Obsah (14)

§ 121§ 25§ 263§ 274§ 64§ 65§ 16§ 114§ 24§ 275§ 57§ 60§ 21§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 20. november 2019 Kriminaalasja number 1-18-6989 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sek

§ 121

lg 2 p 3 järgi ja mõisteti karistuseks 1 (üks) aasta vangistust; -

§ 25

lg 2 - § 114 lg 1 p 4, 8 järgi ja mõisteti karistuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust; -

§ 263

lg 1 p 2 järgi ja mõisteti karistuseks 1 (üks) aasta vangistust: -

§ 274lg 2 p 3 järgi Ü.J.

i ja M.M. i tapmisega ähvardamises ja mõisteti karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. Juri Ustimenko mõisteti õigeks

§ 274lg 2 p 3 järgi E.R.

e tapmisega ähvardamises kuriteo tuvastamatuse tõttu.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti Juri Ustimenkole üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 9 (üheksa) aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Tallinna Linnakohtu 16.01.2008.

a otsusega liitkaristusena mõistetud eluaegne vangistus ja Juri Ustimenkole mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis eluaegne vangistus, mille kandmise algusajaks loeti 12. november 2002. 2. Nikolai Lilitškin tunnistati süüdi

§ 25

lg 2 ja § 22 lg 2 - § 114 lg 1 p 4 järgi ning 2 mõisteti karistuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. Veel tunnistati Nikolai Lilitškin süüdi

§ 274

lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti Nikolai Lilitškinile liitkaristuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga.

§ 65

lg 2 alusel mõisteti Nikolai Lilitškinile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 8 (kaheksa) aastat 2 (kaks) kuud 19 (üheksateist) päeva vangistust, suurendades mõistetud vangistust Tartu Maakohtu 29.10.

1. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-5538 mõistetud ärakandmata karistuse 2 kuu 19 päeva vangistuse võrra. Nikolai Lilitškini karistuse kandmise algusajaks loeti kohtuotsuse kuupäev
2. mai
3. Tema suhtes kohaldati KrMS § 130 lg 41 alusel kohtuotsuse täitmise tagamiseks tõkendit vahistamine alates Tartu Maakohtu 29.10.
4. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmisest kuni käesoleva kohtuotsuse jõustumiseni.
5. J. Ustimenkot süüdistatakse

§ 121

lg 2 p 3 järgi selles, et tema 23.01.2017 kella 15.57 paiku kasutas Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone

1. eluosakonna koridoris kaaskinnipeetav S.M. suhtes füüsilist vägivalda. Ta lõi S.M. t vähemalt ühel korral käega paremale poole õla ja näo piirkonda ning vähemalt ühel korral jalaga keha piirkonda. Ta tungis S.M. le peale sellise intensiivsusega, et S.M. pidi taganema vastu kambri ust. J. Ustimenko põhjustas S.M. le füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustuse - vasaku abaluu piirkonda 2,5 cm pikkuse marrastuse.
2. Juri Ustimenkot süüdistatakse

§ 25

lg 1, 2 - 114 lg 1 p 4, 8 järgi tapmise katses isiku poolt, keda on varem karistatud tapmise eest ja kättemaksuks ametialase tegevuse eest. Olles karistatud Tallinna Linnakohtu 15.03.2004.a otsusega nr 1-2991/03 KrK § 101 järgi tapmise eest raskendavatel asjaoludel, kinnipeetavana Tartu linnas, Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, Nikolai Lilitškini kihutamisel ja kaasaaitamisel, 14.02.2017 kella 20.20 paiku Tartu Vangla E2 eluosakonna kambris nr 1058, tahtliku tapmise eesmärgil, lõi käes olnud žiletiterast modifitseeritud ründevahendiga ametiülesandeid täitnud vanemvalvur Ü.J. i kättemaksuks tema ametialase tegevuse eest ootamatult kaela piirkonda ning seejärel elutähtsate piirkondade kaitseks tõstetud käe vasaku küünarliigese piirkonda, tekitades Ü.J. ile kehavigastusi: meelekohast kaelani ca 15-18 cm marrastus, vasakul käel ja õlavarrel ca 10 cm ringi kujuline marrastus, vasakul küünarnukil ca 2,5 cm lõikehaav, vasakul küünarvarrel välimisel pinnal ca 7-9 cm marrastus. J. Ustimenko tegu jäi lõpule viimata tema ja N. Lilitškini tahtest mitteolenevatel põhjustel, sest valvur kaitses ennast, nii et J. Ustimenkol ei läinud korda tekitada piisavalt sügavat haava. 5. Nikolai Lilitškini süüdistatakse

§ 25

lg 1, 2 - 22 lg 2, 3 - 114 lg 1 p 4, 8 järgi selles, et tema isikuna keda on Tartu Maakohtu 17.05.2010. a otsusega nr 1-10-1282 karistatud

§ 25

lg 1,2 - § 113 järgi politseiametniku tapmise katse eest, kinnipeetavana Tartu linnas, Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, ajendatuna vanglaametnike suhtes tekkinud vihast, kallutas täpsemalt tuvastamata ajal, ajavahemikul 27.08.2015 - 14.02.2017 Tartu linnas, Turu 56 asuvas Tartu Vanglas kaaskinnipeetavat, eluaegset vangi J. Ustimenkot mõrvama Tartu Vangla ametnikke, julgustades teda neil päid otsast lõikama, ning osutas J. Ustimenkole vaimset kaasabi vanemvalvur Ü.J. i tapmiseks, eelkõige juhendades teda lõikama ametnikku žiletiteraga kiiresti ja ootamatult suunaga alt üles. Seepeale J. Ustimenko, isikuna, keda on 15.03.2004 Tallinna Linnakohtu otsusega nr 1-2991/03 karistatud KrK § 101 järgi tapmise eest raskendavatele asjaoludel, 14.02.2017 kella 20.20 paiku Tartu Vangla E-2 eluosakonna kambris nr 1058, tahtliku tapmise eesmärgil, lõi käes olnud žiletiterast modifitseeritud ründevahendiga ametiülesandeid täitnud vanemvalvur Ü.J. i kättemaksuks tema ametialase tegevuse eest ootamatult kaela piirkonda ning seejärel elutähtsate piirkondade kaitseks tõstetud käe vasaku küünarliigese piirkonda, tekitades Ü.J. ile 3 kehavigastusi: meelekohast kaelani ca 15-18 cm marrastus, vasakul käel ja õlavarrel ca 10 cm ringi kujuline marrastus, vasakul küünarnukil ca 2,5 cm lõikehaav, vasakul küünarvarrel välimisel pinnal ca 7-9 cm marrastus. J. Ustimenko tegu jäi lõpule viimata tema ja N. Lilitškini tahtest mitteolenevatel põhjustel, sest valvur kaitses ennast, nii et J. Ustimenkol ei läinud korda tekitada piisavalt sügavat haava. 6. Nikolai Lilitškini süüdistatakse

§ 274lg 2 p 3 järgi selles, et tema isikuna, keda on Tartu Maakohtu 17.05.2010.

a otsusega nr 1-10-1282 karistatud

§ 25

lg 1,2- § 113 järgi, olles kinnipeetav Tartu Vanglas, 24.06.2017 kella 08.30 paiku Tartus, Turu 56 asuva Tartu Vangla psühhiaatriaosakonna kambris nr 1221, kasutas ametiülesandeid täitva vanemvalvur J.H. u suhtes füüsilist vägivalda, lüües talle vasaku jalaga ühel korral vastu paremat kätt. Löömisega tekitades ta valu J.H. u parema käe pöidlas. J.H. ul käes olnud topsist paiskus leige tee J.H. ule näo- ja rindkere piirkonda.

1. Ülejäänud süüdistusi apellatsioonides ei vaidlustata. MAAKOHTU OTSUSE PÕHISEISUKOHAD
2. S.M. le kehavigastuse tekitamine. 8.1 Kannatanu S.M. ütlused tõendavad, et temal oli J. Ustimenkoga üks intsident Tartu Vanglas, kui korrapidaja jagas kirju. Vahetult enne temast möödumist sai ta valvurilt kirja kätte ja oli suundumas oma kambrisse. Nende vahel oli väike vestlus, kuid sisu ta ei mäleta. J. Ustimenko teda ei ähvardanud. J. Ustimenko lõi teda üks kord ja võib-olla tõukasid nad üksteist. Pärast esimest lööki ta arvas, et viimane lööb teda veel, ja ta tõstis enda vasaku käe löögiks, kuid see ei läinud pihta. Ta taganes selg ees, kui süüdistatav temale lähenes, tõukas viimast eemale. Kambriuksed olid natukene lahti ja ta läks vastu ust, sai põrutada. Kehavigastusi ja traumasid tal ei olnud. Tal oli ebameeldiv, kui ta lõi ennast vastu ust, talle ei meeldinud see tunne. Kriminaalmenetluse alustas vanglaametnik, tema selleks initsiatiivi üles ei näidanud. J. Ustimenko ütluste järgi S.M. noris temaga. Temal käisid N. Lilitškiniga ettevalmistused tõsise asja osas ja ta oli sellises emotsionaalses seisundis, et ta võis plahvatada. Kannatanu ütles talle midagi solvavat, „tšort“ vms ja siis ta lükkas S.M. t vasaku käelabaga õlga või rinda, mille peale viimane tuli temale rusikatega kallale. Ta lõi S.M. t jalaga tagumikku. Tunnistaja R-S.E. i ütluste kohaselt nägi ta S.M. ja J. Ustimenko rüselemist. Tema meelest oli J. Ustimenko esimene, kes S.M. le külge läks. Tema läks vahele neid üksteisest eemale tõmbama. Ta pani S.M. esimesena kambrisse, mille käigus üritas J. Ustimenko S.M. t lüüa. J. Ustimenko tabas vist puusapiirkonda. Kohus toob välja ka Tartu Vangla videovalvesüsteemi
3. eluosakonna erinevate valvekaamerate videosalvestusest ja samade salvestuste alusel tehtud asitõendi vaatlusprotokollist nähtuva (kd 1, tl 131-153). Tunnistaja A.J. je ütlustest nähtub, et J. Ustimenko ja S.M. vahel oli rüselus. Rüseluse põhjusest tema aru ei saanud. Enne seda olid ütlemised, aga ta ei kuulnud, mida öeldi. Valjuhäälselt midagi ei öeldud. Pärast seda J. Ustimenko tõukas või üritas S.M. t lüüa. Kohus tõi välja tunnistaja T.T. i ütlused ning leidis, et tunnistaja ütlused ei kattu kannatanu ütlustega ega videosalvestiselt nähtava sündmusega, mistõttu need ei ole usaldusväärsed ja neile ei saa tugineda. 4 Tunnistaja S.T. i ütluste järgi ei tule talle S.M. silme ette, aga J. Ustimenko oli see, kes teisele kallale läks. J. Ustimenko lõi teist rusikaga näkku või rindkeresse. Maakohus sedastas, et tunnistaja ei mäletanud, kuhu J. Ustimenko teist lõi ja eksis ka sündmuse toimumise kohas. Maakohus sedastas, et tunnistaja S.N. nägi vaid konflikti lõppu, kui valvur R-S.E. paigutas S.M. t tema kambrisse.

§ 121tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta ei oska ta ütlusi anda.

Tunnistaja K.K. vahetult konflikti ei näinud. Tema ütlused selle kohta, mida ta nägi videosalvestiselt, ei ole tõendiks. Tema arvates ütles J. Ustimenko, et ta kavatseb S.M. l kõri läbi lõigata. Kuna J. Ustimenko ei rünnanud S.M. t ühegi terariistaga, ei omanud maakohtu hinnangul tähtsust see, kas ja milline ese võis J. Ustimenkol käes või soki sees olla. Ühtegi terariista ei leitud ega võetud J. Ustimenkolt ära. Seda kinnitavad tunnistaja K.K. i ütlused. Tunnistaja D.Š. i, Tartu Vangla õde-spetsialisti ütlused tõendavad, et S.M. l oli marrastus vasaku abaluu piirkonnas, J. Ustimenkol oli peavigastus. Tema tegi ettekande nr 420-A ja vigastustest fotod. Tartu Vangla meditsiiniosakonna 23.01.

1. a S.M. raviloo nr 101 andmetel kell 20.10 kinnipeetavat üle vaadates oli objektiivseks leiuks vasaku abaluu piirkonnas ca 2 x 5 cm marrastus (kd 2, tl 68). Sama sisuga on 23.01.
2. a D.Š. i poolt koostatud ettekanne 420-A S.M. vigastuse kohta. Vigastus on kujutatud fotol (kd 3, tl 104-105). 8.2 Kokkuvõttes leidis maakohus, et kannatanu S.M. , tunnistaja R-S.E. i, süüdistatava enda ja Tartu Vangla videovalvesüsteemi
3. eluosakonna valvekaamerate videosalvestusega on tõendatud, et J. Ustimenko lõi S.M. t vasaku käega õla piirkonda. See löök ei olnud tugev ja kannatanu sõnul talle valu ei põhjustanud, ebameeldivustunnet põhjustas talle ainult seljaga vastu ust põrkamine. Maakohus osundas siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.05.
4. a otsuse nr 3-1-129-15 punktides 11.1 ja 11.2 märgitule. Maakohus asus seisukohale, et videosalvestiselt on võimalik aru saada, et J. Ustimenko löök ei olnud erinevalt S.M. löögist, tugev. Ainuüksi asjaolu, et S.M. on kinnipeetav, ei anna alust arvata, et see takistaks tal tõeste ütluste andmist. S.M. on andnud teiste tõenditega kattuvaid ütlusi. Eeltoodu alusel oli maakohus seisukohal, et J. Ustimenko poolt S.M. le vastu õlga löömine ei täida

§ 121lg 1 objektiivset koosseisu.

8.3 Pärast seda, kui valvur püüdis J. Ustimenkot kinni hoida, tõmbas viimane ennast lahti ja sööstis lahkuvale S.M. le järgi. S.M. taganes kiiresti selg ees, Ustimenko vahetult kannul. Kaamera K33 E9-1 191.14 salvestise järgi põrkas S.M. algul vastu vasakul asetseva kambri ust selja parempoolse osaga. Põigates J. Ustimenko eest paremale, põrkab ta vasakpoolse selja osaga vastu koridori paremal pool asetseva kambri ust. Selliselt vastu kambri ust põrkumisel on võimalik saada vigastus, mis kannatanul tuvastati, s.o nahamarrastus vasakul abaluu piirkonnas. Kaamera E-9-2 51salvestiselelt on näha, et enne kontakti uksega üritab J. Ustimenko S.M. t lüüa ja viimane kaitseb end käsi ette sirutades. Kohus leidis, et J. Ustimenko tegevus on põhjuslikus seoses kannatanul tekkinud kehavigastusega. S.M. püüdis selg ees põigeldes vältida J. Ustimenko lööke, mistõttu vigastas selga vastu ust. Vigastust ei oleks tekkinud, kui J. Ustimenko ei oleks kannatanut rünnanud ja püüdnud teda lüüa. 5 8.4 Kuigi kannatanu sõnul talle kehavigastusi ei tekitatud, on objektiivselt tuvastatud raviloo andmetel, et S.M. l oli nahamarrastus vasaku abaluu piirkonnas. Seega kahjustas J. Ustimenko oma tegevusega kannatanu S.M. tervist, tekitades talle kehavigastuse ja täitis sellega

§ 121lg 1 alt 1 objektiivse koosseisu.

Maakohtu arvates pani J. Ustimenko teo toime kaudse tahtlusega (

§ 16lg 4).

Kuna J. Ustimenko pani toime kaks

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu, milles teda ei ole varem süüdi mõistetud, s.o S.M. ja V.M. tervise kahjustamise (faktiline retsidiiv), tuleb ta tunnistada ta süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi.

