende tasude nõuetest, mis istungi toimumise ajaks olid makstud. Töötaja avaldas istungil, et tema juurde tuli kostja II ja ütles, et töötaja peab avaldusele alla kirjutama, misjärel talle makstakse rahad ära. Kostja II tõlkis talle avalduse sisu, mille kohaselt pidi töötaja saama jaanuari ja detsembri tasu ning lõpparve. Töötaja kinnitas, et ta eesti keelt ei valda ning pani avaldusele allkirja. Töötaja kinnitas, et tal oli saamata hüvitis ja veebruari palk, mille kohta kostja II avaldas, et teab seda, kuid talle on vaja kinnitust välja makstud summade kohta. Seega kostja II eksitas töötajat temalt
  22. märtsi
  23. a avaldusele allkirja nõudmisel. Kostja II tegevus oli suunatud sellele, et saavutada töötaja nõude menetlemise lõpetamine töövaidluskomisjonis, kuid menetluse lõpetamine ei olnud kooskõlas töötaja tahtega. Kostjad rikkusid faktiliste ühingujuhtidena juhatuse liikme hoolsuskohustust sellega, et jätsid töötajale õigeaegselt töötasu välja maksmata. Sellises olukorras tekitasid nad ühistule kahju, 5
(11)mis seisnes töötaja kasuks välja mõistetud hüvitises (783,60 eurot). Maakohus märkis, et kostjad ei selgitanud ega tõendanud, miks oli töövaidluskomisjoni otsus põhjendamatu. Kostjad ei ole välja toonud ega põhistanud ühtegi asjaolu, mis oleks välistanud töötaja õiguse nõuda saamata jäänud töötasu ja hüvitist olukorras, kus kostjad jätsid talle palgamaksed õigeaegselt teostamata. Kostjad ei ole selgitanud, miks nad olukorras, kus nad tegutsesid faktiliste ühingujuhtidena, ei vaidlustanud töötaja avaldust töövaidluskomisjonis ega hiljem selle otsust, kui pidasid nõudeid alusetuteks. Kostjad ei ole selgitanud, millisel alusel oleks istungil osalenud hageja seaduslik esindaja pidanud töötaja avaldusele vastu vaidlema. Lisaks jätsid kostjad alusetult ja pahatahtlikult täitmata töövaidluskomisjoni otsuse. Isegi juhul, kui kostjad oleksid olnud heausksed, ei saa nende käitumist pidada hoolsaks, sest nad pidid mõistma, mida toob täitemenetluses hagejale kaasa jõustunud lahendi täitmata jätmine. Vajadus lahendit täita pidi olema mõistetav kõigile kostjatele ning igal kostjal oli võimalus tagada lahendi täitmine.
  1. augustil 2014 saatis kohtutäitur hagejale töövaidluskomisjoni otsuse alusel täiemenetluse alustamise teate. Kohtutäitur tegi hagejale ettepaneku otsuse vabatahtlikuks täitmiseks 10 päeva jooksul ja selgitas, et nõude vabatahtlikul täitmata jätmisel tuleb kohtutäituri tasu maksta täies ulatuses, s.o täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot ja kohtutäituri põhitasu 241,20 eurot. Hageja seadusliku esindaja AA ja kostjate vahelisest
  2. a e-kirjavahetusest nähtub, et hageja teavitas kostjaid korduvalt vajadusest täita töövaidluskomisjoni otsust. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et kohtutäitur debiteeris hageja kontolt
  3. septembril 2014 1102,29 eurot. Seega viis kostjate tegevusetus olukorrani, kus hageja maksis kohtutäituri tasu (260,36 eurot). Eelnevat arvestades leidis maakohus, et kostjad tekitasid õigustamatu ja pahauskse asjaajamisega hagejale solidaarselt kahju. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista 1043,96 eurot.

