KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2019, Võru Kriminaalasja number 1-17-11253 Kriminaalasi Kaido Kaas süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Kohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungi sekretär Kristel Toots Süüdistatav Kaido Kaas. Isikukood 36602176515; elukoht xxxxxxxxxxxxxx; töökoht: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xx; Eesti Vabariigi kodanik; kõrgharidusega; emakeel eesti keel; kriminaalkorras karistamata Prokurör ringkonnaprokurör Terje Aleksašin Kaitsja Margus Kurm, kokkuleppel RESOLUTSIOON 1. Mõista Kaido Kaas mõlemas talle esitatud süüdistustes õigeks. 2. Lugeda menetluskulude hulka 5177,68 eurot, mis tekkis seoses Kaido Kaasi kaitsmisega Margus Kurmi poolt. Mõista see summa Eesti Vabariigilt Kaido Kaasi kasuks välja. Jätta Eesti Vabariigi kanda varem menetluskulude hulka arvatud 36 eurot, mis kulus seoses J. V. kohtus ütlusi andmas käimisega. 3. Hävitada kaitsja poolt kohtule üle antud puupulk. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates 3. juunist 2019. Apellatsiooniõigusest võib loobuda. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 189 lg 3 kohaselt vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. See tähendab, et 15 päeva jooksul alates 3. juunist 2019 tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Võru kohtumajale. 1 PÕHIOSA Menetluse käik 1. Prokuratuur esitas 4. detsembril 2017 Kaido Kaasile KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistuse selles, et K. Kaas kohtles Krabi Kooli tööõpetuse õpetajana selles koolis 2 korral kehaliselt vääriti 2 selle kooli õpilast: M. P. ja R. L. . 7. klassi õpilasele M. P. lõi K. Kaas 5. septembril 2016 tööõpetuse tunnis puidust pulgaga vastu pead, tekitades sel viisil kannatanule valu. Samuti 7. klassis õppinud R. L. aga keeras K. Kaas millalgi 2016. aasta detsembris jällegi tööõpetuse tunnis sõrmed kruustangide vahele, põhjustades ohvrile valu. 2. Tartu Maakohtu 1. märtsi 2018 määrusega anti K. Kaas kohtu alla. 3. Kohtuvaidlustes palus prokurör K. Kaas süüdi tunnistada ja karistada teda KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 30 päevamäära ehk 1212,30 euro suuruse rahalise karistusega. 4. Kaitsja leidis, et K. Kaas tuleb mõista õigeks, sest tegude toime panemine ei ole tõendatud. Isegi kui R. L. sõrmede kruustangide vahele toimumine oleks aset leidnud, ei oleks see olnud koosseisupärane. 5. K. Kaas kuritegude toime panemist eitas. Kohtu seisukoht 6. Kohus peatub kõigepealt ütluste usaldusväärsuse hindamise teoreetilistel aspektidel, analüüsib pärast seda kõigepealt M. P. ja seejärel R. L. kehalise väärkohtlemise süüdistust, teeb seejärel otsustuse menetluskulude kohta ning võtab viimaks seisukoha selle osas, mida teha kaitsja poolt kohtule antud puupulgaga. (
- a)Ütluste hindamisest üldiselt 7. Praeguses asjas tulevad tõenditena kõne alla (sama hästi kui) ainult ütlused. Õiguskirjanduses on ütluste kohta märgitud nii: mingi asjaolu täpne mäletamine ei ole mitte reegel, vaid erand; ütlused on küll praktiliselt kõige tähtsam, aga samas ka kõige vähem usaldusväärne tõendiliik kriminaalmenetluses; kohtute poolt ütlustele tihtipeale omistatav tõeväärsus ei ole kooskõlas ütlusi puudutava psühholoogiateaduse arusaamadega (Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2019 otsus asjas 1-17-10783, p 7). 8. Riigikohus on leidnud ütluste usaldusväärsuse kohta järgmist. Tuleb hinnata ütluste elulist usutavust (RKKKo 3-1-1-109-15, p 110). Mida detailsemad on ütlused, seda tõenäolisem on, et nad on tõesed (RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 ja RKKKo 3-1-1-109-15, p 111). Arvesse tuleb võtta ka seda, kas ütlused süüstavad või võivad süüstada ütluste andjat ennast (RKKKo 3-1-1100-15, p 16). Õiguse ja psühholoogia alases kirjanduses on ütluste usaldusväärsuse hindamise osas peetud oluliseks järgmisi kriteeriume: loogilisus, korrastamata ja hüplik kirjeldus (mille vastand on piinlikult täpne kronoloogia järgimine), detailirohkus, ajalis-ruumilised seosed, sündmuste käigu kirjeldamisel tekkivatele raskustele lahenduse pakkumine, kirjeldusest välja jäänud sündmuste selgitamine, kõrvaliste üksikasjade kirjeldamine, ütluste andja enda psüühikat puudutava kirjeldamine, oma ütluste spontaanne täiendamine, mälulünkade tunnistamine, iseendale kahjulikest asjaoludest kõnelemine jne (Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2019 otsus asjas 1-17-10783, p 8). 