Obsah (11)

§ 231§ 230§ 386§ 173§ 162§ 207§ 174§ 138§ 144§ 175§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 15.08.2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-63075 Tsiviilasi Norstat AS hagi Norstat Inte

) § 50 lg 1 sätestab, et menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokolli märgitakse poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides (p 8). Kohtuistungi protokoll ei pea olema stenogramm, mis fikseerib öeldu täpse sõnastuse. Milliseid lauseid täpselt avaldas kostja lepinguline esindaja 04.06.2018 istungil, ei ole tagantjärele enam võimalik tuvastada. Kohtul ei meenu, et kostjate lepinguline esindaja oleks öelnud aasta 2012 asemel

1. Hageja lepingulised esindajad ei mäleta ka, et kostjate lepinguline esindaja oleks öelnud aasta 2012 asemel
2. Seetõttu jätab kohus rahuldamata kostjate 08.06.2018 taotluse protokolli parandamiseks.
3. Kohus, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4. Kohus on tuvastanud järgmised asjaolud: - hageja alustas tegevust Eestis 2007 ja asutas tütarettevõtja Norstat Eesti AS; - V. Pihelgas oli Norstat Eesti AS töötaja perioodil november 2007 – sügis 2014; - V. Pihelgas asutas kostja 1 talle kuuluva kostja 2 kaudu 21.11.2010 (II kd, lk 9 – 10).
5. Seonduvalt kostjate 08.06.2018 menetlusdokumendi p-des 3 – 6 esitatud väitega, et vaidluse all on endiselt faktiline asjaolu, kas V. Pihelgas oli Norstat Eesti AS töötaja perioodil november 2007 – sügis 2014, märgib kohus järgmist. Kohus küsis 09.05.2018 kohtuistungil, kas pooled vaidlevad 4 otsuse p-s 5 toodud asjaolude üle. Kumbki pool ei ole kohtuistungil vaielnud eeltoodud asjaoludele vastu ja kohus fikseeris 09.05.2018 kohtuistungi protokollis, et need asjaolud ei ole vaidluse all. Samuti ei esitanud kumbki pool taotlust 09.05.2018 kohtuistungi protokolli parandamiseks märgitud asjaolude osas. Sellest kohus järeldab, et p-s 5 toodud asjaolud saab lugeda poolte poolt omaksvõetuks

§ 231lg 2 alusel.

Hageja ei ole

§ 231

lg 3 alusel andnud nõusolekut kostjate omaksvõtu tagasivõtmiseks ja kostjad ei ole tõendanud, et väide asjaolude olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest. Kostjatel oli võimalus esitada vastuväide p-s 5 märgitud faktilistele asjaoludele ja sh V. Pihelgase töötamise perioodi kestvusele Norstat Eesti AS-s kohe 09.05.2018 kohtuistungil. Kostjad ei esitanud 09.05.2018 kohtuistungil vastuväiteid V. Pihelgase tööperioodi kestvusele Norstat Eesti AS-s.

