← Eesti

1-19-904/84

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. jaanuar 2020, Tartu (kirjalikus menetluses) Kriminaalasja number 1-19-904 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika

§ 113

lg 1 järgi kümne aasta pikkuse vangistusega karistades juhindus maakohus sarnastest alustest nagu Y. Ekimenkole karistust mõistes (vt käesoleva otsuse p 22). 24. Lisaks karistas maakohus A. Vanikut ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ühe aastase vangistusega. Maakohus võttis siinkohal arvesse, et kannatanu näol oli tegemist eaka naisterahvaga (üle 80 aasta vana), mistõttu võttis maakohus raskendava asjaoluna arvesse KarS 58 p 3 tähenduses kuriteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes. Samas kergendavateks asjaoludeks pidas maakohus KarS § 57 lg 1 p-de 3 ja 9 tähenduses puhtsüdamlikku kahetsust ja kannatanuga leppimist. Maakohtu hinnangul on A. Vaniku süü all keskmise, kuritegu on toime pandud kavatsetult ja isikut ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud. Puudub alus isiku karistamiseks rahalise karistusega, kuna kuritegu on toime pandud pärast tapmise toimepanemist, mille eest määrati A. Vanikule pikk vanglakaristust. Sellest tulenevalt ei oleks karistuse eesmärke rahalise karistusega võimalik saavuta. Sellest tulenevalt pidas maakohus põhjendatuks karistada A.

§ 121lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast väiksema vangistusega, milleks on üks aasta.

Y. Ekimenko kaitsja apellatsioon

  1. Süüdistatav Y. Ekimenko kaitsja vandeadvokaat I. Zuev taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja Y. Ekimenko õigeksmõistmist. Ühtlasi taotletakse tekkinud menetluskulude riigi kanda jätmist. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et Y. Ekimenko süü ei ole KarS § 113 lg 1 järgi tõendamist leidnud.
  2. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud analüüsimata, kes ja mida kannatanu korteris tegi. Olukorras, kus kaks süüdistatavat räägivad üksteisele vastu, ei ole objektiivselt võimalik aga eeltoodut tuvastada. Y. Ekimenko jääb selle juurde, tema ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda. Samas on oluline, et Y. Ekimenko käis kannatanu juures esimest korda, A. Vanik on aga kannatanut korduvalt külastanud.
  3. Süüdistatavad läksid kannatanu poole, sest A. Vanik andis kannatanule viina ostuks raha, mida S.G. ei teinud ja raha tagasi ei andnud. Seega oli A. Vanikul kannatanu karistamiseks olemas motiiv, millest kirjutab otsuses ka maakohus.
  4. Pärast kannatanu peksmist läksid mõlemad süüdistatavad Y.O. poole, kus A. Vanik kasutas M.O. suhtes füüsilist vägivalda. Sündmuse tunnistajaks olnud tunnistaja Y.O. ja kannatanu M.O. kinnitasid, et A. Vanik oli sel päeval agressiivne ja ärritunud. A. Vanik ei pööranud M.O. t pekstes tähelepanu sellele, et viimane kutsus abi ja kannatanu rünne lõppes alles siis, kui konflikti sekkus Y.O. . A. Vaniku sõnul vajab ta psühhiaatrilist abi ja peab võtma vastavaid ravimeid, mida ta süüdistuses toodud ajal ja varasemalt ei teinud. A. Vanik tunnistab, et ta võib muutuda agressiivseks.
  5. S.G. i verd leiti mõlema süüdistatava riietelt, mis aga ei tähenda, et Y. Ekimenko oleks kannatanut peksnud. Muud tõendid välise teopildi kohta puuduvad. Y. Ekimenkot ei ole võimalik süüdi tunnistada ainuüksi seetõttu, et ta viibis kannatanu korteris, kus A. Vanik kannatanut lõi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-10-15). 5
  6. Kaitsja ei nõustu maakohtuga ka selles, et tegu on toime pandud grupis. Asjas puuduvad mistahes viited sellele, et tegemist oli Y. Ekimenko ja A. Vaniku vahelise vaikiva kokkuleppega ja maakohus ei ole toodud järeldust ka selgitanud (vt RKKKo nr 3-1-1-68-12, p 8.1). Süüdistatavate rollid, eesmärgid ja konkreetselt teod on jäänud maakohtu poolt tuvastamata ja analüüsimata. Sisuliselt leidis maakohus, et kuna mõlemad süüdistatavad viibisid 06.08.2018 kannatanu korteris, vastutavad mõlemad.