2 9. Ütluste tõele vastavuse kontrollimine eeldab niisiis seda, et öeldu ei oleks väga napp ehk ei puudutaks vaid ühte või paari fakti (ja ülejäänu osas viitaks ütluste andja sellele, et neid ta ei mäleta või ei olegi kunagi teadnud). Vastasel juhul ei ole võimalik analüüsida, kas ütlused on üksnes neid endid (st teisi tõendeid mitte arvestades) silmas pidades loogilised ja vastuoludeta. Ka ei saa sellisel juhul ütluste andjalt uurida, kuidas ta selgitab mingeid ebaselgusi või vastuolusid (sest neid ütluste lakoonilisuse tõttu ei esine). Samuti ei või tekkida veendumust tõe rääkimisest tulenevalt kõrvaliste asjaolude täpsest kirjeldamisest. Niisiis on ütlustele tuginemine niisuguse sündmuse puhul, millel ei olnud kuigivõrd „eellugu“, mis toimus kiiresti ja sisaldas endas vaid ühte või mõnda üksikut kehaliigutust ning millele ka ei järgnenud midagi tavalisest erinevat, juba iseenesest problemaatiline. Nimelt võivad ütlused niisugusel juhul paratamatult väga napiks jääda, mistõttu nende tõele vastavust ei olegi võimalik kuigivõrd tõhusalt kontrollida. Eriti madalaks võib niisuguste ütluste väärtus muutuda siis, kui isikut küsitletakse üksnes põgusalt või toimub küsitlemine sedavõrd kaua pärast juhtunut, et küsitletu viitab mitte mäletamisele. Viimasel juhul on loomulikult igati võimalik, et inimene ongi küsitava ära unustanud. Samas ei saa aga välistada võimalust, et ütluste andja (osaliselt) valetab: ütluste tõele vastavuse kontrollimine kuigivõrd võimalik ei ole. 10. Olgu veel üldiste märkuste bloki lõpetuseks öeldud, et tegu on n-ö sõna-sõna-vastu kriminaalasjaga. Sellises olukorras tuleb Riigikohtu hinnangul hinnata ütlusi eriti hoolikalt (vt nt RKKKo 3-1-1-26-13, p 12). Sõna-sõna-vastu situatsioonid pole üksnes sellised, kus üks isik väidab ühte ja teine teist, vaid ka sellised olukorrad, kus kellegi väidetele esitavad vastupidise versiooni mitu n-ö ühes laagris olevat inimest (Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2019 otsus asjas 117-10783, p 10). Seega ei saa ka niisuguses olukorras lähtuda päris kriitikavabalt või üksnes vähekriitiliselt arusaamast, et tõde on see, mida kõneleb rohkem inimesi. Vastasel juhul oleks paaril huvitatud inimesel suhteliselt hõlbus saavutada kellegi vääralt süüdi tunnistamine. (
- b)M. P. löömise süüdistus 11. M. P. löömise tõenditena tulevad kõne alla ohvri enda, R. L. ja J. V. ütlused. Tõendid ei ole A. K. ega L. J. ütlused, ehkki ka nemad üht-teist väidetava löömisega seoses kõnelesid. Nimelt rääkisid nad mõlemad sellest, mida nad olid kuulnud K. Kaasile süüks pandava löömise kohta millalgi pärast selle löömise väidetavat aset leidmist. N-ö vahendatud ütlustele (kuuldustele) aga üldjuhul tõendi jõudu omistada ei saa. Teisiti on olukord siis, kui kuuldused on võimalik paigutada mõne KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud erandi alla. A. K. ega L. J. ütlused aga viidatud erandite hulka ei liigitu. S. P. ütluste kohta vt käesoleva otsuse p 28. 12. Kokkuvõtvalt ütles M. P. järgmist. Tema oli 2016. aasta sügisel esimest korda Krabi Koolis esimeses tunnis. Selleks tunniks oli tööõpetus. Ta toksis abiruumis1 ühe puupulgaga vastu riiulit. See pulk oli ümmargune, umbes 40–50 sentimeetri pikkune ja pastapliiatsist mõneti jämedam (M. P. joonistuse kohaselt oli pulga jämedus ligi poolteist sentimeetrit (tl 48)). Seepeale tuli K. Kaas, kes võttis talt selle pulga käest ja lõi talle sellega vastu pead. Tema sai haiget. Pulk läks löögi tõttu niimoodi pooleks, et kahte poolt jäid ühendama mõned puidukiud. K. Kaas pani pulga riiulisse. Seejärel läks K. Kaas abiruumist klassiruumi. Peagi järgnes õpetajale ka M. P. . Klassiruumis tuli K. Kaas M. P. rääkima ja selle põhjal sai M. P. aru, et K. Kaas oli mõistnud, et M. P. lüües oli ta talitanud valesti. 