1. Esmalt käsitleb kohus hageja nõuet kostja 2 vastu tuvastada, et hageja on kostja 1 omanik ja kohustada kostjat 2 andma nõusoleku kostja 1 osa omandi üleandmiseks hagejale. Hageja väidab, et kostja 2 juhatuse liige V. Pihelgas asutas kostja 1 hageja soovil ja viimase huvides. Hageja märgib, et kostja 2 V. Pihelgase isikus ja hageja sõlmisid kokkuleppe kostja 1 osa võõrandamiseks hagejale. Hageja pidi ostma kostja 1 osa 2 742 euro eest. Kostja 2 väidab, et kostja 1 osa võõrandamise leping on tühine, sest lepingut ei sõlmitud notariaalses vormis.
2. Kohus leiab, et V. Pihelgas asutas kostja 1 hageja palvel ja viimase kulul. Seda kinnitavad järgmised tõendid: V. Pihelgase 08.09.2010 e-kiri hageja seaduslikule esindajale Øystein Øklandile, kus hageja teeb ettepaneku asutada äriühing osaühingu vormis (I kd, lk 13 - 14); 26.10.2010 kirjavahetus, kus on toodud äriühingu asutamiseks vajalikud dokumendid, sh hageja registrikaart ja põhikiri ning küsitakse volikirja V. Pihelgase jaoks äriühingu asutamiseks. Kirjavahetuses on märgitud ka uue äriühingu nimi, st Norstat International OÜ ja selle peamised tegevused, nt teenuste rahvusvaheline müük, IT-tugi Norstat kontserni jaoks jne (I kd, lk 18 – 21); poolte 10.11.2010 kirjavahetus ja hageja poolt V. Pihelgasele väljastatud 08.11.2010 volikiri, kus hageja volitab V. Pihelgast asutama hageja tütarühingu kostja 1 (I kd, lk 22 – 28); V. Pihelgase 29.11.2010 kiri, kus ta teatab, et uus äriühing, st kostja 1 on registreeritud ja valmis kasutusele võtmiseks ning kirjeldab kostja 1 tegevust, st uude äriühingusse tuuakse andmekogude programmeerijate kulud, V. Pihelgase kulud Unitree´st jne (I kd, lk 32 – 33); V. Pihelgase 28.12.2010 kiri, kus ta märgib, et seoses kostja 1 asutamisega kandis ta kulusid (osakapitali sissemakse ja registreerimistasu) 2 742 eurot, millised palub hagejal hüvitada. Samas kirjas teatab V. Pihelgas, et kostja 1 kuulub tema isiklikule äriühingule kostja 2 (endine nimi Carnival OÜ) (I kd, lk 34 – 36). Hageja hüvitas V. Pihelgasele kostja 1 asutamiskulud, mida tõendab V. Pihelgase poolt 02.10.2015 kohtuistungil antud kinnitus (II kd, lk 82 – 84). Kirjalike tõenditega riimuvad ka hageja seadusliku esindaja Ø. Øklandi poolt 04.06.2018 kohtuistungil vande all antud seletused, et V. Pihelgas aitas kostja 1 asutada, et V. Pihelgas asutas kostja 1 temale kuuluva kostja 2 kaudu ja et hageja hüvitas V. Pihelgasele kostja 1 asutamiskulusid (III kd, lk 121 – 123).
3. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hageja ja kostja 2 V. Pihelgase isikus tahe oli sõlmida leping, millega kostja 2 võõrandab hagejale kostja 1 osa. Seda tõendab kohtu hinnangul V. Pihelgase 28.12.2010 e-kiri (I kd, lk 34 – 35), millest nähtub V. Pihelgase soov võõrandada kostja 1 osa hagejale. Lisaks arutasid ja koostasid hageja ning kostja 2 V. Pihelgase isikus kokkuleppe kostja 1 osa hagejale võõrandamiseks (I kd, lk 36 – 44). Hageja ja kostja 2 (endine nimi Carnival OÜ) V. Pihelgase isikus sõlmisid 01.12.2010 kuupäeva kandva kirjaliku kokkuleppe, mille alusel pidi kostja 2 müüma kostja 1 osa hagejale (I kd, lk 45 – 46). Kuigi kokkulepe kannab 01.12.2010 kuupäeva, oli see tegelikult poolte 07.02.2011 – 16.02.2011 kirjavahetusest nähtuvalt mõlema poole poolt allkirjastatud hiljemalt 16.02.2011 (I kd, lk 41 – 44). 01.12.2010 kokkuleppest nähtuvalt asutas kostja 2 kostja 1 hageja nimel ning tasus osakapitali ja registreerimistasu (p 1); hageja ostab kostjalt 2 kõik kostja 1 osad 2 742 euroga (p 2); osade ülekandmine toimub siis, kui raha on üle kantud kostja 2 pangakontole (p 3) (I kd, lk 45 – 46). 5
4. Järgnevalt hindab kohus hageja ja kostja 2 vahel 01.12.2010 sõlmitud kostja 1 osa võõrandamise kirjaliku kokkuleppe kehtivust. ÄS § 149 lg 4 sätestab, et osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. Osa võõrandamise käsutustehingu tõestanud notar saadab lepingu tõestamisest alates kahe päeva jooksul äriregistri pidajale valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud vormis teate osa võõrandamise kohta. Kumbki pool ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja 1 osa oleks registreeritud Eesti väärtpaberite registris, mistõttu ÄS § 149 lg 4 esimeses lauses sätestatu ei kohalduks sama sätte lg 5 alusel. TsÜS § 83 lg 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.
5. Riigikohus on korduvalt toonitanud vajadust eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid) (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-14007, p 12). ÄS § 149 lg 4 esimene lause eristab osa võõrandamise kohustustehingut ja käsutustehingut. Hageja ja kostja 2 vahel 01.12.2010 sõlmitud kokkuleppe p-s 2 sisaldub kostja 1 osa võõrandamise kohustustehing ja kokkuleppe p-s 3 kostja 1 osa võõrandamise käsutustehing. Kohtupraktika kohaselt tuleb eristada äriühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärki ja osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärki (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-141-14, p 33). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ÄS § 149 lg-s 4 sisalduva äriühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise eesmärgiks ei ole mitte üksnes tehingu dokumenteerimine ja isikusamasuse tuvastamine, vaid ka poolte endi kaitse läbimõtlematute ning kiirustades tehtud tehingute eest, mis hõlmab ka poolte hoiatamist ja neile tehingu õiguslike tagajärgede selgitamist. Osaühingu osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise vorminõude kehtestamise eesmärgiks tuleb aga pidada eelkõige õiguskindluse tagamist. (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-141-14, p 34). Kohtupraktikast nähtub, et kuna äriühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõue on kehtestatud lepingupoolte kaitseks, siis on selle nõude rikkumise tagajärjeks tehingu tühisus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-141-14, p 35 ja 43).
