← Eesti

2-15-13182/152

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Merike Varusk Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2018, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-13182 Tsiv

§ 11

lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. 5 2-15-13182

§ 29

lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ja poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja palub kostjalt välja mõista suulistest laenulepingutest tuleneva võlgnevuse summas 344 780.73 eurot. Kostja vaidleb hagile vastu, kuna hageja nõue ei ole põhjendatud. Hageja ei ole laenulepingute sõlmimist tõendanud. Kostjale teadaolevalt aitas ta hagejat tema probleemide lahendamisel ja ühe tehingu teostamisel, lubades kanda raha hagejale kuuluvale äriühingule läbi kostja pangakonto. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et pooled elasid ajavahemikul septembrist

  1. a – augustini
  2. a vabaabielus. Poolte kooselust sündis 02.02.2009 poeg XXX. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja kandis kostja pangakontole ajavahemikul 29.03.2010 – 11.08.2011 kokku 344 780.73 eurot, mille kostja kandis üle hagejale kuulunud äriühingule, osaühingule Alrang Pluss. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et 16.07.2010 sõlmitud müügilepingu alusel sai kostja Tallinnas, XXX asuva kinnistu omanikuks. Pooled ei vaidle ka selle üle, et 03.03.2015 müüs kostja nimetatud kinnistu 35 000 euro eest OmaKoduMaja AS-ile. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt kostjale üle kantud rahasumma 344 780.73 euro näol on tegemist laenuga või mitte. Hageja väidete kohaselt oli poolte vahel sõlmitud umbes 20 suulist tähtajatut laenulepingut, milliste alusel laenas hageja kostjale kokku 344 780.73 eurot, et kostja saaks osta XXX, Tallinn asuva kinnistu. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud hageja poolt kostjale ajavahemikul 29.03.2010 – 11.08.2011 üle kantud summade näol tegemist laenuga. Kostja väidete kohaselt kandis hageja raha kostja pangakontole, et kostja saaks ülekantud summad kanda hagejale kuuluva äriühingu osaühingu Alrang Pluss arvelduskontole, et lahendada nimetatud osaühingu rahalisi probleeme. Kuna raha pidi liikuma ametlikult ühelt pangakontolt teisele, siis organiseeris hageja kinnistu asukohaga Tallinn, XXX müügilepingu sõlmimise osaühingu Alrang Pluss ja kostja vahel. Hageja on oma väidete kinnitamiseks esitanud kohtule konto väljavõtted, millistest nähtuvalt on hageja pangakontolt nr EE252200001104659314 kantud kostja pangakontole 29.03.2010 ja 27.05.2010 kokku 1 200 000 krooni ning 19.07.2011, 20.07.2011, 21.07.2011 ja 22.07.2011 kokku 20 000 eurot (I köide, tl 9 – 10). Hageja pangakontolt nr EE512200221011113587 on kantud kostja pangakontole 18.06.2010, 08.07.2010, 16.07.2010, 10.08.2010, 31.08.2010, 28.09.2010 ja 29.09.2010 kokku 1 000 000 krooni ning 14.01.2011, 19.04.2011, 09.06.2011, 17.06.2011, 28.06.2011, 07.07.2011, 13.07.2011, 19.07.2011, 20.07.2011, 22.07.2011, 28.07.2011, 10.08.2011 ja 11.08.2011 kokku 55 100 eurot (I köide, tl 11 – 12). XXX pangakontolt nr EE752200221017697418 on 20.04.2010, 27.05.2010, 15.06.2010, 06.07.2010.03.08.2010, 10.08.2010, 13.09.2010 ja 31.10.2010 kantud kostja pangakontole kokku 2 450 000 krooni (I köide, tl 13). XXX pangakontolt nr EE752200221017697418 on 6 2-15-13182 14.07.2011 kostja kontole üle kantud 4500 eurot (I köide, tl 50). Kõikide ülekannete selgituseks on märgitud „laen“. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et üksnes maksekorraldusele sõna „laen“ märkimisega ei saa poolte vahel laenulepingu sõlmimist lugeda tõendatuks. Maksekorraldusele märgitud selgitus iseenesest ei oma mingisugust õiguslikku tähendust. Riigikohus on 24.11.2011 kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 märkinud, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks. 10.12.2014 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14 on Riigikohus märkinud, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine

§-le 30 ei ole piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada. Kohus selgitab, et kuigi viidatud Riigikohtu lahend käsitleb võlatunnistust, tuleb ka käesoleva vaidluse lahendamiseks tuvastada poolte tegelik tahe tehingute tegemisel. Vastavalt

