← Eesti

2-18-10684/15

Obsah (4)§ 5§ 8§ 1§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 10684 27. juuni 2019. a, Tallinn Tsiviilasja number Tsiviilasi AS TALLINNA

§ 5

lg 1 järgi peab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või valdaja lubama ühendada kinnistu veevärki ühisveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga samas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tingimuste kohaselt. Kuna kinnistu veevärgi ühendamisel ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga sõlmitakse

§ 8

lg-te 1 ja 3 alusel leping ühisveevärgist vee võtmiseks ja reovee ärajuhtimiseks ühiskanalisatsiooni, siis saab järeldada, et lepingu sõlmimiseks on

-i järgi kindlasti kohustatud vee-ettevõtja. Kuigi vee-ettevõtja on seaduse järgi kohustatud sõlmima ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste lepingu, ei ole tal kohustust ja seadusest tulenevat võimalust sõlmida ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise lepinguid iga korteriomanikuga eraldi, kui on täitmata ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduses sätestatud ühisveevärgiga ja -kanalisatsiooniga liitumise tingimused.“ (vt Riigikohtu otsuse p 13). Nimetatud Riigikohtu seisukohast tuleneb veeettevõtja kohustus sõlmida teenuseleping kliendiga juhul kui on täidetud Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduses (

) sätestatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tingimused. Samuti tuleneb Riigikohtu seisukohast ning

§ 5

lg-test 1 ja 2, et teenuseleping sõlmitakse kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja vahel. Vaidlustamata asjaoludel oli XXX 2018. a jaanuaris kostja projektijuht ning ehitust teostas Toom-Kuninga 21, Tallinn objektil kostja. Kohus nõustub hagejaga, et XXX, olles kostja projektijuht ehitusobjektil, kostjast sõltumatult ja iseseisvalt ei tegutsenud, ehituskaevikuid ei kaevanud ning ei vajanud seega ka kaevikust pinnasevee ärajuhtimise teenust isiklikul otstarbel. Kostja ei ole esile toonud, et XXX oleks antud objektil kostjast sõltumatult tegutsenud ja oleks omanud mingit eraldiseisvat huvi ehituskaevikust vee ärapumpamise osas. Eeltoodust tulenevalt 4

(9)2-18-10684 ei ole kohtul enne asja läbivaatamist võimalik võtta seisukohta, kas hageja oleks pidanud teenuselepingu sõlmima kostjaga või XXX. Seetõttu jätab kohus kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.
  1. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta osaliselt rahuldamata.
  2. Vaidlus puudub selles, et hageja näol on tegemist vee-ettevõtjaga ja kostja teostas ToomKuninga 21, Tallinn objektil ehitustöid. Vaidlust ei ole ka selles, et Toom-Kuninga tn 21 objektilt juhiti hageja ühiskanalisatsiooni perioodil 19.01.-13.03.2018 pinnasevett ning pinnasevee ärajuhtimine toimus läbi puhastusseadmete (nõelfiltri ja liiva) ning ära juhitud pinnasevee koguseks oli 21 363 m3.Vaidlust ei ole ka selles, et kostja ja hageja vahel ei ole teenuselepingut sõlmitud.
  3. Vaidlus on selles, kas hageja oleks pidanud teenuse lepingu sõlmima XXX või kostjaga. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohtule esitatud hageja ja XXX vahelisest kirjavahetusest perioodil 30.01.2018 kuni 28.02.2018 nähtub, et XXX avaldas soovi sõlmida hagejaga teenuselepingut isiklikult. XXX märgib korduvalt, et soovib teenuselepingut sõlmida füüsilise isikuna. Hageja vastas sellele eitavalt kuna XXX näol ei ole tegemist kinnisasja omaniku või valdajaga. (tl 11-13). Kohus viitas eelnevalt Riigikohtu seisukohale ja

sätetele ja leidis, et vee-ettevõtjal on vastavate eelduste olemasolu korral kohustus sõlmida teenuseleping üksnes kinnisasjal asuva ühisveevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdajaga.