6. Hageja leiab, et ÄS § 149 lg 4 tuleb rakendada kooskõlas õiguskirjanduses märgitud sättele antud tõlgendusega. Hageja viitab õiguskirjanduses (st Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul jt, Tallinn, 2010, lk 258) ÄS § 149 lg 4 osas avaldatud seisukohale, et kuna osa võõrandamise kohustustehingu puhul täidab notariaalse tõestamise nõue eelkõige isikusamasuse tuvastamise, mitte aga nõustamise funktsiooni, tuleks asuda seisukohale, et antud juhul ei ole vorminõude eesmärk tehingu tühisuse kaasatoomine. Erinevalt hagejast tuleb kohtu hinnangul ÄS § 149 lg 4 tõlgendada kooskõlas otsuse p-s 11 toodud kohtupraktikaga ja mitte õiguskirjanduses avaldatud seisukohaga. Kohus ei ole seotud õiguskirjanduses õigusnormi tõlgendamise kohta avaldatud arvamusega. Kuigi kohtule ei ole siduv ka eeltoodud märgitud normi tõlgendamise kohtupraktika, tuleb ÄS § 149 lg-t 4 tõlgendada kooskõlas kohtupraktikas kinnistunud seisukohaga. Kohtupraktika vaidlusaluse sätte tõlgendamise kohta on tekkinud pärast hageja poolt viidatud õiguskirjanduse ilmumist. Kohtu hinnangul puudub alus eelistada õiguskirjanduses õigusnormile antud tõlgendust kohtupraktikas sama normi tõlgendamise kohta kinnistunud seisukohale.
7. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toob ÄS § 149 lg 4 esimeses lauses sätestatud äriühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude rikkumise tehingu tühisuse. Kohus leiab, et kuna osaühingu osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise vorminõude kehtestamise eesmärgiks on õiguskindluse tagamine, siis on selle nõude rikkumise tagajärjeks käsutustehingu tühisus, sest vastupidine lahendus õõnestaks õiguskindlust. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja 2 vahel 01.12.2010 sõlmitud kostja 1 osa müügileping on tühine TsÜS § 83 lg 1 alusel, sest kokkuleppes sisalduv kostja 1 osa võõrandamise kohustus- ja käsutustehing ei ole ÄS § 149 lg 4 esimest lauset eirates notariaalselt tõestatud. Notariaalselt tõestatud lepingut ei saa asendada muus vormis sõlmitud leping (Riigikohtu lahend 6 nr 3-2-1-50-14, p 11). Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 alusel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd 01.12.2010 kokkulepe on tühine ei saanud hageja kostja 1 osa omanikuks ja ta ei saa esitada kostja 2 vastu nõuet tuvastada, et hageja on kostja 1 osa omanik. Hagejal ei saa 01.12.2010 kokkuleppest tulenevalt olla nõuet kostja 2 vastu, mistõttu ei saa hageja paluda kohustada kostjat 2 andma nõusoleku kostja 1 osa omandi üleandmiseks hagejale.
8. Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-40-10, p 14; nr 3-2-1-150-05, p 14; nr 3-2-1-32-06, p 14). Seega on asjakohatu hageja väide, et kostja 2 ei saa 01.12.2010 kokkuleppe tühisusele tugineda, sest see oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kuna pärast 01.12.2010 kokkuleppe sõlmimist kinnitasid pooled, et neil on tahe vormipuudega lepingut täita, ja pooled olid veendunud, et 01.12.2010 kokkulepe oli kehtiv ja täidetud. Kohus kontrollib tehingu kehtivust sõltumata sellest, kas pool tehingu tühisusele tugineb. Eelnevalt on kohus leidnud, et 01.12.2010 kokkulepe on tühine, sest järgitud ei ole seaduses sätestatud tehingu vorminõuet. TsÜS § 83 lg 1 on imperatiivne säte, mis näeb ette tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise kohustusliku tagajärje ehk tehingu tühisuse. Pooltel on küll TsÜS § 84 lg 3 alusel võimalus kõrvaldada tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu ja tehing kinnitada, kuid käesoleval juhul ei ole pooled tehingu tühisust kaasatoonud asjaolu kõrvaldanud ja notarilaalselt tõestatud tehingut sõlminud.
9. Kohus ei nõustu hagejaga, et arvestades V. Pihelgase vastuolulist käitumist tuleks VÕS § 6 lg 2 alusel jätta kohaldamata 01.12.2010 kokkuleppele ÄS § 149 lg 4 esimeses lauses sätestatud äriühingu osa võõrandamise tehingu vorminõue. ÄS § 149 lg 4 esimeses lauses sätestatud äriühingu osa võõrandamise kokkulepete notariaalses vormis sõlmimise eesmärgiks on poolte nõustamis- ja hoiatamisfunktsioon ning õiguskindluse tagamine. Seega on vorminõude eesmärgiks välistada vorminõuet eirava tehingu kehtivus. Seaduses sätestatud vorminõude rikkumisega sõlmitud tehing on tühine algusest peale automaatselt, mis ei eelda, et kohus peab eraldi tehingule tühisust kohaldama. Samuti ei anna tehingu sõlmimisele järgnenud poolte käitumine alust kalduda kõrvale ÄS § 149 lg 4 esimeses lauses sätestatud nõudest, et osa võõrandamise kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud. Kohus möönab, et V. Pihelgas võis pärast 01.12.2010 kokkuleppe sõlmimist käituda vastuoluliselt, sest ta on kinnitanud soovi anda kostja 1 osa üle hagejale, kuid ei ole seda teinud. Samas aga V. Pihelgase vastuoluline käitumine ei tee 01.12.2010 kokkulepet kehtivaks ega anna alust jätta 01.12.2010 kokkuleppele seaduses sätestatud vorminõuet kohaldamata.
10. Hageja on esitanud tõendid kinnitamaks V. Pihelgase vastuolulist käitumist seoses kostja 1 osa võõrandamisega hagejale. Kohtule ette toodud asjaoludest nähtub, et hageja ja kostja 2 V. Pihelgase isikus tahteks oli sõlmida notariaalne leping kostja 1 osa võõrandamiseks hagejale. Samuti esitas hageja tõendid, et V. Pihelgas käitus eeltoodud poolte tahet arvestades vastuoluliselt. Hageja on esitanud tõendid, et V. Pihelgas avaldas järjekindlalt soovi kostja 1 osa hagejale üle anda. V. Pihelgas juhtis veebruar 2011 – mai 2013 kirjavahetuses tähelepanu vajadusele vormistada nõuetekohaselt kostja 1 osa üleandmine hagejale, sõlmides selleks notariaalse lepingu (II kd, lk 11 – 14). V. Pihelgas teatas 20.