1. J. Ustimenko süüdistus vangivalvur Ü.J. i tapmise katses ja N. Lilitškini süüdistus tapmiskatsele kihutamises ning kaasaaitamises 9.1 Kannatanu Ü.J. i ütlused tõendavad, et 14.02.2017 viis ta Tartu Vanglas E2-eluosakonnas J. Ustimenko kambris koos valvur R.T. ga läbi õhtust loendust. Nad kontrollisid kinnipeetava tervislikku seisundit ja kambri tehnilist korrasolekut. Tema oli ukse peal, R.T. läks kambrisse akna juurde, möödudes J. Ustimenkost. J. Ustimenko küsis, kas ta võib prügikasti ära võtta. Alati on lubatud ja lubati ka seekord. J. Ustimenko tuli, kummardas ja hakkas prügikasti võtma, kui käis löök alt üles tema suunas. Ta tundis kohe kipitust põse peal. Ta lükkas J. Ustimenko kätega tagasi kambrisse ja siis J. Ustimenko tuli talle kohe uuesti peale. Ta pani käed kaitseks näo ette ja J. Ustimenko tõmbas terariistaga üle küünarvarre. Esimene löök tuli alt suunaga näo ja kaela piirkonda, teine löök ülevalt näo piirkonda, kuna siis oli J. Ustimenko püsti. Ta hõikas R.T. t, kes võttis J. Ustimenko haardesse. Terariista ta ei löökide ajal ei näinud, aga pärast oli see välisukse ja sisetrellide vahel põrandal. Tegemist oli habemelõikuri žiletiteraga, millele oli paberist käepide otsa keeratud. Rünnakule ei eelnenud J. Ustimenko poolt ühtegi sõna ja pärast ei põhjendanud ta midagi. Ta läks meditsiiniosakonda, kus näo vigastused puhastati ära ja küünarnukile tehti neli õmblust. Ta pöördus ka EMO-sse, kus vigastused vaadati üle ja tehti teetanuse süst. Järgmine päev võttis ta perearstiga ühendust. Ta oli haiguslehel. Näovigastus paranes kuu aega, armid olid paar kuud. Kuna küünarnukk liigub, siis haava kinnikasvamine võttis aega paar kuud. Veel tõi maakohus välja tunnistajate R.T. , V.M. i, J.H. u ja K.K. ütlused. 9.2 Samuti analüüsis maakohus süüdistatava J. Ustimenko ütlusi, mille kohaselt ta lõi valvur Ü.J. i habemenoa žiletiteraga, millele tegi ajalehepaberist käepideme, et žilett välja ei libiseks. Ta ei tahtnud valvurit tappa, vaid ainult vigastada. Ta jälgis, et kõik löögid vangivalvuri pihta oleksid vertikaalsed. Kui ta oleks tahtnud tappa, siis oleks ta löönud horisontaalselt. Kui kaklus läks edasi kambrisse, siis vangivalvur ei astunud tagasi ja ta lõikas vangivalvurile kätte. Edasi tõi maakohus välja Tartu Vangla videovalvesüsteemi eelvangistushoone
2. eluosakonna valvekaamera K4 E2-4 193.12 videosalvestiselt nähtuva. 9.3 Maakohus sedastas, et kannatanu Ü.J. i ja tunnistaja R.T. ütlustega, Tartu Vangla videovalvesüsteemi eelvangistushoone
3. eluosakonna valvekaamerate videosalvestistega, samuti J. Ustimenko ütlustega on tõendatud, et 14.02.2017 kella 20.16 paiku lõi J. Ustimenko enda valmistatud terariistaga, paberisse keeratud žiletiteraga, Tartu Vangla E-2 eluosakonna kambris nr 1058 vanemvalvur Ü.J. ile näkku ja kaela. Kui Ü.J. tõstis käed kaitseks näo ette, tabas löök vasakut küünarliigest. Edasi tõi maakohus välja 14.02.2017 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist (kd 2, tl 696 86) ja eseme leidmise/äravõtmise aktist nr A-535 (kd 1, tl 196) nähtuva. Kohus sedastas, et vaidlus puudub asjaolus, millise vahendiga ja millised vigastused J. Ustimenko kannatanule tekitas, need on ka fotografeeritud (kd 1, tl 178-182, 183-187). Samuti on need tõendatud patsiendikaardi koopias märgitu (kd 1, tl 188) ja isiku ekspertiisiaktis nr 17E-LÕI0032 sedastatuga (kd 1, tl 192-193). 9.4 Maakohtul tuli hinnata, millise süüteo toimepanemisele olid J. Ustimenko eelnevad teod suunatud ja milline oli N. Lilitškini roll selles. J. Ustimenko ütluste järgi tunneb ta N. Lilitškini aastast
4. Nad suhtlesid periooditi.
5. ja
6. aastal suhtlesid nad tihedalt, 2016-2017 väga tihedalt. N. Lilitškin on vanglas tuntud kui spetsialist õiguse alal ja võitluses politseiga. Ta esitles ennast sõjaväelasena, ütles, et teenis Afganistanis, saatis fotosid, kus oli sõjaväelane. Ta ütles, et lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, lubas aidata tal
7. aasta asja üle vaadata. Ta tundus isikuna, kes võib teda aidata, andis palju lubadusi. N. Lilitškin teadis sellest, et ta helistas
8. a Justiitsministeeriumisse, tegi pommiähvarduse ja ta kiitis selle heaks. Hiljem pakkus talle rünnata vangivalvurit ja ta tappa. Kui ta küsis, mis kasu temal sellest on, siis ütles N. Lilitškin, et kui ta tahab, et tema küsimusega tegeletaks Kremlis, peab ta tegema midagi erakordset, tapma valvuri. Nad vajavad suuri sündmusi. Oli juttu konkreetsest inimesest keda ta pidi ära tapma – Ü.J. i. Süüdistatav N. Lilitškini ütluste kohaselt tema ei ole kihutanud J. Ustimenkot kuritegusid toime panema. Ta ei ole kunagi pakkunud J. Ustimenkole ründamiseks terariista. Kuna süüdistatavad andsid omavahel vastuolus olevaid ütlusi, kontrollis maakohus nende erinevaid väiteid teiste tõenditega, et jõuda veendumusele, kumb süüdistatavatest annab N. Lilitškini rolli kohta vangivalvuri ründamisel tõeseid ütlusi. 9.5 Maakohus analüüsis kohtuotsuse lk-del 29-33 (vt p-d 132-150) teisi tõendeid ning kokkuvõttes asus seisukohale, et J. Ustimenko ütlustes selle kohta, et mõte tappa vangivalvur tuli N. Lilitškinilt, ei ole alust kahelda, kuna ta andnud kõigi asjaolude kohta teiste tõenditega kattuvaid ütlusi. J. Ustimenko ütluste kohaselt pidi tema läbi viima kallaletungi ja N. Lilitškin pidi tegelema sellega, et Moskvas hakatakse vene kinnipeetavate asjadega tegelema. N. Lilitškin nõudis surma, aga tema otsustas, et ta lihtsalt lõigub. N. Lilitškiniga oli juttu, et ta peab valvurile kõrri lõikama, unearterisse. Ta soovitas lüüa külje pealt kõrri vastu unearterit, kui valvur seisab tema ees. N. Lilitškini poolt oli talle pressing. 14.02.2017 hommikul oli tal Ü.J. iga sõnaline konflikt. K.K. i ütlused tõendavad, et kusagil kaks kuud enne Ü.J. i ründamist sai ta kontaktisiku vahendusel informatsiooni, et N. Lilitškin survestab J. Ustimenkot. N. Lilitškini sõnul sai ta sellest, et J. Ustimenko ründas Ü.J. i, teada umbes nädala pärast, kui hakati rääkima sellest, et keegi ründas, et lõigati kas nägu või kaela. Maakohtu hinnangul on need ütlused ümber lükatud teiste tõenditega, tema enda 16.02.2017 kirjutatud vaide ja halduskohtule adresseeritud kaebusega ning tunnistaja E.V. ütlustega. (kd 2, tl 87, kd, 2, lk 194-195, kd 3, tl 3-4). 9.6 N. Lilitškini sõnul ei ole tema E.V. le öelnud, et näitas J. Ustimenkole, kuidas valvurit rünnata, ta ei ole hull, et hakata mõrva kaasosaliseks. Mingeid liigutusi ta ei teinud, kambri nurgas on video ja koridoris ka. Maakohtu hinnangul N. Lilitškini ütlused selle kohta, et E.V. rääkis talle 15.02.2017 Ü.J. i ründamisest ei vasta tõele. E.V. sai vanemvalvuri ründamisest teada vahetult pärast N. Lilitškini juures käimist ja pani oma sõnul alles siis need kaks asja kokku – N. Lilitškini väljaütlemise, käeliigutuse ja Ü.J. i ründamise, küsides kuidas Ü.J. i rünnati. 7 Tunnistajate K.K. i ja E-N.K. u ütlustest nähtub, et E.V. l oli võimalik saada teavet vanglas toimunud valvuri ründamise kohta korrapidamisteenistusest tulnud meili teel, kuna tema kontaktisikuna hommikusel rivistusel ei käi. E.V. sõnul tuleb ta iga hommik tööle kella 7-ks. Nii vara tulevad vähesed ja ta ei pruukinud valvuritega kohtuda. Seega ei ole alust kahelda tunnistaja ütlustes, et minnes 15.02.2017 N. Lilitškini juurde, ei teadnud ta seda, et J. Ustimenko oli eelmisel õhtul tekitanud Ü.J. ile kehavigastusi. 9.7 J. Ustimenko ütluste kohaselt kihutas N. Lilitškin teda Ü.J. i tapma, kuid tema otsustas ainult vigastusi tekitada. Maakohus asus seisukohale, et kogutud tõenditega on leidnud tõendamist N. Lilitškini ja J. Ustimenko kavatsetus (

§ 16lg 2) vangivalvur tappa.

See nähtub mh nende omavahelisest kirjavahetusest (kd 2, tl 184-193, kd 2, tl 142-175). Eksperdi arvamusega (kd 1, tl 192-193) on tõendatud, et J. Ustimenko poolt Ü.J. ile tekitatud vigastused kaelal (pindmine lõikehaav kaela ülaosas ja nahakriimustused kaela külgpinnal vasakul) paiknevad elutähtsate veresoonte (vasak ühine unearter ja selle harud, vasak sisemine kägiveen ja selle harud) ning närvi (vasakpoolne uitnärv) läheduses. Neid veresooni ja närvi vigastades on eksperdi arvamuse järgi tõenäoliselt võimalik tekitada eluohustavad või kannatanu surma põhjustavad tervisekahjustused sündmuskohalt kaasa võetud ja eksperdile esitatud žiletiteraga. Asjaolu, et J. Ustimenko valis löömiseks elutähtsate veresoontega piirkonna, mida žiletiga vigastades on võimalik põhjustada ka kannatanu surma, näitab, et ta soovis realiseerida N. Lilitškini ja tema teoplaani valvur tappa. Lüües 14.12.2017. a 20.16 paiku paberisse keeratud žiletiteraga Tartu Vangla E-2 eluosakonna kambris nr 1058 vanemvalvur Ü.J. ile näkku ja kaela, alustas J. Ustimenko vastavalt oma ettekujutusele teost selle toimepanemist. Kannatanu enda vastupanu ja teiste valvurite sekkumise tõttu jäi J. Ustimenko tegu lõpule viimata. Ü.J. sai löökidest žiletiga kehavigastusi. 9.8 Eeltoodu alusel oli maakohus seisukohal, et J. Ustimenko tegevus vastab mõrva katse tunnusetele ja see on õigesti kvalifitseeritud. Maakohus märkis veel sedagi, et eelkõige J. Ustimenko ja N. Lilitškini omavahelisest kirjavahetusest, N. Lilitskini kaebustest, aga ka tunnistajate ütlustest ja süüdistatavate iseloomustustest nähtub nende äärmine vaenulikkus vanglaametnike ja võimuesindajate suhtes. Mõlemaid on korduvalt distsiplinaarkorras karistatud ametnike korralduste eiramise ning nende suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamise eest. J. Ustimenko ütluste kohaselt soovitas N. Lilitškin tal rünnata valvurit, kellega tal on konflikte. Ü.J. oli selleks sobiv isik. J. Ustimenko sõnul olid tal suhted Ü.J. iga konfliktsed – viimane solvas teda, takistas meditsiinitöötaja väljakutsumist, ässitas vangivalvureid tema vastu. Ta tundis Ü.J. i vastu vaenu, kuid ei vihanud teha. Konfliktid ei olnud nii tugevad, et oleks tinginud selle, mis juhtus. 9.9 Kohus leidis, et tundes ennast solvatuna Ü.J. i kui vanglaametniku varasemast tegevusest tööülesannete täitmisel tema suhtes ning tema kaebuse tagajärjetuks jäämisest, oli J. Ustimenkol olemas isiklik kättemaksumotiiv seoses kannatanu ametialase tegevusega. See annab aluse kvalifitseerida tema tegu

§ 25lg 2 - § 114 lg 1 p 8 järgi.

Teiseks rünnet käivitavaks teguriks oli N. Lilitškini poolt lubatud võimalus lahendada läbi valvuri tapmise oma isiklikke probleeme ja pääseda karistust kandma Venemaale, tema enda nägemuses pääseda eluaegsest vangistusest. Kuna J. Ustimenko on varem karistatud Tallinna Linnakohtu 15.03.2004. a otsusega KrK § 101 p 1, 5 ja 8 järgi, s.o tapmise eest raskendavatel asjaoludel, vastab tema tegu ka

§ 114lg 1 p 4 tunnustele, jäädes katse staadiumisse.

8 9.10 Maakohus luges J. Ustimenko ütlustega tõendatuks, et vangivalvur Ü.J. i ründama survestas teda N. Lilitškin, kes tegi talle ettepaneku valvur tappa selleks, et saada tähelepanu ja saavutada vene vangide probleemidega tegelemine Eesti vanglates. J. Ustimenko ütluste kohaselt ei oleks ta rünnanud, kui N. Lilitškini poolt ei oleks sellist pressingut olnud. Seega kihutas N. Lilitškin J. Ustimenkot vangivalvurit tapma. N. Lilitškin teadis, et J. Ustimenko kannab eluaegset vangistust, tal ei ole midagi kaotada, tema väljaandmisest Venemaale keelduti. Samuti teadis ta, et J. Ustimenko on vanglaametnike suhtes nii nagu temagi negatiivselt meelestatud, tal on vanglas väga vähe sõpru, kaaskinnipeetavad suhtuvad temasse halvasti. J. Ustimenko stress ja meelheide nähtub ka tema kirjadest. Seetõttu on maakohtu hinnangul eluliselt usutav, et J. Ustimenko haaras kinni igast abipakkumisest, mis võimaldaks tema olukorda muuta ja pääseda Venemaale karistust kandma. N. Lilitškin kasutas seda ära, lubades teda aidata. Ta näitas J. Ustimenkole, milliseid pingutusi ta teeb, kirjutas tehtud töö kohta aruandeid, vastutasuks sai kasutada J. Ustimenko telefonikaarti, kohvi ja teed. Kuna N. Lilitškin ise oli väga vaenulikult vanglaametnike suhtes meelestatud, on eluliselt usutav, et ta kasutas ära J. Ustimenkot ka selleks, et õhutada teda valvureid füüsiliselt ründama ja konkreetset valvurit Ü.J. i tapma. N. Lilitškin oli teadlik J. Ustimenko vaenulikust suhtumisest Ü.J. i. N. Lilitškini suhtumist vanglaametnikesse ja seda, et ta on võimeline neile probleemide tekitamiseks ennast vigastama ja esitama valekaebusi, iseloomustab Tartu Vanglas 27.08.2015 aset leidnud sündmus. (vt maakohtu otsuse p-d 185-186). Maakohtu hinnangul on J. Ustimenko põhjendused selle kohta, miks ta varem ei rääkinud N. Lilitškini rollist Ü.J. i ründamisel, usutavad. (vt maakohtu otsuse p-d 187-188). 9.11 N. Lilitškinile on süüks arvatud tapmisele kihutamine raskendavatel asjaoludel, s.o vähemalt teistkorda (

§ 114

lg 1 punkt 4) ja kättemaksuks ametialase tegevuse eest (

§ 114lg 1 punkt 8).

Mõlemad raskendavad koosseisulised asjaolud kujutavad endast erilist isikutunnust

§ 24mõttes ja kirjeldavad toimepanija isikuomadusi.

Maakohus ei tuvastanud, et N. Lilitškinil oli tapmisele kihutamisel kättemaksumotiiv Ü.J. i suhtes seoses tema ametülesannete täitmisega. Seetõttu ei saa teda süüdi tunnistada

§ 114

lg 1 p 8 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemisele kihutamises, vaid ainult

§ 114

lg 1 p 2 järgi, kuna tal on kehtiv karistatus tapmise katse eest, mis mõisteti Tartu Maakohtu 17.05.2010 otsusega

§ 25lg 1, 2 - § 113 järgi (kd 3, tl 187-204).

Maakohus rõhutas, et N. Lilitškin kihutas J. Ustimenkot vangivalvurit tapma. See tegu jäi katse staadiumisse. Kuna osavõtjale mõistetakse karistus sama sätte järgi, mis täideviijale, on N. Lilitškini teo kvalifitseerimisel õige viidata ka

§ 25lõikele 2.

10. Nikolai Lilitškini süüdistus

§ 274lg 2 p 3 järgi 10.1 Kannatanu J.H.

u ütlustega on tõendatud, et 24.06.2017 hommikuse loenduse ajal Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas kontrollis ta koos teiste valvuritega kinnipeetavate tervislikku seisundit ja kambri üldist olukorda. Nad läksid N. Lilitškini kambrisse ja panid talle käerauad, mis olid käskkirjaga määratud. Käeraudade panemisele ta vastupanu ei osutanud. Kinnipeetavale oli koostatud käitumisjuhend, mille järgi pidid nad pärast toidukorda plastiknõud ära võtma. J.H. võttis kapilt plasttopsi, mille sees oli vedelik, ja hakkas sellega kambrist välja liikuma. N. Lilitškin ütles vene keeles, et ta selle tagasi paneks. Ta ütles, et käitumisnõuete järgi peab ta selle ära võtma. Selle peale N. Lilitškin ägestus ja lõi vasaku jalaga vastu tema paremat kätt, milles oli tops. Löök tabas parema pöidla teist liigest ja topsi. Löögi 9 tagajärjel lendas topsi sisu vastu tema rindkeret ja nägu. Pärast loendust käis ta meediku juures, pöial oli valulik ja natukene turses. Valu oli tunda 1-2 päeva, tegemist oli kerge vigastusega, mis ei takistanud töö tegemist. Pärast löömist surusid nad N. Lilitškini kõhuli, kuid selle käigus pöial vigastada ei saanud. Nad suunasid kinnipeetava maha, jõudu ei kasutanud, ta ei hakanud vastu. N. Lilitškin ei tunnistanud end talle esitatud süüdistuses süüdi. Tema ütluste kohaselt tekkis tal valvuriga konflikt, kuna viimane võttis ära tema isikliku tee. Tal ei olnud õigust seda teha. Valvurid panid tal selja tagant käed raudu. Tal kästi akna juurde minna, ta allus. Valvurid tulid sisse, vaatasid, et tops on nähtaval kohal. Valvur võttis topsi. Süüdistatav vehkis jalaga, tops kukkus maha. Tegemist oli jalaga vehkimisega, mitte jalalöögiga. 10.2 Maakohus asus seisukohale, et kannatanu J.H. u, tunnistajate E-N.K. u ja A.P. a ühesuguste ütlustega on tõendatud, et 24.06.2017. a hommikuse loenduse ajal lõi N. Lilitškin Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ühe korra jalaga vastu vanemvalvur J.H. a paremat kätt, milles oli plastmasstops teega. Kannatanu ütlused tõendavad, et löök tabas tema parema pöidla teist liigest. Löök oli nii tugev, et topsis olnud tee paiskus kannatanule näkku ja rindkerele ning tabas ka 2 meetri kaugusel viibivat teist valvurit A.P. ka. Kuna J.H. täitis sel ajal Tartu Vangla vanemvalvurina hommikuse loenduse ajal kambrit kontrollides oma tööülesandeid, lõi N. Lilitškin J.H. ut, kes vangivalvurina on võimuesindaja, seoses tema ametikohustuste täitmisega. 10.3 Maakohtu arvates kannatanu ütlustes selle kohta, et N. Lilitškini jalalöök tekitas talle valu, ei ole alust kahelda. Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavad tunnistajate ütlused, kellele J.H. samal päeval ütles, et pöial on löögi tagajärjel valus. J.H. pöördus vigastuse fikseerimiseks ka Tartu Vangla valvemeediku poole. Kohtu hinnangul on tuvastatud, et N. Lilitškini tegu, jalaga vastu kannatanu kätt löömine, täidab

§ 121lg 1 objektiivse koosseisu, milleks on valu tekitanud kehaline väärkohtlemine.

