KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

) § 22 lg 31 kooskõlas õigusselguse põhimõttega, sest selles ei ole sätestatud, kui pikk peab olema ettevõtlusega mittetegelemise periood, et oleks õigustatud äriühingu kustutamine käibemaksukohustuslaste registrist. Samuti leidis kaebaja, et registrist kustutamine ei ole sobiv abinõu maksupettuste vastu võitlemiseks. 5. Tartu Halduskohus jättis 24.10.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus ei nõustunud kaebaja hinnanguga uurimispõhimõtte ja ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Maksuhaldur tõi korralduses välja põhjendatud kahtluse ja selle aluseks olevad asjaolud ning tõendid. Samale alusele tugines maksuhaldur ka vaidlustatud otsuses. Kuigi vastustajal oli

§ 22

lg 3¹ ja uurimispõhimõttest tulenevalt õigus koguda kaebaja ettevõtluse kohta täiendavaid tõendeid omal algatusel, ei olnud tal otseselt sellist kohustust olukorras, kus kogutud tõendid, sh äriühingu esitatud teave, ettevõtlusega tegelemist ei kinnitanud. Kaebajale anti tähtaeg teabe esitamiseks ning suuliste selgituste andmiseks. Välisriigis viibimine võis takistada üksnes osade maksuhalduri korralduses märgitud dokumentide esitamist. Tänapäevast infotehnoloogia taset arvestades ei olnud vähemalt osade nõutud dokumentide, sh äriühingu pangakontode väljavõtete, edastamine välisriigis olles sellisel määral raskendatud, et õigustatud oleks korralduses märgitud tähtaja pikendamine. Kaebaja esitas teatise ja tähtaja pikendamise taotluse pärast teabe esitamiseks määratud tähtaja saabumist ning vahetult enne suuliste selgituste andmise kohustuse saabumist. Halduskohus nõustus vastustajaga, et sellises olukorras ei olnud uue tähtaja andmine teabe esitamiseks ning selgituste andmiseks taotluses märgitud ajal mõistlik. Halduskohtu hinnangul on registrist kustutamine sobiv abinõu maksupettuste vastu võitlemiseks.

§ 22

lg 3¹ eesmärgiks on muuhulgas ära hoida käibemaksupettusi ja riigile käibemaksu laekumata jäämist. Maksupettuste ja muude võimalike kuritarvituste vastane võitlus on käibemaksudirektiiviga tunnustatud ja toetatud eesmärk ning selle eesmärgi täitmiseks on liikmesriikidel õigus võtta meetmeid, millega saab takistada registreerimisnumbri kuritarvitamist eriti nende ettevõtjate poolt, mille tegevus on fiktiivne. Ettevõtlusega mittetegeleva äriühingu kustutamine registrist aitab eeltoodud eesmärgi täitmisele kaasa. Halduskohus asus seisukohale, et

§ 22

lg 3¹ on piisavalt määratletud, nähes ette aluse, millal on maksukohustuslast võimalik registrist kustutada ning millistel tingimustel. Maksukohustuslasele on nimetatud normi alusel piisaval määral ette nähtav võimalik õiguslik tagajärg (registrist kustutamine) ning tõendamist vajav asjaolu (ettevõtlusega tegelemine). Konkreetse tähtaja määratlemata jätmine normis ei ole seetõttu õigusselguse põhimõttega vastuolus ja

§ 22lg 3¹ on PS § 13 lg-ga 2 kooskõlas.