§ 29

lg 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

§ 29

lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

§ 29

lg 5 p 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi. Vastavalt

§ 29

lg 5 p 3 ja 4 tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ja lepingu olemust ja eesmärki. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et poolte vaheliste tehingute eesmärgiks oli kostjale laenu andmine Tallinnas, XXX kinnistu ostmiseks. Hageja selgitused kostjale laenuks antud summade ja laenu andmise eesmärgi osas on vastuolulised ja seetõttu ebausutavad. Hageja poolt kohtule esitatud konto väljavõtetest, millistega hageja soovib tõendada kostjale laenu andmist kokku summas 344 780.73 eurot, nähtub, et kostjale on tegelikult tehtud rohkem ülekandeid selgitusega „laen“ või „võlg“, kuid hagiavalduse kohaselt ei puuduta need hagiavaldust ega selles sisalduvaid tahteavaldusi ja seega ei soovi hageja neid laenulepinguid üles öelda ning neid hagi ei puuduta. Samas on hageja 15.06.2018 toimunud istungil vande all antud ütlustes selgitanud, et andis kostjale laenu ainult XXX kinnistu soetamiseks (III köide, tl 260 pöördel). Täpset kostjale kinnistu ostmiseks antud laenusummat hageja ei mäleta, kuid arvab, et ta andis kostjale laenu 350 000 – 400 000 eurot (III köide, tl 261). Kohtu hinnangul on ebausutav, et olukorras, kus hageja on andnud kostjale kinnistu ostmiseks laenu umbes 350 000 – 400 000 euro ulatuses ja saades teada, et kostja on kinnistu tema teadmata maha müünud, ütleb üles mõned laenulepingud, kuid teisi sama kinnistu ostmiseks sõlmitud laenulepinguid üles öelda ei soovi. Kostja kontoväljavõttest (I köide, tl 77 – 78) nähtuvalt on kostja teinud osaühingule Alrang Pluss järgmised ülekanded: 06.04.2009 ülekanne summas 600 000 krooni selgitusega „broneerimisleping“; 15.04.2009 ülekanne summas 300 000 krooni selgitusega „maks“; 22.04.2009 ülekanne summas 200 000 krooni selgitusega „lepingu ettemaks“; 31.03.2010 ülekanne summas 300 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 09.04.2010 ülekanne summas 400 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 21.04.2010 ülekanne summas 500 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 03.05.2010 ülekanne summas 200 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 27.05.2010 ülekanne summas 1 100 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 7 2-15-13182 19.06.2010 ülekanne summas 500 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 08.07.2010 ülekanne summas 400 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 16.07.2010 ülekanne summas 100 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 03.08.2010 ülekanne summas 200 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 11.08.2010 ülekanne summas 300 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 31.08.2010 ülekanne summas 100 000 krooni selgitusega „vastavalt lepingule XXX“; 14.09.2010 ülekanne summas 300 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 29.09.2010 ülekanne summas 200 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 17.11.2010 ülekanne summas 300 00 krooni selgitusega „ülekanne vastavalt lepingule XXX“; 22.12.2010 ülekanne summas 100 000 krooni selgitusega „leping XXX“; 13.01.2011 ülekanne summas 6400 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 18.01.2011 ülekanne summas 5000 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 19.04.2011 ülekanne summas 3600 eurot selgitusega „notariaalne leping XXX“; 20.04.2011 ülekanne summas 3500 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 28.05.2011 ülekanne summas 4640 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 07.06.2011 ülekanne summas 2000 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 10.06.2011 ülekanne summas 5040 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 18.06.2011 ülekanne summas 4375 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 30.06.2011 ülekanne summas 3500 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 08.07.2011 ülekanne summas 4500 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 13.07.2011 ülekanne summas 5000 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 14.07.2011 ülekanne summas 4500 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 31.07.2011 ülekanne summas 3000 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 10.08.2011 ülekanne summas 5000 eurot selgitusega „notarileping XXX“; 15.08.2011 ülekanne summas 5000 eurot selgitusega „notarileping XXX“. Viidatud kostja kontoväljavõttest nähtuvalt on osaühingule Alrang Pluss ülekandeid viitega XXX lepingule tehtud kokku 421 139.43 euro ehk 6 589 400.16 krooni ulatuses. Osaühingu Alrang Pluss ja kostja vahel 16.07.2010 sõlmitud kinnistu müügilepingust ja asjaõiguslepingust (I köide, tl 65 – 71) nähtuvalt oli kinnistu asukohaga Tallinn, Maleva 2 müügihinnaks 7 700 000 krooni, millest 4 600 000 krooni oli lepingu sõlmimise ajaks kostja poolt osaühingule Alrang Pluss tasutud ja 3 100 000 krooni kohustus kostja tasuma osaühingu Alrang Pluss kontole hiljemalt 16.01.2011. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvad asjaolud on vastuolus hageja poolt kohtule esitatud faktiliste asjaoludega, mistõttu ei ole hageja väited kohtu hinnangul usutavad. Osaühingu Alrang Pluss arvelduskonto nr EE372200221012052508 väljavõttest (II köide, tl 170 – 173) nähtuvalt on kostja ajavahemikul 06.04.2009 – 25.08.2011 kandnud osaühingule Alrang Pluss kokku 451 444 eurot, s.o 7 063 570.42 krooni viitega XXX kinnistule. Ülejäänud osaühingu Alrang Pluss arvelduskonto väljavõtetest (II köide, tl 163 – 169, 174 -248) kostja poolt nimetatud osaühingule ülekannete tegemist ei nähtu. Seega on kohtule esitatud tõenditega tõendatud kostja poolt ülekannete tegemine osaühingule Alrang Pluss XXX kinnistu ostmiseks kokku 451 444 euro ulatuses, mitte kinnistu müügilepingus märgitud müügihinna 492 119.69 euro ulatuses. Kinnistu müügilepingu kohaselt pidi kostja müügihinna tasuma hiljemalt 16.01.2011, kuid osaühingu Alrang Pluss arvelduskonto nr EE372200221012052508 väljavõttest nähtuvalt on kostja viimase ülekande nimetatud osaühingule teinud 25.08.2011, seega enam kui 7 kuud pärast müügilepingus märgitud müügihinna tasumise kuupäeva. Hageja väidete kohaselt on kostja alati soovinud tegeleda ettevõtlusega ja seetõttu andis hageja kostjale laenu, et kostja saaks tehase ehitamiseks osta Tallinnas, XXX asuva kinnistu. Hageja 8 2-15-13182 on 15.06.2018 toimunud kohtuistungil selgitanud, et tema aitas kostjal leida Tallinnas, XXX asuva kinnistu, millist hagejale kuuluv osaühing Alrang Pluss soovis müüa. Hageja hinnangul oli tegemist perspektiivse kinnistuga, kinnistu oli hea asukohaga, raudtee lähedal, ja seda oleks saanud edasi arendada ning seega teenida tulu (III köide, tl 260 – 272). Kohtu hinnangul on ebausutav, et parajasti lapsehoolduspuhkusel viibiv ja senini õpetajana töötanud naine soovis oma elukaaslaselt laenu 7 700 000 krooni eesmärgiga alustada äritegevust ja osta tehase ehitamiseks maatükk. Tehase rajamine eeldab erialaseid teadmisi ja lisaks maatüki ostmisele veel hulgaliselt lisainvesteeringuid. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et kostjal oleks olnud mõni idee tehasest, mida ta eespool nimetatud kinnistule soovib rajada ja milline on selle tehase rajamiseks ja käivitamiseks vajalik eelarve. Isegi kui eeldada, et hagejal oli soov kostjat ettevõtluse alustamisel rahaliselt aidata, ei ole usutav, et hageja, kes on ise aastaid ettevõtlusega tegelenud, annaks kostjale sisuliselt välja töötamata äriplaani elluviimiseks väga suure summa ulatuses laenu. Hageja väidete ebausaldusväärsust ilmneb ka hageja 15.06.2018 kohtuistungil vande all antud selgitusest, et laenu tagastamisest nad kostjaga ei rääkinud. Laenu tagastamise osa oli kokkuleppel ja võimaluse korral, st et tasutakse äritegevusest saadavast tulust või äärmisel juhul maatüki müügist (III köide, tl 264 pöördel ja 265). Kohtu hinnangul on ebausutav, et väga suure summa laenamisel ei lepi pooled kokku laenu tagastamise tingimusi. Juhul, kui poolte tegelikuks tahteks olnuks tõesti laenulepingu sõlmimine, oleks ka kostja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes pidanud laenu tagastamise küsimuse tõstatama.

