) § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast. Menetluskulud jättis maakohus
Maakohus põhjendas määrust järgmiselt: - - - kui täitemenetluses tekib täitedokumendi tõlgendamise üle vaidlus, siis võivad nii sissenõudja kui ka võlgnik esitada
lg 2 kohaselt hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Sellise nõudega tuvastushagi võib esitada täitedokumendi selgitamiseks ka muul juhul, kui täitedokumendi täitmise või toime üle on menetlusosaliste vahel tekkinud vaidlus; käesoleval juhul pole tegemist eelmises taandes kirjeldatud olukorraga, vaid hageja soovib täitemenetluse lõpetamist. Nõude puudumise tuvastamisega ei ole võimalik kaasa tuua juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist. Täitedokumendi õigusjõu välistab ainult otsus, millega selle sundtäitmine on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi tunnistatud lubamatuks; eelnevast tuleneb, et käesolevas asjas esitatud nõudega ei ole võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada ja selle menetlusse võtmisest tuleb keelduda. MÄÄRUSKAEBUS 3. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja hagi menetlusse võtta. Hageja leiab jätkuvalt, et ta on valinud kohase õiguskaitsevahendi. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. 2
Määruskaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab sellega seonduvad menetluskulud. 6. Maakohus järeldas hageja esiletoodust õigesti, et hageja soovib saavutada tema suhtes algatatud täitemenetluse lõpetamist. Hageja omakorda lähtub õigesti sellest, et
lg 2 alusel hagi esitamise peamised eeldused on täidetud, sest täitemenetlus on algatatud ja selle osaliste vahel on vaidlus täimise üle. Hageja sõnastas oma nõude nii, et see sisaldab teatava viisi kirjeldust, kuidas saaks lugeda varasema kohtuotsuse täidetuks (vt nende eelduste kohta Riigikohtu 28. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20). 7. Hageja sõnastatud otsuse täidetuks lugemise viisi sõnastuse järgi soovib hageja aga sisuliselt seda, et kohus tuvastaks
lg 2 alusel esitatud hagi menetlemisel uuesti ja eelnevast erinevalt sama asjaolu, mis oli hagi alus varasemas tsiviilasjas. Seega tuleb käesolevas asjas hagi menetlusse võtmisel hinnata, kas sellise eesmärgi saavutamine on üldse võimalik. 8. Määruskaebuse lahendamine oleneb eelneva põhjal vastusest küsimusele, kas
lg 2 alusel esitatud hagi lahendamisel saaks kohtud tuvastada uuesti ja varasemast erinevalt neid asjaolusid, mis olid aluseks sundtäitmiseni viinud kohtulahendiga nõude rahuldamisel. Ringkonnakohus leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt, mis ühtlasi tähendab, et senise sõnastusega nõudes ei saa hageja tõesti oma eesmärki saavutada ja maakohus jättis hagi õigesti
Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Selle sätte üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist (Riigikohtu 16. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 20 esimene lõik). Kui isegi järgneva menetluse nõue sõnastada esialgsest hagiesemest erinevalt, siis oleks ikkagi tegemist sama vaidluse uuesti avamisega, kui dokumentide esitamiseks kohustatud isik saaks
lg 2 alusel esitatud hagi esitamisel tugineda samade dokumentide puudumisele, mille olemasolu oli algse hagi rahuldamise eeldus. Järelikult ei saa käesoleva juhtumi asjaoludel kohtud uuesti tuvastada, kas 14. juuni 2012, 17. juuli 2014 ja 6. novembri 2014 üldkoosolekute protokollid on olemas.
lg 2 järgne hagi ei anna alust täitedokumendiks olevat kohtulahendit muuta, vaid üksnes võimaluse lahendada selle sisu tõlgendamisel tekkinud vaidlus (Riigikohtu
lg-s 2 silmas peetud hagiga teatava viisi kui kohase täitmise tuvastamist, siis ei saa nõudes märgitud täitmisviis sõnastatud nii, et eeldab varasema lahendi aluseks olnud asjaolude senisest erinevalt tuvastamist ja seega varasema kohtuotsuse sisulist muutmist.
Juhindudes
lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. 11. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata kostja nimekirja alusel. Kostja taotles 648 euro hüvitamist, mis on tasu 4,5 t õigusteenuse eest tasumääraga 120 eurot/t, millele lisandub käibemaks. Hageja vaidles taotlusele osaliselt vastu ja pidas põhjendatud kuluks 120 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu kohtuasjaga tutvumisel ning kaebusele vastamisel 3 t. Esindaja tunnitasu kohaseks määraks hindab kohus 80 eurot/t, mis on mõneti madalam kohtupraktikas advokaadi tunnitasuna aktsepteeritud määrast. Nimelt on advokaadi tunnitasu kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale hüvitada määruskaebemenetluse kuluna 288 eurot (= 3 × 80 + 20%). Rahuldamata jääb kostja taotlus 360 euro (= 648 – 288) hüvitamiseks. Vastavalt kostja taotlusele ja
lg-le 4 märgib kohus määruse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist. 12.
lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale saab kaevata
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.