Halduskohus selgitas, et üksnes 2 lühiajaline ettevõtlusega mittetegelemine ei ole registrist kustutamiseks piisav. Kaebaja ei deklareerinud käivet 9 kuu jooksul. Sellist ajavahemikku ei saa pidada lühiajaliseks. Halduskohtu hinnangul on kaebaja esitanud vaid üldiseid väiteid ettevõtlusega tegelemise kohta ega ole esitanud tõendeid, millest nähtuks ettevõtlusega tegelemine või ettevõtlusega tegelemise tahe tulevikus. Seega oli kaebaja kustutamine käibemaksukohustuslaste registrist õiguspärane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 24.10.
2. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tühistada MTA 24.04.
3. a otsus nr 12.2-3/
4. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et talle maksumenetluses kogutud materjalide tutvumiseks võimaluse andmata jätmine ja tema arvamuse ja vastuväidete ära kuulamata jätmine on oluline menetlusnormide rikkumine. Halduskohus on valesti kohaldanud maksukorralduse seaduse (MKS) § 11 ja § 13 sätteid. Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et maksuhalduril ei olnud kohustust koguda tõendeid olukorras, kus kogutud tõendid ettevõtlusega tegelemist ei tõenda. Halduskohus ei ole öelnud, miks ei saanud vastustaja anda kaebajale võimalust esitada oma seisukohad kirjalikult olukorras, kus suuline küsitlemine oli seoses väliskomandeeringuga võimatu. Maksuhalduri väide, et taotletud tähtaeg on ebamõistlikult pikk, on mõistetamatu. Mingit kahju ega probleeme ei saanud sellest riigile tekkida, kui kaebaja suhtes oleks otsus tehtud 2 kuud hiljem. Kaebaja ei nõustu halduskohtu käsitlusega, et konkreetse tähtaja, mille jooksul ettevõtlusega mitte tegelemise korral võib maksuhaldur äriühingu registrist kustutada, määratlemata jätmine ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. Tegemist on ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse piiranguga, mis ei ole sobiv abinõu maksupettuste vastu võitlemiseks. Kaebaja leiab, et kuna halduskohus on valesti tõlgendanud ka

§ 22lg-t 31, on ringkonnakohtul olemas alus halduskohtu otsuse tühistamiseks.

7. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et ettevõtlusega tegelemise tõendamise kohustus lasub maksukohustuslasel. Kaebaja ei täitnud maksuhalduri korraldust teabe ja dokumentide esitamiseks, esitades vaid ebaveenvaid ja vastuolulisi põhjendusi, miks esindajal seda võimalik teha ei ole. Vastustaja hinnangul oli maksukohustuslase käitumise tulemusena maksuhalduri kaalumisruum oluliselt vähenenud ning maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemine ei olnud registreeringu säilimiseks piisavat kinnitust leidnud. Maksuhaldur on otsuses viidanud ka maksuvõla olemasolule ning käibedeklaratsiooni ja majandusaasta aruande esitamata jätmisele. Maksuhalduril ei olnud kohustust detailsemalt põhjendada tekkinud kahtlust, et maksukohustuslane ei tegele ettevõtlusega.

§ 22

lg 3¹ eeldused olid täidetud ning kaebaja käibemaksukohustuslaste registrist kustutamine seega õiguspärane. Rikutud ei ole ka ärakuulamisõigust.

§-s 22 sätestatud ettevõtluse kontrollis tõendite nõudmine tähendabki sisuliselt maksukohustuslasele ärakuulamisõiguse võimaldamist. Teatades maksukohustuslasele registrist kustutamise kavatsusest annab maksuhaldur maksukohustuslasele võimaluse ettevõtluse toimumist tõendada. Sellega tagabki maksuhaldur isikule ärakuulamisõiguse. Põhjendamatu on kaebaja arvamus, nagu oleks maksuhaldur pidanud suuliste selgituste andmist 2-3 kuud edasi lükkama. MKS § 8 lg-st 1 ja § 57 lg-st 3 tulenevalt peab maksukohustuslase esindaja kindlustama, et maksuhalduril on võimalik saada informatsiooni maksukohustuslase tegevusest mõistliku aja jooksul. Kindlasti ei saa lugeda mõistlikuks ajaks kaebaja taotletud 3 edasilükkamise aega. Registrist kustutamisega viivitamine maksuhalduri poolt oleks registriandmete õigsust silmas pidades olnud selgelt põhjendamatu. Kuigi vastustaja nõustub kaebajaga selles, et ettevõtluse tõendamine ei eelda kõigi raamatupidamisdokumentide esitamist, ei ole antud väide käesoleval juhul asjakohane, kuivõrd äriühing pole esitanud ühtki enda ettevõtlust tõendavat dokumenti. Kaebaja eksitab kohut, sest maksuhaldur pole maksukohustuslaselt kõiki tõendeid ka nõudnud. Vastustaja nõustub kohtu seisukohaga, et konkreetse tähtaja määratlemata jätmine normis ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus ja

§ 22lg 3¹ on PS § 13 lg-ga 2 kooskõlas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 05.04.
3. a korralduse nr 12.2-3/43769-1 alusel kontrollis MTA OÜ LivoviL ettevõtlusega tegelemisest Eestis