§ 8

lg 1 kohaselt on vee-ettevõtja klient käesoleva seaduse tähenduses kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle kinnistu veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga vastava torustikühenduse kaudu ja kellega veeettevõtja on sõlminud lepingu ühisveevärgivee võtmiseks või reovee ärajuhtimiseks. Kohus leiab, et monopoolses seisundis vee-ettevõtjal on kohustus sõlmida kinnisasja valdajaga leping ka juhul kui kinnisasja omanik või valdaja soovib kinnisasjalt ära juhtida pinnasevett.

§ 1

lg 1 näeb ette, et käesolev seadus reguleerib kinnistute veega varustamise ning kinnistute reovee, sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise korraldamist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaudu. XXX 09.02.2018 hagejale saadetud ekirjas kinnitab XXX, et kasutab osa krundist eraotstarbel vastavalt krundiomanikuga sõlmitud rendilepingule. (tl 12). Hageja on vastuseks märkinud, et hageja ei sõlmi teenuselepinguid rentnikega. (tl 11). Kohus leiab, et hageja sellekohane keeldumine on vastuolus seadusega. Kinnisasja või selle osa valdajaks saab lugeda ka rendilepingu alusel kinnisasja kasutavat isikut. Seega oleks pidanud hageja sõlmima teenuselepingu XXX. Hageja ei ole oma vastuskirjas XXXle viidanud ühelegi muule takistavale asjaolule kui see, et XXX puhul on tegemist rentnikuga.

  1. Küll aga ei oma kohtu hinnangul asjaolu, et hageja kohustus XXX lepingut sõlmima, määravat tähtsust käesoleva asja lahendamisel. Vaidlust ei ole selles, et teenuselepingut ei sõlmitud, kuid Toom-Kuninga tn 21 objektilt juhiti hageja ühiskanalisatsiooni ära pinnasevett koguses 21 363 m
  2. Teenuselepingu sõlmimata jätmine XXX ei võta ära hagejalt õigust nõuda tegelikult kasusaajalt hüvitist teenuse kasutamise eest.
  3. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste lepinguta tarbimisel võib olla tegemist käsundita asjaajamisega (Riigikohtu
  4. aprilli
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15; 5