Süüdistatav pani eelkirjeldatud teo toime kaudse tahtlusega (

§ 16lg 4).

Maakohus kvalifitseeris N. Lilitškini kuriteo

§ 274lg 1 järgi.

1. Karistused Süüdistatavatele karistust mõistes tõi maakohus välja muuhulgas järgmised asjaolud. 11.1 N. Lilitškin kannab karistust Tartu Maakohtu 29.10.
2. a otsuse alusel, millega karistati teda

§ 275ja § 121 järgi 7 kuu pikkuse vangistusega.

Seda karistust suurendati Tartu Maakohtu 17.05.2010 otsusega

§ 25

lg 1, 2 - § 113, § 418 lg 1 järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja mõisteti liitkaristuseks

§ 65

lg 2 alusel 6 aastat 8 kuud 26 päeva vangistust alates 29.10.2012 (kd 3, tl 166-182). Tartu Maakohtu 29.10.2012. a kohtuotsusega (kd 3, tl 207-211) karistati N. Lilitškini selle eest, et ta solvas vanglaametnikku (kehtiva

§ 275

järgi on tegemist väärteoga) ja füüsilise vägivalla kasutamise eest kaaskinnipeetava suhtes. Tartu Maakohtu 17.05.

1. a kohtuotsuse (kd 3, tl 187-204) järgi kannab N. Lilitškin karistust selle eest, et ta tegi tahtliku tapmise eesmärgil jahipüssist kaks lasku politseiametniku suunas, kes tuli kontrollima teavet tagaotsitava N. Lilitškini võimaliku asukoha kohta. Tulirelva ja laskemoona omamiseks ei olnud tal luba. Veel osundas maakohus Tartu Vangla iseloomustuses N. Lilitškini kohta esitatud asjaoludele 10 (kd 3, tl 163-165). 11.2 J. Ustimenkot on kriminaalkorras karistatud 2 korda, viimati Tallinna Linnakohtu 16.01.
2. a otsusega KrK § 141 lg 2 p 1, 2, 3 - § 15 lg 2 järgi 5 aasta pikkuse vangistusega, mis liideti

§ 65lg 1 alusel ja loeti kaetuks Tallinna Linnakohtu 15.03.2004. a otsusega Kr

K § 141 lg 2 p 1 ,2, 3; § 185 lg 2; § 144 lg 1; § 2073 lg 1; § 2074; § 2071 lg 1, 3; § 207 lg 3 p 1, 2, 3; § 101 p 1, 8; § 101 p 1, 5, 8 - § 15 lg 2 järgi mõistetud eluaegse vangistusega, mida ta kannab alates 12.11.2002 (kd 4, tl 5-6). Tallinna Linnakohtu 15.03.

1. a kohtuotsuse (kd 4, tl 7-43) järgi tappis J. Ustimenko nii röövimiste toimepanemise käigus kui ka isiklikest vaenulikest suhetest ajendatuna tulirelva kasutades viis inimest, lisaks tulistas näkku veel kahte inimest, kes said üliraskeid kehavigastusi, kuid jäid ellu. Lisaks kannab ta selle otsuse järgi karistust röövimiste eest, lõhkeaine trotüüli ebaseadusliku omandamise ja lõhkeseadeldiste valmistamise eest, trotüüli sisaldavate lõhkeseadeldiste kasutamisega võõra vara tahtliku hävitamise eest eesmärgiga varastada selles majas asuvast kauplusest tulirelvi ja laskemoona, samuti tulirelvade ja laskemoona varguse ning laskemoona röövimise eest. Tallinna Linnakohtu 16.01.
2. a kohtuotsusega (kd 4, tl 44-46) karistati J. Ustimenkot
3. ja
4. aastal toimepandud viie röövimise eest (üks jäi katse staadiumisse). Röövimiste toimepanemisel lasti kannatanutele näkku gaasi, ühel korral ähvardati noaga ja viimasel korral kasutati müüja ähvardamiseks püstolit. Ka J. Ustimenko puhul tõi maakohus välja Tartu Vangla 02.03.2017 iseloomustuses esitatud asjaolud (kd 4, tl 1-2). 11.3 Maakohus leidis, et J. Ustimenkot tuleb karistada

§ 121

lg 2 p 3 järgi ühe aasta vangistusega, arvestades ühe teo puhul

§ 57

lg 1 punktis 6 sätestatud karistust kergendavat asjaolu ning teise teo puhul seda, et ta põhjustas S.M. le kerge vigastuse kaudse tahtlusega. See näitab, et J. Ustimenko süü ei ole suur.

§ 263lg 1 p 2 järgi tuleb J.

Ustimenkot karistada samuti üheaastase vangistusega. Kaks tegu, mis vastavad

§ 274

lg 2 p 3 kvalifikatsioonile, on toime pandud lühikese ajavahemiku, kolme kuu jooksul. Ähvardused vanglaametnike suhtes on olnud ühesuguse sisuga, kantud 14.02.2017. a ründest.

§ 274lg 2 p 3 järgi tuleb J.

Ustimenkole mõista samuti üheaastase vangistusega.

§ 25

lg 6 kohaselt on süüteokatse puhul võimalik karistust kergendada, kohaldades

§ 60sätteid.

Kohus ei pidanud J. Ustimenko karistuse kergendamist Ü.J. i tapmiskatse puhul põhjendatuks, kuna tegemist oli pikalt planeeritud ja ettekavatsetud ründega. See näitab J. Ustimenko tegevuse suurt ohtlikkust. Kandes karistust mitme inimese tahtliku tapmise eest, oli J. Ustimenko ka vangistuse kandmise tingimustes valmis uuesti ründama inimelu. Karistuse mõistmisel J. Ustimenkole

§ 25

lg 2 - § 114 lg 1 p 4, 8 järgi võttis maakohus arvesse seda, et tegu jäi katse staadiumisse, sellel ei olnud raskeid tagajärgi, kannatanu sai ainult kergeid kehavigastusi. Seega ei olnud konkreetse teo puhul tema süü nii suur, et oleks põhjendatud mõista vangistus üle sanktsiooni alammäära. Maakohus mõistis J. Ustimenkole 8 aastat vangistust. Liitkaristus

§ 64

lg 1 alusel mõisteti asperatsioonipõhimõttel, s.t suurendati üksikkaristustest raskeimat ning mõisteti 9 aasta pikkuse vangistus. Kuna J. Ustimenko kannab Tallinna Linnakohtu 16.01.2008. a otsusega liitkaristusena mõistetud eluaegset vangistust, tuleb talla

§ 65

lg 2 alusel mõista liitkaristuseks kogumis nimetatud kohtuotsusega eluaegne vangistus, mille kandmise algusajaks lugeda 12. november 11 2002. 11.4 Maakohus oli seisukohal, et

§ 274lg 1 järgi süüks arvatud teo toimepanemise eest on võimalik karistada N.

Lilitškini sanktsiooni alammäärale lähedase vangistusega, arvestades tema süü suurust. Ühekordse löömisega ei põhjustanud N. Lilitškin kannatanule mingeid vigastusi, vaid ainult pöidla valulikkuse. N. Lilitškini eesmärk ei olnud kannatanu suhtes vägivalla kasutamine, vaid tema käest topsi kättesaamine. Tapmisele kihutamise eest tuleb N. Lilitškini karistada sama pika vangistusega nagu J. Ustimenkot, s.o 8 aasta pikkuse vangistusega. Kuigi N. Lilitškin ei ole kuriteo täideviija

§ 21mõttes, ei ole kohtu hinnangul tema teosüü väiksem.

N. Lilitškin kasutas ära olukorda, kus J. Ustimenko oli kergelt mõjutatav ja valmis tegema kõike, mis tema arvates oleks viinud teda lähemale oma eesmärgile pääseda karistust kandma Venemaale. Selline manipulatiivne tegevus kaaskinnipeetava kihutamises kõige raskemale, s.o inimese elu vastu suunatud kuriteole, vangivalvuri tapmisele, on väga ohtlik. J. Ustimenko mõjutamisega käivitas N. Lilitškin sündmuste ahela, mis ei allunud enam tema kontrollile ja mis tema nägemuses pidi lõppema teise inimese surmaga. MAAKOHTU

1. JUUNI 2019 MÄÄRUS
2. Tartu Maakohtu
3. juuni
4. a määrusega jäeti rahuldamata N. Lilitškini kaitsja M. Paabumetsa taotlus tõlkida vene keelde kriminaalasja nr 1-18-6989 kohtuistungi protokoll. KrMS § 10 kohaselt on kohtumenetluse keel eesti keel. Menetlusdokument (sh protokoll) koostatakse eesti keeles. Säte ei näe ette kohtuistungi protokolli tõlkimist süüdistatavale. Ka KrMS § 10 lg-st 6 ei kohaldu: N. Lilitškinile on esitatud süüdistus, ta on antud kohtu alla ning läbi viidud on ka I astme kohtu menetlus. Seega on N. Lilitškin saanud süüdistusest aru. Tegemist ei ole ka menetluse õigluse tagamise seisukohast olulise dokumendiga, kuivõrd kohtumenetluse pooltele on selles olev informatsioon teada. Protokollis fikseeritakse kohtuistungil toimunu, st tegemist ei ole uue teabega. N. Lilitškin viibis kõikidel kohtuistungitel. Tõlgi abi kohtumenetluse käigust arusaamiseks oli talle tagatud. Seega oli ta teadlik uuritud tõenditest, kannatanute, tunnistajate ja kaassüüdistatava ütlustest. Samuti on tal võimalik enne apellatsiooni esitamist tutvuda motiveeritud vene keelde tõlgitud kohtuotsusega, kus kajastatakse ütlusi, millega kohus mingi asjaolu tõendatuks loeb. Süüdistataval on võimalus apellatsioonis tähelepanu juhtida sellele, mis tema arvates ei ole õige. Kohtuistungi eesti keeles protokolli koopia valmib
5. juuniks 2019 ja seda on süüdistataval õigus saada. Kohtutoimikuga on süüdistataval õigus tutvuda kaitsja vahendusel. MÄÄRUSKAEBUS
6. N. Lilitškini kaitsja palub Tartu Maakohtu
7. juuni
8. a määruse tühistada ja teha uue määruse, millega rahuldada taotlus kohtuistungi protokolli vene keelde tõlkimiseks. Kohtuistungi protokoll on menetluse õigluse seisukohast oluline dokument. Tõlke tagamata jätmisel puudub süüdistataval võimalus kontrollida ja kõrvutada kohtu järeldusi ja hinnanguid tunnistajate ja kannatanute ütlustega, mis on kirjas protokollis. Tõlkimine tagaks süüdistatavale võimaluse kontrollida kohtu järelduste õigsust kohtuistungi protokollist tulenevalt. Riigikohus asus lahendis nr 3-1-1-107-03 seisukohale, et kriminaalmenetluse olulist rikkumist ei saa sedastada, kui kohtualusele võimaldatakse lugeda eestikeelset kohtuistungi protokolli vene keeles. Seega tuleks ka N. Lilitškinile tagada võimalus tõlgi vahendusel eestikeelset protokolli 12 lugeda. Kohtutoimikus olevast istungi protokollist arusaamine ei nõua juriidilisi, vaid keelelisi teadmisi. Kaitsja võib süüdistatavale küll kohtuistungi protokolli tutvustada, ent mitte tõlkida. Tegemist on kohtudokumendiga, mis tuleks vastavalt KrMS § 10 lg-le 6 tõlkida. Süüdistatav võib ka iseseisvalt apellatsiooni esitada. APELLATSIOONID
9. J. Ustimenko kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi palub tühistada Tartu Maakohtu
10. mai 2019.a. otsus J. Ustimenko süüdimõistmises ja karistamises

§ 121lg 2 p 3 järgi S.M.

t puudutavas episoodis ja mõista ta selles osas õigeks. Samuti taotleb kaitsja tühistada maakohtu otsus J. Ustimenko süüdimõistmises ja karistamises

§ 25

lg 2 - § 114 lg 1 p 4,8 järgi ja kvalifitseerida tema tegu ümber

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi.

Alternatiivselt taotleb kaitsja eelnimetatud teo ümberkvalifitseerimist

§ 25lg 2 - § 118 lg 1 p 5 järgi, vähendades vastavalt ka mõistetavat karistust.

Mistahes eelneva taotluse rahuldamisel, vähendada J. Ustimenkolt väljamõistetud menetluskulusid. 14.1 Kannatanu S.M. episoodis leiab kaitsja, et J. Ustimenko tegevusel on vaieldamatult seos S.M. seljal väikese nahamarrastuse tekkega, kuid kaitsja arvates ei ole tegemist

§ 121lg 1 koosseisupärase teoga.

Videomaterjalilt on üheselt näha, et S.M. peatub koridoris J. Ustimenko juures ja pöörab kehaga tema poolt. On üsna selge, et S.M. on oma käitumisega järgneva sündmusteahela vallandaja. Järgneb tõuge rinna piirkonda J. Ustimenko poolt, millele järgnevalt lööb kannatanu ülikiire rusikalöögiga J. Ustimenko põrandale pikali ja lahkub. Edasi tõuseb J. Ustimenko põrandalt ja üritab tema põrandale löönud kannatanut rünnata, kuid see ei õnnestu, mida on kohus piisava põhjalikkusega käsitlenud. Kusjuures ükski löök ei tabanud S.M. t. Edasi toimub valvuri vahendusel S.M. kambrisse paigutamine ja selle käigus marrastas viimane komistades kambrisse taganemisel selga. Tegemist ei olnud ulatusliku marrastusega ja kannatanu enda ütluste kohaselt valu ta ei tundnud. Oli ebamugavustunne, mis ei ole karistusõiguslikult tähenduslik asjaolu. 14.2

§ 25lg 1, 2 - 114 lg 1 p 4, 8 järgi kvalifitseeritud episood.

14.2.1 Kaitsja hinnangul ei ole ühegi tõendiga ümber lükatud J. Ustimenko ütlused selles, et N. Lilitškiniga oli neil omavaheline kokkulepe valvuri, Ü.J. i tapmiseks, kuid ta loobus sellest vabatahtlikult enne täideviimisele asumist ja otsustas nn veristamise kasuks. J. Ustimenko täideviijana saab sellisena vastutada üksnes tegeliku tagajärje, mitte kokkulepitud tagajärje eest, mille saavutamisest ta tegelikkuses loobus. J. Ustimenko käitumisele hinnangu andmisel tuleks arvestada ka tema ütlustega. 14.2.2 Kui J. Ustimenko ei oleks loobunud Ü.J. i tapmisplaanist, oleks ta löönud külje peal, s.o horisontaalsuunalise löögiga unearterisse, nagu soovitas N. Lilitškin (kohtuotsus p. 151). Alt üles vertikaallöögiga unearterisse lühikese žiletiotsaga tabada on oluliselt rohkem kui täppisteaduslik ülesanne. Sellises teo eest tapmiskatses süüdimõistmine peaks põhinema väga konkreetsel ja detailsel eksperdi arvamusel. Praegu on see lihtsalt põhjendamatu. 14.2.3 Kaitsja arvates on kohus lasknud end mõjutada kohtumeditsiini eksperdi oletuslikust arvamusest võimaliku traagilise tagajärje suhtes. Eluohtlikus piirkorras oli tegemist üksnes 13 marrastustega ja ekspert on tegelnud oletusliku arvamuse andmisega. Kaebaja arvates saab J. Ustimenko vastutada üksnes tegelikult saabunud tagajärje järgi, so

§ 121lg 2 p 2,3 järgi.

Kuivõrd terariistaga näovigastuste tekitamine võib olla nägu oluliselt moonutavaks ravimatuks vigastuseks, siis kaebaja arvates saaks J. Ustimenko teole maksimaalselt omistada

§ 118lg 1 p 5 tähenduse.

