Obsah (11)

§ 113§ 103§ 101§ 367§ 35§ 42§ 158§ 363§ 115§ 1037§ 361

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. jaanuar 2020 Tsiviilasja number 2-17-

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on öelnud kostjaga lepingu üles lepingu p-de 13.1.4 ja 13.1.7 alusel, mille kohaselt liisinguandjal on õigus leping ühepoolselt ennetähtaegselt lõpetada, teatades sellest liisinguvõtjale kirjalikult vähemalt viis kalendripäeva ette, kui liisinguvõtja jätab kahel järjestikusel maksetähtpäeval tasumata või tasub mittetäielikult lepinguga ettenähtud osamaksed; liisinguvõtja rikub muid lepinguga ettenähtud tingimusi ning ei kõrvalda rikkumisi hoolimata liisinguandja korduvast, s.o kahest või enamast meeldetuletusest. Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt kohustuse rikkumine on vabandatav (

§ 103lg-d 1 ja 2, § 104 lg 1).

Kostja on liisingulepingut rikkunud, jättes rohkem kui kahel järjestikusel maksetähtpäeval lepingujärgsed osamaksed tasumata, mistõttu oli hagejal õigus leping

§ 101lg 1 p 4 kohaselt üles öelda.

Kuni lepingu ülesütlemiseni täitmata kohustused tuleb kostjal täita vastavalt lepingule ning

§-dele 361 ja 76 ning pärast seda tekkinud kohustused vastavalt

§-le 367. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja jätnud sõiduki hagejale tagastamata. Liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. Kostja vande all antud seletusest (tl 126) nähtuvalt oli hageja liiklusregistris teinud kande, mis välistas kostjal sõiduki edasise kasutamise. Kostja jättis sõiduki vanemate elukoha juurde, kust see kostja Soomes viibimise ajal väidetavalt kadus. Paljasõnaline ja vastuolus tunnistaja K.T. ütlustega on kostja väide, et hageja kontoris olid sõiduki varuvõtmed. Asja materjalidest nähtuvalt on sõiduki kostjale üle andnud sõiduki omanik (tl 25). Tunnistaja K.T. selgitustest nähtuvalt on arvel (tl 55) märgitud sõiduki liisinguandja valdusesse võtmise tasu, sest kuna kostja ei tagastanud tähtaegselt sõidukit, oli hageja alustanud kolmanda isiku vahendusel kostjalt sõiduki valdusesse võtmise menetlust ja lepingu p 15.4 kohaselt pidi kostja hagejale hüvitama sõiduki valduse üleandmisega seotud kulutused. Kuna kostja ei ole sõidukit hagejale tagastanud, ei ole alust käesolevas asjas ka

§ 367lg 3 kohaldamiseks.

Pooled on lepingu p-s 5.2 kokku leppinud, et maksete tasumisel arvestatakse esimeses järjekorras makstuks viivis, seejärel trahvid, seejärel tähtajaks maksmata intressid, liisingu 3 osamaksed ning lepingu hooldustasu vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates varasematest võlgnevustest ning siis muud maksed. Pooltel ei ole vaidlust, et kostja on tähtaegselt tasunud esimese osamakse. Kostja lepingujärgne võlgnevus lepingu lõppemisel koosnes liisingumaksetest 373 eurot 52 senti, intressidest 253 eurot 10 senti, lepingu hooldustasust 75 eurot 47 senti ja viivistest 5 eurot 65 senti. Lepingu ülesütlemisega muutus sisenõutavaks hageja ostuhinna ja selle finantseerimise nõue (

§ 367lg 1).

