Obsah (6)

§ 20§ 14§ 10§ 9§ 3§ 15

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-13035 Määruse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2020, Tallinn Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav Kohtuasi Tauru

) § 14 lg 1 p 1 alusel põhjendusega, et pankrotiavaldusest ei selgu, et avalduse esitajal on nõue võlgniku vastu.

1. Avaldaja ei ole esitanud tõendeid oma nõude suuruse, aluse ja selle täitmise tähtaja kohta. Avaldusest ei nähtu, et avaldajal oleks selge ja sissenõutavaks muutunud nõue puudutatud isiku vastu. Hageja seob nõude tekkimise ja sissenõutavaks muutumise tsiviilasjas nr 2-19-8919 hagiavalduse kättetoimetamisega. See ei ole kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 3 ja §-s 82 sätestatuga.
2. Avaldaja ei esitanud kohtule tõeseid avaldusi. Kohtute Infosüsteemi kohaselt nimetas kohus 04.03.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-954 avaldajale ajutise pankrotihalduri ja keelas tal ilma ajutise halduri nõusolekuta vara käsutamise. Seoses sellega peatus tsiviilasja nr 2-19-8919 menetlus

§ 20lg 3 alusel.

Avaldaja asus käesolevas asjas ennatlikult väitma, et pankrotiavalduse esitamise aja seisuga ei ole puudutatud isik hagiavaldusele vastamise kohustust täitnud ega nõudele vastu vaielnud.

1. Avaldaja nimetab puudutatud isikuga sõlmitud lepingut töövõtulepinguks. Tsiviilasjas nr 2-19-954 koostatud ajutise halduri aruande kohaselt peab puudutatud isik lepingut seltsingulepinguks. Seltsinguvara ulatuse väljaselgitamiseks algatas kohus 06.06.2018 tsiviilasjas nr 2-18-5795 avaldaja suhtes eeltõendamismenetluse. Avaldaja ei täitnud kohtu 2 korraldust dokumentide esitamiseks. Seetõttu ei ole kohtu jaoks kontrollitav, kas üldse või mis ulatuses võiks avaldajal olla pankrotiavalduses nimetatud nõue puudutatud isiku vastu. Pankrotiavaldusest see ei selgu. MÄÄRUSKAEBUS
2. Avaldaja palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega võtta pankrotiavaldus menetlusse. Alternatiivselt palub avaldaja määrata talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
3. Avaldaja tõendas pankrotiavalduses, et tal on puudutatud isiku vastu nõue, mis on selge ja sissenõutav. Maakohtu vastupidine seisukoht ei rajane asjas esitatud tõenditel.
4. Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu ei saaks võlasuhte tekkimist ja nõude sissenõutavaks muutumist siduda hagiavalduse kättetoimetamisega. Nõue muutus sissenõutavaks kaks nädalat pärast hagiavalduse puudutatud isikule kättetoimetamist VÕS § 82 lg 3 ja 7 alusel.
5. Puudutatud isik ei ole pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele vastuväiteid esitanud, kuigi poolte vaheline vaidlus on erinevates menetlustes kestnud juba peaaegu aasta aega. Puudutatud isik väitis tsiviilasjas nr 2-19-954 paljasõnaliselt, et tema hinnangul nõuet ei eksisteeri. Tsiviilasjas nr 2-19-8919 esitas puudutatud isik vaid taotluse menetluse peatamiseks.
6. Isegi siis, kui puudutatud isik oleks vastuväiteid esitanud, ei omaks need tähendust pankrotiavalduse menetlusse võtmisel. Nõude selgust hinnatakse alles pärast avalduse menetlusse võtmist ja puudutatud isiku seisukohtade esitamist ajutise halduri nimetamise otsustamisel.

§ 14

lg 1 p 1 nimetatud olukorda ei esine, kuna pankrotiavaldusest nähtub avaldaja nõue puudutatud isiku vastu.

