1-14-1349/180

,KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

1. veebruar 2020 Kohtuasja number 1-14-1349 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Mati Kartau ja Maarika Kuusk Kohtuasi Andrei Zertsovi (isikukood 37111010276) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine elektroonilise valve kohaldamisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. jaanuari 2020 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Andrei Zertsov, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Andrei Zertsovi määruskaebus läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
3. Harju Maakohtu
4. märtsi 2014 otsusega tunnistati Andrei Zertsov süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p 4 – § 25 lg 2 ja § 120 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 12 aastat vangistust. KarS § 65 lg-t 2 kohaldades suurendati seda karistust Harju Maakohtu
5. oktoobri 2012 otsusega A. Zertsovile mõistetud 3 kuu 27 päeva pikkuse vangistuse võrra ning tema karistuseks kohtuotsuste kogumis kujunes 12 aastat 3 kuud 27 päeva vangistust. A. Zertsovi karistusaeg algas
6. septembril 2013 ja lõpeb
7. jaanuaril
10. oktoobril 2019 saatis Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid A. Zertsovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks elektroonilise valve kohaldamisega. Vangla ega prokuratuur A. Zertsovi ennetähtaegset vabastamist ei toetanud.
11. Tartu Maakohus jättis
12. jaanuari 2020 määrusega A. Zertsovi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohus tõi positiivsena välja, et kinnipeetaval puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, ta on töötanud vangla majandustöödel, tal on vabaduses elukoht, tasumata rahalisi nõudeid ei ole ja vabanemisfondis on 147 eurot. A. Zertsovi vabastamist ei võimalda aga tema varasem elukäik, kuritegude toimepanemise asjaolud, osaliselt ka käitumine karistuse kandmise ajal ja kinnipeetava isik. A. Zertsovi on kriminaalkorras korduvalt karistatud (2 kehtivat karistust). Käesoleval ajal kannab ta liitkaristust vägivallakuritegude (s.o ähvardamise ja mõrvakatse) eest. Kinnipeetava elukäigust nähtuvalt on kohus varem juba võimaldanud tal karistust kanda vabaduses. Nimelt tunnistati ta Harju Maakohtu
13. oktoobri 2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-9839 süüdi ähvardamises. Talle mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust, mida ei pööratud KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel 18-kuulist kaitseaega seades täitmisele. Sellele vaatamata ei muutnud A. Zertsov oma käitumist. Ta pani katseajal toime vägivallakuriteod: kannatanu ähvardamise tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega ning mõrvakatse. A. Zertsovil ei õnnestunud tapmist lõpule viia, kuna kannatanu sai vastupanu osutada ja appi karjuda. Ka on A. Zertsov kandnud korduvalt karistust vanglas (sh tapmise eest). Seega on kinnipeetav suhtunud äärmiselt ükskõikselt talle mõistetud karistustesse ja ka kehtestatud õiguskorda üldiselt. Karistused ei ole temale ilmselgelt mingisugust mõju avaldanud. Taolist elukäiku arvestades puudub igasugune veendumus, et sellel korral mõistetud vangistus olnud piisavalt mõjus ja vabaduses suudab kinnipeetav hoiduda uutest samalaadsetest kuritegudest. Oluline on ka, et individuaalse täitmiskava kohaselt planeeriti A. Zertsovile järgmiste programmide läbimine: „Viha juhtimine“, „Sotsiaalsete oskuste treening“, „Õige hetk“ ja analüüsivad vestlused psühholoogiga. A. Zertsov ei ole osalenud üheski sotsiaalprogrammis (on keeldunud). Kuna vanglas pakutavad tegevused sotsiaalprogrammide näol on suunatud ennekõike uute kuritegude riskide maandamiseks, ilmestab programmides osalemisest keeldumine kinnipeetava negatiivset ja ükskõikset suhtumist nii sooritatud kuritegudesse ning tagajärgedesse kui ka õiguskorda üldiselt. See omakorda annab alust arvata, et riskid samalaadsete kuritegude toimepanemiseks vabaduses on jätkuvalt kõrged.
14. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Zertsov, kes väljendab mittenõustumist kohtu otsustusega mitte vabastada teda vangistusest ennetähtaegselt elektroonilise valve alla. Kinnipeetav märgib, et
15. aastal vabastati teda vanglast tingimisi enne tähtaega. Toona täitis ta kõik kohtu seatud tingimused ja mingeid rikkumisi ei olnud. Ta töötas, maksis makse ja tõi riigile kasu. Tema nüüdne vabastamine aitaks ta perekonda. Ta peab hoolt kandma kahe pensionärist ja invaliidist pereliikme eest. Kui ema sureb või haigestub, ei saa õde hakkama. Korterist jäädakse ilma ja tal ei oleks pärast kuhugi elama minna. Kusagil tänaval elada ei ole aga kerge. Vanglas on ta õppinud eesti keelt, töötanud majandustöödel ja distsiplinaarkaristused tal puuduvad. Sotsiaalprogrammidest keeldus ta, kuna on senini depressioonis. Vabaduses aitaks teda kriminaalhooldus. Käitumiskontrolli määramine ja kohustuste panemine on mõeldud soodustamaks kinnipeetava resotsialiseerumist eesmärgiga hoida ära uue kuriteo toimepanemine. Elama hakkaks ta aga kohe kriminaalhooldusosakonna läheduses. Samuti saaks ta end koheselt tööle vormistada abitöölisena kas Grossi poes või Maximas. Tal oleks ka võimalik matta oma ema viimase soovi kohaselt Peterburi. Ringkonnakohtu seisukoht
16. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et A. Zertsovi määruskaebus on ilmselt (ilmselgelt) põhjendamatu, ja jätab selle seetõttu KrMS § 390 lg 1 ning § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
17. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. aprilli
19. aasta määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) 2