§ 7

lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kostja selgituste kohaselt ei olnud tegemist laenu andmisega, mistõttu ta laenu tagastamise küsimust ise ei tõstatanud.

§ 7

lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kohtu arvates on kõiki asjaolusid (kostja eriala, kogenematust ettevõtluses, konkreetse äriplaani ja selle elluviimiseks vajaliku raha puudumist) arvesse võttes ebausutav, et aastaid ettevõtlusega tegelenud hageja andis märkimisväärselt suure summa ulatuses laenu tingimusel, et laen tagastatakse äritegevuse tulemusel, kuigi laenu andmise ajal puudus kostjal äriplaani ja ülevaade äritegevusest teenitavast tulust või äritegevuse ebaõnnestumise puhuks plaan kinnistu müügist saadava raha arvelt laenu tasumiseks. Kohus on seisukohal, et hageja väidete, et kostja kontole kanti raha laenu andmise eesmärgil, ebausutavust ilmestavad ka tunnistajana üle kuulatud hageja äripartneri Marina Chizhova ütlused. M. Chizhova ütluste kohaselt finantseeris ka tema koos oma perekonnaga XXX kinnistu ostmisse laenu andmisega (III köide, tl 267 pöördel). Samas on tunnistaja selgitanud, et kui kinnistu ostust juttu oli, siis ei olnud juttu sellest, et ostjal puudub kinnistu ostmiseks raha. Tunnistaja on ka selgitanud, et ostu-müügitehingu tegemise ajal tema kostjaga ei suhelnud, kostjaga on ta rääkinud hiljem. Ostu-müügitehingust tunnistaja kostjaga ei rääkinud, ülekannete tegemisel pani maksekorralduse selgitusse „laen“. Laenu andmisest on tunnistaja oma väidete kohaselt kostjaga rääkinud üks kord, aga ei mäleta, mida räägiti laenu tagastamisest (III köide, tl 269). Tunnistaja ütluste kohaselt tegi ta ajavahemikul