13. Mitmed aspektid annavad aluse uskuda, et M. P. rääkis tõtt. Nimelt on tema ütlused võrdlemisi detailsed ja vastuoludeta. Tõsi, mõnele küsimusele vastates viitas M. P. mittemäletamisele. On aga loogiline, et ligi kolm aastat pärast sündmust ei ole inimesel meeles kõik üksikasjad „Abiruumiks“ nimetatakse käesolevas otsuses ruumi, kus oli puitmaterjal, treipingid ja lakkimisvahendid. Kohta, kus leidis aset enamik tööõpetuse tunnist tehtavast tööst ja kus paiknesid töölauad, kutsutakse „klassiruumiks“. 1 3 ja ta mäletab vaid mõningaid detaile (nt sellised, mida tema peab olulisteks). Erinevalt kaitsja märgitust ei viita kohtu hinnangul automaatselt valetamisele seegi, et mõnele küsimusele ei vastanud M. P. mitte otse, vaid andis vastuseks mõne järelduse: nt ütles M. P. vastuseks küsimusele, kas klassis oli teisigi õpilasi, et kuivõrd tund käis, pidi olema (tl 33 pöördel), ja vastas küsimusele, kas ta andis õpetajale põhjuse vihaseks minna, et „sellise asja peale vihale minna, ma ei tea“ (tl 35). Tuleb tõdeda, et aeg-ajalt esinevad kohtus inimesed, kes annavad neile esitatud küsimustele täpseid ja nappe vastuseid. Ilmselt saab öelda, et mida haritum, kogenum ja oma emotsioone enam vaos hoida suutev inimene on, seda suurema tõenäosusega ta sel moel vastab. Väga tihti aga inimesed nii ei käitu. Pigem vastavad nad küsimustele nii, nagu nad teevad seda igapäevavestluses. Nimelt ei anna inimesed omavahel suheldes tihtipeale mitte „piinlikult“ täpseid nappe vastuseid, vaid väljendavad end mõneti sõnaohtralt, andes nii ka edasi oma suhtumise sündmusse, küsimusse, küsijasse vms. Samuti on kõigiti tavapärane, et küsitav annab vastuse mitte vahetult kogetu põhjal, vaid midagi loogiliselt järeldades. Nii vastamine võib viidata hoopiski tõe rääkimisele: inimene küll mingit asjaolu vahetult ei kogenud (või ei mäleta), aga ta pakub välja loogilisena tunduva vastuse, mitte aga ei jää vastust võlgu (nagu võiks teha see, kes on välja mõelnud mingi vale ja jätnud mingile detailile tähelepanu pööramata) (vt ka käesoleva otsuse p 8, viimane lause). 14. Samas tekitavad M. P. mõningad väited siiski kõhklusi, millest mõned on nõrgemad, teised aga tugevamad. 15. M. P. kirjelduse kohaselt ei olnud löök väga tugev: tal oli küll valus, aga see valu kadus peagi ja mingit tervisekahjustust tal ei tekkinud. On vähe usutav, et M. P. kirjeldusele vastava, st ligi pooleteist sentimeetri jämeduse puupulga katmata pähe puruks löömine tekitab üksnes mõningast valu. Märksa tõenäolisem on see, et valu on suur ja tekib ka verejooks või verevalum või isegi mõni (verejooksust või verevalumist) raskemat laadi tervisekahjustus. Siiski on võimalik, et löömiseks kasutatud pulk oli praak ja tema pooleks murdumine ei eeldanud seetõttu kuigivõrd tugevat lööki. 16. Mõnevõrra kummaline on seegi, et M. P. ei osanud täpselt öelda, kuidas K. Kaas temalt pulga käest võttis ja kus õpetaja tema löömise ajal paiknes (tl 32 pöördel). Kuivõrd need asjaolud on löömise kui keskse sündmusega väga tihedasti seotud, tunduks loogiline, et kannatanu oskaks neid täpselt kirjeldada. Samas ei saa aga välistada, et ajapikku läksid M. P. need löömise endaga võrreldes siiski sekundaarse tähtsusega asjaolud meelest ära. 17. Eeskätt aga annab M. P. öeldus kahtlemiseks aluse väidetava sündmuse toime panemise aeg: M. P. sõnul juhtus see tema Krabi Kooli esimese tunni alguses. On äärmiselt keeruline uskuda, et esimene tegu, mida õpetaja uut õpilast nähes teeb, on tollele pulgaga vastu pead löömine. Päriselt sellist reaktsiooni õpilase poolsele korrarikkumisele ilmselt välistada ei saa – see korrarikkumine peaks aga sellisel juhul olema eeldatavasti märksa tõsisemat laadi kui pelk puupulgaga vastu riiulit togimine. Kuidagi ei saa vaadata mööda ka õpetaja taustast: K. Kaas polnud mitte noor algaja impulsiivne õpetaja (kellel oleks ehk võinud n-ö kops üle maksa minna), vaid aastakümneid oma tööd korrektselt teinud pedagoog, kes on ilmselt näinud tohutul hulgal õpilaste korrarikkumisi. 