-i mõistes. Sama korraldusega kohustas maksuhaldur kaebajat esitama maksustamisperioodide jaanuar kuni aprill 2018 kohta ettevõtlusega tegelemist tõendavad majandustegevuse dokumendid ja pangakontode väljavõtted perioodi 01.06.2017 kuni 17.04.2018 kohta. Lisaks kohustas maksuhaldur äriühingu esindusõiguslikku isikut ilmuma 19.04.2018 maksuhalduri juurde suuliste selgituse andmiseks. Maksuhaldur hoiatas OÜ-d LivoviL, et juhul, kui ettevõtlusega tegelemine ei leia tõendamist, on maksuhalduril õigus kustutada äriühing käibemaksukohustuslaste registrist. 18.04.2018 edastas kaebaja maksuhaldurile kolm venekeelset dokumenti (Venemaa Riikliku Nafta ja Gaasi Ülikooli katsetuse akt No 1, „Kompanii LR-Rostov“ katsetuste protokoll ja OOO „BNPP“ katsetuste protokoll No 5709) ja teatise kirjaliku selgitusega selle kohta, et on valmis andma maksuhaldurile suulised seletused, aga ei saa seda teha enne juuni lõppu/juuli algust põhjusel, et viibib Austraalias, kust plaanib tagasi tulla eeldatavalt juuni keskpaigas. Lisaks märkis OÜ LivoviL, et peab läbirääkimisi diiselkütusest väävli eraldamise seadme ostuks ja edasirentimiseks ning uue põlvkonna diiselkütuse müügiks Euroopa Liidus ja väljaspool. Austraalis viibimist põhjendas OÜ LivoviL esindaja sellega, et soovib sealt leida soetatavate seadmete potentsiaalseid ostjaid/rentijaid ja uurida võimalust uue põlvkonna diiselkütuse müügiks Austraalias. 24.04.2018 tegi MTA otsuse nr 12.2-3/3027, millega kustutas OÜ LivoviL käibemaksukohustuslaste registrist alates 26.04.2018. 10.

§ 22

lg 3¹ sätestab, et maksuhalduril on õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei tegele Eestis ettevõtlusega. Kui maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur teatab maksukohustuslasele registrist kustutamise kavatsusest kirjalikult ning annab tähtaja ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks. Kui ettevõtlusega tegelemine ei ole ettenähtud tähtaja jooksul tõendatud, kustutab maksuhaldur maksukohustuslase registrist.

22 lg 3¹ lisati

-i 01.01.2006 jõustunud käibemaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadusega. Nimetatud seaduse eelnõu (740 SE) seletuskirja järgi oli sätte lisamine vajalik, kuna maksuhalduril puudus kehtiva seaduse alusel võimalus kustutada ettevõtlusega mittetegelev äriühing käibemaksukohustuslaste registrist selleks, et vältida 4 selliste äriühingute kasutamist maksupettuse toimepanemiseks. Seega anti sättega maksuhaldurile õigus nõuda kahtluse korral maksukohustuslaselt tõendeid ettevõtlusega tegelemise kohta.

22 lg 3¹

1. lause kohaselt piisas kaebaja maksukohustuslaste registrist kustutamiseks sellest, et ta ei tõendanud ettevõtlusega tegelemist ettenähtud tähtaja jooksul. Sätte sõnastusest tulenevalt peab maksuhalduri kahtluse, et isik ettevõtlusega ei tegele, ümber lükkama eeskätt maksukohustuslane ise. Maksuhalduri 05.04.
2. a korraldusele saadetud vastuses selgitas kaebaja asja materjalidest nähtuvalt üksnes seda, kuidas ta oma tulevast majandustegevust ette näeb ja avaldas valmisolekut maksuhalduri juurde ilmuda pärast väliskomandeeringut. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et üksnes kaebaja suulised seletused ei saa olla tõendiks ettevõtlusega tegelemise kohta, kui puuduvad selliseid väiteid tõendavad dokumendid. Samuti nähtub asja materjalidest, et vahetult enne ettevõtlusega tegelemise kontrolli algust vahetus OÜ LivoviL juhatuse liige. Seetõttu ei ole ka usutav, et uus juhatuse liige sõitis vahetult pärast äriühingu juhtimise üle võtmist Austraaliasse just ettevõttele äripartnereid otsima, mis pealegi on samuti üksnes kaebaja tõendamata väide. Samuti ei ole usutav, et viibides mitu kuud nn. töölähetuses, ei ole kaebaja juhatuse liikmel võimalik maksuhaldurile esitada mingeid dokumente äriühingu tegevuse kohta. Äripartnerite otsimine eriti nii spetsiifilises valdkonnas, nagu väidab kaebaja, eeldab ilmselt ka vajadust neile enda ettevõtte tegevust tutvustada, mistõttu oleks äriühingu esindajal pidanud kindlasti ka nn. töölähetuses kaasas olema dokumente, millega vajadusel saaks ka maksuhaldurile enda ettevõtlust tõendada. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, et ta teavitas maksuhaldurit sisuliselt korralduse täitmise võimatusest ja MTA ei oleks tohtinud vaidlusalust otsust teha. 11.