  1. a –
  2. a ülekandeid 799 975 krooni ulatuses (III köide, tl 268). Kohtu hinnangul ei ole usutav, et kõrvaline isik, kes ei ole kostjaga varem kohtunud, oleks nõus andma kostjale ebaselge äriplaani teostamiseks ilma temaga eelnevalt suhtlemata ja laenu tagastamise tingimustes kokku leppimata väga suure summa ulatuses laenu. Hageja väited, et kostja on kogenud ettevõtja seetõttu, et talle kuulub osaühing New Technologies, on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja on 15.06.2018 toimunud kohtuistungil selgitanud, et tema aitas kostjat nimetatud ettevõttega, tasudes kostja eest rahalise sissemakse 9 2-15-13182 2500 eurot ja aidates firma äritegevuses kuni
  3. aastani (III köide, tl 260 pöördel). Kostja on samal istungil vande all selgitanud, et tema ei ole nimetatud äriühinguga seonduvalt ühtki tehingut teinud, kõike tegi hageja (III köide, tl 266). Kostja on hagiavaldusele esitatud vastuväidetes märkinud, et poolte kooselu lõppes
  4. a augustis ja viimati suhtes kostja hagejaga
  5. aastal ning hageja ei ole seda väidet vaidlustanud. Sellest tulenevalt on kohtu arvates kaheldav, et kostja ise osaühingu tegevuses osales, kuna hageja on kinnitanud osaühingu New Technologies tegevuses osalemist kuni
  6. aastani, seega ligikaudu 2 aastat peale seda, kui pooled omavahel viimati suhtlesid. Hageja väited, et ta üksnes aitas kostjat ettevõtte juhtimisel, on ebausutavad, kuivõrd abi saab osutada üksnes siis, kui abi palutakse. Kuna poolte vahel pole vaidlust selle üle, et peale poolte kooselu lõppemist ei suhelnud pooled enam aktiivselt ja peale
  7. aastat pole nad üldse suhelnud, siis ei saanud kostja hagejalt osaühingu juhtimise küsimuses ka abi paluda. Kohtu hinnangul on hageja kohtule esitanud vastukäivaid väiteid ka XXX kinnistu müügi osas. 15.02.2017 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on hageja esialgu väitnud, et osaühing Alrang Pluss soovis XXX kinnistu soovis kinnistu müüa teisele isikule, kuid kuna kostja soovis alustada ettevõtlusega, siis anti talle võimalus (II köide, tl 99). Samas on hageja 15.06.2018 toimunud kohtuistungil vande all selgitanud, et tema soovis kinnistu müümist kostjale ja mitte kellelegi teisele (III köide, tl 264 pöördel). Kuivõrd hageja oli kuni 15.10.2012 Osaühingu Alrang Pluss juhatuse liikmeks, siis oli hagejal võimalik otsustada, kellele osaühing Alrang Pluss XXX kinnistu müüb. Asjaolu, et tegelikult otsustas hageja kinnistu müümise kostjale, on kinnitanud ka osaühingu Alrang Pluss teine juhatuse liige Marina Chizhova. 15.06.2018 toimunud kohtuistungil on M. Chizhova selgitanud, et hageja ütles, et firma peab kinnistu müüma kostjale (III köide, tl 268 pöördel). Hageja on 12.07.2018 menetlusdokumendis märkinud, et pooled sõlmisid laenulepingud selliselt, et hageja ja tema õiguseelneja XXX kandsid kostja pangakontole rahasummad, märkides selgituseks „laen“. Selline selgitus on käsitletav tüüptingimusena ja oferdina. Kostja, saades raha ja seda mitte tagastades, vaid kasutades seda maatüki eest tasumiseks, aktsepteeris oferdi konkludentselt. Kuna pooled ei ole laenu tagastamises kokku leppinud, on tegemist tähtajatu laenulepinguga (IV köide, tl 5). 15.06.2018 kohtuistungil hageja vande all antud ütluste kohaselt tegi XXXülekanded kostjale ise, hageja on märkinud, et XXX ei osanud eesti keelt, tahtis kirjutada, et annab võlgu, kuid kirjutas võlg (III köide, tl 261 pöördel). Kohus on seisukohal, et viidatud hageja väited ei ole usutavad. Kuivõrd hageja väidete kohaselt andis kostjale laenu ka XXX, kellega sõlmitud laenulepingute sisu kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud, siis on tõendamata, millise sisuga kokkuleppe XXX ja kostja sõlmisid. Samuti on ebausutav, et XXX kostjaga üldse laenulepinguid sõlmis, kuna Iru Hooldekodu 16.10.2017 tõendist (III köide, tl 48) nähtub, et XXX viibis ajavahemikul
  8. a –
  9. a Iru Hooldekodus dementsete klientide üksuses, kuna ta ei orienteerunud ajas ega kohas, samuti esinesid tal luulud. Järve Taastushooldusravi Kliiniku 10.04.2004 meditsiinilise kaardi (III köide, tl 49) kohaselt on XXX diagnoositud parkinsonitõbi ja psüühikahäired juba