18. Ütlusi hinnates ei saa vaadata mööda ka ütluste andja võimalikust motiivist valetada. Kui K. Kaasi puhul oleks löömise salgamise eesmärk ilmselge (soov pääseda vastutusest), on suhteliselt raske näha, miks peaks valeütlusi andma M. P. . Mõeldav on siiski, et viimasele ei meeldinud miski K. Kaasi õppetöö andmise juures: nt see, et K. Kaas nõudis tunnis kaasa töötamist, tegi M. P. jaoks ebameeldivaid otsuseid tulenevalt M. P. tundidest puudumistest vms. Tuleb küll möönda, et sellised (või veelgi kaalukamad) valetamismotiivid võisid olla paljudel poistel. 4 Samas aga ei tingi motiiv automaatselt valetamist: viimane eeldab ka seda, et valetamiseks motiveeritud inimesel oleks n-ö sobivad isikuomadused, ja on mõeldav, et M. P. need on. 19. M. P. tema löömist puudutavaid ütlusi kokkuvõtvalt hinnates leiab kohus, et need ütlused paistavad võrdlemisi usutavana. Kindlasti ei ole nad aga piisavad teo toimepanemist eitava K. Kaasi süüdi tunnistamiseks. Seda seetõttu, et oma süüd eitava inimese süüdi tunnistamine üksnes ühe inimese ütluste alusel saab olla vaid erand. See võiks tulla kõne alla eeskätt siis, kui süüstavad ütlused on igati üksikasjalikud ja loogilised ning kui süüstaja isik on kõigiti usaldusväärne ja süüstatava inimese taust pole n-ö puhas. Praegu nii ei ole. Nagu ülal viidatud, ei suutnud M. P. kõigi üksikasjade kohta ütlusi andja ja osaliselt on ütlused raskesti usutavad. M. P. isikuga seoses ei ole võimalik kaalukaid (M. P. ütluste usaldatavust puudtavaid) probleemkohti välja tuua. Küll aga peab K. Kaasi osas veel kord toonitama, et aastakümnete pikkuse pedagoogikarjääri jooksul pole tal (tõsiseid) probleeme olnud ja teda ei ole kunagi ühegi süüteo eest karistatud. 20. Järgnevalt tuleb hinnata, kas K. Kaasi süüdi tunnistamise tingib see, kui tugineda lisaks M. P. ütlustele ka R. L. ja J. V. öeldule. 21. R. L. ütlused selles osas olid järgmised. Ta nägi, kuidas K. Kaas M. P. tokiga vastu pead lõi. See toimus vist klassiruumis. Tema istus samal ajal laua taga. Nende ütluste alusel kohtu hinnangul K. Kaasi süüstada ei saa. Kõigepealt esineb nende ja M. P. ütluste vahel vastuolu: kui M. P. väitel toimus löömine abiruumis, leidis see R. L. sõnul aset klassiruumis. Tõsi, R. L. märkis, et ta võib toimumise kohta mäletada valesti. Ka tekib küsimus, kuidas sai oma sõnul oma tavalisel kohal istunud R. L. sündmust näha: tema tooli seljatugi oli ukse poole ehk ta nägi oma pingi kõrval oleva seina suunas. R. L. öeldust jääb niisiis järgi väide, et K. Kaas lõi M. P. kusagil tööõpetuse ruumides tokiga vastu pead. Ühtegi muud detaili R. L. ei lisanud: ei seda, mida tegid M. P. või K. Kaas enne löömist või pärast seda, mis löömise tingis, milline oli löömiseks kasutatud tokk jms. Jällegi: pole võimalik välistada, et R. L. on ajaga unustanud ära kõik detailid peale löömise kui kõige olulisema. Samas aga võib ütluste väga suur üldsõnalisus viidata sellele, et ütlused ei vasta tõele (vt käesoleva otsuse p 9). Näiteks võis R. L. löömise aset leidmisest kõneleda M. P. palvel. Ei saa küll tuua välja selgelt motiivi R. L. valetamise jaoks, aga see võis olla sarnane M. P. võimaliku motiiviga (vt käesoleva otsuse p 18). Siinkohal tuleb viidata ka käesoleva otsuse p-s 10 öeldule. R. L. ei ole mitte M. P. mitte seotud kõrvaline tunnistaja, vaid M. P. endine klassikaaslane, kes lisaks sellele on samuti kannatanu ühes K. Kaasi väidetavas kuriteos. Seega tuleb M. P. ja R. L. lugeda ühes n-ö leeris olevateks ütluste andjateks. 22. J. V. väitel juhtus niisugune lugu. K. Kaas saatis klassiruumis olles M. P. töö tegemiseks ühte puupulka otsima. M. P. täitis selle käsu ja naasis mõni aeg hiljem u 30–40 cm pikkuse, 3– 4 cm laiuse ja 1–1,5 cm paksuse puupulgaga. M. P. päris K. Kaasilt, kas selline pulk sobib. K. Kaas haaras M. P. käest pulga ja lõi sellega M. P. vastu pead. Pulk murdus pooleks, nii et kumbagi poolt jäi ühendama nõrk puiduriba. K. Kaas lasi murdunud pulgast lahti ja läks minema. Pulk jäi M. P. kapuutsi külge rippuma. M. P. võttis selle sealt ära ja viskas maha. Seepeale läks pulk kaheks jupiks. Tema (st J. V. ) võttis need jupid hiljem maast üles ja uuris neid. 23. J. V. ütlused tekitavad mitmeid küsitavusi. 