Liisingulepingu järgi on kostja liisingu suuruseks 3750 eurot, millest on kostja tagastanud lepingu täitmisel 199 eurot 13 senti, tasumata on liisingumaksed 373 eurot 52 senti ja hüvitamata ostuhinna kulud on 3177 eurot 35 senti. Kostja on tasunud pärast lepingu ülesütlemist hagejale kokku 380 eurot. Hageja nõuab põhivõlgnevuse täpsustuse kohaselt kostjalt 3074 euro 2 sendi väljamõistmist, mis asja materjalidest nähtuvalt sisaldab nii kostja poolt tasumata liisingumakseid, kui liisingueseme ostuhinna hüvitamise kulusid (tl 61). Kohus ei või otsuses TsMS § 439 kohaselt ületada nõude piire, mistõttu kuulub kostjalt väljamõistmisele põhivõlgnevusena 3074 eurot 2 senti. Kohtu arvestuse kohaselt moodustavad kostja viivised 123 eurot 21 senti. Hageja nõuab haginõude täpsustuste kohaselt (tl 61) viivist kokku 121 eurot 4 senti. Kohus ei või otsuses ületada nõude piire, mistõttu mõistis maakohus kostjalt välja 121 eurot 4 senti (TsMS § 439). Hageja nõuab tasu lepingueseme tagastamata jätmise eest summas 3054 eurot 2 senti (lepingu p-de 13.7 ja 13.8 alusel). Olukorras, kus liisingulepingu eset ei ole tagastatud ja ilmselt ei ole teada selle asukohta, ei ole võimalik tõendada ja määrata lepingueseme tagastamisega viivitamise aega, võib menetluse venimisel selline nn kasutamise tasu kordades ületada liisingueseme väärtust. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohtu hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud liisinguleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel

§ 35lg 1 tähenduses.

Pooltevahelise lepingu p 13.7 teine lause ja p 13.8 teine lause võivad olla

§ 42lg 1, lg 3 p 5 kohaselt tühised.

Peale liisingueseme tagastamisega viivitamise ja kasutamise tasu on pooled liisingulepingus kokku leppinud lepinguga ettenähtud kohustuste täitmata jätmisel või mittenõuetekohasel täitmisel liisinguvõtja poolt leppetrahvi tasumises mitte vähem kui 200 eurot, samuti lepingu rikkumisega kaasnevate kulutuste hüvitamises vastavalt hageja hinnakirjale. Asjaolu, et hageja enam ei nõua leppetrahvi, ei anna liisingueseme tagastamata jätmisel õigust nõuda kostjalt tasu tõendamata liisingueseme kasutamise aja või tagastamisega viivitamise eest. Seetõttu jättis maakohus hageja nõude lepingueseme tagastamata jätmise eest tasu 3054 euro 2 sendi nõudes rahuldamata. Arvestades, et hagi rahuldatakse ligi pooles ulatuses ning enne hageja menetluskulude nimekirja esitamist ei nähtu asja materjalidest hageja lepingulise esindaja osavõttu asja menetlemisest, jättis maakohus kostja kanda pool hageja poolt tasutud riigilõivust, ülejäänud hageja menetluskulud hageja kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3193 eurot 50 senti (329 euro 66 sendi osas on kostja hageja nõude omaks võtnud). Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja vande all antud seletused, millega kostja kinnitas, et temaga võttis korduvalt ühendust end hageja esindajana esitlenud Kristjan Vaher, kes lubas sõiduki kostja valdusest ära võtta. Vahetult pärast pooltevahelise lepingu 4 lõppemist kaduski sõiduk kostja vanemate maja juurest, kuhu kostja sõiduki enda Soomes viibimise ajaks jättis. Kuivõrd menetlusosaliste vande all antud seletused sõiduki valduse osas on vastuolulised, oleks maakohus pidanud lähtuma dokumentaalsetest tõenditest. Hageja on kostjale
2. novembril 2016, st pärast lepingu lõppemist, esitanud arve nr A16110305, millelt nähtub tegevus „sõiduki liisinguandja valdusesse võtmine“ maksumusega 490 eurot. Nimetatud arvelt nähtuva informatsiooni arvestamata jätmist ei ole maakohus põhistanud. Kui tegu oleks valduse võtmiseks teostatud toimingutega, sõltumata reaalsest valduse võtmisest, pidanuks selline sõnastus nähtuma ka arvelt. Tunnistaja K.T. ütlused on ebaselged ja ebausaldusväärsed ning maakohus oleks pidanud need tähelepanuta jätma. Tunnistaja auto võtmete üleandmise juures ei viibinud, mistõttu ei saanud ta kinnitada, et hagejale teist võtmete komplekti ei jäänud. Hageja väited ning tunnistaja K.T. ütlused arve osas on vastuolulised. Hageja on
3. juuni 2017 menetlusdokumendis märkinud, et tegemist on ekslikult koostatud arvega, mis on tühistatud. Kostjale arve tühistamisest ei teatatud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 367