(9)2-18-10684
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13, p 13). Üheks käsundita asjaajamise eelduseks on VÕS § 1018 lg 2 järgi asjaajaja tahe tegutseda teise isiku kasuks. Riigikohus on märkinud, et teise isiku kasuks tegutsemine VÕS § 1018 lg 2 mõttes eeldab, et asjaajaja vähemalt teab, et soodustab oma tegevusega teist isikut. (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-1-15, p 14). Käesolevas asjas on vajalik seega tuvastada, kas hagejal oli tahe tegutseda kostja kasuks. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid selle kohta, et pinnasevee ärajuhtimine Toom-Kuninga tn 21 objektil toimus kostja ehitustegevuse ajal. Asjaolu, et pinnasevee ära juhtimine toimus kostja huvides, kinnitab Liven Kodu 7 OÜ poolt 16.03.2018 hagejale saadetud e-kiri, milles Liven Kodu 7 OÜ kui kinnisasja omanik teatab, et veetarbimise osas tuleb hagejal pöörduda kostja kui ehituse peatöövõtja poole. (tl 22). Samuti 25.01.2018 ja 26.01.2018 aktid objekti ülevaatuse kohta, milles on märgitud, et ehitusobjekti Toom-Kuninga 21 pinnasevee ärajuhtimiseks ühiskanalisatsiooni on paigaldatud ja plommitud veearvesti ning on fikseeritud selle näidud. (tl 15-17). Seega tegutses hageja, Toom-Kuninga 21 kinnisasjalt pinnasevee ärajuhtimist ühiskanalisatsiooni võimaldades, kostja huvides.
  5. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas tuvastatud ka hageja tahe tegutseda kostja kasuks. Hageja teadis, et tegemist on kostja ehitusobjektiga ja tegemist on kostja ehitustegevusega seonduva pinnasevee ärajuhtimisega. Kostja projektijuht pöördus pinnasevee ärajuhtimise küsimuses hageja poole ja hageja oli sellega nõus, soovides teenuselepingu sõlmida kostjaga. Hageja saatis 30.01.2018 kostja projektijuhile hageja ja kostja vahel reovee ärajuhtimise teenuste müügilepingu allkirjastamiseks, mis jäi siiski allkirjastamata. (tl 12-14).
  6. Samuti on vaidluse all, kas pinnasevee ärajuhtimisel tuleb lähtuda mõõdetud kogusest või kohaldub selles osas vastava eeskirja säte. Riigikohus on leidnud, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel on võimalik arvutada vaid saadu maksimaalne võimalik väärtus, kui tarbimise mahu kohta ei ole muid tõendeid. Eeskirja eesmärk on lihtsustada omavolilise veekasutuse korral ettevõtjale makstava hüvitise arvutamist. (Riigikohtu
  7. aprilli
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 16 ja 18). Riigikohtu sellekohane arvamus on antud seoses Harku vallas kehtestatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga, kuid kohtu hinnangul kohaldub see arvamus ka käesolevas asjas. Tallinna Linnavolikogu 15.06.2006 määruse nr 37 „Tallinna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskiri“ (edaspidi Eeskiri) § 13 lg 4 p 3 kohaselt tasub klient omavolilise reovee ning sademetevee kanaliseerimise ilmnemisel vee-ettevõtjale hüvitust sademete-, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee kanaliseerimisel ühisvoolsesse või sademetevee kanalisatsiooni vastavalt eeskirja § 16 lõike 3 punktis 2 toodud arvestuskorrale. Eeskirja § 16 lg 3 p 2 kohaselt tasub klient vee-ettevõtjale hüvitust Eeskirja § 15 punktis 5 toodud juhul iga sademete- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee vastuvõtu- või ühenduspunkti pealt (restkaev, kuivendusdrenaaži ühendus, maapinna kaldega korraldatud äravool kanalisatsioonikaevu, katuseäravool jne.) summas, mis vastab 75 m3 reovee kanaliseerimise teenustasule kuus. Eeskirja § 14 lg 2 kohaselt võib Eeskirja § 13 lõigetes 3 ja 4 toodud hüvituse määrasid vee-ettevõtja, lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest, vähendada. Kohtu hinnangul leidis Riigikohus viidatud lahendis, et kui tegelik tarbimine on väiksem Eeskirjas märgitust, tuleb kohaldada tegelikku tarbimismahtu ning kui tegelikku tarbimist ei saa kindlaks teha, kohaldub Eeskiri. Samas kui tegelik tarbimine on suurem Eeskirjas märgitust, tuleb kohaldada tegelikku tarbimismahtu. Seega tuleb käesolevas asjas kohaldada tuvastatud tegelikku tarbimismahtu, milleks on mõõdetud kogus 21 363 m
  10. Samuti on käesolevas asjas vaidluse all, kas pinnasevee ärajuhtimisel kohaldub reovee ärajuhtimise teenuse hind. 6
(9)2-18-10684

eristab reovett ja pinnasevett. Samuti eristab Eeskiri reovett ja pinnasevett. Eeskirja § 2 lg 1 p 21 järgi on sademete- ja drenaaživesi ning muu pinnase- ja pinnavesi – loodusliku päritoluga ühiskanalisatsiooni juhitav vesi, mis ei ole reovesi. Veeseaduse § 2 lõike 1 järgi on pinnavesi – maismaavesi, välja arvatud põhjavesi, ning siirdevesi, rannikuvesi ja keemilise seisundi hindamisel ka territoriaalvesi (p 4); sademevesi – sademetena langenud ning ehitiste, sealhulgas kraavide kaudu kogutav ja ärajuhitav vesi (p 31); reovesi – üle kahjutuspiiri rikutud ja enne suublasse juhtimist puhastamist vajav vesi (p 8). Seega eristab ka Veeseadus reovett muust veest. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hageja ühiskanalisatsiooni juhiti pinnasevett. Seega ei ole hageja ühiskanalisatsiooni juhitud reovett. 31.

§ 14

kohaselt on veeteenuse tasuks muuhulgas tasu reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest ning tasu sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise eest.

