Obsah (9)

§ 195§ 401§ 142§ 145§ 367§ 42§ 108§ 115§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Nele Atonen Otsuse tegemise aeg ja koht 05.07.2018, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-126181 Tsiviilasi Luminor Bank A

§ 195

lg 2, mille kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega ei ole peale hageja poolt liisingulepingu ülesütlemist hagejal enam võimalik nõuda liisingulepingust tulenevate tulevikku suunatud kohustuste täitmist. Seega ei nõustu kostja ka hagiavalduses esitatud nõudega summas 80,98 eurot seoses kindlustuskuluga. Maakohtu põhjendused 3

1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud osaliselt ja tuleb rahuldada osaliselt.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
3. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
4. Kohus on tuvastanud ning puudub vaidlus, et:  hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 11.05.2015 liisingulepingu nr 363239, mille esemeks oli haagis Krone SDP 27 väljalaskeaastaga 2008 registreerimisnumbriga XXX (I kd, tl 32-33);  liisingulepingule kohalduvad liisingulepingu tingimused kapitalirendi tingimustel (I kd, tl 32);  hageja ja kostja sõlmisid 11.05.2015 käenduslepingu, mille kohaselt XXX vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust nr 363239 tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest maksimumsummas 10 139,27 eurot (I kd, tl 34);  hageja edastas 10.05.2016 liiinguvõtjale ja kostjale teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta, milles liisinguandja teatas, et ütleb liisingulepingu üles 14 päeva jooksul pärast teatise saamist (I kd, tl 4243);  liisingulepingu ülesütlemise hetkeks oli liisinguvõtjal tasumata 28.03.2016, 28.04.2016 ja 28.05.2016 tasumisele kuulunud põhiosa maksed 442,75 eurot ja intressimaksed 47,13 eurot (I kd, tl 26);  liisingueseme jääkmaksumus oli lepingu ülesütlemise ajal 4719,42 eurot (tl 26);  liisinguese realiseeriti 26.09.2016 hinnaga 2200 eurot, millele lisandub käibemaks 440 eurot, kokku 2640 eurot (I kd, tl 59).
5. Kohtu hinnangul vastab vaidlusalune liisinguleping võlaõigusseaduse (

) § 361 järgsetele liisingulepingu tunnustele. Nimetatud sätte kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisinguleping on

§ 401lg 2 järgi ühtlasi krediidileping.

21. Hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping vastab

§ 142

järgsetele käenduslepingu tunnustele.

§ 142

lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.

§ 145

lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. 4 22. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises ulatuses peab kostja liisingulepingu käendajana hüvitama hagejale kui liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemise tõttu tekkinud kulud

§ 367järgi.

23.

§ 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg-s 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (

§ 367lg 2).

Sama § 3. lõike kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb

§ 367

lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme väärtuse määramisel tuleb lähtuda TsÜS §-st 65, mille kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind).

§ 367

lg 4 näeb ette, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. 24. Hageja tugineb nõudesumma arvestamisel üldtingimuste punktidele 12.5 ja 12.6 alapunktile b. Liisingulepingu üldtingimuste p-is 12.5 lepivad pooled kokku, et liisingueseme võõrandamise tulemusena saadud rahasumma on võrdne liisingueseme turuhinnaga liisingueseme valduse liisinguandjale üleandmise hetkel. Üldtingimuste p 12.6 alapunkt b kohaselt liisingueseme võõrandamisest saadud käibemaksuta rahasumma arvelt loetakse täidetuks liisinguvõtja maksekohustused liisinguandja ees järgmiselt: esmajärjekorras kõrvalnõue (koosneb tasumata viivistest ja leppetrahvidest, ülesütlemisest liisinguandjale tekkinud kahju (sh saamata jäänud tulu), liisingueseme valduse ülevõtmise ja liisingueseme võõrandamisega seotud kulud), seejärel intress ning viimasena liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja hüvitamata osa liisingueseme maksumusest (I kd, tl 40). Kohtu hinnangul on vastavate tingimuste näol tegu tüüptingimustega.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Üldtingimuste p 12.5 ja p 12.6 alapunkt b vastavad kohtu hinnangul neile tunnustele ning kahjustavad seetõttu põhivõlgnikku ja kostjat ebamõistlikult. Riigikohus on korduvalt leidnud, et tüüptingimus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega

§ 42lg 1 järgi tühine (3-2-1-33-08 p 17 ja 3-2-1-52-11 p 15).

