Obsah (10)

§ 184§ 344§ 64§ 74§ 63§ 73§ 68§ 22§ 289§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-9492 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelik

§ 184

lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi, Karl- Kevin Lääne süüdistuses

§ 184

lg 2 p 1,2 - § 25 lg 2 järgi ja Henri Puhmi( Puhm) Kriminaalasi süüdistuses

§ 184lg 2 p 1- § 25 lg 2 ; § 344 lg 1 järgi.

Harju Maakohtu

1. juuni 2019 aasta otsus Apelleeritud kohtuotsus üldmenetluses Kaitsjad Apellatsiooni esitajad Prokurör Eleliis Rattam Süüdistatavad Jan Mururand, ik: 39708280277, varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata, viibis eelvangistuses 2 päeva, Karl-Kevin Lääne, ik: 39709061539, varem väärteokorras karistatud, viibis eelvangistuses 1 päeva, Henri Puhm, ik: 39704260268, varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata, viibis eelvangistuses 3 päeva. Kaitsjad Toomas Laanemaa, Silver Reinsaar, Kristi Rande 1 RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. juuni 2019 aasta otsus: 1.
4. Henri Puhmi

§ 184

lg 2 p 1- § 25 lg 2 ja

§ 344

lg 1 järgi karistamiste ja

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas, 1.2.

Karl-Kevin Läänele mõistetud karistuse

§ 74lg 1,2 alusel osaliselt täitmisele pööramise osas, 1.3.

Karl-Kevin Läänelt väljamõistmisele kuuluva kaitsjatasu, kogu menetluskulu ja igakuiselt väljamõistetava menetluskulu suuruse osas. 2. Uue otsusega: 2.1. Karistada Henri Puhmi

§ 184

lg 2 p 1- § 25 lg 2 ja

§ 344

lg 1 järgi

§ 63lg 1 alusel 3 aasta 6 kuulise vangistusega.

2.2.

§ 74lg 1 alusel jätta Karl-Kevin Läänele mõistetud 3 aasta ja 6 kuuline vangistus täielikult tingimisi kohaldamata. 2.3. Kr

MS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 alusel välja mõista Karl-Kevin Läänelt Eesti Vabariigi kasuks menetluskuluna kokku 2092.00 eurot, sh. kaitsjatasu summas 700.00 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata menetluskulud tasumisele ositi 12 kuu jooksul nii, et 11 kuu jooksul igakuiselt summas 175.00 eurot ja viimasel kuul summas 167.00 eurot. Määratud kaitsja tasu summas 530.00 eurot jätta riigi kanda. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse KarlKevin Läänele eraldi dokumendina. 3. Muuta Harju Maakohtu otsuse põhiosa 2017 aastal toimepandud kuriteos Henri Puhmi tegevuse kvalifitseerimise osas ja asendada see ringkonnakohtu põhjendustega. 4. Täpsustada maakohtu otsuse resolutiivosa ja mõista Karl-Kevin Lääne

§ 184lg 2 p 1- § 25 lg 2 järgi õigeks.

1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
2. Jan Mururanna, Henri Puhmi ja Karl-Kevin Lääne RÕS alusel määratud kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Karl-Kevin Lääne valitud kaitsjate apellatsioon rahuldada osaliselt.
3. Määrata Advokaadibüroole Tehver & Partnerid seoses advokaat Toomas Laanemaa poolt Jan Mururannale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks koos käibemaksuga 304.80 ( kolmsada neli eurot ja kaheksakümmend senti).
4. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista Jan Mururannalt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 304.80 eurot. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Jan Mururannale eraldi dokumendina.
5. Määrata Viruvärava Advokaadibüroole seoses advokaat Marina Leisi poolt Karl-Kevin Läänele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks koos käibemaksuga 154,80 ( ükssada viiskümmend neli eurot ja kaheksakümmend senti). 2
6. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta eelmises punktis nimetatud kaitsjatasu riigi kanda.
7. KrMS § 185 lg 1 alusel mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks Karl-Kevin Lääne ( ik: 39709061539) kasuks 2104,13 ( kaks tuhat ükssada neli eurot ja kolmteist senti).
8. Määrata Advokaadibüroole Simson Straus seoses advokaat Silver Reinsaare poolt Henri Puhmile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks koos käibemaksuga 180.00 ( ükssada kaheksakümmend ) eurot.
9. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta eelmises punktis nimetatud kaitsjatasu riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS
10. Karl-Kevin Läänet (Lääne), isikuna kes on varem toime pannud

1. peatüki
2. jaos sätestatud kuriteo (teda karistati Harju Maakohtu 14.05.2014 otsusega nr 1-14-3825

§ 184

lg 1 alusel), Jan Mururanda (Mururand) ja Henri Puhmi (Puhm) süüdistatakse suures koguses, s.o vähemalt kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud koguses, narkootilise aine marihuaana ebaseadusliku käitlemise katses grupis. Nimelt eelnevalt kooskõlastades oma tegevusi tellis Henri Puhm ebaseaduslikult postiteenust kasutades väljastpoolt Eesti Vabariiki kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata kohast ja ajal, kuid enne 22.12.2016 Jan Mururanna nimele ja elukoha aadressile XXX kokku 433,7 grammi narkootilist ainet marihuaanat, mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus on 20%. Kuritegu jäi lõpule viimata nende tahtest olenematutel põhjustel, kuivõrd Jan Mururand nimele saadetud narkootiline aine leiti ja võeti tolliametnike poolt 22.12.2016 teostatud rahvusvahelise postisaadetise läbivaatuse (akt nr 16-12.1-5/00/8298) käigus ära. Samuti Henri Puhm eelnevalt kooskõlastades oma tegevust Karl-Kevin Läänega ebaseaduslikult tellis kullerteenust kasutades väljastpoolt Eesti Vabariiki kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata kohast ja ajal, kuid enne 29.06.2017 RR nimele ja aadressile Sõpruse tee 15, Viimsi (Viimsi Keskuse postkontor) 443,2 grammi narkootilist ainet marihuaana, mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus on 18%. Vastavalt eelnevalt Henri Puhmilt saadud kooskõlastusele sai Karl-Kevin Lääne 03.07.2017 kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata kellaajal Viimsis, Laidoneri pargis kokku WW-ga, eesmärgiga anda viimasele üle Henri Puhmi poolt täidetud volikiri, mille kohaselt postisaadetise adressaat RR volitab WW kätte saama Viimsi postkontorisse saabunud saadetise. 03.07.2018 suundus WW aadressil Sõpruse tee 15, Viimsi asuvasse postkontorisse, esitas postkontori töötajale eelnevalt Karl-Kevin Läänelt saadud volikirja ning võttis RR nimele saabunud postisaadetise enda valdusesse, eesmärgiga toimetada see vastavalt Karl-Kevin Läänelt saadud korraldustele Karl-Kevin Läänele ja Henri Puhmile. Kuritegu jäi lõpule viimata nende tahtest olenematutel põhjustel, kuivõrd RR nimele saadetud narkootiline aine leiti ja võeti tolliametnike poolt 29.06.2017 teostatud postisaadetise 3 läbivaatuse (akt nr 17LA0150611-1) käigus ära ning see asendati jälitustoimingu teostamise käigus veega täidetud plastikpudelitega. Sellise käitumisega panid Jan Mururand ja Henri Puhm toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise katse grupis, s.o

§ 184

lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja Karl-Kevin Lääne pani toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise katse grupis isikuna, kes on varem toime pannud

1. peatüki
2. jaos sätestatud kuriteo, s.o

§ 184lg 2 p 1, 2 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Samuti süüdistatakse Henri Puhmi (Puhm) dokumendi võltsimises, mis seisnes selles, et tema võltsis kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal ja kohas volikirja, mis oli kohane AS Eesti Post Viimsi postkontorisse teise isiku nimele saabunud postisaadetise kättesaamiseks. Nimelt koostas Henri Puhm dokumendi, mille kohaselt RR volitab WW kätte saama RR nimele 29.06.2017 Eestisse saabunud ja AS Eesti Post Viimsi postikontoris hoiustatavat saadetist, mis sisaldas narkootilist ainet marihuaanat. Sellise käitumisega pani Henri Puhm toime dokumendi võltsimise, s.o

§ 344lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS 3. Maakohus tunnistas Jan Mururanna( Mururand) süüdi

§ 184

lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks 3 aastat vangistust.

§ 73

sätteid kohaldades määras, et karistust ei pöörata täitmisele, kui Jan Mururand ei pane 3-aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks luges kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva. Tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keelu tühistas kohtuotsuse kuulutamisel.

§ 68

lg 1 alusel luges karistuse täitmisele pööramisel eelvangistuses viibitud aja 27.12.2016-28.12.2016.a, so 2 päeva, karistusaja hulka. Mõistis Jan Mururannalt välja KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 1350 eurot ja KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 3, 4 alusel kaitsjatasu 1620 eurot ja ekspertiisikulu 210 eurot riigituludesse. Kohustas Jan Mururanda tasuma väljamõistetud sundraha, ekspertiisikulu ja kaitsjatasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 265 eurot. 4. Maakohus tunnistas Karl-Kevin Lääne süüdi

§ 184

lg 2 p 2 - § 25 lg 2- 22 lg 3 järgi ja mõistis karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 74

lg 2 alusel määras koheselt kandmisele 3 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel luges eelvangistuses viibitud aja 24.10.2017, so 1 päeva koheselt kandmisele kuuluva karistusaja hulka. Koheselt kandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis 2 kuud ja 29 päeva vangistust. Koheselt kandmisele kuuluva karistusaja alguseks luges reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäeva.

§ 74

ja 75 sätteid kohaldades määras, et karistust ei pöörata osaliselt s.t 3 aastat ja 3 kuud täitmisele, kui Karl-Kevin Lääne ei pane 4-aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks

§ 74ja 75 alusel määratud kontrollnõudeid ja kohustusi.

Määras Karl-Kevin Lääne katseajaks elukohajärgse kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. Katseaja alguseks luges kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva. Tõkendi elukohast lahkumise keelu tühistas kohtuotsuse kuulutamisel. Mõistis Karl-Kevin Läänelt KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel välja sundraha 1350 eurot ja KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 3, 4 alusel kaitsjatasu 1230 eurot ja ekspertiisikulu 42 eurot riigituludesse. 4 Kohustas Karl-Kevin Läänet tasuma väljamõistetud sundraha, ekspertiisikulu ja kaitsjatasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 218.50 eurot. 5. Maakohus tunnistas Henri Puhmi (Puhm) süüdi

§ 184

lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust,

§ 344

lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 2 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga, mõistis liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 74

lg 2 kohaselt määras koheselt kandmisele 3 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel luges eelvangistuses viibitud aja 27.12.2016-28.12.2016.a 24.10.2017.a, so 3 päeva karistusaja hulka. Koheselt kandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis 2 kuud ja 27 päeva vangistust. Koheselt kandmisele kuuluva karistusaja alguseks luges reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäeva.

§ 74

ja 75 sätteid kohaldades määras, et karistust ei pöörata osaliselt s.t 3 aastat ja 3 kuud täitmisele, kui Henri Puhm ei pane 4-aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks

§ 74ja 75 alusel määratud kontrollnõudeid ja kohustusi.

Määras Henri Puhmi katseajaks elukohajärgse kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. Katseaja alguseks luges kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva. Tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keelu tühistas kohtuotsuse kuulutamisel. Mõistis Henri Puhmilt KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel välja sundraha 1350 eurot ja KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 3,4 alusel ekspertiisikulu 534 eurot ja kaitsetasu 870 eurot riigituludesse. Kohustas Henri Puhmi tasuma väljamõistetud sundraha, kaitsetasu ja ekspertiisikulu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 229.50 eurot. APELLATSIOONID 6. Jan Mururanna kaitsja leiab, et kaitsealuse süüditunnistamisel on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust sh on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ning puudulik. Kohus on süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel rikkunud kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendamise kohustust ning see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 järgi. Mõistes Jan Mururanna süüdi temale esitatud süüdistuses narkootiliste ainete suures koguses käitlemise katses grupis, oleks kohus pidanud tuvastama ning loogiliselt jälgitavalt ning tõenditele tuginevalt põhjendama, kuidas on süüdistatava käitumine täitnud

§-s 184 lg 2 p 2 ettenähtud süüteokoosseisu sh subjektiivse koosseisu. Kohus seda teinud ei ole ning see on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise kaitsealuse suhtes. Jan Mururand on oma ütlustes järjekindlalt kinnitanud, et ei teadnud, et postipakis, mida Henri Puhm tellis, asuvad narkootilised ained. Jan Mururanna ütluste kohaselt soovis Henri Puhm Jan Muruanna elukohta tellida postipaki ning soovis, et Jan Mururand postipakile järgi läheks tuues põhjuseks, et ta (Henri Puhm) ei saa ise seda teha, kuna tema ID kaart on aegunud. Samuti lubas Henri Puhm postipakil järele käimise eest Jan Mururannale tasuks 150 eurot. Jan Muruanna ütluste kohaselt selgitas Henri Puhm Jan Mururannale, et postipakis on kanepiseemned ja lambid. Jan Mururand on selgitanud, et tema teada ei sisalda kanepiseemned THC-d ega ole illegaalsed. Jan Mururand on ka selgitanud, et kui ta oleks teadnud, et pakis on kanep, ei oleks ta nõus olnud Henri Puhmi ettepanekuga. Kohtuotsusest ei nähtu, milliste tõendite põhjal ning kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et Jan Mururand kanepit tarvitatuna teadis, kuidas kanepit kasvatatakse ja sellest marihuaanat saadakse. Kohus ei ole tuvastanud, et Jan Mururand oleks ise kunagi kanepit kasvatanud. Jan Mururanna käest ei ole ka nimetatud asjaolu kohta kohtuliku uurimise käigus ühtegi küsimust küsitud. Samuti 5 puuduvad asjas mistahes tõendid, millest järelduks, et Jan Mururand oleks teadnud, kuidas kanepit kasvatatakse ega seda, kuidas kanepist marihuaanat saadakse. Asjaolu, et Jan Mururand kanepi kasvatamise üksikasju teab, üheski tõendist järeldada ei ole võimalik. Samas isegi kui Jan Mururand oleks süüdistuses nimetatud ajal (s.o 2016 sügisel) teadnud, kuidas põhimõtteliselt kanepit kasvatatakse ja kanepist marihuaanat saadakse, jääb kohtuotsusest arusaamatuks, kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et selline Jan Mururanna teadmine kanepi kasvatamise põhimõtetest muudab eluliselt mitteusutavaks sajaolu, et Jan Mururanna teadmisel oli tema nimele tellitud pakkides justnimelt kanepiseemned ja lambid, mitte aga kanep või marihuaana. Kui isik isegi teab, kuidas toimub kanepi kasvatamine ning isik on teadlik, et ta annab edasi paki, milles on vajalikud vahendid kanepi kasvatamiseks ning kui ta isegi möönaks, et paki saaja kavatseb vastavaid esemeid kasutada selleks, et hakata kasvatama narkootilist ainet sisaldavat kanepit, ei vasta selline käitumine

§ 184

ettenähtud süüteokossisu objektiivsetele tunnustele – so narkootilise aine käitlemisele. Miks ei võinud Jan Mururand pakkidel korduvalt järel käies arvata, et pakkide sisuks on kanepiseemned ja lambid, mitte aga kanep, kohus arusaadavalt ja jälgitavalt põhjendanud ei ole. Millisest tõenditel põhineb kohtu järeldus, et Jan Mururand oleks kohtu poolt väidetut arvanud – st et Henri Puhm on aiandushuviline või et ta oleks Jan Mururand arvates soovinud hakata kasvatama kanepitaimi, mis THC-d ei sisalda, kohtuotsusest ei nähtu. Jan Mururand midagi sellist kohtuistungil väitnud ei ole, samuti ei tulene kohtu poolt järeldatud asjaolu ka muudest kohtuistungil uuritud tõendist. Jan Mururand on kohtuistungil selgitanud, et teadis, et tellitakse kanepiseemneid, kuid mida Puhm nendega teha tahab, sellest juttu ei olnud (vt 15.05.2019 kohtuistungi protokoll lk 29). Seega on kohtu järeldus Jan Mururanna teadmisest ja arusaamisest meelevaldne ja oletuslik, mis ei rajane kohtus uurituid tõenditel. Isegi, kui J. Mururand oleks arvanud või teadnud, et tema nimele tellitud pakis sisalduvatest kanepiseemnetest kavatseb Puhm hakata kasvatama THC-d sisaldavaid kanepitaimi ja J. Mururand oleks sellise teadmise põhjal üle andnud postipaki, ei vastaks Jan Mururanna käitumine ka sel juhul

§ 184

sätestatud koosseisu st narkootilise aine suures koguses käitlemise tunnustele.

