KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 03.12.2019, Tal

) § 27 lg 2 p 3 alusel tuleb hagi rahuldada ja tuvastada, et XXX kinnisasi on hageja lahusvara.

§ 27

lg 2 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed; 2) esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel; 3) esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.

§ 27

lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. 7. Vaidlus puudub selles, et 26.04.2012 sõlmis hageja korteriomandi müügilepingu, milles kinnitas soovi kasutada 2870 eurot korteriomandi eest tasumiseks (tl 57); 27.04.2012 sõlmiti poolte abielu (tl 57) ja 08.05.2012 kanti hageja omanikuna kinnistusraamatusse (tl 27). Hageja omandas korteriomandi poolte abielu ajal. Korteriomand on aga hageja lahusvara, sest hageja omandas korteriomandi lahusvarasse kuuluva õiguse alusel. Hagejale ainuisikuliselt kuulus enne abielu sõlmimist tekkinud nõudeõigus korteriomandi omandiõiguse üleandmiseks. Nimetatud nõudeõigus tekkis 26.04.2012 2 müügilepingust ja kuulus hagejale enne abiellumist ning oli alates abielu sõlmimisest hageja lahusvara

§ 27lg 2 p 3 järgi.

Hageja omandas korteriomandi omandi üleandmise nõudeõiguse alusel. 8. Kostja esile toodud asjaolu, mille kohaselt makseid korteriomandi laenumaksete tasumiseks tehti poolte ühisvara arvel, ei oma asjas tähtsust. Asjaolu õigsuse korral võib see anda alust rahaliseks nõudeks, kuid ei saanud muuta omandiõiguslikke suhteid

§ 27järgi.

Hageja omand ei tekkinud laenumaksete tegemise tulemusel.

1. Kostja esile toodud asjaolu, mille kohaselt hageja kasutas korteriomandi sissemakse tegemiseks raha 1870 eurot, mille kostja oli hagejale vahetult enne korteriomandi ostu andnud, ei oma asjas tähtsust. Kostja esile toodud asjaolude õigsuse korral kuulus hagejale üle kantud raha hagejale, sõltumata raha saamise õiguslikust alusest ja selle olemasolust.
2. Kostja esile toodud asjaolu, mille kohaselt kostja maksis abielu lahutamisel hagejale korteriomandiga seoses rahalist hüvitist ja hageja raha vastuvõtmisega võttis omaks, et korteriomand on ühisvara, ei oma asjas tähtsust. Poolte arusaam, hageja kaudne ega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-s 4 nimetatud tahteavaldus ei saanud korteriomandi omandiõiguslikke suhteid muuta, kuivõrd hageja tahteavaldus, millega hageja väidetavalt loovutas korteriomandi omandiõiguse kostjale, oleks notariaalse tõestamise vormi nõude (AÕS § 641, § 120 lg 1) järgimata jätmise tõttu tühine.
3. Kostja esile toodud asjaolu, mille kohaselt kostja investeeris korterisse oma tööd ja raha, ei oma asjas tähtsust. Asjaolu õigsuse korral võib see anda alust rahaliseks nõudeks, kuid ei saanud muuta omandiõiguslikke suhteid

§ 27järgi.

Kostja ühine omand hagejaga ei saanud seaduse kohaselt tekkida iseenesest kostja rahaliste panuste tegemisest.

1. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebus
2. Kostja palub 27.06.2019 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.
3. Korteriomandi puhul on tegemist poolte ühisvaraga AÕS § 641 järgi, sest omandiõigus vaidlusalusele korteriomandile on tekkinud alates hetkest, kui kinnistusraamatusse tehti vastav kanne. Kui AÕS §-s 641 on kinnisasja omandiõiguse tekkimiseks ette nähtud kahe tingimuse saabumist, siis tekib kinnisasja omandiõigus ainult mõlema tingimuse saabumisel. Kohus ei ole otsuses toonud välja ühtegi enda seisukohta toetavat Riigikohtu lahendit, mis lükkaks ümber kostja eelneva seisukoha. Kohus ei analüüsinud kostja poolt esitatud tõendit (Justiitsministeeriumi vastus, tl 31).
4. Maakohtu viide

§ 27lg 2 p-le 3 on õiguslikult põhjendamatu.