lg-t 3, millest tuleneb, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd hageja on sõiduki valduse saanud, mille maakohus on tõendeid hinnates jätnud ebaõigesti tuvastamata, tulnuks hageja nõuetest maha arvestada sõiduki turuväärtus. Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks sõiduki väärtusega seonduvat üldse käsitlenud.

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kui kostja väidab, et on sõiduki hagejale tagastanud, tuleb kostjal seda tõendada. Arve nr A16110305 osas on nii hageja kui ka hageja töötaja K.T. andnud selgitusi, et tegemist on teenusega sõiduki valdusse võtmise osas (st sõiduki otsimisega), millelt ei saa järeldada, et sõiduk on hagejale ka üle antud. Kuna hagi esemeks pole arvel toodud 490 euro sissenõudmine, siis ei oma tähendust arve tühistamisest kostja teavitamine või mitteteavitamine. Kuivõrd sõidukit pole hagejale tagastatud, ei ole võimalik selle väärtust kostja kohustusest maha arvata. Kostja pole ka esile toonud, mis oli sõiduki väärtus.
2. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täiendavalt 3054 eurot 2 sendi ulatuses ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus ei juhtinud kordagi poolte tähelepanu asjaolule, et hagi lahendamisel võib osutuda asjakohaseks tüüptingimuste regulatsioon. Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud, missugused asjaolud tingivad liisingulepingu p-de 13.7 ja 13.8 kohaldamata jätmise. Samuti ei selgu otsusest, kas ja mis põhjustel on viidatud punktid tühised. Asjaolu, kas kostja on liisingueset pärast liisingulepingu lõppemist kasutanud või ei, ei ole liisingulepingu p-de 13.7 ja 13.8 alusel tasu nõudmisel määrava tähtsusega, kuivõrd liisingulepingu p-de 13.7 ja 13.8 rakendamise toob kaasa liisingueseme liisinguandjale tagastamata jätmine, mille maakohus on tuvastanud. Otsusest ei selgu, kas maakohus on jätnud liisingueseme tagastamata jätmise tasu summas 3054 eurot 2 senti välja mõistmata seetõttu, et liisingulepingu p-d 13.7 ja 13.8 on tühised või seetõttu, et hageja ei ole tõendanud liisingueseme kasutamise aega. Liisingulepingu p-d 13.7 ja 13.8 pole tarbijat ebamõistlikult kahjustavad ega seetõttu tühised. Tegemist ei ole tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Oma olemuselt on liisingulepingu p-des 13.7 ja 13.8 nimetatud tasu näol tegemist

§ 158lg 1 kohase leppetrahviga.