§ 442

lg 8 alusel ei pea hindama nõude rahuldamise võimaluse teisel alternatiivsel alusel. Menetluskulud jättis maakohus

§ 162lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus hindas

§ 175

lg 1 alusel hageja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust ning määras lepingulise esindaja kulu suuruseks 3381,60 eurot. Kostjatelt mõisteti välja riigilõiv 200 eurot. Apellatsioonkaebus

  1. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi kostja I vastu rahuldas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja I vastu rahuldamata. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus kostja I õigust viibida isiklikult kohtuistungitel. Kostja I edastas maakohtule taotlused istungite edasilükkamiseks, mis olid seotud tema haigestumisega ja töölähetusega. Maakohus lahendas taotlused alles kohtuistungil, mistõttu kostjal I ei olnud võimalik oma õigusi kaitsta ega asjas ütlusi anda. Maakohus oleks pidanud välja selgitama, kas hagejal oli õiguslik alus hagis nõutud summade sissenõudmiseks. Maakohus keskendus asjas põhjendamatult sellele, kas kostjad tegutsesid ühistu faktiliste juhatuse liikmetena heauskselt või pahauskselt. Maakohus jõudis tsiviilasjas nr 2-12-34077 tehtud
  2. oktoobri
  3. a määrusele viidates üllatuslikult järeldusele, et kostjal I ei olnud algusest peale õigust
  4. juuni
  5. a üldkoosoleku otsust vaidlustada. Kostja I ei saanud teada, et maakohus jätab selle hagi rahuldamata. Kuni selle ajani oli kostja I õigustatud
  6. mai
  7. a üldkoosoleku otsuse alusel juhatuse liikme kohustusi täitma, sest ühistu üldkoosoleku otsused jõustuvad nende vastuvõtmise hetkest. Sama kohtukoosseis jättis tsiviilasjas nr 2-14-2502 tehtud
  8. mai
  9. a määrusega hageja seaduslike esindajate avalduse asendusliikme määramiseks rahuldamata, kuna tõenditest nähtuvalt toimis hageja majandustegevus ja võlgnevusi kommunaalteenuste korteriomanike igapäevaeluks vajalike teenuste osutajate ees ei olnud. Maakohus käsitles viidatud asjas kostjaid hageja juhatuse liikmetena ning määrusest saab mh järeldada, et kostjad täitsid juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt ja heauskselt. 6

(11)Maakohus tuvastas poolte vaidluse sisu valesti. Pooled vaidlesid selle üle, kas töötaja omas õigust pöörduda töövaidluskomisjoni või mitte ja kas kostjad pidid sellele reageerima. Kuna töötaja esitas
  1. veebruaril
  2. a avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil, ei pidanud kostja I
  3. veebruaril 2014 AA edastatud töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusele reageerima. AA tunnistas töötaja nõuet hoolimata sellest, et töötaja esitas
  4. märtsil 2014 töövaidluskomisjonile avalduse oma nõudest loobumiseks ja kinnitas, et tal ei ole ühistu vastu nõudeid. Maakohus jättis tõendid hindamata ja hindas tõendeid valesti, ühtlasi rikkus maakohus selgitamiskohustust. Maakohus ei arvestanud otsuse tegemisel kostja I edastatud tõendit töötaja tahteavaldusega töösuhete lõpetamiseks ja kinnitusega selle kohta, et tal ei ole hageja vastu töölepingu lõpetamisest tulenevalt pretensioone. Juhul kui kohus ei pidanud tõendeid usaldusväärseks, oleks ta pidanud sellele kostja I tähelepanu juhtima ning selgitama, et kostjal I tuleks esitada muid tõendeid väite tõendamiseks. Maakohus ei põhjendanud, miks
  5. juunist 2013 kuni
  6. juulini 2014 ei esinenud ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust selleks, et tegemist oleks nõuetekohase asjaajamisega ega selgitanud, miks kostja I käitumine ja tegevus ei vastanud hageja huvile ning tegelikule või eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kostja I tegutses hageja huvides ja lahendas töötajaga kõik probleemid töövaidluskomisjoni väliselt.
  7. mai
  8. a üldkoosolekule järgnenud üldkoosolekud ei olnud õiguspäraselt kokku kutsutud. Maakohus määras menetluskulud kindlaks tsiviilasja hinnast oluliselt suuremas ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele
  9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I kanda. Arvestades, et maakohus vaatas asja läbi lihtsustatud korras, siis võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse lubamatult, sest vaidlustatud otsus on seaduslik ning maakohus edasikaebamiseks luba ei andnud. Kostja I ei saa vaidlustada väljamõistetud menetluskulude suurust, sest ta maakohtus hageja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
  10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse õiguslikke põhjendusi.