1. Süüdistatav J. Ustimenko soovib, et kohtuotsus tühistataks tema süüdimõistmises tapmiskatses. Kuigi N. Lilitškin ärgitas valvurit tapma, ei olnud temal valvuri löömisel tapmise eesmärki. S.M. episoodis leiab J. Ustimenko, et kannatanu lõi end ise ära. Kannatanu ise provotseeris olukorra. Selles süüdistuses tuleks ta õigeks mõista. J. Ustimenko märgib veel, et N. Lilitškini kaitsja kaebus rajaneb võltsitud tõendil, mille N. Lilitškin ise kirjutas. Kaebuse eesmärk on kohut eksitada.
2. N. Lilitškini kaitsja advokaat Marko Paabumets taotleb tühistada täielikult Tartu Maakohtu otsus N. Lilitškini süüditunnistamises

§ 25

lg 2 ja § 22 lg 2 - § 114 lg 1 p 4 ja

§ 274lg 1 järgi ja teha uus otsus, millega mõista N.

Lilitškin neis süüdistustes õigeks. 16.1 Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõigust, valesti hinnanud tõendeid, mis on kaasa toonud väära kohtuotsuse ning põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. 16.2 Süüdistus

§ 274lg 2 p 3 järgi Kaitsja on seisukohal, et N.

Lilitškini süü ei ole selles episoodis tõendamist leidnud ning kohtu poolt nimetatud tõendid ei tõenda N. Lilitškini süüd. Maakohus on valesti hinnanud tõendeid. J.H. u ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd nendes esineb vastuolu. Kaitsja on seisukohal, et kannatanu on erinevalt käsitlenud löömisega seotud asjaolusid ning löögi tagajärge, valu aistingut. Siinkohal ongi küsitav, kas N. Lilitškini poolt jalalöök topsi pihta, mis võis riivata ka kannatanu kätt, on piisav selleks, et omistada süüdistatavale tema teo tagajärjel kannatanule valuaistingu tekkimise võimalust. Kannatanu meditsiinilisel läbivaatusel ei tuvastanud medtöötaja kannatanu pöidla valulikkust ning kannatanu väide, et pöial oli valulik või et kannatanu sai löögi tagajärjel valu tundma, ei ole usaldusväärsete tõenditega tõendamist leidnud. N. Lilitškini löök jalaga topsi pihta, millega võis jalg riivamisi tabada ka kannatanu pöialt, ei kvalifitseeru

§ 121lg 1 koosseisuna.

N. Lilitškin tuleb

§274lg 1 järgi õigeks mõista.

16.3 J. Ustimenko süüdistus vangivalvur Ü.J. i tapmise katses ja N. Lilitškini süüdistus tapmiskatsele kihutamises ning kaasaaitamises. 16.3.1 Kaitsja on seisukohal, et maakohtu järeldus J. Ustimenko ütluste usaldusväärsuse kohta on alusetu ja põhjendamatu. Need on kaitsja hinnangul ebausaldusväärsed ja maakohus ei oleks pidanud nendega otsuse tegemisel arvestama. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et J. Ustimenko ütluste kohaselt kihutas N. Lilitškin teda Ü.J. i tapma, kuid tema otsustas ainult vigastusi tekitada. Kohtu seisukoht, et kogutud tõenditega on leidnud tõendamist N. Lilitškini ja J. Ustimenko kavatsetus (

§ 16lg 2) vangivalvur tappa on alusetu ja põhjendamata ning väär.

Nende omavahelisest kirjavahetusest ei nähtu, et N. Lilitškin oleks kihutanud J. Ustimenkot Ü.J. i tapma. 14 16.3.2 Kaitsja osundab N. Lilitškinilt läbiotsimisel 08.03.2017 ära võetud kirjade seas leitud J. Ustimenko kirjale. Selles kirjast järeldub, et N. Lilitškin on varem J. Ustimenkole öelnud, et valvuritel tuleb pead maha võtta, ehk tappa. Selle kirja on kirjutanud J. Ustimenko. Maakohus on valesti hinnanud tõendit ja teinud valed järeldused. N. Lilitškin ei ole öelnud J. Ustimenkole, et valvurite pead tuleb maha lõigata. 16.3.3 Kaitsja toob välja maakohtu seisukoha teises kirjas, millel üleval servas kuupäev 2324.02, kirjutatule. Kaitsja hinnangul nähtub sellest J. Ustimenko kahetsus, et tal õnnestus ainult vigastusi tekitada, sest žilett ei läinud õigesti ja emotsioonid kasvasid üle pea, st tema eesmärk ei olnud vigastusi tekitada ja ta teatab sellest ka N. Lilitškinile. Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas antud kiri tõendab N. Lilitškini süüd. See, et N. Lilitškin praalib pärast J. Ustimenko rünnet oma kaebustes J. Ustimenko tegudega, ei tähenda ega tõenda N. Lilitškini poolt J. Ustimenko kihutamist tapatööle, veelvähem Ü.J. i tapmisele. 16.3.4 Kaitsja on seisukohal, et maakohus on valesti hinnanud tõendeid. Nimelt ei ole eluliselt usutav, et E.V. vangla ametnikuna, ei teadnud tööle tulles 15.02.2017 sellest, et J. Ustimenko ründas 14.02.2017 vangivalvurit. Eluliselt usutav on, et sellest sai ta teada juba 14.02.2017 või hilisemalt 15.02.2017 hommikul, arvestades võimalikku suhtlust kolleegidega. E.V. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd moonutavad tõde ja on antud eesmärgiga süüstada või luua tõendit N. Lilitškini süü tõendamiseks. N. Lilitškin viibis kinnises kambris ega saanudki teada 14.02.2017 toimunud Ü.J. i ründamisest enne kui pärast E.V. ga suhtlemist. 16.3.5 Kaitsja osundab maakohtu otsuse p-le

1. Kaitsja hinnangul on E.V. ütlused selle kohta nagu oleks N. Lilitškin näidanud talle kuidas J. Ustimenko lõi habemenoa žiletiteraga valvurit, ebausaldusväärsed ja valed, kuivõrd ei ole kooskõlas J. Ustimenko ütlustega. Maakohtu järeldused sellest, et N. Lilitškin pidi teadma, kuidas J. Ustimenko kavatseb valvurit rünnata ei ole põhjendatud, kuivõrd see on pelgalt oletus ja spekulatsioon, millel puudub igasugune tõenduslik alus. 16.3.6 Otsuse p.170 on maakohus toonud ära J. Ustimenko kirja oma naisele. Kaitsja hinnangul nähtub sellest kirjast, et J. Ustimenko rünne valvuri vastu on seotud isikliku vihaga. Kirjas puudub viide sellele, et seda rünnet oleks plaanitud koos N. Lilitškiniga. 16.3.7 Otsuse p.171 on maakohus ära toonud J. Ustimenko kirja või isiklikud märkmed.(kd 2 tl 145-146). Neist ei tulene, et teo kaasaaitajaks oleks olnud N. Lilitškin. 16.3.8 Otsuse p.172 on maakohus ära toonud J. Ustimenko märkmed (kd 2, tl 158 -159 kardavad!“ Nimetatud märkmetest tuleneb, kuidas J. Ustimenko valdab žiletiga löögi tehnikat. Puuduvad aga viited sellele, nagu oleks N. Lilitškin kuidagi kaasa aidanud teole. Teo hilisem praaliv avalik heakskiit N. Lilitškini poolt, ei saa olla teole kihutamine. 16.3.9 Otsuse p.174 on maakohus ära toonud J. Ustimenko märkmed (kd 2, tl 156 -157). J. Ustimenko kinnitab oma isiklikes märkmetes, et lõikas menti, tegi seda avalikult, hoiatas kõiki, et tema üksinda tegi seda. Ta ei viita kordagi sellel, et oleks saanud mingisugustki kaasabi või kihutust N. Lilitškinilt. 16.3.10 Kaitsja ei ole nõus kohtu seisukohaga otsuse p-s.
2. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukoha selles, et J. Ustimenko märkmetest või kirjadest võiks järeldada, et ta näeb nendes 15 N. Lilitškinit kaasosalisena. Vastupidi, ühtegi sellist käsitlust märkmetes ega kirjades ei esine. 16.3.11 Kaitsja ei ole nõus kohtu seisukohaga p-s
3. Kaitsja arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et J. Ustimenkol esines kättemaksumotiiv Ü.J. i suhtes. Kaitsja ei nõustu aga kohtuga selles, et esines teine rünnet käivitav tegur, milleks oli N. Lilitškini poolt lubatud võimalus lahendada läbi valvuri tapmise oma isiklikke probleeme ja pääseda karistust kandma Venemaale. Selle kohta puuduvad usaldusväärsed tõendid ning see pole ka eluliselt usutav. 16.3.12 Kaitsja toob välja kohtu seisukoha otsuse p-s
4. Maakohtu otsusest puuduvad põhjendused, miks pidi N. Lilitškin tahtma tappa just Ü.J. i, mistõttu on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme ning maakohtu otsus kuulub tühistamisele. Arvestades N. Lilitškini suhtumist Eesti riigivõimu ja ametnikesse, saab väita, et suhted valvur Ü.J. iga olid pigem head. 16.3.13 Kaitsjale jääb arusaamatuks kohtu seiskoht p-s
5. Selgusetuks jääb, millega pälvis kohtu erilise usalduse J. Ustimenko. Maakohus ei nimeta otsuses, milliste tõenditega kattuvad J. Ustimenko ütlused. J. Ustimenko poolt Ü.J. i ründamise järgselt jätkuvad tapmisähvarduse valvurite Ü.J. i ja S.M. i suhtes annavad kinnitust iseseisva teotahte olemasolust ründes Ü.J. i vastu nii 14.02.2017 kui ka tapmisähvardustes valvurite vastu. 16.3.14 Kaitsja ei nõustu maakohtuga ka p-s
6. N. Lilitškinile esitati süüditus

§ 25lg 1,2-22 lg 2,3-114 lg 1 p 4,8 järgi.

Kihutaja tahtlus peab ulatuma lõpuleviidud põhiteoni, kuriteokatsele kihutamine ei ole karistatav, mistõttu oleks maakohus pidanud N. Lilitškini süüdistuses

§ 25lg 1,2-22 lg 2,3-114 lg 1 p 4,8 järgi õigeks mõistma.

Maakohus on N. Lilitškini süüditunnistamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 16.3.15 Kaitsja osundab, et maakohus tuvastas, J. Ustimenkol kättemaksumotiivi, mis tähendab seda, et mingisugust teootsuse esile kutsumist J. Ustimenko ei vajanud, kuivõrd tal oli põhiteo tahtlus juba olemas. Tema kirjad ja märkmed on pärit ajast pärast tegu ega käsitle N. Lilitškini poolt tema kallutamist Ü.J. i tapmisele. 16.3.16 Apellant on seisukohal, et maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud tulenevalt KrMS § 3051. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, hinnanud valesti tõendeid, mis on viinud ebaseadusliku otsuseni. Mitte vähemtähtis ei ole menetlusõiguse rikkumine otsuse põhjendamatuse osas KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, kus otsus on kohtu seisukohtadelt vastuoluline ja kohus ei põhjenda enda seisukohti, miks arvestab valikuliselt tunnistajate ütlustega süüdistatava süü tuvastamisel. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukohal, et kohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, vääralt hinnanud tõendeid ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust

§ 25

lg 2 ja § 22 lg 2 - § 114 lg 1 p 4 ja

§ 274lg 1 järgi N.

Lilitškini süüditunnistamisel. Maakohtu otsus kuulub selles osas tühistamisele ja N. Lilitškin õigeks mõistmisele temale esitatud süüdistuses.

1. Süüdistatav N. Lilitškin vaidlustab kohtuotsuse tervikuna, taotleb kohtuotsuse tühistamist ning enda õigeksmõistmist. Kaebaja arvates on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust, kohtuotsuses puuduvad põhjendused, kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele. Kohtulik arutamine oli ühekülgne ja puudulik, valesti kohaldati materiaalõigust. 17.1 N. Lilitškin toob välja sündmuste kronoloogia, muuhulgas märkides, millisel ajavahemikul millises vangla sektoris ta asus. Asjaolu, et J. Ustimenko valetab tema peale, on 16 tõendatud 03.05.2019 vangla dokumendiga. Edasi toob apellant välja põhjused, miks E.V. teda laimab. N. Lilitškin on korduvalt pöördunud vangla administratsiooni poole, et vahetatakse välja kontaktisik, sest E.V. kasutab ära ametiseisundit. 17.2 Ülekuulamisel N. Lilitškin teatas, et tal on J. Ustimenko kirjad neljal lehel, kus ta kirjutab vanglaametniku Ü.J. i ründamisest kättemaksuks. E.V. nägi J. Ustimenko kirju. N. Lilitškin küsis kontaktisikult markerit, et J. Ustimenkolt saadud kirjades (milles viimane rääkis plaanist tappa vanglaametnik, tappa kõiki eestlasi, kirjeldas, kuidas valmistas tapariista) märgistada kohtu jaoks olulised kohad. N. Lilitškin pakkus neid kirju tooma minna, kuid uurija A.M. ütles et pole vaja. Pärast ülekuulamiselt kambrisse tagasi tulekut ta avastas, et kõik kirjad, ümbrikud, samuti kohtudokumendid, jms olid kadunud. N. Lilitškin avaldab pahameelt temalt läbiotsimisel ära võetud kirjade ja muude tema jaoks tähtsust omavate paberite üle, leides, et rikuti tema põhiseaduslike õigus. Vangla personal pani toime kuriteo. Pärast tema laimamist E.V. poolt alustati süüdistusele sobivate tõendite kogumist. Kaebaja taotles maakohtus, et prokuröri tõendeid, mis on ebaseaduslikul teel saadud, kohus vastu ei võtaks, kuid kohus keeldus taotlust rahuldamast. 17.3 Apellant esitas korduvalt taotlusi tutvustada talle kriminaalasja materjale. Seda talle ei ole võimaldatud. Sellega takistatakse tal realiseerimast oma kaitseõigust. Veel peab kaebaja vajalikuks rõhutada, et inimene loetakse seni süütuks, kuni teda ei ole süüdi tunnistatud. Kaebaja teeb etteheiteid meediale, kus räägiti temast kui kurjategijast. Sellega kahjustati tema õigust õiglasele kohtupidamisele. Süüdimõistev kohtuotsus ei oma endas vähimatki seaduslikku alust. N. Lilitškin nõuab, et kohtusse kutsutaks ülekuulamiseks N.K. , M.K. ning kõrvutada tema ja nimetatud isikute ütlusi. Kaebaja esitab ka dokumendid pöördumise kohta administratsiooni poole, sest teadis juba varem, et J. Ustimenko teda laimas. 17.4 Kohus takistas tal realiseerimast oma õigusi menetlusosalisena tunnistajate ristküsitlemisel ning kohtusse ei kutsutud tema poolt taotletud tunnistajaid. Sellega rikuti tema õigusi ning ei koheldud võrdselt vastaspoolega. Kaebaja hinnangul on prokuratuuri süüdistus J. Ustimenko teole kaasaaitamises tõendamata. Kirjavahetuse ei ole ühtegi viidet mingisuguselegi kokkuleppele J. Ustimenkoga või tema kihutamisele panna toime kuritegu. N. Lilitškin ei eita, et suhtles J. Ustimenkoga, kuid osutas talle vaid abi tema õiguste teostamisel (nt edastas dokumente, mille loetelu kaebaja esitab). 17.5 Tõendamaks E.V. valet ja laimu, tuleb vanglast välja nõuda videosalvesitis või DVD kambrist 1030, kus kaebaja lõhkus akna. Salvestis tõendab E.V. valet, et ta väidetavalt suhtles temaga läbi ukse akna. Samuti tuleb nõuda vanglalt videosalvestised turvakaameratest sektoris E-1, mis näitavad ära E.V. kehakeele. Apellant viitab E.V. ütlustele ning märgib, et E.V. on tema sõnu valesti mõistnud, on võtnud kinni esimestest sõnadest, tervikust välja rebinud mõtte. N. Lilitškin kinnitab, et mitte mingitel asjaoludel, ei ole ta E.V. le öelnud, et ta õpetas J. Ustimenkot tapma või lõikuma. Kaebaja kahtleb, et E.V. mitme aasta möödudes saab täpselt mäletada tema poolt öeldud sõnu. Tal tekib arvamus, et E.V. u on õpetatud. N. Lilitškin kinnitab, et ta ei saanud kuidagi teada, et J. Ustimenko ründas Ü.J. i, sest ta asus sel ajal hoopis E-1 sektoris kambris
2. Kuna ta ei teadnud ründest midagi, ei saanud ta ka väidetavalt uhkustada E.V. le, et tema õpetas J. Ustimenkot seda tegema. E.V. vale on tõendatud kohus üle kuulatud tunnistaja K.K. i ütlustega. 17 17.6 N. Lilitškin taotles menetluse lõpetamist selles episoodis ning asja saatmist politseisse, kuid kohus põhjendusteta ning seadusliku aluseta seda taotlust vastu ei võtnud. Maakohtus selgus, et väidetavalt oli N. Lilitškin kirjutanud J. Ustimenkole kirja, kus ta kihutas viimast üles Ü.J. i tapma ning need kirjad olevat J. Ustimenko saatnud oma naisele. N. Lilitškin taotles maakohtult, kohus nõuaks J. Ustimenko naiselt välja nimetatud kirjad. Kaebaja osundab, et kõigil isikutel on õigus sõnavabadusele ja vabale eneseväljendusele. N. Lilitškini arvates J. Ustimenko oma kirjades väljendas oma isiklikke veendumusi ja arvamusi. N. Lilitškin veelkord rõhutab, et pole ühtegi kirja, mis tõendaksid tema poolt J. Ustimenko kihutamist Ü.J. i tapmise toimepanemisele. Vangla kontrollis tema kirju ning ei tuvastanud mingit kuritegu. Uurijalt tuleb välja nõuda N. Lilitškini ülekuulamise videosalvestis, tutvuda sellega ning lisada asja materjalidele. Võimud ei ole midagi ette võtnud, et N. Lilitškini kaitsta vale ja laimu eest. Puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid tema süüdistust, kõik on väljamõeldis. Kohtuotsuse tekst vaid kordab süüdistust. Kohus ei ole välja toonud põhjusi, miks tema ütlustega ei arvestata. J. Ustimenko kirjad on kirjad temale endale ning neil ei ole mingit puutumust N. Lilitškiniga. Ühtegi motiivi tahta Ü.J. i tappa, kaebajal ei ole ning seda pole ka tuvastatud. 17.7 Kohus väljus süüdistuse piirest. Süüdimõistev kohtuotsus ei ole õiglane, kuna põhineb ebaseaduslikult saadud tõenditel - pettusel, ametiseisundi ärakasutamisel, võltsimisel, valel. Tegemist on ka sõna-sõna vastu olukorraga, tema sõna J. Ustimenko sõna vastu. Kohus ebaseaduslikult piiras kaebaja õigusi, sealhulgas viimase sõna õigust. Kohus rikkus tema õigusi ka sellega, et ta soovis koguda veel täiendavaid tõendeid, mida ütles oma viimases sõnas. Seda võimalust aga ei antud ning istungit edasi ei lükatud. 17.8 Süütuse presumptsiooni rikkumise eest nõuab N. Lilitškin 3x 40 000 eurot erinevate õiguste rikkumiste eest. Ta ei peaks olema kinnipeetav, kuna kohtuotsus ei ole jõustunud. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid apellatsioonide juurde. Kaitsja M. Paabumets lisas apellatsioonile, et maakohus on kohaldanud N. Lilitškini suhtes alusetult vahistamist. Kohtu seisukoht on põhjendamata ning süüdistatav tuleb vahi alt vabastada. Prokurör palus jätta kaitsjate ja süüdistatavate apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Maakohtu
4. juuni määrus.
5. Nimetatud määrusega jättis maakohus rahuldamata N. Lilitškini kaitsja M. Paabumetsa taotluse antud kriminaalasjas kohtuistungite protokolli kirjalikuks tõlkimiseks vene keelde. 19.1 Kaitsja maakohtu määruses esitatud seisukohtadega ei nõustunud. Kaebaja ei nõustu maakohtuga selles, et istungiprotokoll ei ole menetluse õigluse seisukohalt oluline dokument. Kui protokoll ei ole tõlgitud süüdistatava emakeelde, puudub tal võimalus kontrollida ja kõrvutada kohtu järeldusi ja hinnanguid otsuses tunnistajate ja kannatanute ütlustega, mis on kirjas protokollis. Veel märgib kaebaja, et kaitsjal ei ole kohustust ise tõlkida kohtuistungi 18 protokolli. Kaitsja taotluse rahuldamata jätmisega kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. rikkus maakohus oluliselt 19.2 Kohtukolleegium ei pea kaebaja argumente põhjendatuteks ning jätab kohtumääruse muutmata. Maakohus ei ole kriminaalmenetlusõigust kaebuses toodud viisil rikkunud ning kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega. Vaieldamatult on õige, et kriminaalmenetluse keel on eesti keel ning kohtuistungi protokoll koostatakse eesti keeles. KrMS § 1561 lg 1 kohaselt on süüdistataval õigus saada kohtuistungi protokolli koopia. Selline õigus oli tagatud ka N. Lilitškinile. Maakohus osundas põhjendatult KrMS § 10 lg-le
6. Nimetatud sättes on ära toodud, millised dokumendid tuleb tõlkida kahtlustatavale või süüdistatavale, kui ta ei valda eesti keelt. Eelviidatud sätte loetelus kohtuistungi protokolli ei ole. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selleski, et käesoleval juhul ei ole kohaldatav KrMS § 10 lg 6 esimese lause teine alternatiiv, s.o menetluse õigluse seisukohalt olulise dokumendi tõlkimine süüdistatava emakeelde. 19.3 Ringkonnakohtu kolleegium leiab samuti, et kohtuistungi protokollis märgitud informatsioon on menetlusosalistele, teistehulgas süüdistatavale teada, mistõttu ei ole istungiprotokoll menetlus õigluse tagamise seisukohalt eelviidatud sätte valguses kirjaliku tõlke tegemiseks oluline dokument. Vaidlust ei ole asjaolus, et süüdistatav viibis ise kõikidel maakohtu istungitel ning seetõttu sai talle teatavaks istungitel uuritud tõendite sisu. Tõlge oli süüdistatavale tagatud kõikidel kohtuistungitel. Kaitseõiguse seisukohalt on oluline seegi, et ka süüdistatava kaitsjal oli võimalik tutvuda kohtuistungite protokollidega ning omalt poolt veenduda uuritud tõendite kajastatuse õigsuses. Lisaks märgib apellatsioonikohus sedagi, et võttes arvesse süüdistatava N. Lilitškini apellatsiooni sisu, saab järeldada, et süüdistatav sai kaebeõigust realiseerida täies mahus vähimagi sisulise takistuseta. Kokkuvõttes jätab kohtukolleegium kaitsja määruskaebuse kui põhjendamatu, rahuldamata. J. Ustimenko süüdistus