24. Kõigepealt on nende ja M. P. ütluste vahel mitu vastuolu. Kui M. P. sõnul toimus löömine abiruumis, väitis J. V. selle olevat aset leidnud klassiruumis. M. P. sõnul oli löömiseks kasutatud pulk ümmargune, J. V. aga, kes oma sõnul pulka oma käes hoides vaatles, väitis selle olnud lapiku (ca 3–4 sentimeetri laiuse). M. P. küll ei öelnud K. Kaasi täpset asukohta löömise ajal, aga siiski on võimalik mõista kannatanu ütlusi nii, et M. P. oli löögi hetkel K. Kaasi poole 5 külje või suisa seljaga. J. V. aga väitis, et löömise ajal olid M. P. ja K. Kaas nägudega vastastikku. M. P. väitel oli löömise põhjus tema pulgaga vastu riiulit togimine, J. V. sõnutsi tingis teo aga M. P. küsimus selle kohta, kas M. P. olnud pulk on töö tegemiseks sobiv. M. P. väitel pani K. Kaas pulga pärast löömist riiulisse, J. V. aga ütles, et pulk (või õigemini selle osad) jäi põrandale. 25. Lisaks paistavad J. V. ütlused raskesti usutavad inimeste tavapärast käitumist silmas pidades (ehk tekib küsimus elulise usutavuse pinnalt). Nimelt tundub väga ebaloogiline, et õpetaja, kes on saatnud õpilase töö tegemiseks puupulka otsima, lööb pulgaga naasnud õpilasele küsimuse peale, kas kaasa toodud pulk on sobiv, küsijale midagi ütlemata pulgaga vastu pead ja kõnnib seejärel minema. 26. Viidatud küsitavused ei võimalda kohtu hinnangul K. Kaasi J. V. ütluste põhjal süüdi tunnistada. On mõeldav, et õigus on prokuröril, kelle hinnangul ei soovinud J. V. küsimustele vastates millegi mitte teadmist või mitte mäletamist tunnistada ja otsustas lüngad oma teadmistes kõrvaldada mõningate vastuste välja mõtlemise teel. Selline selgitus on siiski problemaatiline vähemalt kahel põhjusel. Esiteks ei ole teada, millised vastused kujutavad endast tõde ja millised välja mõeldut. Teiseks ei pruugi see selgitus paika pidada: on võimalik, et J. V. kõneles teadlikult valet. Viimaks olgu märgitud, et J. V. on ütluste andjana n-ö samas laagris, nagu M. P. ja R. L. : tegemist pole kõrvalise isiku, vaid koos M. P. ja R. L. Krabi Koolis (sh K. Kaasi tundides) käinud poisiga. 27. Tarvis on peatuda ka süüdistaja väitel, et vähemalt kaudselt kinnitavad K. Kaasi süüd süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused. Nimelt ütles K. Kaas oma ülekuulamisel järgmist: „Mulle tõesti ei meenu, kas ma olen M. P. puust pulgaga vastu pead löönud, ma ei väida, et midagi toimunud ei ole, kuid ma ei mäleta seda pulgaga löömist“ (tl 59). Kõigepealt on oluline see, et tsiteeritud lause ei sisalda endas K. Kaasi süü omaksvõttu: süüdistatav ei öelnud, et ta M. P. lõi. Tuleb siiski möönda, et K. Kaas löömist konkreetselt ja kategooriliselt ei eitanud. Sellega seoses on oluline järgmine. Esiteks ei saa oma süü selgelt eitamata jätmisest teha järeldust inimese süüdi oleku kohta tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2, mille kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Teiseks selgitas K. Kaas viidatud lauset. Nimelt märkis ta, et tema kui mitte kunagi varem kriminaalmenetlusega kokku puutunud inimene oli politseisse minnes ja seal n-ö süüdistuste laviini alla sattudes ehmunud ning et tal oli aastate jooksul poistega mõningaid füüsilisi kontakte olnud (nt kinnihoidmine) või vähemalt võisid need olnud olla (pulga ulatamine), võis ta mõelda, et ehk kunagi mingi asi tõesti juhtunud oli (tl 59, 58 ja 58 pöördel). See selgitus jätab õhku mõningase kahtluse: löömises vääralt süüdistatav inimene pigem eitaks löömist selgesõnaliselt, selmet hakata mingite muude kontaktide tõttu viitama sellele, et kunagi võis midagi olla. Samas ei saa siiski täielikult välistada, et ilmselt tõesti väga ehmunud olnud K. Kaas üritakski iga hinna eest valetamist vältida ja viidatud muude kontaktide aset leidmise tõttu pidas õigemaks mitte otsesõnu öelda, et talle ette heidetud tegu aset ei leidnud. 28. Viimaks analüüsib kohus põgusalt ka S. P. ütlusi. Nimelt võiks need viidata K. Kaasi poolsele kuriteo toimepanemise omaksvõtule KrMS § 66 lg 21 p 3 alt 1 tähenduses. Seda seetõttu, et S. P. väitel läks ta K. Kaasi käest uurima, miks viimane M. P. lõi, ja K. Kaas olevat öelnud, et M. P. oli selles ise süüdi (tl 40). Need ütlused siiski KrMS § 66 lg 21 p 3 alt-le 1 ei vasta. Esiteks tekitab küsitavusi juba see, et S. P. sõnul ütles K. Kaas talle, et M. P. oli „klassikaaslastega midagi teinud seal, kiusanud või midagi“. See väide M. P. käitumise kohta ei lange kokku ei M. P. ega J. V. ütlustega. Eeskätt on aga oluline see, et pärast niisuguste väidete esitamist ütles S. P. , et ta vist siiski ei rääkinudki K. Kaasiga M. P. , vaid hoopiski R. L. , kes olevat näpitsatega mänginud (tl 40). 6 29. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et ehkki on K. Kaasi süüle viitavaid tõendeid (eeskätt M. P. ütlused), esinevad siiski ka mitmed asjaolud, mis seavad selle süü kahtluse alla. Seetõttu pole KrMS § 7 lg-s 3 esitatud kõrge tõendamisstandardi lävend ületatud ja K. Kaas tuleb M. P. löömises juhinduvalt KrMS § 309 lg 2 alt-st 1 õigeks mõista. (