Maakohus leidis ekslikult, et hagejale kuulus nõudeõigus korteriomandi omandiõiguse üleandmiseks. Tegemist ei ole nõudeõigusega, vaid kahest omandi tekkimise eeldusest esimese tingimuse saabumisega, mille alusel üksi ei teki kinnisasjale omandiõigust. Nõudeõigus omandiõiguse üleandmiseks ei ole samastatav ega võrdne omandiõigusega.

1. Hageja ei ole tõendanud, et ta on ostnud korteriomandi enda lahusvara arvelt. Kostja on tõendanud, et ta on andnud hagejale raha korteriomandi sissemakseks. Kuna laenumaksed tasuti poolte abielu jooksul, siis tehti seda poolte ühisvara arvelt. Järelikult on mõistlik ja põhjendatud lugeda viidatud korteriomand poolte ühisvaraks. Hageja ei ole tõendanud, et laenumaksed on tehtud tema lahusvara arvelt. Kostja investeeris korteriomandisse samuti enda tööd ja raha ning seda arvestades oleks ka ebaõiglane lugeda korteriomand hageja lahusvaraks. 3
2. Kostja on välja toonud, et korteriomandi ostmiseks tehtud laenumakseid on tasutud ühisvara arvelt ja et kostja on teinud olulisi kulutusi korteriomandi parendamiseks. Maakohus ei võimaldanud kostjal esitada vajadusel vastuhagi. Vastustaja seisukoht
3. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
5. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja sai korteriomandi omanikuks ühisvararežiimiga abielu ajal, see on kinnistusraamatusse kande tegemisel 08.05.
6. Seega eelduslikult saab korteriomandi lugeda

§ 25ja § 27 lg 6 esimese lause alusel ühisvaraks.

Siiski ei ole välistatud, et ka ühisvararežiimiga abielu kestel omandatud kinnistu kuulub ühe abikaasa lahusvara hulka, kui ta on omandanud selle nt kinke või pärimisega (

§ 27

lg 2 p 2) või lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või lahusvaraga tehtud tehingu alusel (

§ 27

lg 2 p 3).Hageja tugineb antud juhul põhjendatult

§ 27

lg 2 p-le 3, mille kohaselt abikaasa lahusvara moodustavad esemed, mille abikaasa omandab lahusvarasse kuuluva õiguse alusel. Tähtsust ei ole sellel, kas pooled pidasid ise varem korteriomandit ühisvõi lahusvaraks.

1. Vaidlust ei ole selle üle, et müügilepingu ja asjaõiguslepingu korteriomandi omandamiseks, mille alusel tehti kinnistusraamatu kanne, sõlmis hageja enne abiellumist, see on enne varaühisuse tekkimist. Seega varaline õigus nõuda omandi üleandmist kuulub hageja lahusvara hulka ja hageja omandas korteriomandi lahusvarasse kuuluva õiguse alusel. Analoogse vaidluse lahendamise kohta puudub Riigikohtu praktika. Riigikohus on
2. oktoober 2017 otsuse nr 2-14-18828 p-s 27 märkinud liisingulepingu alusel korteri omandamise kohta järgmist :„Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme

§ 27lg 2 p 3 järgi“.

22. Olukorda, kus ühisvara arvelt on tehtud ühe abikaasa lahusvarale kulutusi, reguleerib

§ 34

lg 1, mille kohaselt, kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole ühisvara jagamine. Kostja ei esitanud selles menetluses vastuhagi ühisvara jagamiseks. Kostja küll taotles täiendava tähtaja andmist vastuhagi esitamiseks, kuid maakohus jättis taotluse rahuldamata põhjusel, et see on esitatud pärast taotluste esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist ja põhjustaks menetluse põhjendamatut edasilükkamist.

1. Kuna käesoleva vaidluse esemeks ei ole ühisvara jagamine, ei oma kostja vastuväited selle kohta, millise raha eest tehti sissemakse ja tasuti laenumakseid ning parendati korterit, käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata 4 jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
3. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 5