  10. aastal. Kostja vande all antud ütluste kohaselt ei ole ta XXX kunagi kohtunud, vaid nägi teda esimest korda tema matustel (III köide, tl 266 pöördel). Kõike eelnevat arvesse võttes on kohtu arvates tõenäoline, et XXX kontot kasutas kostjale ülekannete tegemiseks mõni teine isik. See omakorda seab kahtluse alla hageja väited laenu andmise kohta, kuivõrd kohtule ei ole teada, kes XXX arvelduskontolt kostjale ülekandeid tegi ja mis eesmärgil raha kostja kontole kanti. Hageja 15.06.2018 toimunud kohtuistungil vande all antud ütluste kohaselt (III köide, tl 260 – 265) otsustati osaühingule Alrang Pluss kuulunud XXX kinnistu müüa, kuna nimetatud kinnistu ei olnud osaühingu äritegevusega seotud. Algselt kavatseti kinnistut kasutada, kuid
  11. a –
  12. a olukord muutus ja hageja ning osaühingu Alrang Pluss teine juhatuse liige ning osanik 10 2-15-13182 Marina Chizhova ei vajanud kinnistut nendel eesmärkidel, milleks see algselt omandati. Hageja leidis, et tegemist on perspektiivika kinnistuga, mille arendamisest võib teenida tulu. Marina Chizhova ütlustest nähtuvalt ütles hageja, et firma (s.o osaühing Alrang Pluss) peab kinnistu müüma kostjale ja kostja peab kinnistu ostma ja edaspidi tulevikus saame osa võtta selle tööst (III köide, tl 268 pöördel). Asjaolu, et hageja ise soovis kinnistu müümist kostjale ja mitte kellelegi teisele, on 15.06.2018 kohtuistungil möönnud ka hageja (III köide, tl 264 pöördel). Hageja selgituste kohaselt pidi tema aitama kostjal leida investorit või rentnikke, kes kinnistut kasutada soovivad. Tunnistaja Marina Chizhova ütlustest nähtuvalt otsis ka tema investoreid XXX kinnistu arendamiseks ja sinna ettevõtte ehitamiseks (III köide, tl 267 pöördel). Kuivõrd kostja on 15.06.2018 istungil selgitanud, et tema nägi XXX kinnistut esimest korda veebruaris
  13. a (III koide, tl 266), siis ei ole usutav, et kostjal oleks olnud konkreetne huvi nimetatud kinnistu ostmise ja selle arendamise vastu. Kohtu hinnangul nähtub hageja ja tunnistajana üle kuulatud hageja äripartneri Marina Chizhova ütlustest, et hagejal ja M. Chizhova´l oli nimetatud kinnistu vastu huvi, kuid ise nad seda omandada ei soovinud. Sellest võib järeldada, et hageja eesmärgiks oli vormistada kinnistu kostja nimele. Hageja selgitus, et tema ise ei olnud XXX kinnistu ostmisest huvitatud põhjusel, et tal ei jätkunud selleks raha ja ta oleks olnud sunnitud selleks laenu võtma (III köide, tl 264 pöördel), ei ole kohtu arvates usutav. Hageja väidete kohaselt võttis ta teistelt isikutelt laenu, et anda laenuks saadud raha kostjale kinnistu ostmiseks. Kohtu hinnangul on ebatõenäoline, et isik, kes ei soovi ise kinnistut osta, sest tal puudub raha selle kinnistu ostmiseks ja ta ei taha võtta endale laenukohustust, võtab siiski laenu, et saadud raha laenata oma elukaaslasele, kel samuti pole kinnistu ostmiseks raha. Kostja on 14.10.2015 vastuväites viidanud, et osaühingul Alrang Pluss (uue ärinimega Sway Horng OÜ-l) olid probleemid ja seetõttu otsustas hageja
  14. a võõrandada osaühingule kuuluva kinnistu kostjale. Alates 12.10.2012 on osaühingul maksuvõlg Maksu- ja Tolliameti ees summas 25 831.10 eurot, millele lisandub intressivõlg 15 196.12 eurot (I köide, tl 61). Viimane majandusaasta aruanne on äriregistrile esitatud
  15. a majandusaasta kohta. Kostja on 26.11.2015 menetlusdokumendis märkinud, et viimasest osaühingu Alrang Pluss majandusaasta aruandest nähtuvalt moodustas osaühingu ärikahjum
  16. aastal 98 094 eurot ja aruandeaasta kahjum 422 eurot (II köide, tl 128). Hageja on 15.06.2018 kohtuistungil märkinud, et osaühingul Alrang Pluss oli
  17. a kohustusi võlausaldajate ees (III köide, tl 265). Samuti on hageja möönnud, et XXX kinnistu müügi raha ei kasutatud võlausaldajatele tasumiseks (III köide, tl 261). Sway Horng OÜ (endise ärinimega osaühingu Alrang Pluss) äriregistri väljavõttest (II köide, tl 74-76) nähtuvalt on hageja ja tema äripartner Marina Chizhova oma osaluse nimetatud äriühingus võõrandanud 12.12.2012 Panamal registreeritud äriühingule Transatlantic International Brokers Corp. Sway Horng OÜ (endise ärinimega osaühing Alrang Pluss) on registrist kustutatud 02.12.2015 ÄS § 60 lg 3 alusel. Kohtu hinnangul võivad nimetatud asjaolud (kohustused võlausaldajate ja Maksu- ja Tolliameti ees, majandusaasta aruannete esitamata jätmine, osaühingu võõrandamine Panamal registreeritud äriühingule) viidata sellele, et hageja soovis osaühingule kuuluva kinnistu vormistada oma elukaaslase nimele eesmärgiga hoida kõrvale kohustuste täitmise eest ja sooviga muuta