1-19-8835/26

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-19-8835

1. märts 2020 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Paavo Randma A. U. vahistamine Tartu Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a määrus A. U. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto
4. veebruar 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
6. novembri
7. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. novembril 2019 esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Liane Peets Tartu Maakohtule taotluse A. U. vahistamiseks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 2 ja § 131 lg-te 1 ja 2 alusel. 1.1 A. U-d kahtlustatakse karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1 järgi selles, et ta ähvardas enda ema elukoha põlema panna ja auto ära lõhkuda. Ähvarduse täideviimist oli emal põhjust uskuda, kuna A. U. põeb skisofreeniat, mis mõjutab oluliselt tema käitumist. A. U. on varem pannud toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga ja kehalise väärkohtlemise. Lisaks kahtlustatakse A. U-d KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. 1.2 Prokuröri hinnangul võib A. U. vabaduses viibides jätkuvalt panna toime kuritegusid ja seega on ta ühiskonnale ohtlik. KarS § 121 lg 1 järgi esitatud kahtlustuse alusel paralleelselt toimuvas teises kriminaalmenetluses taotletakse A. U-le psühhiaatrilise sundravi kohaldamist. A. U. käitumine võib olla ettearvamatu ja ohtlik, arvestades diagnoosi ning seda, et ta on keeldunud psühhiaatri määratud ravist.
10. Tartu Maakohtu
11. novembri
12. a määrusega taotlus rahuldati ja A. U. vahistati kaheks kuuks. Maakohtu hinnangul on prokuratuuri taotlus põhjendatud. Olemasolev tõendikogum annab piisava aluse A. U-d talle etteheidetavates tegudes kahtlustada. Kannatanu kirjeldas erinevaid vägivallaakte ning avaldas, et kardab oma poega. Need ütlused on kooskõlas tunnistajate selgitustega. A. U. terviseseisund tingib tema ettearvamatu ja vägivaldse käitumise. Ta on ka varem korduvalt vägivalda kasutanud. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tehtud ekspertiisi, kuid teises menetluses tehtud ekspertiisiaktist nähtub, et ravimite tarvitamata jätmisel võib A. U. olla lisaks ühiskonnale ohuks ka iseendale. Kuna A. U. on seni ravist keeldunud, on uute kuritegude toimepanemise oht väga suur. Seega on vahistamine vältimatu, hoidmaks ära uute süütegude toimepanemist.
13. Vahistamismääruse vaidlustasid A. U. ja tema kaitsja, kes taotlesid maakohtu määruse tühistamist ja kahtlustatava vahi alt vabastamist. 1-19-8835
14. Tartu Ringkonnakohtu
15. novembri
16. a määrusega jäeti kaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu määruse tühistamiseks alust. Kahtlustus ema korduvas kehalises väärkohtlemises ja ähvardamises on põhjendatud. Kannatanu on neid sündmusi kirjeldanud. Maakohus käsitles ütlusi detailselt ja kõrvutas öeldut mitmete teiste tõenditega. Praeguses menetlusetapis on piisav alus arvata, et A. U. võis oma ema lüüa ja ähvardada. Varasema vägivaldse käitumise tõttu oli emal piisav alus karta ähvarduse täideviimist. Vahistamine on vältimatu uute kuritegude toimepanemise takistamiseks. A. U. isik ja tema teod annavad piisava aluse arvata, et ta võib vabaduses vägivallategude toimepanemist jätkata. Kuna A. U. on ema suhtes korduvalt vägivalda kasutanud ja ta põeb skisofreeniat, on suur risk, et ta käitub ettearvamatult ja tarvitab taas vägivalda. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
17. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse A. U. kaitsja, kes taotleb selle tühistamist ja A. U. vahi alt vabastamist. Kahtlustatav kinnitab, et ta ei ole kuritegusid toime pannud ega ole nõus vahistamisega. Kaitsja hinnangul ei pruugi kahtlustus olla põhjendatud. Ema ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt tema ja poja vahelise konflikti tõttu. A. U. vajab ravi ja lähedaste toetust.
18. Prokuratuur leiab vastuses määruskaebusele, et A. U. vahistamine on vältimatult vajalik ja põhjendatud. Prokuratuur selgitas, et
19. novembril 2019 taotleti A. U. vahistamist psühhiaatrilise sundravi menetluses ning
20. jaanuaril 2020 määras Tartu Ringkonnakohus vahi all pidamise kohaks haigla või seal vabade kohtade puudumisel vangla meditsiiniosakonna. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21. Kolleegium leiab, et kaebuses esitatud väited maa- ega ringkonnakohtu määruse tühistamiseks alust ei anna. Vahistamismääruses on ammendavalt käsitletud põhjendatud kahtlust, et A. U. pani toime talle inkrimineeritavad teod. Samuti on kohtud analüüsinud, miks tuleb kahtlustatav uute tegude toimepanemise ohu ja tema võimaliku ohtlikkuse tõttu vahistada. Riigikohus ei pea KrMS § 363 lg 4 p 1 alusel vajalikuks maa- ja ringkonnakohtu põhjendusi korrata ega kõnealustes küsimustes enda põhjendusi lisada. Vahistamine oli praegusel juhul seaduslik. Küll aga ei arvestanud kohtud vahistamistingimuste üle otsustamisel A. U. vaimse tervise probleemidega, millele viitas prokuratuur juba
22. novembri
23. a vahistamistaotluses.
24. Riigikohus on selgitanud, et vaimse häirega isikule tuleb tagada talle sobivad kinnipidamistingimused. Üldine vahistamisalus tuleneb küll KrMS § 130 lg-st 2, kuid KrMS § 3951 lg 2 annab aluse raske psüühikahäirega kahtlustatava vahistamiseks psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluse sätete järgi. Seega tuleb vaimse häirega isiku vahistamist eelistatult toimetada osutatud korras, mis tagab tema kinnipidamise sobilikes tingimustes (psühhiaatriahaiglas või vangla psühhiaatriaosakonnas). Seejuures ei ole sundravimenetluses isiku vahistamise vältimatuks eelduseks see, et talle oleks käimasolevas menetluses tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiis. KrMS § 3951 lg 2 alusel võib isiku vahistada ka siis, kui kogutud on muid kaalukaid tõendeid, mis kinnitavad raske psüühikahäire olemasolu. Kohus saab vajadusel juhtida kohtuistungil prokuröri tähelepanu tekkinud kahtlustele isiku vaimses seisundis ning prokurör saab sellega nõustumise korral vahistamisalust kohtuistungil muuta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. mai
26. a määrus nr 1-19-401/34, p-d 12–18.)
27. Vahistamistaotluse kohaselt põeb A. U. skisofreeniat ning ta käitus ilmselt sellest tingituna vägivaldselt. Paralleelses kriminaalasjas saatis prokuratuur A. U. süüküsimuse kohtusse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses. Maakohus viitas vahistamismääruses ka A. U-le teises kriminaalasjas tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktile, mille kohaselt võib A. U. ravimite tarvitamata jätmisel muutuda ohtlikuks. Nende asjaolude valguses pidanuks prokuratuur vahistamistaotluse esitama KrMS § 3951 lg 2 alusel ja maakohus saanuks vahistamistingimuste üle otsustamisel juhtida prokuröri tähelepanu vajadusele vahistada isik sundravimenetluse sätete järgi. A. U. vahistamine oli lõppkokkuvõttes aga seaduslik (vt p 7). Prokuratuuri vastusest nähtuvalt on A. U. hiljem vahistatud sundravimenetluse sätete alusel (vt p 6). 2