- c)R. L. sõrmede kruustangide vahele keeramise süüdistus 30. Selle teo osas on potentsiaalsete süüstavate tõendite allikad samad, mis M. P. puudutanud süüdistuses: R. L. , M. P. ja J. V. ütlused. Seepärast kehtib tõendite hindamise osas üldises plaanis suuresti sama, mida eelnevalt märgiti: ütluste andjad on n-ö ühes laagris ja see sunnib paratamatult suhtuma ütlustesse mõneti kriitilisemalt kui seda tuleks teha olukordades, kus ütlusi annavad (
- ka)inimesed, kes ei ole teo toimepanija või ohvriga (tihedalt) seotud. 31. Selle süüdistuse puhul on poiste ütluste kokku langev osa mõneti suurem kui M. P. käsitleva süüdistuse juures. Kõik ütluste andjad viitasid sellele, et sündmus juhtus õppeklassis. R. L. olevat mänginud kruustangidega: keeras kruustangid võrdlemisi kinni ja pani seejärel ühe käe sõrmed sinna vahele. Seejärel olevat K. Kaas kruustange nii keeranud, et R. L. sõrmed jäid kinni. K. Kaas ütles R. L. midagi taunivat tööriistadega mängimise kohta. 32. Siiski on nende ütlustega seoses ka mitmeid küsitavusi. 33. Kõigepealt ei saa jätta päris tähelepanuta M. P. väidet, et „[…] ma ei ütle midagi kindlat, kui R. kinnitab täpselt sama asja[,] siis see oli nii, kui ei[,] siis võib-olla“ (prot lk 11). On igati mõeldav, et selle lausega mõtles M. P. järgmist: minul see asjaolu enam päris täpselt meeles ei ole; siiski tundub mulle, et nii oli; ilmselt teab seda aga täpsemalt R. L. , sest tema puutus sellega vahetult kokku. Samas jääb siiski mõningane kahtlus, kas ei või see lause viidata sellele, et M. P. ja R. L. leppisid kokku mingi vale ja M. P. olid mõned selle vale detailid meelest ära läinud või ei olnudki poisid kõiki üksikasju läbi rääkinud. 34. Ka esineb ütluste vahel vastuolusid. 35. M. P. väitel rääkis K. Kaas tööriistadega mängimise lubamatusest enne R. L. sõrmede kruustangide vahele keeramist (tl 31 pöördel), R. L. sõnutsi aga pärast seda (tl 35 pöördel). J. V. esialgu selle ütlemise aega ei mäletanud (tl 53 pöördel), aga pärast väitis, et see juhtus peale kruustangide keeramist (tl 55 pöördel–56). 36. R. L. ja M. P. väitsid end olevat istunud ühes ja samas kohas (tl 43 ja 44). 37. J. V. sõnul ütles R. L. „ai“ (tl 55 pöördel). R. L. aga seda ei väitnud, vaid ta olevat oma sõnul K. Kaasilt hoopiski küsinud, kas too kõvemini keerata ei jõuagi (tl 37 pöördel). Selle küsimist ei kinnita ei J. V. ega M. P. . 38. M. P. ja J. V. ütluste kohaselt keeras kruustangid lahti R. L. ise (tl 34 ja 53 pöördel); tõsi, M. P. viitas alguses ka sellele, et kruustangid keeras lahti K. , ja parandas seejärel, et ta pidas siiski silmas R. L. (tl 34). R. L. väitis, et ta küll üritas keerata, aga see oli ebamugav ning lahti keerajaks oli hoopiski J. V. (tl 35 pöördel ja 38); eeluurimisel aga väitis ka R. L. , et lahti keeras kruustangid tema ise (tl 37 pöördel). 39. R. L. sõnul leidis juhtum aset tunni alguses (tl 37), J. V. väitel aga vahetult enne tunni lõppu (tl 55 pöördel–56). 7 40. Need vastuolud puudutavad teo endaga võrreldes sekundaarse tähtsusega asjaolusid. On loomulik, et ca kaks ja pool aastat pärast sündmust mingid vähetähtsaid detaile puudutavad mälestused osaliselt hägustuvad ja inimene usub end olevat tajunud midagi sellist, mida ta tegelikult ei tajunud: nt küll kuulis, et keegi midagi ütles, aga mäletab valesti, et seda öeldi enne mingit sündmust, ehkki tegelikult toimus ütlemine pärast (või vastupidi). Tõsisemat laadi vastuoluna peab ära märkima siiski J. V. ja R. L. lahknevad ütlused puutuvalt kruustangide lahti keeramisse. Tundub loogiline, et R. L. mäletab, mil moel ta kruustangidest vabaks sai. Sellisel juhul aga on mõneti arusaamatu, miks ei kinnita J. V. , et just tema keeras kruustangid lahti. 