← Eesti

3-15-2824/12

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2

§ 187lg 7; § 235 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. XX esitas 08.10.2015 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pensioniavalduse ja dokumendid soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks 3 aastat enne vanaduspensioni ikka jõudmist riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p 3 alusel kui isik, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat kolme last, ning okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 2 lg 2 ja § 12 p 1 alusel kui asumisel viibinud isiku laps, kes sündis vanema asumisel oleku ajal.
  2. Sotsiaalkindlustusamet jättis 23.10.2015 otsusega nr 51730/1 XX-le soodustingimustel vanaduspensioni määramata. XX on sündinud XX.XX.XXXX Novosibirski oblastis väljasaadetu lapsena (vabastatud asumiselt 26.03.1958) ning tal tekib õigus vanaduspensionile kehtiva regulatsiooni järgi 63-aastaselt (23.09.2018) ning alates 01.01.2017 kehtiva regulatsiooni järgi 63 aasta ja 6 kuu vanuselt (23.03.2019). Isik on 3-15-2824 kasvatanud kolme last kuni nende täisealiseks saamiseni. XX on 08.10.2015 pensioniavalduses soovinud RPKS-st ja ReprS-st tulenevad õigused summeerida, RPKS §-st 6 tulenevalt määratakse isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, üks riiklik pension tema valikul. Seega on taotlejal õigus valida kahe pensioniliigi vahel: 1) ReprS § 12 p 1 alusel tekib XX-l õigus soodustingimustel vanaduspensionile 61 aasta vanuselt (s.o 23.09.2016); 2) RPKS § 10 lg 1 p 3 alusel tekib XX-l õigus soodustingimustel vanaduspensionile 62 aasta ja 6 kuu vanuselt (s.o 23.03.2018). Kuna praegusel ajal ei oma XX õigust soodustingimustel vanaduspensionile, siis ei kuulu pensioniavaldus rahuldamisele.
  3. XX esitas 12.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 23.10.2015 otsuse nr 51730/1 tühistamiseks ja soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks kohustamiseks alates 23.09.
  4. Kaebaja taotles ainult ühte liiki riiklikku pensioni – riiklikku vanaduspensioni. Soodustingimustel vanaduspension ei ole eraldiseisvaks riikliku pensioni liigiks. RPKS § 10 lg 1 p 3 alusel on kaebajal õigus kasutada ühte soodusaastat ning ReprS § 12 p 1 alusel veel kahte soodusaastat, kokku kolme soodusaastat. RPKS ja ReprS ei piira soodusaastate samaaegset kasutamist ning selline piirang oleks ka vastuolus vastavate soodustuste eesmärgiga ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Kuna SKA on kohtule esitatud vastuses tuginenud RPKS §-le 7, mitte vaidlustatud otsuses viidatud RPKS §-le 6, siis on vastustaja ka ise tunnistanud, et otsus on tehtud valedel alustel.
  5. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Soodustingimustel vanaduspensioni sätete rakendamisel tuleb pensioni õiguse tekkimise aja arvutamisel lähtuda RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensionieast. RPKS § 10 lg 1 p-s 3 ja ReprS § 12 p-s 1 on sätestatud täiendavad soodustused, mida ei saa kasutada samaaegselt. Nimetatud soodustused ei ole käsitatavad vanaduspensioniea alandamisena. XXl tekib kuni 31.12.2016 kehtiva RPKS § 7 lg 1 p 1 ning ReprS § 2 lg 2 ja § 12 p 1 alusel õigus vanaduspensionile 23.09.2016 (st kaks aastat enne vanaduspensioniiga, mis on 63 aastat). Alates 01.01.2017 kehtiva RPKS § 7 lg 11 ja § 10 lg 1 p 3 alusel tekib XX-l õigus vanaduspensionile 23.03.2017 (st üks aasta enne vanaduspensioniiga, mis on 63 aastat ja 6 kuud).
  6. Tallinna Halduskohus jättis 31.05.2016 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Vaidlus puudub selles, et kehtiva RPKS § 7 lg 1 p 1 kohaselt on kaebajal õigus vanaduspensionile 63aastaseks saades ja 01.01.2017 jõustuva RPKS § 7 lg 11 alusel 63 aasta ja 6 kuu vanuselt. Samuti on tõendatud, et kaebaja vastab nii RPKS § 10 lg 1 p-s 3 kui ka ReprS § 12 p-s 1 sätestatud tingimustele ning õigus soodustingimustel vanaduspensionile on tal põhimõtteliselt olemas. Eeltoodud soodustuste summeerimine oleks võimalik, kui iga soodustuse kohaldamine tähendaks sisuliselt vanaduspensioniea alandamist. Vanaduspensioniiga on konkreetne ajahetk, mille saabumisel tekib isikul õigus vanaduspensionile. Õigus soodustingimustel vanaduspensionile on seevastu isiku subjektiivne õigus nõuda teatud tingimuste esinemisel vanaduspensioni juba enne vanaduspensioniea saabumist, kuid selle õiguse kasutamine ei too kaasa vanaduspensioniea alanemist. Kumbki vaidlusalune soodustus ei ole käsitatav vanaduspensioniea alandamisena. Vanaduspensioniiga ei muutu mitme soodustuse (RPKS § 10 lg 1 p 3, ReprS § 12 p 1) kohaldamisel, mistõttu ei ole neid soodustusi võimalik ka liita. Mitme erineva aluse olemasolul on otstarbekas lähtuda soodsamast variandist. Kuna kaebajal ei esinenud SKA 23.10.2015 otsuse tegemise ajal veel õigust soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks, ei olnud vastustajal võimalik tema 08.10.2015 taotlust ka rahuldada. Vaatamata sellele, et vaidlustatud otsuses on osaliselt viidatud ebaõigele õiguslikule alusele (RPKS § 6 ei ole asjakohane), ei oleks taotluse rahuldamine olnud siiski võimalik ja otsuse tegemisel on jõutud õigele lõppjäreldusele. 2