Riigikohus on leidnud (3-2-1-33-08, p 17), et selline tüüptingimus on

§ 42

lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Kohus osundab, et Riigikohus on selgitanud ka, et (3-2-1-33-08, p 18), et kuigi

§ 367

lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt (hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest) eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Erinevalt

§ 367

lõikest 3 nähtub hageja üldtingimustest (p 12.5), et poolte kokkuleppe kohaselt liisingueseme võõrandamise tulemusena saadud rahasumma on võrdne liisingueseme turuhinnaga. Kohtu hinnangul seisneb ebamõistlik kahjustamine käesoleval juhul selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise hinnarisk pandud liisinguvõtjale ja käendajale. Eeltoodut arvestades on üldtingimuste punktid 12.5 ja 12.6 alapunkt b tühised. 5 25. Kuivõrd kohus on leidnud, et üldtingimuste punkt 12.5 (I kd, tl 40) on tüüptingimusena teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine, tuleb hageja hüvitusnõude arvestamisel lähtuda

§ 367lg 3 järgi liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal st.

valduse üleandmisel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (näiteks lahendid 3-2-1-33-08; nr 3-2-1-77-08; 3-2-1-157-14), et liisinguandja kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisinguandjale tagastatud liisingueseme väärtust (turuhinda) selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et hageja edastas 10.05.2016 liisingutõvtjale ja kostjale teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta, milles liisinguandja teatas, et ütleb liisingulepingu üles 14 päeva jooksul pärast teatise saamist ehk alates 25.05.2016 (I kd, tl 42-43) ning sõiduk müüdi 26.09.2016 (I kd, tl 59). Vaatamata sellele, et kohus oma 07.02.2018 kirjas (II kd 111-113) pooltele, millises kohus täitis oma selgituskohustust, kohustas hagejat välja tooma lepingueseme tagastamise aeg, seda siiski teinud ei ole (II kd, tl 112 pöördel). Kohus lähtub vara valduse taastamise aja määramisel sellest, et kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt edastati hageja poolt liisingulepingu ülesütlemise avaldus kostjale ja liisinguvõtjale 10.05.2016 (I kd, tl 42-43) ja arve Aktronte Grupp OÜ poolt hagejale liisingulepingu 363239 esemeks olnud vara valduse taastamise eest esitati 28.07.2016 (I kd, tl 57) – seega vara valdus pidi taastatama ajavahemikul mai-juuli 2016. 26. Riigikohus on asunud seisukohale, et liisinguandja peab

§ 367

lg-d 1 ja 3 järgi kulutuste hüvitamist nõudes tõendama nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Kui kummagi poole esitatud tõenditest ei saa üheselt järeldada tegelikku turuhinda liisinguesemete tagastamise ajal ja kumbki pool ei taotle liisinguesemete väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, saab kohus otsustada hüvitatavate kulude suuruse määramiseks vajaliku liisingueseme turuväärtuse TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (3-2-1-157-14, p 12).