Kui tegemist 5 on ebamõistlikult suure leppetrahviga, võib kohus seda maksmiseks kohustatud poole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni. Sellist taotlust aga kostja esitanud ei ole. Praegusel juhul ei ole leppetrahv ebamõistlikult suur. Vatsuapellatsioonkaebuse rahuldamisel tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Väär on maakohtu järeldus, et hageja lepingulise esindaja sisulist osavõttu asja menetlemisest ei nähtu. Maakohus oleks menetluskulude jaotuse määramisel saanud ja pidanud lähtuma täiendavalt TsMS § 163 lg-st

2. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna tõendamata on liisingueseme tagastamisega viivitamise aeg, ei ole võimalik kostjalt ka lepingueseme tagastamata jätmise eest tasu nõuda. Pooltevahelise liisingulepingu puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, mille p-d 13.7 ja 13.8 on tarbijat ebamõistlikult kahjustavad ning seetõttu tühised. Vaidlusalune tasu on tagastamata jätmisega seotud viivitustasu, mitte leppetrahv. Leppetrahv on sätestatud liisingulepingu p-s 15.2 ning hageja on leppetrahvi nõudest loobunud. Kui kohus peaks siiski leidma, et tegemist on leppetrahvi kokkuleppega, palub kostja vähendada leppetrahvi nõuet kuni 0 euroni. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse ning vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.
4. Apellatsioonkaebuses ega ka vastuapellatsioonkaebuses ei vaidlusta pooled maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, mille kohaselt sõlmisid hageja ja kostja
5. jaanuaril 2016 sõiduauto BMW 530 liisingulepingu (tl 18–24). Kostjale anti sõiduk üle
6. jaanuaril 2016 (tl 25). Kostja tasus hagejale lepingujärgsete maksetena
7. märtsil 2016 180 eurot 3 senti,
8. mail 2016 180 eurot 3 senti,
9. juunil 2016 200 eurot. Hageja esitas kostjale
10. septembril 2016 lepingu ennetähtaegse lõpetamise teate ja luges pooltevahelise lepingu lõpetatuks alates
11. septembrist
12. Hageja palus tagastada sõiduki tehniline pass ja võti aadressil XXXXXXXXXXX hiljemalt
13. septembriks 2016 (tl 28). Pärast lepingu ülesütlemist tasus kostja hagejale
14. oktoobril 2016 200 eurot ja
15. novembril 2016 180 eurot.
16. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatut, et kostja rikkus liisingulepingut, jättes rohkem kui kahel järjestikusel maksetähtpäeval lepingujärgsed maksed tasumata ning hagejal oli õigus leping üles öelda. Kostja on apellatsioonkaebuse kohaselt maakohtus omaks võtnud hageja nõude 329 euro 66 sendi ulatuses, jättes täpsustamata, millises menetluslikus toimingus või menetlusdokumendis on kostja omaksvõtt toimunud. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatud liisingueseme ostuhinna ja selle finantseerimisest tuleneva põhivõlgnevuse, viivise ja intressi kujunemist. Kostja ei ole esitanud ühtegi sisulist vastuväidet maakohtu poolt tuvastatud võlgnevuse kujunemisele. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et kostja ei ole liisingueset hagejale tagastanud.

§ 363

p 3 järgi on liisinguvõtja kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale

§ 363

p-s 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Liisinguvõtjal on liisingueseme 6 tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja (vt Riigikohtu

1. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-116-15, p 13). Seega ei ole põhjendatud kostja seisukoht, mille kohaselt ei saa ta tõendada negatiivset asjaolu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja ei ole tõendanud liisingueseme hagejale tagastamist. Maakohus on põhjalikult hinnanud asjas esitatud tõendeid. Maakohus ei pidanud usutavaks kostja selgitust, mille kohaselt olid hageja kontoris sõiduki varuvõtmed. Sõiduki oli kostjale üle andnud sõiduki omanik (tl 25), hageja seadusliku esindaja Gregor Milleri poolt vande all antud seletuse kohaselt (tl 126) ei ole hageja sõiduki valdust saanud. Kostja jättis sõiduki enda vanemate elukoha juurde, kust see kostja Soomes viibimise ajal väidetavalt kadus. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus õigesti hinnanud tõendina sõiduki üleandmise kohta hageja poolt kostjale saadetud
2. novembri 2016 arvet (tl 55), mille kohaselt tuleb kostjal tasuda hagejale sõiduki liisinguandja valdusse võtmise eest 490 eurot. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et hageja seadusliku esindaja ja tunnistaja K.T. ütlused on nimetatud arve osas vastuolulised. Mõlemast ütlustest nähtub, et hageja pidi pöörduma sõiduki otsimiseks vastava teenuse osutaja poole. Hageja seadusliku esindaja väitel otsimine kuhugi ei viinud ja tasustamist ei toimunud. Mõlema ütluse kohaselt on arve saadetud ekslikult ning seda nõuet menetluses esitatud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda kostjale esitatud arve, millel on märgitud tasu valduse võtmise eest, et kostja oleks liisingueseme hagejale üle andnud. Usutavad on K.T. ütlused, mille kohaselt oli kostja teadlik sellest, et sõiduki tagastamise nõuet tema vastu ei esitata. Kostja pidi ka vaidlusalusest arvelt saama aru, et arve hõlmab lisaks kuludele ka kogu lepingujärgse summa tagastamist, seega eelduslikult eseme väärtust. Muid tõendeid kostja auto tagastamise kohta hagejale menetluses esitanud ei ole.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud põhjendatult rahuldamata hageja nõude liisingueseme tagastamata jätmise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et pooltevaheline liisinguleping on sõlmitud tüüptingimustel. Ka hageja tunnistaja K.T. viitas sellele, et kostja on korduvalt hagejaga lepinguid sõlminud ja hageja lepingutingimustest teadlik (tl 127). Seega kasutab hageja samu, eelnevalt väljatöötatud lepingutingimusi. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt Riigikohtu
4. juuni 2016 otsus tsiviilasjas 3-2-1-22-16, p 18). Pooltevahelise lepingu p 13.7 teise lause kohaselt on liisinguandjal lepingu ühepoolsel lõpetamisel õigus nõuda liisingueseme ja/või dokumentatsiooni tagastamisega viivitamise korral liisinguvõtjalt tasu liisingueseme kasutamise eest 49 eurot iga viivitatud kalendripäeva eest. Lepingu p 13.8 teise lause kohaselt, on liisinguandjal õigus juhul, kui liisinguvõtja viivitab liisingueseme tagastamisega üle 2 kalendripäeva, nõuda 49 eurot iga liisingueseme tagastamisega viivitatud päeva eest vastavalt Baltasar Liisingu hinnakirjale. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ja leidnud, et nimetatud lepingupunktid on

§ 42

lg 1 ja

§ 42

lg 3 p 5 alusel tühised.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et oma olemuslikult on tegemist 7 leppetrahviga, millel on distsiplineeriv ja survefunktsioon (apellatsioonkaebuse p 4.4.1jj). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetud lepingupunktid võivad viia sisuliselt tarbija piiramatu vastutuseni liisinguandja ees olukorras, kus liisingulepingu eset ei ole võimalik liisinguandjale tagastada. Tarbijal puudub võimalus lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hüvitamisele kuuluvat summat ette näha ja oma lepinguga võetavaid riske kalkuleerida. Kui ebaproportsionaalselt suure leppetrahvi nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, siis toob see kaasa kokkuleppe tühisuse ja sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut (vt Riigikohtu 10. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13).

§ 363

p 3 järgi on liisinguvõtja kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale. Kui liisinguvõtja seda vaatamata liisinguandja nõudele ei tee, siis võib liisinguandja nõuda liisinguvõtjalt kahju hüvitamist. Seega ei pruugi pooltevahelise lepingu p-de 13.7 ja 13. 8 tühisus tähendada seda, et juhul, kui liisingulepingu ülesütlemist põhjustas kostjapoolne lepingurikkumine, ei oleks hagejal õigus täiendavalt esitada

§-st 115 tulenevat kahju hüvitamise nõuet. Hageja nõuab kostjalt tasu liisingulepingu eseme kasutamise eest. Hageja leiab vastuapellatsioonkaebuses samuti, et ta jäi ilma võimalusest liisingueset müüja või seda välja liisida. Põhimõtteliselt on hageja nõue suunatud lepingujärgsele kohustuse rikkumise tõttu tekkinud saamata jäänud tulu nõudele

§ 115

lg 1 ja § 128 lg 4 alusel või kasutuseeliste saamisele (seda sõltumata sellest, kas ta asja kasutab) AÕS § 85 lg 1 ning

§ 1037lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole hageja nõue õiguslikult põhjendatud. Pooltevaheline leping on sõlmitud nn kapitalirendi lepinguna, lepingu p 12.1 järgi toimub lepingueseme omandiõiguse üleminek liisinguvõtjale lepingu lõppemisel kõigi lepinguga ettenähtud osamaksete ja muude maksete tasumisel või osamaksete ennetähtaegsel tasumisel ja lepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel.

§ 361järgi võlgneb liisinguvõtja tasu eseme kasutamise eest.

Seega hõlmab tasumata maksete nõue üldjuhul ka kasutuseeliseid. Hageja on esitanud kostja vastu nõude kogu lepingujärgsete tasumata osamaksete, viiviste ja intresside saamiseks, seega kogukahju hüvitamise nõude täitmise (auto tagastamise) asemel (

§ 115lg 1 teine alternatiiv ja § 115 lg 2).

Seega viiks täiendav kasutuseeliste nõue hageja rikastumiseni. Liisingulepingu edasiliisimise kohta märgib ringkonnakohus, et liisingulepingust ei saa rääkida juhul, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale (st puudub liisingulepingule omane kolmnurksuhe).

1. Hageja leiab, et muuta tuleb maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebust ei rahulda. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et hageja esindaja T. Toompere on allkirjastanud kõik menetlusdokumendid. Toimiku materjalide kohaselt on T. Toompere allkirjastanud vaid
2. jaanuari 2019 teatise ja menetluskulude nimekirja,
3. veebruari 2019 hageja seisukoha ja
4. augusti 2019 taotluse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et viidatud menetlusdokumentidest hageja lepingulise esindaja sisulist osavõttu menetlusest ei nähtu, dokumendid on lakoonilised ega sisalda hinnanguid õiguslikele küsimustele, mille koostamise eest võiks olla põhjendatud kulude vastaspoolelt väljamõistmisele. Samuti õige on maakohtu seisukoht, et nõustaja kulusid ei hüvitata (TsMS § 175 lg 2 teine lause). Vastuapellatsioonkaebuses ei väida hageja, et R. Loo oleks tema lepinguline esindaja, seega ei ole tema kui nõustaja võimalikud kulud seadusest tulenevalt hüvitatavad. Hageja leiab, et maakohus oleks menetluskulude jaotamisel pidanud kohaldama TsMS § 163 lg-t 2, kuna hageja oli
5. jaanuaril 2019 nõustunud kompromissi korras summaga 4285 eurot 8 31 senti, mis on ligilähedane summa, mille ulatuses hagi rahuldati. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 3523 eurot 16 senti. Ringkonnakohus ei nõustu, et tegemist oleks niivõrd lähedase kompromissiettepanekuga, mis tingiks TsMS § 163 lg 2 kohaldamise ning menetluskulude kostja kanda jätmise. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult lähtunud praeguses olukorras menetluskulude jaotuse osas TsMS § 163 lg-st 1, jätnud kostja menetluskulud tema enda kanda ning kuivõrd hageja lepingulise esindaja sisulist osavõttu menetlusest ei nähtu, on põhjendatult jätnud hageja võimalikud õigusabikulud hageja enda kanda ning mõistnud kostjalt hageja kasuks välja poole tasutud riigilõivust.
6. Apellatsioonkaebuse ning vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuivõrd menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda, puudub vajadus nende rahaliseks kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 9