§ 184

tunnustele oleks Jan Mururanna käitumine saanud vastata juhul, kui Jan Mururand oleks möönnud, et pakis asub kanep või sellest saadud marihuaana, mitte aga selle kasvatamiseks vajalikud vahendid. Kohus on lugenud ebausaldusväärseks Jan Mururanna väite, et tema arvas, et kanepiseemned ei sisalda THC-d. Kohus on oma järeldust põhjendanud sellega, et kanepitarvitajana pidi Mururand teadma, et kanepitaimed kasvavad seemnetest ja Internetist otsides oleks ta koheselt saanud teada, et need seemned, millest kasvatakse THC-d sisaldavaid taimi, sisaldavad ka ise THC-d. Esiteks ei põhine kohtu selline järeldus kohtuistungil uuritud tõenditel. Nagu mainitud, ei ole kohtulikul arutusel kordagi tõusetunud küsimust sellest, kas Jan Mururand teadis, kuidas kanepit kasvatatakse. J. Mururanna vastavasisulise teadmise kohta ei ole esitatud kohtuliku uurimise käigus mistahes tõendeid. Teiseks isegi kui eeldada, et isik teab, et kanepitaim kasvab seemnest, siis sellisest teadmisest ei saa järeldada, et THC-d sisaldavate kanepitaimede kasvatamiseks kasutatavad seemned ka ise THC-d sisaldavad ning seda koguses, mis muudavad nende käitlemise lubamatuks ja karistatavaks. Asjaolu, kas kanepiseemned üldsegi sisaldavad THC-d ning millises koguses, ei ole kindlasti üldtuntud asjaolu KrMS § 60 lg 1 tähenduses. Kas sellised kanepiseemned ka tegelikkuses THC-d sisaldavad peaks olema tõendatud konkreetsete tõenditega - näiteks ekspertiisiaktiga või asjatundja ütlustega. Käesolevas asjas ei ole esitatud mistahes tõendeid selle kohta, et kanepiseemned iseenesest THC-d üldsegi sisaldavad ega selle kohta, kas ja kuidas pidi Jan Mururand 2016. aastal teadma, et kanepiseemned THC-d sisaldavad. Asjaolu kohta, kas Internetis üldse mingit infot kanepiseemnete THC sisalduse kohta leiduda võib, mingeid tõendeid kohtuistungil esitatud ega uuritud ei ole. Seetõttu ei põhine kohtu järeldused asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditel. Kohus on muuhulgas ka asunud seisukohale, et kuivõrd Jan Mururannale lubati ühe paki eest 150 eurot, siis pidi Jan Mururand aru saama, et sellist raha on võimalik lubada ainult THC-d sisaldava 6 kanepi või selle seemnete käitlemisest. Kohtu vastav järeldus on jällegi pelgalt oletuslik, mis ei põhine asjas uuritud tõenditel. Teoreetiliselt isegi kui oletada, et J. Mururand teadis või möönis, et pakis sisalduvatest seemnetest kavatseb Puhm kasvatada THC-d sisaldavad kanepitaimed, siis selliste seemnete käitlemist, ilma tuvastamata, et seemned tegelikkuses ka THC-d sisaldavad ning J. Mururand sellisest asjaolust teadlik oli, ei saa käsitleda narkootilise aine käitlemisena

§ 184tähenduses.

Kindlasti aga ei saa postipaki käitlemise eest 150 euro lubamisest järeldada, et postipaki valdaja peaks mõistma, et postipakis on kanep. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et kuivõrd Henri Puhm ja Jan Mururand olid

1. aastal kanepi tarvitajad, siis on usutav, et võidi koos arutada ka kanepi hankimise võimalusi, mistõttu ei ole usutav, et Mururand uskus, et Puhm tellib korduvalt lampe ja kanepiseemneid. Eeltoodust nähtub, et kohtu järeldus rajaneb jällegi pelgalt oletusel (võidi koos arutada) ning sellist järeldust ei kinnita ükski asjas uuritud tõend. Kohtuotsuses toodud järeldus, et J. Mururand oli andnud loa enda nimele kanepi tellimiseks ja sellega seoses on pannud toime kuriteo kavatsetult, ei kinnita üksi asjas uuritud tõend. Millises tõendite põhjal on kohus järeldanud, et Jan Mururand on andnud loa enda nimele kanepi tellimiseks, kohtuotsusest ei nähtu. Apellant ei taotle asjas suulist menetlust. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 1 ja 3 palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 26.06.2019 otsus ning teha uus otsus, millega mõista Jan Mururand temale esitatud süüdistuses õigeks, jätta menetluskulud riigi kanda. Mõista Eesti Vabariigilt Jan Mururanna kasuks välja hüvitis summas 92.28 eurot ebaseadusliku vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Rahuldada kaitsjatasu hüvitamise taotlus.
2. Karl- Kevin Lääne RÕS alusel määratud kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud menetlusosalise õigust kaitsele KrMS § 8 lg 3 mõttes sest kaitsja ei osalenud ega olnud ka kutsustud ülekuulamise juurde, mis toimus väljaspool tööaega ja mida teostasid lisaks uurijale veel kolm politseiametnikku, keda protokolli ei ole kantud. Lääne selgitas, et soovis teha koostööd uurimisega. Politseiametnikud avaldasid talle survet ja politseiametnikud olid toimepanemise asjaolud teada, protokollis need kajastuvad ja seetõttu on kohtu järeldus nende mitteusaldusväärsusest väär. Puuduvad igasugused tõendid, et Karl-Kevin Lääne oleks teadnud saadetise sisust. Kohtu järeldus samal ajal narkootikumide tarbimisest ei vasta tõele. Kohtu järeldus kuriteole kaasaaitamise osas on õige. Karl-Kevin Lääne süü kuriteo toimepanemisel pole tõendamist leidnud. Mõistetud osaline vangistuse täitmisele pööramine on põhjendamata. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist Karl-Kevin Lääne süüdimõistmises ja uue otsusega tema õigeksmõistmist ja menetluskulude riigi kanda jätmist.
3. Karl-Kevin Lääne valitud kaitsja taotleb Harju Maakohtu
4. juuni 2019 otsuse tühistamist. Saata asi tagasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus või alternatiivselt teha asjas uus otsus, millega mõista Karl- Kevin Lääne õigeks. Jätta Karl-Kevin Lääne menetluskulud täies ulatuses Eesti Vabariigi kanda; kuulata tunnistajana üle RR; võtta tõendina vastu WW 31.08.2017 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli osaline koopia. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist, kuivõrd maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust kuna maakohus tugines lubamatule tõendile, maakohus hindas tõendeid ebaõigesti. 7 Maakohus tugines lubamatule tõendile, avaldades KrMS § 45 lg 2 p 4 rikkumisega saadud KarlKevin Lääne kohtueelses menetluses antud ütlusi ning võttes kohtutoimikusse Karl-Kevin Lääne kahtlustatavana ülekuulamise protokolli ühes kõigi antud ütlustega (sh need ütlused, mida ei usaldusväärsuse kontrollimiseks ei avaldatud). Kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei saa käesolevas asjas kasutada kohtueelses menetluses õigusvastaselt saadud ütlusi WW andis 31.08.2017 kahtlustatavana ülekuulamisel kaitsja osavõtul Karl- Kevin Läänet süüstavaid ütlusi. Kaitsjad olid maakohtus seisukohal, et süüstavate ütluste andmise tõttu WW poolt Karl-Kevin Lääne suhtes olid nende huvid vastuolus ning Karl-Kevin Lääne ülekuulamisel oleks pidanud kohustuslikus korras osalema kaitsja, mida menetleja aga ei taganud. Sellest tulenevalt on 24.10.2017 toimunud ülekuulamisega rikutud kriminaalmenetlusõigust, kuivõrd KrMS § 45 lg 2 p 4 kohaselt oli kaitsja osavõtt eelnimetatud ülekuulamisest kohustuslik. Riigikohtu praktika kohaselt on kaitsja kohustuslikkuse põhimõtte eiramine aluseks tõendi lubamatuks tunnistamisele. Juhul, kui tõendi kogumisele on ette nähtud kriminaalmenetluslik erikord ja seda on rikutud ning tegemist on süüküsimuse lahendamiseks lubamatu tõendiga, siis on tõend lubamatu ka kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seda käsitlust kinnitab muu hulgas ka KrMS § 288 lg 9 p 3 sõnastus, kus tuuakse otsesõnu välja, et mälu värskendamiseks võib kasutada ükskõik mis dokumenti hoolimata selle lubatavusest tõendina. KrMS § 289 lg 1 ega 3 sellist põhimõtet aga ei sätesta. Eelnevast tulenevalt leiab kaitsja, et Karl-Kevin Lääne 24.10.2017 antud ütlustele tuginemisega tema 15.05.2019 kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Selline rikkumine toob kaasa kohtuotsuse tühistamise KrMS § 338 p 3 järgi, kuivõrd Karl-Kevin Lääne 15.05.2019 kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse küsimus omab kandvat rolli käesolevas asjas KarlKevin Lääne süüküsimuse otsustamisel. 15.05.2019 kohtuistungi protokollist nähtub, et Karl-Kevin Lääne poolt 24.10.2017 kohtueelses menetluses antud ütlusi ei ole avaldatud terviklikult, vaid lausete kaupa. Maakohtu menetluses ei avaldatud KrMS § 293 lg 1 ja § 289 alusel Karl-Kevin Lääne kõiki kohtueelses menetluses antud ütlusi, vaid osad ütlused jäid usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldamata. Tallinna Ringkonnakohtul on eelnevale tuginedes võimalik KrMS § 341 lg 3 järgi tühistada Maakohtu otsuse ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Juhul, kui ringkonnakohus on seisukohal, et Karl-Kevin Lääne kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine usaldusväärsuse kontrolliks oli lubatav, on kaitsja seisukohal, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti. Ebaõige tõendite hindamine seisnes muu hulgas ka faktiliste asjaolude tuvastamine tuginedes elulisele usutavusele ning ebaõigel tuginemisel modus operandi’le. Faktilisi asjaolusid ei saa tuvastada tuginedes elulisele usutavusele Tõendi usaldusväärsuse kriteeriumi „eluline usutavus“ käsitlemine iseseisva tõendina on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Selline rikkumine toob kaasa Maakohtu otsuse tühistamise KrMS § 338 p 3 kohaselt. Maakohtu tuginemine modus operandi`le on käesolevas asjas selgelt ebaõige. Nimelt puuduvad käesolevas asjas ajalis- ruumiliselt niivõrd seotud ja sarnased kuriteod, mille põhjalt saaks väita, et modus operandi oleks süsteemiloovaks faktoriks. Täiendavalt välistab modus operandi`le tuginemine ainuüksi asjaolu, et Karl- Kevin Läänele heidetakse ette ainult ühte kuriteoepisoodi. Modus operandi`le käesolevas asjas tuginemine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise KrMS § 338 lg 3 alusel. 8 Isiku tegevuse kaasaaitamisena

§ 22

lg 3 järgi kvalifitseerumiseks on kohtuotsuse põhjendustes vajalik loogiliselt ja veenvalt näidata, et Karl-Kevin Lääne tahtlikult andis WWle volituse teades, et WW võtab volituse abil vastu narkootikume. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolusid loogiliselt ja veenvalt tõendipõhiselt põhjendanud. Kaitsja juhib tähelepanu, et Karl-Kevin Lääne on kohtuistungil antud ütlustes põhjendanud, miks tema kohtueelses menetluses antud ütlused ja eelviidatud FB vestlusest nähtuv ei ole kooskõlas tema kohtuistungil antud ütlustega. Karl-Kevin Lääne on oma ütlustega kinnitanud, et eelviidatud FB vestlus sisaldab ebaõigeid väiteid. Olemasoleva ja lubatava tõendikogumi alusel puudub alus kahelda Karl-Kevin Lääne ütluste usaldusväärsuses. Ka juhul, kui ringkonnakohus ei pea Karl-Kevin Lääne kohtuistungil antud ütlusi usaldusväärseks ja vastupidiselt FB kajastab õigesti toimunut, leiab kaitsja, et puuduvad piisavad tõendid tuvastamaks veenvalt ehk väljapool mõistlikku kahtlust, et Karl-Kevin Lääne andis tahtlikult WW-le volituse teades, et WW võtab volituse abil vastu narkootikume. Arvestades asjaolu, et käesolevas menetluses on ainult üks süüstav kaudne tõend (FB vestlus), siis ei ole Riigikohtu praktika järgi võimalik käesolevas asjas teha süüdimõistvat otsust, kuivõrd selliselt ei ole loodud piisava kvaliteediga asjaolude kogumit, mis võimaldaks teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Lisaks nähtub Karl-Kevin Lääne ja tunnistaja RR vahelisest kirjavahetusest vastupidiselt maakohtu seisukohtadele, et Karl-Kevin Lääne ei olnud teadlik, missugusel eesmärgil tema poolt üle antavat dokumenti kasutatakse

1. Enamgi veel ei olnud Karl-Kevin Lääne teadlik, et tegemist on volitusega. Maakohus on eksinud nn kahekordne tahtlus tuvastamisel. Nimelt on Maakohus sisuliselt tuvastanud ainult subjektiivse teokooseisu tasandil ühekordse tahtluse volikirja edasiandmise osas. Kahekordse tahtluse jaatamine eeldaks täiendavalt veel tahtluse tuvastamist toimepanija õigusvastase teo suhtes – Karl-Kevin Lääne karistamiseks kaasaaitajana pidi ta olema teadlik sellest, et volikirja kasutatakse narkootilise aine omandamiseks. Sellise asjaolu kohta ei nähtu kohtutoimikust ühtegi tõendit (va nn eluline usutavus). Viidatud rikkumine toob kaasa KrMS § 339 lg 2 ja 338 p 3 koosmõjus kaasa kohtuotsuse tühistamise, kuivõrd käesolevas asjas omab Karl-Kevin Lääne nn kahekordse tahtluse tuvastamine Karl-Kevin Lääne süüküsimuse otsustamisel keskset rolli. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, kuivõrd kohtutoimikust ei nähtu ühtegi tõendit, mis kinnitaks Karl-Kevin Lääne teadmist narkootikumide olemasolust. Ringkonnakohtul on eelnevale tuginedes võimalik KrMS § 340 lg-te 1 ja 2 p 1, § 341 lg 3 ja § 309 lg 2 järgi teha uus otsus, millega mõistetakse Karl-Kevin Lääne õigeks, kuivõrd Ringkonnakohus saab rikkumise (tõendite ebaõige hindamine) kõrvaldada ja seejärel tõendikogumit hinnates jõuda käesolevas apellatsioonkaebuses esitatud seisukohani, et KarlKevin Lääne kriminaalmenetluse kohtulikul arutamisel ei ole tõendatud temapoolne kuriteo toimepanemine Kaitsja taotleb tunnistajana RR korduvat ülekuulamist ja WW 31.08.2017 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli osalise koopia tõendina vastuvõtmist
2. Henri Puhmi kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu
3. juuni 2019 otsus Henri Puhmi süüdimõistmises ja karistamises. Mõista süüdistatav talle esitatud süüdistuses õigeks. Alternatiivselt jätta mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata

§ 73lõigete 1 ja 3 alusel.

