Obsah (5)

§ 230§ 235§ 162§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 27.09.2019 Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-104398 Tsiviilasi Õigusbüroo V

§ 230

lg 1 näeb ette, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega oleks kostjal tulnud tõendada oma väiteid selle kohta, et ta sõlmis hagejaga konkreetse tulemuse saavutamiseks töövõtulepingu ja leppis muuhulgas kokku teenuse osutamise tähtajas.

§ 235

näeb ette, väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Kostja esitas kohtule vastuolulisi väiteid, eitades ühest küljest mistahes lepingu sõlmimist hagejaga ning väites samal ajal, et oli sõlminud hagejaga kindla tulemuse saavutamisele suunatud lepingu. Kuna kostja väited on põhistamata ja omavahelises vastuolus, ei ole need kohtu jaoks usutavad.

1. Kohus selgitas 28.05.2019 pöördumises pooltele (toimiku lk 77), et seni esitatud tõendite alusel sai nendevahelist lepingut pidada käsunduslepinguks. Kohus selgitas kostjale, et tema vastuväidetest ei ole mõistetav, millistel faktilistel asjaoludel ja õiguslikel alustel on tal võimalik jätta osutatud teenuse eest tasumata. Kohus selgitas, et kostja ei saa jätta teenuse eest tasumata ettekäändel, et teenuse osutamine ei viinud tema soovitud tulemuseni. Kohus juhtis kostja tähelepanu asjaolule, et tema väited teenuse osutamise venimise ja negatiivsete tagajärgede tekkimise kohta on tõendamata. Vaatamata kohtu selgitustele ei põhistanud ega tõendanud kostja täiendavalt oma vastuväiteid. Kohtu hinnangul nähtub asjas kogutud tõenditest see, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud leping õigusteenuse osutamiseks, mis vastab käsunduslepingu tunnustele. Kostja ei ole ühegi tõendiga tõendanud oma väiteid selle kohta, et leping oleks olnud sõlmitud mõne konkreetse eesmärgi saavutamiseks või et kostja seatud eeltingimuseks lepingu sõlmimisel ja teenuse eest tasumisel oleks olnud teenuse kiireloomuline osutamine.
2. Riigikohus on selgitanud, et kui sõlmitud lepingu sisuks on teenuse osutamine, mitte kokku lepitud tulemuse saavutamine, vastab leping käsunduslepingu mõistele (RK TKo 3-2-1-56-11, p 14, 3-2-1-181-15, p 40). VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Seega pidi hageja osutama kostjale lepingu alusel õigusteenust ning kostja pidi teenuse eest tasumata sõltumata sellest, kas teenuse osutamise abil ta saavutas mõne enda soovitud eesmärgi või mitte.
3. VÕS § 627 lg 1 sätestab, et kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Antud juhul nähtub kohtu hinnangul asjas kogutud tõenditest, et käsunduslepinguga oli kokku lepitud tasu maksmine, mis sõltus osutatud õigusteenuse mahust. Lisaks puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et hageja osutas teenust oma majandus- ja kutsetegevuse raames.
4. Kostja esitas kohtule maksekorraldused (toimiku lk 47-51), milliste kohaselt oli ta hagejale teinud varasemate arvete alusel makseid
5. aasta juulis, augustis ja oktoobris ning
6. aasta novembris. Maksekorraldustest ei nähtu, et kostja oleks tasunud vaidlusaluseid arveid. Samas võib maksekorraldustest järeldada, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tasuline teenuse osutamise leping ning kostja oli teenuse eest varasemalt tasunud. Kostja ei vaielnud vastu hageja väitele, et kokku lepitud teenuse tasuks oli 90 eurot tunnis, millele lisandus käibemaks.
7. 19.10.2018 edastas kostja esindaja hagejale e-kirja (toimiku lk 18, tõlge lk 29), millega koos ta saatis rendileandja koostatud lepingu vormi. Kostja palus lepingut täiendada. Kostja esitas lepingu projekti kohta lisaküsimusi, soovides muuhulgas teada, kas lepingut oleks parem teha tähtajatuna. Samuti soovis kostja, et lepingut oleks ühepoolselt võimalikult keeruline lõpetada ning et talle oleks tagatud parkimisvõimalus. Seega nähtub esitatud tõendist selgelt, et kostja soovis hagejalt saada õigusteenust ehk abi lepingu projekti analüüsimisel ja selle täiendamisel kostja huvides. E-kirjast ei nähtu, et kostja oleks soovinud teenust saada vaid kindlates ajalistes piirides või et kostja oleks soovinud teenuse osutamist viisil, kus lõpptulemusena valmib täiesti eriline ning kostjale konkurentide ees eelise andev leping.