  7. Ühtlasi ei nõustu kaitsja maakohtuga ka selles, et täidetud on kuriteo subjektiivne koosseis. Maakohus leidis, et kuritegu on toime pandud kaudse tahtlusega. S.G. i surnukeha ekspertiisist nähtub, et löökide suund oli erinev, s.o löödi kuhu juhtus. Seega ei ole realiseeritud subjektiivne koosseis.
  8. Viimaks leiab kaitsja sedagi, et maakohus on eksinud ka Y. Ekimenkole karistust mõistes. Maakohus mõistis mõlemale süüdistatavale karistuseks 10 aastat vangistust. Seega leidis maakohus, et Y. Ekimenko osalus kuriteo toimepanemises oli A. Vanikuga võrdne. Samas tuleb siiski arvesse võtta, et A. Vanikul oli teo toimepanemiseks olemas motiiv, s.o ilmselgelt oli A. Vanik huvitatud S.G. i peksmisest, mistõttu ei ole Y. Ekimenko karistusmäär vastavuses teopildiga. Lisaks tuleb arvesse võtta ka seda, et A. Vanik, kes viibis kogu eeluurimise kestel vabaduses, ei teinud midagi selleks, et hüvitada Z.G. le kahju. Y. Ekimenko oli aga kriminaalmenetluse ajal vahi all ja tal ei olnud võimalik Z.G. le kahju hüvitada. Seega, kui Y. Ekimenko süü leiab siiski tõendamist, tuleks talle määrata kergem karistus.
  9. Muuhulgas juhib kaitsja ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et maakohus määras Y. Ekimenkole karistuseks 10 aastat vangistust. Kuna Y. Ekimenko viibis perioodil 07.08.2018 – 05.09.2019 (s.o 1 aasta ja 29 päeva) vahi all, kuulub ära kandmisele 8 aastat 11 kuud ja 1 päev vangistust, mitte aga 9 aastat ja 1 päev, nagu leidis maakohus. A. Vaniku kaitsja apellatsioon
  10. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka A. Vaniku kaitsja vandeadvokaat S. Politšev, kes taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja A. Vaniku KarS § 113 lg 1 järgi õigeksmõistmist. Samuti taotletakse kannatanu M.O. episoodis A. Vaniku teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 lg 1 järgi. Ühtlasi taotletakse süüdistatavale kergema karistuse mõistmist, A. Vaniku vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmist ja A. Vanikult menetluskuludena üksnes 750 euro suuruse sundraha välja mõistmist.
  11. A. Vaniku ütlused kannatanu korteris toimunud kohta on ühesugused ja järjepidavad. Samas Y. Ekimenko poolt kohtuliku uurimise käigus antud ütlused erinevad oluliselt kohtueelse menetluse käigus antud ütlustest. Y. Ekimenko ei rääkinud kohtueelse menetluse käigus midagi sellest, et ta oleks korterisse sisenedes näinud, kuidas A. Vanik lõi S.G. i rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane lendas oma korterisse. Vastastamisel A. Vanikuga ütles Y. Ekimenko järgmist: „Ma mäletan, et siis kui S.G. avas ukse, Vadim astus sisse, sirutas käe välja, peale mida S.G. kukkus. Seepärast ma otsustasin, et ta lõi teda. Lööki ennast mina ei näinud“. Y. Ekimenko ütlustest nähtub üheselt, et ta järeldas, et A. Vanik lõi kannatanut, aga ta ei näinud seda. Samuti ei rääkinud Y. Ekimenko kohtueelse uurimise käigus midagi sellest, et A. Vanik oleks korteris viibides kannatanut löönud, sealhulgas jalgadega keha piirkonda. Kohtueelse menetluse käigus avaldas Y. Ekimenko, et korterisse sisenedes lõi ta kannatanut mitu korda, aga kuhu, seda ei mäleta. Korterist lahkudes lõi ta jalaga lamavat S.G. i. Kohtuliku uurimise käigus Y. Ekimenko aga eitas kõike. Küsimusele, miks ta andis kohtueelse uurimise ajal antud ütlustest erinevaid ütluseid, ta ei osanud anda eluliselt usutavaid põhjendusi. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et Y. Ekimenko ütlused ei ole usaldusväärsed.