Alternatiivselt saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. 9 Maakohus on ekslikult lahendanud järgmised kaitsja poolt tõstatatud küsimused seonduvalt kriminaalmenetluse põhimõtetega. Menetluse käigus rikuti Henri Puhmi enese mittesüüstamise privileegi, teostades käekirjaekspertiisi tema enda poolt kriminaalmenetluse käigus dokumentidele antud käsikirjaliste märkmete alusel. Seejuures ei olnud Henri Puhmile selgitatud, et neid ta andma ei pea ning et neid võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. Kuna need olid saadud kriminaalmenetluse käigus, oli seetõttu nende kasutamine Henri Puhmi süüdistamiseks vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga. KrMS §-st 14 tuleneva võistlevuse põhimõtte kohaselt ei peaks kohus otsustavas ulatuses tuginema tõendile, mis on kogutud kohtu omal algatusel (RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.4). Maakohtu otsus on selles Riigikohtu lahendis väljendatud põhimõttega otseses vastuolus. RR ja Karl-Kevin Lääne Facebooki vestluses kajastatud teabe vahetu allikas Karl-Kevin Lääne kinnitas, et ta ei esitanud RR-le tõeseid andmeid. Kohus luges põhjendamatult Karl-Kevin Lääne ebausaldusväärseks, kuivõrd selle aluseks olnud ülekuulamise ajal puudus Karl-Kevin Läänel kaitsja, kuigi kaitsja osavõtt oli KrMS § 45 lõike 2 p 3 järgi kohustuslik. Samas kohus siiski tugines samalt allikalt pärinevale teabele. See ei ole kooskõlas KrMS § 15 lõikega 3, kuivõrd kaitsja poolt teabe allikale esitatud küsimuste tulemusena selgus, et vestluses kajastatud teave ei vastanud tõele. Samuti on maakohus Jan Mururannaga seonduva episoodi puhul omistanud isikulistele tõendiallikatele väiteid, mis ei tulene ühestki tõendist. Seejuures on maakohus täitnud tõendamisest tingitud lünki vaid iseenda siseveendumusega jättes tähelepanuta, et mitmed süüdistuses toodud faktiväited ei tugine tõepoolest mitte ühelegi asjas kogutud tõendile, sh ka mitte kaassüüdistatav Jan Mururanna ütlustele. Lisaks ei ole ka põhjendatud Henri Puhmi karistuse osaline täitmisele pööramine. Kuriteosündmuste ajal oli Henri Puhm kõigest 19-20aastane varem karistamata noormees, kes polnud õiguskaitseorganitega pahuksisse sattunud. Asjas puuduvad seetõttu alused arvamuseks, et Henri Puhmi edaspidise õiguskuulekuse tagamiseks on tema karistuse osaline täitmisele pööramine või käitumiskontrolli rakendamine vajalik. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja uut arutamist maakohtu teises koosseisus. Nimelt rikkus maakohus oluliselt KrMS §-st 288 tulenevat ristküsitluse korda võimaldades prokuröri teisesküsitluse käigus esitada uute asjaolude kohta suunavaid küsimusi, lubades avaldada kohtueelses menetluses antud ütluseid, kuigi puudusid vastuolud, ning kõigele lisaks abistas prokuröri küsimuste formuleerimisel. See peab kaasa tooma maakohtus toimunud ristküsitluse käigus antud ütluste lubamatuse ning asja uue arutamise teises kohtukoosseisus. Võltsimise süüdistus on puudulik. Henri Puhmile

§ 344

lõike 1 järgi esitatud süüdistusest ei ole aru saada, millise õiguse võltsimisteo tulemusena saadud dokumendi alusel on võimalik omandada. Süüdistuses ei ole sellist õigust esile toodud. Henri Puhmile ette heidetud võltsimistegu ei muutnud kellegi õiguseid ega kohustusi, mistõttu ei realiseeri taolises olukorras volikirja võltsimine

§ 344lõike 1 objektiivse koosseisu tunnuseid.

Maakohtu otsus Henri Puhmi süüdimõistmises 2017. aasta juulit puudutavas episoodis tuleb tühistada ning Henri Puhm õigeks mõista. Kohtuotsuse tegemisel on tuginetud üksnes Jan Mururanna ütlustele, kuid osaliselt on ta loetud ka ebausaldusväärseks. Kohus on ise tunnistanud Jan Mururanna ebausaldusväärseks tõendiallikaks, mõistes ta süüdi grupiviisilises kanepi käitlemise katses, kuigi ta enda sõnul ei tulnud selle pealegi, et kõnealuses pakis võinuks sisalduda kanepit. 10 Otseselt vale on ka Jan Mururanna ütlustes sisalduv väide, et lisaks tema poolt nimetatud kahele pakile ei ole tema ühtegi Kanadast tulnud pakki vastu võtnud. Vale on ka kohtuotsuse põhjendus, et Jan Mururanna ütlused haakuvad AS-i Eesti Post vastuskirjas toodud andmetega. Jan Mururand on saanud kätte neli Kanadast tulnud pakki. Jan Mururanna ütluste usaldusväärsuse astet ei saa pidada sääraseks, et vaid nende alusel Henri Puhmi süüdi mõista talle etteheidetavas kuriteos. Kohus on jätnud samas tähelepanuta ka Jan Mururanna selgituse, et ta üksnes järeldas, et rääkis Henri Puhmiga, vaatamata sellele, et Steami suhtluskeskkonnas on võimalik kasutajatunnuseid muuta ning teave suhtluspartneri identiteedist on kontrollimatu. Seejuures on Jan Mururand Henri Puhmi kaitsja küsimustele vastates selgitanud, et kogu sündmustiku pinnalt temale jäänud mulje alusel ta küll kinnitada ei saa, et Henri Puhm oli pakkide sisust teadlik. Seega üksnes Jan Mururanna ütluste pinnalt ei ole põhjendatud järeldada, et Henri Puhmi käitumises esinesid talle etteheidetava kuriteo katse subjektiivse koosseisu tunnused. Seetõttu tuleb Henri Puhm ka selles osas õigeks mõista. Lisaks osutab kaitsja sellele, et Jan Mururanna süüditunnistamine Henri Puhmiga kanepi kooskõlastatuid tellimises, on käesolevas asjas kogutud tõendite pinnalt täielikult tõendamata jäänud. Kohtuotsuse pinnalt jääb arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes kohus siiski tuvastas nii Jan Mururanna kui Henri Puhmi süü Maksu- ja Tolliameti poolt kinni peetud kanepi grupiviisilises tellimises. Henri Puhmi on maakohtu otsusega karistatud kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Kaitsja on seisukohal, et Henri Puhm tulnuks õigeks mõista, kuid kui selles osas peaks ringkonnakohus jätma maakohtu otsuse muutmata, ei ole mõistetud karistuse osaline täitmisele pööramine antud asjaoludel vajalik. Henri Puhm on varasemalt kriminaal- ja väärteokorras karistamata isik, kellel kogu kriminaalmenetluse vältel ei ole olnud õiguskaitseasutustega mis tahes probleeme. Henri Puhm on käitunud õiguskuulekalt, tal ei ole isegi mitte ühte väärteokaristust. Seetõttu puudub alus arvamuseks, et tema edaspidise õiguskuulekuse tagamiseks on tarvilik talle kontrollnõudeid kohaldada või osaliselt vangistus täitmisele pöörata. Henri Puhm oli talle etteheidetavate sündmuste ajal kõigest 19-20-aastane. Sellises vanuses inimeste puhul ei ole ka šokivangistuse kohaldamine sellistes asjades kuigivõrd tavapärane, kui nende ülejäänud taust on puhas, neil on realistlikud ja õiguskuulekad tulevikuplaanid. Kuna isikut ei ole varem karistatud, on põhjendatud arvata, et Henri Puhm on (edaspidi) õiguskuulekas sõltumata sellest, kas ta peab vangistusest osa reaalselt kohe ära kandma või mitte. Seetõttu on põhjust revideerida ka Henri Puhmile mõistetavat karistust, jättes selle tingimisi täielikult täitmisele pööramata ilma käitumiskontrolli kohaldamiseta

§ 73alusel.

Kaitsja teeb viiteid ristküsitluse reeglite rikkumisele, leides, et ringkonnakohtus süüdistatava uuesti ristküsitlemine kahjustaks ulatuslikult tema ütlustele antavate hinnangute vaidlustamise võimalusi. Sel põhjusel taotleb kaitsja alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule, kellel tuleb läbi viia Henri Puhmi uus nõuetekohane ristküsitlus. PROKURATUURI SEISUKOHT

1. Prokuratuuri hinnangul on Harju Maakohtu otsus seaduslik ning põhjendatud, mistõttu palub Tallinna Ringkonnakohtul jätta kõik apellatsioonid rahuldamata. Oma seisukohad apellantide süü tõendatuse ning karistuse, samuti isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse kohta, on prokuratuur 11 valdavalt esitanud juba kohtuvaidlustes, mistõttu ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata. Seonduvalt väidetavate menetlusõiguste rikkumisega soovib prokuratuur lisada apellatsioonkaebuste vastuseks järgmist. Jan Mururanna puhul on subjektiivne koosseis tuvastatud kohtuotsuse lk-l 9 ja
2. Sealjuures on kohus ka selgitanud, missuguseid kohtuliku uurimise käigus tuvastatud asjaolusid kogumis arvestades ta leiab, et Jan Mururand pidi olema just nimelt marihuaana tellimisest teadlik. Kohus tugines sealjuures nt Jan Mururanna enda ütlustele, tema elukohas teostatud läbiotsimise protokollile, asitõendi vaatlusprotokollile, ekspertiisiaktile ning H. Puhmi pangakonto väljavõttele. Seega on kaitsja seisukohad selle kohta, et kohus ei ole põhjendanud, millele tuginedes ta konkreetsele järeldusele Jan Mururanna kavatsetuse osas kuritegu toime panna jõudis, põhjendamatud. Kohtuliku uurimise käigus pole ei Jan Mururand ega Henri Puhm esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et saadetistes olid neile teadaolevalt legaalsed ained. Henri Puhm on eitanud igasugust seost eelnimetatud saadetisega, kuid kinnitanud, et on korra Jan Murannaga koos saadetisel järel käinud. Jan Mururanna sõnul nad suhtlesid Henri Puhmiga palju, olid koos, kuid pakkidest suheldi ainult keskkonnas Skype või Steam. Kui Jan Mururand arvanuks tõesti, et saadetised on legaalsed, oleks keskmise mõistliku inimesena pidanud kahtlust tekitama ka asjaolu, et Henri Puhm neid enda nimele siiski ei telli ning on nõus ühe saadetise eest maksma arvestatava summa. Samuti tekitanuks mõistlikus inimeses kahtlust asjaolu, et Henri Puhm, vaatamata sellele, et ta Jan Mururanna sõnul ise ütles, et ta ei saa saadetist vastu võtta vaid seetõttu, et tal on ID-kaart aegunud, tellis Jan Mururanna ütluste kohaselt saadetisi tema nimele pikema aja jooksul korduvalt. Sellistel asjaoludel oleks pidanud Jan Mururannas tekitama kahtlust, miks Henri Puhm enda dokumente ei uuenda. Seega, arvestades kohtuotsuses analüüsitud tõenditega tuvastatud asjaolusid ning kasutatud konspiratsioonivõtteid kogumis, ongi eluliselt usutavalt leitud, et Jan Mururand pidi olema narkootiliste ainete tellimisest teadlik ning tal esines tahtlus just nimelt ebaseaduslikku saadetist käidelda. Karl-Kevin Lääne kohtueelses menetluses ülekuulamise juures ei pidanud osalema kaitsja vaatamata asjaolule, et isik seda ise ei soovinud. Prokuratuur ei ole eitanud, et WW Karl-Kevin Läänet süüstavaid ütlusi andis ning seetõttu oli ta ka prokuratuuri poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas. Huvide vastuolu, mis tingib kaitsja osavõtu kohustuslikkuse tuleb aga hinnata ex ante, arvestades menetluslikku olukorda, mis oli menetlejale konkreetsel ajahetkel teada. Menetleja sai hinnata KrMS § 45 lg 2 p 4 aluse esinemist siis, kui oli selgunud Karl-Kevin Lääne enda positsioon esitatud kahtlustuse osas. Enne Karl-Kevin Lääne kahtlustatavana ülekuulamist ei olnud see ilmne. Karl-Kevin Lääne andis esimesel ülekuulamisel kohtueelses menetluses ütlusi, mis riimusid WW ütlustega. Ta on allkirjastanud protokolli osa, kus talle on selgitatud tema õigusi ja kohustusi, samuti on ta omakäeliselt kirjutanud protokolli alla, et see on koostatud tema sõnade järgi. Muid märkuseid isikul ei olnud. Järgneva ülekuulamise juures, mis viidi läbi kohtueelse menetluse hilisemas etapis, so 04.04.2018, viibis ka vandeadvokaadist kaitsja. Isegi, kui möönda WW huvidega vastuolu olukorras, kus isik kuriteo toimepanemist ei tunnista, kuid sisulisi ütlusi ei anna, kujundati selline kaitsepositsioon menetluse hilisemas etapis ning siis oli tagatud kaitsja osavõtt. Seega ei olnud kumbki tema kohtueelses menetluses läbiviidud ülekuulamistest ebaseaduslik. Eeltoodust tulenevalt ei olnud esimesel ülekuulamisel antud ütluste avaldamine süüdistatava poolt ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks lubamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtulahendis nr 3-1-1-1-15 leidnud, et tõendite kogumise korra olulist rikkumist tuleb jaatada ning nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta juhul, kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine oleks toimunud kaitsja osavõtul. Karl-Kevin Lääne kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutati eranditult ainult tema 12 usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 289 mõttes. Need ei olnud iseseisvaks tõendiks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Oluline on ka märkida, et WW kohtus ristküsitlusel ütlusi ei andnud, tema ristküsitlemine lõpetati kaitsjate taotlusel ning kaitsjad olid ka vastu WW poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisele. Seega ka WW ütlused mingilgi määral käesoleva kriminaalasja tõendikogumisse ei saanud ning neid ei olnud võimalik arvestada ka Karl-Kevin Lääne ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Karl-Kevin Lääne kaitsja arvamus, et kohus tugines tegelikult kõigile Karl-Kevin Lääne poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele on oletuslik. Kohtuistungi protokollist on jälgitav, missuguses ulatuses ütluseid avaldati. Seonduvalt Karl-Kevin Lääne kaitsja Marina Leisi etteheitega selle kohta, et ülekuulamine toimus töövälisel ajal, tuleb märkida, et tõendeid kogutakse kriminaalmenetluses esimesel võimalusel ning nagu ka juba eelpool kirjeldatud sai, siis Karl-Kevin Läänel ülekuulamise osas pretensioone ei olnud. Ka tema ristküsitlusel kohtus ta selgitas vastuseks Henri Puhmi kaitsja küsimusele, et etteheiteid tal menetlejatele ei ole. Karl-Kevin Lääne tahtlus on tuvastatud kohtuotsuse lk-l 14 ja 15, sealjuures on eelevalt kohus põhjalikult hinnanud Karl-Kevin Lääne ütluste usaldusväärsust tervikuna kõigi teiste kohtuliku uurimise käigus avaldatud tõendite suhtes. Seega ei ole kohus tuginenud subjektiivse koosseisu tuvastamisel ainult elulisele usutavusele ning modus operandile. Seoses Henri Puhmi kaitsja apellatsiooniga nõustub prokuratuur täielikult kohtuotsuse lk-l 10 ja 11 toodud põhistustega sellisel viisil ekspertiisi läbiivimise kohta. Henri Puhm keeldus käekirjaekspertiisiks võrdlusmaterjali andmisest. KrMS § 100 lg 2 p 1 näeb mh ette, et võrdlusmaterjali on menetleja määruse alusel võimalik koguda ka sunniga. Arusaadavalt on ekspertiisikõlbulike käekirjaproovide võtmine sunni abil objektiivselt raskendatud. Õiguskirjanduses on leitud, et kui mingi võrdlusmaterjali saamiseks ei ole vaja riivata isiku kehalist puutumatust ega eeldata isiku aktiivset tegevust, siis on põhimõtteliselt võimalik saada hiljem vabavõrdlusmaterjalina kasutatavat ka uurimistoimingute vahendusel. Lisaks on seadusandja ettenäinud ka võimaluse koguda võrdlusmaterjali subjekti eest varjatult (KrMS § 1265). Seega ei ole seeläbi käesolevas kriminaalasjas rikutud H. Puhmi enese mittesüüstamise privileegi. Seonduvalt etteheidetega võltsimise süüdistuse osas on prokuratuur seisukohal, et süüdistuses on märgitud kõik need faktilised asjaolud, mis on kuriteokoosseisu tuvastamiseks vajalikud. Henri Puhmi poolt koostatud volikiri oli kohane WW poolt RR nimele saabunud saadetise kättesaamiseks. Selliselt on süüdistus piisavalt konkretiseeritud ning täidab süüdistatava jaoks informeerimisfunktsiooni. Prokuratuur ei ole

§ 344

süüdistuses kirjeldanud, et selline tegu pandi toime Henri Puhmi poolt eelnevalt toimepandud narkokuriteo avastamise raskendamiseks, nagu kaitsja seda väidab. Henri Puhmi ristküsitlusel ei ole rikutud menetlusnorme. Henri Puhm oli prokuröri suhtes vaenulikult meelestatud ning seda möönis juba ristküsitluse vältel ka kohus. Vajaduse küsimusi ümber formuleerida tingis asjaolu, et vaatamata asjaolule, et süüdistatav andis kaitsja küsimustele väga põhjalikke vastuseid, ta prokuröri täiendavatele küsimustele sisuliselt keeldus vastamast ka juba kaitsja poolt esmasküsitluses käsitletud teemade kohta täpsustusi küsides. Nii nähtub, et suures osas vastas H. Puhm prokuröri küsimustele vaid paari sõnaga ning ka siis enamasti seda, et ta ei mäleta. Kohus on ristküsitluse vältel täitnud enda kohustust menetlusnormidest kinnipidamise tagamiseks. 13 Eeltoodut arvestades on prokuratuur seisukohal, et maakohus ei ole rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Seega palub prokuratuur jätta süüdistatavate apellatsioonid, sh taotlused saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, rahuldamata. KRIMINAALKOLLLEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

1. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsioonidega ja prokuröri seisukohaga ning ära kuulanud menetlusosalised leiab alljärgnevat.
2. Jan Mururanna kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendamisnõuet, millised rikkumised on käsitatavad oluliste kriminaalmenetlusõiguse rikkumistena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samuti on kaitsja viidanud kohtuliku uurimise ühekülgsusele. 12.
3. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et Rahvusvahelise postisaadetise läbivaatuse akti nr 16-12.1-5/00/8298 ( 1 kd. t.lk. 2) ja asitõendi vaatlusprotokolli ( 1 kd. t.lk. 3-6) alusel on tõendamist leidnud, et
4. detsembril 2016 teostati postisaadetise täielik läbivaatus. Objektiks oli pruuni paberiga kaetud kandiline kohviaparaadi jaemüügipakend, mille saatmiskohaks oli märgitud Kanada ja saajaks Jan Mururand koos tema elukoha andmetega. Vaatluse käigus tuvastati kahes fooliumpakendis kaks läbipaistvat kilepakendit, kaaluga vastavalt 242 grammi ja 243 grammi, millede sees rohekat värvi kuivatatud taimsed osad. Ekspertiisiakti nr 16E-AN1390 ( 1 kd. t.lk. 8-9) kohaselt uuriti eeltoodud tõendites viidatud taimseid osi ning jõuti arvamusele, et ekspertiisiks esitatud rohelised taimeosad massiga kokku 433,7 grammi on kanepiõisikud ( marihuaana), mille tetrahüdrokannabinooli( THC) sisaldus on 20 %. Eeltoodud tõenditega on seega tõendamist leidnud, et Jan Mururanna nimele tellitud postisaadetis sisaldas endas sotsiaalministri 18 mai 2005 määruse nr 73 lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete 1 nimekirja kuuluvat ainet, mille NPALS § 2 p-s 3 kohane käitlemine on NPALS § 3 lg 1 alusel Jan Mururanna jaoks keelatud. 12.
5. 2016 aastal Jan Mururanna puutumust narkootilise ainega, marihuaanaga kinnitab Jan Mururanna, selles osas usaldusväärseks tunnistatud, ütlused, et 2016 aastal kuni tema kinnipidamiseni ta tarvitas kanepit ( 2 kd. t.lk. 153). Samuti kinnitab seda tema elukohas läbiviidud läbiotsimisprotokoll, millest nähtuvalt leiti ja võeti ära minigripp kilekotid kui ka marihuaana kahtlusega taimset puru, kanepipurustaja ja suitsetamispiip ( 1 kd. t.lk. 14-18). Ekspertiisiaktis antud arvamusest nähtuvalt ( 1 kd. t.lk. 28-29) osutus leitud puru marihuaanaks. 12.
6. Maakohus on hinnanud Jan Mururanna ütlused usaldusväärseks osaliselt. Maakohus on lugenud usaldusväärseks Jan Mururanna ütlused sellest, et tema ei olnud tegelikult postipaki tellijaks vaid seda tegi tema nõusolekul Henri Puhm. Ebausutavateks on kohus kokkuvõtvalt lugenud süüdistatava ütlused sellest, et ta ei teadnud, et paki sisuks on marihuaana vaid arvas, et seal on lambid ja kanepiseemned, millised ei sisalda THC-d. 12.
7. Kaitsja on leidnud, et kohus pole otsuses põhjendanud subjektiivse tunnuse tuvastamist. Kaitsja teeb viite Jan Mururanna poolt antud ütlustele ja märgib, et kohus pole põhjendanud ega viidanud ühelegi tõendile, millest tulenevalt saaks teha järelduse, et Jan Mururand pani kavatsetult toime narkootilise aine käitlemise. 14 Kolleegium osutab, et subjektiivsete tunnuste poolest eeldab

§ 184

koosseis tahtlust kõigi selle objektiivsete tunnuste osas ning koosseis on täidetud, kui süüdlane paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtlusega on tegemist siis, kui on tuvastatud, et isik ei pruukinud ehk küll olla kindel süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumises, kuid samas pidas seda siiski võimalikuks ja ka möönis selle saabumist. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks muuhulgas isiku teoeelne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Jan Mururanna enda ütluste ( 2 kd. t.lk. 151-153) kohaselt oli ta enne süüdistuses etteheidetud tegu analoogselt lubanud Henri Puhmil enda nimele ja aadressile tellida Kanadast saadetist juba kahel või kolmel korral alates 2016 aasta sügisest. Samuti oli ta saadetised postist ära toonud ja edasi andnud. Igal korral lubati talle selle eest 150.00 eurot. Tal oli raha vaja enda jaoks kanepi ostmiseks. Viimane pakk, mis kinni peeti tuli 2016 aasta jõulude paiku. Henri Puhmil pidi olema probleeme ID kaardiga. Pakis pidid olema legaalsed kanepi seemned ja lambid. Riigikohus on oma korduvates lahendites sedastanud( vt RKKKo 3-1-1-109-15), et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium. Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kolleegium leiab, et süüdistatava kaitseversioon sellest, et äravõetud paki sisuks olid legaalsed kanepiseemned ja lambid pole usutav ega kooskõlas tema tegevusega. On ju süüdistatav ise kinnitanud, et enne vahelejäänud pakki, oli analoogne käitumine toimunud juba korduvalt alates 2016 aasta sügisest. Kolleegiumi seisukohalt pole eluliselt usutav, et Jan Mururannal, kelle arusaamis- ja mõtlemisvõimes pole alust kahelda, oli alust arvata, et tuttaval noorel inimesel Henri Puhmil on vaja legaalseid kanepiseemneid ja lampe korduvalt tellida Kanadast ja veel Jan Mururanna nimele. Kolleegium leiab, et sellise versiooni ebausutavus tuleneb ka asjaolust, et iga paki eest lubati ja ka osaliselt maksti Jan Mururannale 150.00 eurot vaid selle eest, et ta lubab enda nimele neid tellida. Süüdistatav on ka kinnitanud, et ta tegelikult ei teadnud kindlalt mis pakkides oli, ta ei kontrollinud paki sisu, kui need vastu võttis ja üle andis. Tuvastatud on, et analoogse käitumise tagajärjeks oli 22. detsembril 2016 aastal postipaki täielikul läbivaatusel tuvastatud paki sisuks suures koguses marihuaanat. Kolleegium leiab, et ka versioon ID kaardi puudumisest pole usutav ei kolleegiumi jaoks ega saanud olla usutav Jan Mururanna jaoks kuivõrd mitme kuu jooksul ID kaardi puudumine pole Eesti Vabariigis tõsiseltvõetav versioon. Samuti pole üldteadaolevalt ID kaart Eesti Vabariigis ainuke isikut tõendav dokument, mille alusel on võimalik isikut tuvastada. Asjaolu, et Henri Puhmil oli süüdistuses nimetatud ajal autojuhiload kinnitab Omniva õiend ( 1 kd. t.lk. 173-174), millest nähtuvalt on Henri Puhm 18. detsembril 2016 ehk neli päeva enne süüdistuses nimetatud postisaadetise saabumist Eestisse, välja võtnud Viimsi postkontorist Saksamaalt saabunud paki, kasutades selleks juhiluba kui isikut tõendavat dokumenti. Kolleegium leiab, et tehiolud kogumis annavad alusel järelduseks, et isegi kui Jan Mururand ei olnud kindel, et tema nõusolekul tema nimele tellitud paki sisuks on täpselt marihuaana, siis pidas Jan Mururand seda võimalikuks, kuid vaatamata sellele nõustus sellise tegevusega ehk kiitis heaks enda käitumises süüteokoosseisu realiseerimise ohu. Asjaolu, et Jan Mururand teadis, et tema jaoks on Eesti Vabariigis narkootilise aine, sh. marihuaana käitlemine keelatud pole vaidlusesemeks. 15 Eeltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et

§ 184

subjektiivse tunnusena ettenähtud kaudse tahtlusega narkootilise aine suures koguses grupis käitlemine on tõendamist leidnud, mistõttu pole alust subjektiivse tunnuse tõendamatuse põhjusel õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Asjaolu, et maakohus on kohtus kõlanud kaitseversioonile andnud hinnangu laialdasemalt ning, et kolleegiumi seisukoht tahtluse liigi osas maakohtu järeldusega ei kattu, pole käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuna maakohtu järeldus ja põhjendus ei toonud kaasa ebaseadusliku lahendi tegemist. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumentatsioon ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja Jan Mururanna suhtes uue, õigeksmõistva otsuse tegemiseks. 12.

1. Kaitsja on taotlenud välja mõista Eesti Vabariigilt Jan Mururanna kasuks ebaseadusliku vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks 92.28 eurot. Põhjendust pole kaitsja apellatsioonis esitanud. Kolleegium ei tühistanud maakohtu süüdimõistvat otsust, seega pole tema suhtes õigeks mõistva otsuse tegemine aluseks taotlus rahuldada. SKHS § 5 lg 4 kehtestab, et süüdimõistva otsuse korral on süüdistataval õigus nõuda vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud või määratud karistusega. Jan Mururand on olnud eelvangistuses 2 päeva. Maakohus karistas teda 3 aastase vangistusega. Sellest tulenevalt pole Jan Mururannal SKHS-i järgi õigust nõuda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist, mistõttu puudub seaduslik alus esitatud taotluse rahuldamiseks ja kahju väljamõistmiseks.
2. Henri Puhmi kaitsja on leidnud, et maakohus on rikkunud ristküsitlemise reegleid. Kaitsja seisukohalt apellatsioonikohtus sellise rikkumise kõrvaldamine kahjustab süüdistatava õigusi, mistõttu taotleb kriminaalasja saatmist maakohtule nõuetekohase ristküsitlemise läbiviimiseks. 13.
3. Kaitsja leiab, et kohus lubas prokuröril esitada uute asjaolude kohta suunavaid küsimusi, millega rikkus KrMS § 288 lg 3 teist lauset. Kolleegium märgib, et kaitsja poolt apellatsioonis esitatu nõol oli tegemist teisesküsitlusega, ning KrMS § 288 lg 3 sätestab, et teisesküsitlusel võib esmasküsitlusel antud ütluste kontrollimiseks esitada suunavaid küsimusi. Samuti kehtestab KrMS § 288 lg 3, et teisesküsitlusel ei ole lubatud kohtu loata suunavaid küsimusi esitada uute asjaolude kohta. Seega kehtestab kaitsja poolt viidatud säte, et uute asjaolude kohta suunavate küsimuste esitamine teisesküsitluses on lubatud kohtu laol. Vastavalt kaitsja enda väitele kohus sellise küsimuse esitamiseks loa ka andis ning kuna selline õigus kohtul vastavalt eeltoodud sättele oli, siis pole kohus KrMS § 288 lg-t 3 rikkunud. 13.
4. Kaitsja on leidnud, et kohus on rikkunud

§ 289

lg-t 1 kui lubas prokuröril avaldada usaldusväärsuse kontrolliks Henri Puhmi kohtueelses menetluses antud ütlusi. Tegemist oli aga olukorraga, kus süüdistatav vastuseid ei mäletanud. Kaitsja teeb viite maakohtu