(4)3-15-2824 Kohtupraktikast ja haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 58 tulenevalt ei pea eksliku õigusliku alusega kaasnema haldusakti tühistamist, kui asjakohane regulatsioon on tegelikult olemas. 6. XX palub 10.06.2016 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. SKA 23.10.2015 otsus on põhjendamata ja tugineb valedele õiguslikele alustele. HMS § 58 ei käsitle eksliku õigusliku aluse märkimist ega ole asjassepuutuv. Halduskohtu põhjendustest lähtudes ei olegi isikul võimalik saada korrektselt põhjendatud haldusakti. Soodustuste korra kasutamine on reguleeritud RPKS §-s 10, mis nimetab soodustingimusi mitmuses ning erinevad soodustused ei tekita uut pensioniliiki. RPKS § 7 määratleb üksnes üldise vanaduspensioniea, kuid tegelik vanaduspensioniiga kujuneb igal inimesel erinevalt vastavalt soodustingimustele. Iga soodustuse kohaldamine tähendabki vanaduspensioniea alandamist. Halduskohus ei ole põhjendanud, kust tuleneb kohustus valida erinevate soodustingimuste vahel. Õigust, mida ei saa realiseerida, ei ole olemas. Vastustaja ja kohus on jätnud avalduse sisulise olemuse tähelepanuta, sest seaduse eesmärk on leevendada tekitatud ülekohut. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7.

§ 187

lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise.

§ 187

lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada.

§ 187

lg-st 2 tulenevalt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult ning loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Koos apellatsioonkaebuse tagastamise määruse menetlusosalistele kättetoimetamisega tagastab ringkonnakohus apellandile ka apellatsioonkaebuse koos lisadega (

§ 187lg 6).

8. Ringkonnakohus on seisukohal, et XX apellatsioonkaebus tuleb

§ 187

lg 3 p 5 alusel tagastada, sest apellandi esitatud faktiväidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada.

§ 187

lg 3 p-s 5 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alus hõlmab ka olukorrad, kus isikul on küll kaebeõigus, kuid tema apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (nt Riigikohtu 22.04.2013 määrus nr 3-3-1-5-13, p 8).

  1. XX 08.10.2015 pensioniavaldusest (tl 26-27) ja 12.11.2015 kaebusest (tl 6-7) nähtuvalt soovib kaebaja soodustingimustel riikliku vanaduspensioni määramist alates 23.09.2015 ehk kolm aastat enne vanaduspensioniea saabumist. Vaidlust ei ole selle üle, et asumisel viibinud vanema lapsena, kes on asumisel viibinud kaks täisaastat, on XX-l ReprS § 2 lg 2 ja § 12 p 1 alusel õigus soodustingimustel vanaduspensionile kaks aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Samuti puudub vaidlus, et XX on vähemalt kaheksa aastat kasvatanud kolme last, millest tulenevalt on tal RPKS § 10 lg 1 p 3 alusel õigus soodustingimustel vanaduspensionile üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist. XX puhul on täidetud ka vanaduspensioni saamiseks RPKS § 7 lg 1 p 2 kohaselt nõutav 15-aastase Eestis omandatud pensionistaaži nõue. Vaidlust ei saa olla ka selles, et kuni 31.12.2016 kehtiva RPKS § 7 lg 1 p 1 järgi on kaebajal õigus vanaduspensionile 63-aastaselt ning alates 01.01.2017 kehtiva RPKS § 7 lg 11 järgi 63 aasta ja 6 kuu vanuselt.
  2. Praeguse vaidluse põhisisuks on küsimus, kas erinevatele alustele tuginevad õigused soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks on summeeritavad või mitte. Ringkonnakohus märgib esmalt, et SKA 23.10.2015 otsuses nr 51730/1 (tl 9-11; tl 24-25) sisalduv ekslik viide RPKS §-le 6 ei oma asja lahendamisel tähtsust. Iseenesest on õige, et kaebaja ei ole taotlenud erinevat liiki riiklike pensionide (vt RPKS § 5) üheaegset määramist, kuid selline 3