11. – 22.04.2013 kirjavahetuses, et selleks et kostja 1 osade üleandmine lõpule viia, peab minema tegema selle läbi notari (II kd, lk 15 – 17). 02.10.2015 kohtuistungil avaldas V. Pihelgas, et tema tahe oli viia lõpuni kostja 1 osaluse üleandmine hagejale (II kd, lk 82 – 84). Hageja ja kostja 2 V. Pihelgase isikus tahet sõlmida notariaalne müügileping kostja 1 osa üleandmiseks hagejale kinnitab hageja poolt esitatud juuni – septembri 2014 kirjavahetus (I kd, lk 218 – 219) ja osa notariaalse müügilepingu projekt (I kd, lk 220 – 224, II kd, lk 18 – 21) ning 26.08.2014 kirjavahetus, mille järgi pidi V. Pihelgas broneerima notariaja kostja 1 osa müügilepingu sõlmimiseks (I kd, lk 214 – 219). Kirjalike tõenditega riimuvad hageja seadusliku esindaja Ø. Øklandi poolt 04.06.2018 kohtuistungil vande all antud seletused, et kui avastati, et kostja 1 on endiselt registreeritud kostja 2 nimel, siis V. Pihelgas vabandas, ütles, et ta 7 oli unustanud ja lubas kostja 1 hageja nimele registreerida. Kostja 1 osa hagejale võõrandamine oli üheks V. Pihelgase Norstatist ennetähtaegse lahkumise tingimuseks. Samuti valmistas V. Pihelgas ette kostja 1 osa notariaalse müügilepingu projekti (III kd, lk 121 – 123). Arvestades V. Pihelgase järjekindlat soovi kostja 1 osa hagejale üle anda, võib tema hilisem keeldumine kostja 1 osa võõrandamisest olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtu hinnangul omaks V. Pihelgase käitumine tähtsust olukorras, kus hageja oleks taotlenud kohustada kostjat 2 V. Pihelgase isikus tegema tahteavalduse lepingu sõlmimiseks, millega kostja 2 võõrandab hagejale kostja 1 osa. Vastava hageja nõude lahendamisel tuleks hinnata, kas kostja 2 V. Pihelgase isikus keeldumine kostja 1 osa võõrandamisest on kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja ei ole esitanud nõuet kohustada kostjat 2 V. Pihelgase isikus tegema tahteavalduse kostja 1 osa hagejale võõrandamistehingu sõlmimiseks.
12. Kohus leiab, et eelmises punktis kirjeldatud V. Pihelgase käitumine, kus ta avaldas soovi kostja 1 osa hagejale üle anda, võib viidata sellele, et V. Pihelgas kinnitas faktilise käitumisega 01.12.2010 kokkuleppe kehtivust TsÜS § 84 lg 3 mõttes. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtub ka hageja soov kinnitada TsÜS § 84 lg 3 mõttes 01.12.2010 kokkuleppe kehtivust. Hageja seadusliku esindaja Ø. Øklandi poolt 04.06.2018 kohtuistungil vande all antud seletusest nähtub, et pärast 01.12.2010 kokkuleppe sõlmimist tegutsesid pooled teadmisega, et kokkuleppe on siduv (III kd, lk 121 – 123). Samas ei ole pooled tehingu tühisuse aluseks olnud asjaolu (st tehingu kohustusliku vorminõude järgimata jätmist) kõrvaldanud ja notariaalselt tõestatud lepingut sõlminud. Hageja ja kostja 2 V. Pihelgase isikus on koostanud küll kostja 1 osa notariaalse müügilepingu projekti (I kd, lk 220 – 224, III kd, lk 20 – 21), kuid see jäi sõlmimata, mistõttu ei ole 01.12.2010 kokkuleppe puudus kõrvaldatud. Ainuüksi tehingu kinnitamine poolte faktilise käitumise ja avaldustega ei muuda tehingut kehtivaks TsÜS § 84 lg 3 ja 4 alusel.
13. Kohtu hinnangul ei ole Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-31-08 avaldutud seisukohad käesolevas vaidluses kohaldatavad, sest eeltoodud Riigikohtu lahendi aluseks olnud asjaolud erinevad käesoleva vaidluse omadest. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-31-08 järgi sõlmisid pooled notariaalselt tõestatud kinnistu müügi eellepingu. Eellepinguga võttis kostja endale kohustuse korraldada maatüki kinnistamine kokkulepitud kuupäevaks. Seejärel sõlmisid pooled kostja algatusel eellepingu lisana lihtkirjaliku kokkuleppe, millega pikendasid kinnistu erastamise tähtaega ning müügilepingu sõlmimise tähtaega. Antud kaasuses hindasid kohtud, kas kostjal oli õigus eellepingust taganeda, sest hageja rikkus väidetavalt eellepingut ja ei sõlminud kinnistu müügilepingut kokkulepitud tähtajaks. Riigikohus on leidnud, et lepingu rikkumisele tuginemine kostja poolt oleks hea usu põhimõtte vastane, kui pooled kostja initsiatiivil sõlmisid teadlikult seaduses sätestatud vorminõuet rikkudes eellepingu muutmise kokkuleppe ja seda tegelikult täitsid. Käesolevas vaidluses ei sõlminud pooled erinevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-31-08 aluseks olnud asjaoludest kehtivalt kostja 1 osa võõrandamise lepingut. Seega on 01.12.2010 kokkuleppe tühine algusest peale. Riigikohus ei ole viidatud lahendis lugenud vorminõudele mittevastava notariaalse müügi eellepingu muutmise kokkuleppe kehtivaks hea usu põhimõtte kaudu. Eeltoodud Riigikohtu lahendist ei saa teha järeldust, et kui pooled sõlmivad kokkuleppe, mis osutub kohustusliku vorminõude järgimata jätmise tõttu tühiseks, kõrvaldab poolte kokkuleppe sõlmimisele järgnenud käitumine, kus pooled peavad kokkuleppe siduvaks, tehingu vorminõude puuduse ja muudab kokkuleppe kehtivaks algusest peale.
14. Kohtu hinnangul ei ole Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-169-15 avaldutud seisukohad käesolevas vaidluses kohaldatavad, sest eeltoodud Riigikohtu lahendi aluseks olnud asjaolud erinevad käesoleva vaidluse omadest. Märgitud lahendis avaldas Riigikohus, et hea usu põhimõttega võib olla vastuolus nõude aegumise vastuväitele tuginemine olukorras, kus kostja on käitunud vastuoluliselt, võttes pikema aja jooksul vastu tühise tehingu alusel tehtud makseid ja jättes samas hagejale mulje, et ta siiski tagab notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Riigikohtu eeltoodud lahendist ei järeldu, et vorminõudele mittevastava lepingu saab lugeda kehtivaks hea 8 usu põhimõtte kaudu. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-169-15 avaldatud seisukoht oleks käesolevas vaidluses kohaldatav juhul, kui hageja nõuaks kostjalt 2 01.12.2010 kokkuleppe alusel makstud raha tagastamist ja kostja 2 esitaks aegumise vastuväite. Samuti oleks eeltoodud Riigikohtu lahendis avaldatud seisukohad kohaldatavad juhul, kui hageja nõuaks kohustada kostjat 2 V. Pihelgase isikus tegema tahteavalduse lepingu sõlmimiseks, millega kostja 2 võõrandab hagejale kostja 1 osa, sest kostja 2 keeldus varasemalt vastava tahteavalduse tegemisest. Käesoleval juhul ei ole hageja selliseid nõudeid esitanud.
15. Asjakohatu on hageja viide VÕS § 13 lg-le 3, sest käesoleval juhul puuduvad alused märgitud normi kohaldamiseks. Analoogiat ei ole võimalik samuti rakendada, sest seaduses on sätestatud äriühingu osa võõrandamise tehingu kohustuslikud vorminõuded. Seadusandja ei ole regulatsiooni kehtestades jätnud õiguslikku lünka, mida oleks vaja analoogia korras ületada.
