KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev
- veebruar 2020 Kohtuasja number 1-11-12514 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kohtuasi Miraid Stanko (isikukood 36210256010) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)
- jaanuari 2020 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Miraid Stanko, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Triin Tumala Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
- jaanuari 2020 määrus muutmata ja Miraid Stanko määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
- Miraid Stanko kannab Tartu Vanglas talle Tartu Ringkonnakohtu
- septembri 2012 otsusega kuritegude kogumi eest mõistetud 9 aasta pikkust vangistust. Ta tunnistati süüdi karistusseadustiku (KarS) § 113 ja § 418 lg 2 p 2 järgi. M. Stanko karistusaeg algas
- juulil 2011 ja lõpeb
- juulil
- novembril 2019 saatis Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid M. Stanko tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla ega prokuratuur kinnipeetava vabastamist ei toetanud.
- Tartu Maakohus jättis
- jaanuari 2020 määrusega M. Stanko vangistusest ennetähtaegselt vabastamata. Kohus märkis, et positiivne on süüdimõistetu osalemine sotsiaalprogrammis. Negatiivne on aga, et M. Stanko hakkas küll
- aasta neljandas kvartalis käima sõltuvuskäitumist muutvas programmis „Viha juhtimine“, kuid see katkestati. Seda põhjusel, et süüdimõistetu nõudis ainuisikulist tähelepanu ega sobinud grupitöösse. Ka on iseloomustusest 1
(4)nähtuvalt M. Stankol alkoholi liigtarvitamisest välja kujunenud isiksusehäire, mis võib avalduda ärrituvus-, viha- ja agressioonipuhangutena. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt ei ole süüdimõistetu nõus alkoholist täielikult loobuma ning eelistab juua pigem õlut kui vett. See kinnitab, et M. Stanko ei tunnista alkoholiprobleemi kui ühte riskitegurit ega ole valmis selles osas muutuma. Eeltoodut arvestades, samuti esitatud dokumente analüüsides ja M. Stankod ära kuulates, ei teki seega veendumust selles, et mõistetud karistus oleks oma eesmärgi täitnud ja süüdimõistetu oleks võimeline jätkama vabaduses õiguskuulekat elu. M. Stanko avaldusest võib aru saada, et tema puhul ei oleks tulemuslik ka alkoholi tarvitamise keeld. Samas oli aga alkoholi liigtarvitamine üks peamine põhjus, mille tõttu ta raske isikuvastase kuriteo sooritas. Lisaks suhtub süüdimõistetu tulirelvade käitlemisse kui täiskasvanute mängu, mis sisaldab musta huumorit. Isiku sellist hinnangut ei saa pidada ühiskondlikult aktsepteeritavaks ning sellest võib järeldada, et tulirelvade käitlemisega seonduvad ohud ei ole siiani M. Stanko teadvusesse jõudnud. Seda vaatamata asjaolule, et süüdimõistetu taolise tegevusega seonduvalt on inimene kaotanud elu.
- Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. Stanko, taotledes lahendi tühistamist. Süüdimõistetu leiab, et vangla on püüdnud kohut mõjutada, andes tema sotsiaalprogrammides osalemise kohta negatiivset tagasisidet. Programme ei salvestata ning seega saab ametnik väita ükskõik mida. Kui tema tahtis, et „Viha juhtimise“ sotsiaalprogrammi salvestataks, siis teda lihtsalt visati programmist välja. Salvestamist tahtis ta seetõttu, et tal olid juba halvad kogemused seoses sotsiaalprogrammiga „Eluviisitreening.“ Ta juhib tähelepanu ka sellele, et vale on vangla väide, mille kohaselt oli programm „Viha juhtimine“ määratud
- aasta neljandasse kvartalisse. Tegelikult pidi see toimuma juba
- aasta kolmandas ja neljandas kvartalis, kuid siis teda sinna sotsiaalprogrammi ei kutsutud. Tänu vangla tegevusele on ta nüüdseks muutunud pisut närviliseks ja kuigi on võimalik, et ta isegi läbib programmi „Viha juhtimine“, ei tee ta seda vanglas. Tal on vangistuses jäänud olla vähe aega ning vanglal ei õnnestu tema elu rikkuda. Ta toob ka välja, et
- aastal esitas kriminaalhooldaja vanglale ettekande edastamaks see maakohtule koos ennetähtaegse vabastamise materjalidega. Selles ettekandes olid toodud tema kahe majanaabri ütlused. Üks naabritest mäletab teda kui heatahtlikku, sõbralikku ja huumorisoonega inimest. Teine on märkinud tema kohta, et talle meeldis alkoholi tarvitada, kuid alkoholijoobes olles ei muutunud ta kunagi vägivaldseks ega kurjaks. Seega, kui keegi soovib, siis võib ta olla joodik, aga ta ei ole agressiivne joodik. Ehk siis vale on kohtumääruse põhjendus, et alkoholitarbimine oli tema kuriteo peamine põhjus. Ka märgib maakohus, et ta suhtub tulirelvade käitlemisse kui mängu. Ebaselgeks jääb, millest kohus järeldas, et ta ei ole juhtunust õppust võtnud. Ringkonnakohtu seisukoht
- KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli
- a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16)
- Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole M. Stanko tingimisi enne tähtaega vabastamise üle otsustades teinud kaalutlusviga, mis võiks anda aluse kohtumääruse tühistamiseks. Samuti on esimese astme kohus oma otsustust küllaldaselt ja selgelt põhjendanud. Nõustudes vaidlustatud määruses toodud põhistustega, märgib kohtukolleegium omaltpoolt järgmist.
- Esimese astme kohus leidis õigesti, et süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise sisulised eeldused ei ole täidetud ja ta peab jätkama vanglakaristuse kandmist. Vangistusest tingimisi 2
(4)ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on süüdimõistetu edasine õiguskuulekas käitumine. Seega tuleb kinnipeetava vabanemisvõimalust kaaludes eelkõige hinnata tema uue kuriteo toimepanemise riski. Seejuures lähtutakse kohtupraktikas arusaamast, et mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult tema varasema käitumise põhjal karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema uute kuritegude toimepanemise tõenäosus (Tartu Ringkonnakohtu
- aprilli
- a määrus asjas nr 1-16-9898, p 47). Tulevaste kuritegude laadi saab eeskätt prognoosida juba toime pandud kuritegude põhjal.
- M. Stanko kannab vanglas 9 aasta pikkust vanglakaristust tapmise ja tulirelva ning laskemoona ebaseadusliku korduva käitlemise eest. Tapmise sooritas M. Stanko kannatanut rindkeresse tulistades. M. Stanko oli alkoholijoobes ja tegutses äkkviha ajel, konkreetset motiivi tal kannatanu ründamiseks ei olnud ja kasu ta kuriteost ei saanud. Arvestades süüdimõistetu sellist tegu, on kuriteod, mida ta võib vabaduses toime panna, eelduslikult väga rasked. Taolist järeldust arvestades peaks M. Stanko ennetähtaegseks vabastamiseks esinema väga suur tõenäosus, et kuriteod ei kordu.
- Ringkonnakohtu hinnangul sellist suurt tõenäosust jaatada ei saa. Kõigepealt annavad põhjuse karta süüdimõistetu kuritegeliku käitumise kordumist eelnevalt viidatud tapmisteo asjaolud. Selgub ju sooritatud kuriteost, et M. Stanko oli olulist põhjust omamata suuteline sedavõrd raskeks teoks nagu tapmine. Kindlust selles, et süüdimõistetu hoiakud on kardinaalselt muutunud, ta suhtub inimellu suurema respektiga ning suudab probleemsituatsioonides oma viha talitseda, kohtukolleegiumil ei ole. Samuti tuleb tähele panna, et M. Stanko kannab karistust ka tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tõenäoliselt ei ole süüdimõistetu relvade kasutamisega seonduvaid ohtusid endale senini teadvustanud. Nimelt on ta
- jaanuaril 2020 toimunud kohtuistungil maininud seoses kannatanu tapmisega, et inimesed teevad mänguhoos igasuguseid rumalusi. Ka on M. Stanko öelnud, et tulirelvadega mängimine on sedasorti must huumor, mida täiskasvanud teevad. Ehk siis mingitki taunivat suhtumist relvadesse M. Stanko väljendanud ei ole.
