← Eesti

2-19-109837/25

Obsah (7)§ 637§ 405§ 367§ 178§ 174§ 168§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-1

) § 367 alusel kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled

  1. juulil 2018 kliendilepingu audiitorteenuse osutamiseks (kliendileping), mille kohaselt asus vandeaudiitor WW kostja kaudu hagejale audiitorteenuseid osutama. Kliendilepingu objektiks oli hageja
  2. a majandusaasta aruandele vandeaudiitori aruande koostamine. Kostja edastas
  3. juulil 2018 Tartu Maakohtu registriosakonnale hageja
  4. a majandusaasta aruande. Hageja tasus kostjale osutatud audiitoriteenuse eest arve nr 1491 alusel 1860 eurot. Tartu Maakohtu registriosakond keeldus
  5. veebruari
  6. a määrusega hageja
  7. a majandusaasta aruande vastuvõtmisest, sest majandusaasta aruannet auditeerinud isikul puudus alates
  8. aprillist 2018 õigus osutada audiitori teenust. Audiitortegevuse järelevalve nõukogu otsustas
  9. märtsil 2018 WW vandeaudiitori kutse ära võtta. Kutse äravõtmise otsus hakkas kehtima
  10. aprillil
  11. Vaatamata sellele osutas WW kostja kaudu audiitorteenust edasi ega teavitanud hagejat vastava õiguse puudumisest. Audiitortegevuse järelevalve nõukogu avaldas
  12. veebruaril 2019 oma kodulehel hoiatuse, mille kohaselt on WW osutanud kostja kaudu ebaseaduslikult audiitorteenust, vastav teenus on osutatud seadusevastaselt ja ei ole audiitorteenus. Audiitortegevuse järelevalve nõukogu edastas sama informatsiooni avalikkusele ja äriregistrile
  13. veebruaril
  14. Kostja on oma lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud, mistõttu on hagejal õigus lepingust taganeda ja nõuda kostjalt tasutud 1860 euro tagastamist. Kliendileping vastab töövõtulepingu tunnustele. Kostja tehtud töö ei vastanud lepingu tingimustele, sest WW-l puudus vandeaudiitori kutse ja kostjal kui audiitorettevõtjal tegevusluba, mistõttu keeldus äriregister aruande vastuvõtmisest. Hageja jäi ilma sellest, mida ta lootis ehk kehtivast auditeeritud majandusaasta aruandest. Alternatiivselt on kliendileping tühine. Kostjal puudus tegevusluba, mis välistas kostja õiguse üldse kliendilepingut sõlmida ning hagejale teenust osutada. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 alusel alusetu rikastumise sätete järgi. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmisega viivitamise eest sissenõutavaks muutunud viivist alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, s.o
  15. aprillist 2019 kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o
  16. maini 2019 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 22,7 eurot. Kostja vastuväited
  17. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Pooled on sõlminud kehtiva kliendilepingu. Kostjal oli audiitortegevuse registris kehtiv registreering kuni
  18. jaanuarini
  19. Hageja ei ole tõendanud kliendilepingust taganemist. Puuduvad tõendid taganemisavaldusest ning selle kostjale edastamisest. Seega ei ole täidetud taganemise formaalsed eeldused. Kui hageja tugineb töö lepingutingimustele mittevastavusele, pidi hageja esitama kostjale VÕS § 644 lg 1 ja 2 järgi eelnevalt pretensioon ning andma kostjale aega puuduste kõrvaldamiseks. Vastasel korral ei ole hagejal VÕS § 644 lg 3 kohaselt võimalik tugineda rikkumisele. Lisaks ei ole hageja tõendanud, milles seisnes kostja rikkumine. Hageja ei ole esitanud sisulisi etteheiteid kostja osutatud teenusele. Lisaks ei ole hageja vaidlustanud Tartu Maakohtu registriosakonna puuduste kõrvaldamise määrust. Hageja
  20. a. majandusaasta aruanne oli algselt kehtivalt registriosakonna poolt vastu võetud. 2