16. Kohus leiab, et tõendamata on hageja väide, et kostja 1 on algusest peale kuulunud hageja kontserni. Oma väites tugineb hageja ÄS § 6 lg-le 2, mille järgi on tütarettevõtjaks ühing, kus teine ühing (emaettevõtja) omab selle osaniku või aktsionärina lepingu alusel või ilma selleta valitsevat mõju. Kohus leiab, et selleks, et lugeda äriühing tütarettevõtjaks ÄS § 6 lg 2 alusel peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) äriühing (emaettevõtja) on teise äriühingu (tütaettevõtja) osanik või aktsionär; 2) emaettevõtja omab lepingu alusel või ilma selleta valitsevat mõju tütarettevõtjas. Äriregistri andmetel ei ole hageja kostja 1 osanik. Kostja 1 osanikuks on äriregistri andmetel kostja 2 (II kd, lk 9). Seega ei saa kostjat 1 pidada hageja tütarettevõtjaks ÄS § 6 lg 2 alusel, sest hageja ei ole kostja 1 osanik. Kuivõrd kostja 1 ei ole hageja tütarettevõtja, ei saa kostja 1 kuuluda hagejaga kontserni ÄS § 6 lg 3 alusel, sest kontserni moodustab emaettevõtja koos tütarettevõtjatega. Asjaolud, et V. Pihelgas oli kostja 1 juhatuse liige täites töölepingust tulenevaid kohustusi Norstat Eesti AS ees (II kd, lk 26 – 41) või et kostja 1 kooskõlastas kontserniga oma eelarve (II kd, lk 44 – 53) või et kostja 1 on hageja 2010 - 2013 majandusaasta aruannetes märgitud Norstat kontserni kuuluva äriühinguna (I kd, lk 47 – 145) või et kostja 1 kasutab sarnaselt teiste Norstat kontserni kuuluvate ettevõttetega pangakontot Danske Bank´as (I kd, lk 179 – 189c) või et kontsern otsustas kostjale 1 töötajate palkamise ja pidas kostja 1 töötajatega läbirääkimisi (II kd, lk 54 – 57), ei anna alust nõustuda hageja väitega, et kostja 1 kuulub Norstat kontserni. Hageja ei ole kostja 1 osanik ja seega ei saa hagejat pidada kostja 1 emaettevõtjaks ning järelikult ei moodusta nad ÄS § 6 lg 3 alusel ka kontserni sõltumata sellest, kuidas oli korraldatud nende omavaheline koostöö. Hageja ja kostja 1 koostöö korraldamine selliselt, et hagejal oli õigus otsustada kostja 1 tegevust puudutavaid küsimusi (nt töötajate palkamine, eelarve koostamine jne), et kostja 1 kajastati hageja majandusaasta aruannetes ja et kostja 1 allus hageja juhistele ei tee kostjat 1 hageja tütarettevõtjaks ja Norstat kontserni kuuluvaks ning ei tekita hagejale omandiõigust kostja 1, kui hagejast eraldiseisva juriidilise isiku osale. Isegi juhul, kui kostja 1 kuuluks Norstat kontserni ei annaks see alust väita, et kostja 1 kuulub hagejale või et hagejal on õigus käsutada kostja 1 vara. Asjaõigusseaduse (AÕS) 6 lg 2 teine lause sätestab, et juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele. Seega ei saa kostja 1 kui eraldiseisev juriidiline isik hagejale kuuluda. Kontserni kuuluv äriühing jääb iseseisvaks juriidiliseks isikuks, kellel on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Kui kostja 1 kuuluks Norstat kontserni ei oleks hagejal omandiõigust kostja 1 varale, sh kostja 1 pangakontol olevale rahale.
17. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja nõuded kostja 2 vastu tuvastada, et hageja on kostja 1 osa omanik ja kohustada kostjat 2 andma nõusoleku kostja 1 osa omandi üleandmiseks hagejale tuleb jätta rahuldamata. 9
18. Järgnevalt käsitleb kohus hageja nõuet kostja 1 vastu välja mõista viimaselt Norstat Eesti AS kasuks 74 555,77 eurot. Hageja leiab, et tema ja kostja 1 sõlmisid
19. a sügisel kokkuleppe, mille kohaselt pidi kostja 1 tasuta andma oma ettevõtte üle Norstat Eesti AS-le. Hageja väitel jäi kostja 1 ettevõttest Norstat Eesti AS-le üle andmata kostja 1 pangakontol olev raha. Kostja 1 vaidleb hageja nõudele vastu.
20. VÕS § 180 lg 1 sätestab, et ettevõtte üleandja võib omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Ettevõte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel. Kohtu hinnangul saab ettevõtte ülemineku lepingu sõlmida ka suuliselt, sest seadus ei näe ette lepingu kohustuslikku vormi.
21. Kostja 1 leiab, et ettevõtte üleandmist saab nõuda isik, kes ettevõtte omandas. Hageja ei ole kostja 1 ettevõtet omandanud ja seetõttu ei saa hageja kostja 1 hinnangul nõuda ettevõtte üleandmist kolmandale isikule. Kohtu hinnangul on võimalik sõlmida ettevõtte ülemineku leping kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 1 mõttes. Hageja käesoleval juhul väidabki, et tema ja kostja 1 sõlmisid ettevõtte ülemineku lepingu, millest tulenevad kohustused, st anda ettevõte üle pidi kostja 1 täitma Norstat Eesti ASle. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et hageja ja kostja 1 võisid sõlmida ehtsa lepingu kolmanda isiku (st Norstat Eesti AS) kasuks, mis annaks kolmandale isikule VÕS § 80 lg 2 alusel õiguse nõuda kostjalt 1 lepingu täitmist. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja ja kostja 1 võisid sõlmida mitteehtsa lepingu kolmanda isiku kasuks ja hagejal on VÕS § 108 lg 2 alusel õigus nõuda kostjalt 1 lepingu täitmist kolmandale isikule. Seega ei ole edukas kostja 1 vastuväide, et hageja ei saa nõuda kolmanda isiku kasuks sõlmitud kostja 1 ettevõtte üleandmise lepingu täitmist kolmandale isikule.
22. TsÜS § 661 alusel on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Ettevõttesse kuuluvad VÕS § 180 lg 2 järgi ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad VÕS § 182 lg 2 esimese lause järgi omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, mh töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et VÕS § 180 lg 2 ja § 182 lg 2 esimese lause järgi läheb ettevõtte ülemineku korral omandajale üle ettevõte kui tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-10, p-d 12 ja 13). TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga, mistõttu ei ole õige seisukoht, et ettevõte saab üle minna ainult ühel õiguslikul alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-105-09, p 12; lahend nr 3-2-1-82-10, p 13; lahend nr 3-2-1-113-11, p 47). Ettevõtte üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-10, p 16).