8. 22.10.2018 saatis hageja kostjale e-kirjaga tagasi oma mõtted ja tähelepanekud lepingu kohta (toimiku lk 18). Samal päeval, 22.10.2018 saatis kostja hagejale e-kirja (toimiku lk 18 pöördel, tõlge lk 29), milles palus lepingusse sisse viia muudatused vastavalt saadetud kommentaaridele. 22.10.2018 saatis hageja kostjale uue e-kirja (toimiku lk 18 pöördel), milles palus viimasel saata tähelepanekute osas oma seisukohad, et neid arvestades saaks lepingus teha muudatusi. Järgmisel päeval 23.10.2018 (toimiku lk 18 pöördel, lk 19) saatis hageja kostjale osaliselt täiendatud lepingu projekti ja teatas, et saab lõpliku projekti saata siis, kui saab kostjalt vastuse tähelepanekutes esitatud küsimustele. E-kirjast nähtub, et hageja saatis kostjale e-kirja lisana nii oma tähelepanekud kui üürilepingu muudetud projekti. Seega võib esitatud tõenditest järeldada, et hageja osutas kostja sisulist õigusteenust, mis seisnes lepingu analüüsimises ja selle kohta kostjale selgituste ning täiendusettepanekute esitamises.
9. Kostja saatis hagejale 23.10.2018 e-kirja, milles teatas, et tema kommentaarid on lisatud (toimiku lk 19, tõlge lk 29). Samal päeval ehk 23.10.2018 saatis hageja kostjale e-kirja (toimiku lk 19), milles selgitas, et kinnistusraamatust nähtuvalt on olemas kasutuskorrad, millistega tuleks kostjal tutvuda. Ühtlasi soovis hageja teada, kas on olemas tööde nimekiri, milliseid on vaja ruumide kasutamiseks teha. Hageja palus selle endale saata lepingu täiendamiseks. 24.10.2018 saatis kostja hagejale e-kirja (toimiku lk 19 pöördel, tõlge lk 29), milles soovis tagasi pöörduda lepingu põhiosa juurde, jättes hoone kasutuskorra ja parkimise hiljem lisana täiendamiseks. Esitatud e-kirjadest nähtub, et pooled suhtlesid omavahel tihedalt seoses õigusteenuse osutamisega ning kostjale pidi olema arusaadav, et hageja osutab talle teenust. Kuivõrd kostja oli varem teenuse eest tasunud ja hageja osutas teenust majandus- ning kutsetegevuse raames, ei saanud kostja eeldada, et talle osutatakse teenust tasuta.
10. Täiendavalt esitas hageja kohtule oma 22.10.2018 tähelepanekud koos kostja kommentaaridega (toimiku lk 68) ning üürilepingu projekti koos 23.10.2018 tehtud täiendustega (toimiku lk 69-70). Hageja esitas kohtule ka 23.10.2018 koostatud tähelepanekud koos uute küsimustega (toimiku lk 71) ja koos kostja kommentaaridega (toimiku lk 74). Samuti esitas hageja kinnistusraamatu väljavõtte, mis on tehtud 23.10.2018 (toimiku lk 72-73). Kohtu hinnangul nähtub ka nendest tõenditest kostjale õigusteenuse sisuline osutamine. Kostja väited, mille kohaselt ei ole talle teenust osutatud, on alusetud.
11. 23.11.2018 saatis hageja kostjale muudetud lepingu projekti. Koos projektiga esitas hageja kostjale lisaküsimusi seoses kasutuskorra, ehituskulude ja ruumide tagastamisega (toimiku lk 19 pöördel – lk 20). 27.11.2018 saatis hageja kostjale õigusteenuse eest arve. E-kirjas (toimiku lk 21) selgitas hageja, et arve on esitatud õigusteenuse osutamise eest kokku 1 h ja 30 minuti ulatuses. Arve kohaselt tutvus hageja 09.11 kirjadega ja koostas vastuse, suhtles 21.11 notari ja kostjaga ning täiendas 22.11 üürilepingut ja saatis kostjale kirja. Arve oli esitatud summas 162 eurot koos käibemaksuga (toimiku lk 22). 13.12.2108 saatis hageja kostjale meeldetuletuse arve tasumise kohta (toimiku lk 21). Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks arvet vaidlustanud või teatanud hagejale, millisel põhjusel ei pea ta arve tasumist võimalikuks.
12. 14.12.2018 saatis hageja kostjale e-kirja (toimiku lk 25), milles palus kostjal teatada, kas viimane on saanud kinnistusosakonnast informatsiooni, et saaks asjadega edasi liikuda. 09.01.2019 saatis hageja täiendava info kohta päringu kostjale ja üürileandja esindajale (toimiku lk 25). Viimane vastas sellele 09.01.2019 ja teatas, et on tagasi esmaspäeval ja on siis valmis suhtlema (toimiku lk 25).
13. 15.12.2018 e-kirjaga saatis hageja kostjale teise arve summas 232,20 eurot koos käibemaksuga (toimiku lk 23). E-kirjas selgitas hageja (toimiku lk 24), et arve oli esitatud 04.12 toimunud nõupidamise ja kohtumise kooskõlastamise eest, 05.12 toimunud üürileandjaga kohtumise eest, 09.12 üürileandja edastatud lepingutega tutvumise eest, 11.12 vastaspoole ja kliendiga suhtlemise eest ning 14.12 nõupidamise ja kirja koostamise eest. Sama e-kirjaga saatis hageja kostjale uuesti eelmise arve, mis oli tasumata. 13.01.2019 saatis hageja kahe arve tasumise kohta meeldetuletuse (toimiku lk 24). Hageja e-kirjade vahetusest üürileandja esindajaga (toimiku lk 75-76) nähtub, et hageja tõepoolest kohtus esindajaga 05.12.