§ 14

lg 3 teises lauses on märgitud, et sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise tasu võib erineda ka sõltuvalt sellest, kas see juhitakse ühisvoolukanalisatsiooni või sademeveekanalisatsiooni. Tallinna Linnavalitsuse 30.09.2009 määruse nr 75 „Tallinna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad“ kohaselt on tasu 1 m3 reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest eurodes juriidilisele isikule reostusgrupi RG-2 puhul 1,72 eurot (käibemaksuta). Antud määruses ei ole eristatud eraldi tasu pinnasevee puhastamise eest, ehkki

sellise eristamise vajaduse ette näeb. Samuti ei ole viidatud määruses nr 75 eristatud olukordi, kus pinnasevesi juhitakse kas ühisvoolukanalisatsiooni või sademeveekanalisatsiooni. Kohtu hinnangul ei ole seetõttu võimalik olukorras, kus ühiskanalisatsiooni juhitakse üksnes pinnasevett määruses nr 75 toodud tasumäärasid kohaldada.

  1. Hageja märgib, et pinnasevesi juhiti ühisvoolsesse kanalisatsiooni, mis suubub reoveepuhastisse ning hageja teeb hageja pinnasevee vastuvõtmisel täpselt samu toiminguid ja kulutusi kui reovee vastuvõtmisel ja puhastamisel, mistõttu on hagejal õigus nõuda tasu samal alusel reovee puhastamisega. Kohus ei pea hageja seisukohta õigeks. Pinnasevee ja reovee puhtuse aste on erinev. Veeseaduse § 2 p 8 kohaselt on reovesi üle kahjutuspiiri rikutud ja enne suublasse juhtimist puhastamist vajav vesi. Asjaolu tõttu, et pinnasevesi juhitakse reoveepuhastisse, kus toimub samasugune vee puhastamine nagu reovee puhul, ei tohi veeettevõtja kliendi jaoks olukord muutuda seetõttu kahjulikumaks. Veeteenuse hind peab olema mõistlik ja vastama tegelikele kulutustele, mis kaasneb konkreetset liiki vee ära juhtimiseks ja puhastamiseks. Lisaks ei pea vee-ettevõtja klient võtma endale riski selle eest, et pinnasevee käitlemiseks ei ole eraldi välja ehitatud kanalisatsioonisüsteemi. Riigikohus on märkinud, et ühiskanalisatsiooni teenuse osutamisel on vee-ettevõtja üldjuhul monopoolses seisundis ning kliendi võimalused hinnakokkuleppeid dikteerida on sisuliselt olematud, kuna alternatiivse teenuse võimalust ei ole. (vt Riigikohtu
  2. novembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11311, p 38). Seega tuleb vee-ettevõtjal arvestada igas konkreetses olukorras kliendi huvidega. Hageja ei saa seejuures viidata sellele, et kostjal tulnuks hageja tasumääraga mittenõustumisel kasutada muid lahendusi, sealhulgas vee äravedu paakautodega. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud nõuda kostjalt pinnasevee puhastamise eest tasu samaväärsena nagu reovee puhul.
  4. Asjakohatu on hageja võrdlus selle kohta, et ka näiteks puhta joogivee laskmisel kanalisatsiooni maksab klient reovee puhastamise tasu. Antud juhul on tegemist konkreetselt pinnasevee ärajuhtimisega ja selle ära juhtimiseks paigaldatud seadmetega ning võimalik on selgelt eristada, mis laadi vesi ühiskanalisatsiooni lastakse.
  5. Riigikohus leidis, et eeskirja § 14 lg 2 sõnastusest ei tulene otseselt ettevõtja kohustust eeskirja § 13 lg-s 3 reguleeritud hüvitise suurust vähendada. Samuti ei ole sõnaselgelt antud 7