§ 22

lg-st 31 nähtub veel, et ettevõtluse kontroll ei ole sarnane tavalise maksukontrolliga, kus maksuhaldur kontrollib maksukohustuslase maksuarvestust, et tuvastada, kas deklareeritud maksukohustus on vastavuses isiku tegevuse ja õigusaktidega. Maksukohustuslase ettevõtluse kontrolli alustab maksuhaldur juhul, kui maksuhaldurile teadaolevad andmed ei kinnita maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemist. Teatades maksukohustuslasele registrist kustutamise kavatsusest, annab maksuhaldur maksukohustuslasele võimaluse ettevõtluse toimumist tõendada. Sellega tagab maksuhaldur isikule ka ärakuulamisõiguse. Kui maksukohustuslane etteantud tähtaja jooksul ettevõtlusega tegelemist ei tõenda, kustutatakse ta registrist. Seega ei hõlma selline kontroll isiku maksude tasumise õiguse kontrolli ega isiku maksukohustuse kindlaksmääramist, vaid üksnes asjaolu tuvastamist, kas äriühing tegeleb Eestis ettevõtlusega või mitte. Just seda eesmärki silmas pidades tegigi maksuhaldur kaebajale 05.04.2018 korralduse ning kohustas teda esitama seda asjaolu tõendavad dokumendid. Seega sai kaebaja realiseerida võimaluse esitada oma arvamus ja dokumentaalsed tõendid maksuhalduri kahtluste osas, kuid esitatu ei osutunud piisavaks, et vältida kaebaja kustutamist maksukohustuslaste registrist.

§-s 22 sätestatud ettevõtluse kontrollis tõendite nõudmine tähendabki sisuliselt maksukohustuslasele ärakuulamisõiguse võimaldamist, mistõttu ei ole alust nõustuda kaebaja seisukohaga tema suhtes ärakuulamisõiguse (MKS § 13) rikkumisest maksuhalduri poolt. Väär on ka kaebaja seisukoht, nagu pidanuks maksuhaldur esitatud dokumentide läbivaatamisel uuesti kaebajat registrist kustutamise kavatsusest teavitama ja andma talle veelkord võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt puudus kaebajal vähemalt üheksa kuu jooksul majandustegevus ja ta ei esitanud ka maksuhaldurile ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks ühtegi asjakohast 5 tõendit. Maksuhalduri vaidlustatud otsuse õiguspärasus ei saa aga kuidagi sõltuda sellest, kas kaebaja tegelikult ettevõtlusega tegeles või kas tal maksuhalduri nõutud dokumendid tegelikult olemas olid.