  12. Samuti ei nõustu kaitsja maakohtuga selles, et A. Vaniku ütlused ei ole eluliselt usutavad ega 6 haaku teiste, asjas kogutud tõenditega. KrMS § 312 p 2 alusel esitatakse kohtuotsuse põhiosas tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja põhjendatakse, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea A. Vaniku ütluseid usaldusväärseteks. Seega A. Vaniku ütlused selle kohta, et Y. Ekimenko peksis kannatanut, on maakohtu jaoks usaldusväärsed. Eeltoodu on aga vastuolus maakohtu seisukohaga, et süüdistatavad süüstavad üksteist eesmärgiga vabaneda süüdistusest. Kui A. Vaniku ütlused Y. Ekimenko tegevuses osas on maakohtu jaoks usaldusväärsed, ei ole alust väita, et A. Vaniku ütlused on suunatud vastutusest vabanemisele.
  13. Samuti avaldati kohtuliku uurimise käigus A. Vaniku kohtueelse uurimise ajal antud ütlused usaldusväärsuse kontrollimiseks üksnes selles osas, mis puudutab S.G. i telefoni ja pangakaardi ära viskamist. A. Vanik selgitas kohtuistungil, et ta unustas ära, et just tema viskas telefoni ja pangakaardi ära ning kohtueelse uurimise käigus antud ütlused on tõelised.
  14. Ühtlasi on tuvastamist leidnud, et S.G. i ja A. Vaniku vahel olid sõbralikud suhted, omavahel suheldi kümme aastat, sealhulgas tarvitati koos alkoholi. Konflikte omavahel ei olnud. Samas enne süüdistuses toodud aega Y. Ekimenko ja S.G. omavahel tuttavad ei olnud. Seega on eluliselt usutav, et sel hetkel, kui A. Vanik nägi Y. Ekimenkot kannatanut peksmas, püüdis A. Vanik Y. Ekimenkot kannatanust eemale tirida. Seda enam, et enne seda leidis A. Vanik kannatanu külmkapist viinapudeli, mille endale võttis – eeltoodu oligi S.G. i juurde mineku põhjuseks.
  15. A. Vaniku käitumine M.O. suhtes ei oma põhjuslikku seost sellega, kuidas A. Vanik käitus S.G. i korteris. Tõendid, mis kinnitavad M.O. suhtes agressiivset käitumist, ei saa tõendada seda, et samal päeval teises kohas ja teisel kellaajal oleks A. Vanik S.G. i peksnud. Maakohtu loogika, et kuna A. Vanik käitus M.O. korteris agressiivselt, peksis ta enne seda ka S.G. i, aga kuna Y. Ekimenko käitus M.O. korteris rahulikult, ei peksnud ta S.G. i, ei ole õige.
  16. Ühtlasi on maakohus jätnud tähelepanuta, et pärast seda, kui A. Vanik ja Y. Ekimenko lahkusid S.G. i korterist, jõid nad ära pudeli viina, mille A. Vanik oli võtnud S.G. i korterist. Enne S.G. i juurde minekut oli A. Vanik tarvitanud vaid õlut. Seega ta ei olnud niivõrd purjus. Y. ja M.O. avaldasid, et süüdistatavad tulid nende juurde umbes kella 20.00 paiku õhtul. M.O. ei lasknud A. Vanikut korterisse ja ta läks oma korterisse. Kohtuistungil ütles A. Vanik, et ta läks koju, kus jõi õlut ja tuli M.O. korterisse, mis ei olnud lukustatud. Tal tekkis kannatanuga konflikt, mille käigus ta lõi M.O. t. Tunnistaja J.O. andis kohtuistungil ütluseid, et A. Vanik lõi ema seetõttu, et ta ei lasknud eelnevalt A. Vanikut korterisse. Maakohus on jätnud süüdistatava ja tunnistaja ütlused tähelepanuta, millest võib järeldada, et A. Vanik kasutas M.O. suhtes füüsilist vägivalda põhjusel, et kui nad saabusid Y. Ekimenkoga korterisse, ei lasknud M.O. neid sisse. Seega selleks hetkeks, kui A. Vanik jõudis M.O. korterisse, oli S.G. i korterist lahkumisest möödas piisavalt aega, mis võis jääda ajavahemikku kell 18.30 – 20.