41. Väga paljude detailide kohta aga ütlesid kõik poisid, et seda nad enam ei mäleta. Ükski kolmest poisist ei andnud sedavõrd üksikasjalikke ütlusi, nagu M. P. või J. V. andsid kepiga löömist puudutava süüdistuse osas (seepärast ei saa ka nende ütluste analüüs olla sama mahukas, nagu viimati viidatute oma (vt ülal)). Poiste väited mitte mäletamise kohta võivad olla seletatavad inimese mälu ebatäiuslikkusega. Kui võimalik on see, et inimene hakkab uskuma end olevat tajunud midagi mäletataval viisil mitte aset leidnut (vt käesoleva otsuse eelmist punkti), on seda enam mõistetav, et mingid kogetud asjaolud lähevad lihtsalt meelest ära. 42. Siiski ei saa siingi jätta arvesse võtmata, et lahknevused mitme inimese ütlustes võivad viidata ka sellele, et keegi midagi valetab. Selle kontrollimine, kas valetamine tõesti esineb või mitte, muutub aga väga keeruliseks, kui ütlused on väga napid (vt käesoleva otsuse p 9). Praegu langevadki poiste ütlused kokku väga väheses: K. Kaas keeras õppeklassis kruustangidega mänginud R. L. sõrmed kinni ja ütles midagi tööriistadega mängimise ekslikkuse kohta. Mitmete detailide osas on aga vastuolusid (vt ülal). Seepärast tuleb kohtu hinnangul tõdeda järgmist. Poiste kokku langev jutt paistab loogiline ja vastuolud ning paljude detailide mitteteadmine võivad olla seletatavad unustamisega. Siiski ei ületa kokku langevad ütlused oma nappuse tõttu seda määra, mis on KrMS § 7 lg-s 3 inimese süüdi mõistmiseks ette nähtud. Ehkki on keeruline näha, miks peaksid poisid valetama, ei saa seda täielikult välistada (vt käesoleva otsuse p 18). Seetõttu ei ole K. Kaasi võimalik süüdi tunnistada ning ta tuleb KrMS § 309 lg 2 alt 1alusel õigeks mõista. 43. Olgu viimaks märgitud lühidalt sedagi, et isegi kui K. Kaas oleks talle ette heidetava teo toime pannud, ei saaks seda tõenäoliselt pidada kuriteoks. Nimelt ütles R. L. kõigepealt, et ta ei saanud eriti haiget, oli mingi valutunne (tl 35 pöördel), ent lisas hiljem, et valuks ta seda ei nimetaks: sõrmed olid lihtsalt millegi vahel (tl 38). Niisugusel juhul ei oleks võimalik rääkida KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisu täitmisest: kannatanu ei tundnud valu. Aga isegi kui „mingit valutunnet“ jaatada (ja see oleks KrMS § 7 lg-t 3 silmas pidades väga problemaatiline), ei pruugiks see ikkagi koosseisu täita. Nimelt ei ole Riigikohtu hinnangul võimalik pidada kehaliseks väärkohtlemiseks madala intensiivsusega kehalisi mõjutamisi: vt nt RKKKo 3-1-1-5013, p 11 jj. või RKKKo 3-1-1-76-16, p 12. Vaevalt et niisuguses olukorras oleks võimalik kõneleda ka kehalise väärkohtlemise katsest. Olukorras, kus inimene tema sõrmede kruustangide vahele keeramise korral valu ei tunne (või kuigivõrd ei tunne), ei saa keeramine olla intensiivne. See on mõistetav ka keeraja jaoks. Lisaks saaks tugineda sellele, et kruustangid olid puidust ehk nende kinni keeramisel tekib valu ilmselt mõneti hiljem, kui ta tekiks metallist ehk ülimalt jäigast materjalist ning eeldatavasti (võrdlemisi) teravate äärtega kruustangide kinni keeramisel. Lähtuvalt KrMS § 7 lg-st 3 oleks niisiis sellises olukorras keeruline omistada teo toimepanijale ohvrile valu tekitamise tahtlust. Käesolevas punktis tõstatatud küsimustele kohus siiski (kindla) vastuse andmist vajalikuks ei pea: seda seetõttu, et niisugust tegu pole võimalik tuvastada. (
- d)Menetluskulud 8 44. KrMS § 306 lg 1 p 14 paneb kohtule kohustuse otsustada, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. 45. Seni on otsustatud lugeda menetluskulude hulka J. V. kohtus käimisega seoses tekkinud 36 eurone kulu (tl 79–82). 46. K. Kaasi valitud kaitsja M. Kurm esitas tasutaotluse kokku 5177,68 euro ulatuses. See koosneb kahest kululiigist. Kõigepealt soovib kaitsja 4560 eurot tehtud 38 tunni töö eest. Lisaks tahab M. Kurm 617,68 eurot, mis tal on kulunud transpordile. Mõlema kululiigi puhul tuleb taotletava menetluskulude hulka arvamisel juhinduda KrMS § 175 lg 1 p-st 1, mille järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. 47. 