1. Kaebaja leiab ka apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks vajalike tõendite maht ei pea hõlmama kõiki maksukohustuslase raamatupidamisdokumente. Ettevõtlusega tegelemise tõendamine ei eelda tõesti kõigi raamatupidamisdokumentide esitamist, kuid kaebaja sellesisuline väide ei ole kohane olukorras, kus äriühing pole maksuhaldurile esitanud ühtegi enda ettevõtlust tõendavat dokumenti. Lisaks tuleb märkida ka seda, et maksuhaldur pole kaebajalt kõikvõimalike tõendite, s. h kõigi raamatupidamisdokumentide, esitamist nõudnud. 05.04.
2. a korraldusega nr 12.2-3/43769-1 kohustas maksuhaldur OÜ-d LivoviL esitama maksustamisperioodide jaanuar kuni aprill 2018 kohta ettevõtlusega tegelemist tõendavaid majandustegevuse dokumente ja pangakontode väljavõtteid.
3. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga uurimispõhimõtte (MKS § 11) rikkumisest. Nagu juba märgitud, lasub ettevõtlusega tegelemise tõendamise kohustus maksukohustuslasel. Maksuhalduri poolt vastava kontrolli alustamisel on maksukohustuslasel samuti kaasaaitamiskohustus. Kui maksuhalduril esines põhjendatud kahtlus, et kaebaja ei tegele ettevõtlusega ning maksukohustuslane jättis mõistliku aja jooksul teabe esitamise ja selgituste andmise kohustuse asjakohaste ja usutavate põhjendusteta täitmata, siis jättis maksukohustuslane enda tegelemise ettevõtlusega ise tõendamata. MTA selgitas välja, et kaebaja esitas küll teatud ajani käibedeklaratsioone, kuid maksustatavat käivet ei ole ta deklareerinud alates juunist
4. Maksuhaldur tegi tõendite kogumise eesmärgil kaebajale korralduse tõendite esitamiseks, kuid OÜ LivoviL ei täitnud maksuhalduri korraldust teabe ja dokumentide esitamiseks, esitades vaid ebausutavaid ja vastuolulisi põhjendusi, miks äriühingu esindaja seda teha ei saa. Mis puudutab kaebaja väidet, et MTA oleks pidanud andma sisulise hinnangu tema poolt 18.04.2018 esitatud katsetuste protokollidele, siis nõustub ringkonnakohus maksuhalduri ja halduskohtu seisukohaga, et nimetatud dokumentidest ei nähtu vähimatki seost OÜ-ga LivoviL, rääkimata sellest, et need tõendaksid kuidagi kaebaja ettevõtlusega tegelemist.
5. MKS § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama esindatava MKS-ist, maksuseadusest ja MKS § 3 lg-s 4 nimetatud seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. MKS § 57 lg 3 sätestab, et raamatupidamis- ja maksuarvestust tuleb korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest. Eeltoodud sätetest tulenevalt peab maksukohustuslase esindaja kindlustama, et maksuhalduril on võimalik saada informatsiooni maksukohustuslase tegevusest mõistliku aja jooksul. Kui seda ei ole võimalik teha juhatuse liikmel endal, peab ta volitama selleks kedagi teist vms. Antud olukorras oli maksuhaldur igati õigustatud võtma vastu otsuse äriühingu käibemaksukohustuslaste registrist kustutamiseks. Eeltoodud asjaoludel ei lasunud maksuhalduril ka kohustust detailsemalt põhjendada tekkinud kahtlust, et maksukohustuslane ei tegele ettevõtlusega.

§ 22lg 3¹ eeldused olid täidetud ning OÜ Livovi

L käibemaksukohustuslaste registrist kustutamine seega õiguspärane. 6

1. Lisaks eelnevale nähtub asja materjalidest, et ka maksuhalduri vaidlusaluse otsuse järgsest perioodist ei nähtu seda, et kaebaja ettevõtlusega tegeleb. Kaebaja on nimelt jätnud esitamata
2. a märtsi ja aprilli käibedeklaratsioonid, lisaks on kaebajal esitamata kahe aasta majandusaasta aruanded, mille tulemusel on äriühingule tehtud ka äriregistrist kustutamise hoiatus. Nimetatud asjaolud kinnitavad samuti maksuhalduri vaidlusaluse otsuse ja ka halduskohtu 24.10.
3. a otsuse põhjendatust.
4. Ringkonnakohus märgib ka seda, et kaebaja registrist kustutamine ei saa pikemas perspektiivis tema huve kahjustada, kuna kaebajale on seadusega tagatud õigus taotleda enda käibemaksukohustuslasena uuesti registreerimist juhul, kui tema ettevõtlus peaks tõesti kunagi jätkuma. Seega ei võta käibemaksukohustuslaste registrist kustutamine kaebajalt võimalust taastada oma käibemaksukohustuslase staatus pärast seda, kui ta tõendab maksuhaldurile enda ettevõtlusega tegelemise Eestis.
5. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 24.10.
6. a otsuse muutmata.
7. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad menetluskulud, s. o kaebaja poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv, kaebaja enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7