1. Asja materjalidest nähtuvalt leiab kostja, et sõiduk on müüdud turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Kostja on sõiduki turuväärtuse tõendamiseks esitanud kohtule portaali auto24.ee väljavõtted, millede kohaselt müüakse veebruaris 2018 vaidlusalusele haagisele analoogseid haagiseid Krone SDP 27 väljalaskeaastaga 2008 hinnaga 6700 eurot (lisandub käibemaks)(II kd, tl 139 pöördel) ning 2007 väljalaskeaastaga samalaadseid haagiseid hinnaga 6200 eurot (lisandub käibemaks) (II kd, tl 139 pöördel).
2. Riigikohus on leidnud, et auto hariliku väärtuse määramisel tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, muuhulgas selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid (3-2-1-118-08). Ka käesolevas asjas on hageja välja toonud asjaolu, et tagastatud liisinguvaral esinesid puudused. Varal esinevate puuduste tõendamiseks on hageja esitanud kohtule LKW Trucks OÜ poolt 05.08.2016 koostatud hindamisakti, mille kohaselt on haagis avarii tunnustega. Raami esiosa on tugevasti väändunud, parempoolne pikitala kõver, esimesed risttalad kõverad, esimene diagonaaltala keevitatud, tagumised uste avad kõverad, uksed pinges, katusetalad vigastatud, mitmed ribilauad katki, portedel vigastused, allasõidutõkked vigastatud. Lisaks esineb raamil, sildadel ja velgedel korrosiooni ning puuduvad dokumendid (II kd, tl 118). Puuduste esinemist kinnitavad ka kohtule esitatud hindamisakti lisaks olevad fotod (II kd, tl 118 pöördel - 119). Kohtu hinnangul tõendab liisingueseme puudusi täiendavalt veel ka kostja poolt kohtule esitatud 02.09.2016 e-kiri hageja esindajalt kostjale, kus samuti on viidatud, et tegu on puudustega (täiesti kõvera) haagisega (II kd, tl 9). Hageja on seisukohal, et nimetatud kahjustused mõjutasid liisingueseme väärtust. Hageja selgitab, et arvestades vara seisukorda ning müügis olevate analoogide hindu Eestis ja Eesti turgu oluliselt mõjutavas lähipiirkonnas on hindamisaktis märgitud soovitatavaks alghinnaks 1800 eurot (II kd, tl 118). Eelnevast lähtudes loeb kohus tõendatuks, et tagastatud liisinguvaral esinesid käesoleval juhul puudused. 6
3. Kostja leiab ka, et asjaolu, et liisinguvara müüdi turuhinnast madalama hinnaga kinnitab asjaolu, et Leedu veebileheküljel autoplius.lt müüdi sama haagist hinnaga 4200 eurot (II kd, tl 5 pöördel - 8). Kohtu hinnangul on kostja vastavasisuline väide jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata. Kohtule esitatud veebilehe autoplius.lt väljavõtted ei kinnita, et müügis oleva sõiduki näol on tegu just käesolevas asjas vaidlusaluse haagisega. Vastupidiselt kinnitab fotodelt nähtuv haagise registreerimisnumber P127817, et tegu ei ole käesolevas asjas vaidlusaluse liisinguvaraga, mille registreerimisnumber on XXX.
4. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd käesoleval juhul ei ole kumbki pool taotlenud liisingueseme väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, tuleb kohtul otsustada hüvitatavate kulude suuruse määramiseks vajaliku liisingueseme turuväärtus TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (3-2-1-157-14, p 12). Kohus hinnanud tõendeid kogumis leiab, et arvestades asjaolu, et käesoleval juhul on tõendatud, et tagastatud liisinguesemel esines hulgaliselt puudusi ei ole turuväärtuse hindamisel asjakohane lähtuda kostja poolt esitatud auto24.ee väljavõtetest, kuivõrd see ei võimaldaks väärtuse määramisel arvesse võtta konkreetse liisingueseme puudusi. Põhjendatud ei ole vara turuväärtuse määramisel lähtuda ka hageja poolt esitatud LKW Trucks OÜ poolt koostatud hindamisaktist, mille kohaselt on vara alghinnaks pakutud 1800 (lisandub käibemaks) eurot (II kd, tl 118), kuivõrd asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on hindamisakti koostaja soostunud vastava haagise ostma tegelikult kallima hinnaga (I kd, tl 59-60), mistõttu ei ole ka vastav väärtus kohtu jaoks usutav. Liisinguesemele määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda (Riigikohtu 8.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 16 esimene lõik). Puudub vaidlus, et kostjat teavitati 01.09.2016 liisinguvara müüki suunamisest hinnaga 2200 eurot, peale mida kostja ka koheselt reageeris, kuna leidis, et vara hind on liiga madal, ja võttis ühendust hagejaga. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja kostja pöördumisele 02.09.2016 vastas ning märkis, et tegu on kõvera haagisega ja sellest tulenevalt ka selline hind (II kd, tl 9). Kohus ei tähelda vaidlust ka selle üle, et liisinguese müüdi 26.09.2016 hinnaga 2200 eurot, millele lisandub käibemaks summas 440 eurot, kokku 2640 eurot (I kd, tl 59). Arvestades, et kostja sai teate liisingueseme müüki suunamisest 01.09.2016 ning liisinguese realiseeriti alles 26.09.2016 oli kostjal piisavalt aega, et otsida võimalusi liisingueseme müümiseks kallima hinnaga. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud hagejale andmeid ostja kohta, kes oleks nõus liisinguvara ostma kallima hinnaga kui 2200 eurot, millega liisinguese realiseeriti. Kohus on seisukohal, et eelkäsitletust johtuvalt ja käesoleva asja asjaolusid arvestades on põhjendatud lugeda liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel (mai-juuli 2016) vara müügihind 2200 eurot (lisandub käibemaks 440 eurot) (I kd, tl 59), millise hinnaga on ka liisinguvara hindamisakti koostaja pidanud mõistlikuks vara omandada.
5. Puudub vaidlus, et liisingueseme jääkmaksumus oli lepingu ülesütlemise ajal 4719,42 eurot (tl 26). Lähtudes sõiduki tagastamisaegsest väärtusest 2200 eurot (käibemaksuta) on hageja müügikahju 2519,42 eurot (4719,42 eurot – 2200 eurot).
6. Vastavalt