38 töötundi tuleb pidada mõistlikuks. Tõsi, kriminaalasja mahtu silmas pidades võib selline töötundide hulk tekitada mõningaid küsimusi. Samas aga peab arvestama asja iseloomu. Nagu ülal märgitust näha, on tõenditeks ainult ütlused. Ütluste omapära võrreldes mitmete muude tõenditega on selles, et nende töötlemine on ajamahukas: neisse tuleb süveneda ja neid ei saa käsitada nii, nagu nt mitmeid dokumentaalseid tõendeid, millest suure osa moodustab lihtsalt n-ö ballast, mille võib (suuresti) tähelepanuta jätta. 120 euro suurune tunnitasu on mõistlik. Seepärast tuleb lugeda menetluskulude hulka 4560 eurot. 48. Sõidukulude taotlus jaguneb kaheks umbes võrdseks osaks. Esiteks soovib kaitsja 300 eurot selle eest, et ta sõitis korra ja sõidab ka teises korra (otsuse kuulutamisega seoses) oma autoga Tallinna ja Võru vahet. Teiseks tahab kaitsja 317,68 eurot, kuivõrd ta kulutas selle summa lennupiletite ostmiseks: ta lendas 29. aprillil 2019 Brüsselist Tallinnasse ja 4. mail 2019 Tallinnast Brüsselisse. Need kulud on mõistlikud. Isikliku autoga 1000 kilomeetri sõitmise eest 300 euro suuruse tasu küsimusel ei pea kohus tulenevalt Justiitsministri 26. juuli 2016 määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 17 lg 2 silmas pidades vajalikuks pikemalt peatuda. Küll aga vajab mõningast selgitust lennukipiletitega seonduv. Ilmselt võib öelda, et transpordikuludega seoses on kusagil mingi piir, mille ületamist ei saa pidada mõistlikuks ka siis, kui selgitus selle kulu tekkimise kohta on iseenesest ratsionaalne. Nii võiks see ehk olla siis, kui kaitsja lendaks Eesti ja UusMeremaa või Tuvalu vahet ja kulutaks igal lennul lennukipiletite peale neljakohalise summa eurodes. Samuti tuleks tõenäoliselt võtta arvesse seda, kui kaitsja ostaks väga kallid lennukipiletid (nt äriklassi piletid või viivitaks piletiostuga viimase minutini). Sellest hoolimata leiab kohus, et raha kulutamine välismaal reisimiseks ei anna iseenesest alust öelda, et sellist raha ei ole võimalik menetluskulu hulka arvata. Samuti ei ole inimesel kohustust sõlmida lepingut kaitsjaga, kes elab Eestis (või õigemini: inimene ei pea arvestama sellega, et välisriigis elava kaitsja puhul tuleb kaitsja Eestisse ja Eestist koju minemisega kaasnevad kulud igal juhul katta temal). Tänapäeva põimunud Euroopas peaks vähemalt üldjuhul pidama mõistlikuks seda, et isiku kaitsja elab mõnes teises Euroopa Liidu riigis ja et seetõttu kulutab kaitsja Eestisse tulemiseks mõningase summa soodsate lennukipiletite ostmisele. Nii praegu ongi: M. Kurm elab Luksemburgis ja sellega seoses on ta ostnud kaks mõistliku hinnaga lennukipiletit. Seepärast tuleb arvata nende piletite maksumus menetluskulude hulka. 49. Eelöeldust lähtuvalt on menetluskulud praeguses asjas kokku 5213,68 eurot (36+5177,68). Tulenevalt KrMS § 181 lg-st 1 jääb see kulu riigi kanda. Kaitsetööga seoses tekkinud menetluskulu peab riik K. Kaasile hüvitama ehk riigilt tuleb mõista K. Kaasi kasuks välja 5177,68 eurot. (
- e)Kohtule antud puupulk 9 50. K. Kaasi kaitsja andis kohtule üle puupulga, mida ta kasutas abivahendina küsitlemaks inimesi seoses M. P. löömise süüdistusega. Kohus peab vajalikuks otsustada, mis sellest pulgast saab. Seda seetõttu, et see pulk meenutab asitõendit: tegemist on kehalise esemega. Asitõenditega toimimise kohta peab aga kohus tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p-st 13 võtma otsuses seisukoha. Asitõend see pulk siiski pole. KrMS § 124 lg 1 järgi on asitõend kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Seega on asitõendi üheks olemuslikuks tunnuseks see, et ta on asendamatu. Kohtule antud pulk ei ole asendamatu: selliseid pulki on eeldatavasti olemas palju ja nad kõik oleksid sobinud küsitlemise abistamiseks. Et tegu pole asitõendiga, ei saa kohus sellega toimimist otse KrMS § 306 lg 1 p 13 alusel otsustada. Ent tulenevalt sellest, et pulk on asitõendiga väga sarnane, saab tugineda viimati viidatud normile analoogia korras. Seetõttu peab pulga saatuse otsustama KrMS § 126 alusel. Kohtu hinnangul on pulk väärtusetu, mistõttu tuleb ta analoogia alusel KrMS § 126 lg 3 p 4 alt-ga 1 hävitada. /alla kirjutatud digitaalselt/ 10