1. mai 2019 aasta protokollile lk 25 ( 2 kd. t.lk. 150). Kohtuistungi protokolli kohaselt ( 2 kd. t.lk. 144) kaitsja küsimusele 2016 aastal Jan Mururannaga ja HH-ga kokkusaamise ja autos viibimise asjaolude kohta on süüdistatav Henri Puhm vastanud, et ta ei mäleta. Mittemäletamise tõttu on kaitsja taotlenud näidata tema
2. detsembri 2016 aasta protokolli nimetatud küsimuse osas ja kohus on sellise taotluse rahuldanud. Kaitsja on näidanud osaliselt eelnimetatud protokolli ja Henri Puhm on vastanud, et protokolliga tutvumine ei aidanud sündmust meelde tuletada. 2017 aasta kuriteo kohta on süüdistatav vastanud kaitsjale ( 2 kd. t.lk. 145), et tema vastu esitatud süüdistuse osas ei mäleta midagi, tema ajus teavet selle sündmuse kohta pole. Kaitsja 16 on taotlenud näidata Henri Puhmile tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ja kohus on sellekohase taotluse rahuldanud. Kaitsja on näidanud süüdistatavale tema kohtueelsel uurimisel ülekuulamise protokolli. Kaitsja küsimusele, kas protokolliga tutvumine aitas, vastas süüdistatav eitavalt, lisades, et protokoll ei tuletanud talle midagi meelde. Seega on juba kaitsja poolt ristküsitlemisel süüdistust puudutavate tõendamiseseme asjaolude osas antud KrMS § 288 lg 9 p-s 3 ettenähtust tulenevalt süüdistatavale võimalus asjaolusid meenutada, kuid süüdistatav on korduvalt kinnitanud, et talle ka protokolliga tutvumisel süüdistusega seotud sündmused ei meenu. Seetõttu prokuröri poolse küsitlemise käigus puudus vajadus uuesti mälu värskendamise põhjendusel süüdistatavale sama ülekuulamisprotokolliga tutvumise võimaldamine ja ka sellesisulise taotluse esitamine. Antud juhul on pärast tulutut mälu värskendamist jätkatud süüdistatava ristküsitlemisega. Kuigi kohtuistungi protokollist nähtuvalt on Henri Puhm prokuröri poolsetele süüdistust puudutavatele küsimustele jätnud peamiselt vastamata väites, et ta ei mäleta sündmusi, on ristküsitlemise käigus prokurör siiski taotlenud kahel korral vastuolude tõttu tema kohtueelsel uurimisel antud osaliste ütluste avaldamist. Esmast ( 2 kd. t.lk. 148 pöördel-149) avaldamist pole kaitsja apellatsioonis vaidlustanud. Kolleegium peab siinkohal vajalikuks märkida, et vastuolu on tuvastatav, avaldamine oli seaduslik ning Henri Puhm ei ole erinevate ütluste andmist mõistusepäraselt põhjendanud vaid on uuesti tuginenud mittemäletamisele. Teist avaldamist ( 2 kd. t.lk. 150) on kaitsja vaidlustanud ning leidnud, et vastuolu ei esinenud, mistõttu Henri Puhmi poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks alus puudus. Seejuures on kaitsja viidanud kohtuistungi protokolli lk
3. Kolleegium märgib, et süüdistatav on prokuröri poolsetele küsimustele kas talle on pakutud raha dokumendi täitmise eest, kas R nimeline isik on talle pakkunud 2016 aastal raha ja kas ta on seda raha Karl-Kevin Läänega jaganud, on üksikutele küsimustele süüdistatav vastanud, et ei mäleta sellist asja, kuid kokkuvõtvalt eelnimetatud prokuröri küsimuste ringile on Henri Puhm lõpuks vastanud ( 2 kd. t.lk. 150), et ….ta enda arust vastas, et sihukest asja nagu ei ole olnud enda arust….. Seepeale on prokurör taotlenud nimetatud asjaolu osas vastuolu tõttu tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Kolleegium leiab, et Henri Puhmi kokkuvõtvat lauset on alust hinnata sündmuse eitamisena mitte aga sündmuse mittemäletamisena. Seega on maakohus vastuolu esinemise põhjusel ja juhinduvalt KrMS § 289 lg 1 seaduslikult prokuröri taotluse rahuldanud ja avaldanud selles osas tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Ütluste erinevuse osas pole Henri Puhm selgitust andnud. Kuigi kolleegiumi arvamuse kohaselt on Henri Puhmi ristküsitlemine olnud sisuliselt võimatu, mis iseenesest annaks kohtule aluse tõdeda, et Henri Puhmi ütlusi kui KrMS § 63 lg 1 ettenähtud tõendit ei eksisteeri, on maakohus 2016 aastat puudutava kuriteo osas tema üksikud vastused otsuses kajastanud ning on neid kõrvutanud teiste kogutud ja usaldusväärseks hinnatud tõenditega. Kohus on otsuse lk. 8 hinnanud need ebausaldusväärseteks. 2017 aasta kuriteo osas on kohus ( otsuse lk. 13) tuvastanud erinevatel menetlusetappidel antud ütlustes diametraalsed vastuolud, mida süüdistatav ei selgitanud, mistõttu on ka need hinnanud ebausaldusväärseteks ning seetõttu ka jätnud tõendikogumist välja. 13.3 Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohus aitas prokuröril ristküsitlemisel küsimusi formuleerida ja sekkus lubamatul viisil ristküsitlusse. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohtu poolt ristküsitlemisse sekkumine olnud tingitud asjaolust, et prokuröri küsimustele on kaitsja süüdistatava asemel vastanud ning rohkelt esitanud ka vastuväiteid, enne kui süüdistatav on saanud võimaluse vastata või vastamisest keeldumist väljendada. Selline kaitsetaktika ongi kaasa toonud kohtu asjakohase sekkumise kuna vastavalt KrMS § 288 lg-5 on küsimuse kõrvalejätmise osas otsustuse tegemine poole poolt vastavasisulise taotluse tegemisel kohtu pädevuses. Kaitsja poolt seaduses ettenähtud kohustuse täitmise etteheitmine kohtule on asjakohatu. Samuti eelneva otsustuse tegemise 17 käigus on kohtul vastuväite alusel õigus seisukohaks, et küsimus tuleb ümber formuleerida, mistõttu ka sellekohased apellandi etteheited pole asjakohased. Kolleegium tõdeb, et kohus on lähtuvalt Henri Puhmi vastuste sisust kui ka prokuröri küsimustele vastuste asemel küsimuste esitamisest, näinud süüdistatava käitumises väikest vaenulikkust prokuröri suhtes ( protokoll lk 150 2 kd. ) ning ühel korral ka sekkunud ristküsitlemisse süüdistatava aadressil märkusega, viidates tema eelnevale vastusele. Kuigi kolleegium leiab, et ilma seadusliku aluseta puudub kohtul õigus ristküsitlemisse sekkuda, pole antud juhul tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkusega KrMS § 339 lg 1 p 12 ja lõige 2 mõttes. Pooltele on tagatud kohtumenetluses võrdsed võimalused, süüdistatava õigusi sh õigust ütlusi anda pole piiratud, samuti pole kaitseõiguse riive tuvastatav. 13.
4. Kaitsja on leidnud, et Henri Puhmi kohtueelsel uurimisel antud ütluste protokolli lisamine kohtutoimikusse pole põhjendatud ega kooskõlas kohtupraktikaga. Kolleegium märgib, et kohtupraktika argument ei anna iseenesest alust tuvastada kohtueelsel uurimisel antud ütluste protokolli toimikusse lisamise juhul olulist kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Kaitsja ei ole viidanud normile, mida maakohus sellise protokolli lisamisega rikkus. Kohtuistungi protokollist nähtub kelle taotlusel, mis alusel ja mis ulatuses on kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldatud. 13.
5. Kokkuvõtvalt kolleegium märgib, et lähtuvalt nii kohtuistungi protokollist kui ka apellatsioonis esitatud seisukohast, et Henri Puhm ei mäleta süüdistuses talle inkrimineeritud sündmusi, mida ta on ise kohtuistungil väitnud jääb arusaamatuks kaitsja taotlus asja saatmiseks maakohtule uue ristküsitlemise läbiviimiseks. Kuidas on uuel arutamisel võimalik, et Henri Puhmil kõik sündmused uue kohtuistungi ajaks meenuvad ja ta annab tõendamiseseme asjaolude kohta sisulisi ütlusi, apellatsioonist ei nähtu. Pealegi kolleegium juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et vastavalt KrMS § 341 lg- le 3, kaitsja on teinud apellatsiooni p-s 118 eksliku viite KrMS § 340 sätetele, saab ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lõikes 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel saata kriminaalasja maakohtule vaid juhul, kui apellatsioonimenetluses pole võimalik rikkumist kõrvaldada. Erinevalt kaitsja seisukohast on apellatsioonimenetluses võimalik vajadusel süüdistatavat uuesti ristküsitleda, mistõttu sellekohase rikkumise tuvastamisel on see ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav. Põhjusel, et ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu menetluses ristküsitlemise läbiviimisel selliseid kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis võisid või tõidki kaasa ebaseadusliku lahendi tegemise, pole alust eelnimetatud põhjusel maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. Tulenevalt asjaolust, et ringkonnakohus ei tuvastanud Henri Puhmi ristküsitlemisel menetluslikke olulisi rikkumisi ning arvestades ka asjaolu, et süüdistatav pole mittemäletamisele viidates tõendamiseseme asjaolude kohta sisuliselt ütlusi andnud, puudus ka ringkonnakohtul alus kui ka võimalus ja mõte süüdistatava uueks ristküsitlemiseks.
6. Henri Puhmi kaitsja leiab, et süüdimõistmiseks. Jan Mururanna ütlused ei anna alust Henri Puhmi 14.
7. Kaitsja teeb viite Riigikohtu lahendile nr 4-17-5471, kus on märgitud, et tõendiallika usaldusväärsuse küsimus tuleb ennekõike lahendada tervikuna. Kolleegium osutab, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu
8. mai
9. a otsuses nr 3-1-1-131-13 on sedastatud, et võimalik on olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ja neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale. Kõnealusest seisukohast lähtudes ei ole 18 välistatud, et kohus rajab otsuse järeldused isiku ütluste sellele osale, mida ta peab usaldusväärseks, jättes samal ajal ülejäänud ütlused ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist kõrvale. Alates eelnimetatud lahendist on Riigikohus korduvalt uuesti oma lahendites eelnevat korranud ning ka kaitsja poolt viidatud lahendis pole Riigikohus oma seisukohta muutnud. Samuti pole asjakohased viited Riigikohtu lahenditele, mis on tehtud enne Riigikohtu kogu koosseisu otsust, millega on kohtupraktikat muudetud. Kaitsja leiab, et Jan Mururanna ütlused on valed Kanadast saadud pakkide hulga osas. Siinkohal kolleegium osutab, et Jan Mururannale on inkrimineeritud ühel korral narkootilise aine käitlemise katse. Kolleegium märgib, et Jan Mururand on kohtuistungil andnud ütlusi, et ta on üldiselt välismaalt pakke tellinud ja Henri Puhmiga seonduvalt käis kahel korral pakil järgi aga kolmandal korral võeti juba ennem pakk MTA poolt ära ( 2 kd. t.lk. 151-153 pöördel). Kolleegium leiab, et süüdistusest väljapoole jäävate sündmuste osas eksimine tellitud saadetiste hulga osas pole selline asjaolu, mis annaks aluse hinnata tema ütlusi valedeks ja tõendikogumist välja jätta. Samas on kaitsja ka ise tuginedes Jan Mururanna ütlustele leidnud, et nendega pole Henri Puhmi poolt kuriteo toimepanemine tõendatud. Selles osas on kaitsja apellatsioon vastuoluline ega anna alust Jan Mururanna ütlusi maakohtust erinevalt hinnata. 14.
10. Henri Puhmi kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et pole välistatud võimalus, et Steami suhtluskekskonnas võis Henri Puhmi asemel kasutada tema kontot keegi teine on oletus, mis pole ühegi tõendiga kinnitust leidnud. Maakohus on juba nimetatud kaitseväidet ka otsuses käsitanud ( otsuse lk. 8) ning kolleegium maakohtu põhjendustega nõustudes leiab, et apellatsioonis selle uuesti esitamine väidet usutavaks ei muuda. 14.
11. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohtu poolt Henri Puhmi süüditunnistamine grupis koos Jan Mururannaga 2016 aastal suures koguses ja nimelt 433,7 grammi marihuaana tellimises on vajalikul määral põhjendatud ja esitatud apellatsiooni väited Henri Puhmi õigeksmõistmist eelnimetatud kuriteo osas alust ei anna.
12. Henri Puhmi kaitsja leiab, et võltsimise süüdistus on puudulik. Süüdistusest ei ole aru saada millist õigust võltsimisteo tulemusena saadud dokumendi alusel on võimalik omandada. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-83-10 kohaselt peavad kaitseõiguse tagamiseks süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusest nähtuvalt võltsist Henri Puhm volikirja, mis oli kohane AS Eesti Post kontorisse, teise isiku nimele saabunud postisaadetise kättesaamiseks. Seega nähtub süüdistusest võltsitud volikirja sisust tulenev õigus ning kaitsja poolt volikirja alusel paki kättesaamise õiguse sidumine kanepi käitlemise õigusega, on asjakohatu. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-53-07 kohaselt puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Kolleegium leiab, et süüdistuse sisust tulenevalt pole tuvastatav selline ebakonkreetsus ja selgusetus, mis juba süüdistuse sisule hinnangu andmisel tooks kaasa süüdistatava suhtes õigeksmõistva otsuse tegemise. 15.
13. Henri Puhmi kaitsja on leidnud, et käekirjaekspertiisakt pole lubatav tõend. Kaitsja on leidnud, et kuna Henri Puhm ekspertiisiks võrdlusproove ei andnud vaid ekspertiis viidi läbi kriminaalasja materjalide alusel, on tegemist enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. 19 Kolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu. KrMS § 100 lg 2 p 1 annab juhul, kui süüdistatav keeldub võrdlusmaterjali andmisest teda isegi selleks määrusega sundida, kui sellega on võimalik menetlustoimingu eesmärki saavutada. Antud juhul on tegemist aga olukorraga, kus käekirjaekspertiisiks võrdlusproovi andmisest süüdistatav keeldus ja käekirjaekspertiisi teostamiseks esitas kohus eksperdile kriminaalasja materjalid, nn vabavõrdlusmaterjalid ehk süüdistatava poolt varasemalt menetluses kirjutatud käekirjaline tekst ja allkirjad. Kolleegium leiab, et ekspertiisi teostamine kriminaalasja materjalide alusel on kohtupraktikas omaksvõetud ja aktsepteeritud. Vabavõrdlusmaterjalina on võimalik kasutada juba olemasolevat, so ka uurimistoimingu käigus saadud materjali. Siinkohal kolleegium ka osutab, et kaitsja eeldus, et uurimistoimingu käigus saadud materjali ekspertiisiks andmisega kaasneb süüstava tõendi saamine, on ekslik. Antud juhul on süüdistatav eitanud kokkupuudet süüdistuses nimetatud volikirjaga. Seega lähtudes väitest, et süüdistatav pole võltsimist toime pannud, määras maakohus käekirjaekspertiisi. Ekspertide poolt antud arvamust ei olnud kohtul võimalik ette teada. Millisel alusel kohus pidi juba ekspertiisi määramisel teadma, et kogub süüstavat tõendit, pole apellatsioonis põhjendatud. Kolleegium leiab, et KrMS § 295 lg 1 näeb ette võimaluse kohtu algatusel ekspertiisi määrata. Asjaolu, et tegemist on erandliku toiminguga ei tähenda, et sellise õiguse realiseerimine kohtu poolt on välistatud või kohtule etteheidetav. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Kolleegium leiab, et asjaolu kas dokumendi teksti koostas ja dokumendi allkirjastas süüdistatav on mitteõiguslikud ja eriteadmisi vajavad küsimused. Olukorras, kus kohtueelses menetluses pole ekspertiisi teostamist vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul KrMS § 295 lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata ( vt RKKKo nr 3-1-1-39-12). Kolleegium leiab, et realiseerides seaduses ettenähtud õiguse ja määrates ekspertiisi eriteadmisi vajava, asjas tähtsust omava küsimuse lahendamiseks, pole maakohus võistlevuse põhimõtet rikkunud. Kolleegium ei nõustu ka kaitsja etteheitega, et maakohus on süüdimõistva otsuse tegemisel otsustavas osas tuginenud ekspertiisiaktile. Maakohtule on esitatud ( 1 kd. t.lk. 163) volikirjast, millise WW esitas RR nimele saadetud postipaki vastuvõtmisel ( 2 kd. t.lk. 155-164), nähtub, et RR volitab WW konkreetset postisaadetist vastu võtma. Maakohtus on tunnistaja RR andnud ütlusi, et Jan Mururand ja Henri Puhm on tema koolivennad. Karl-Kevin Lääne oli varem sõber. Tema ei ole WW nimele volikirja kirjutanud. Volikirjas on tema allkiri vale ja tekst ei ole tema poolt kirjutatud. Pärast uurija juures käimist võttis Karl-Kevin Läänega Facebooki Messengeris ühendust. Maakohus on tunnistaja ütlused hinnanud usaldusväärseteks ja selles osas pole otsust vaidlustatud. RR ütlusi Karl-Kevin Läänega suhtlemisest kinnitab kohtule esitatud ja kohtu poolt hinnatud Facebooki Messengeri väljatrükk, kus nähtub RR ja Karl-Kevin Lääne vestlus. Karl-Kevin Lääne on korduvalt kinnitanud, et mingi vana tuli Puhmiga rääkima. Henri Puhm pidi sellelt isikult saadud mingeid andmeid paberile kirjutama ( 2kd. t.lk. 241-273). Kolleegium leiab, et nimetatud tõendile on Henri Puhmi kaitsja andnud ebaõige tõlgenduse. Tegemist ei ole 20 isikulise tõendiga nagu leiab kaitsja, viidates Karl-Kevin Lääne kohtuistungil antud ütlustele, vaid tegemist on muu teabetalletusega KrMS § 63 lg 1 tähenduses, kus on kajastatud isikutevaheliste sõnumite sisu ( vt RKKKo nr 3-1-1-33-11). Ekspertiisiakti nr 19E-DK0039 kohaselt on volikirja teksti kirjutanud tõenäoliselt Henri Puhm. Allkirja osas pole võimalik määrata kas selle on kirjutanud Henri Puhm. Ekspertiisile on lisatud arvamuste skaala, mis näitab, et teksti osas antud arvamus asetseb skaala 3 astmel, ning tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, on väike ( 2 kd. t.lk. 127-132). Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus ( vt RKKKo 3-1-1-9315) ning asjaolu, et volikirjale allkirja kirjutamises Henri Puhmi poolt pole ekspert sisuliselt arvamust saanud anda, ei tähenda, et

§ 344

ettenähtud objektiivsed tunnused pole tuvastatavad nagu on ekslikult apellatsioonis leidnud kaitsja. Maakohus on otsuse lk 16 ära näidanud

§ 344

lg-s 1 ettenähtud objektiivse koosseisu tunnused ning kolleegium ei pea neid vajalikuks uuesti korrata, märgib vaid, et ka õigust kaasatoova volikirja plangile tegelikkusele mittevastava teksti kirjutamine täidab Kar§ 344 lg 1 objektiivse koosseisu. Siinkohal kolleegium ka osutab, et Henri Puhmi kaitsja on apellatsiooni p-s 64 ekslikult

§ 344

esitatud süüdistuse sisustanud kanepi tellimise avastamise raskendamise eesmärgiga. Süüdistuse kohaselt võltsis Henri Puhm AS Eesti Post volikirja, mille kohaselt oli WWl õigus kätte saada RR nimele Eestisse saabunud saadetist, mis sisaldas marihuaanat. 15.2. Maakohus on leidnud, et Henri Puhm on

§ 344

lg 1 järgi esitatud süüdistuses etteheidetava teo toime pannud kavatsetult ning apellatsioonis esitatud väited maakohtu poolt subjektiivse tunnuse põhjendust ei kummuta. 15.3. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kaitsja apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning uue otsusega Henri Puhmi õigeksmõistmiseks

§ 344lg 1 järgi.