  17. Kuna A. Vanik oli alkoholijoobes, võis tema agressiivsus M.O. suhtes olla tingitud sellest, et kannatanu ei lasknud A. Vanikut korterisse.
  18. Samuti leidis maakohus, et S.G. i korteris olnud korralagedus viitab läbiotsimisele ja just A. Vanikul võis olla põhjus läbiotsimiseks, kuna tema andis kannatanule alkoholi ostmiseks raha, aga S.G. alkoholi ei ostnud ega raha tagasi ei andnud. A. Vanik kinnitas ka ise istungil, et otsis S.G. i magamistoast raha, mille oli S.G. ile eelnevalt andnud. Eeltoodu ei saa aga olla piisavaks motiiviks, miks oleks A. Vanik pidanud S.G. i peksma. Nagu öeldud, A. Vanik ja S.G. olid sõbrad, nad olid suhelnud juba 10 aastat, tarvitanud nädalas vähemalt korra koos alkoholi ja konflikte nende vahel ei olnud. A. Vanik leidis külmkapist pudeli viina, mille endale võttis. Teine pudel jäi S.G. ile peaparanduseks.
  19. Kaitsja ei nõustu maakohtuga ka selles, et süüdistatavad tegutsesid grupis. Ekspert M. Vassini ütlustega on leidnud kinnitust, et S.G. il oli roided murtud 34 kohast ja selliste vigastuste 7 saavutamiseks on vaja vähemalt 15 tugevat lööki. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei saanud kannatanule vigastusi tekitada üks inimene. On eluliselt usutav, et üks inimene võib teha kannatanule 15 tugevat lööki. Seda enam, et kannatanu oli tugevas joobes ja seetõttu ei olnud võimeline vastupanu osutama. Seega on maakohtu järeldused ennatlikud, kuna tekitatud kehavigastuse koguarv ei tõenda seda, et kannatanule tekitasid vigastusi mitu inimest.
  20. Maakohus viitab ka M.O. ütlustele, kellele Y. Ekimenko ja A. Vanik olid avaldanud, et käisid S.G. i juures ja lõid teda viina peitmise eest. M.O. ütlustest ei tulene, et Y. Ekimenko oleks talle midagi taolist rääkinud. Seega ei ole võimalik M.O. ütlustele tugineda.
  21. Maakohus on tuginenud ka DNA ekspertiisiaktile, leides, et sellega on tuvastamist leidnud kannatanu peksmine süüdistatavate poolt. Maakohus ei ole aga põhjendanud, milliste tõendite või asjaolude pinnalt jõudis maakohus järelduseni, et kannatanu veri sattus A. Vaniku kingadele seetõttu, et viimane peksis kannatanut kängitsetud jalgadega. DNA ekspertiisiakt ei lükka ümber A. Vaniku ütluseid. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et kannatanu näol ja kehal, koridoripõrandal, kus kannatanu lamas, on verd ja verejäljed. Seega võis kannatanu veri sattuda A. Vaniku riietele ja jalanõudele sel hetkel, kui viimane tõmbas Y. Ekimenkot kannatanust eemale või kui A. Vanik käis köögis (kannatanu lamas koridoris, mis viib kööki).
  22. Muud tõendid peale Y. Ekimenko ütluste ja DNA ekspertiisiakti, mida oleks võimalik kasutada A. Vanikut süüstavate tõenditena, puuduvad. Maakohus tuvastas õigesti, et Y. Ekimenko ütlused ei ole usaldusväärsed. Samas ei ole võimalik kohtuotsust rajada ainuüksi ka DNA ekspertiisiaktile, kuna asjad puuduvad veenvad tõendid selle kohta, mis kinnitaksid A. Vaniku osalemist kuriteo toimepanemisel.
  23. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et maakohtu otsus rajaneb eeldustel ja asjas puuduvad konkreetsed tõendid, millest saab järeldada, et A. Vanik pani toime KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  24. Maakohus tunnistas A. Vaniku süüdi ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, samas puuduvad põhjendused, miks maakohus A. Vaniku tegevuse just nimetatud koosseisu järgi kvalifitseeris. Tuvastamist ei ole leidnud, et A. Vanik oleks M.O. suhtes korduvalt füüsilist vägivalda kasutanud, kuna A. Vaniku süü KarS § 113 lg 1 järgi ei ole tõendamist leidnud, mistõttu A. Vaniku tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi.