- Veel viitab süüdimõistetu kuritegude kordumise ohule see, et ta pole vanglas üles näidanud erilist motivatsiooni oma riskikäitumisega tegeleda. Esmalt tuleb välja tuua, et M. Stanko ei ole läbinud kõiki individuaalses täitmiskavas ettenähtud ja tema ohtlikkuse maandamiseks mõeldud tegevusi. Sotsiaalprogramm „Viha juhtimine“ on tal läbi tegemata. Süüdimõistetu tunnistab määruskaebuses, et kõnealusest programmist heideti ta välja. Kas väljaarvamine toimus M. Stanko enda nimetatud põhjusel (s.o soovi pärast sotsiaalprogramm salvestada) või seetõttu, et ta pidas end üleval grupitööks sobimatult (nagu mainis maakohus), erilist tähendust ei oma. Samuti on tähtsusetu, millal see programm toimuma pidi, st kas
- aasta neljandas kvartalis või
- aastal. Tähtis on see, et sotsiaalprogrammis õpetatavad oskused on M. Stankol omandamata. Arvestades, et süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt lõi M. Stanko kannatanut tingituna äkkvihast, oleksid teadmised vihakäitumise põhjustest ning viha ja ärritusega toimetulemise viisidest tema jaoks aga ilmselgelt vajalikud.
- Teiseks selgub kinnipeetava iseloomustusest, et süüdimõistetu ei ole olnud motiveeritud tegelema ka teise riskiteguriga, alkoholisõltuvusega. Nimelt leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et uue kuriteo sooritamise riski suurendab süüdimõistetu võimalik alkoholi tarvitamine. M. Stanko ise selle seisukohaga küll nõustu. Süüdimõistetu arvates ei ole alkohol tema puhul riskiteguriks, kuivõrd alkoholijoobes olles ei muutu ta agressiivseks. Taolise väite kinnituseks on M. Stanko viidanud kahe majanaabri poolt tema kohta väidetavalt öeldule. Süüdimõistetu selline kinnitus uskumisväärne ei ole. Kohtuotsuse kohaselt pani M. Stanko kannatanu tapmise toime alkoholijoobes. Lisaks on vangla koostatud kinnipeetava iseloomustuses märgitud, et süüdimõistetul on pikaajalisest alkoholi liigtarvitamisest välja 3
(4)kujunenud isiksushäire, mis võib avalduda ärrituvuse või viha- ja agressioonipuhangutena. Ehk siis nendel asjaoludel on alkoholisõltuvus hinnatav nii M. Stanko raskeima kuriteo (tapmise) mõjurina kui ka uue kuriteo toimepanemise riskitegurina.
- M. Stanko ei ole ilmutanud motivatsiooni alkoholiprobleemiga tegeleda. Kõigepealt jättis kinnipeetav alkoholi tarvitamist puudutava programmi pooleli. Hiljem ta selle programmi küll läbis, kuid ütles, et see ei anna talle midagi. Programmi läbiviija hinnangul ei pea M. Stanko alkoholi tarvitamist oma kuritegeliku käitumise põhjuseks ega pea muutumist vajalikuks. Ka ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel Tartu Maakohtus
- jaanuaril 2020 toimunud istungil ja määruskaebuses on süüdimõistetu väljendanud pigem oma soosivat suhtumist alkoholi.
- Kuigi juba eeltoodu näitab M. Stanko retsidiivsusriski tema vabastamiseks liialt suurena, peab kolleegium vajalikuks välja tuua veel, et ka vabanemisjärgsed elutingimused ei ole süüdimõistetu seaduskuulekalt jätkamiseks eriti soodsad. Nimelt on M. Stankol küll elukoht, kuid töökohta tal pole ning kinnipeetava iseloomustusest ei selgu lähedaste soovi ja valmisolekut M. Stankod toetada. Ainuüksi kriminaalhooldaja tugi aga piisav ei oleks.
- Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
- jaanuari 2020 määruse muutmata ning M. Stanko määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Erkki Hirsnik /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Aarne Sarjas 4
(4)