1. Karl-Kevin Lääne valitud kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust kuna on süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldanud Karl-Kevin Lääne kohtueelsel uurimisel antud ütlused, millised olid aga saadud KrMS § 45 lg 2 p 4 rikkudes. Analoogse etteheite on kohtule esitanud apellatsioonis ka Henri Puhmi kaitsja. 16.
2. Kohtuistungi protokolli ( 2 kd. t.lk. 138 pöördel-139 pöördel) kohaselt on prokurör taotlenud vastuolude tõttu Karl-Kevin Lääne ristküsitlemisel tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Kaitsjad on avaldamisele vastu vaielnud põhjusel, et avaldamine pole võimalik kuna tema kohtueelsel uurimisel saadud ütluste puhul on tegemist ebaseadusliku tõendiga viidates seejuures KrMS § 45 lg 2 p-le
3. Seega on kaitsjad esitanud maakohtule apellatsioonis esitatuga analoogse põhjenduse. Prokurör ei ole kohtuistungil vastu vaielnud väitele, et WW oli
4. augustil 2017 aastal, ehk siis enne Karl-Kevin Lääne ülekuulamist
5. oktoober 2017, kahtlustatavana üle kuulatud kaitsja juuresolekul ja et ta on andnud ütlusi ka Karl-Kevin Lääne suhtes. Samas on prokurör leidnud, et vastuväide pole asjakohane ja ütluste avaldamine on võimalik kuna WW pole kohtulikul uurimisel ütlusi andnud. Tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused ei mõjuta Karl-Kevin Lääne ütlusi. Kohus ei ole kaitsja poolt esitatud WW ülekuulamisprotokolli vastu võtnud vaid on lubanud prokuröril esitada kohtule Karl-Kevin Lääne
6. oktoobril 2017 kohtueelsel uurimisel antud ütluste protokolli ja rahuldanud prokuröri taotluse ning avaldanud süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kohus on leidnud, et usaldusväärsuse kontrolliks on võimalik avaldada KrMS § 293 lg 3 alusel igasuguseid dokumente ( 2 kd. t.lk. 139). 21 Kolleegium leiab, et antud menetluses oli prokuröri taotluseks usaldusväärsuse kontrolliks süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamine, milleks annab loa KrMS § 289 lg 1, mistõttu kohtu viide KrMS § 293 lg-le 3, mis käsitab muu dokumendi või teabetalletuse avaldamist, pole asjakohane. Kolleegium osutab ka, et Riigikohtu lahendis
7. detsembrist 2016 nr 3-1-1-104-16 on sedastatud, et kohtul on kohustus iga kord kontrollida, millised rikkumised on tõendi kogumisel aset leidnud, kuidas on need mõjutanud tõendi sisu ja kas need välistavad tõendi lubatavust ütluste usaldusväärsuse kontrolliks või menetluslike asjaolude tõendamiseks, kui vastav taotlus on kohtule esitatud. Seejuures on Riigikohus toonitanud, et kriminaalasjas on lubamatu kasutada süüstava tõendina isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis olid saadud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Antud juhul oli Karl-Kevin Lääne kohtueelsel uurimisel ülekuulamise protokolli puhul tegemist kaitsjate poolt viidatuna tõendiga, mis oli väidetavalt saadud süüdistatava kaitseõiguse rikkumisega, mistõttu sellise rikkumise tuvastamisel on tegemist lubamatu tõendiga ning nendele otsuses tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Eeltoodust tuginevalt kolleegium, analoogselt Karl-Kevin Lääne kaitsja seisukohaga, leiab, et juhul, kui tõendi kogumisele on seaduses ettenähtud kord ja seda on rikutud, siis on süüstav tõend lubamatu ka kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seda käsitlust kinnitab muu hulgas ka KrMS § 288 lg 9 p 3 sõnastus, kus tuuakse otsesõnu välja, et mälu värskendamiseks võib kasutada ükskõik mis dokumenti hoolimata selle lubatavusest tõendina. KrMS § 289 lg 1 ega 3 sellist põhimõtet aga ei sätesta. Seega oli kohus kohustatud, enne erineval ajal antud ütlustes lahknevuste kontrollimist, lahendama kaitsjate poolt tõstatud küsimuse kas
8. oktoobril 2017 aastal Karl-Kevin Lääne ülekuulamisel kaitsja osavõtuta oli eiratud KrMS § 45 lg lg 2 p 4 ettenähtud menetlustoimingust kaitsja osavõtu kohustuslikkuse nõuet. Maakohus aga jättis nimetatud küsimuse täielikult tähelepanuta ja lahendamata vaid avaldas ütlused. Kohtuotsuses on maakohus jõudnud järeldusele, et Karl-Kevin Lääne poolt kohtuistungil antud ütlused on ebausaldusväärsed. Seejuures on kohus muuhulgas tuginenud ka asjaolule, et tema poolt kohtus antud ütlused on vastuolus tema kohtueelsel uurimisel antud ja kohtus avaldatud ütlustega. Seega saab maakohtule menetluslikult ette heita kontrollimata jätmist, kas nimetatud vaidlustamata asjaolu on kaasa toonud tõendi kogumisel, Karl-Kevin Lääne
9. oktoobril 2017 ülekuulamisel kaitseõiguse rikkumise, kuidas on see mõjutanud tõendi sisu ja kas see välistab tõendi lubatavuse ütluste usaldusväärsuse kontrolli teostamiseks. Kolleegium nõustub kaitsjate apellatsioonis esitatud seisukohaga, et eeltoodud kontrolli teostamata jätmine ning tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamine, mis tingis KarlKevin Lääne poolt ristküsitlemisel antud ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamise, võis kaasa tuua ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise ning on seetõttu käsitatav KrMS § 339 lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Samas kolleegium osutab, et KrMS § 341 lg 3 kehtestab põhimõtte, et kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, on kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine seaduslik vaid juhul, kui rikkumist pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtul on antud juhul võimalik kontrollida maakohtu poolt KarlKevin Lääne kohtueelsel uurimisel antud ütluste protokolli avaldamise seaduslikkust ning maakohtu poolse menetlusõiguse rikkumise kõrvaldama, mistõttu Karl-Kevin Lääne kaitsja esitatud maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise taotlus eelnimetatud rikkumise põhjusel rahuldamisele ei kuulu. Kolleegium rahuldas Karl-Kevin Lääne valitud kaitsja apellatsioonis esitatud täiendava kirjaliku tõendi kogumise taotluse ning võttis kriminaalasja materjalide juurde WW
10. augusti 2017 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli. 22 Protokollist nähtub, et WW on kaitsja osavõtul kahtlustatavana üle kuulatud
11. augustil 2017, ehk siis enne Karl-Kevin Lääne kahtlustatavana ülekuulamist
12. oktoobril
13. Protokollist nähtuvalt on WW andnud ütlusi, mis viitavad Karl-Kevin Lääne võimalikku seotust kahtlustuses esitatud teoga. Vastavalt apellatsioonidele on võimalik aru saada, et kaitsjate seisukohalt juba kaaskahtlustatava poolt kaitsja osavõtul teise isiku suhtes ütluste andmine toob automaatselt igal juhul kaasa nimetatud isiku ülekuulamisel kaitsja osavõtu kohustuslikkuse. Kolleegium sellise jäiga tõlgendusega ei nõustu. Kolleegium leiab, et kaitsja osavõtt oo siiski kohustuslik juhul, kui kahtlustatavate huvide vastuolu kriminaalmenetluses on ilmnenud. Seega jagab kolleegium selles küsimuses prokuröri seisukohta, et antud juhul KrMS § 45 lg 2 p-s kehtestatud kahtlustatavate huvide vastuolu sai ilmneda alles siis kui oli välja selgitatud KarlKevin Lääne positsioon kahtlustuse osas.
14. oktoobri 2017 aasta ülekuulamisel on Karl-Kevin Lääne ennast kahtlustuses osaliselt süüdi tunnistanud ning kinnitanud osaliselt WW poolt antud ütlusi. Järgmisel ülekuulamisel on tagatud Karl-Kevin Läänele kaitsja osavõtt kuna selleks ajaks oli tema seisukoht kahtlustuse osas välja selgitatud ja teatav huvide konflikt tuvastatud ( 1 kd. t.lk. 234). 16.
15. Karl-Kevin Lääne määratud kaitsja on süüdistatava kohtueelse uurimise käigus ülekuulamisel rikuti kaitseõigust kuna ei nähtu, et tal oleks olnud võimalus reaalsest kaitsjast loobuda, teda survestati, kuulati üle väljaspool tööaega. Selles osas kolleegium osutab, et Karl-Kevin Lääne on allkirjastanud protokolli osa, kus talle on selgitatud tema õigusi, sealjuures ütluste andmisest keeldumise õigust ja ka õigust kaitsja abile. Ta on eraldi allkirjastanud ka oma seisukoha sellest, et ta ei soovi ülekuulamise juurde kaitsjat. Samuti on ta omakäeliselt kirjutanud protokollile alla, kinnitades, et protokoll on läbi loetud, on koostatud tema sõnade järgi. Mingeid märkusi tal protokolli kohta ei olnud. Kohtuistungil on süüdistatav ka kinnitanud, et tal ei ole mingeid etteheiteid ametnikele ( 2 kd. t.lk. 141 pöördel). Kolleegium peab vajalikuks ka osutada, et Karl-Kevin Lääne jaoks ei olnud ülekuulamise näol tegemist esmakordse olukorraga, kuna teda oli 2014 aastal juba kriminaalkorras narkootikumide käitlemise eest süüdi tunnistatud. Seega ei saanud ülekuulamine teda niivõrd segadusse ajada ja hirmutada, et ta poleks oma õigustest aru saanud. Kolleegium peab ka vajalikuks märkida, et KrMS § 64 , kus muuhulgas lõikes 1 on ära näidatud tõendite kogumise üldtingimused, ei keela ülekuulamise läbiviimist õhtusel ajal, mistõttu määratud kaitsja viide pärast ametnike tööpäeva lõppu kahtlustatava ülekuulamisest ei too kaasa ülekuulamisprotokolli ebaseaduslikkust. Eeltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et kaitseõiguse tagamise ja
16. oktoobri 2017 aasta ütluste protokolli lubatavaks tunnistamise seisukohalt on alust jõuda järeldusele, et kahtlustatavana ülekuulamisel kaitsja osavõtuta ei ole tõendite kogumise korda oluliselt rikutud. Seetõttu
17. oktoobri 2017 aasta ülekuulamise protokolli tuleb käsitada seaduslikuna ning süüdistatava poolt selle protokolli alusel ristküsitlemisel antud ütluste usaldusväärsuse hindamine pole käsitatav KrMS § 339 lg 2 tähenduses olulise kriminaalmenetlust rikkumisena kuivõrd ei toonud kaasa ebaseadusliku lahendi tegemist. 16.
18. Karl-Kevin Lääne valitud kaitsja on maakohtule ette heitnud ka kohtueelses menetluses antud ütluste protokolli kohtutoimikusse lisamist. Kohtuistungi protokolli kohaselt ( 2 kd. t.lk. 139 pöördel- 140) on prokurör Karl-Kevin Lääne ristküsitlemise käigus vastuolude esinemise tõttu korduvalt taotlenud tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Istungi protokollist nähtub kelle taotlusel, mis alusel ja mis ulatuses on kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldatud. Protokollis on ära näidatud 23 vastuolude tõttu avaldatu maht, mistõttu kaitsja etteheited selles osas pole asjakohased. Kolleegium peab siinkohal vajalikuks märkida, et KrMS § 289 lg-st 1 tuleneb tõesti, et avaldada saab vaid kohtueelsel uurimisel antud ütlustest selle osas, mis on vastuolus juba ristküsitlemisel antud ütlustega. Samas antud juhul on tegemist olukorraga, kus prokuröri taotluse alusel on maakohtu poolt vastuolu tuvastatud ristküsitlemisel antud ja tõendamisemesse kuuluvate asjaolude kohta tervikuna, mis moodustab enamuse protokolli mahust. Seetõttu kolleegium leiab, et antud juhul Karl-Kevin Lääne kohtueelsel uurimisel antud ütluste lühikese protokolli toimikusse lisamisega pole maakohus menetlusõigust oluliselt rikkunud. 16.
19. Maakohus on otsuse lk. 13 ( 2 kd. t.lk. 198) kajastanud Karl-Kevin Lääne poolt ristküsitlemise käigus antud ütlused kui ka prokuröri taotlusel avaldatud kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Nõustudes maakohtuga kolleegium leiab, et erineval ajal antud ütlustes on vastuolu selgelt tuvastatav. Vastuolude esinemist pole kaitsjad apellatsioonis vaidlustanud, kuid pole nõustunud maakohtu järeldusega selgituste ebausutavusest, vaid on leidnud, et süüdistatav on andnud nende andmise osas selged ja usutavad põhjendused. Kolleegium nõustub maakohtu järelduse ja põhjendusega ning analoogselt maakohtuga leiab, et Karl- Kevin Lääne selgitus, et kirjas olev jutt pole tema ütlus, et ei mäleta kuidas ülekuulamine toimus, oli nõus ükskõik millele alla kirjutama, pole kolleegiumi arvates mõistusepärane ega veenev. Nagu juba kolleegium osutas, siis tegemist pole Karl-Kevin Lääne jaoks uudse toiminguga, mis tekitaks temas sellist hirmu, mis omakorda tingiks kahtlustuses esitatud tegude kohta valede ütluste andmise aga mitte tõe rääkimise või vaikimise. Kaitsja apellatsioonis esitatud etteheide, et maakohus pole selgitusi kummutanud on ekslik väide kuna kohus on seda piisava selgusega ja põhjalikkusega teinud. Sellise kohtu põhjenduste olemasolule viitab kaitsja enda apellatsioonis esitatud viide Facebooki Messengeri sõnumite sisule, millega on kohus hinnanud ebausutavaks süüdistatava selgituse, et kirjapandu pole tema ütlus. Kolleegium leiab, et kaitseväide sellest, et süüdistatav pole ebaõigeid ütlusi andnud mitte ainult uurimistoimingu käigus, vaid andis analoogseid ebaõigeid ütlusi ka vanale sõbrale Facebooki Messengeris, ei muuda süüdistatava selgitust usutavaks ega anna alust tõendina käsitada tema kohtulikul uurimisel antud ütlusi.
20. 2017 aastal suures koguses narkootilise aine käitlemise süüdistus on esitatud Henri Puhmile ja Karl-Kevin Läänele. Kaitsjad on süüdimõistmist vaidlustanud ja taotlenud õigeksmõistva otsuse tegemist. Henri Puhmi kaitsja on leidnud, et kaitsealuse poolt kuriteo toimepanemine pole tõendatud. Selline seisukoht on Karl-Kevin Lääne määratud kaitsjal ka Karl-Kevin Lääne osas. Tema valitud kaitsja on leidnud, et maakohus on faktilisi asjaolusid tuvastanud tuginevalt elulisele usutavusele kui iseseisvale tõendile, milline rikkumine on käsitatav KrMS § 339 lg 2 tähenduses olulise menetlusõiguse rikkumisena ja annab aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. 17.
21. Antud juhul puudub vaidlus maakohtu poolt
22. juuni 2017 kullersaadetise läbivaatuse akti nr 17LA0150611-1( 1 kd. t.k. 143), asitõendi vaatlusprotokolli ( 1 kd. t.lk. 145-150) alusel tõendatuks loetud asjaolus, et RR nimele saabunud pakis kaaluga 560,7 grammi tuvastati fooliumpakendis rohekaspruunikad taimeosad. Ekspertiisiakti nr 17E-AN0778 kohaselt oli tegemist marihuaanaga massiga 443,2 grammi, millede THC sisaldus oli 18%. Maakohtu poolt tuvastatud ja EKEI vastusele ning NPALS § 31 lg 3 tuginevat järeldust, et tegemist oli suures koguses narkootilise ainega pole apellatsioonides vaidlustatud. Samuti puudub vaidlus selles, et
23. novembri 2017 koostatud jälitustoimingu protokollist nähtuva varjatud jälgimise läbiviimise tulemusena tuvastati Viimsi keskusest postisaadetisega väljuv noormees, kes peeti veidi hiljem Haabneeme rannas kinni, mil saadetist tal enam kaasas ei olnud.
24. juuli 2017 aasta sündmuskoha vaatlusprotokolli alusel on tuvastatav, et 24 Haabneeme rannalt leiti RR nimele ja postisaadetise teate kohaselt WW poolt väljavõetud postisaadetis. 17.
25. Selle kuriteo osas on maakohus jõudnud järeldusele, et Henri Puhm osales marihuaanat sisaldanud paki Eestisse tellimisel. Karl-Kevin Lääne osalemise paki tellimisel on maakohus välistanud ja leidnud, et Karl-Kevin Läänel oli kuriteokatse toimepanemisel abistav roll. Kolleegium peab vajalikuks meelde tuletada, et süüdistatavate Karl-Kevin Lääne ja Henri Puhmi ütlused kui ebausaldusväärsed pole tõendina käsitatavad. WW ristküsitlemine ( 2 kd. t.lk. 112 pöördel- 115 pöördel ) katkestati KrMS § 288 lg 10 alusel. Prokurör ei ole taotlenud KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel tunnistaja varasemate, kohtueelsel uurimisel antud ütluste kasutamist tõendina. Katkestatud ristküsitlusel saadud ütluste tõendina kasutamise välistas kaitsjate nõusoleku puudumine. Seega pole tõendiks ka WW ütlused. Maakohus on mõlema süüdistatava osas objektiivse tunnusena suures koguses narkootilise aine käitlemise kui ka subjektiivse tunnusena kavatsetuse lugenud tuvastatuks ja tõendatuks tunnistaja RR ütlustega, kohtule esitatud Facebooki Messengeri vestluse väljavõttega ning tuginevalt ka elulisele usutavusele kui ka modus operandile. RR ütlused ( 2 kd. t.lk. 110-112 pöördel), millised on maakohus hinnanud usaldusväärseks tõendiks, on ringkonnakohus juba eelnevalt otsuse p-s 17 kajastanud ning peab antud kuriteo osas vajalikuks uuesti oluliseks märkida, et tunnistaja on kinnitanud pärast politseis käimist Karl-Kevin Läänega Facebooki Messengeris suhtlemist. Facebooki Messengeris toimunud RR ja Karl-Kevin Lääne vahelise vestluse väljavõtte osas peab antud kuriteo kontekstis vajalikuks viidata Karl- Kevin Lääne sõnumite sisule, kus ta kinnitab korduvalt, et keegi tuli Henri Puhmiga rääkima ning lasi Henri Puhmil mingeid andmeid kirjutada ja siis pidi ta viima selle paberi ühele tüübile. Tema tundis seda tüüpi ja seepärast mõtleski, et võib ise anda selle paberi üle. See tüüp pakkus Henri Puhmile 100 eurot. Tema sai Puhmilt selle eest 40 või 50 eurot ( 1 kd. t.lk. 241-273). Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et eelnimetatud tõendid ei anna alust lugeda tõendatuks Henri Puhmi poolt marihuaana tellimist. Süüdimõistva otsuse aluseks võetud Messengeri väljavõte viitab hoopis kellelegi kolmandale isikule, kes lasi Henri Puhmil volikirja kirjutada. Samuti on maakohus ka selle kuriteo osas märkinud, et pole eluliselt usutav, et Henri Puhm jagas Karl-Kevin Läänele oma raha. Viimati nimetatud järeldus on aga vastuolus Facebook Messengeri alusel tuvastatuga, et Henri Puhmi juurde tulnud isik andis volikirja koostamise eest 100 eurot, millest viimane andis osa volikirja edasitoimetamise eest Karl-Kevin Läänele. Seega ei jaganud Henri Puhm enda raha. Juhul, kui Henri Puhm oli ise paki tellijaks puudus vajadus kellegi kolmanda poolt talle volikirja koostamise eest raha anda. Maakohus on tuginenud ka modus operandile. Kolleegium, juhinduvalt Riigikohtu poolt sedastatust( vt RKKKo 3-1-1-8-10) leiab, et iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga. Samas kolleegium märgib, et vaid asjaolu, et Henri Puhm on tellinud kokkuleppeliselt Jan Mururannaga viimase nimele marihuaanat sisaldava paki ei anna modus operandile toetuvalt lugeda tõendatuks Henri Puhmi käitumises 2017 aasta kuriteo osas kuriteokoosseisuliste tunnuste tuvastatust ilma, et kohtule oleks esitatud otseseid või kaudseid tõendeid, millede alusel on võimalik jaatada 2017 aastal tema poolt narkootilist ainet sisaldava paki tellimist. Kolleegium eelnevat kokku võttes leiab, et Henri Puhmi poolt narkootilist ainet sisaldava paki tellimise tõendatuks hindamine pole eelnimetatud tõendite pinnalt võimalik kuivõrd ükski tõend sellisele käitumisele isegi ei viita. Kolleegium leiab, et Facebook Messengeri alusel on tuvastatav, et narkootilise aine tellimisega on võimalik seostada kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikut, kes Henri Puhmi poole pöördus ja volikirja kirjutamiseks andmed koos 25 rahaga andis ja kelle ülesandel siis Henri Puhm ka volikirja kirjutas. Maakohus, tuginedes olulises osas Facebook Messenderi väljavõttele on jätnud selle sisust tuleneva ja Karl-Kevin Lääne poolt korduvalt mainitud tuvastamata isiku olemasolu täielikult tähelepanuta. Maakohus on otsuse lk. 14 leidnud, et kuivõrd Karl-Kevin Lääne oli isikuks, kes andis WW-le volikirja edasi ning tuvastatud on viimase poolt postisaadetise randa peitmine, on kohtu arvates eluliselt usutav, et sellekohased juhised andis talle just Karl-Kevin Lääne kooskõlas henri Puhmiga. Kolleegium, analoogselt Karl-Kevin Lääne kaitsjaga osutab, et eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Antud juhul puuduvad tõendid, mis viitaksid sellele, et kooskõlastatuna Henri Puhmiga oli Karl-Kevin Lääne isikuks, kes WW-le andis juhiseid paki peitmise osas. Vaid asjaolu, et Facebook Messengerile toetuvalt on tuvastatav volikirja edasiandmine, ei anna alust elulise usutavusele toetuvalt lugeda tõendatuks kaasaaitamisteona juhiste andmist. Siinkohal kolleegium ka osutab, et faktiliselt on ka maakohus ise otsuse lk 15 leidnud, et puuduvad tõendid, et Karl-Kevin Lääne osales marihuaana tellimises. Puuduvad tõendid, et Karl-Kevin Lääne oleks paki saanud hiljem oma kätte või et tal oleks olnud marihuaana käitlemisega seonduvalt muid ülesandeid peale volikirja kätte toimetamise. Sellest tulenevalt on maakohus kvalifitseerinud tema käitumise kuriteokatsele kaasaaitamisena. Maakohus on Henri Puhmi osas leidnud, et narkootilise aine käitlemisele andis Henri Puhm teopanuse sellega, et võltsis raha eest Eesti Posti AS volikirja ja organiseeris selle WW kätte toimetamist. Maakohus leidis, et kui Henri Puhm ei oleks eelnimetatud moel käitunud poleks olnud võimalik ka narkootikume sisaldanud pakki kätte saada. Seega on maakohus sidunud Henri Puhmi kui täideviija käitumise rolli kuriteo edukasse täideviimisesse volikirja võltsimisega ning selle edasiandmise organiseerimisega. Selles osas kolleegium leiab, et tõendatuks loetud volikirja kirjutamine ja selle Karl-Kevin Läänele andmine selle edastamiseks WW-le, on kolleegiumi seisukohalt võimalik antud juhul käsitada mitte kuriteo täideviimisena vaid kaasaaitamistoena. Siinkohal kolleegium kordab, et süüdistus Henri Puhmi poolt narkootilise aine tellimises pole tõendikogumi alusel tuvastatav. Kolleegium analoogselt maakohtu poolt Karl-Kevin Lääne tegevusele antud hinnangu põhjendustega, märgib, et Henri Puhmi seotusest pärast paki postist kätte saamist igasugused tõendid puuduvad, kuivõrd pole võimalik tuvastada kes WW poolt peidetud pakile pidi randa järgi minema või kas keegi ka randa läks. Sellekohaseid tõendeid pole kohtule esitatud. Jälitustoimingu protokollist ( 1 kd. t.lk. 159) nähtuvalt lõpetati varjatud jälgimine enne kui pakile järgi tuldi. Seetõttu on maakohtu poolt Henri Puhmi sidumine WW-ga kokku puutumatult paki rannast ära toomise kavatsusega vaid oletus, millele tuginemine on aga KrMS § 60 lg 1 kohaselt välistatud. Kolleegium osutab, et kuigi teovalitsemise teooria tähenduses pole nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo, siis on aga nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine. Kolleegium leiab, et Henri Puhmi puhul on võimalik rääkida vaid tuvastamata isiku teo toimepanemist toetava käitumisest, mis seisnes volikirja kirjutamises, selle võltsimises ja andmises Karl-Kevin Läänele. Analoogselt kaassüüdistatavaga ei valitsenud Henri Puhm süüteo vahetut täideviimist vaid tegi põhiteo võimalikuks, soodustas seda. Puuduvad sellised tõendid, mis annaksid aluse tuvastada Henri Puhmi käitumises kuriteo täideviimise kvaliteeti. 26 Riigikohus on otsuses nr 1-18-4372 selgitanud, et kuriteole kaasaaitamiseks tuleb tuvastada täideviija tahtlik õigusvastane ja vähemalt katse staadiumi jõudnud põhitegu. Seejuures ei pea olema tuvastatud täideviija isik. Kolleegium leiab, et kuigi täideviija isik on jäänud antud juhul tuvastamata, siis kuriteosündmus, suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik tahtlik käitlemine, marihuaana Eesti Vabariiki USA-st tellimise katse, on tõendamist leidnud, mistõttu pole välistatud ka Henri Puhmi teo kvalifitseerimine kuriteole kaasaaitamisena

