RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

§ 23

alusel esitatud taotlust on pädev lahendama maakohus ka olukorras, kus väärteomenetluse lõpetas kohtuväline menetleja, ja ringkonnakohus on pädev lahendama maakohtu sellise taotluse lahendamise määruse peale esitatud määruskaebust. Seetõttu tühistas Riigikohus ringkonnakohtu määruse ning saatis väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 4-18-4523

1. Asja teistkordsel menetlemisel rahuldas Tallinna Ringkonnakohus
2. novembri
3. a määrusega kohtuvälise menetleja kaebuse osaliselt, tühistas maakohtu määruse ja jättis M. M-i taotluse menetluskulude hüvitamiseks läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et kuna Riigikohus kohustas ringkonnakohut muu hulgas kontrollima taotluse tähtaegsust, aga ei andnud selleks täpsemaid suuniseid, siis peab VTMS §-s 23 sätestatud taotluse esitamiseks olema tähtaeg. Seda nõuab ka õigusselguse ja määratletuse põhimõte. Analoogia korras ei ole võimalik kohaldada kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) sätestatud kohustust esitada taotlus enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa. Sarnaselt ei saa tugineda ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusele (SKHS), sest see reguleerib kahju, mitte menetluskulude hüvitamise korda. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et taotlus tuleb esitada põhimenetluses, mil menetlus ei ole veel jõustunud lahendiga lõppenud. Kui lahend on jõustunud, kuulub selle täitmisega seotud küsimuste lahendamine erimenetluse alla. Praeguses asjas tähendab eeltoodu, et taotlus tuli esitada väärteomenetluse lõpetamise määruse edasikaebetähtaja jooksul ehk VTMS § 76 lg 2 kohaselt 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Kaitsja esitas taotluse aga kolm ja pool kuud pärast väärteomenetluse lõpetamise määrusest teadasaamist, seega hilinenult. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4. M. M-i kaitsja taotleb määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistamist ja Harju Maakohtu
5. veebruari
6. a määruse jõustamist või alternatiivselt asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
7. Kaebaja ei nõustu ringkonnakohtuga selles,

§-s 23 nimetatud taotlus tuleb maakohtule esitada VTMS § 76 lg 2 alusel väärteomenetluse lõpetamise määruse edasikaebetähtaja jooksul. Viimati viidatud sätte alusel saab kaebuse esitada, kui menetlusalune isik ei ole nõus kohtuvälise menetleja tegevusega väärteomenetluse lõpetamisel. Valitud kaitsja tasu hüvitamise taotluse menetlemine on Riigikohtu kinnitusel kohtu, mitte kohtuvälise menetleja pädevuses, mistõttu ei ole menetlusalusel isikul põhjust kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamiseks. Kuna seadus taotluse esitamiseks tähtaega ette ei näe, siis lähtus kaitsja SKHS § 14 lg-s 3 sätestatud 6-kuulisest tähtajast. Kui kohus hakkab VTMS § 23 alusel esitatud taotlust läbi vaatama, peab ta olema veendunud, et väärteoasja kohtuväline menetlus on lõppenud ehk väärteomenetluse lõpetamise määrus on jõustunud. See aga tähendab,

§ 76lg-s 2 märgitud tähtaeg peab olema möödunud.

1. Kohtuväline menetleja leiab, et ringkonnakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu palub jätta määruskaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Alustuseks selgitab kolleegium, et samas asjas
3. oktoobril 2019 tehtud määruses suunas Riigikohus ringkonnakohut sisuliselt hindama kohtuvälise menetleja määruskaebuses esitatud seisukohti. Kohtuväline menetleja väitis määruskaebuses aga muu hulgas sedagi, et taotlus on maakohtule esitatud hilinenult ja tuleb sel põhjusel jätta läbi vaatamata. Seetõttu märkis kolleegium, et lahendada tuleb ka küsimus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse tähtaegsusest, lisades, et taotluse tähtaegsuse korral tuleb analüüsida selle põhjendatust (vt viidatud määruse p 24). Kuigi ringkonnakohus on väärteoasja teistkordsel arutamisel asunud Riigikohtu juhiseid järgima, on kohus VTMS § 23 alusel esitatava taotluse tähtaegsuse hindamisel siiski rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt. 2