14. 16.01.2019 saatis hageja kostjale e-kirja (toimiku lk 24 pöördel), milles teatas kliendilepingu lõpetamisest, sest arved olid tasumata.
15. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et alles vastuseks hageja teatele lepingu lõpetamise kohta saatis kostja 18.01.2019 e-kirja (toimiku lk 60, tõlge lk 62), milles leidis, et töö on tegemata. Kostja palus hagejal järgida saavutatud kokkuleppeid. Milliseid kokkuleppeid kostja silmas pidas, e-kirjast järeldada ei ole võimalik. Hageja vastas 18.01.2019 ja avaldas (toimiku lk 59 pöördel), et talle jäävad viited olemasolevatele kokkulepetele arusaamatuteks. Hageja selgitas, et kliendilepingu lõpetamine ei anna kostjale õigust jätta töö eest tasumata. Samal päeval saatis kostja hagejale uue e-kirja (toimiku lk 59 pöördel, tõlge lk 62), milles pidas hageja käitumist väljapressimiseks. Kostja leidis, et hageja soovib tasu teenuse eest, mida pole osutatud. Hageja selgitas kostjale omakorda samal päeval (toimiku lk 59), et on saatnud kostjale aruande tehtud tööde kohta ja kostja ei ole esitanud pretensioone. 21.01.2019 saatis kostja hagejale e-kirja (toimiku lk 59, tõlge lk 62), milles leidis, et talle on arved esitatud saavutamata resultaadi eest. Samuti leidis kostja, et on pretensioonid esitanud suuliselt. Kostja palus arved tühistada.
16. Kohus leiab, et kokkuvõttes ei tõenda asjas kogutud tõendid kostja vastuväiteid. Tõendid tõendavad, et hageja osutas kostjale tegelikult õigusteenust ning tegi seda vastavalt kostja soovile. Kostja asus esitama alusetuid etteheiteid teenuse osutamata jätmise kohta ning viiteid kokku lepitud resultaadi saavutamisele alles pärast seda, kui hageja teatas kostjaga sõlmitud lepingu lõpetamisest. Sõltumata sellest ei ole kostja tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud mõne kindla tulemuse saavutamises. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, millised etteheited olid tal sisuliselt osutatud teenusele ning kuidas võimaldavad need etteheited jätta teenuse eest tasumata.
17. Kostja esitas kohtule Tarmo Auto OÜ-ga allkirjastatud üürilepingu (toimiku lk 55-58), kuid ainuüksi lepingust endast ei saa kohus järeldada, kes on lepingu projekti koostanud ja kas või milliseid hageja tehtud parandusi seejuures arvesse võeti. Leping on digitaalselt allkirjastatud 17.01.2019 ehk pärast seda, kui hageja teatas kostjale õigusteenuse osutamise lepingu lõpetamisest. Iseenesest võib asjas kogutud tõenditest järeldada, et kostja on alla kirjutanud lepingu vastavalt samale projektile, mille ta saatis hagejale täiendamiseks ja arvamuste avaldamiseks. Kohus leiab, et ainuüksi sellest, kui hageja tehtud parandusettepanekuid alla kirjutatud lepingusse ei lisatud, ei saa tuleneda kostja õigus jätta teenuse eest täielikult tasumata. Kokkuvõttes leiab kohus, et hageja põhinõue kuulub täielikule rahuldamisele. Hageja on osutanud kostjale tasulist teenust, mille eest kostja peab tasuma. Kostjalt tuleb hageja kasuks põhinõudena välja mõista 394,20 eurot.
18. Lisaks põhinõudele palus hageja kostjalt välja mõista viivise alates 03.12.2018 seaduses sätestatud määra alusel. Hagi esitamise ajaks oli kostja viivitanud võlgnevuse 162 euro tasumisega 18 päeva ja 394,20 euro tasumisega 109 päeva. Kokku oli hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 10,09 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise alates hagi esitamisele järgnenud päevast. Kostja ei esitanud eraldiseisvaid vastuväiteid hageja viivisenõudele või viivise arvestusele. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et kuivõrd hageja põhinõue kuulus rahuldamisele, kuuluvad rahuldamisele ka viivisenõuded. Kostjalt tuleb hageja kasuks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisena välja mõista 10,09 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka sissenõutavaks muutuv viivis põhinõude summalt 394,20 eurolt alates hagi esitamisele järgnenud päevast (09.04.2019) kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 34.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