(7)Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kliendileping oleks tühistatud või seda saaks lugeda tühiseks või kehtetuks. Kostja vaidleb vastu ka hageja viivise nõudele. Hageja ei ole selgitanud, mis ajast mingi kostja poolne kohustus tuli täita ja miks nõutakse viivist mitte intressi, samuti puudub viivisearvestus. Maakohtu otsus
  1. Maakohus rahuldas
  2. detsembri
  3. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1860 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 22,7 eurot ning edasiulatuva viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
  4. juunist 2019 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 1690 eurot. Maakohus selgitas, et poolte vahel sõlmitud kliendileping vastab käsunduslepingu tunnustele (VÕS § 619). WW osutas audiitorteenust kostja kaudu. Audiitorteenuse objektiks oli hageja
  5. detsembril 2017 lõppenud majandusaasta aruandele vandeaudiitori aruande koostamine. Audiitortegevuse seaduse (AudS) § 81 lg 1 kohaselt vajab audiitorettevõtja teenuse osutamiseks tegevusluba. Kostja kui käsundisaaja on rikkunud teabe andmise kohustust ning vastutab selle eest. Tulenevalt VÕS § 624 lg-st 1 ja lepingu p-st 6.1.4 kohustus kostja hagejat teavitama, et Audiitortegevuse järelevalve nõukogu
  6. märtsi
  7. a otsusega on vandeaudiitori kutse WW-lt ära võetud. Kuna käsundisaaja rikkus oma lepingulisi kohustusi, saab käsundiandja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi käsundisaajalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1860 eurot. Apellatsioonkaebus
  8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus jätnud olulised asjaolud tuvastamata, tõendid hindamata ning poolte väited käsitlemata. Vaidlustatud otsusest ei selgu, kas kliendileping on kehtivalt sõlmitud, kuid puudustega täidetud või on tegemist kehtetu lepinguga algusest peale. Maakohtul tuli tuvastada, kas hageja taganes kehtivast lepingust või oli leping kehtetu muudel alustel. Kehtetust lepingust ei saa taganeda. Hageja ei ole tõendanud kliendilepingust taganemist. Puuduvad tõendid taganemisavaldusest ning selle kostjale edastamisest. Kuna täidetud ei ole taganemise formaalsed eeldused, ei ole hagejal võimalik nõuda kostjalt kliendilepingu alusel tasutud summa tagastamist VÕS § 189 lg 1 alusel. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja rikkus käsunduslepingut. Pooled sõlmisid kehtiva kliendilepingu, mille kostja täitis
  9. juulil
  10. Seejärel esitati registripidajale kehtiv majandusaasta aruanne. Maakohus ei arvestanud faktilise asjaoluga, et kliendileping täideti ühegi pretensioonita. Asjas puuduvad tõendid, et hageja oleks
  11. a juulis esitanud kostjale pretensiooni. Maakohus jättis hindamata kohtule esitatud tõendid kostja tegevuse registreeringu kohta. Kostjal oli audiitortegevuse registris kehtiv registreering kuni
  12. jaanuarini
  13. Seega ei ole tõendatud, et kostja tahtlikult või teadmatusest rikkus mingit normi. Mh tugines hageja lepingu rikkumisele alles
  14. a veebruaris, mil ilmnesid probleemid kostja isiku ümber. Hageja pidi enne taganemist VÕS § 644 lg 1 ja 2 järgi teatama kostjale töö lepingutingimustele mittevastavusest ning andma kostjale aega puuduste kõrvaldamiseks. Hageja ei või töö lepingutingimustele mittevastavusele VÕS § 644 lg 3 järgi tugineda põhjusel, et kostja ametialased eriõigused kustutati audiitortegevuse registrist alles
  15. jaanuaril
  16. Lisaks on tuvastamata asjaolu, kas kostja võis kliendilepingut sõlmida ja kas temal oli
  17. a juulis õigus auditeerida hageja aruandeid. 3
(7)Puudub mh tõend selle
  1. veebruari 2019 .a määrust. kohta, et hageja oleks vaidlustanud registriosakonna Mh on registripidaja rikkunud norme ja eiranud asjaolu, kliendileping täideti kostja poolt lubatud tähtajaks. Hageja on nõudnud varalise kahju ja hinnavahe hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Hageja tugines mh AudS § 62 lg-le
  2. Maakohus ei ole seda nõuet menetlusse võtnud, kuid lahendas kahju küsimust samast nõudest tulenevalt. Hageja ei ole hagiavalduses kahju hüvitamise nõude eelduseid selgitanud. Kostja registreering lõppes alles
  3. jaanuaril 2019, mistõttu väita, et kostja tahtlikult või teadmatusest rikkus mingit normi, ei ole tõendatud. Hageja leidis alternatiivselt, et kliendileping on tühine, mistõttu on hagejal TSÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 järgi alusetu rikastumise nõue kostja vastu. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kostjaga sõlmitud leping oleks tühistatud või saaks seda lepingut lugeda tühiseks või kehtetuks. Kostja hageja viivise nõuet ei tunnista, kuna hageja viivise nõue on selgitamata, mh puudub käsitlus, mis ajast mingi kostja poolne kohustus tuli täita ja miks nõutakse viivist, aga nt mitte intressi. Kehtiva viivise nõude esitamiseks tuleb näidata ära arvestus, mis ajast mingi kohustus on muutunud sissenõutavaks. Mh tuleb ka tõendada nõude esitamine kostjale ning tema suutmatus või tegevusetus kohustuse täitmisel, misjärel saab rääkida nõuetekohasest viivise nõudest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb

§ 637

lg 2¹ alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 keelduda.

7.

§ 405

lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas on hageja palunud mõista kostjalt välja põhivõla 1860 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 22,7 eurot ning viivise põhinõudelt

§ 367alusel kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Seega on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga

§ 405lg 1 tähenduses.

8. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

  1. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme, mis võiks mõjutada lahendit. Maakohus on osaliselt valesti kohaldanud materiaalõiguse norme, kuid see ei mõjutanud asja lahendit. Lõppjäreldustes, s.o hagi rahuldamise osas, on maakohtu otsus õiguspärane ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
  3. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid kliendilepingu audiitorteenuse osutamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kvalifitseerinud poolte kliendilepingu ekslikult käsunduslepinguks. Ringkonnakohtu hinnangul vastab poolte sõlmitud kliendileping töövõtulepingu tunnustele VÕS § 635 lg 1 tähenduses. Kliendilepingul oli kindlapiiriline ning objektiivselt mõõdetav tulemus, milleks kliendilepingu p-de 1.1, 1.3 ning 2.1 kohaselt oli hageja
  4. a majandusaasta aruandele vandeaudiitori aruande koostamine. Kliendilepingu p 3 kohaselt oli kostja poolt vandeaudiitori aruande allkirjastajaks WW. 4