(9)2-18-10684 hüvitise vähendamise õigust kohtule. Tegemist on aga avalik-õiguslikult määratud nõudega, mis ei tohi muutuda karistuslikuks (vt Riigikohtu
  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-21125-10, p 70). Seetõttu tuleb eeskirja § 14 lg-t 2 tõlgendada nii, et faktiliste asjaolude alusel võib hüvitise suurust vähendada ka kohus. (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 17). Kohtu hinnangul tuleb käesolevas asjas lisaks sellele, et tegemist oli pinnaseveega, võtta arvesse võtta ka asjaolu, et pinnasevee ärajuhtimine toimus läbi esmaste puhastusseadmete (nõelfiltri ja liiva), mistõttu sai toimuda eelnevalt juba mingis ulatuses pinnasevee puhastamine.
  5. Kohtul ei ole võimalik tasu vähendamise alusena lähtuda kostja poolt esitatud ülevaatest, millest kostja väitel nähtub, et hageja on esitanud 14.09.2018 Konkurentsiametile taotluse Harku idaosa ja Harku aleviku piirkonnas veeteenuse hinna kooskõlastamiseks. Antud ülevaatest nähtub, et AS Tallinna Vesi taotles 14.09.2018 kooskõlastatavaks hinnaks tegevuspiirkonnas - Harku idaosa ja Harku alevik ning teised vee-ettevõtjad, sademevee ärajuhtimise ja puhastamise eest 0,13 eurot/m3 (tl 136-139). Hageja väitel on tegemist teisele vee-ettevõtjale osutatava teenuse hinnaga. Kohus nõustub hagejaga. Viidatud ülevaates on lahtisse sademevee ärajuhtimise ja puhastamise eest märgitud – „teised vee-ettevõtjad“. Seega ei kohaldu hind 0,13 eurot/m3 tavatarbijale ega ehitusettevõttele.
  6. Viidatud ülevaates on kostja soovinud lähtuda AS Narva Vesi poolt taotletavast hinnast, milleks on tasu sademe ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise eest 0,668 eurot/m
  7. (tl 136-139). Hageja viitab Konkurentsiameti kodulehel avaldatud andmetele, millest nähtub, et Konkurentsiamet on kooskõlastanud Vasalemma Vesi OÜ poolt osutatava veeteenuse hinnad, mille kohaselt on tasuks sademe ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise eest 1,289 eurot/m
  8. Kohtule ei ole esitatud nimetatud tasumäärade arvutamise aluseid, mistõttu kohtul puudub võimalus hinnata, millist neist tasumääradest on põhjendatum kohaldada Tallinna tingimustes ja hageja klientide suhtes. Seetõttu lähtub kohus esitatud andmete keskmisest, milleks on 0,98 eurot/m
  10. Lähtudes tuvastatud pinnasevee kogusest 21 363 m3, on põhjendatud pinnasevee ärajuhtimise ja puhastamise tasu suuruseks antud juhul 20 935,74 eurot.
  11. Hageja palub kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates 19.04.2018 kuni 13.07.
  12. Samas palub hageja viivist edasiulatuvalt alates hagiavalduse esitamisest. Hageja esitas hagiavalduse 13.07.
  13. Seega saab kohus kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise välja mõista kuni 12.07.2018 (kaasa arvatud). Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud, hageja esitas kostjale 09.04.2018 arve võlgnevuse tasumiseks ja arve tasumise kuupäev oli 19.04.2018, millest alates muutus hageja nõue sissenõutavaks käesolevas kohtuotsuses tuvastatud põhivõlgnevuse ulatuses, mistõttu mõistab kohus perioodi eest alates 19.04.2018 kuni 12.07.2018 kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 390,04 eurot.
  14. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud viivisenõude ka TsMS § 367 alusel, mistõttu kohus, rahuldanud hageja põhinõude osaliselt, rahuldab sellelt põhinõude osalt ka hagiavalduse esitamisest alates viivise väljamõistmise nõude. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  15. Kohus rahuldab hagi osaliselt. TsMS § 163 lg 2 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt 8
(9)2-18-10684 hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Samas tuleb lisaks sellele arvesse võtta, et hageja loobus osaliselt esialgsest põhinõudest ja viivisenõudest. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Seega tuleb hageja poolt hagist osalise loobumise tõttu menetluskulud osaliselt jätta hageja kanda. Lähtudes hageja poolt hagist loobumise ja hagi rahuldamata jätmise ulatusest on tegemist sisuliselt 50% lähedase hagi rahuldamisega. Antud olukord annab aluse jätta menetluskulud poolte enda kanda. Seetõttu kohus menetluskulusid kindlaks ei määra. / allkirjastatud digitaalselt / Vallo Kariler kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.