§ 174

lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

1. Menetluskuludena palus hageja kostjalt välja mõista 830 eurot, millest 730 eurot on kostja õigusabikulud ja 100 eurot on riigilõiv. Kulud on esitatud ilma käibemaksuta. Materjalide analüüsile kulus 3,10 tundi, hagi koostamisele 2,50 tundi. Vastuse koostamisele 27.06.2019 kulus 0,35 tundi ja kohtu nõudele vastuse koostamisele kulus 1,25 tundi. Kokku kulus õigusabi osutamisele 7,30 tundi. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise menetluskulude summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud määra alusel.
2. Kohus leiab, et hagejale osutatud õigusabi tunnitasu suurus 100 eurot on mõistlik ja põhjendatud. Õigusabi osutamiseks kulunud aeg on kooskõlas kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu ning mahuga. Vaatamata sellele leiab kohus, et hageja menetluskulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.
3. Riigikohus on nimelt leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda (RK TKm 3-2-1-4-15, p 14). Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (samas, p 14). Käesoleva vaidluse näol on tegemist lihtmenetluse vaidlusega, mis ei olnud õiguslikult keerukas ega mahukas. Seetõttu saab kostjalt põhjendatult välja mõista menetluskulud kuni tsiviilasja hinna summani ehk kuni 435,83 euroni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 435,83 eurot. Kooskõlas hageja taotlusega tuleb kostjalt hageja kasuks

§ 177

lg 4 alusel välja mõista viivis menetluskulude summalt 435,83 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik