← Eesti

2-19-6565/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-19-6565 Tsiviilasi A.A. ja B.B. hagi A.K. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Mõlema hageja osas 900 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
  2. oktoobri 2019 otsus Kaebuse esitajad ja kaebuse liik A.A. ja B.B. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellandid (hagejad):
  3. A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX)
  4. B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX) Apellantide lepinguline esindaja Vadim Vilde, seaduslik esindaja I.N. Vastustaja (kostja): A.K. (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Harland Paas RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Viru Maakohtu
  6. oktoobri 2019 otsus kostjalt väljamõistetud elatise suuruse ja tasumise algusaja, menetluskulude jaotuse ja hageja viivise nõude lahendamata jätmise osas. Ülejäänud osas (tagasiulatuva elatise osas, resolutsiooni p 3) jätta maakohtu otsus muutmata.
  7. Teha igakuise elatise väljamõistmise osas uus otsus, millega mõista A.K. välja alates
  8. augustist 2019 igakuine elatis B.B. kasuks 200 eurot ja A.A. kasuks 200 eurot kuni nende täisealiseks saamiseni.
  9. A.A. ja B.B. hagi viivise nõudes saata maakohtule uueks läbi vaatamiseks alates menetlusse võtmise staadiumist. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
  10. Lugeda Viru Maakohus
  11. oktoobri 2019 otsuse resolutsioon lõplikult sõnastatuks järgmiselt: 4.
  12. Rahuldada B.B. ja A.A. hagiavaldus osaliselt. 4.
  13. Mõista A.K. välja B.B. kasuks alates
  14. augustist 2019 igakuine elatis 200 eurot kuni B.B. täisealiseks saamiseni XX. 4.
  15. Mõista A.K. välja A.A. kasuks alates
  16. augustist 2019 igakuine elatis 200 eurot kuni A.A. täisealiseks saamiseni XX. 4.
  17. Väljamõistetud elatis tuleb kanda I.N. arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, selgitusega „A. ja B. elatis“. nr 4.
  18. Jätta tagasiulatuva elatise nõue läbi vaatamata.
  19. B.B. ja A.A. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
  20. Võtta asja juurde A.K. esitatud tõendina XXX palgatõend.
  21. Jätta apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  22. A.A. ja B.B. (hagejad) esitasid
  23. aprillil 2019 A.K. (kostja) vastu hagi elatise väljamõistmiseks miinimummääras. Hagejad palusid mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatise miinimummääras tagasiulatuvalt
  24. aprillist 2018 kuni hagi esitamiseni 6120 eurot ning edaspidi miinimummääras kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Hagejad palusid mõista kostjalt hagejate kasuks välja viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni. Elatise palusid hagejad tasuda I.N. (hagejate seaduslik esindaja) arvelduskontole. Menetluskulud taotlesid hagejad jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt toetab kostja hagejaid ebaregulaarselt ja väiksema summaga, kui ette nähtud. Kostja ei ole tõendanud, et tal ei olnud piisavalt sissetulekuid lastele miinimummääras 2 elatise maksmiseks. Kostja ei ole täitnud hagejate ees oma ülalpidamiskohustust alates
  25. aasta jaanuarist. Elatise summad mis kostja tasus
  26. aasta alguses tagastas laste ema kostjale, kuna oli solvunud, et kostjal tekkis pere kõrvalt suhe, millest sündis laps. Kostja maksis
  27. aastal elatist kuni aprillini. Peale seda kostja elatist ei maksnud ja
  28. aastast maksis kostja elatist vähem kui seadusega ette nähtud.
  29. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on täitnud ülalpidamiskohustust lastele elatise maksmise näol ja seda ka enne abielu lahutamist. Kostja on tasunud elatist kostja ja hagejate seadusliku esindaja kokkuleppe kohaselt ja oma võimaluste piires ca 200 eurot kuus kummalegi hagejale. Lisaks on kostja teinud ka muid kulutusi hagejatele (söök, riided). Kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps (sündinud XX). Viimane elab oma emaga alaliselt Iirimaal. Kostja on oma kolme ülalpeetavat võrdselt toetanud. Osa hagejate ülalpidamiseks makstud elatisest (jaanuar 2018 kuni märts 2018) tagastas hagejate seaduslik esindaja kostjale. Kostja ei ole tagasiulatuva nõudega nõus, kuna on täitnud ülalpidamiskohustust. Kostja esitas pangakonto väljavõtted, millest on näha alates 2017-2018 aastast makseid, mis on tehtud laste ema ja laste arveldusarvele. Kostja maksis elatist oma võimaluste piires. Põhjendatud elatis kahele lapsele on 170 eurot lapse kohta kuus. MAAKOHTU LAHEND
  30. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise alates
  31. oktoobrist 2019 170 eurot kuus mõlema lapse kohta kuni laste täisealiseks saamiseni või kuni laste vajaduste või vanema varalise seisundi muutumiseni. Tagasiulatuva elatise nõude jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Üldjuhul peab vanem andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Kuna hagejad nõuavad elatist miinimummääras, ei ole nende vajaduste eraldi tõendamine vajalik. Kostja väitel on ta aeg-ajalt lastele ostnud riideid ja toiduaineid ning maksnud elatist vastavalt oma võimalustele ca 200 eurot kuus. Lapse ema kandis laste isa poolt
  32. aastal tasutud elatise tagasi kostja arveldusarvele. Kostjal on peale hagejate veel üks ülalpeetav - poeg (sündinud XX). Kostja väitis kohtuistungil, et on igal juhul võimeline tasuma hagejate ülalpidamiseks elatist 300-350 eurot kuus, 170 eurot lapsele kuus. Kohus leidis, et kostja pakutud 170 eurot lapse kohta on piisav laste ülalpidamiseks. Tuleb arvestada, et peale hagejate on kostjal ülalpidamiskohustus veel ühe lapse ees, kes elatise väljamõistmisel hagejate nõutud ulatuses ja tagasiulatuvalt, võib osutuda kehvemasse majanduslikku seisu kui elatist saavad lapsed (hagejad). Kohus nõustus kostjaga, et kostja ei ole suuteline elatist tasuma nõutud määras. Kostja on maksnud
  33. aastal hagejatele elatist vastavalt võimalustele 200 eurot kuus lapse kohta. Kostja on tasunud elatise hagejate ja hagejate seadusliku esindaja pangakontole (tl 49-51). Töötamise registri kohaselt hetkel kostja ei tööta, kuid
  34. juulist 2019 kuni
  35. augustini 2019 on töötanud ehitustöölisena (tl 69-70). Käesoleval ajal on kostja Eesti Töötukassas töötuna arvel (tl 66). 3 Kohus on seisukohal, et 170 eurot on summa, mille iga terve, elujõus ja vastutustundlik vanem on suuteline iga oma lapse ülalpidamiseks teenima, kahjustamata enda tavapäraseid vajadusi. Samas tagab 170 euro suurune elatisemakse kuus lapse esmaste vajaduste rahuldamise. Perekonnaseaduse (PKS) § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kohtuistungil selgitas kostja, et nad elasid
  36. a aprillist kuni
  37. a jaanuari lõpuni koos ühise perena. Laste ema märkis, et
  38. aasta aprillist kuni septembrini elasid lapsevanemad koos. Pangakonto väljavõtetest nähtub, et
  39. aasta
  40. jaanuaril on lastele kantud 100 eurot ja
  41. jaanuaril 2018 300 eurot.
  42. jaanuaril 2018 on kantud 300 eurot ja
  43. märtsil 2018 900 eurot. Hagejate seaduslik esindaja on tagastanud raha selgitusega „reeturile tagasi“. Kostja poolt B. kantud sünnipäeva raha on laste ema tagastanud selgitusega „sinu uuele perele“ (tl 2425). Laste ema sellisest käitumisest saab järeldada, et laste ülalpidamiseks hagejad ei vajanud kostja poolt makstud elatist ning vanemate lahuselu tõttu laste senine elustandard ei halvenenud. Kui laste ülalpidamisvajadus on ilmne ja kostja ei osale laste ülalpidamises või ei tee seda piisavalt, jääb kohtule selgusetuks hagejate seadusliku esindaja viivitamine elatise nõude esitamisega ning tema käitumine (raha tagastamine). Olenemata sellest, kas hagejate vanemad elasid koos ühel aadressil ja kuidas oli pere majandamine korraldatud, kaasa arvatud asjaolu, et kostja väidetavalt ei osalenud laste ülalpidamises või teinud seda arvestatavas määras, aktsepteeris hagejate seaduslik esindaja seda kuni
  44. a maini. Tagantjärgi esitatud elatise nõue paneb aga kohtu hinnangul kostja ebamõistlikult raskesse olukorda, mis teeb võimatuks ka jooksva elatise maksmise (jooksvale maksele lisanduks võlg). Kohus asus seisukohale, et elatise välja mõistmine alates
  45. aprillist 2018 ei ole õiglane ja mõistlik ega põhjendatud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  46. Hagejad (apellandid) esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud oma seisukohta PKS § 102 lg 2 tähenduses elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Kostja varjab oma sissetulekuid ning elatise vähendamiseks alla miinimummäära puudub mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks ei ole see, et kostja on töötu. Maakohus jättis välja selgitamata kostja varalise seisundi ja sissetuleku. Asjaolu, et hagejate seaduslik esindaja kandis kostjale elatise tagasi
  47. a jaanuarist-märtsini, ei oma tähtsust, sest hagejad taotlevad elatise tagasiulatuvat väljamõistmist alates
  48. a aprillist. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja kolmanda lapse isadus tuvastati alles
  49. augustil
  50. Maakohus ei ole hinnanud lapse vajadusi miinimumelatisest väiksema summa väljamõistmisel. Kohus on meelevaldselt leidnud, et 170 eurot kummalegi hagejale on piisav hagejate vajaduste rahuldamiseks. Maakohus ei ole kaalunud kostja ja hagejate huve. Kostja on ise kohtuistungil kinnitanud, et on võimeline tasuma elatist 200 eurot mõlemale lapsele. Maakohtu otsusega määrati elatise suuruseks aga vähem, kui kostja tasus enne hagi esitamist.
  51. Kostja (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 4 Paljasõnaline ja alusetu on hagejate väide, et kostja varjab oma sissetulekuid. Käesoleval ajal läbib A.K. Eesti Töötukassa pakutud koolitust ja omandab elektriku kvalifikatsiooni. Koolituse raames töötab ta XXX ja saab töötasu selle alammääras. Tõele ei vasta apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei täida laste suhtes ülalpidamiskohustust. Tsiviilasjas esitatud tõenditega on üheselt tõendatud, et vastustaja on ülalpidamiskohustust pidevalt täitnud. Mingit õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, millal kostja kolmanda lapse põlvnemise seadustas. Tähtis on see, et kostja ülalpidamisel on veel kolmas laps, kelle suhtes kostja on ülalpidamiskohustust oma võimaluste piires täitnud ka enne põlvnemise registreerimist. Laste esmaste vajaduste suuruse tõendamine on hagejate kohustus. Üldteada on asjaolu, et seoses viimaste aastate töötasu alammäära kiire tõusuga, on sellega seotud elatise alamäära suurus selgelt ületanud piiri, mis on vajalik lapse esmaste vajaduste rahuldamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  52. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetlusnormi olulise rikkumise, sh tõendite ebaõige hindamise tõttu igakuise elatise suuruse ja väljamõistmise algusaja osas. Ringkonnakohus saab ise teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel selles osas uue otsuse, millega suurendab kostjalt hagejate kasuks välja mõistetavat elatisesummat ning mõistab kostjalt elatise välja alates
  53. augustist
  54. Maakohus on jätnud tähelepanuta hagejate viivise nõude, mida maakohus ei ole menetlenud, mistõttu tuleb hagejate nõue selles osas saata maakohtule uueks läbivaatamiseks alates menetlusse võtmise staadiumist. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas. Muus osas (tagasiulatuva elatise nõue) jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Hagejate apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
  55. Hagejad vaidlustavad maakohtu otsust osas, milles nende hagi jäi rahuldamata. Hagejad nõudsid elatist perekonnaseaduses sätestatud miinimummääras, tagasiulatuvat elatist ning viivist. Maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärast väiksemas summas. Perekonnaseaduses sätestatud miinimummelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks pidi maakohus tuvastama mõjuva põhjuse. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja avaldas maakohtu istungil, et ta suudab maksta elatist ca 170 eurot hageja kohta. Miinimummäärast madalama elatise väljamõistmise põhjustena tõi kostja esile, et ta on töötu ning tal on kolmas alaealine laps, keda ta peab ülal pidama. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma asjaolu, millal kostja isadus täpselt tuvastati, asja lahendamisel tähtsust. Maakohtu otsuse tegemise ajaks oli tõendatud, et kostja kolmas laps C.C. sündis XX(lk 62) ja kostjal on kohustus tema ülalpidamiseks. Seega pidi maakohus asja lahendamisel arvestama, et kostja kolmas laps ei osutuks hagejatele elatise välja mõistmisel vähem kindlustatuks. Kuivõrd puuduvad vastupidised väited, siis tuleb eeldada, et kõigi kostja laste igakuised vajadused on võrdsed.
  56. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades ka vanemate varalist seisundit. Põhjendatud on hagejate väide, et maakohtul tuli tuvastada kostja sissetulekute suurus. Maakohus tuvastas, et kostja on töötu. Kostja avaldas maakohtule, et otsib uut tööd. Kostja ei ole oma sissetulekute igakuist suurust tõendanud ega maakohus tuvastanud. 5 Maakohus on õigesti viidanud, et terve ja tööealine lapsevanem on kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka tema kõigi kolme lapse ülalpidamise. Ainuüksi kostja väide töötuse kohta, ei saa olla piisav elatise väljamõistmiseks alla miinimumi. Samas ei ole maakohus oma seisukohta, miks tuleb igakuulise elatisena välja mõista just 170 eurot kuus lapse kohta, piisavalt põhjendanud. Sisuliselt maakohus nõustus üksnes kostja väitega, et ta on võimeline selles summas elatist tasuma. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et
  57. aasta esimesel poolel tasus kostja elatist 200 eurot lapse kohta. Kostja ei ole tõendanud, sellist muutust oma sissetulekutes, mis tingiks elatise vähendamise 200-lt eurolt 170 eurole. Kuigi kostja on menetluses esitanud mitmeid tõendeid selle kohta, et ta on end töötuna arvele võtnud (lk 31, 66), on kostja töötamise registri andmetel (lk 70) vahepealsetel perioodidel erinevate tööandjate juures tööd teinud. Kostja ei ole avaldanud teenitud sissetulekute suurust. Kostja on elukutselt ehitaja (lk 62), kes on töötanud ka välisriigis. Arvestades neid asjaolusid on kostja võimeline mõistlikult tööd leidma. Apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendi kohaselt töötas kostja oktoobris 2019 XXX-s Töötukassa korraldatud koolituse kaudu ja sai põhipalka 339,49 eurot (lk 99). Kuna tegemist on koolituse ajal makstud tasuga 14 tööpäeva eest, ei saa ringkonnakohus üksnes selle tõendi alusel hinnata kostja võimet teenida sissetulekut. Samal ajal on kostja tasunud temalt maakohtu otsusega välja mõistetud elatist kokku 340 eurot.
  58. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on iseenesest õigesti järeldanud, et kuna kostjal tuleb elatist anda kokku kolmele lapsele, ei ole ta võimeline seda tegema miinimummääras. Ringkonnakohus saab asja materjalide alusel eeldada, et kostja suudab teenida Eesti Vabariigi keskmist töötasu, kuid ka sellisel juhul ei jääks kostjale enda ülalpidamiseks piisavaid vahendeid samal ajal kolmele lapsele miinimumelatist makstes.
  59. aastal oli keskmine netotöötasu ca 1098 eurot (bruto 1310 eurot) kuus ning elatise miinimummäär 250 eurot kuus. Kui kostja oleks tasunud
  60. aastal kõigile kolmele lapsele elatist miinimummääras, siis oleks kostjale jäänud enda vajaduste rahuldamiseks vaid 348 eurot kuus.
  61. a III kvartali keskmine netokuupalk oli ca 1155 eurot (bruto 1397 eurot) kuus ning elatise miinimum 270 eurot kuus. Keskmise töötasu teenimisel jäänuks kostjale peale kolmele lapsele miinimumelatise tasumist alles vaid 345 eurot kuus. Need summad ei ole kindlasti täiskasvanud inimesele äraelamiseks piisavad.
  62. aastal on miinimumelatis 292 eurot kuus. Ka Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et seaduses sätestatud miinimumelatise maksmine võib miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu olla muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematel tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (Riigikohtu
  63. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30).
  64. Maakohus märkis õigesti, et miinimummääras elatise nõudmisel ei pidanud hagejad oma vajadusi tõendama. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et laste vajaduste analüüsimisel saab aluseks võtta Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE uuringu, mille kohaselt oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 2010-
  65. aastatel 280 eurot kuus (vt ka Riigikohtu
  66. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Korrigeerides summat (280 eurot)
  67. a tarbijahinnaindeksiga, on lapse keskmiseks ülalpidamiskuluks 313,60 eurot kuus. See tähendab, et kumbki vanem peaks mõlemat last pidama üleval vähemalt 156,80 euro ulatuses, et katta laste vajadused.