§ 121lg 2 p 3 järgi S.M.

episoodis. 20. J. Ustimenkot süüdistati selles, et 23.01.2017 kella 15.57 paiku kasutas ta Tartu Vanglas kaaskinnipeetava S.M. suhtes füüsilist vägivalda. J. Ustimenko lõi kannatanut vähemalt ühel korral käega paremale poole õla ja näo piirkonda ning vähemalt ühel korral jalaga keha piirkonda. J. Ustimenko intensiivse ründe tõttu kannatanu taganes vastu ust. Kannatanu S.M. le põhjustas süüdistatav füüsilist valu ning tekitas kehavigastuse - vasaku abaluu piirkonna 2,5 cm pikkuse marrastuse. 20.1 Maakohus analüüsis selle süüdistuse tõendeid ning tegi kindlaks, et J. Ustimenko lõi S.M. t vasaku käega õla piirkonda. Nimetatud löök kannatanule ei tekitanud valu, küll aga põhjustas valu põrkamine seljaga vastu kambriust. Süüdistatava löök ei täitnud

§ 121teokoosseisu.

Maakohtu hinnangul täidab aga süüteo objektiivse koosseisu asjaolu, et J. Ustimenko ründe tõttu taganes S.M. vastu kambriust ja sai vigastada. Maakohtu arvates on süüdistatava tegu põhjuslikus seoses kannatanu vigastusega. Kannatanu püüdis selg ees taganeda J. Ustimenko löökide vältimiseks, mistõttu ta vigastas selga vastu kambriust. Vigastus ei oleks tekkinud kui süüdistatav poleks rünnanud kannatanut ja teda lüüa üritanud. Jalaga lööki ei lugenud kohus tõendatuks, sest see ei tabanud. 20.2 J. Ustimenko leiab, et maakohus mõistis ta selles süüdistuses süüdi alusetult. 19 Kaaskinnipeetav oli ise provokaator ning lõi end ise ära. Kaitsja A. Sirendi leiab samuti, et selles episoodis tuleb J. Ustimenko õigeks mõista, sest ükski J. Ustimenko löök kannatanut ei tabanud. Seljale nahamarrastuse tekkimises kaitsealusel süüd ei ole ning see oleks ka ilma J. Ustimenkota võinud tekkida.

§ 121teokoosseisu kuuluv tagajärg puudub.

20.3 Eeltoodud kaebeargumendid maakohtu tõendipõhiseid seisukohtu ümber ei lükka, mistõttu ringkonnakohus J. Ustimenkot kannatanu S.M. kehalises väärkohtlemises õigeks ei mõista. Vähimgi mõistlik põhjus maakohtu sisukate seisukohtade kordamiseks siinkohal puudub. Maakohus analüüsis kõiki tõendeid ning tuvastas kannatanu S.M. , tunnistaja R-S.E. i ütluste, süüdistatava ütluste ning Tartu Vangla videovalvesüsteemi 9. eluosakonna valvekaamerate videosalvestuse alusel tõendamiseseme seisukohalt olulised asjaolud, mistõttu ongi J. Ustimenko vaidlusaluses süüdistuses süüdi mõistetud. (vt siinkohal ka maakohtu otsuse p-d 42-65, lk 12-16). N. Lilitškini süüdistus

§ 274lg 2 p 3 järgi kannatanu J.H.

u episoodis. 21. N. Lilitškini süüdistati selles, et 24.06.2017 kella 08.30 paiku, olles Tartu Vangla psühhiaatriaosakonna kambris nr 1221, kasutas ta ametiülesandeid täitva vanemvalvuri J.H. u suhtes füüsilist vägivalda, lüües vasaku jalaga ühel korral vastu kannatanu paremat kätt. Löömisega tekitas ta J.H. ule valu parema käe pöidlas. J.H. u käes olnud topsist paiskus leige tee J.H. ule näkku ja rindkerele. 21.1 Maakohus analüüsis kannatanu J.H. u, tunnistajate E-N.K. u, A.P. a, A.K. a ütlusi, samuti süüdistatava N. Lilitškini ütlusi (süüdistatav end süüdi ei tunnistanud, ta vehkis jalaga topsi suunas, kaitstes talle kuuluvat omandit), vangla õe O.R. u ettekannet ning luges tõendatuks, et süüdistuses märgitud kuupäeval ja kohas hommikuse loenduse ajal lõi N. Lilitškin ühe korra jalaga J.H. ule vastu paremat kätt, milles oli plasttops teega. Kannatanu kinnitas, et tugev löök tabas tema parema pöidla teist liigest. Topsis olnud tee paiskus kannatanule näkku ja rindkerele, samuti tabas 2 m kaugusel olevat valvurit A.P. ka. Maakohus ei kahelnud kannatanu ütlustes ka selles, et löök tekitas valu. Maakohus luges KrMS § 274 lg 1 teokoosseisu kõik tunnused täidetuks. 21.2 Süüdistatav N. Lilitškin ja tema kaitsja vaidlustasid maakohtu süüdimõistva otsustuse selles süüdistuses ning taotlevad N. Lilitškini õigeksmõistmist. Kaebajad leiavad, et süü ei ole tõendatud, tõendeid on valesti hinnatud ning J.H. u ütlused ei ole usaldusväärsed. Meditsiinilisel läbivaatusel kannatanu pöidla valulikkust ei tuvastatud. Väide, et kannatanu tundis pöidlal valu, ei ole usaldusväärselt tõendatud. N. Lilitškini jalalöök topsi pihta, millega võis riivamisi tabada J.H. u pöialt, ei kvalifitseeru

§ 121lg 1 koosseisuna.

21.3 Kohtukolleegium leiab, et nõrgad vastuargumendid maakohtu seisukohti ümber ei lükka, mistõttu N. Lilitškini J.H. u suhtes toimepandud kuriteos ei saa õigeks mõista. Maakohtu seisukohad põhinevad uuritud tõendite igakülgsel hinnangul, mille tulemusena on kohus põhjendatult tuvastanud süüdistuse seisukohalt olulised asjaolud. Ka apellatsioonikohtul tõendeid üle vaadates ei kujunenud maakohtust erinevat arvamust. N. Lilitškini süü vanemvalvuri J.H. ule jalalöögiga pöidlale valu põhjustamises on tuvastatud kahtlusteta. Kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mille põhjal võiks kannatanu ütluste tõele vastavuses kahelda. 21.4 Lisaks objektiivse teokoosseisu põhjendatult tõendatuks lugemisele on maakohus õigesti tuvastanud N. Lilitškinil subjektiivse teokoosseisu. Nimelt märkis maakohus õigesti, et 20 N. Lilitškin pani

§ 274lg 1 sätestatud kuriteo toime kaudse tahtlusega.

Lüües vanemvalvurile J.H. ule jalaga vastu kätt, pidi ta vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et tekitab sellega kannatanule valu. Kriminaalasjas tuvastati, et plasttops, mida hoidis käes J.H. , oli väike, mistõttu ei ole võimalik väikest topsi käest lüüa seejuures kätt tabamata. Kokkuvõttes leiab kohtukolleegium, et maakohtu seisukohad N. Lilitškini süüdimõistmises selles kuriteos on õiged, põhjendatud ning ammendavad, mistõttu kaebeargumentidele midagi enamat vastuseks tuua ei ole (vt ka maakohtu otsuse p-d 98-110, lk 22-24). J. Ustimenko süüdistus

§ 25lg 2 -§ 114 lg 1 p 4,8 järgi Ü.J.

i tapmiskatses. 22. J. Ustimenkot süüdistati selles, et 14.02.2017 kell 20.20 Tartu Vanglas E-2 eluosakonna kambris nr 1058, N. Lilitškini kihutamisel ja kaasaaitamisel, tahtliku tapmise eesmärgil, lõi käes oleva žiletiterast tehtud ründevahendiga ametiülesandeid täitnud vanemvalvurile Ü.J. ile kättemaksuks tema ametialase tegevuse eest ootamatult kaela piirkonda ning seejärel elutähtsate piirkondade kaitseks tõstetud vasaku käe küünarliigese piirkonda, tekitades Ü.J. ile süüdistuses kirjeldatud vigastusi. Süüdistatava tegu jäi lõpule viimata, sest valvur kaitses end, mistõttu J. Ustimenkol ei õnnestunud tekitada piisavalt sügavat haava. 22.1 Maakohus tunnistas J. Ustimenko eelkirjeldatud süüdistuses süüdi. Maakohtu hinnangul puudub vähimgi kahtlus asjaolus, kes, millal ning millisel viisil vanemvalvurit Ü.J. i ründas. Maakohtu hinnangul on kohtueelne uurimine õigesti J. Ustimenko süüteo hinnanud tapmiskatsena. 22.2 J. Ustimenko ja tema kaitsja ei ole maakohtu otsustusega eeltoodus nõus. J. Ustimenko leiab, et tema ei ole Ü.J. i tappa tahtnud, tema eesmärk oli vaid kannatanu nägu lõigata. Kui see ei õnnestunud, lõikas Ü.J. i kätt. N. Lilitškin ärgitas teda tapma, kuid see ei tähenda et ta ise seda soovis. Kaitsja A. Sirendi märgib, et ükski tõend ei lükka ümber J. Ustimenko ütlusi selle kohta, et kuigi N. Lilitškiniga oli neil kokkulepe valvuri tapmiseks, loobus J. Ustimenko sellest ja otsustas nn veristamise kasuks. Kaitsja arvates saab J. Ustimenko vastutada vaid tegeliku tagajärje eest. Kui J. Ustimenko ei oleks loobunud tapmisplaanist, oleks ta kannatanut löönud horisontaalsuunalise löögiga unearterisse. Kohus lasi end mõjutada kohtumeditsiinieksperdi oletusest võimaliku tagajärje suhtes. J. Ustimenko vastutus saaks olla vaid

§ 121

lg 2 pde 2,3 järgi, või siis maksimaalselt

§ 118lg 1 p 5 (kuna tekitas näovigastuse) järgi.

22.3 Käesolevas süüteoepisoodis puudub vaidlus selles, et süüdistuses märgitud ajal, kohas ja viisil ründas J. Ustimenko ametiülesandeid täitvat vanemvalvurit Ü.J. i. Vaidlust ei ole selleski, et ründevahendina kasutas J. Ustimenko žiletitera, millele oli tehtud umbes 10 cm pikkune paberist käepide. Žiletitera ulatus paberist välja 1,4 cm ulatuses. Samuti puudub vaidlus selles, millised vigastused J. Ustimenko Ü.J. ile žiletiteraga tekitas. Isiku ekspertiisiakti nr 17E-LÕI0032 kohaselt tuvastati Ü.J. il järgmised vigastused: lõikehaav vasaku küünarliigese välispinnal, pindmised lõikehaavad vasakul näopoolel ja kaela ülaosas vasakul, vasaku õla-ja küünarvarre sirutuspinnal alumises kolmandikus, värsked nahakriimustused kaela külgpinnal vasakul ka värske nahamarrastus paremal pool ninal. Lõikehaav vasaku küünarliigese välispinnal vajas õmblemist. (vt 1 kd, lk 192-193). 22.4 Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega selles, et J. Ustimenko tegu tuleks kvalifitseerida kaitsja pakutud viisil. Kohtukolleegiumi seisukoht on maakohtuga sama- J. Ustimenko rünne ja Ü.J. ile žiletiteraga vigastuste tekitamine on hinnatav vaid tapmiskatsena. J. Ustimenko väidab, et ta loobus N. Lilitškini kihutatavast tapmisest, tema tahtis valvurit vaid vigastada. 21 Kohtukolleegium N. Lilitškini rollil, samuti tema süüdistuse tõendatusel peatub eraldi allpool. Esmalt J. Ustimenko teo õigusliku hinnangu küsimus - kas tapmiskatse või mõni muu teokoosseis (

§ 121või § 118, nagu kaitsja apellatsioonis leitakse).