§ 195

lg 2, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Riigikohus on oma 18.05.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16 (p 13) selgitanud, et kui liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue (

§ 108

lg 1), lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (

§ 367

lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (

§ 367lg 4).

1. Kohus on tuvastanud ning puudub vaidlus, et liisinguleping öeldi üles ennetähtaegselt 10.05.2016 ülesütlemisavaldusega, mille kohaselt loeti leping ülesöelduks juhul kui võlgnevust ei tasuta 14 päeva 7 jooksul (I kd, tl 42-43). Seega oli kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani liisinguvõtja kohustuseks tasuda hagejale liisingumakseid ja muid liisingulepinguga seotud makseid. Puudub vaidlus, et liisinguvõtja lepingujärgsete maksete võlgnevus lepingu ülesütlemisel oli põhiosa maksete osas summas 442,75 eurot ja intressimaksete osas 47,13 eurot (I kd, tl 26; 53-55). Vaidlust ei ole ka selle üle, et hagejal oli maksetega viivitamise tõttu hageja ees tekkinud viivisevõlgnevus summas 72,33 eurot (I kd, tl 26; 53-55).
2. Kostja ei nõustu aga hageja kaskokindlustusmaksete nõudega summas 80,98 eurot. Kohtule esitatud hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja kaskokindlustusmakseid 28.03.2016, 28.04.2016 ja 28.05.2016 osamaksete ulatuses summas 80,98 eurot. Kohtule esitatud maksegraafikust nähtuvalt moodustavad 28.03.2016, 28.04.2016 ja 28.05.2016 kaskokindlustuse maksed, aga kokku üksnes 43,69 eurot (I kd, tl 35). Hagiavalduse lisast nr 6 nähtub, et tegelikult nõuab hageja lisaks ka perioodi 11.06.2016-01.09.2016 kindlustusmakseid summas 37,29 eurot. Kostja on seisukohal, et peale hageja poolt liisingulepingu ülesütlemist ei ole hagejal enam võimalik nõuda liisingulepingust tulenevate tulevikku suunatud kohustuste täitmist, mistõttu ei nõustu kostja hagiavalduses esitatud nõudega summas 80,98 eurot seoses kindlustuskuluga. Kostja vastuväitest tulenevalt ei ole kostja seega vaidlustanud liisingulepingu kehtivuse ajal tekkinud kohustuse summas 43,69 eurot tasumise kohustust vaid üksnes perioodi 11.06.2016-01.09.2016 kindlustusmakseid summas 37,29 eurot.
3. Kohus on seisukohal, et kostjal tuleb hüvitada ka perioodi 11.06.2016 - 01.09.2016 kindlustusmaksete nõue summas 37,29 eurot. Nimetatud kulu tõendamiseks on hageja esitanud liisinguandja arve nr SI1964925, millel on märgitud liisinguesemena Krone SDP 27 registreerimisnumbriga XXX ning, et perioodi 11.06.2016 – 01.09.2016 eest kuulub tasumisele 37,29 eurot (I kd, tl 56). Kohus on tuvastanud, et haagis müüdi 26.09.2016 seega hiljem kui 01.09.
4. Kuigi õige on kostja seisukoht, et liisingulepinguga lõppesid lepingust tulenevad kostja kohustused tasuda liisingumakseid, on nimetatud kahju põhjuslikus seoses kostja lepingu rikkumisest hagejal maksete tasumisest tekkinud kuluga ja kindlustuskulu 37,29 eurot kuulub väljamõistmisele

§ 115lg 1 alusel.