§ 22lg 3 tähenduses.

17.

1. Subjektiivsete tunnuste poolest peab kaasaaitamistegu olema tahtlik. Riigikohus on oma lahendites (vt RKKKo nr 3-1-1-97-09, nr 3-1-1-150-03) sedastanud, et kaasaaitamistahtlus peab hõlmama kaasaaitaja ettekujutuse minimaalselt kaudse tahtluse tasemel täideviija tahtlikust käitumisest. Kaasaaitaja peab seega enda ettekujutusse haarama kõik toimepandava teo objektiivse koosseisu tunnused. Ta peab teadma, et toetab teatud kindlat võõrast tegu ja see tegu viiakse lõpule tema teopanuse toel ja seda isegi juhul, kui ta tagajärge saabumist ei soovi. Kaasaaitamine nõuab põhiteo tagajärjele suunatud tahet ning kaasaaitaja peab ära tundma täideviija poolt toimepandava karistatava teo peamised tunnused. Kolleegium leiab, et Henri Puhm, pannes eesmärgipäraselt toime AS Eesti Post volikirja võltsimise, oli täiesti teadlik volikirja sisust. Ehk ta teadis, et tegemist on postisaadetise vastuvõtmist võimaldava volikirjaga. Kolleegium leiab, et isegi kui Henri Puhm soovis volikirja võltsida raha saamiseks siis olukorras, kus postisaadetise vastuvõtmiseks oli vaja volikirja võltsida, sai ta normaalse arusaamisvõimelise inimesena aru, et tegemist pole seadusliku saadetisega. Samuti edastas ta teadvalt võltsitud volikirja Karl-Kevin Läänele selleks, et viimane toimetaks selle postisaadetist kätte saama volitatud isikule. Seega sai aru oma teo panusest põhiteo õnnestumisele. Kolleegium nõustub Karl-Kevin Lääne kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohaga, et kolmanda isiku nimele postiga narkootiliste ainete tellimine on levinud rikkumine ning antud juhul on oluline, et Henri Puhm oli isikuks, kellel oli vahetu kogemus teise isiku nimele postisaadetise, mis sisaldas suures koguses marihuaanat, tellimises. Kolleegiumi veendumuse kohaselt Henri Puhm sai aru, et ta toetab just nimelt suures koguses narkootilise aine käitlemist, mis on võimalik lõpuni viia tema teo panuse toel. Asjaolu, et Henri Puhm teadis, et Eesti Vabariigis on narkootilise aine käitlemine õigusvastane, pole vaidlusesemeks. Kolleegium leiab, et eeltoodud maakohtust erinev põhjendus ja Henri Puhmi poolt toimepandule antud hinnang toob kaasa KrMS § 337 lg p-s 3 ettenähtud esimese astme kohtuotsuse põhiosa muutmise ning selle asendamise ringkonnakohtu põhjendustega. 17.
2. Eeltoodut, süüdistuste piiridesse jäävat käsitlust aluseks võttes, leiab kolleegium, et narkootilist ainet sisaldava paki kättesaamist võimaldava volikirja võltsimine ning selle volikirjas ettenähtud isikule kättesaamise organiseerimine, millega ta tegi võimalikuks suures koguses narkootilise aine käitlemise, kujutab endast objektiivse kõrvalvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Riikohus on oma lahendis nr 3-1-1-15-08 sedastanud, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Kolleegium leiab, et Henri Puhmi poolt realiseeritud erinevad süütoekoosseisud, volikirja võltsimine ja sellega narkootilise aine käitlemisele kaasaaitamine, on omavahel 27 ideaalkonkurentsis ja seega tuleb tema süüdimõistmisel karistamisel mõistmisel juhinduda

§ 63lg-st 1.

Seetõttu kuulub tühistamisele maakohtu otsus Henri Puhmi süüdimõistmises ja reaalkogumina ja temale liitkaristuse mõistmises

§ 64lg 1 alusel.

17.5. Maakohus on leidnud, et toimetades RR nimele tellitud marihuaanat sisaldava paki kättesaamiseks vajaliku volikirja WW-le osutas Karl-Kevin Lääne teadlikult ja eesmärgipäraselt kaasabi narkootilise aine käitlemiseks, mistõttu pani kuriteo toime kavatsetult. Maakohus on Karl-Kevin Lääne süüdimõistmisel arvestanud samuti modus operandiga. Maakohus on eelnimetatud tõendamise moodust rakendanud põhjendusega, et isik tarvitas süüdistuses nimetatud perioodil kanepit ja ta on 2014 aasta Harju Maakohtu otsuse kohaselt varem kanepit edasi müünud. Kolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et maakohtu tuginemine modus operandile on vaidlustatud kriminaalasjas ebaõige põhjusel, et eelnevalt toimepandud kuriteo ja antud süüdistuses etteheidetav teo asjaolud ei lange kokku, mistõttu puudub alus kuritegude toimepanemise viisi alusel järelduseks, et kuritegude toimepanijaks on sama isik. Samuti kolleegium leiab, et kanepi tarvitamine iseenesest ei anna alust modus operandile toetuvalt süüdimõistva otsuse tegemiseks. Tõendina käsitatava Facebook Messengeri, millele teeb viite apellatsioonis ka kaitsja, sisust tulenevalt on võimalik tuvastada Karl-Kevin Lääne teadlikkust sellest, et keegi andis Henri Puhmile andmed ja nende alusel täitis viimane mingi paberi. Henri Puhm sai selle eest raha. Ta on ka kirjutanud, et ta alguses ei saanud aru, et üldse mingi saadetise teema on. Viimati mainitu annab aluse järelduseks, et mingi hetk ta siiski sai aru, et tegemist oli postisaadetise kättesaamise volikirjaga. Seda enam, et tegemist on nähtavalt plangiga, mis siis Henri Puhm talle edastas. Samuti oli talle arusaadav, et tegemist ei ole postisaadetise kättesaamise volikirjaga, mis väljendas Henri Puhmi tahteavaldust volitada tema asemel kedagi saadetist vastu võtma, vaid volikirjal kajastatud isikute andmed andis Henri Puhmile tuvastamata isik. Seega oli võimalik endale teadvustada, et tegemist pole seadusliku volikirjaga, mida ta oli aga sellele vaatamata nõus tuttavale edastama, saades aru, et ta sellekohane käitumine teeb võimalikuks ja soodustab tegelikult postisaadetise tellinud isiku poolt selle kättesaamist. Edasi on vajalik kaudse tahtluse vormis tuvastada narkootilise aine kätlemisele kaasaaitamist ehk asjaolu, et Karl-Kevin Lääne pidas võimalikuks, et edastab volikirja, mis soodustab narkootilist ainet sisaldava postisaadetise kättesaamist. Siinkohal kolleegium viitab uuesti kaitsja enda väitele, et selline kolmandate isikute nimele posti teel narkootiliste ainete tellimine on levinud käitumine ning kolleegium leiab, et nimetatud asjaolu pidas Karl-Kevin Lääne kui narkootilise ainet varem omandanud, vallanud ja edasi andnud ( vt Harju Maakohtu otsust nr 1-143825, 1 kd. t.lk.196-209) kui ka sellel ajal kanepit tarvitanud isik vähemalt võimalikuks. Asetades sellise asjaolu juba eelpool Facebook Messengeri alusel tuvastatud teadmise ja käitumise konteksti on võimalik jõuda järeldusele, et Karl-Kevin Lääne pidas võimalikuks, et osutab kaasabi suures koguses narkootilist ainet sisaldava postisaadetise kättesaamisele. Kaitsja on apellatsioonis ka viidanud Facebook Messengerist nähtuvatele Karl-Kevin Lääne emotsionaalse väljendusviisiga väidetele, et tema oli vaid nõus raha eest edastama tuttavale volikirja, kuid ta ei teadnud seotust narkootikumidega. Et ta poleks selle teemaga ennast sidunud. Samas on aga kaitsja jätnud tähelepanuta, et Karl-Kevin Lääne on ise ka arvanud, et vestluspartner seda juttu ei usu ning on korduvalt ka märkinud, et tal oli sellel hetkel, siis volikirja edasi andmise nõustumisel, kogu asjast täiesti nn suva. Selline suhtumine näitab teo toimepanemise hetkel ükskõiksust võimalikuks peetud narkootikumide käitlemisse, mis näitab aga selle heakskiitmist, sellega soostumist selle möönmist. 28 Kolleegium leiab, et Karl-Kevin Lääne poolt narkootilise aine käitlemisele kaasaaitamise koosseisulised tunnused on tõendamist leidnud ning esitatud apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning süüdistatava suhtes õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Tema poolt toimepandu on maakohtu poolt õigesti kvalifitseeritud

§ 184

lg 2 p 2- § 25 lg 2- § 22 lg 3 järgi, kuna grupis teo täideviimine pole tuvastatav. 17.6. Eeltoodud kvalifikatsioonist tulenevalt kolleegium leiab, et maakohus on ekslikult jätnud Karl-Kevin Lääne esitatud süüdistuses osaliselt õigeks mõistmata. Nimelt oli talle esitatud süüdistus

§ 184lg 2 p 1, 2- § 25 lg 2 järgi.

