TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-265 Otsuse kuupäev 14. jaanuar 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Reigo Velpleri kaebus Viru Vangla vastu kahju

) § 1 lg 2 ja lg 3 p 2 sätestavad, et see seadus ei reguleeri kahju hüvitamist eraõiguslikus suhtes ning kahju tekitamisena eraõiguslikus suhtes käsitatakse muuhulgas kahju tekitamist avaliku võimu kandja poolt kinnisasja omanikuna. Seetõttu on kohtul kahtlus, kas vaidlust tuleks lahendada halduskohtus. Kohus lahendab praeguse asja siiski sisuliselt halduskohtumenetluses. Pooled ei ole kohtu pädevusele vastuväiteid esitanud. Nagu eespool näha, on mitmeid argumente selle kasuks, et vaidlus allub halduskohtule. 6.

§ 7

lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.

§ 9

lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt tervise kahjustamise korral.

§ 13

lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.

1. Kohus leidis 05.07.2019.a määruses, et kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, mis tekitati talle tervise kahjustamisega. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud. 2 Kaebaja tugineb sellele, et ta kukkus Viru vangla territooriumil libeduse tõttu. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kaebaja tõepoolest kukkus 06.12.2018 jalutuskäigu ajal kahel korral.
2. VangS § 55 lg 2 sätestab vanglale kohustuse võimaldada kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Vangistusseadusest ei tulene nõudeid jalutamiseks kasutatava ala seisundi või korrashoiu kohta. Eraõiguses tuletatakse omaniku kohustus tõrjuda talvel libedust käibekohustusest, mis põhineb tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 sätestatud hea usu põhimõttel. Isik peab õigusi teostades ja kohustusi täites tegema käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju. Kohtu hinnangul saab ka VangS § 41 lg 1 tuletada eeltooduga sarnase põhimõtte, mis paneb vanglale kohustuse rakendada mõistlikult vajalikud abinõud selleks, et jalutamiseks ette nähtud ala kasutamine oleks kinnipeetavatele, sh kaebajale ohutu.
3. Kohtu hinnangul on tõendatud, et vaidlusaluse juhtumi ajal ei olnud jalutusboksis libedust tõrjutud või ei olnud seda tehtud piisavalt. Kaebaja seletuse põhjal oli jalutusboksis libe. Videosalvestiselt nähtub, et kaebaja ja veel üks kinnipeetav liiguvad mõnda aega libistavate sammudega. Videosalvestise protokollis (tl 18) on seda liikumisviisi nimetatud uisutavateks liigutusteks. Ka nii võib öelda, kuid kohus nägi salvestisel siiski rahulikku liikumist viisil, mida inimesed tihti kasutavad libedal pinnal liikumiseks. Kohtu hinnangul ei nähtu videosalvestiselt, et kaebaja oleks liikunud ettevaatamatult või liugu lasknud. Kaebaja liikus aeglaselt ja rahulikult. Kui kaebaja sel viisil liikudes kahel korral kukkus, siis pidi jalutusboksis esinema jääd. Kohtu hinnangul ei järginud vastustaja libeduse tõrjumisel käibes vajalikku hoolt võlaõigusseaduse § 104 lg 3 tähenduses, vastustaja oli jalutamiseks ette nähtud alal libeduse tõrjumisel hooletu. Vastustaja ei ole omalt poolt esitanud mingeid tõendeid libeduse tõrjumiseks tehtud toimingute kohta. Tõendatud ei ole, et vastustaja tegi libeduse tõrjumiseks kõik mõistlikult vajaliku.
4. Kohtu hinnangul ei saa kaebajale ette heita, et ta läks jalutama hoolimata jalutusala libedusest. Kohtupraktikas on leitud, et ei ole õige panna isikut sundseisu, kas loobuda jalutamisest või kanda täielikult kogu risk, mis võib jalutamisega kaasneda. Sellega vabastataks vangla täielikult oma kohustusest jalutusboksi hooldamisel (Tartu Ringkonnakohtu 06.04.2017.a otsus kohtuasjas 3-15-3215, p 10).
5. Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja ei olnud jalutamiseks ette nähtud alal libedust tõrjudes piisavalt hoolas. Selle asjaolu ning kaebaja kukkumise vahel on põhjuslik seos kaebaja ei oleks tõenäoliselt libastunud, kui vastustaja oleks libeduse kõrvaldamise kohustust järginud. Kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist.
6. Kohus ei rahulda siiski kaebust, kuna kaebajal ei ole tekkinud sellist mittevaralist kahju, mille puhul oleks põhjendatud kaebajale rahalise hüvitise maksmine. Väärikuse alandamisega tekitatud kahju puhul on kohtupraktikas juba kinnistunud seisukoht, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Ka tervise kahjustamisest põhjustatud kahju puhul on kohtupraktikas leitud, et rahalise hüvitise määramine ja suurus sõltub isiku kannatuste intensiivsusest (Riigikohtu lahend 3-3-1-9-17, p 13, 16). 3
7. Halduskohtute praktikas ei ole praegusega sarnastes vaidlustes enamasti kannatanule hüvitist välja mõistetud. Kohtuasjas 3-15-3215 kukkus kannatanu esmalt jalutusboksis libeduse tõttu, hiljem veel siseruumides märjal põrandal. Kannatanul tuvastati pärast viimast kukkumist küünarnukil punetav ala, käte ja pea värin, alajäsemete raskendatud liigutamine, ta ei saanud põrandalt ilma abita tõusta ega ka valuvaigistava süsti tegemiseks pikali minna. Kohus määras mittevaralise kahju hüvitiseks mõlema juhtumi eest kokku 300 eurot. Kohtu hinnangul tuleb arvestada ka sarnaste juhtumite kohta olemas olevat maakohtute praktikat (vt otsuse punkti 5). Maakohus on mittevaralise kahju eest rahalisi hüvitisi välja mõistnud olukorras, kus kannatanute vigastused olid praegusest asjast oluliselt tõsisemad ning ka siis ei ole hüvitiste summad olnud suured. Näiteks oli libedaga kukkumisest põhjustatud reieluu murru puhul varalise ja mittevaralise kahju hüvitiseks kokku 1000 eurot (kohtuasi 2-159992), vasaku jala sääreluu, pekse ja lateraalse malleooli murru puhul mittevaralise kahju hüvitis 338,11 eurot (kohtuasi 2-17-833), vasaku hüppeliigese luude hulgimurru (bimalleolaarne) puhul mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot (kohtuasi 2-15-7363), vasaku jala lahtise luumurru puhul mittevaralise kahju hüvitis 241 eurot (kohtuasi 2-11-45733).
8. Tervisekaardi väljavõtte (tl 6) põhjal ei fikseeritud kaebajal pärast jalutuskäigu ajal kukkumist vigastusi. Kaebaja kurtis valulikkust parema küünarvarre välispinnal ja parema randme piirkonnas. Traumeeritud piirkond töödeldi jäägeeliga ja seoti. Kaebaja suunati röntgenuuringule, fraktuuri ei leitud. Kaebajale anti valuvaigistavat geeli ka järgmisel päeval. Kirjeldatud terviseprobleeme ja nendest tingitud kannatusi ei saa pidada sedavõrd intensiivseteks, et õigustatud oleks kaebajale rahalise hüvitise määramine. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja teatas, et tal ei ole menetluskulusid, mille väljamõistmist ta taotleks (tl 15 pöördel). Kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
10. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 4