← Eesti

2-16-17927/32

Obsah (13)§ 436§ 122§ 132§ 173§ 162§ 174§ 176§ 138§ 144§ 175§ 477§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiia Bergson Otsuse tegemise aeg ja koht 26.02.2018.a, Tallinnas, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-17927 Tsiviil

) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

  1. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.
  2. Hagiavalduses on hageja esitanud nõude täiteasjas nr 194/2016/2098 toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kostja on menetluse kestel teatanud, et on esitanud kohtutäiturile taotluse täiteasjas nr 194/2016/2098 lõpetamiseks, millest johtuvalt tuleb käesolevas asjas läbivaadatav hagi jätta rahuldamata. Hageja on kostja taotlusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et hagi rahuldamata jätmiseks seoses täitemenetluse lõpetamisega puudub käesoleval juhul alus. Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul tegemist on hagiga, mille eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mida iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt ka nt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13407, p 11;
  5. juuni
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16;
  7. juuni
  8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09, p 9;
  9. jaanuari
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25). Seega ei puuduta käesolev vaidlus üksnes täiteasjas nr 194/2016/2098 toimuvat sundtäitmist, vaid üleüldiselt täitedokumendiks oleva Tallinna notar Mari-Liis Parmas poolt 13.09.2016.a koostatud ja tõestatud asjaõigus- ja hüpoteegi seadmise lepingu (nr 3646) täidetavust. Kohus lisab, et kostja ei ole kohtule esitanud ka tõendit, kust nähtuks, et täitemenetlus täiteasjas nr 194/2016/2098 oleks kohtutäituri vastava otsusega lõpetatud. Seega on kostja sellekohased väited paljasõnalised ning kohus vaatab hagiavalduse sisuliselt läbi.
  11. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et täiteasjas nr 194/2016/2098 on täitemenetlust alustatud kostja avalduste alusel, täitedokumendiks on Tallinna notar Mari-Liis Parmas poolt 13.09.2016.a koostatud ja tõestatud asjaõigus- ja hüpoteegi seadmise leping nr 3646 (tlk 1622) koos 10.08.2016.a hageja ja XXX’i vahel sõlmitud juhatuse liikme lepinguga (tlk 26-28) ning sundtäidetavaks nõudeks on hüpoteegiga tagatud nõue summas 175 015,46 eurot, millele lisandub viivis (tlk 12-13, täitmisteade).
  12. Hageja palub tunnistada täies ulatuses lubamatuks sundtäitmine täiteasjades nr 194/2016/2098, kuivõrd sundtäidetavat nõuet ei ole olemas. Kostja hagi ei tunnista ning palub selle jätta rahuldamata.
  13. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude osas:  19.10.2005.a – 21.09.2016.a oli XXX hageja juhatuse liige. Lisaks on hageja juhatuse liikmeteks Imre Bötker ja Sander Agan. Eelnimetatud isikud on ka hageja osanikud (tlk 43-47, äriregistri väljavõte);  09.08.2016.a on juhatuse liige XXX allkirjastanud võlatunnistuse, millega Lesven OÜ 5       tunnistab võlakohustust XXX’i ees summas 175 015,46 eurot, mis seisneb perioodil 2007.a juuni kuni 2016.a juuli tasumata juhatuse liikme tasus (tlk 23); 10.08.2016.a on hageja ja XXX vahel sõlmitud juhatuse liikme leping, mille on mõlema poole nimel allkirjastanud endine juhatuse liige XXX. Lepinguga (vt p 4.1 ja 4.3) on XXX’ile määratud juhatuse liikme tasuna igakuiselt 1600 eurot (neto), kusjuures hageja on kinnitanud ja vaieldamatult omaks võtnud, et võlgneb XXX’ile juhatuse liikme tasu alates 2007.a juunist kuni 2016.a juulini summas 175 015,46 eurot (tlk 26-28); 01.09.2016.a nõude loovutamise lepingust nähtub, et hageja endine juhatuse liige XXX on loovutanud 10.08.2016.a juhatuse liikme lepingust ja 09.08.2016.a võlatunnistusest tuleneva tasunõude summas 175 015,46 eurot (lisandub seadusjärgne viivis) kostjale (tlk 24-25); Tallinna notar Mari-Liis Parmas on 13.09.2016.a koostanud ja tõestanud asjaõigus- ja hüpoteegi seadmise lepingu nr 3646, millega hageja ja kostja on kokku leppinud kinnistule asukohaga Suur-Sõjamäe tn 30f, Tallinn (registriosa nr 2652401) hüpoteegi seadmises kostja XXX kasuks summas 200 000 eurot koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks (tlk 16-22; p 3.1). Lepingu punktist 3.2.1 nähtub, et hüpoteegiga on tagatud kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad 10.08.2016.a juhatuse liikme lepingust, millest tulenevad nõuded on 01.09.2016.a nõude loovutamise lepinguga loovutatud kostjale; 13.09.2016.a kinnistamisavalduse alusel on kinnistu asukohaga Suur-Sõjamäe tn 30f, Tallinn (registriosa nr 2652401) neljandasse jakku neljandale järjekohale 16.09.2016.a sisse kantud hüpoteek summas 200 000 eurot kostja kasuks (tlk 29-31, kinnistusraamatu väljavõte); 29.09.2016.a on Tallinna notar Mari-Liis Parmas koostanud ja tõestanud hageja poolt kostjale edastatava kutse (nr 3936), millega hageja kutsus kostjat notaribüroosse SuurSõjamäe tn 30f, Tallinn (registriosa nr 2652401) kinnistule seatud hüpoteegi kustutamiseks (tlk 34-36); Kostja ei ilmunud kutses märgitud ajal notaribüroosse.
  14. Käesoleval juhul on poolte vahel vaidlus selles, kas hüpoteegiga tagatud sundtäidetavad nõuded on üldse kehtivalt tekkinud, sh kas juhatuse liikme leping, võlatunnistus ning nõude loovutamise leping on sõlmitud õiguspäraselt. Samuti vaidlevad pooled ka hüpoteegi seadmise õiguspärasuse üle.
  15. Enne asja sisulise analüüsi juurde asumist kontrollib kohus, millises ulatuses ning millistel alustel on üldse lubatud notariaalse täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-138-13 p-is 14 märkinud järgmist: „TMS § 2 lg 1 sätestab täitedokumentide loetelu, mille ühine nimetaja on see, et kõikide nende täitedokumentide alusel võib pöörduda otse kohtutäituri poole täitemenetluse alustamise taotlusega. Seega on seadusandja eeldanud, et dokumendid pärinevad õiguskindlast allikast. Siiski võib õiguskindluse määr olla erinev. Õiguskindluse seisukohalt on kõige vähem problemaatilised kohtute lahendid. Problemaatilisemad on aga notariaalsed lepingud kui täitedokumendid ja erinevad haldusaktid ning kohtuvälise menetleja otsused kui täitedokumendid. Nende täitedokumentide korral ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eelduste täitmist kontrollinud või poolte vahel tekkinud vaidlust läbi vaadanud.“
  16. Lahendi nr 3-2-1-134-07 p-is 11 on Riigikohus asunud alljärgnevale seisukohale: „ Kolleegiumi arvates tuleb viimati mainitud juhtudel tõlgendada TMS § 221 lg-t 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Praegusel juhul on kohtutäiturile täitmiseks esitatud notariaalselt tõestatud leping. Laiendav tõlgendamine võimaldaks võlgnikule efektiivsemat õiguskaitset.“ /…/ „Samuti leiab kolleegium, et kuigi ringkonnakohus on õigesti leidnud TMS § 221 lg 1 näidisloetelus esitatud võlgniku vastuväidetele ühise nimetaja - kõigi näidete ühiseks 6 tunnuseks on, et täitmisel olev nõue on või on olnud olemas, kuid pärast selle tekkimist on toimunud mingi õigusmuudatus, mis täitmist ei võimalda -, ei ole see määrava tähendusega. Näidisloetelu on esitatud kõige üldarusaadavamatest näidetest ning ei välista teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist. Samas möönab kolleegium, et võlgniku vastuväited nõudele võivad olla üldjuhul tõesti sellised, mis põhinevad pärast nõude tekkimist ilmnenud asjaoludel, mis täitmist ei võimalda. Õiged on ringkonnakohtu täiendavad näited nõude aegumise vastuväite ja võlgniku kohustuse täitmisest vabastamise vastuväite kohta. Lisaks võib veel välja tuua näited tehingu tühistamise või tühisuse vastuväite kohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel, äramuutva tingimuse saabumise, lepingust taganemise, sissenõudja poolt nõude loovutamise, sissenõutavuse puudumise jms vastuväite esitamise kohta.“
  17. Eeltoodud lahenditest tuleneb selgelt, et kohtupraktikas on aktsepteeritud notariaalsete täitedokumentide sisuline vaidlustamine, muuhulgas põhjendusel, et tagatav kohustus ei ole üldse tekkinud ja/või selle aluseks olev tehing on tühine ja/või tühistatud. Alljärgnevalt asub kohus sisuliselt analüüsima hüpoteegiga tagatud nõude õiguspärasust.
  18. Esmalt analüüsib kohus 10.08.2016.a kuupäeva kandva juhatuse liikme lepingu õiguspärasust, kuivõrd sundtäidetav nõue pärineb eelkõige just nimetatud lepingust. ÄS § 1801 lg 1 sätestab, et juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejal puudub nõukogu, mistõttu tulnuks XXX’ile juhatuse liikme tasu määramine otsustada osanike otsusega.
  19. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-81-15 p-des 16-17 selgitanud osaühingu osanike otsuste vastuvõtmisega seonduvat: „Riigikohus on oma varasemas praktikas leidnud, et osanike otsuste vastuvõtmiseks on seaduses sätestatud formaliseeritud kord (esmajoones ÄS §-d 168177) ja osanikud väljendavad oma tahet eelkõige osanike otsuste kaudu. Osanike otsus on mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt nt Riigikohtu
  20. juuni
  21. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 21;
  22. märtsi
  23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12;
  24. aprilli
  25. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06, p 10). Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kuid ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt selle kohta ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  26. septembri
  27. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 13). TsÜS § 111 lg 1 sätestab, et kui tehingu kehtivus sõltub kolmanda isiku nõusolekust, võib kolmas isik nõusoleku andmise või sellest keeldumise avaldada tehingu teinud isikule, mitmepoolse tehingu puhul ka tehingupoolele. Nõusolek võib olla tehingu tegemisele eelnev või antud tagantjärele (heakskiit). TsÜS § 113 järgi kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Eelnevast tulenevalt võib ka osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka pärast ehk heakskiiduna TsÜS § 111 mõttes.“ Käesoleval juhul ei ole kohtule tõendatud, et XXX’ile juhatuse liikme tasu määramine oleks otsustatud osanike otsusega ülalviidatud kohtulahendis kirjeldatud korras. Samuti ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja osanikud oleksid juhatuse liikmele tasu määramise sellisel kujul hiljem heaks kiitnud.
  28. Juhatuse liikme lepingut on võimalik käsitleda ka hageja ja tema juhatuse liikme vahel tehtud tehinguna. ÄS § 168 lg 1 p 10 kohaselt kuulub osanike pädevusse nõukogu liikmega või juhul, kui ühingul ei ole nõukogu, siis juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine ja tehingu tingimuste määramine. ÄS § 181 lg 3 sätestab, et osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna 7 alusel. Seega tuleb esmalt välja selgitada, kas juhatuse liikme lepingu sõlmimise puhul oli tegemist hageja igapäevase majandustegevusega. Et seda teha, on vaja teada, milliseid tegevusi on võimalik üldse käsitleda osaühingu igapäevase majandustegevusena. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-26-17 p-is 13 märkinud järgmist: „Seaduses ei ole küll täpsustatud, mida saab pidada osaühingu igapäevaseks majandustegevuseks, kuid hindamaks seda, kas tehing on tehtud igapäevases majandustegevuses või seda ületades ÄS § 181 lg 3 teise lause mõttes, saab mh arvestada kõnealuse tehingu iseloomu ja mahtu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-9-16, p 36). Samuti saab selleks, et hinnata, kas tehing on tehtud igapäevases majandustegevuses, juhinduda ÄS § 317 lg-st 1, mis sätestab aktsiaseltsi igapäevast majandustegevust ületavate tehingute avatud loetelu. Kuigi eelnimetatud säte reguleerib olukordi, millal aktsiaseltsi juhatusele on tehingute tegemiseks eelduslikult vaja nõukogu nõusolekut, saab selle normi abil sisustada ka ÄS § 181 lg 3 teist lauset ja hinnata, mida saab pidada osaühingu igapäevaseks majandustegevuseks ja mida mitte.“ Kohtu hinnangul ei ole võimalik juhatuse liikmega juhatuse liikme lepingu sõlmimist võimalik pidada igapäevaseks majandustegevuseks, veelgi enam ei olnud selle lepingu esemeks äriühingu müüdavad kaubad ja teenused. Äriregistri väljavõttest (tlk 45) nähtuvalt on hageja tegevusalaks mootorsõidukite osade ja lisaseadmete jaemüük. Seega pidi juhatuse liikmel olema vastava lepingu sõlmimiseks osanike nõusolek. Käesoleval juhul on kohus juba ülal jõudnud järeldusele, et juhatuse liikmel puudus vastava lepingu sõlmimiseks mistahes vormis osanike nõusolek, samuti ei ole osanikud seda tehingut hiljem heaks kiitnud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-81-15 p-is 15 ÄS § 181 lg 3 kohta märkinud järgmist: „Tegemist on lojaalsuskohustusest tuleneva juhatuse liikme esindusõiguse piiranguga, mille kohaselt on juhatuse liige õigustatud tegema iseendaga tehingu üksnes juhul, kui tehingu tegemise on heaks kiitnud juhatusest kõrgemalseisev organ (osanikud või nõukogu). Kui sellist nõusolekut ei ole, siis on tehing tühine.“ /…/ „Tühist tehingut ei pea tühistama ja seda ei saagi tühistada, sest tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi.“ Seega on 10.08.2016.a kuupäeva kandev juhatuse liikme leping tühine. TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega ei saanud hagejale tekkida 10.08.2016.a kuupäeva kandvast juhatuse liikme lepingust mistahes rahalisi kohustusi (tänaseks endise) juhatuse liikme XXX’i ees.
  29. Täiendavalt lisab kohus, et seadusest ei tulene osaühingule kohustust juhatuse liikmele tasu maksta. Samuti ei teki selline kohustus seetõttu, et väidetavalt tasutakse sama ettevõtte teistele juhatuse liikmetele igakuiselt juhatuse liikme tasu. Seega puudusid XXX’il seadusel põhinevad õigustused nõuda hagejalt endale juhatuse liikme tasu maksmist või vormistada ainuisikuliselt iseendale tagasi- ning edasiulatuvalt juhatuse liikme tasu. Veelgi enam, käesoleval juhul ei ole võimalik kostjal esitada XXX’ile juhatuse liikme tasu maksmist puudutavaid vastuväiteid, kuivõrd need ei puuduta tema õigusi.
  30. Järgmisena analüüsib kohus 09.08.2016.a juhatuse liikme XXX’i poolt allkirjastatud võlatunnistuse, millega Lesven OÜ tunnistas maksmata juhatuse liikme tasus seisnevat võlakohustust XXX’i ees summas 175 015,46 eurot, õiguspärasust. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et võlatunnistus on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Seega on juhatuse liige XXX sõlminud hageja nimel tehingu, mille kohustatud pool oli hageja ning soodustatud pool juhatuse liige ise, mistõttu tuleb ka nimetatud tehingut käsitleda osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehinguna. Kohus on seisukohal, et märkimisväärses ulatuses võlakohustuse võtmise puhul ei ole tegemist hageja igapäevase majandustegevusega, mistõttu kuulub kohaldamisele ÄS § 181 lg-st 3 tulenev juhatuse liikme esindusõiguse piirang. Ka nimetatud tehing on ülalmärgitud põhjendustel ÄS § 181 lg-st 3 tulenevalt tühine ning sellest ei tekkinud TsÜS § 84 lg-s 1 sätestatust tulenevalt hagejale rahalisi kohustusi.
  31. Kolmandaks käsitleb kohus 01.09.2016.a nõude loovutamise lepingut, millega hageja endine juhatuse liige XXX on loovutanud 10.08.2016.a juhatuse liikme lepingust ja 09.08.2016.a võlatunnistusest tuleneva tasunõude summas 175 015,46 eurot (lisandub seadusjärgne viivis) 8 kostjale. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Riigikohus on selgitanud, et nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu
  32. aprilli
  33. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18).
  34. Kuivõrd hageja ei ole nõude loovutamise lepingu pooleks ja see on sõlmitud XXX’i ja kostja vahel, siis tuleb välja selgitada, kas hagejal (kui võlgnikul) on õigus esitada nõude loovutamise lepingu kehtivusele vastuväiteid. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-74-15 p-is 11 sellist õigust jaatanud: „Esmalt märgib kolleegium, et õige on ringkonnakohtu seisukoht, et osaühingu ja tema juhatuse liikme vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu tühisuse vastuväite võib esitada ka võlgnik ehk isik, kelle vastu olev nõue loovutati. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et VÕS § 170 esimese lause eesmärk ei ole välistada võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv, ja seega võib võlgnik VÕS § 171 lg 1 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  35. aprilli
  36. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17).“ Tulenevalt eelviidatud lahendist on hagejal kui võlgnikul õigus esitada nõude loovutamise tehingu kehtivusele vastuväiteid.
  37. Kuivõrd XXX on kostjale loovutanud 10.08.2016.a juhatuse liikme lepingust ja 09.08.2016.a võlatunnistusest tuleneva tasunõude ning kohus on eespool leidnud, et nimetatud tehingud on tühised, millest johtuvalt ei tekkinud hagejal XXX’i ees rahalisi kohustusi, puudus XXX’il nõue, mida kostjale loovutada. Nõude loovutamise tehingu primaarseks eelduseks on loovutatava nõude olemasolu, kui selline nõue puudub, ei saa toimuda ka selle loovutamist. Seega on õigustühine ka 01.09.2016.a nõude loovutamise leping, millest tulenevalt ei ole XXX’l olnud väidetav nõue kostjale üle läinud.
  38. Viimaks käsitleb kohus Tallinna notar Mari-Liis Parmas’e poolt 13.09.2016.a koostatud ja tõestatud asjaõigus- ja hüpoteegi seadmise lepingu nr 3646 õiguspärasust. Eelnimetatud lepinguga on hageja (keda esindas juhatuse liikmena XXX) ja kostja kokku leppinud kinnistule asukohaga Suur-Sõjamäe tn 30f, Tallinn (registriosa nr 2652401) hüpoteegi seadmises kostja kasuks summas 200 000 eurot koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks (vt p 3.1). Lepingu punktist 3.2.1 nähtub, et hüpoteegiga on tagatud kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad 10.08.2016.a juhatuse liikme lepingust, millest tulenevad nõuded on 01.09.2016.a nõude loovutamise lepinguga loovutatud kostjale. Nimetatud lepinguga koormas hageja kostja kasuks oma vara. ÄS § 317 lg 1 p 3 kohaselt väljub igapäevase majandustegevuse raamest kinnisasjade ja registrisse kantud vallasasjade võõrandamine ja koormamine. Seega pidi XXX’il kui hageja juhatuse liikmel sellise tehingu tegemiseks olema osanike nõusolek või hilisem heakskiit. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et osanikud oleks vastava nõusoleku või hilisema heakskiidu andnud, mistõttu on Tallinna notar Mari-Liis Parmas’e poolt 13.09.2016.a koostatud ja tõestatud asjaõigus- ja hüpoteegi seadmise leping nr 3646 tühine. Lisaks eeltoodule ei ole olemas ka nõudeid, mille tagamiseks on eelnimetatud lepingu alusel hagejale kuuluvale kinnisasjale hüpoteek seatud.
  39. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-60-11 (p 17) märkinud järgmist: „Hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab AÕS § 325 lg-st 1 ja § 352 lg-st 1 tulenevalt teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu
  40. oktoobri
  41. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13 ja 15;
  42. novembri
  43. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10408, p 12). Täitemenetluse alustamiseks peab sissenõudja (s.o hüpoteegipidaja) TMS § 23 lg 1 esimese lause järgi esitama täitmisavalduse ja täitedokumendi. Täitemenetluse seadustiku § 23 alates
  44. aprillist 2011 kehtiva lg 41 järgi tuleb täiturile esitada pandileping, 9 tagatiskokkulepe, nõuete alus ja nõuete detailne arvestus. Sama on Riigikohus leidnud ka seaduse varem kehtinud redaktsiooni kohta, kuna hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu (vt Riigikohtu
  45. märtsi
  46. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p-d 10 ja 12;
  47. veebruari
  48. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Hüpoteegi alusel saab täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude täitmiseks (vt ka VÕS § 82 lg 7), st tagatud nõude võlgnik peab olema nõude rahuldamisega sattunud viivitusse. Kui hüpoteegipidaja ei ole põhistanud, et tagatud nõue on sissenõutavaks muutunud, peab täitur keelduma täitemenetluse algatamisest, alustatud täitemenetluse aga TMS § 48 p 4 või 7 alusel lõpetama.“ Kohus on jõudnud järeldusele, et kostjal puudub nõue, mida hüpoteegi realiseerimise tulemi arvelt rahuldada, mistõttu puudub alus ka Tallinna notar Mari-Liis Parmas’e poolt 13.09.2016.a koostatud ja tõestatud asjaõigus- ja hüpoteegi seadmise lepingu nr 3646 alusel täitemenetluse läbiviimiseks.
  49. Eeltoodust tulenevalt tuleb Lesven OÜ hagi XXX vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 194/2016/2098 täies ulatuses rahuldada. Kohus tunnistab täiteasjas nr 194/2016/2098 sundtäitmise täies ulatuses lubamatuks, kuna täitedokumentides kajastatud nõuet ei ole kunagi olemas olnud.
  50. Kohus selgitab hagejale, et AÕS § 325 lg 4 kohaselt ei eelda hüpoteek tagatava nõude olemasolu. AÕS § 349 lg 1 sätestab, et kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Riigikohus on märkinud, et AÕS § 349 lg 1 annab hüpoteegi kustutamise või enda nimele kandmise nõudeõiguse vaid kinnisasja omanikule. Kui hüpoteek tagab kehtivat kohustust, ei ole AÕS § 349 lg-t 1 võimalik kohaldada (RKTsKo nr 3-2-1-147-14, p 17). Kohus on käesolevas otsuses tuvastanud, et hageja kinnistule seatud hüpoteek ei taga ühtegi kehtivat kohustust, mistõttu võib hagejal olla õigus kostjalt (ka kohtulikult) nõuda hüpoteegi kustutamist. Lisaks võib hagejal olla õigus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist AÕS § 65 alusel, kuna kohus on tuvastanud, et kinnisasja käsutustehing, s.o hüpoteegi seadmise tehing, oli tühine. (vt ka RKTsKo nr 3-2-1-127-13, p 21).
  51. Täiendavalt märgib kohus, et hageja väited, justkui oleks ta 29.09.2016.a teinud kostjale hüpoteegi seadmise tehingu tühistamise avalduse, on tõendamata. Kostjale on edastatud üksnes kutse ilmuda notarisse hüpoteegi kokkuleppeliseks kustutamiseks.
  52. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
  53. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus

§ 122

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind.

§ 132

lg 5 alusel loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6 000 eurot. Käesoleva hagi rahuldamise korral on hageja saadava hüve väärtuseks 175 015,46 eurot, kuna hageja taotles täiteasjas nr 194/2016/2098 toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täies ulatuses. Seega tuleb käesoleva asja hinnaks määrata 6 000 eurot. Menetluskulude jaotus 38.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 173

lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 162

lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohus leiab, et käesoleval 10 juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda, kuivõrd kohus on hagiavalduse täies ulatuses rahuldanud ja teinud sellega otsuse kostja kahjuks. Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine 39.

§ 174

lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist. 40. Lesven OÜ esindaja esitas 13.01.2018.a avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab

§ 176lg-te 1 ja 5 nõuetele.

Avaldusest nähtub, et hageja menetluskulud seisnevad hagiavalduselt ja hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõivus 475 eurot ning lepingulise esindaja kuludes summas 1 905 eurot (käibemaksuta). Hagejale on õigusabi osutatud 19,05h ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Hageja menetluskulud on kokku 2 380 eurot. Hageja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. 41.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 42. Kohus selgitab,

§ 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 477

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.

  1. Esmalt analüüsib kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtukulude osas. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hageja menetluskulud seisnevad hagiavalduselt tasutud riigilõivus 425 eurot ning hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõivus 50 eurot. Kohtuinfosüsteemist (KIS) nähtub, et hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 425 eurot ning hagi tagamise taotluselt 50 eurot. Vastava kulu kandmine tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada.
  2. Järgnevalt analüüsib kohus hageja lepingulise esindaja kulusid. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et lepingulise esindaja kuludes summas 1 905 eurot (käibemaksuta). Hagejale on õigusabi osutatud 19,05h ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Hageja esindaja on teinud järgmised toimingud: hagi asjaolude ja dokumentidega tutvumine 1h; hagiavalduse ja hagi tagamise avalduse koostamine 6,2h; 11 määruskaebusega tutvumine ja seisukoha koostamine kaebusele 1,6h; kostja vastusega tutvumine 0,25h; taotlus esindusõiguse kontrollimiseks 0,5h; ringkonnakohtu määrusega tutvumine 0,25h; kostja hagivastuse analüüs ja hageja 01.05.17 seisukoha koostamine kostja vastusele 4,3h; kostja 06.12.17 taotlusega tutvumine 0,25h; seisukoha koostamine ja kohtusse esitamine 0,5h; ettevalmistus 12.12.17 istungiks 1h; teeside koostamine 1,2h; esindamine kohtuistungil 12.12.17 1h; kostja 05.01 taotlusega tutvumine ja seisukoha koostamine 1h.
  3. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja esindajal on kulunud 07.12.2017.a menetlusdokumendi koostamiseks 0,5h. Dokumendi koostamisele eelnevalt on esindaja tutvunud kostja taotlusega 0,25h vältel. Kohtutoimikust nähtub, et 07.12.2017.a menetlusdokumendi sisuline maht on mõni lause ning tegemist ei ole õiguslikult keerulise dokumendiga. Hageja on esitanud vastuväite kostja taotlusele peata käesoleva tsiviilasja menetlus. Kohus leiab, et dokumendi koostamise põhjendatud ajakulu on 0,25h ning vähendab toimingu märgitud ajakulu 0,25h võrra.
  4. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja esindajal on kulunud teeside koostamiseks 1,2h. Kohtutoimikust ei nähtu, et hageja oleks istungil või pärast seda kohtule oma teesid esitanud. Kohus leiab, et nimetatud dokumendi koostamise ajakulu on täies, s.o 1,2h, ulatuses põhjendamatu ja mittevajalik.
  5. Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ka esindaja tunnitasu on Riigikohtu poolt aktsepteeritud määradega kooskõlas.
  6. Kokku loeb kohus hageja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 17,6h (19,05h – 1,45h), mis hageja lepingulise esindaja tunnihinda (100 eurot käibemaksuta) arvestades vastab 1 760 eurole. Hageja menetluskulud on kokku 2 235 eurot (lepingulise esindaja kulu 1760 eurot + riigilõiv 475 eurot). Kohus rahuldab hageja avalduse osaliselt ning mõistab kostjalt välja menetluskulud summas 2 235 eurot. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 145 euro ulatuses (taotletud summa 2 380 eurot – rahuldatud summa 2 235 eurot). 49.

§ 177

lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumise kohustuse täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 50.

§ 178

lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

§ 178

lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson 12 kohtunik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.