(4)3-15-2824 põhjendamisviga ei ole siiski viinud asja ebaõigele lahendamisele ning ei anna HMS § 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 järgi põhjust sisuliselt õiget haldusakti tühistada, sest SKA peaks andma uuesti välja samasisulise resolutsiooniga otsuse (nt Riigikohtu 05.11.2008 otsus nr 3-3-1-49-08, p 11). Ringkonnakohus rõhutab, et pensioni määramine või mittemääramine ei ole kaalutlusotsus, vaid seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral on SKA kohustatud pensioni määrama ning kui seaduses sätestatud tingimused ei ole täidetud, peab SKA jätma avalduse rahuldamata.
  1. Nii ReprS § 12 p 1 kui ka RPKS § 10 lg 1 p 3 seovad soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimise aja arvestamise üheselt mõistetavalt vanaduspensionieaga RPKS tähenduses. Kuni 31.12.2016 kehtiva RPKS § 7 lg-st 21 tulenevalt mõistetakse vanaduspensionieana RPKS § 7 lg 1 p-s 1 ja lg-s 2 sätestatud vanust, kui muus seaduses ei ole sätestatud teisiti. Alates 01.01.2017 kehtiva RPKS § 7 lg 21 kohaselt mõistetakse vanaduspensionieana RPKS § 7 lg 1 p-s 1 ning lg-tes 11 ja 2 sätestatud vanust, kui muus seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tähistab vanaduspensioniiga seaduses sätestatud konkreetset vanust ning vastavasse vanusesse jõudmise hetk on isiku sünniaja andmete põhjal üheselt tuvastatav faktiline asjaolu, mis ei sõltu mingite õigusaktides ettenähtud soodustuste olemasolust või puudumisest. Kuna soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse tekkimise aeg sõltub üksnes vanaduspensionieast (XX puhul kuni 31.12.2016 kehtiva RPKS § 7 lg 1 p 1 järgi 23.09.2018 ning alates 01.01.2017 kehtiva RPKS § 7 lg 11 järgi 23.03.2019), mitte näiteks muudest võimalustest jääda varem pensionile vmt, siis on vastustaja ja halduskohus korrektselt leidnud, et RPKS § 10 lg 1 p-s 3 ja ReprS § 12 p-s 1 ettenähtud n-ö soodusaastad ei ole summeeritavad, vaid kaebajal on võimalik saada soodustingimustel vanaduspensioni kõige varem 23.09.2016, mil tal tekib vastav õigus RPKS § 7 lg 1 p 1 ja ReprS § 12 p 1 alusel. Kuna XX puhul ei olnud 08.10.2015 avalduse esitamise ajal täidetud seaduses sätestatud tingimused vanaduspensioni määramiseks, siis jättis SKA 23.10.2015 otsusega temale vanaduspensioni õiguspäraselt määramata.
  2. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid (nt Riigikohtu 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 58; 27.12.2011 otsus nr 3-4-1-23-11, p 67 03.12.2013 otsus nr 3-4-1-32-13, p 56). Kaebaja hinnang, et kui erinevaid soodustingimusi ei ole võimalik summeerida, siis jääb vastavate sätete leevendav eesmärk täitmata, ei anna alust tõlgendada seadust ilmses vastuolus selle tekstiga ega ka tunnistada vastavaid sätteid põhiseadusega vastuolus olevateks. Kuivõrd seadus ei näe ette ka muude soodustingimuste summeerimist (mh lähtub RPKS §-s 7 määratud vanaduspensionieast soodustingimustel vanaduspensionide seaduses sätestatud regulatsioon), siis ei ole kaebajat koheldud kellegagi ebavõrdselt. Kaebaja viidatud mitmuse kasutamine RPKS §-s 10 („soodustingimustel vanaduspension“) ei kinnita soodustuste summeerimise võimalust, vaid viitab üksnes sellele, et tegemist on vanaduspensioni saamisega tavapärasest soodsamatel tingimustel.
  3. Eelneva põhjal ja

§ 187

lg 3 p 5 alusel tagastab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 31.05.20106 otsuse peale läbivaatamatult selle esitajale. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (

§ 187lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.