  25. A. Vanikule mõistetud karistuse osas leiab kaitsja, et kuna A. Vaniku tegu M.O. suhtes toime pandu osas tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi, tuleks A. Vanikule mõista karistus kõnealuses lõikes ettenähtud sanktsiooni piirides. Samuti leiab kaitsja, et esiteks, kuna A. Vanik ei ole toime pannud tapmist ja teiseks, karistus KarS § 121 lg 1 järgi ei pea sõltuma karistusest, mille maakohus määras tapmise toime panemise eest. Seega ei ole KarS § 121 eest mõistetud ühe aastane vangistus proportsionaalne arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, raskust ja süüdimõistetu isikut. Maakohus ei võtnud arvesse, et süüdistatava ja kannatanu omavahelised suhted on normaalsed, samuti ei ole kannatanul A. Vaniku suhtes ka pretensioone. Samuti ei ole A. Vanikut varasemalt kriminaalkorras karistatud. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et A. Vanikule on võimalik KarS § 121 lg 1 järgi mõista miinimumilähedane karistus.
  26. Maakohus mõistis süüdistatavatelt solidaarselt Z.G. kasuks välja tsiviilhagi summas 510 eurot. Kuna A. Vanik ei ole toime pannud S.G. i tapmist, ei ole seetõttu ka alust mõista A. Vanikult kannatanu kasuks välja kuriteoga tekkinud varalist kahju.
  27. Maakohus mõistis A. Vanikult menetluskuluna välja ka sundraha 1250 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi nr 18E-IDS0022/184 kulud summas 171, 50 eurot, DNA-ekspertiisi nr 18E-GE0894 kulud summas 1 738,50 eurot ja kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksiekspertiisi summas 1140 eurot. Kaitsja on seisukohal, et kuna A. Vanik ei ole KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu toime pannud, ei ole põhjendatud temalt ka eelnimetatud 8 menetluskulusid välja mõista. Kuna A. Vanik on toime pannud üksnes KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tuleks temalt välja mõista sundraha summas 750 eurot.
  28. Ringkonnakohtu 19.11.2019 määrusega anti apellatsioonimenetluse pooltele õigus esitada oma kirjalikke seisukohti apellatsioonide kohta kuni 29.11.2019, kuid neid ei esitatud. Ringkonnakohtu järeldused
  29. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus süüdistatavate süüdimõistmises ja karistamises muutmisele ei kuulu. Sellele järeldusele ringkonnakohus jõudis kriminaalasjas kogutud kõigi tõendite uuesti hindamise tulemusel. Alust tõendite ümberhindamiseks ei ole. Samuti ei ole alust mõistetud karistuste kergendamiseks.
  30. Apellatsioonid on esitatud tõendite hindamise peale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Samas aga mõned kordamised tulenevad vajadusest vastata kaitsjate väidetele.
  31. Vastuseks Y. Ekimenko kaitsja väidetele ringkonnakohus märgib järgmist.
  32. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud analüüsimata, kes ja mida kannatanu korteris tegi. Olukorras, kus kaks süüdistatavat räägivad teineteisele vastu, ei ole objektiivselt võimalik aga eeltoodut tuvastada.
  33. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohus on jätnud analüüsimata, kes ja mida kannatanu korteris tegi. Maakohtu otsusest nähtub, et mõlemad süüdistatavad peksid kannatanut käte ja jalgadega. Seda kinnitavad DNA ekspertiisi aktid, mille kohaselt mõlema süüdistatava kingadelt ja Y. Ekimenko riietelt tuvastati kannatanu verd. Maakohus leidis, et kuna kannatanul oli väga palju kehavigastusi, siis ka see viitab asjaolule, et teda peksid mitu inimest. Seda kinnitab M.O. , kellele Y. Ekimenko ütles, et tema ja A. Vanik peksid S.G. i, kuna ta peitis viina ära (vt maakohtu otsuse lk 7-9). Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjendustega, v.a viitega M.O. ütlustele.
  34. Ringkonnakohus nõustub A. Vaniku kaitsja väitega, et õige ei ole maakohtu viide M.O. ütlustele, kellele Y. Ekimenko ja A. Vanik olid avaldanud, et käisid S.G. i juures ja lõid teda viina peitmise eest. M.O. ütlustest ei tulene, et Y. Ekimenko oleks talle midagi taolist rääkinud. Seega ei ole võimalik M.O. ütlustele tugineda.