§ 230lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud.

Kohus selgitas hagejale tõendamiskoormist 09.05.2018 kohtuistungil (III kd, lk 105 – 108). Riigikohus on lahendi nr 2-16-5282 p-s 9 osutanud ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel ka Euroopa Liidu Nõukogu 12.03.2001 direktiivile 2001/23/EÜ „Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta“. Selle direktiivi art 1 mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena. Euroopa Kohus on selgitanud, et 2001/23/EÜ kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas üleminek puudutab majandusüksust, mis säilitab 10 pärast tööandja vahetumist oma identiteedi. Selleks, et tuvastada, kas majandusüksus on säilitanud oma identiteedi, tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut tehtud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua. Siiski on need tingimused vaid kohustusliku tervikliku hindamise üksikud elemendid ning seega ei saa neid hinnata eraldi (Euroopa Kohtu 20.01.2011 otsus kohtuasjas nr C-463/09 CLECE SA vs. María Socorro Martín Valor ja Ayuntamiento de Cobisa). Selleks, et Euroopa Liidu direktiiv 2001/23/EÜ kohalduks, peab üleminek puudutama stabiilset majandusüksust, mille tegevus ei piirdu vaid ühe kindla lepingu täitmisega. Üksus tähendab seega inimeste ja vara organiseeritud kogumit, mis võimaldab viia ellu konkreetse eesmärgiga majandustegevust (Euroopa Kohtu 29.07.2010 otsus kohtuasjas nr C-151/09 Federación de Servicios Públicos de la UGT (UGT-FSP) vs. Ayuntamiento de La Línea de la Concepción, María del RosarioVecino Uribe, Ministerio Fiscal, p 26).