7. Esmalt selgitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust (

§ 651lg 1).

Vaidlustatud otsusega on kostjatelt hageja kasuks välja mõistetud solidaarselt kahjuhüvitis ja menetluskulud. Maakohtu otsuse peale on apellatsioonkaebuse esitanud kostja I. Kostjad II ja III ei ole kostja I kaasapellandiks

§ 639

lg 2 mõttes, mistõttu on nende suhtes maakohtu otsus jõustunud (

§ 456lg 2 p 1).

8. Vastuseks hageja väitele, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud apellatsioonkaebust menetlusse võtta, sest tegemist on lihtmenetluse asjaga

§ 405

lg 1 esimese lause mõttes ja selle menetlusse võtmise eeldused ei olnud täidetud, märgib ringkonnakohus järgmist. Lihtmenetluses esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus

§ 637

lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit. Viidatud säte ei kohusta ringkonnakohut apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduma, vaid annab selleks võimaluse. Praegusel juhul tuli kostja I apellatsioonkaebus menetlusse võtta vaatamata

§ 637lg-le 21. Kohtupraktikas on leitud, et ringkonnakohus ei või keelduda apellatsioonkaebuse 7

(11)menetlemisest, kui menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse ja täidetud on

§ 178

lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p-d 17 ja 18). Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja I mh temalt väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse ning vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (apellatsioonkaebuse p 1.2).

§ 637

lg 21 kohaldamise seisukohast ei ole oluline, milliseid vastuväiteid on apellant kindlaksmääratud menetluskulude summale esitanud (vt eelpool viidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p 18).

  1. Kolleegium märgib, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus on otsuses kostja I poolt esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja I esitatud faktiliste väidetega, ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid. Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide olulisi rikkumisi tuvastanud. 9.
  2. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (

§ 652lg 1 p 1).

Kostja I on apellatsioonkaebuses tuginenud uuele asjaolule, viidates tsiviilasjas nr 2-142502 tehtud

  1. mai
  2. a määrusele, millest kostja I arvates järeldub, et tema tegevus oli asjakohane ja hageja majandustegevus toimis tänu kostjatele. Kostja I ei ole uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendanud. Uue asjaolu esitamist ei tingi ka maakohtu poolt menetlusõiguse normi oluline rikkumine (

§ 652lg 3 p 2, lg 4).

Ringkonnakohus leiab, et uue asjaolu esitamise eeldused ei ole praegusel juhul täidetud ning see jääb tähelepanuta. 9.

  1. Põhjendamatu on kostja I apellatsioonkaebuse väide, et maakohus rikkus kostja I õigust viibida isiklikult kohtuistungitel, s.t õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet. Kohtupraktika kohaselt tuleb ärakuulamise põhimõtte rikkumisele tuginedes kaebuse esitajal ka näidata, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti (Riigikohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-16, p 14;
  4. mai
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 31). Asja materjalidest nähtuvalt oli kostjal I võimalus esitada vastus hagile ja selle esitamise tähtaega pikendati (I kd, tl 95). Kostja I esitas
  6. detsembril
  7. a vastuse hagile, milles mh nõustus kirjaliku menetlusega ning osales isiklikult
  8. märtsil 2018 toimunud kohtuistungil (I kd, tl-d 101–102 pöördel ja 174–177 pöördel). Pärast seda esitas kostja I mitmeid taotlusi istungite edasilükkamiseks seoses enda ja lapse haigestumisega, samuti töölähetusega (
  9. aprill 2019,
  10. aprill 2019,
  11. mai 2019,
  12. mai 2019; II kd, tl-d 114, 145, 118 ja 163). Maakohus jättis kostja I taotlused rahuldamata ning kohtuistungid toimusid
  13. aprillil 2019 ja
  14. juunil
  15. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei olnud kostja I isiklik osavõtt istungitel vajalik, kuna kostja I nõustus kirjaliku menetlusega ja talle anti võimalus esitada seisukohti kirjalikult. Samuti oli kohtuistung korra juba kostja I taotlusel edasi lükatud (II kd, tl-d 108 ja pöördel). Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus asja sisulisel lahendamisel kostja I osavõtuta menetlusõiguse norme ja kohaldas

§ 414lg-t 3 õigesti.