  35. Ringkonnakohus kontrollis kohtuistungi protokolli ja sellest nähtub, et tegelikult Y. Ekimenko rääkis tunnistaja J.O. le, et nad olid S.G. i juures ja mõlemad peksid teda selle eest, et ta peitis viina ära. Kui nad lahkusid oli S.G. veel elus. Seda rääkis tunnistajale ainult Y. Ekimenko, A. Vanik ei rääkinud sellest midagi (I kd lk 75-75 pöördel). Kannatanu M.O. ülekuulamisest ei nähtu, et süüdistatavad talle midagi sellist oleks rääkinud (I kd lk 76 pöördel-78).
  36. Seega nähtub uuritud tõenditest, et Y. Ekimenko samal õhtul umbes üks tund hiljem avaldas J.O. le seda, mida nad koos A. Vanikuga olid teinud S.G. ile. Ekspert M. Vassin on selgitanud, et kannatanule tekitatud hulgivigastused ei ole tekkinud kukkumisest, vaid tugevatest löökidest, võimalik, et kängitsetud jalgadega. Mõned vigastused võivad olla tekitatud rusikalöökidega (I kd lk 97-98 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et maakohus tõendeid kogumis hinnates õigesti tuvastas, et mõlemad süüdistatavad peksid kannatanut.
  37. Seda järeldust ei lükka ümber kaitsja väited, et tõendamata on kuriteo toimepanemine grupis ning tekkinud kahtlused on jäetud Y. Ekimenko kasuks kohaldamata.
  38. Ringkonnakohus leiab, et seda, et kuritegu pandi toime grupis, kinnitab tunnistaja J.O. , kellele Y. Ekimenko peaaegu vahetult peale kuriteo toimepanemist rääkis, et ta koos A. Vanikuga peksis S.G. i. Samuti kinnitavad seda DNA ekspertiisi aktid, mille kohaselt mõlema 9 süüdistatava kingadelt ja Y. Ekimenko riietelt tuvastati kannatanu verd. Ringkonnakohus ei tuvastanud kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks Y. Ekimenko kasuks kohaldada.
  39. Kaitsja leiab, et täidetud ei ole kuriteo subjektiivne koosseis. Maakohus leidis, et kuritegu on toime pandud kaudse tahtlusega. Kaitsja märgib, et S.G. i surnukeha ekspertiisist nähtub, et löökide suund oli erinev, s.o löödi kuhu juhtus. Seega ei ole realiseeritud subjektiivne koosseis.
  40. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pekstes kannatanut mitmel korral rusikate ja kängitsetud jalgadega pähe ja rindkere piirkonda, st elutähtsate organite piirkonda ja jättes kannatanu pärast seda abitusse seisundisse, pidasid süüdistatavad võimalikuks kannatanu surma tekkimist ja möönsid seda, mistõttu saab öelda, et süüdistatavad panid tapmise toime vähemalt kaudse tahtlusega. See, et löödi kuhu juhtus, ei välista kaudset tahtlust.
  41. Vastuseks A. Vaniku kaitsja väidetele ringkonnakohus märgib järgmist.
  42. Kuigi maakohus luges mõlema süüdistatava ütlused mitteusaldusväärseteks, leiab A. Vaniku kaitsja, et tema kaitsealuse ütlusi tuleb siiski tõestena võtta, sest need on ühesugused ja järjepidevad nii kohtueelses kui kohtumenetluses.
  43. Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et kui ütlused on olnud ühesugused ja järjepidevad nii kohtueelses kui kohtumenetluses, siis tuleb need just sel põhjusel usaldusväärseteks lugeda. Ütlusi tuleb kõrvutada teiste kogutud tõenditega ja siis saab anda hinnangu nende usaldusväärsuse kohta. Antud juhul maakohus nii ka toimis ja põhjendas, miks A. Vaniku ütlused ei ole eluliselt usutavad ega vasta teistele asjas kogutud tõenditele (vt maakohtu otsuse lk 7-8).
  44. Ringkonnakohus, kontrollides A. Vaniku ütlusi (I kd lk 101 pöördel-109), nõustub maakohtu eeltoodud järeldusega. A. Vanik on järjekindlalt väitnud, et tema ei peksnud S.G. i, vaid seda tegi Y. Ekimenko üksi. Ringkonnakohus juba eelpool põhjendas, millega on tõendatud, et mõlemad süüdistatavad peksid S.G. i (vt käesoleva otsuse p 58-59). Seda järeldust ei lükka ümber kaitsja väited, et A. Vaniku ja S.G. i vahel olid juba 10 aastat sõbralikud suhted ning konflikte neil ei olnud. Samas kaitsja ei vaidlusta seda, et A. Vanik otsis läbi S.G. i korteri, et leida raha, mida ta oli andnud alkoholi ostmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui oldi sõbrad, siis võinuks küsimust sõnaliselt lahendada, mitte läbiotsimist teostada.
  45. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et A. Vaniku käitumine M.O. suhtes ei oma põhjuslikku seost sellega, kuidas A. Vanik käitus S.G. i korteris. Tõendid, mis kinnitavad M.O. suhtes agressiivset käitumist, ei saa tõendada seda, et samal päeval teises kohas A. Vanik eelnevalt S.G. i peksis. Küll aga iseloomustab see alkoholijoobes oleva A. Vaniku käitumist, mis kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti kohaselt oli impulsiivne, kõrgenenud agressiivsusega ja alanenud kriitikavõimega oma tegude võimalike kaugtagajärgede suhtes (tõendite köide lk 130).
  46. Ringkonnakohus ei tuvastanud kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi A. Vaniku kasuks kohaldada.
  47. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates ringkonnakohus leiab, et Y. Ekimenko ja A. Vaniku süüdistus KarS § 113 lg 1 järgi on tõendamist leidnud ning puudub alus nende õigeksmõistmiseks, nagu kaitsjad seda taotlevad.
  48. Kaitsja leiab, et kuna A. Vaniku süü KarS § 113 lg 1 järgi ei ole tõendatud, siis A. Vaniku tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi.
  49. Ringkonnakohus selle taotlusega ei nõustu, sest kvalifikatsioon KarS § 121 lg 2 p 3 järgi tulenebki sellele eelnenud kuriteo toimepanemisest KarS § 113 lg 1 järgi. Teo tehiolusid kannatanu M.O. suhtes toimepandu osas ei ole vaidlustatud.
  50. Apellatsioonides on ka vaidlustatud mõistetud karistuse suurus. 10
  51. Y. Ekimenko kaitsja leiab, et tapmise eest mõlemale süüdistatavale ühesuguse karistuse mõistmine ei ole põhjendatud, sest kaitsja arvates A. Vaniku süü on suurem kui Y. Ekimenkol, sest viimasel polnud mingit motiivi S.G. i karistamiseks omakohtu korras. Samuti tuleb arvestada, et A. Vanik viibis kogu eeluurimise aja vabaduses, kuid ei teinud midagi, et hüvitada kannatanu Z.G. le kahju. Y. Ekimenko oli aga vahi all ja tal ei olnud võimalik kahju hüvitada. Seega, kui Y. Ekimenko süü leiab siiski tõendamist, tuleks talle määrata kergem karistus.
  52. A. Vaniku kaitsja leiab, et kuna A. Vaniku tegu M.O. suhtes toime pandu osas tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi, tuleks A. Vanikule mõista karistus kõnealuses lõikes ettenähtud sanktsiooni piirides. Samuti leiab kaitsja, et esiteks, kuna A. Vanik ei ole toime pannud tapmist ja teiseks, et karistus KarS § 121 lg 1 järgi ei pea sõltuma karistusest, mille maakohus määras tapmise toime panemise eest. Seega ei ole KarS § 121 eest mõistetud ühe aastane vangistus proportsionaalne arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, raskust ja süüdimõistetu isikut. Maakohus ei võtnud arvesse, et süüdistatava ja kannatanu omavahelised suhted on normaalsed, kannatanul ei ole A. Vaniku suhtes pretensioone. Samuti ei ole A. Vanikut varasemalt kriminaalkorras karistatud. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et A. Vanikule on võimalik KarS § 121 lg 1 järgi mõista miinimumilähedane karistus.
  53. Ringkonnakohus märgib, et maakohus arvestas süüdistatavatele karistust mõistes, et asjas puuduvad karistust kergendavad asjaolud, raskendavaks on kuriteo toimepanemine grupis KarS § 58 p 10 mõttes. Mõlema süü on keskmine, tegu on toime pandud kaudse tahtlusega ja süüdistatavaid ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud. Eeltoodu alusel pidas maakohus võimalikuks mõista mõlemale karistuseks vangistus veidi alla KarS § 113 lg-s 1 ette nähtud sanktsiooni keskmist määra, s.o 10 aastat vangistust.