1. Hageja leiab, et kostja 1 ettevõte koosnes töölepingutest, klientidest, projektidest, rahast pangakontol. Hageja hinnangul on kostja 1 ettevõte Norstat Eesti AS-le üle läinud, välja arvatud kostja 1 pangakontol olev raha. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis. TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga. Hageja nõuab kostjalt 1 viimase kontol oleva raha väljamõistmist. Kohtu hinnangul on oluline see, et füüsiliselt kostja 1 valduses ei ole raha, mille väljamõistmist hageja nõuab. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et raha on kostja 1 pangakontol (I kd, lk 212). Seega ei ole raha füüsiliselt kostja 1 valduses, vaid kostjal 1 on nõudeõigus rahasumma ulatuses kontot haldava krediidiasutuse vastu (VÕS § 709). Seega pidid pooled kokku leppima, et kostja 1 ettevõttena läheb kolmandale isikule üle ka nõudeõigus krediidiasutuse vastu, kes haldab kontot, kus asub kostjale 1 kuuluv raha. Kohus peab järgnevalt tuvastama, kas hageja ja kostja 1 sõlmisid lepingu kostja 1 ettevõtte üleandmiseks kolmandale isikule Norstat Eesti AS-le ja kas ettevõtte on üle läinud.
2. Oma väites, et hageja ja kostja 1 sõlmisid ettevõtte üleandmise lepingu ja asusid seda täitma, tugineb hageja eelkõige enda seadusliku esindaja Ø. Øklandi poolt 04.06.2018 kohtuistungil vande all antud seletusele (III kd, lk 121 – 123) ning Norstat Eesti AS juhatuse liikme Kaspar Küünarpuu 02.02.2015 (II kd, lk 54) ja 14.04.2015 (II kd, lk 74) kirjalikele kinnitustele. Hageja seaduslik esindaja ja Norstat Eesti AS seaduslik esindaja on asjast huvitatud isikud ja nende seletustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ning vastavate seletuste kaalu määramisel tuleb hinnata, kas vastavaid ütlusi toetavad ka muud tõendid või mitte. Ø. Øklandi ja K. Küünarpuu seletuse kohaselt andis kostja 1 Norstat Eesti AS-le üle töötajatega sõlmitud töölepingud, oma projektid ja kliendid. Üleandamata on kostja 1 pangakontol olev raha.
3. Kohus leiab, et V. Pihelgase 22.12.2013 e-kirjad (III kd, lk 58 - 61) ja 27.11.2013 – 02.12.2013 toimunud kirjavahetus (III kd, lk 62 – 65) ei tõenda, et hageja ja kostja 1 sõlmisid ettevõtte ülemineku lepingu. Eeltoodud tõenditest nähtuvalt arutatakse kostja 1 ja Norstat Eesti AS-i ühinemist.
4. Kohtu hinnangul ei kinnita ka poolte käitumine, et pooled sõlmisid kostja 1 ettevõtte ülemineku lepingu ja et nad asusid sellist lepingut täitma ning kostja 1 ettevõtet kui toimivat majandusüksust Norstat Eesti AS-le üle andma. Äriühingu ettevõttesse võivad kuuluda töötajatega sõlmitud töölepingud. Hageja soovib tõendada kostja 1 töötajatega sõlmitud töölepingute üleandmist Norstat Eesti AS-le kostja 1 ja tema töötajate Nele Peili (II kd, lk 50), Vegard Korsmo (II kd, lk 51), Julia Malasok (II kd, lk 52) ja Santa Plivča vahel sõlmitud töölepingu lõpetamise kokkulepetega. Töötajatega sõlmitud kokkulepetest nähtub, et seoses kostja 1 ja Norstat Eesti AS 11 ühinemisega lõpetatakse kostja 1 ja iga töötaja vahel sõlmitud tööleping poolte kokkuleppel töölepinguseaduse (TLS) § 79 alusel alates 31.12.
5. Töölepingute lõpetamise kokkulepete järgi jätkavad töötajad alates 01.01.2014 sama töö tegemist samadel tingimustel uue tööandja Norstat Eesti AS juures. Töölepingute lõpetamise kokkulepped kinnitavad, et kostja 1 lõpetas töötajatega sõlmitud töölepinguid, mitte ei andnud töölepingud oma ettevõtte osana üle Norstat Eesti AS-le. Ettevõtte üleminek ei anna TLS §-st 112 lg-st 1 nähtuvalt alust lõpetada töötajatega sõlmitud töölepingud. Sama sätte lg 3 otseselt keelab ettevõtte üleandjal ja omandajal tööleping üles öelda ettevõtte ülemineku tõttu. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud kokkulepped kostja 1 töötajatega töölepingute lõpetamise kohta ei tõenda hageja, sh hageja seadusliku esindaja Ø. Øklandi ja K. Küünarpuu väiteid, et hageja ja kostja 1 sõlmisid lepingu kostja 1 ettevõtte üleandmise kohta Norstat Eesti AS-ile ja et pooled asusid lepingut ka täitma, andes Norstat Eesti AS-ile üle kostja 1 töötajatega sõlmitud lepingud. Eeltoodud töölepingute lõpetamise kokkulepped tõendavad, et kostja 1 lõpetas töölepingud töötajatega ja tõenäoliselt sõlmisid töötajad uued töölepingud Norstat Eesti AS-ga.
6. Äriühingu ettevõtte osaks saab lugeda lepinguid klientidega. Klientidega sõlmitud lepinguid saab ettevõtte osana teisele isikule üle anda. Hageja seaduslik esindaja Ø. Økland andis 04.06.2018 kohtuistungil vande all selgituse, et kostjal 1 puudusid klientidega sõlmitud lepingud, lepingud klientidega olid hagejal ja kui klientidelt tuleb tellimus, siis hageja suunas selle täitmiseks kostjale
7. Vastavalt kontserni sisesele korraldusele otsustas hageja edastada alates 01.01.2014 klientidelt saabunud tellimused täitmiseks mitte kostjale 1, vaid Norstat Eesti AS-le. Kohtu hinnangul nähtub hageja seadusliku esindaja Ø. Øklandi seletusest, et kostjal 1 ei olnud lepinguid klientidega, vaid viimane täitis hageja poolt edastatud tellimused, millised hageja sai klientidelt. Kohtu hinnangul ei saa hageja poolt saadud juhiste alusel klientide tellimuste täitmist pidada kostja 1 ettevõtte majandusüksuseks, mida saab ettevõtte osana üle anda. Lisaks nähtub Ø. Øklandi seletusest, et hageja otsustas lõpetada kostjale 1 klientide tellimuste täitmiseks edastamise ja et kostja 1 asemel hakati klientide tellimused suunama Norstat Eesti AS-le. Kostjale 1 klientide tellimuste edastamise lõpetamine ja tellimuste suunamine Norstat Eesti AS-le ei ole käsitletav kostja 1 ettevõtte ühe osa üleandmisena Norstat Eesti AS-le.
8. Kohus ei nõustu hagejaga, et 02.10.2015 istungil jaatas V. Pihelgas kostja 1 ettevõtte üleandmise kokkuleppe sõlmimist ja seda, et ettevõte oli üle antud. 02.10.2015 istungi protokollist nähtuvalt avaldas V. Pihelgas, et ettevõtet, mida üle anda ei ole, sest hageja otsustas, et edaspidi müüakse ainult otse, mitte vahendaja kaudu ja ettevõte lakkas olemast. Polnud midagi üle anda. Polnud kokkulepet raha üleandmise kohta. Kuna rentisime ruume, siis lõpetasime ära need lepingud (II kd, lk 82 – 84). V. Pihelgase seletusest nähtub, et pooled ei sõlminud kokkulepet ettevõte üleandmise kohta, sest ei olnud ettevõtet, mida saaks üle anda. Lisaks lõpetas kostja 1 ruumide üürilepingud.
9. Kohus leiab, et K. Küünarpuu 02.02.2015 kinnitus (II kd, lk 54) ja 14.04.2015 kinnitus (II kd, lk 74) ei tõenda, et hageja ja kostja 1 sõlmisid kokkuleppe ettevõtte ülemineku kohta. 02.02.2015 kinnituses märgib K. Küünarpuu, et kostja 1 majandustegevus (töötajad, kliendid ja projektid) anti alates 01.01.2014 üle Norstat Eesti AS-le. Samas on kinnitus üldsõnaline ja sellest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel toimus kostja 1 majandustegevuse üleandmine. K. Küünarpuu märgib 14.04.2015 kinnituses, et kostja 1 ei ole täitnud hagejaga sõlmitud ettevõtte üleandmise kokkulepet jättes Norstat Eesti AS-le üleandmata raha kostja 1 pangakontol. Eeltoodud kinnitus on abstraktne ja pole võimalik tuvastada, millal ja millistel tingimustel võisid pooled vastava kokkuleppe sõlmida. Lisaks on kohus eelnevalt käsitlenud poolte käitumist, sh kostja 1 ja töötajate vahel sõlmitud töölepingute lõpetamist ja kostja 1 tegevust hageja poolt edastatud klientide tellimuste täitmisel ja leidnud, et poolte käitumine ei kinnita, et pooled sõlmisid ja asusid täitma kokkulepet ettevõtte ülemineku kohta. 22.11.2013 – 02.12.2013 kirjavahetus (III kd, lk 58 – 65) ja poolte 12 varasem käitumine seab kahtluse alla K. Küünarpuu väiteid, et pooled sõlmisid kostja 1 ettevõtte ülemineku lepingu ja hakkasid seda ka täitma.
10. Kohus leiab, et hageja seadusliku esindaja Ø. Øklandi poolt 04.06.2018 istungil antud seletus, et hageja ja kostja 1 sõlmisid 2013 sügisel kokkuleppe kostja 1 ettevõtte, st kostja 1 töötajate, klientide, pangakontol oleva raha üleandmise kohta ei tõenda, et vastav kokkuleppe oli sõlmitud ja pooled asusid seda täitma. Ø. Øklandi 02.02.2015 e-kirja, mille ta saatis hageja lepingulistele esindajatele ja kus ta kirjeldab kostja 1 äritegevuse üleviimist Norstat Eesti AS-i tuleb käsitleda koosmõjus Ø. Øklandi kohtuistungil vande all antud seletusega (II kd, lk 49, III kd, lk 117). Ø. Øklandi istungil vande all ja 02.02.2015 kirjas antud seletus, et pooled sõlmisid kostja 1 ettevõtte ülemineku lepingu on vastuolus V. Pihelgase 22.12.2013 e-kirjadega (III kd, lk 58 - 61) ja 27.11.2013 – 02.12.2013 toimunud kirjavahetusega (III kd, lk 62 – 65), kus arutatakse kostja 1 ja Norstat Eesti AS ühinemist. Lisaks on Ø. Øklandi seletus vastuolus poolte käitumisega, sh kostja 1 lõpetas töötajatega sõlmitud töölepingud ja ei andnud neid Norstat Eesti AS-le üle, lisaks ei saa kostja 1 tegevust hageja poolt edastatud klientide tellimuste täitmisel pidada ettevõtte majandusüksuseks, mida saab üle anda. Eeltoodu seab kahtluse alla Ø. Øklandi väiteid, et pooled sõlmisid lepingu kostja 1 ettevõtte, sh kostja 1 pangakontol olnud raha käsutamise õiguse üleandmiseks ja asusid seda täitma.
11. Kohtu hinnangul ei tõenda kostja 1 ettevõtte üleandmist kostja 1
12. a käibedeklaratsioon (I kd, lk 190 – 211), millest nähtuvalt puudus kostjal 1 aktiivne äritegevus
13. aastal ja 2016 majandusaasta aruanne, kus on märgitud, et majandustegevust
14. aastal põhimõtteliselt ei toimunud (III kd, lk 77 – 82). Kostjal 1 võis puududa majandustegevus ka sellepärast, et hageja otsustas edastada klientidelt saadud tellimused täitmiseks mitte kostjale 1, vaid Norstat Eesti ASle.
15. Isegi kui eeldada, et oleks toimunud kostjale 1 kuulunud üksikute varaesemete ja/või õiguste üleandmine, ei tähenda see ettevõtte üleandmist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja 1 ettevõte kui terviklik toimiv majandusüksus, oleks Norstat Eesti AS-le üle antud ning üleandmata on jäänud ainult kostja 1 nõudeõigus krediidiasutuse vastu, kus asub kostja 1 raha.
16. Kohus leiab, et hageja ei ole veenvalt tõendanud, et pooled sõlmisid kostja 1 ettevõtte, sh kostja 1 pangakontol olnud raha käsutusõiguse üleandmise lepingu, mille alusel kohustus kostja 1 andma üle oma ettevõtte, mille osaks on nõudeõigus krediidiasutuse vastu, kus asub kostja 1 pangakonto Norstat Eesti AS-le. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata hageja nõue välja mõista kostjalt 1 Norstat Eesti AS kasuks 74 555,77 eurot.
17. Kohus rahuldas 08.01.2015 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks (II kd, lk 26 – 28). Hagi tagamise korras arestis kohus kostja 1 pangakontod kõigis Eestis tegutsevates krediidiasutustes ja krediidiasutuste filiaalides kogusummas 74 555,77 eurot hageja kasuks. Hagi tagamise korras keelas kohus kostjal 2 kostja 1 osa käsutamise kandes äriregistris kostja 2 registrikaardile hageja kasuks keelumärke, mille järgi on kostjal 2 keelatud käsutada kostja 1 osa. Tulenevalt

§ 386

lg-st 4 tühistab kohus otsuse jõustumisel 08.01.2015 määruse, millega kohus kohaldas hagi tagamise abinõud. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 39.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

13 Kohus jätab hagi rahuldamata, mistõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus leiab, et kostjad ei ole vältimatud kaaskostjad

§ 207lg 3 tähenduses.

Seetõttu ei saa hagejalt mõista välja kostjate kasuks menetluskulud ühiselt. Iga kostja menetluskulud tuleb määrata kindlaks eraldi ja igal kostjal on õigus nõuda hagejalt menetluskulude hüvitamist talle langevas osas. 40.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Sama sätte lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kostjad on kohtule esitatud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostjad käesoleva tsiviilasja raames kandnud menetluskulusid (õigusabikulusid) kokku summas 8 555,50 eurot (käibemaksuta). Kostjad märgivad, et juhul, kui menetluskulusid ei ole võimalik ühiselt kostjate kasuks välja mõista, paluvad kostjad menetluskulud välja mõista kostjate kasuks võrdsetes osades selliselt, et 4 277,75 eurot mõistetakse välja kostjale 1 ja 4 277,75 eurot kostjale 2. 41.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostjad on menetluskulude nimekirjas märkinud, et kostjatele osutatud õigusabi tunnitasu on erinevatel perioodidel ning erinevatelt esindajatelt olnud erinev. Kostjate menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjatele osutatud õigusabi keskmiselt tunnihinnaga 151 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et kostjatele õigusabi osutamisel rakendatud keskmine tunnitasumäär 151 eurot ilma käibemaksuta on käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust ning kohtupraktikat arvestades lepingulise esindaja tasuna mõistlik. Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjate lepinguline esindaja teinud käesoleva menetluse raames menetlustoiminguid kokku 56,45 h ulatuses. Kohus, analüüsides ja hinnates kostjate menetluskulude nimekirjas välja toodud kostjate lepingulise esindaja poolt tehtud menetlustoiminguid ja nendele kulunud aega, on seisukohal, et kostjate lepingulise esindaja menetlustoimingutele kulunud aeg ei ole osaliselt põhjendatud. Kohtu hinnangul ei ole osaliselt põhjendatud ajakulu, mis kostjate lepingulisel esindajal kulus 26.01.2015 menetlustoimingu tegemiseks. Kohus leiab, et arvestades käesolevas tsiviilasjas kostjate poolt 26.01.2015 esitatud taotluse (II kd, lk 37) sisu ja mahtu, tuleb kostjate lepingulise esindaja 26.01.2015 menetlustoimingu tegemiseks kulunud põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks lugeda 0,5h. Kohus selgitab, et ei pea põhjendatuks nimetatud menetlustoimingu raames lugeda põhjendatuks ja vajalikuks kostjate lepingulise esindaja ajakulu asjaolude analüüsile. Kohus leiab, et nimetatud menetlustoimingule kulunud põhjendatud ja vajalik aeg on kaetud kostjate lepingulise esindaja 01.04.2015 menetlustoiminguga. Kostjate menetlustoimingute nimekirjast nähtuvalt on kostjatele 26.01.2015 menetlustoimingu tegemiseks osutatud õigusabi tunnihinnaga 160 eurot. Seega tuleb põhjendatuks ja vajalikuks lugeda kostjate õigusabikulu 26.01.2015 menetlustoimingu eest summas 80 eurot. Ülejäänud kostjate lepingulise esindaja menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus vajalikuks ja põhjendatuks kostjate õigusabikulusid summas 8 347,50 eurot (käibemaksuta). 14

§ 175

lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostjad ei ole kohtule

175 lg 10 kohaselt kinnitust esitanud, mistõttu ei kuulu kostjate menetluskulud hüvitamisele koos käibemaksuga. 42. Kohus on käesoleva kohtulahendi punktis 39 leidnud, et iga kostja menetluskulud tuleb määrata kindlaks eraldi ja igal kostjal on õigus nõuda hagejalt menetluskulude hüvitamist talle langevas osas. Käesoleva kohtulahendi punktis 41 on kohus leidnud, et vajalikuks ja põhjendatuks tuleb lugeda kostjate õigusabikulusid kokku summas 8 347,50 eurot. Kuivõrd menetluskulude nimekirjas ei ole selgelt välja toodud, millised menetlustoimingud ja millises ajamahus on tehtud kostjale 1 õigusabi osutamise raames ning millised kostjale 2 õigusabi osutamise raames, leiab kohus, et kostjate õigusabikulud tuleb kummagi kostja kasuks välja mõista võrdses osas. Kohus lisab, et ka käesoleva tsiviilasja toimikust ei nähtu, et kostjate lepinguline esindaja oleks ühele kostjale osutanud õigusabiteenust suuremas mahus kui teisele. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus hagejalt välja kostja 1 kasuks menetluskulud (õigusabikulud) summas 4 173,75 eurot (8 347,50 eurot/2) ning kostja 2 kasuks menetluskulud (õigusabikulud) summas 4 173,75 eurot (8 347,50 eurot/2). 43.

§ 178

lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Aleksandr Kondrašov Kohtunik 15