äriühing varatuks. Kostja vande all antud selgituste kohaselt palus hageja temalt abi ettevõtte probleemide lahendamisel selliselt, et hageja kannab oma arvelt kostja arvele raha, mille kostja omakorda peab kandma hageja ettevõtte kontole. Kostja nõustus ühise pere nimel hageja palvega. Seega täitis kostja raha ülekandmisel hageja korraldusi (III köide, tl 265 pöördel). Kostja 19.10.2016 vastuse kohaselt toimusid kõik ülekanded üksnes hageja juhiste järgi (II köide, tl 69). Kohus on seisukohal, et kostja väidet ülekannete tegemise kohta hageja juhiste järgi tõendab asjaolu, et 11 2-15-13182 kuigi kinnistu müügilepingu kohaselt oli kostjal kohustus kinnistu müügihind osaühingule Alrang Pluss tasuda hiljemalt 16.01.2011, tegi kostja viimase osamakse 25.08.2011, s.o enam kui 7 kuud pärast müügilepingus märgitud kuupäeva. Ei hageja ega tunnistajana üle kuulatud M. Chizhova, kes olid tol ajal osaühingu Alrang Pluss juhatuse liikmeteks, pole väitnud, et kostja ja osaühingu Alrang Pluss vahel sõlmiti kinnistu müügihinna tasumiseks veel mingisuguseid täiendavaid kokkuleppeid. Samuti pole kumbki osaühingu Alrang Pluss toonastest juhatuse liikmetest märkinud, et osaühingul Alrang Pluss olnuks vastuväiteid kinnistu müügihinna tähtajaks tasumata jätmise osas. Samuti ei esitanud osaühing Alrang Pluss pretensioone selles osas, et tegelikult kandis kostja osaühingule kokku 451 444 eurot, mitte kinnistu müügilepingus märgitud summa 492 119.69 eurot. Kohtu hinnangul viitab ka nimetatud asjaolu sellele, et ülekannete tegelikuks eesmärgiks ei olnud müügilepingust tulenevate kohustuste täitmine. Kuivõrd 15.06.2018 kohtuistungi protokollist (III köide, tl 260 272) nähtuvalt soovis hageja XXX kinnistu võõrandamist kostjale ja müügihinna (7 700 000 krooni) määras samuti hageja ning kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostjal oleks olnud suurt huvi nimetatud kinnistu ostmiseks, siis on kohtu hinnangul usutav, et ülekannete tegemisel ja kinnistu müügilepingu vormistamisel täitis kostja üksnes hageja vastavaid korraldusi ega teadnud tehingute tegelikku eesmärki. Kostja vande all antud ütluste kohaselt sai ta kinnistu müügihinnast (7 700 000 krooni) teada alles müügilepingu sõlmimisel (III köide, tl 266). Hageja vande all antud ütlustest nähtub, et kinnistu müügihinna (7 700 000 krooni) määras hageja. Hageja väidete kohaselt tegi tema kostjale ettepaneku kinnistu sellise hinnaga osta (III köide, tl 263). Seega on hageja oma väidete kohaselt kostjat kinnistu müügihinnast eelnevalt teavitanud. Kohtu hinnangul on hageja ütlused vastuolus asjas kogutud tõenditega ja pole seetõttu usutavad. Hageja on 15.06.2018 toimunud kohtuistungil selgitanud, et kinnistu müügihind oli esimese laenu andmise hetkeks kindlaks määratud (III köide, tl 264). Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale esimese laenu XXX kinnistu ostmiseks 29.03.2010 (I köide, tl 1). Kostja 15.06.2018 kohtuistungil vande all antud selgituste kohaselt tegi ta esimese ülekande viitega XXX kinnistule
  18. a aprillis (III köide, tl 265 pöördel). Kostja pangakonto väljavõttest (I köide, tl 77 – 78) nähtuvalt on kostja esimesed ülekanded selgitusega „lepingu ettemaks“, „maks“ ja „broneerimisleping“ tehtud juba 06.04.2009, 15.04.2009 ja 22.04.
  19. XXX pangakonto väljavõttest (II köide, tl 249) ja XXX pangakonto väljavõttest (II köide, tl 254) nähtuvalt on nimetatud pangakontodelt tehtud alates 06.04.2009 kostja pangakontole ülekandeid selgitusega „antakse raha võlgu“ ja „laen“. Tunnistaja Marina Chizhova on samuti kinnitanud ülekannete tegemist ajavahemikul
  20. a –
  21. a kokku summas 799 975 krooni (III köide, tl 268). Samas on tunnistaja selgitanud, et enne ostu-müügi lepingu sõlmimist tema kostjaga ei suhelnud ja laenulepingu tingimusi ei arutanud. Iru Hooldekodu 16.10.2017 tõendist (II köide, tl 48) nähtub, et XXX viibis ajavahemikul
  22. a –
  23. a Iru Hooldekodus dementsete klientide üksuses, kuna ei orienteerunud ajas ega kohas, samuti esinesid tal luulud. Seega on äärmiselt ebatõenäoline, et XXX oleks kostjaga
  24. aastal laenulepingu tingimusi arutanud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et XXX oleks kostjaga laenulepingu tingimuste osas läbirääkimisi pidanud. Seega ei ole tõendatud, et ükski
  25. a aprillis kostjale ülekandeid teinud isik oleks enne esimest ülekannet 06.04.2009 kostjat XXX kinnistu müügihinnast teavitanud. Kuivõrd kostja tegi esimesed ülekanded osaühingule Alrang Pluss aprillis
  26. a, viidates maksekorralduste selgitustes broneerimislepingule, siis pidanuks kostja kinnistu müügihinnast teadlik olema juba
  27. a aprillis. Vastavat asjaolu pole hageja tõendanud. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostjale laenanud kokku 344 780.73 eurot. 15.06.2018 kohtuistungil on hageja selgitanud, et sõlmis kostjaga ligikaudu 20 erinevat laenulepingut seetõttu, et tal endal ei olnud nii palju raha, et kogu laenusummat kostjale korraga üle kanda (III köide, tl 264). Seetõttu võttis hageja laenu oma emalt XXXlt, äripartnerilt Marina 12 2-15-13182 Chizhovalt ja tema tütrelt XXX ning emalt XXX. Hageja selgituste kohaselt võttis tema ise teistelt isikutelt laenu umbes 150 000 – 200 000 eurot (III köide, tl 261 pöördel). Tunnistaja Marina Chizhova on 15.06.2018 kohtuistungil selgitanud, et tema perekond andis kinnistu ostmiseks laenu, maksekorraldustele kirjutasid nad selgituseks „laen“ (III köide, tl 267 pöördel). Hageja pangakonto väljavõtetest (II köide, tl 126 – 162 ja III köide, tl 53 – 60) nähtuvalt on hagejale ajavahemikul 04.08.2010 – 12.08.2011 XXX, Marina Chizhova, XXX ja Aroves OÜ poolt tehtud ülekandeid selgitusega „laen“ või „laenuleping“ kokku 17 990.52 euro ulatuses. Kohus möönab, et kuigi hageja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on XXX, Marina Chizhova ja XXX teinud hagejale arvukalt ülekandeid, siis puuduvad ülejäänud ülekannete selgitustes viited laenu andmisele, mistõttu ei saa hageja pangakonto väljavõtetega lugeda tõendatuks hageja poolt laenuks võetud summat enam kui 17 990.52 euro ulatuses. Kohtu hinnangul ei saa kõiki XXX, Marina Chizhova ja XXX poolt hagejale tehtud ülekandeid, mille selgituses pole viidatud laenuandmisele, automaatselt käsitleda laenuandmisena XXX kinnistu soetamiseks ka põhjusel, et hageja ise on 15.06.2018 kohtuistungil märkinud, et hoidis Chizhovalt saadud raha omal arvel, kuna hagejal olid ka teised plaanid. Hiljem kasutas ka seda summat ja kandis summa kostjale laenuks (III köide, tl 264). Hageja pangakonto väljavõtetest (II köide, tl 126 – 162 ja III köide, tl 53 – 60) nähtuvalt ei kattu hageja poolt kostjale üle kantud summad täies ulatuses XXX, Marina Chizhova ja XXX poolt hagejale üle kantud summadega, mistõttu ei ole tõendatud, et kõiki nimetatud isikutelt saadud summasid kasutas hageja kostjale laenu andmiseks. Seega on hageja väited, et ta võttis teistelt isikutelt laenu umbes 150 000 – 200 000 eurot, vastuolus kohtule esitatud tõenditega ning seetõttu ei ole hageja vastavad väited kohtu hinnangul usaldusväärsed. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et XXX, Tallinn kinnistu väärtuseks oleks
  28. aastal olnud 7 700 000 krooni, s.o 492 119.69 eurot. Hageja on 15.06.2018 toimunud kohtuistungil vande all antud ütlustes selgitanud, et soovitas kostjal kinnistu osta, kuna see on perspektiivne, hea asukohaga, raudtee lähedal (III köide, tl 263 pöördel). Kostja on kohtule esitanud Domus Kinnisvara eksperthinnangu nr 0240-15 XXX kinnistu turuväärtuse kindlaksmääramiseks (I köide, tl 83 – 93). Nimetatud eksperthinnangust nähtuvalt on eksperthinnangu koostaja, kutseline hindaja Virgo Laansoo seisukohal, et kinnistu nähtavus ja leitavus on halb, kinnistu asub sisekvartalis, Maleva tänavalt nähtavus puudub, ligipääs kinnistule on läbi teiste kinnistute (servituut puudub). Kinnistul asub väheväärtuslik tootmishoone (lagunenud, amortiseerunud). Veevarustus, kanalisatsioon, gaas ja elekter puuduvad. Hinnatav kinnistu on keskmisest madalama likviidsusega, sest kinnistule on halb ligipääs, puuduvad tehnovõrgud ja krundil paikneb suurem amortiseerunud tootmishoone (kaasnevad lammutuskulud). Kinnistu väärtuseks on hindaja 17.02.2015 seisuga hinnanud 33 700 eurot. Kuigi hindaja on märkinud, et kinnistu asub raudtee lähedal, ei ole hindaja välja toonud, et nimetatud asjaolu kinnistu väärtust oluliselt mõjutaks. Kuigi kinnistul asuv hoone võis 16.07.2010 müügilepingu sõlmimise ajal, s.o ca 5 aastat enne eksperthinnangu koostamist, olla veidi vähem amortiseerunud ja sel ajal võisid kinnistul olla kehtivad liitumislepingud Eesti Energia AS-iga ja AS-iga Tallinna Vesi nagu on märgitud müügilepingus (I köide, tl 66), siis ei ole usutav, et