  54. Lisaks karistas maakohus A.

§ 121lg 2 p 3 järgi 1 aastase vangistusega.

Maakohus võttis arvesse, et kannatanu näol oli tegemist eaka naisterahvaga (üle 80 aasta vana), mistõttu raskendav asjaolu on KarS 58 p 3 tähenduses kuriteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes. Samas kergendavateks asjaoludeks on KarS § 57 lg 1 p-de 3 ja 9 tähenduses puhtsüdamlik kahetsus ja kannatanuga leppimine. Maakohtu hinnangul on A. Vaniku süü alla keskmise, kuritegu on toime pandud kavatsetult ja isikut ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud. Puudub alus isiku karistamiseks rahalise karistusega, kuna see kuritegu järgnes tapmise toimepanemisele, mille eest määrati A. Vanikule pikk vanglakaristus. Sellest tulenevalt ei oleks karistuse eesmärke rahalise karistusega võimalik saavutada ja põhjendatud on karistada A.

§ 121lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast väiksema vangistusega, milleks on üks aasta.

  1. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et süüdistatavate osalus tapmise toimepanemises on võrdse kaaluga ja seetõttu pole alust neile selle eest erineva suurusega karistusi mõista, seda enam, et ka muud asjaolud on neil ühesugused (vt käesoleva otsuse p 76). Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et A. Vanikule liitkaristust mõistes on põhjendatud üksikkaristustest raskeima suurendamine, sest eaka kannatanu kehalise väärkohtlemise pani ta toime peaaegu vahetult pärast S.G. i tapmist (vt ka maakohtu otsuse lk 12-13 toodud põhjendusi).
  2. Kuna mõlema süüdistatava süü tapmise toimepanemises on tõendatud, siis on maakohus õigesti rahuldanud kannatanu Z.G. tsiviilhagi (vt maakohtu otsuse lk 13-14). Alust selles osas maakohtu otsuse muutmiseks ei ole.
  3. Maakohus on õigesti lahendanud ka menetluskulude väljamõistmise (vt maakohtu otsuse lk 14). Kuna süüdistatavate süüdimõistmine ja karistamine jääb muutmata, siis pole alust menetluskulusid riigi kanda jätta. Maakohus on juba KrMS § 180 lg 3 alusel määranud, et süüdistatavatel on õigus neilt väljamõistetud menetluskulusid tasuda osade kaupa ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
  4. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustuse Y. Ekimenko ärakandmisele 11 kuuluva karistuse suuruse osas. Maakohus on teinud arvutusvea, lahutades 10 aastast 1 aasta ja 29 päeva, saades vastuseks 9 aastat ja 1 päev. Õige on 8 aastat 11 kuud 1 päev, mis tulebki lugeda Y. Ekimenko ärakandmisele kuuluvaks karistuseks.
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p-st 2, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 06.09.2019 otsuse sisuliselt muutmata, tehes selles täpsustuse Y. Ekimenko ärakandmisele kuuluva karistuse suuruse osas. Tema kaitsja apellatsioon kuulub seetõttu osaliselt rahuldamisele, A. Vaniku kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.
  6. Y. Ekimenko kaitsja vandeadvokaat I. Zuev on esitanud taotluse hüvitada maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest kokku 4 tunni ulatuses 259,20 eurot (sealhulgas käibemaks 43,20 eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 259,20 euro ulatuses põhjendatuks ja rahuldab justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsja taotluse. KrMS § 185 lg 2 esimesest lausest tulenevalt jääb menetluskulu summas 259,20 eurot Y. Ekimenko kanda, kuna tema süüdimõistmist ja karistamist ei muudeta.
  7. A. Vaniku kaitsja vandeadvokaat S. Politšev on esitanud taotluse hüvitada apellatsiooni koostamise eest kokku 3 tunni ja 20 minuti ulatuses 217,20 eurot (sealhulgas käibemaks 36,20 eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 217,20 euro ulatuses põhjendatuks ja rahuldab justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsja taotluse. KrMS § 185 lg 2 esimesest lausest tulenevalt jääb menetluskulu summas 217,20 eurot A. Vaniku kanda, kuna apellatsioonimenetluses tehakse tema osas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend. /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau Maarika Kuusk 12 Tiit Lõhmus

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.