(7)
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendades viidanud ekslikult sellele, et hagi tuleb rahuldada kahju hüvitamise sätete alusel, kuid see ei mõjutanud asja lahendust. Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et kostja on oluliselt kliendilepingut rikkunud ning hageja on kliendilepingust taganenud. Hageja nõudis lepingu alusel makstud tasu tagastamist. Seega oleks pidanud maakohus kontrollima esmalt VÕS § 189 lg 1 järgse nõude eeldusi. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja kliendilepingust kehtivalt taganenud. Taganemise formaalsed ja materiaalõiguslikud eeldused on täidetud. Seega on hagejal VÕS § 189 lg 1 alusel õigus nõuda lepingu alusel makstud tasu tagastamist, mistõttu maakohtu otsus hagi rahuldamise kohta on lõppjäreldustes õige.
  2. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, et taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja
  3. juuli
  4. a menetlusdokumendi lisadena esitatud tõenditest nähtub, et hageja teatas kostjale töö lepingutingimustele mittevastavusest pretensioonina
  5. veebruaril 2019 nii e-kirja teel kui tähitud kirjaga. Pretensioonis oli märgitud, et kostja olulise lepingurikkumise tõttu on hagejal õigus lepingust taganeda ja hageja nõudis kostjalt tagasi auditoorteenuse osutamise eest makstud 1860 eurot. Ringkonnakohus leiab, et seda pretensiooni saab pidada taganemisavalduseks, kuna sellest nähtub selgelt hageja tahe lepingust taganeda ja nõuda kostjalt tasutud summa tagastamist. Samuti on hageja selgelt avaldanud tahet nõuda lepingu alusel makstud raha tagasi nii maksekäsu kiirmenetluse avalduses kui ka hagis, mis mõlemad on kostjale kätte toimetatud. Taganemine on VÕS § 118 lg 1 järgi tähtaegne. Ringkonnakohus leiab, et hageja sai kostja kliendilepingu mittenõuetekohasest täitmisest teada Tartu Maakohtu registriosakonna
  6. veebruari
  7. a majandusaasta aruande puuduste kõrvaldamise määrusest. Asjas ei ole esitatud väiteid ega tõendeid selle kohta, et hageja teadis varem asjaolust, et WW-lt oli vandeaudiitori kutse ära võetud.
  8. Täidetud on ka taganemise materiaalsed eeldused. Maakohus tuvastas, et Audiitortegevuse järelevalve nõukogu
  9. märtsi
  10. a otsusega võeti WW-lt ära vandeaudiitori kutse. Seda järeldust ei ole kostja vaidlustanud. WW allkirjastas hageja majandusaasta aruande kohta koostatud vandeaudiitori aruande
  11. juulil 2018, st pärast seda, kui talt oli vandeaudiitori kutse ära võetud. AudS § 3 kohaselt on üheks eelduseks sellele, et isik saaks tegutseda vandeaudiitorina, asjaolu, et talle on omistatud vandeaudiitori kutse. Seega ei olnud WW-l õigust tegutseda vandeaudiitorina ega koostada hageja majandusaasta aruandele vandeaudiitori aruannet. Ringkonnakohtu hinnangul on asjaolu, et vandeaudiitori aruande koostas isik, kes ei olnud vandeaudiitor, oma olemuselt oluline lepingurikkumine VÕS § 116 lg 2 p 1 mõttes. Ainuüksi asjaolu, et kostjalt ei olnud veel selleks ajaks tegevusluba ära võetud ega teda audiitortegevuse registrist kustutatud, seda järeldust ei muuda, kuna nõuetekohase vandeaudiitori aruande koostamine eeldab lisaks tegevusloale ka seda, et aruande koostaks vandeaudiitor, mitte mõni muu audiitorettevõtja tegevusloaga äriühingu töötaja. Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et hageja oleks pidanud andma kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Olukorras, kus WW-l ei olnud enam vandeaudiitori kutset ning ka kostjal kui audiitorettevõtjal puudus tegevusluba alates
  12. jaanuarist 2019, ei oleks puuduste kõrvaldamine olnud võimalik.
  13. Põhjendamatud on ka kostja vastuväited hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõudele. Tegemist on seadusjärgse viivisenõudega, mida hageja nõuab vastavalt VÕS § 113 lg-le 2 alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest.
  14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista ka asjaolu, et maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud menetluskulu 1690 eurot ning kostja on palunud jätta menetluskulud hageja kanda. Riigikohus on iseenesest küll leidnud, et

§ 637

lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab 5

(7)apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud

§ 178lg-s 2 sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot).

Riigikohus on seda seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11). Kostja ei ole praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et temalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega ei ole kostja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega

§ 178

lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist lahendust ning sellega seoses menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega. Esiteks märgib ringkonnakohus, et

§ 178

lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude jaotust, mida on

§ 178

lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata

§ 637

lg-s 21 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile. Teiseks ei sõltu

§ 178

lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas

§ 178lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas.

Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole ringkonnakohtul alust omal algatusel ka asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma.

§ 174

lg 5 kohaselt on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata. 17. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta

§ 168lg 1 alusel kostja kanda.

Hagejal ei ole kaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. 18. Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt

§ 638lg-le 4 apellatsioonkaebust hagejale kätte.

Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada. Kohtumäärus tuleb

§ 638

lg 8 järgi kostjale kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. 6

(7)19. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 asendab töölt eemal olevat kohtukoosseisu liiget Liis Arrakut Kaija Kaijanen. 20.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin / allkirjastatud digitaalselt / Kaija Kaijanen / allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.