Riigikohtu poolt korduvalt sedastatu kohaselt peab süüdistuse mahu vähenemine väljenduma kohtuotsuse resolutiivosas ( nt otsus nr 3-1-1-118-09). Seega oleks pidanud kohtu alla antud süüdistuses esitatud grupis kuriteokatse toimepanemise tõendamatus osalise õigeksmõistmisena kajastuma ka kohtuotsuse resolutiivosas. Eeltoodud järeldust maakohtu otsuse resolutiivosast aga ei nähtu. Samas kohtukolleegium leiab, et kuigi maakohus on jätnud kohtuotsuse resolutiivosas märkimata otsuse põhiosas kajastatud süüdistuse mahu vähenemise, ei too antud juhul selline minetus endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist vaid ringkonnakohus saab eksimuse kõrvaldada, täpsustades otsust ja mõistes Karl-Kevin Lääne süüdistuses

§ 184lg 2 p 1- § 25 lg 2 järgi õigeks.

18. Henri Puhmi suhtes 2017 aastal narkootilise aine käitlemise episoodi kvalifitseerimine kaasaaitamisteona ei too antud juhul kaasa tema poolt toimepandu ümberkvalifitseerimist. Henri Puhm on 2016 aasta katse staadiumisse jäänud kuriteo toime pannud kaastäideviijana ehk grupis koos Jan Mururannaga ning eriosa sama sättes ettenähtud kuriteost osavõtmine kui kergem vorm neeldub täideviimises ega kuulu eraldi kvalifitseerimisele( vt RKKKo nr 1-1510119), mistõttu on tema poolt toimepandu kvalifitseeritav jätkuvalt

§ 184lg 2 p 1- § 25 lg 2 järgi.

19. Jan Mururannale on maakohtu poolt mõistetud karistust pole eraldi vaidlustatud. Maakohus on süüdlasele mõistnud sanktsioonis ainukese karistusliigina ettenähtud vangistuse minimaalmääras ja vabastanud ta

§ 73alusel karistuse kandmiselt täielikult.

Mõistetud karistus ning vangistuse tingimuslik kohaldamine on kooskõlas

§ 56alustega.

19.1. Henri Puhmi kaitsja on vaidlustanud mõistetud karistust osas, millega maakohus kohaldas

§ 74sätteid ja jättis mõistetud vangistuse osaliselt tingimisi kohaldamata.

On taotlenud

§ 73kohaldamist ja karistuse täielikult tingimisi kohaldamata jätmist.

Esmalt kolleegium märgib, et kaitsja poolt apellatsioonis viidatud asjaolud, et süüdistatav pani kuriteod toime 19-20 vanuses oli maakohtule teada ning nimetatu ei ole nn šokivangistust välistavaks asjaoluks.

§ 74

lg-s 2 ettenähtud tähtaja piires on ka alaealisele isikule võimalik ja seaduslik šokivangistust mõista, liiatigi siis veel karistuse mõistmise ajal üle 20 aastasele isikule. Kaitsja on õigesti ära näidanud, et šokivangistuse eesmärgiks on nimelt näidata vangistusega kaasnevate piirangute tõsidust ning saavutada sellega, et isik rohkem uusi kuritegusid ei taha toime panna. Nimelt sellel põhjusel ongi maakohus 3 kuulise reaalse vangistuse kandmise otsuse teinud, kuivõrd Henri Puhm on narkootikumidega seotud kuriteod toime pannud nii 2016 aastal, kui ka kaasaaitajana 2017 aastal, mil ta täitis ka ühe teoga kaks kuriteokoosseisu. Antud juhul tuleb arvestada asjaoluga, et 2016 aastal oli süüdistatav juba 48 tunniks kinni peetud ja seega juba tajunud vangistuses viibimisega seotud piiranguid, kuid nimetatu ei mõjutanud teda hoiduma tegudest, mis tõid kaasa uue süüdistuse esitamise narkootikumidega seotud kuriteo toimepanemises. 29 Asjaolu, et ühe kuriteo osas jõudis kolleegium järeldusele, et tegemist on täideviimise asemel osavõtuga, ei anna kolleegiumi veendumuse kohaselt alust tema suhtes

§ 73kohaldamiseks ning karistusest täielikult vabastamiseks.

Kolleegium leiab, et kuritegude toimepanemise asjaolud kui ka süüdlase suhtumine oma tegudesse ning igasuguste kergendavate asjaolude puudumine annab aluse järelduseks, et tema suhtes tuleb kohaldada lühiajalist reaalset vangistust ning seejärel vabaduses viibides on vajalik tema suhtes teostada järelevalvet ning teha temaga sotsiaaltööd, et oleks võimalik kõrvaldada faktorid, millised mõjutasid teda kuritegu toime panema. Kolleegium leiab, et Henri Puhmi karistamisel

§ 74

sätete kohaldamine ning tema vangistusest osaline tingimuslik vabastamine on kooskõlas

§ 56

ettenähtud alustega ning kohtupraktikaga ja apellatsioonis esitatu ning ringkonnakohtu järeldused ühest kuriteost osavõtmise osas, mõistetud karistuse korrigeerimist kaasa ei too. Apellatsiooni piiridest väljuvalt kolleegium juba otsuse p-s 17.4 leidis et Henri Puhm on eri süüteokooseisule vastavad teod toime pannud ühe teona ning kohaldamisele tuleb

§ 63

lg 1, mille kohaselt mõistetakse süüdlasele üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Samas kolleegium märgib, et nimetatu ei anna alust tühistada maakohtu otsust mõistetud karistusmäära osas kuivõrd maakohus on kohaldanud kergema karistuse raskeimaga kaetuks lugemise põhimõtet ning kandmisele kuuluvaks karistuseks ongi raskema seadusesätte ehk

§ 184lg-s 2 eest ettenähtud karistus.

19.

1. Karl-Kevin Lääne kaitsja ei ole süüdistatavale mõistetud karistust eraldi vaidlustanud. Esmalt kolleegium leiab, et antud otsuse p-s 17.6 kajastatud täpsustus iseenesest ei too endaga kaasa maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmist kuna maakohus on juba karistuse mõistmisel süü suuruse arvestamisel lähtunud vähendatud süüdistuse mahust ja kergemast osavõtuvormist. Küll aga kolleegium apellatsiooni väliselt leiab, et maakohus Karl-Kevin Läänele karistuse mõistmisel arvestanud ebaseaduslikult tema eelneva karistatusega, millega on maakohus tema olukorda raskendanud. Nimelt on kohus arvestanud, et Karl-Kevin Lääne on varem kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 14.05.2014 otsusega narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemise eest. Kolleegium osutab, et eelmärgitud otsusega oli Karl-Kevin lääne vabastatud tingimuslikult vangistuse kandmiselt ja temale määratud 18 kuuline katseaeg lõppes
2. november
3. Vastavalt Karistusregistriseaduse § 24 lg 1 p 6 kehtestab, et karistusandmed kustuvad kui tähtajalisest vangistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud kolm aastat. Seega mõistetud karistus kustus novembris
4. Seega enne Harju Maakohtu poolt otsuse tegemist 26 juunil
5. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt RKKKo 3-1-1-79-03 ja 3-1-1-111-12). Nimetatud keeld laieneb ka juhtudele, kui arutluse all on karistuse mõistmise eripreventiivne aspekt

§ 56lg 1 ls 2 alt 3 tähenduses.

Seega ei saa registrist kustutatud karistusandmed olla aluseks isikule mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb

§ 56lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest.

Seega on maakohus kustunud karistuse arvestamisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud, mis on toonud kaasa süüdlasele ebaõige, tema teosüüle mittevastava karistuse mõistmise ning annab ringkonnakohtule aluse mõistetud karistuse osas otsuse tühistamiseks ja uue, leebema karistuse mõistmiseks. Kolleegium leiab, et ühe kuriteokatsele kaasaaitamise teosüüle ja 30 süüdlase isikule vastavaks karistuseks on

§ 74sätete kohaldamisel tema vangistusest vabastamine.

täielik

1. Kaitsjad on taotlenud maakohtu menetluses õigusabiga seotud kaitsetasude riigi kanda jätmist seonduvalt õigeksmõistva otsuse tegemisega. 20.
2. Kolleegium Jan Mururanna ja Henri Puhmi suhtes õigeksmõistvat otsust ei tee, mistõttu menetluskulude riigi kanda jätmise taotlus rahuldamisele ei kuulu. Maakohus on õigusabiga seotud kulud seaduslikult süüdistatavatelt välja mõistnud ning selles osas kohtuotsuse tühistamise alused puuduvad. 20.
3. Karl-Kevin Lääne osas on maakohtu otsuse põhiosast tulenevalt sisuliselt tegemist osaliselt õigeksmõistva otsusega. Kohtupraktika kohaselt süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 1065). Karl-Kevin Lääne mõisteti maakohtu poolt sisuliselt õigeks süüdistuses

§ 184lg 2 p 1- § 25 lg 2 järgi ehk kuriteokatse toimepanemises isikute grupi poolt.

Seega on maakohus alusetult jätnud Karl-Kevin õigusabikulud tervikuna tema enda kanda, mistõttu tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada. Kolleegium leiab, et KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 4, § 181 lg 1 alusel tuleb Karl-Kevin Läänelt välja mõista riigituludesse kaitsjatasu summas 700.00 eurot ja kaitsjatasu summas 530.00 eurot tuleb jätta riigi kanda. Eeltoodu toob kaasa ka Karl-Kevin Läänelt väljamõistmisele kuuluva menetluskulu kogusumma ja menetluskulude 12 kuu jooksul igakuiselt tasumisele kuuluva summa muutmise. Väljamõistmisele kuuluvaks menetluskuluks kokku on 2092.00 eurot, milline kuulub tasumisele 12 kuu jooksul, vastavalt 11 kuu jooksul igakuiselt summas 175.00 eurot ja viimasel kuul 167.00 eurot.

1. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 2, 3, 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 26 juuni 2019 aasta otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse ning ka täpsustab otsust. Kaitsjate apellatsioonid jätab rahuldamata.
2. Kaitsjad on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabiga seotud kulutuste hüvitamist. 22.
3. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et Riigikohus on selgitanud, et kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29.) Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu ei hüvitata (vt RKKKo nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Samuti on kohtul võimalus hinnata kaitsja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. 22.2 Jan Mururanna RÕS alusel määratud kaitsja on taotlenud õigusabiga seotud kulude hüvitamist kogusummas 364,80 eurot. Kaitsjatasu taotluste kohaselt on kaitsja kulutanud kohtuotsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 5 tundi. Kohtuistungi osalemise ajaks on kaitsja märkinud 1 tunni ja seega kokku taotleb kaitsja õigusabiga seotud kulude hüvitamist 6 tunni ulatuses. Kaitsjatasu taotluses ära näidatud toimingud on olnud vajalikud, kuid arvestada tuleb, et tegemist ei ole mahuka maakohtu lahendiga ega ka keerulise õigusliku probleemiga. Samas 31 tuleb arvestada ka asjaolu millises osas hindas kolleegium kaitsja apellatsiooni asjakohaseks ja selles osas kolleegium märgib, et kaitsja apellatsiooni argumendid ei toonud kaasa vähimalgi määral kohtuotsuse tühistamist. Seetõttu saab lugeda KrMS § 175 lg 1 p 4 kooskõlas olevaks õigusabi osutamisega seotud tasuks, mis kuulub kaitsjale hüvitamisele koos käibemaksuga 304,80 eurot. Ringkonnakohus ei tühistanud Jan Mururanna suhtes tehtud maakohtu otsust, mistõttu jäävad KrMS § 185 lg 2 alusel apellatsioonimenetlusega seotud kulud Jan Mururanna kanda. 22.
4. Karl- Kevin Lääne RÕS korras määratud kaitsja poolt koos apellatsiooniga esitatud taotluse kohaselt on kaitsja apellatsiooni koostamiseks ette valmistunud 1 tunni, apellatsiooni koostanud 1 tunni ( 3 kd. t.lk. 3). Kohtuistungil esitas kaitsja täiendava kaitsjatasu taotluse, kus on ära näidatud apellatsiooni koostamise eest täiendavalt 1, 5 tundi. Kohtuistungiks ettevalmistumise ajakuluks 90 minutit ja osalemise ajakuluks 60 minutit. Kuna määratud kaitsja lahkus apellatsioonikohtu istungilt seotuna valitud kaitse kohalolekuga siis taotles kaitsja istungist osavõtu osas teha taotluses korrektuurid. Kolleegium arvestab õigusabiga seotud kulude suuruse otsustamisel sellega, et Karl-Kevin Lääne oli süüdi mõistetud ühe kuriteokatsele kaasaaitamises. Maakohtu otsus ei ole mahuks. Kaitsja poolt on esitatud apellatsioon 1 lehel. Seega pole selle koostamine palju aega nõudev. Tõstatatud ei ole keerulisi juriidilisi probleeme. Kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks ringkonnakohus alust ei leidnud. Eeltoodust kolleegium leiab, et apellatsiooni koostamiseks kokku saab hinnata mõistlikuks ajakuluks koos ettevalmistumisega 1,5 tundi, istungiks ettevalmistumiseks ja istungil osalemiseks kokku 60 minutit. Seega kokku kuulub kaitsjale õigusabi osutamisega seotuna hüvitamisele koos käibemaksuga 154,80 eurot. 22.3.
5. Karl-Kevin Lääne valitud kaitsja O.Nääs on esitanud ringkonnakohtule taotluse hüvitada apellatsioonimenetlusega seotud kulud summas koos käibemaksuga 3318 eurot.( 3 kd. t.lk. 57-59). Taotluses on tunnihinnaks märgitud 100 eurot ilma käibemaksuta. Kolleegium leiab, et sellist tunnihinda on võimalik aktsepteerida. Menetlustoiminguna on kaitsja ära märkinud materjalidega tutvumise ja apellatsiooni koostamise kokku 27 tundi ja 39 minutit. Kolleegium märgib, et kuna valitud kaitsja ei ole osalenud maakohtu istungil, oli vajalik kriminaalasja materjalidega tutvuda. Samas kolleegium osutab, et kuna Karl-Kevin Lääne oli seotud vaid ühe kuriteo episoodiga, siis temaga mittepuutuva materjaliga tutvumise vajadus kaitsjal puudus, mistõttu on võimalik jõuda järeldusele, et tutvumist vajav materjal pole mahukas. Esitatud apellatsioon on kuuel lehel, samas asjakohasteks hindas ringkonnakohus vaid väikese osa väidetest ning otsuse osalist tühistamist kaitsja apellatsiooni argumentatsioon kaasa ei toonud. Kolleegium leiab, et mõistliku suurusega tasuks saab lugeda koos käibemaksuga 1800.00 eurot. 22.3.
6. Karl-Kevin Lääne valitud kaitsja asenduskaitsja on taotlenud kohtuistungiks ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemise eest 456.00 euro hüvitamist. Kaitsja on tunnihinnaks märkinud 150 eurot, millel lisandub käibemaks. Kolleegium osutab, et sellist tunnitasu on kohtupraktikas aktsepteerinud väga harvadel juhtudel. Praeguse kohtuasja asjaolusid, vaid ühele kuriteokatsele kaasaaitamist ja apellatsioonimenetlust arvestades ei pea kolleegium sellises määras tunnitasu mõistlikuks ning loeb mõistlikuks tunnihinnaks valitud kaitsja poolt märgitud 100 eurot, millel lisandub käibemaks. Seega kuulub asenduskaitsja poolt 32 kohtuistungiks ettevalmistumise ja istungil osalemise eest hüvitamisele koos käibemaksuga 304, 13 eurot. 22.3.
7. Karl-Kevin Lääne suhtes tegi ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud lahendi, mistõttu KrMS § 185 lg 1 kohaselt tuleb RÕS korras määratud kaitsjatasu jätta riigi kanda ja valitud kaitsja ja asenduskaitsja tasu tuleb riigi poolt Karl-Kevin Läänele riigi poolt hüvitada 22.
8. Henri Puhmi RÕS korras määratud kaitsja on apellatsiooni koostamise 6 tunni eest taotlenud ( 3 kd. t.lk. 61-62) koos käibemaksuga 360 euro hüvitamist. Kohtuistungist osavõtu eest pole kaitsja eraldi kaitsjatasu hüvitamise taotlust esitanud. Kolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis korratakse väga suurel määral juba maakohtus esitatud kirjalikke kaitsekõneteese, mistõttu apellatsioonis nende taasesitamine pole aeganõudev tegevus. Kolleegium leiab, et mõistlikuks ajakuluks on antud juhul hinnatav 3 tundi ning seetõttu kuulub koos käibemaksuga kaitsjale hüvitamisele 180.00 eurot. Henri Puhmi osas tegi kolleegium KrMS § 337 lg 1 p 3,4 ettenähtud lahendi, seega jääb määratud kaitsjatasu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 33