Kui liisinguvõtja ei oleks lepingut rikkunud ja hageja ei oleks pidanud lepingut üles ütlema, oleks hageja saanud vastavate maksete tasumist nõuda liisinguvõtjalt. 36. Hageja nõuab kostjalt

§ 367

lg 4 alusel liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamist kokku 409,50 eurot. Hageja on kandnud lisakulusid seoses vara valduse taastamisega 277,50 eurot (ilma käibemaksuta) (I kd, tl 57) ja liisingulepingu eseme võõrandamisega, millest tulenevalt on tekkinud hagejal lisakuluna müügiteenuse kulu 132 eurot (ilma käibemaksuta) (I kd, tl 58). Kostja liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakuludele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus loeb eelnevast tulenevalt tuvastatuks, et kostjal on kohustus tasuda hagejale liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakulusid kokku 409,50 eurot. 37. Kohus on eelnevaga tuvastanud, et kostjal tuleb hagejale tasuda müügikahju 2519,42 eurot, tasumata osamaksed 442,75 eurot, intressi 47,14 eurot, viivist 72,33 eurot, kaskokindlustusmakseid 80,98 eurot, vara valduse taastamisega seotud kulusid 277,50 eurot ja müügiteenuse kulusid 132 eurot, kokku 3572,12 eurot. 38.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt viivist hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud määras 0,25% päevas. Riigikohus on sedastanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu ning võlausaldajal on õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest (Riigikohtu 12.03.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-18-13, p 12 kolmas lõik). Siiski ei järeldu sellest, et käendaja ei vastuta põhivõlgniku maksekohustuse rikkumisest tuleneva viivise eest põhivõlgnikuga algselt kokku lepitud määraga. Järelikult on hageja nõue edasiulatuva viivise saamiseks määraga 0,25% päevas põhjendatud. 8 39. Kohus leidis, et ilma viiviseta oli hageja nõue 3572,12 eurot.

§ 113

lg-s 6 sätestatut arvestades tuleb kontrollida ega selles summas ei sisaldu intressi ega viivist. Käesoleva kohtuotsuse punktist 33 nähtuvalt sisaldab võlgnevus kogusummas 3572,12 eurot viiviseid summas 72,33 eurot ja intresse summas 47,14 eurot. Seega on viiviste väljamõistmine põhjendatud üksnes summalt 3452,65 eurot (3572,12 - 72,33 - 47,14).

1. Hageja taotleb viivise väljamõistmist alates 27.09.2016, mil hageja teatas nii põhivõlgnikule kui ka kostjale, et liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi, kuni hagiavalduse esitamiseni 29.12.
2. Hageja põhjendatud viivisenõudeks kujuneb seega 811,37 eurot. Võlaperiood 27.09.2016-29.12.2016 % päevas 0,25 Summa päevas 8,6316 Perioodis päevi 94 Summa (eurodes) 811,37
3. Tulenevalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
4. Hageja taotleb kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 3572,12 eurolt määraga 0,25 % päevas alates 30.12.2016 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2741,63 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõue on põhjendatud, kuid arvestades käesolevas otsuses eelnevalt toodud põhjendusi (seonduvalt

§ 113

lg 6), tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 3452,65 eurolt määraga 0,25% päevas alates 30.12.2016 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2741,63 eurot.

1. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus 3572,12 eurot (müügikahju 2519,42 eurot + tasumata osamaksed 442,75 eurot + intress 47,14 eurot + viivis 72,33 eurot + kaskokindlustusmaksed 80,98 eurot + vara valduse taastamisega seotud kulud 277,50 eurot + müügiteenuse kulu 132 eurot), sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 27.09.2016 - 29.12.2016 eest 811,37 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis arvestatuna 3452,65 eurolt määraga 0,25% päevas alates 30.12.2016 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2741,63 eurot.
2. Hageja nõue jääb rahuldamata summa 19,12 euro osas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 163 lg 1 kohaselt jäävad hagi menetlemisega seotud menetluskulud 99,57% ulatuses kostja kanda ja 0,43% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale kohtulahendi jõustumist tulenevalt TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg
4. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen Kohtunik 9