  68. Arvestades eeltoodut, sh kostja eelduslikku võimet teenida riigi keskmist töötasu, peab ringkonnakohus põhjendatuks, et kostja jätkab ka pärast
  69. augustit 2019 hagejatele elatise maksmist samas suuruses nagu ta tegi seda kuni juulini 2019, st 200 eurot kuus lapse kohta. Sellisel juhul kuluks kostjal kolmele lapsele elatise maksmiseks 600 eurot kuus ja tema enda ülalpidamiseks jääks 555 eurot kuus (arvestades keskmise netopalgaga
  70. a III kv 1155 eurot 6 kuus). Arvestades, et lastele annab ülalpidamist eelduslikult kostjaga võrdväärses ulatuses laste teine vanem, samuti on üldteada oleva asjaoluna täisealise töölkäiva isiku kulutused suuremad kui alaealisel lapsel, kasutaks kostja sel juhul tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuna kostja maksis viimati hagejatele 200 euro suurust elatist juuli 2019 eest (lk 49,50), tuleb igakuine elatis 200 eurot välja mõista kostjalt alates
  71. augustist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kostja esitatud pangakonto väljavõtete kohaselt on kostja tasunud elatist
  72. a aprilli kuni detsembri kuu eest kokku summas 2530 eurot. Kohtuotsuse täitmisel tuleb juba tasutud elatise summadega arvestada.
  73. Vaidlustades maakohtu otsuse tervikuna, ei ole hagejad apellatsioonkaebuses selgelt välja toonud, millised on maakohtule etteheidetavad rikkumised hagejate nõude rahuldamata jätmisel tagasiulatuva elatise osas. Hagejad nõuavad elatist tagasiulatuvalt alates aprillist 2018 kuni hagi esitamiseni. Maakohus jättis hagejate PKS § 108 alusel esitatud nõude rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Õige on tähelepanek, et hagejate seaduslik esindaja tagastas kostja tasutud elatise
  74. a jaanuari-märtsi perioodi eest. Põhjendamatu on hagejate etteheide, et kostja pidi hagejatele jätkama elatise tasumist olukorras, kus talle kolme kuu eest tasutud elatis tagastati. Maakohtu istungil avaldas hagejate seaduslik esindaja, et pooled elasid ühise perena aprillist kuni augustini 2018 ning ringkonnakohus saab eeldada, et sel perioodil kostja täitis oma ülalpidamiskohustust vahetult. Elatise tasumine hagejatele
  75. aasta veebruarist aprillini on tõendatud pangakonto väljavõttega (lk 24-25). Ka ei täidaks tagasiulatuva elatise väljamõistmine vahetu ülalpidamise andmise eesmärki (vt ka Riigikohtu
  76. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 19).
  77. Hagejad esitasid maakohtu menetluses
  78. septembril 2019 täiendatud hagiavalduse (lk 4344), milles taotlesid uue nõudena kostjalt hagejate kasuks põhinõudelt viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude tasumiseni. Apellatsioonkaebuses paluvad hagejad hagi rahuldada täielikult, st järelikult ka viivise nõude osas. Maakohus on jätnud viivise nõude tähelepanuta, rikkudes sellega TsMS § 438 lg-t 1, kuna ei teinud otsust kõigi kohtule esitatud nõuete osas. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse viivise nõude lahendamata jätmise osas ja saadab selle maakohtule uueks läbivaatamiseks menetlusse võtmise staadiumist. Ringkonnakohus märgib, et õigusnormid näevad ette võimaluse nõuda tasumata elatiselt viivist. Ei perekonnaseadus ega ka võlaõigusseadus näe ette keeldu nõuda elatiselt viivist. Riigikohus on
  79. märtsi 2007 lahendis nr 3-2-1-3-07 selgitanud, et kohustuse täitmist reguleerib VÕS § 1 lg 1, millest tulenevalt kohaldatakse VÕS üldosas sätestatut muuhulgas ka nendele võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Kuna perekonnaseadus ülalpidamiskohustuse täitmist täpsemalt ei reguleeri, tuleb selles küsimuses Riigikohtu sõnul lähtuda VÕS regulatsioonist. Riigikohus kujundas oma seisukoha varasemalt kehtinud perekonnaseaduse kontekstis, kuid see on asjakohane ka kehtiva PKS-i kontekstis. Viivise nõude menetlusse võtmise eelselt tuleks maakohtul paluda hagejatel viivise nõuet täpsustada, arvestades seejuures hagejate põhinõude rahuldamise ulatust. 7
  80. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende endi kanda. Menetluskulude jaotuse maakohtus otsustab maakohus asja uuel läbi vaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke 8 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.