22.5 Eksperdi arvamusega on tuvastatud, et J. Ustimenko poolt Ü.J. ile tekitatud vigastused kaelal paiknevad elutähtsate veresoonte (vasak ühine unearter ja selle harud, vasak sisemine kägiveen ja selle harud) ning närvi (vasakpoolne uitnärv) läheduses. Eksperdi arvamuse kohaselt nimetatud veresooni ja närvi vigastades on tõenäoliselt võimalik sündmuskohalt võetud žiletiteraga tekitada kannatanu elu ohustavaid ja surma põhjustavaid tervisekahjustusi. Kohtukolleegium on seisukohal, et ainuüksi asjaolu, et J. Ustimenko valis kannatanu ründeks elutähtsate veresoonte ja närvi piirkonna, näitab süüdistatava soovi kannatanu tappa. Oluline on välja tuua sedagi, et kannatanu Ü.J. i vastupanu, samuti teise valvuri sekkumise tõttu jäi J. Ustimenko tapmistegu lõpule viimata. Oluline on seegi, et J. Ustimenko ei piirdunud vaid ühe löögiga, nt näovigastusega, vaid ta tegi korduvaid lööke kannatanu pihta - esmalt löök alt suunaga näo ja kaela piirkonda, teine ülevalt näo piirkonda, tabades alles kannatanu kaitsetegevuse tõttu (kannatanu tõstis käe näo kaitseks ette) tema vasakut küünarliigest. Seega ainuüksi eelnevalt väljatoodud teopilt näitab kohtukolleegiumi hinnangul, et J. Ustimenkol oli ründevahendit (žiletitera), ründepiirkonda (nägu-kael) ja löökide arvu arvesse võttes kindel eesmärk tappa vanemvalvur Ü.J. . 22.6 Lisaks välisele teopildile annab J. Ustimenko soovist kannatanu tappa, aluse järeldada veel teistestki kogutud tõenditest - eelkõige kirjadest, mida kohtukolleegium maakohtuga samases mahus siinkohal välja ei too, sest seda tegi maakohus juba küllaldaselt. Kriminaalasjas on läbiotsimise käigus ära võetud terve hulk kirju J. Ustimenkolt ja N. Lilitškinilt. J. Ustimenko tapmistahtluse kinnituseks piisab siinkohal vaid mõne kirja katke väljatoomisest. J. Ustimenko kirja katke, mis on Tartu Halduskohtu blanketil 14.02.2017 (2 kd, lk 145-146)„Jumal tänan sind 14.02.2017 eest, et sa mind sel päeval aitasid ja kinkisid mulle juhuse! Neid lõikuda“. Kirjaümbrikul (2 kd, lk 158-159) on J. Ustimenko kirjutanud: „Jah seal ei ole vaja kõvasti žiletiga lüüa. Seal on vaja õigesti lüüa. Saab ka kahe sõrmega nimetis- ja keskmise sõrmega kuni luudeni nende nägu ära lõikuda. Peamine on kindlameelsus ja löögi täpsus, löök peab olema kerge, kiire, plaanipäraselt sujuvalt nagu laine, nagu piitsaga ja žilett läbib sügavalt! See on ju žilett!“ Kirjadest tuleneb J. Ustimenko rahulolu tehtu üle, samas kirjeldab ka žileti kasutamise praktilist poolt, st kuidas seda tõhusalt kasutada. Veel on asjakohane välja tuua katke J. Ustimenko kirjast N. Lilitškinile, mis kannab kuupäeva 23-24.02, kus J. Ustimenko kirjutab: „Kolja, tahavad kaela määrida tapmiskatset, kuigi õnnestus sügav lõige teha ainult tema kätte. Molu on tal kriimustatud, sitalt kakles/kaklesin, žilett ei läinud õigesti, emotsioonid kasvasid üle pea“.( vt 2 kd, 184-193, maakohtu otsuse p 165). Ka kohtukolleegiumi arvates saab eeltoodud katkest teha maakohtuga samase järelduse J. Ustimenko kahetseb, et õnnestus vaid kannatanut vigastada, žilett ei läinud õigesti. 22.7 Eelnevat kokku võttes on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus J. Ustimenko põhjendatult süüdi tunnistanud Ü.J. i tapmiskatses. Kaitsja arvamus, nagu oleks maakohus lasknud end liialt palju mõjutada eksperdiarvamusest, ei ole õige. 22 Ekspert kirjeldas, millised vigastused ja millises piirkonnas kannatanul tuvastati. Võimatu on seejuures jätta tähelepanuta, millises elutähtsas piirkonnas kannatanu vigastused asusid ning millised tagajärjed võivad olla selles piirkonnas žiletiteraga tekitatud vigastustel. Asjaolu, et kannatanu vigastused ei olnud rasked, oli vaid juhus, teise valvuri sekkumine ning kannatanu kaitsetegevuse tulem, mitte aga J. Ustimenko väidetav loobumine Ü.J. i tapmisest. Kaitsja soovi pisendada J. Ustimenko ründe raskust kuni kehalise väärkohtlemiseni, edu ei saada.

1. J. Ustimenko kaitsja A. Sirendi märkis apellatsioonis, et mistahes taotluse rahuldamisel, tuleks vähendada J. Ustimenkolt välja mõistetud menetluskulusid. 23.1 Kuna kohtukolleegium jätab J. Ustimenko ja kaitsja A. Sirendi apellatsioonid rahuldamata, jääb maakohtu otsustus J. Ustimenko menetluskulude kohta muutmata. N. Lilitškini süüdistus Ü.J. i tapmisele kihutamises ning kaasaitamises.
2. Esmalt vastab kohtukolleegium apellantide menetlusõigusnormide rikkumisega maakohtu poolt. põhiväidetele seoses võimalike 24.1 Kaebajad arvavad, et maakohus oluliselt rikkus menetlusõiguse norme, vääralt kohaldas materiaalõigust ning valesti hindas tõendeid, kohtuotsus on põhjendamata. Menetluslikud rikkumised viisid lõpptulemusena väära kohtuotsuseni. 24.1.1 Kohtukolleegium eeltoodud märkustega maakohtu aadressil ei nõustu. Ühtegi eelnimetatud rikkumist apellatsioonikohus ei tuvastanud ning maakohus tegi kogutud tõendeid igakülgselt hinnates seadusliku ja põhjendatud, seega õige otsuse. N. Lilitškini ja tema kaitsja arvamus, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, ning resolutiivosa järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele, ei ole õige. 24.1.2 Maakohtu otsusega tutvudes saab asuda selgele seisukohale, et kohtuotsus vastab menetlusõiguse normidele, s.h on põhjendatud. Maakohtu otsuse põhiosa sisaldab tõendite igakülgset analüüsi ja uuritud tõenditel põhinevaid seisukohti N. Lilitškini, samuti ka J. Ustimenko süüs neis kuritegudes, mida kohus hindas ümberlükkamatult tõendatuteks. Kohtuotsuse põhiosas esitatud seisukohtade tulemid on õigesti kajastatud ka kohtuotsuse resolutiivosas, mistõttu ka siin on kaebeargumendid otsitud. Asjaolu, et kaebajad ei ole nõus kohtu seisukohtadega, ei tähenda, et kohus on menetlusõigust rikkunud. Süüdistatava ja kaitsja positsiooniga mittenõustumine ei ole hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. 24.2 N. Lilitškin leiab, et läbiotsimisel kirjade ja muude tema jaoks tähtsust omavate paberite ära võtmisega rikuti tema põhiseaduslikke õigusi. Samuti rikuti tema kaitseõigust sellega, et talle ei võimaldatud tutvuda kriminaalasja materjalidega. 24.2.1 Siinkohal osundab kohtukolleegium KrMS §-dele 224 ja 225, mille kohaselt esitab prokuratuur kriminaaltoimiku koopia kaitsjale, kes seda ka kahtlustatavale või süüdistatavale tema soovil tutvustab. Seega on toimikuga tutvumise soov lahendatav vastava pöördumisega oma kaitsja poole. 24.2.2 Puutuvalt väitesse, et N. Lilitškini kambri ja tema isiklike asjade läbiotsimisel ning selle käigus mitmesuguste kirjade äravõtmisel rikuti tema põhiõigusi, siis ka siis kohtukolleegium menetluslikke rikkumisi ei tuvastanud. N. Lilitškini kambri ja tema isiklike asjade läbiotsmine teostati vastava määruse alusel ning leitud kirjade äravõtmine on vastavalt protokollitud (2 kd, 23 lk 88 jj, 08.03.2017 prokuröri määrus N. Lilitškini isiklike asjade ja kambri nr 1052 läbiotsimise kohta, läbiotsimisprotokoll, fototabelid). 24.3 N. Lilitškin teeb etteheiteid meediale, kus räägiti temast kui kurjategijast. Süüdistatava arvates kahjustas see tema õigust õiglasele kohtupidamisele. 24.3.1 Kohtukolleegium ei anna hinnangut sellele, kas, millises mahus ja viisil on meedia N. Lilitškini isikut kajastas, sest see ei ole antud kriminaalasja kohtumenetlust, samuti asjas langetatud kohtuotsust mingilgi määral mõjutanud. Ka siinkohal on süüdistatava väited paljasõnalised. 24.4 N. Lilitškin leiab, et kohtuliku uurimise käigus tunnistajate ristküsitlemisel takistati tal realiseerida õigusi menetlusosalisena, samuti ei koheldud teda vastaspoolega võrdselt kui ei kutsutud kohtusse tema poolt taotletud tunnistajad. 24.4.1 Kohtukolleegium ei pea eeltoodud etteheiteid põhjendatuteks. KrMS §-d 288-2891 reguleerivad ristküsitluse korda, kus muuhulgas nähakse ette kohtu õigus teatud olukordades sekkuda ristküsitluse käiku (nt kui esitatakse suunavaid küsimusi esmasküsitluses, samuti võib kohus menetluspoole taotlusel või omal algatusel ristküsitluse käigus jätta kõrvale tunnistajale esitatud küsimuse, mis on lubamatu, asjakohatu või alandab tunnistaja väärikust). Maakohtu protokollist nähtuvalt ei ole maakohus N. Lilitškini menetlusõiguste realiseerimist lubamatult takistanud. 24.4.2 Mis puudutab aga asjaolu, et kohus ei rahuldanud süüdistatava taotlusi tunnistajate kutsumiseks, siis osundab kohtukolleegium KrMS §-s 2861 sätestatud üldpõhimõttele, mille kohaselt võtab kohus vastu sellise tõendi ja korraldab selle kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab ka need tingimused, millal kohus keeldub tõendi vastuvõtmisest ja kogumisest. Muuhulgas on kohtul õigus keelduda tõendi vastuvõtmisest või tõendi kogumisest, kui tõendi esitamise ja kogumise vajadus ei ole põhjendatud. 24.5 N. Lilitškin leiab, et kohus piiras ebaseaduslikult tema viimase sõna õigust. Samuti soovis ta viimases sõnas, et kogutaks täiendavaid tõendeid, kuid seda talle ei võimaldatud ning istungit edasi ei lükatud. 24.5.1 Kohtukolleegium ei nõustu eeltoodud kaebeargumentidega. Maakohtu istungiprotokolli kohaselt on N. Lilitškin saanud viimase sõna õigust küllaldaselt realiseerida ning siin mingit süüdistatava õiguste rikkumist ei ole (5 kd, lk 205). Mis puudutab aga asjaolu, et süüdistatav soovis veel ka viimases sõnas uusi tõendeid koguda, siis ka siin mingeid menetluslikke minetusi ei esine. Tõendeid kogutakse ja uuritakse kohtuliku uurimise raames. KrMS § 298 kohaselt kohtulikku uurimist lõpetades lahendab kohus kohtuliku uurimise täiendamise taotlused, pärast seda lõpetatakse kohtulik uurimine ning alustatakse kohtuvaidlust. Kohtuvaidlustes saavad menetluspooled tugineda vaid kohtuliku uurimisel uuritud tõenditele. Kohus võib KrMS § 302 alusel kohtuliku uurimise küll uuendada poole taotlusel või omal algatusel, kui kohtuvaidlustes on vaja esitada uus tõend, mis võib kriminaalasja lahendamist oluliselt mõjutada. Käesolevas kriminaalasjas maakohtul kohtuliku uurimise uuendamise vajadust ei tekkinud, mistõttu puudus kohtuistungi edasilükkamiseks põhjus. 24.6 N. Lilitškini arvates väljus kohus süüdistuse piiridest. 24 24.6.1 Eeltoodud kaebeväide on sisutühi. Maakohus jäi N. Lilitškini süüdimõistmisel esitatud süüdistuse piiridesse.
3. Kokkuvõtvalt süüdistati N. Lilitškini

§ 25

lg 2 ja § 22 lg 2-§ 114 lg 1 p 4,8 järgi selles, et isikuna, keda on varem karistatud tapmiskatse eest, kinnipeetavana Tartu Vanglas, ajendatuna vanglaametnike suhtes tekkinud vihast, kallutas täpselt tuvastamata ajal, ajavahemikul 27.08.2015 kuni 14.02.2017 Tartu Vangla kaaskinnipeetavat, eluaegset kinnipeetavat J. Ustimenkot mõrvama vangla ametnikke, julgustades teda neil päid otsast lõikama. N. Lilitškin osutas J. Ustimenkole vaimset kaasabi vanemvalvur Ü.J. i tapmiseks, juhendades teda ametnikku lõikama žiletiteraga kiiresti ja ootamatult alt üles. J. Ustimenko pani 14.02.2017 kella 20.20 paiku, tahtliku tapmise eesmärgil toime ründe Ü.J. i suhtes, lüües käes olnud žiletiterast tehtud vahendiga vanemvalvurit kättemaksuks viimase ametiülesannete täitmise eest, ootamatult kaela piirkonda ning kaitseks tõstetud käe küünarliigese piirkonda, tekitades Ü.J. ile kehavigastusi. J. Ustimenko tegu jäi lõpule viimata süüdistatavate tahtest mitteolenevatel põhjustel, sest valvur kaitses end, mistõttu ei õnnestunud J. Ustimenkol tekitada piisavalt sügavat haava. 25.2 Maakohus hindas kriminaalasjas kogutud ning kohtuistungil vahetult uuritud tõendeid ning tegi seda igakülgselt. Kohtukolleegiumil puudub vähimgi põhjendatud alus maakohtule ette heita tõendite uurimise ühekülgsust ning puudulikkust. 25.3 Eelnevalt juba sai märgitud, et vaidlust ei ole asjaolus, et J. Ustimenko ründas vanemvalvur Ü.J. i süüdistuses toodud ajal, kohas ja viisil. Nagu kohtukolleegium juba antud otsuses leidis, tuvastas maakohus J. Ustimenko süü Ü.J. i tapmiskatses veatult ning J. Ustimenko süüküsimuses jääb kohtukolleegium maakohtuga samale seisukohale. 25.4 Vaidlusaluseks küsimuseks süüdistatava N. Lilitškini ja tema kaitsja apellatsioonide alusel on asjaolu, kas N. Lilitškinile esitatud süüdistus J. Ustimenko tapmisteole kaasaaitamises on tõendatud nii nagu seda leidis maakohus. (J. Ustimenko ja tema kaitsja oma kaebustes N. Lilitškini rolli ei vaidlusta). 25.5 N. Lilitškin kinnitas maakohtus, et tema ei ole J. Ustimenkot kihutanud kuritegusid toime panema. Samal positsioonil on ta ka apellatsioonis. Ta ei eita suhtlust J. Ustimenkoga, tegi seda kirja teel, sest viimane palus temalt abi kohtusse kaebuse kirjutamisel, samuti palus abi ka meediasse pöördumiseks Moskvasse ja Euroopasse, sest teda vanglas piinatakse. N. Lilitškin aitas kirjutada kaebusi. Sõbrasuhteid neil ei olnud, kõik vanglas vihkasid J. Ustimenkot. Viimane kiitleb toimepandud kuritegudega. N. Lilitškinil puudus vähimgi teadmine planeeritavast valvuri ründest. J. Ustimenko hakkas talle aktiivselt kirjutama, kaebas talle, et Ü.J. kiusab teda. N. Lilitškinil endal oli Ü.J. iga suurepärane läbisaamine. 25.6 Arvestades isikute erinevaid positsioone (J. Ustimenko ütluste kohaselt soovitas N. Lilitškin tal valvurit rünnata ja ta tappa. Seda oli N. Lilitškini sõnul vaja selleks, et kui ta teeb midagi erakordset. N. Lilitškinil olevat head sidemed Moskvas, tehes erakordse teo, on võimalus, et sealsed ametnikud, saadikud hakkaks tegelema J. Ustimenko küsimusega) ning eesmärgiga teha kindlaks, kelle ütlused on tõesed, kontrollis maakohus isikute erinevaid väiteid seostatuna teiste tõenditega. 25.7 Siinkohal ei korda kohtukolleegium maakohtu poolt esitatud erinevate tõendite analüüsi (vt maakohtu otsuse lk 29-40). Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega, s.h 25 asjaoludega, mida kohus tuvastas, nt kas, millisel viisil, kui sageli J. Ustimenko ja N. Lilitškin suhtlesid. Sealhulgas on kohus põhjendatult teinud kindlaks, et kirjade saatjana oli aktiivsem osapool N. Lilitškin, kes kirjutas enne rünnet J. Ustimenkole 11.01.2017, 25.01.2017 ja peale valvuri ründamist 19.02.