9.

  1. Kuigi maakohus lahendas kostja I taotlused sisuliselt kohtuistungitel, siis asja materjalidest nähtuvalt teavitas maakohus
  2. aprillil 2019 ja
  3. mail 2019 kostjat I ekirjadega, et istungeid edasi ei lükata, viidates

§ 414lg-le 3 ning selgitades mõjuva põhjuse tõendamise vajadust.

Seega oli kostjale I enne istungeid teada, et tema taotlusi ei rahuldata (II kd, tl-d 115, 154, 157). Kohtuistungi protokollid on kostjale I etoimiku kaudu kätte toimetatud ja tal oli ülevaade kohtuistungitel arutatud asjaoludest. Eelnevat arvestades oli kostjale I tagatud võimalus esitada oma seisukohti ja osaleda kohtuistungitel. Praegusel juhul ei ole maakohus õigusliku ärakuulamise põhimõtet rikkunud ning kostja I ei ole ka välja toonud, kas ja kuidas oleks asi lahendatud teisiti, kui ta oleks kohtuistungitel osalenud. 8

(11)
  1. Kolleegiumi hingul määratles maakohus poolte vaidluse sisu õigesti. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad tekitasid hagejale kahju, kuna nad ei maksnud hageja töötajale õigeaegselt töötasu ega täitnud vabatahtlikult töövaidluskomisjoni otsust olukorras, kus nad olemata hageja seaduslikud esindajad omasid ainsatena ligipääsu hageja pangakontole Swedbank AS-is (maakohtu otsuse p 77). Kostja I on apellatsioonkaebuses korranud oma hagi vastuses antud selgitusi ja arusaamu selle kohta, et vaidlusalusel perioodil oli ta volitatud hagejat esindama, sest ühistu üldkoosoleku otsused jõustuvad nende vastuvõtmise hetkest ning
  2. mai
  3. a üldkoosolekule järgnenud üldkoosolekud (millel mh valiti ühistu uued juhatuse liikmed) ei olnud õiguspäraselt kokku kutsutud. Kolleegium ei nõustu kostja I õigusliku käsitlusega, mille kohaselt sõltus tema juhatuse liikme staatus sellest, kas üldkoosoleku otsus oli vaidlustatud või mitte. Maakohus järeldas
  4. mai
  5. a,
  6. juuni
  7. a ja
  8. juuni
  9. a üldkoosoleku otsuste ja kohtulahendite alusel õigesti, et alates
  10. juunist 2013 ei olnud kostja I hageja juhatuse liige (maakohtu otsuse p-d 86–90).
  11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja nõude aluseks saab olla VÕS § 1024 lg
  12. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja I ajas asja õigustamatult ja pahauskselt (maakohtu otsuse p-d 97–105). Tsiviilasjas nr 2-16-11030 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
  13. märtsi
  14. a otsuse kohaselt puudus asjas vaidlus, et kostja I tegutses perioodil
  15. juunist 2013
  16. juulini 2014 hageja faktilise ühingujuhina ja kostja I õigustamatu käsundita asjaajamine tuleb liigitada pahauskseks, kuna ta rikkus VÕS § 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusi (p-d 10 ja 15). Tsiviilasjas nr 21718241 tehtud Harju Maakohtu
  17. novembri
  18. a otsuse kohaselt oli kostja I alates
  19. juunist 2013 asjaajamisel pahauskne (p 8). Praeguse nõude lahendamise aluseks olevad asjaolud – pahauskne asjaajaja ja asjaajamise periood – on poolte jaoks varasemates kohtumenetlustes tehtud jõustunud kohtulahenditega tuvastatud asjaoludeks.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna asjaolu, kas kostja I oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes pahauskne, on hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks materiaalõiguse järgi oluline asjaolu, ei saa samad pooled selle asjaolu üle enam

§ 457lg 1 järgi teises kohtumenetluses vaielda (vt Riigikohtu 4.

jaanuari

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 14). Ringkonnakohus täpsustab maakohtu otsuse p 94 põhjendusi eeltoodud seisukohaga. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuses tuvastatuga.
  2. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja I peab kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama ja kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse p 132 põhjendusi kohaldatavate materiaalõiguse normidega, s.o VÕS § 127 lg-d 1 ja
  3. Kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitseeesmärgiga. Maakohus tuvastas, et kuni
  4. aprillini 2014 oli üksnes kostjatel hageja pangakonto kasutamise õigus, kostjad ei taganud hageja kohustuse täitmist töötaja ees ning jätsid töövaidluskomisjoni otsuse vabatahtlikult täitmata. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nende asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi. 12.
  5. Ringkonnakohus ei nõustu kostja I väitega, et maakohus on rikkunud töötaja tahte väljaselgitamisel

§ 232lg-t 1.

Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232lg-ga 1.

Maakohus ei ole jätnud ühtegi tõendit tähelepanuta ega pidanud ebausaldusväärseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta peab mõnda tõendit teisest olulisemaks ja miks ta kostjate arvamusega ei nõustu (maakohtu otsuse p-d 118–126). Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et töötajal oli õigus saada saamata jäänud töötasu ja hüvitist olukorras, kus kostjad jätsid talle maksed õigeaegselt tegemata, ning ei korda selles osas maakohtu põhjendusi. 9

(11)12.
  1. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus rikkunud selgitamiskohustust.
  2. märtsi
  3. a eelistungil on maakohus selgitanud nõude erinevaid õiguslikke aluseid (I kd, tl-d 174–177 pöördel). Maakohus selgitas
  4. aprilli
  5. a eelistungil kostjatele, et nende esitatud tõenditest ei piisa haginõude rahuldamata jätmiseks (II kd, tl 122). Kostjate suutmatus nõuet välistavaid asjaolusid tõendada ei tähenda, et maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud.
  6. Kuna kolleegium jätab maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, ei näe kolleegium põhjust

§ 162lg 1 alusel muuta maakohtu menetluskulude jaotust.

14. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulud tsiviilasja hinda ületavas osas, märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohtu arvates põhjendas maakohus piisavalt erandlikke asjaolusid, mis võimaldasid praegusel juhul mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja haginõudest suuremas ulatuses menetluskulusid.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ka kohtupraktika ei välista menetluskulude väljamõistmist haginõudest suuremas ulatuses. Maakohus on hageja taotletavate lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kontrollinud ega ole diskretsioonipiire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul põhjust sekkuda maakohtu kaalutlusotsusesse (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Põhjendatud ei ole hageja arusaam, et kostja I praegused vastuväited menetluskulude suurusele tuleb jätta tähelepanuta, sest maakohtus kostja I vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus selgitab, et kohus määrab lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaks hagita menetluse sätete järgi, lähtudes mh uurimispõhimõttest (

§ 174lg 8 ja § 477 lg-d 5 ja 7; vt Riigikohtu 8.

mai

  1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.3). Seetõttu ei ole määrav, kas kostja I esitas maakohtus vastuväite hageja menetluskulude suurusele.
  2. Kuna kostja I apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja I kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt osutati talle ringkonnakohtu menetluses õigusteenust kokku 10 tunni 35 minuti ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks). Seega nõuab hageja kostjalt I 1272 euro tasumist. Menetluskulud tulenesid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruse analüüsist ja selle edastamisest kliendile (10 minutit), apellatsioonkaebuse analüüsist (3 tundi 25 minutit), apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest (3 tundi 50 minutit), apellatsioonkaebuse vastuse koostamisest ja selle kohtule edastamisest (2 tundi 50 minutit) ning kohtukirja analüüsist, selle edastamisest ja kliendile selgitamisest (20 minutit). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja õigusteenuse ajakulu osaliselt ülepaisutatud. Ringkonnakohtu arvates võis kogenud esindajal kuluda vajalikele ja põhjendatud menetlustoimingutele kokku 4 tundi. Kolleegium märgib, et hageja esindaja koostatud 22 lehekülje pikkune apellatsioonkaebuse vastus sisaldab mitmeid tarbetuid kordusi. Üldjuhul ei ole apellatsioonkaebuses vaja korrata ka faktilisi asjaolusid ega esitada pikalt maakohtu seisukohti. Hageja esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa õigusteenuselt käibemaksu tagasi. Eelnevat arvestades on hageja apellatsiooniastme menetluskulud kokku 480 eurot. 10

(11)Lisaks tuleb

§ 177

lg 4 alusel kostjalt I hageja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.