§ 23

alusel valitud kaitsja tasu hüvitamise taotluse esitamiseks väärteomenetluse seadustik tähtaega ette ei näe. Kui väärteomenetluse lõpetab kohus, juhindutakse kohtupraktikast, mille kohaselt peab kõnealune taotlus olema kohtule esitatud enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-77-16, p 18.5;
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-90-12, p 10 ning
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-1-1-22-12, p 11). Kui aga väärteomenetluse lõpetab kohtuväline menetleja, siis selliste olukordade lahendamiseks Riigikohtu praktika puudub.
7. VTMS §-s 23 märgitud taotluse lahendamisel ei saa kohaldada ka kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. Nimelt kui kriminaalmenetlus lõpetatakse kohtueelses menetluses, mida võib tinglikult võrrelda väärteomenetluses kohtuvälise menetlusega, siis KrMS § 206 lg 1 p 5 kohustab menetlejat menetluse lõpetamise määruses võtma seisukoha ka kulude hüvitamise suhtes. See tähendab, et kriminaalmenetluses on menetluse lõpetaja pädev otsustama nii menetluse lõpetamise kui ka menetluskulude hüvitamise küsimuse üle. Kui väärteomenetluse lõpetab kohtuväline menetleja, ei ole tal VTMS §-st 23 tulenevalt menetluskulude hüvitamise taotluse lahendamise pädevust.
8. Kolleegium ei jaga ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt tuleb VTMS §-s 23 märgitud taotlus esitada maakohtule VTMS § 76 lg-s 2 nimetatud tähtaja, ehk siis menetluse lõpetamise määruse vaidlustamise tähtaja jooksul. Kohtu selline käsitlusviis jätab arvestamata asjaolu, et praegusel juhul on menetluse lõpetamise ja kulude hüvitamise otsustamiseks pädevad erinevad menetlejad, mistõttu kohus ei saa VTMS § 23 alusel esitatud taotlust lahendada enne, kui pole kindel, kas ja millisel alusel on väärteomenetlus lõpetatud. Selline kindlus saabub alles menetluse lõpetamise määruse jõustumisega.
9. Ülaltoodust nähtub, et olukorraks, kus väärteomenetluse lõpetab kohtuväline menetleja, aga valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlust lahendab maakohus, ei ole seadusandja taotluse esitamise tähtaega ette näinud. Seda tähtaega ei saa tuletada ka kriminaalmenetluse sätteid kohaldades ja seda pole lahendatud ka kohtupraktikaga (vt eespool määruse p-d 10–13). Järelikult ei saa praeguses asjas menetlusalusele isikule ette heita kõnealuse taotluse esitamist kolm ja pool kuud pärast menetluse lõpetamise määruse tegemist. Eeltoodu tähendab, et M. M-i menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb lugeda tähtaegseks ning ringkonnakohus ei võinud jätta seda läbi vaatamata.
10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga aga selles,

§ 23

alusel taotletava menetluskulu hüvitamise nõude esitamise tähtaja puudumine rikub õigusselguse, nagu ka õigusrahu põhimõtet, mistõttu on tähtaja kehtestamine seadusandja poolt vajalik. Arvestades, et väärteomenetluse lõpetamise otsustust on võimalik vaidlustada 15 päeva jooksul ning üldjuhul näeb väärteomenetluse seadustik ka muudel juhtudel kaebetähtajana ette sama pika tähtaja, ei leia Riigikohus sarnaselt ringkonnakohtuga mõjuvat põhjust, miks menetluskulude hüvitamise taotluse esitamiseks peaks olema sätestatud 15 päevast pikem tähtaeg. Sealjuures tuleks aga tähtaja algust arvestada väärteomenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. Mõistetavalt on 3