1. Maakohtu seisukoht, et nõude ulatus ei ole pankrotiavaldusest nähtav, on põhjendamatu. Pankrotiavalduse kohaselt on avaldajal puudutatud isiku vastu kahju hüvitamise nõue suurusega 1 894 037,76 eurot, millele lisandub viivis. Õige ei ole ka maakohtu käsitlus, et avaldaja ei esitanud eeltõendamismenetluses dokumente. Kõik nõutud dokumendid on esitatud. Samas ei ole eeltõendamismenetlus käesolevas asjas oluline, kuna selle esemeks ei ole avaldaja poolt puudutatud isiku vastu esitatud nõude suurus. Nõude selgust kinnitab ka see, et kohus võttis avaldaja kahju hüvitamise hagi menetlusse.
2. Maksejõuetu juriidilise isiku pankrotimenetlust tuli igal juhul alustada.
3. Maakohus jättis pankrotiavalduse menetlusse võtmata selles esinevate puuduste tõttu ilma, et oleks määranud avaldajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. MENETLUSE EDASINE KÄIK
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi tagasi maakohtule pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 3
6. Avaldaja tugines oma pankrotiavalduses sellele, et puudutatud isik tekitas pooltevahelise töövõtulepingu rikkumisega avaldajale kahju. Avaldaja viitas seejuures töövõtulepingut ja kahju hüvitamise kohustust reguleerivatele võlaõigusseaduse sätetele ning selgitas oma kahjunõude suuruse kujunemist ja esitas nõude aluseks olevate asjaolude kinnitamiseks tõendid. Seega nähtub pankrotiavaldusest, et võlausaldajal võib olla nõue võlgniku vastu ja ta soovib võlgniku pankroti välja kuulutada, kuna võlgnik ei ole püsiva maksejõuetuse tõttu suuteline oma kohustust täitma (

§ 10lg 1).

Maakohus viitas määruses nendele pankrotiavalduse aluseks olevatele asjaoludele, kuid leidis sisuliselt, et avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda seetõttu, et võlausaldaja esitatud nõue ei ole selge ja ei ole muutunud sissenõutavaks. 21. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et maakohus ei võinud antud juhul pankrotiavalduse menetlusse võtmisest

§ 14lg 1 p 1 alusel keelduda.

Viidatud sätte kohaselt keeldub kohus pankrotiavaldust menetlusse võtmast siis, kui võlausaldaja pankrotiavaldusest ei selgu, et avalduse esitajal on nõue võlgniku vastu. Ringkonnakohtu hinnangul saab kohus viidatud sätte alusel keelduda pankrotiavalduse menetlusse võtmisest vaid siis, kui pankrotiavaldusest ei nähtu, et avaldaja võiks olla võlgniku võlausaldaja, s.t pankrotiavaldust esitama õigustatud isik (

§ 9lg 1).

Käesoleval juhul, arvestades pankrotiavalduse aluseks olevaid asjaolusid, see nii ei ole. 22. Ringkonnakohus selgitab, et kohus ei saa avalduse menetlusse võtmise üle otsustamisel asuda hindama nõude sisulist põhjendatust ja tõendatust. Sellist õigust ei tulene ka maakohtu viidatud hagita menetluse ja pankrotimenetluse üldpõhimõtetest (TsMS § 477 lg 7 ja

§ 3lg 3).

Asjaolu, kas võlausaldaja nõue on selge ja sissenõutav, ei hinnata seega mitte pankrotiavalduse menetlusse võtmisel, vaid ajutise halduri määramisel pärast võlgniku vastuväidete väljaselgitamist (

§ 15lg 3 p 1 ja 4).

Kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust või kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud, jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata. Sellisel juhul pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb (

§ 15lg 7).

1. Seega asus maakohus avalduse menetlusse võtmise staadiumis ebaõigesti võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet sisuliselt hindama. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu määrus tühistada. Kuna ringkonnakohus ei saa otsustada maakohtule esitatud avalduse menetlusse võtmist, nagu taotleb avaldaja määruskaebuses, tuleb asi saata tagasi maakohtule pankrotiavalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
2. Muud määruskaebuse väited ei oma määruskaebuse lahendamisel tähtsust, mistõttu ringkonnakohus neile hinnangut ei anna. Määruskaebemenetluse kulude jaotus ja rahaline suurus otsustatakse maakohtus (TsMS § 173 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav 4