  29. aastal valitsenud majandussurutise ajal oleks see kinnistu väärtust nii olulisel määral tõstnud. Hageja on 15.06.2018 toimunud kohtuistungil möönnud, et tegelikult lähtuti kinnistu müügihinna määramisel hinnast, millega osaühing Alrang Pluss kinnistu ostis (III köide, tl 263 pöördel). Kinnistusraamatu väljavõttest (I köide, tl 19) nähtuvalt ostis osaühing Alrang Pluss Tallinn, XXX kinnistu
  30. aastal. Kohus on seisukohal, et isegi kui
  31. aastal võis kinnistu turuväärtus olla 7,7 miljonit krooni, siis
  32. aastaks olid kinnisvarahinnad majanduskriisi tõttu oluliselt langenud, mistõttu ei ole usutav, et Tallinnas, XXX asuva kinnistu turuväärtust kinnisvara hindade üldine langemine ei mõjutanud. Kuivõrd kinnisvara hindade langemine 13 2-15-13182 võrreldes majanduskriisi eelse hinnatasemega
  33. aastal on üldteada asjaolu, siis näitab kohtu hinnangul ka see, et usutav ei ole hageja väide, et kostja soovis omandada kinnistu hinnaga 7,7 miljonit krooni ja võttis selleks mitmelt isikult (sealhulgas hagejalt) laenu. Kohus ei nõustu hageja 11.06.2018 menetlusdokumendis väljendatud seisukohaga, et kostja poolt 30.10.2012 hagejale antud volikiri tõendab laenu andmist ja poolte kokkulepet tagastada laen maatüki arvelt, kui tehase käivitamine ei õnnestu (III köide, tl 241). Viidatud 30.10.2012 volikirjast nähtuvalt on kostja volitanud hagejat müüma kostja omandis oleva kinnistu asukohaga XXX, Tallinn hinnaga mitte vähem kui 492 120 eurot ja ostuhinna tasumine toimub vastavalt hageja oma äranägemise järgi ning andma üle kinnistu omandi (III köide, tl 243). Volikirjas puuduvad mistahes viited laenulepingule. Kohtu hinnangul ei saa üksnes volikirjas märgitud ostuhinnast (492 120 eurot) järeldada, et nimetatud hind on määratud kostja ja osaühingu Alrang Pluss vahel sõlmitud kinnistu müügihinnast lähtuvalt. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et tegelikult tegi kostja osaühingule Alrang Pluss ülekandeid viitega XXX kinnistule üksnes 451 444 euro ehk 7 063 563.69 krooni ulatuses, mitte 492 120 euro ehk 7,7 miljoni krooni ulatuses. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et osaühing Alrang Pluss oleks kostjalt ülejäänud 636 436.31 krooni ehk 40 675.69 euro tasumist nõudnud. Seega puudub ka otsene seos volikirjas märgitud ostuhinna ja kostja poolt osaühingule Alrang Pluss üle kantud summade vahel. Kostja on 01.06.2018 menetlusdokumendis (III köide, tl 223 – 226) ja 15.06.2018 toimunud kohtuistungil selgitanud, et tema hinnangul on ta enda teadmata osalenud rahapesuskeemis (III köide, tl 266). Kohus märgib, et käesolevas asjas esitatud tõendite alusel ei ole võimalik rahapesukahtlusele hinnangut anda. Samas möönab kohus, et hageja, Marina Chizhova, XXX, XXX, XXX, kostja ja osaühingu Alrang Pluss vaheliste tehingute ja rahaülekannete tegemise eesmärk ei ole selge. Kohtu hinnangul ilmestab tehingute tegeliku eesmärgi ebaselgust ka tunnistaja Marina Chizhova 15.06.2018 istungil antud selgitus, mille kohaselt andis tema hagejale laenu, kuna hageja vajas raha, et anda see kostjale, et kostja saaks anda raha kinnistu eest (III köide, tl 269). Kuivõrd kohus on eelnevalt välja toonud, et hageja on laenulepingute sõlmimise, lepingute olemuse ja eesmärkide kohta andnud vastuolulisi ja kohtule esitatud tõenditega vastuolus olevaid selgitusi, siis asub kohus seisukohale, et hageja väited tähtajatute suuliste laenulepingute sõlmimise kohta on tõendamata. Kohtule esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, et poolte tegelikuks tahteks ülekannete tegemisel oli laenu andmine Tallinnas, XXX kinnistu ostmiseks. Sellest tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja on 14.10.2015 vastuses (I köide, tl 59 – 63) palunud kohaldada aegumist juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel olid laenusuhted. Kohus märgib, et aegumise kohaldamiseks peaks kohus eelnevalt tuvastama, et poolte vahel oli võlasuhe, kuid käesoleval juhul ei ole kohus tuvastanud, et poolte tegelikuks tahteks oli laenu andmine. Seetõttu ei ole aegumise kohaldamine käesoleval juhul põhjendatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. 14 2-15-13182 TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda vastavalt TsMS § 162 lg
  34. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 3 kohaselt Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.