1. samas aga J. Ustimenko saatis N. Lilitškinile kirja alles pärast viiekuulist vahet 25.02.
2. N. Lilitškin kirjutas aga juba 16.02.2017 Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses, et J. Ustimenko lõikus mente. Maakohus on seejuures põhjendatult järeldanud, et informatsioon liikus ka muid kanaleid pidi (vt maakohtu otsuse lk 30-32). 25.8 Apellandid ei ole nõus maakohtuga selles, et J. Ustimenko ütlused on usaldusväärsed. Kaebajate hinnangul on maakohtu järeldus põhjendamatu ja alusetu. Isikutevahelisest kirjavahetusest ei saa järeldada, et N. Lilitškin kihutas J. Ustimenkot tapmisteole. Kaitsja osundab N. Lilitškinilt ära võetud kirjadele, millest ei saa järeldada tapmisele kihutamist. (s.h kohtu viidatud J. Ustimenko kirjast 19.02 ei saa kohtu tehtud järeldust teha). Kaitsja hinnangul on kirjas nähtav J. Ustimenko enda soov valvurit rünnata. 25.9 Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on N. Lilitškinilt ära võetud kirju (2 kd, lk 184-193) analüüsinud adekvaatselt. Kohus viitas otsuse p 164 jj J. Ustimenko kirjale, milles muuhulgas on välja toodud „Kolja, sul on õigus, nende pead tuleb maha lõigata!“. Kohtukolleegium nõustub seejuures maakohtuga, et sellest saab järeldada, et N. Lilitškin on varem J. Ustimenkole öelnud, et valvuritel tuleb pead maha lõigata, ehk tappa. 25.10 Kaitsja ei ole nõus maakohtuga selles, millise järelduse teeb kohus teises kirjas kirjutatust. Kaitsja ei mõista, kuidas see kiri tõendab N. Lilitškini süüd. 25.11 Kiri, mille hinnangut vaidlustatakse, on maakohtu otsuses välja toodud p-s
3. Kohtukolleegiumi hinnangul tõendab ka see kiri koostoimes teiste tõenditega N. Lilitškini süüd. Selles kirjas kannab J. Ustimenko N. Lilitškinile ette kuidas tegu toimus ning avaldab kahetsust, et ei õnnestunud õigesti (žilett ei läinud õigesti, emotsioonid kasvasid üle pea). Maakohus muuhulgas viitas ka 16.02.2017 N. Lilitškini poolt vaides kirjutatule, et J. Ustimenko pani mööda aga ta hakkab kõrisid läbi lõikama (2 kd, lk 194-195). 25.12 Mõlemad apellandid ei ole nõus maakohtu hinnanguga tunnistaja E.V. ütlustele. Eluliselt ei ole usutav, et tema vangla ametnikuna ei teadnud tööle tulles 15.02.2017 sellest, et 14.02.2017 ründas J. Ustimenko Ü.J. i. Kaebajad leiavad, et pigem on usutav, et E.V. sai sellest teada juba ründe päeval või hiljemalt 15.02.2017 hommikul. E.V. ütlused ei ole usaldusväärsed. 25.13 Tunnistaja E.V. oli mingil ajal süüdistatava N. Lilitškini kontaktisik. Tunnistaja sõnul sai ta Ü.J. iga toimunust teada 15.02.
4. Ta oli enda kabinetis kui keegi valvuritest ütles, et J. Ustimenko ründas Ü.J. i žiletiteraga. Tunnistaja sõnul oli ta äsja tulnud N. Lilitškini juurest. N. Lilitškin oli vihane, et paigutati just sellesse kambrisse. N. Lilitškin ütles talle et tema õpetaski J. Ustimenkole, kuidas vanglaametnikke on kergem tappa. Seejuures näitas ta käega, kuidas žiletiga alt üles, nii saab kergemini kui ülevalt alla. N. Lilitškiniga suhtles ta läbi luugi. N. Lilitškini sõnul ei ole tema E.V. le midagi säärast öelnud. Mingeid käeliigutusi pole samuti teinud. J. Ustimenko ise on talle näidanud, kuidas inimest terariistaga rünnata. E.V. pidi enne temaga kohtumist teadma Ü.J. i ründamisest. 25.14 Kohtukolleegium märgib, et ka maakohtus oli vaidluse all tunnistaja E.V. ütlused, eelkõige seetõttu, et N. Lilitškin eitab tunnistaja poolt räägitut. Maakohtul ei tekkinud mingeid kahtlusi tunnistaja E.V. ütluste usaldusväärsuses ning ka 26 apellandid pole esitanud ühtegi asjakohast asjaolu, mis võimaldaks nende usaldusvääruses kahelda. Kaitsja osundab vaid elulisele usutavusele ning N. Lilitškin avaldab arvamust, et tunnistaja ei saanud õigesti mäletada ning teda on nii rääkima õpetatud. Kaebajate oletused ei pane kohtukolleegiumi tunnistaja ütluste tõele vastavuses kahtlema. Maakohus märkis põhjendatult, et E.V. sai Ü.J. i ründamisest teada vahetult pärast N. Lilitškini juures käimist. Tunnistaja pani alles siis asjad omavahel kokku – N. Lilitškini sõnad, käeliigutuse ja Ü.J. i ründamise. Kohtukolleegium ei näe ühtegi põhjust, miks peaks tunnistaja E.V. olema huvitatud tõde moonutamisest. (vt ka maakohtu otsuse p-d 155-160). 25.15 Edasiselt toob N. Lilitškini kaitsja apellatsioonis rea viiteid J. Ustimenko erinevate kirjade katketele (saadetud J. Ustimenko naisele, tema isiklikud märkmed), millest nähtub vaid J. Ustimenko isiklik viha vangivalvur Ü.J. i vastu, kirjeldab žiletiteraga löögitehnikat, avaldab rahulolu tehtu üle. Kaitsja, samuti ka süüdistatav N. Lilitškin ei nõustu maakohtu hinnangutega nimetatud kirjades, märkmes väljendatule. Mitte ühestki neist ei saa järeldada, et N. Lilitškin oleks mingilgi viisil hinnatav kaasosalisena J. Ustimenko teos või et J. Ustimenko oleks otsesõnu viidanud N. Lilitškinile kui kaasaitajale või kihutajale. Kaitsja arvates N. Lilitškini hilisem praaliv avalik heakskiit ei ole teole kihutamine. 25.16 Kohtukolleegium ei jaga kaebajate seisukohti ning leiab, et siingi on kohus hinnanud tõendeid neis avalduva sisu järgi adekvaatselt. Õige on see, et mitte üheski kirjas või märkmetes eraldivõetuna ei ole J. Ustimenko otsesõnu öelnud, et N. Lilitškin kihutas teda Ü.J. i ründamata. Samas saab N. Lilitškini rolli vangivalvuri ründamises jaatada tõendikogumist tervikuna. Maakohus on otsuse p-des 164 jj toonud välja J. Ustimenko kirja katked, märkmed, mille alusel järeldas maakohus, et J. Ustimenko oli rahul tehtu üle, kirjeldas žileti tõhusust, kuidas õigesti lüüa ning ilmselgelt nähtub neist J. Ustimenko arusaam, et N. Lilitškin on asjas kaasosaline. Ringkonnakohus märgib sedagi, et asjaolust, et J. Ustimenko oli N. Lilitškiniga kirjavahetuses, nende kirjade sisu, samuti J. Ustimenko enda märkmed kinnitavad omakorda J. Ustimenko ütlusi selle kohta, et N. Lilitškin soovitas tal rünnata valvurit, kellega tal on konfliktsed suhtes. Ü.J. oli selliseks isikuks. Ka N. Lilitškinile saadetud kirjades väljendub J. Ustimenko vaen valvuri vastu kes teda väidetavalt solvas. 25.17 Kaitsja viitab apellatsioonis maakohtu otsuse p-s 181 seisukohale, mille kohaselt oli J. Ustimenko üheks käivitavaks teguriks isiklik kättemaksumotiiv seoses Ü.J. i ametialase tegevusega, sellega on kaitsja nõus. Kaitsja ei ole aga nõus maakohtu seisukohaga, et teiseks J. Ustimenko rünnet käivitavaks teguriks oli N. Lilitškini poolt lubatud võimalus lahendada läbi valvuri tapmise isiklikke probleeme ja pääseda Venemaale. Kaitsja arvates puuduvad selliseks väiteks usaldusväärsed tõendid ning teiseks ei ole eluliselt usutav ja raske ette kujutada, kuidas valvuri tapmine võiks J. Ustimenkol aidata pääseda Venemaale. 25.18 Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas õigesti J. Ustimenko rünnet käivitavad tegurid. Maakohtuga saab nõustuda ka järelduses, et J. Ustimenkole andis valvuri ründamiseks põhjuse ka N. Lilitškin. Nimelt J. Ustimenko ütluste kohaselt rääkis talle N. Lilitškin, et tal on sidemeid Venemaal, selleks et J. Ustimenko küsimusega tegeleda, peaks ta vanglas tegema midagi erakordset, tapma valvuri (vt maakohtu otsuse p-128-129). Maakohus tegi kindlaks, et J. Ustimenkol ja N. Lilitškinil olid usalduslikud suhted, sealhulgas andis J. Ustimenko N. Lilitškinile oma telefonikaardi ja selle jaoks vajalikud paroolid. Samuti andis ta N. Lilitškinile oma naise telefoninumbri. Ka N. Lilitškin ei eita, et ta sai J. Ustimenko telefonikaardi, kes palus tal tema naisele helistada ja teataks vene võimudele, kuidas J. Ustimenkot piinatakse. N. Lilitškin ka helistas paar korda. 27 Maakohus osundas veel ka J. Ustimenko kaitsja esitatud kirjale, milles N. Lilitškin kandis J. Ustimenkole ette, et helistas 09.03.2017 ja raiskas palju raha ning kandis ette kuhu ta Venemaal helistas (V.V. , Venemaa justiitsministeerium, jne). Maakohus tuvastas, et J. Ustimenko kõnekaardiga tehti 09.03.2017 10 kõnet, neist 8 Venemaa, Moskva suunakoodiga. Maakohus järeldas põhjendatult, et uuritud tõendid (kõnekaardi kõneeristus, kiri) kinnitavad J. Ustimenko ütlusi, et N. Lilitškin lubas teda aidata tema probleeme lahendada, kui ta ründab vangivalvurit. Kohtukolleegiumi hinnangul püüdis N. Lilitškin jätta J. Ustimenkole muljet, et ta tegeleb aktiivselt J. Ustimenko probleemiga ka pärast Ü.J. i ründamist (rünne leidis aset 14.02.2017). Igati loogiline on maakohtu järeldus J. Ustimenko lootusest N. Lilitškini abile, sest kirjas kiitles N. Lilitškin oma sidemetega Venemaal olukorras, kus J. Ustimenko oli saanud äraütleva vastuse Venemaale väljaandmise kohta. Siinkohal märgib kohtukolleegium sedagi, et milline kõrvalseisja pilgu läbi eluline usutavus oli N. Lilitškini lubadustel aidata J. Ustimenkot, pole tähtis, oluline on see, et N. Lilitškini lubadusi uskus J. Ustimenko ning see on kindlalt tuvastatud. 25.19 Kaitsja viitab maakohtu otsuse p-le 184, kus maakohus luges J. Ustimenko ütlustega tõendatuks, et vangivalvur Ü.J. i ründama survestas teda N. Lilitškin. Kaitsja ei mõista, miks pidanuks N. Lilitškin tahtma tappa Ü.J. i, sest temal mingeid vaenusuhteid nimetatud valvuriga ei olnud. Lisaks jääb kaitsjale arusaamatuks kohtu usaldus J. Ustimenko vastu, kelle ütlused N. Lilitškini vastu on kantud vihavaenust. Kaitsja arvates ei saa unustada, millise isikuga J. Ustimenko näol on tegemist. 25.20 Maakohus, olles analüüsinud nii suulisi kui ka kirjalikke tõendeid (sealhulgas süüdistatavate kirju, märkmeid jm), sedastas kohtuotsuse p-s 151, et J. Ustimenko ütlustes selle kohta, et mõte tappa valvur tuli N. Lilitškinilt, ei ole alust kahelda. Sellise järelduse tegemiseks andis maakohtule aluse asjaolu, J. Ustimenko andis eelnevalt analüüsitud tõenditega kattuvaid ütlusi. (vt maakohtu otsuse lk 33). Ka kohtuotsuse p-s 184 toodud maakohtu järeldustes midagi arusaamatut ei ole. Kohus toob veelkord välja kokkuvõtte uuritud tõenditest, mille alusel teeb kindla järelduse, et J. Ustimenkot survestas valvurit tapma N. Lilitškin. (J. Ustimenko survestamisest N. Lilitškini poolt rääkis ka tunnistaja K.K. , kelle ütluste kohaselt umbes paar kuud enne Ü.J. i ründamist sai ta kontaktisiku vahendusel teada, et N. Lilitškin survestab J. Ustimenkot). N. Lilitškini soovitus oli rünnata valvurit, kellega tal on kõige rohkem konflikte ning Ü.J. oligi selleks sobiv isik. Asjaolus, et J. Ustimenkol olid konfliktid Ü.J. iga, ei ole vaidlust. (vt maakohtu otsuse p-d 179-181). Maakohus analüüsis J. Ustimenko ütluste usaldusväärsust ka sellest aspektist, et N. Lilitškini rollist rääkis J. Ustimenko alles maakohtus. Maakohus leidis, et J. Ustimenko põhjendused on usutavad. Maakohus rõhutas, et J. Ustimenko ütlusi saab uskuda eelkõige seetõttu, et neis sisalduv kattub ka teiste analüüsitud tõenditega. (vt ka maakohtu otsuse p 187). Kaitsja tõi välja, et J. Ustimenkot ei saa uskuda ka seetõttu, et peab silmas pidama, kellega on tegu. Kohtukolleegium märgib, et kohus ei saa J. Ustimenko ütlusi hinnata ebausaldusväärseks pelgalt seetõttu, et J. Ustimenko on rasketes kuritegudes süüdimõistetud eluaegset vangistust kandev isik. Selliselt toimides rikuks kohus tõendite hindamise põhimõtteid. Millistel põhjustel tuleks uskuda N. Lilitškini ütlusi (kes on samuti korduvalt karistatud ning raskes kuriteos süüdimõistetud), seevastu kaebustest ei selgu. 25.21 Kaitsja leiab, et mingit teootsuse esilekutsumist J. Ustimenko ei vajanud. Tal oli kättemaksumotiiv olemas. Veel leiab kaitsja, et kihutaja tahtlus peab ulatuma lõpuleviidud 28 põhiteoni ning kuriteokatsele kihutamine ei ole karistatav. Maakohus oleks pidanud N. Lilitškini õigeks mõistma. 25.22 Kohtukolleegium märgib veelkord, et maakohus tuvastas õigesti, et J. Ustimenkot kannustas valvur Ü.J. i ründama kaks asjaolu- isiklik kättemaksumotiiv ja N. Lilitškini lubadused valvuri tapmise läbi lahendada J. Ustimenko isiklikke probleeme, pääsedes Venemaale. Kohtukolleegiumil ei tekkinud kahtlusi selles, et J. Ustimenko jaoks oli N. Lilitškini innustus ja toetus, mida ta temaga suheldes ilmselgelt sai, täiendavaks käivitavaks teguriks Ü.J. i ründamiseks. Selles pole mingit kahtlust. 25.23 Ka maakohtus leidis kaitsja, et N. Lilitškin tuleks õigeks mõista, sest kuriteokatsele kihutamine ei ole karistatav. Maakohus kaitsjaga nõus ei olnud ning seda ei ole ka ringkonnakohtu kolleegium. Kriminaalasjas leidis tõendamist, et N. Lilitškin kihutas J. Ustimenkot vangivalvurit tapma, mitte sooritama tapmiskatset. J. Ustimenko tegu jäi aga katsestaadiumisse. Seetõttu kvalifitseeriti J. Ustimenko süütegu

§ 25lg 2-§ 114 lg 1 p 4,8 järgi.

Kuna osavõtjale mõistetakse karistus täideviijaga sama sätte järgi, on N. Lilitškini süütegu kvalifitseeritud

§ 25

lg 2 kaudu, s.t kokkuvõttes on kvalifikatsioon

§ 25lg 2 ja § 22 lg 2-§ 114 lg 1 p 4 järgi õige.

1. Süüdistatava J. Ustimenko kaitsja A. Sirendi esitas apellatsioonis taotluse J. Ustimenko kirja koos N. Lilitškini kirja koopia ning nende tõlgete, samuti J. Ustimenko kirjalike selgituste lisamiseks asja materjalide juurde. Ringkonnakohtu istungil kuulas kohtukolleegium ära menetluspoolte seisukohad ning võttis need kriminaalasja juurde. 26.1 Kohtukolleegiumi hinnangul esitatud kirjad koos J. Ustimenko kommentaaridega midagi uut tõendamiseseme asjaolude aspektist juurde ei lisa. Kirjad kinnitavad vaid juba maakohtu poolt tuvastatut, et süüdistatavad suhtlesid omavahel aktiivselt.
2. Ka süüdistatava kaitsja M. Paabumets taotles apellatsioonis täiendavate tõendite vastuvõtmist. Tegemist on apellandi väitel J. Ustimenko poolt 14.05.2019, s.o pärast kohtumenetlust, N. Lilitškinile saadetud kirjaga. Selle juurde on lisatud ümbrik ning mõlemast tõlked. Kaitsja hinnangul räägib kiri enda eest- J. Ustimenko on osav ja kalkuleeriv kurjategija, kes andis kohtus valeütlusi, kuid maakohus uskus teda. Kirjast järeldub J. Ustimenko soov N. Lilitškinile kätte maksta ning ta tunnistab valeütluste andmist. 27.1 Enne ringkonnakohtu istungit saatis J. Ustimenko oma seisukoha N. Lilitškini kaitsja taotletud kirja kohta kinnitades, et tema ei ole seda kirjutanud ning tegemist on N. Lilitškini võltsinguga. J. Ustimenko pöördus sellega seoses ka prokuratuuri. 27.2 Seoses eeltooduga alustati kriminaalmenetlust ning selle raames määras menetleja 01.08.2019 ekspertiisi tuvastamaks kirja ja ümbriku kirjutaja. Selle alusel viidi EKEI-s läbi ekspertiis, mille kohta koostati 21.08.2019 ekspertiisiakt nr 19E-DK
3. 03.09.2019 koostati teine ekspertiisimäärus, eesmärgiga tuvastada kirja kirjutaja. Selle alusel viidi läbi ekspertiis, mille kohta koostati 09.10.2019 ekspertiisiakt nr 19E-DK
4. N. Lilitškini kaitsja taotles ka nende dokumentide kohtutoimikusse võtmist. 27.3 Kohtukolleegium, kuulates kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad, rahuldas kaitsja taotlused ning võttis taotletud kirja koos ümbrikuga, nende tõlked ning samuti kaks ekspertiisimäärust ning kaks ekspertiisiakti kohtutoimikusse. 29 27.4 Kiri, mille kohtutoimikusse lisamist N. Lilitškini kaitsja taotles, on sisult järgmine„Kolja sa oled loll nüüd hakkad sitamaal istuma eluaegset vabadusekaotust ma rääkisin sulle aita mind sa ei kuulanud, aga praegu oleks eitesid k----nud ja oleks šašlõkki söönud mitte tšuhnaade oma. Sa Kolja oled mõttetu täimuna sa ei petnud mind vaid ennast debiil. Ma rääkisin sulle et keegi ei usu, vaid usuvad mind ka ajakirjanikud olid kohal ja sa ei pese ennast sitast puhtaks ikka õgid jätistega tšuhnaade lõunat. Kui oleks teinud nagu ma palusin, oleks vabaduses ja aitaks mind, ja endal oleks pappi, aga sa vilets juristinäru kärvad nüüd sitamaal või ma löön su maha, ei pääse sa mu---gi välja sa oled pask Kolja! Raibe ma lasen mentidel verd ja ütlen sina õpetasid! ässitasid HA-HA-HA.“ 27.5 Nagu eelnevalt märgitud, J. Ustimenko eitas kategooriliselt eeltoodud kirja autorlust. 21.08.2019 koostatud ekspertiisiakti nr 19E-DK0056 ekspertarvamuses on muuhulgas öeldud, et käsikirjalise teksti kirjal ja kirjaümbriku esiküljel on väga tõenäoliselt kirjutanud J. Ustimenko. 09.10.2019 koostatud ekspertiisiakti nr 19E-DK0063 ekspertarvamuses on kokkuvõttes märgitud, et käsikirjalise teksti on tõenäoliselt kirjutanud J. Ustimenko. Samas ei ole võimalik määrata, kas eelviidatud käsikirjaline tekst on kirjutatud mõne teise isiku poolt imiteerides J. Ustimenko käekirja. Tõenäoliselt ei ole eelviidatud käsikirjaline tekst kirjutatud N. Lilitškini poolt. 27.6 Siinkohal kohtukolleegium märgib, et eelviidatud ekspertiisid on läbi viidud ja ekspertiisiaktid koostatud teise kriminaalasja raames ning käesolevas kriminaalasjas need tõendid süüdistatavate N. Lilitškini ja J. Ustimenko süüküsimuses olulist kaalu ei oma. Küsimus sellest, kes vaidlusaluse kirja kirjutas, kas J. Ustimenko, N. Lilitškin või keegi muu isik, saab tõenäoliselt vastuse teises kriminaalasjas. 27.7 Kui lähtuda eeldusest, et vaidlusalune kirja kirjutas N. Lilitškinile J. Ustimenko, siis tõusetub küsimus, kas p-s 27.4 välja toodud kirja sisust saab teha N. Lilitškini kaitsjaga sama järelduse, s.t kas selles J. Ustimenko tunnistab, et ta andis käesoleva kriminaalasja kohtumenetluses N. Lilitškini kohta valeütlusi. 27.8 Kohtukolleegiumi hinnangul annab kirja autor N. Lilitškinile teada, et too oli rumal ja kõlbmatu jurist, et ei aidanud teda, mistõttu peab N. Lilitškin Eestis vanglas edasi olema. Kirjast on tunda äärmist pahameelt N. Lilitškini aadressil. Antud kirjast ei saa aga selgesõnaliselt järeldada J. Ustimenko ülestunnistust valeütluste andmise kohta N. Lilitškini suhtes, nagu soovib kaitsja. Lisaks tuleb märkida, et N. Lilitškini süüdimõistmisel ei tuginenud maakohus ainuüksi ühele tõendile - J. Ustimenko ütlustele, vaid kohtus uuritud ning kohtu poolt kohtuotsuses analüüsitud ning süüdimõistva kohtuotsuse aluse moodustanud tõendikogumile. J. Ustimenko ütluste usaldusväärsusel peatus kohtukolleegium juba eespool, mistõttu seda siinkohal ei korda. Väärib märkimist seegi, et N. Lilitškinile esitatud süüdistus ei tuginenud J. Ustimenko ütlustele, sest tõendikogumis sel ajal need puudusid. N. Lilitškini rollist rääkis J. Ustimenko maakohtus.
5. Apellatsiooni lõpetuseks nõuab N. Lilitškin süütuse presumptsiooni rikkumise eest riigilt hüvitist 3x40 000 eurot. 28.1 Kohtukolleegium jätab süüdistatava taotluse rahuldamata. N. Lilitškin mõisteti maakohtu otsusega põhjendatult süüdi talle esitatud süüdistuses ning kohtuotsus jääb muutmata. Süüdistava menetluslikke, samuti isikuõigusi antud kriminaalasja raames rikutud ei 30 ole.
6. Ringkonnakohtu istungil esitas N. Lilitškini kaitsja M. Paabumets taotluse tühistada Tartu Maakohtu otsusega N. Lilitškini suhtes kohaldatud tõkend-vahistamine. Kaitsja hinnangul jättis maakohus tõkendi valiku põhjendamata. 29.1 Maakohus tunnistas N. Lilitškini

§ 25

lg 2 ja § 22 lg 2- § 114 lg 1 p 4 järgi süüdi ning mõistis karistuseks 8 aastat vangistust, tunnistas ta süüdi

§ 274

lg 1 järgi ning mõistis karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

Kohus kohaldas

§ 65lg 2 sätteid ning mõistis N.

Lilitškinile kohtuotsuste kogus liitkaristuseks 8 aastat 2 kuud ja 19 päeva vangistust. Seega suurendati N. Lilitškinile mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 29.10.2012 kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse2 kuud 19 päeva võrra. Maakohus kohaldas KrMS § 130 lg 41 alusel kohtuotsuse täitmise tagamiseks tõkendit vahistamine alates Tartu Maakohtu 29.10.2012 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmisest kuni käesolevalt vaidlustatud maakohtu otsuse jõustumiseni. 29.2 Kohtukolleegium osundab, et isikut, kes kannab teises kriminaalasjas karistust, saab vahistada KrMS § 130 lg 41 alusel vaid edasilükkava tingimusega, s.t viisil, nagu seda käesolevas asjas tegi maakohus. Lisaks tuleb märkida, et eelviidatud sätte alusel saab isikut vahistada vaid ühel alusel – talle mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks ning selle eesmärgiks on süüdistatava poolt kohtuotsuse jõustumisel vangistuse kandmisest kõrvale hoidumise vältimine. Ehk teisisõnu isik ei ilmu KrMS § 414 lg-s 1 ettenähtud korras vanglasse ja läheb pakku. Seega tuleb kindlaks teha, asjaolud, millest saab järeldada kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise võimalikkust süüdistatava poolt. (vt RKKK määrus nr 3-1-1-94-12). 29.3 Kohtukolleegiumi hinnangul kohaldas maakohus N. Lilitškini suhtes vahistamist KrMS § 130 lg 41 alusel põhjendatult. Seejuures tuleb tõdeda, et N. Lilitškinile karistust mõistes tõi kohus välja sellised süüdistatavat iseloomustavad asjaolud, millest tingituna oli N. Lilitškini suhtes vahistamise tingimuslik kohaldamine üheselt mõistetavalt vältimatu. 29.4 Eeltoodud järelduse põhjenduseks toob kohtukolleegium välja järgmised asjaolud. N. Lilitškin kandis maakohtu otsuse tegemise ajal karistust Tartu Maakohtu 29.10.2012 kohtuotsuse alusel, millega teda karistati vanglaametniku solvamise ning füüsilise vägivalla kasutamise eest kaaskinnipeetava suhtes. Eelmise, s.o Tartu Maakohtu 17.05.2010 kohtuotsusega mõisteti N. Lilitškin süüdi tahtliku tapmise katses, tulistades ebaseaduslikust jahipüssist kaks lasku politseiametniku suunas, kes tuli kontrollima infot tagaotsitava N. Lilitškini võimaliku asukoha kohta. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on N. Lilitškin kõrge enesehinnanguga, manipulatiivne, äärmise negatiivse suhtumisega ühiskonda ja vanglasüsteemi. Vangla korra eiramise tõttu on teda distsiplinaarkorras karistatud rohkearvuliselt. Seejuures väljendub N. Lilitškini korrale mitteallumine näiteks vanglaametnike solvamises, nende korraldustele mitteallumises, vangla vara lõhkumises. N. Lilitškini käitumine on endaga korduvalt kaasa toonud täiendavate julgeolekumeetmete kasutamise. N. Lilitškin on negatiivse meelestatusega õigussüsteemi suhtes, olles veendunud, et Eesti õigussüsteem on teda süüdi tunnistanud võltsitud tõenditega. Veel tuuakse iseloomustuses välja asjaolu, et N. Lilitškini sõnul kannab ta karistuse lõpuni ning peale vabanemist läheb kohe elama Venemaale (vt Tartu Vangla iseloomustus, 3 kd, lk 163165). 31 29.5 Eelkirjeldatud asjaoludel ei teki kohtukolleegiumil vähimaidki illusioone selles, et N. Lilitškin asuks käesolevas kriminaalasjas talle 8 - aastast vangistust kandma vabatahtlikult KrMS § 414 lg 1 korras. Isikult, kes suhtub äärmise negatiivsusega kogu Eesti ühiskonda ja õigussüsteemi, süüdistades seda tema alusetus süüstamises, ning kes ei allu korrale ei vabaduses (pannes toime kuritegusid, olles tagaotsitav) ega vanglas (rohkearvulised distsipliinirikkumised) ning lubades vanglast vabanemisel lahkuda Venemaale, oleks naiivne arvata vabatahtlikku vangistusele asumist. Seega on N. Lilitškini puhul suur tõenäosus, et vabaduses asuks ta vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma.

1. Eeltoodut kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
2. mai 2019 kohtuotsuse J. Ustimenko ja N. Lilitškini süüasjas muutmata ning apellatsioonid ning määruskaebuse rahuldamata. Menetluskulud
3. Kaitsja M. Paabumets esitas taotluse tasu määramiseks N. Lilitškinile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks 2 tundi, mille eest ta taotleb tasu 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot). Lisaks taotleb kaitsja maakohtu otsusega tutvumiseks kulutatud aja 3 tunni eest ja apellatsiooni koostamiseks kulunud 7 tunni eest. Kuna tegemist on keeruka kriminaalasjaga, taotleb kaitsja suurendada mahtu 17%. Seega palub kaitsja määrata kulud kindlaks summas 601,20 eurot (sh käibemaks 100,20 eurot). Kaitsja osales maakohtu istungil 110 minutit ning taotleb selle eest 118,80 euro hüvitamist (sh käibemaks 19,80 eurot).
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse eest taotletud tasu 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot) on põhjendatud ning kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus määrata kindlaks tasu maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni esitamise eest kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus loeb M. Paabumetsa põhjendatud ajakuluks maakohtu otsusega tutvumiseks (J. Lilitškini osa otsusest moodustab umbes poole) ja apellatsiooni koostamiseks 6 tundi ning leiab, et alust tasu piirmäära suurendamiseks ei esine. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul ei iseloomusta apellatsiooni pikkus 9 lk sellele kulutatud aega. Apellatsioonis sisalduvad pikad tsitaadid maakohtu otsusest, mis moodustavad apellatsioonist ligikaudu poole. Ringkonnakohus arvestab siinkohal, et kaitsja osales ka maakohtuistungil ning tema positsioon on püsivalt olnud sama. Apellatsioonikohtu hinnangul ei saa seetõttu pidada kriminaalasja eriliselt töömahukaks, mis annaks aluse riigi õigusabi tasu suurendamiseks. Ringkonnakohus peab põhjendatuks rahuldada taotlus apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest selle maksimummääras ehk summas 360 eurot (sh käibemaks 60 eurot). Lisaks rahuldab kaitsjatasu seoses ringkonnakohtu istungil osalemisega summas 118,80 eurot (sh käibemaks 19,80 eurot). Kokku rahuldab ringkonnakohus kaitsja taotlused määruskaebuse ja kohtuliku arutamise eest apellatsioonimenetluses summas 588,80 eurot (sh käibemaks 99,80 eurot).
5. Kaitsja A. Sirendi esitas
6. juulil
7. a koos apellatsiooniga taotluse tasu määramiseks J. Ustimenkole apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Apellatsiooni esitamise eest taotleb kaitsja tasu järgmiselt: kohtuotsusega tutvumine ja selle analüüs 1,5 h, kohtuistungi protokolliga tutvumine ja selle võrdlemine kohtuotsusega 1 h, konsulteerimine vanglas J. Ustimenkoga 1,5 h ning apellatsiooni koostamine 2 h. Tasu sõidule kulutatud aja eest suunal Tallinn-Tartu
8. juunil 2019 185 km eest ning isikliku sõiduauto kasutamine marsruudil 32 Tallinn-Tartu-Tallinn 370 km eest (133,20 eurot, sh käibemaks 22,20 eurot). Ringkonnakohtu istungil esitas kaitsja taotluse määrata tasu J. Ustimenkole osutatud riigi õigusabi osutamise järgmiste toimingute eest:
9. oktoobril
10. a Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kantseleis ekspertiisiaktidega tutvumine (30 minutit). Samal päeval Tartu Vangla kontaktisiku kaudu meili teel J. Ustimenkoga apellatsioonimenetluse teemal konsulteerimine (65 minutit). Enda ettevalmistamine kohtuistungiks 30 minutit ning istungieelne konsultatsioon kliendiga
11. septembril 2019.a 55 minutit (kuivõrd J. Ustimenko ei osalenud istungil). Veel taotleb kaitsja tasu kohtuistungil osalemise eest. Riigi õigusabi osutamisel kandis kaitsja järgmisi kulusid: Tallinnast Tartusse sõidule kulutatud aja eest
12. septembril,
13. oktoobril ning
14. oktoobril 2019 kokku summas 498 eurot (sh käibemaks 83 eurot). Isikliku sõiduauto kasutamise kulud 399,60 eurot (sh käibemaks 66,60 eurot).
15. Kohtukolleegium leiab, et J. Ustimenko kaitsja taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus rahuldab määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses maksimaalses määras, s.o 388,80 eurot (sh käibemaks 64,80 eurot). Lisaks peab ringkonnakohus põhjendatuks suurendada J. Ustimenko kaitsja riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära 20% võrra. Üldjuhul peaks riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäär kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses (välja arvatud kohtuistungil osalemine) mitte ületama ühes kohtuastmes 324 euro ühes kohtuastmes. Kaitsjatasu suurendamise tingib asjaolu, et peale apellatsiooni esitamist ilmnes kaitsjal vajadus seoses N. Lilitškini kaitsja poolt esitatud tõendi ja sellele ekspertiisi tegemise ning ekspertiisiaktidega tutvumisega järel vajadus kaitsealusega täiendavaks konsulteerimiseks. Selle tõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks rahuldada J. Ustimenko kaitsja taotlus riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses summas 466,56 eurot (sh käibemaks 77,76 eurot). Lisaks vähendab ringkonnakohus kaitsja tasu kohtuistungil osalemise eest ja arvestades kohtuistungi tegelikku kestust (110 min) rahuldab kaitsja taotluse summas 118,80 eurot (sh käibemaks 19,80 eurot). Põhjendatuks peab ringkonnakohus ka J. Ustimenko kaitsja kulusid sõidule kulutatud aja eest
16. juunil,
17. septembril,
18. oktoobril ning
19. oktoobril 2019, mistõttu rahuldab kaitsja taotluse summas 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Ka isikliku sõiduauto kasutamisega seotud kulud (4 korda suunal Tallinn-Tartu-Tallinn) kuuluvad hüvitamisele. Vastavalt tasude ja kulude määruse § 17 lg-le 2 on selleks summaks 532,80 eurot (sh käibemaks 88,80 eurot). Seega kuulub J. Ustimenko kaitsja taotlus määratud kaitse osutamise eest apellatsioonimenetluses rahuldamisele summas 585,36 eurot (sh käibemaks 97,56 eurot). Määratud kaitsega seotud kulud kuuluvad hüvitamisele summas 676,80 eurot (sh käibemaks 112,80). Kokku kuulub kaitsjale hüvitamisele 1262,16 eurot (sh käibemaks 210,36 eurot).
20. J. Ustimenko kaitsja taotlus vähendada tema kaitsealuselt välja mõistetavaid menetluskulusid seondub apellatsiooni taotluste rahuldamisega. Kuivõrd ringkonnakohtus jäid need taotlused rahuldamata, jäävad ka apellatsioonimenetluses kantud kulud täies ulatuses J. Ustimenko kanda.
21. Riigi õigusabi taotluste läbivaatamisel juhindus ringkonnakohus riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
22. juuli
23. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10, § 6 lg-test 2 ja 3, § 2 lg-st 1, § 7 lg-test 1 ja 3 ning § 151 lg 1 p-st 4, § 17 lgst
24. 33
25. KrMS § 185 lg 2 ja § 187 lg 1 alusel jätta menetluskulud nende isikute kanda, kellel need on tekkinud, s.t kulud kannavad süüdistatavad. (allkirjastatud digitaalselt) 34