2-18-17707/21

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 7. veebruar 2020, Tallinn, kohtu kantselei kaudu Tsiviilasja number 2-18-17707 Tsiviilasi Magar FP OÜ hagi XX vastu lepingu tagasitäitmiseks Vaidlustatud otsus Harju Maakohtu 29. augusti 2019 otsus Kaebuse esitaja ja liik Magar FP OÜ apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind 9969,18 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (apellant): Magar FP OÜ (registrikood 10311959), lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jüri Asari Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON 1. Jätta rahuldamata kostja 20. jaanuari 2020 taotlus täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks.

2.Harju Maakohtu 29. augusti 2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta ja täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktidele 10 ja 11 koos nende alapunktidega.

3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD 1. Magar FP OÜ (hageja) esitas 22. novembril 2018 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu lepingu tagasitäitmise nõudes.

1.1. Hageja palus mõista kostjalt välja:

(1)tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel kostjale üleantud hambakroonide ja sildade väärtuse hüvitamiseks 4502 eurot;

(2)nõude (1) esemeks olevate kroonide ja sildade kasutuseelis 2701,44 eurot;

(3)nõuete (1) ja (2) summadelt viivise järgmiselt: a. nõude (1) summalt arvutatud sissenõutavaks muutunud viivis 2189,46 eurot ja alates hagi esitamisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, b. nõude (2) summalt alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Lisaks esitas hageja eraldi nõudepunktina järgmise taotluse:

(4)hagi rahuldamisel tasaarvestada hageja rahaline nõue tsiviilasjas nr 2-13-16075 (edaspidi: varasem tsiviilasi) rahuldatud kostja nõudega summas 8886,21 eurot.

1.2. Hagiavalduses sisaldus hagi tagamise taotlus, mille maakohus jättis 26. novembri 2018 määrusega rahuldamata.

1.3. Maakohus võttis 8. jaanuari 2019 määrusega menetlusse nõuded (1)–(3) ja keeldus menetlemast nõuet (4). Hageja viidatud määrust ei vaidlustanud.

1.4. Hageja peamised väited on järgmised: - - - varasemas tsiviilasjas muutis ringkonnakohus 15. juuni 2018 otsusega maakohtu 20. novembri 2017 otsust (edaspidi koos: varasemad otsused), rahuldas kostja hagi mh hageja kui hambaraviteenuse osutaja vastu osaliselt ning mõistis kostja kasuks hagejalt solidaarselt raviarstiga välja mittevaralise kahju hüvitise 500 eurot ja varalise kahju hüvitise 8386,21 eurot – kokku 8886,21 eurot; varasemate otsustega väljamõistetud summade osas on algatatud täitemenetlused; varasemad otsused põhinesid asjaoludel, et aastatel 2011–2012 osutati hageja juures kostjale hambaravi- ja proteesimise teenust, mille kvaliteediga kostja polnud rahul, mistõttu nõudis 6958 euro tagastamist ja kahju hüvitamist;

14.juulil 2012 paigaldati hageja juures kostjale alalised proteesid vastavalt 30. mai 2011 hinnapakkumisele kokku väärtuses 4502 eurot;

21.novembril 2012 pöördus kostja kaebusega hageja töö osas teise kliiniku ja arsti poole, mille tõttu loeb hageja nimetatud kuupäevast pooltevahelise lepingu lõpetatuks;

28.mail 2015 esitasid hageja ja raviarst varasema tsiviilasja menetluse raames, aga kohtuväliselt kostjale nõude tagastada 14. juulil 2012 paigaldatud proteesid. Kostja proteese ei tagastanud. Pärast ringkonnakohtu varasemat otsust pidasid pooled läbirääkimisi, kuid kokkuleppele ei jõutud, sest kostja ei nõustunud proteese tagastama.

Hageja järeldab kostja keeldumisest, et tal on õigus nõuda lepingu ülesütlemise tõttu VÕS § 195 lg 5 ning § 189 lg-te 1–3 alusel proteeside väärtuse hüvitamist;

2 (5) - kostja kasutas alates 22. novembrist 2012 proteese, mis tulnuks hagejale tagastada.

Seetõttu on hagejal õigus nõuda eelviidatud alustel kasutuseelise hüvitamist, mille väärtus on proteeside 10-aastasest kasutusajast lähtudes 37,52 eurot kuus (≈ 4502 :

120). Hageja nõuab kasutuseelist 2012. aasta detsembrist kuni hagi esitamise kuuni ehk 2018. aasta novembrini, st 72 kuu eest 2701,44 eurot (= 37,52 × 72).

1.5. Hageja leidis, et ta esitas nõude seadusest tuleneval alusel, st selle aegumistähtaja määrab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 ja nõue ei ole aegunud. Kui pidada nõuet lepinguliseks, siis TsÜS § 146 lg 4 järgi on aegumistähtaeg samuti 10 aastat, sest kostja rikkus proteeside tagastamise kohustust tahtlikult.

2.Kostja vaidles hagile vastu. Ta esitas mh aegumise vastuväite ja taotles vaheotsuse tegemist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 alusel. Hagi on esitatud lepingulisel alusel ja TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise eeldused pole täidetud.

MAAKOHTU OTSUS 3. Maakohus rahuldas vaheotsuse tegemise taotluse ja tegi 29. augustil 2019 otsuse (vaidlustatud otsus) lõppotsusena, millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja kohus otsustas määrata need kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna, et poolte vahel oli sõlmitud leping, mis tuleb õiguslikult kvalifitseerida tervishoiuteenuse osutamise lepinguks VÕS § 758 lg 1 tähenduses.

Lepingu täitmisel paigaldati kostjale 14. juulil 2012 hageja juures proteesid maksumusega 4502 eurot. Leping lõppes 21. novembril 2012, kui kostja pöördus teise hambakliinikusse.

3.2. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda kohustuse täitmisest. TsMS § 449 lg 3 võimaldab teha aegumise kohta vaheotsuse. Kui nõue on aegunud, teeb kohus lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.

3.3. Hageja ei esitanud seadusest tulenevat nõuet, vaid tehingulise nõude, millele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg. Seda kinnitab Riigikohtu seisukoht 12. novembri 2008 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08 p-s 11 (vt kuues lõik).

3.4. TsÜS § 146 lg 4 järgi on aegumistähtaeg 10 aastat, kui kohustust rikuti tahtlikult. VÕS § 104 lg 5 kohaselt seisneb tahtlus õigusvastase tagajärje soovimises võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Hageja väitel ei ole kostja proteese tagastanud vaatamata nõuete esitamisele. Viitega Riigikohtu 16. septembri 2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 p-le 11 leidis kohus, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mis võimaldaks hinnata kostja tegevusetust tahtliku õigusvastase tagajärje soovimise või heade kommete vastase käitumisena.

3.5. Hageja esitatud asjaoludel muutus nõue sissenõutavaks 22. novembri 2012, mil aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 147 lg 1 järgi kulgema. Tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 lõppes see 22. novembril 2015. Hageja esitas hagi 22. novembril 2018, mistõttu on nõue aegunud.

POOLTE SEISUKOHAD 4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule sisuliseks lahendamiseks. Hageja leiab jätkuvalt, et nõue ei ole aegunud, sest see esitati seadusest tuleneval alusel või teise võimalusena rikkus kostja oma kohustust tahtlikult.

Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele avaldas ta, et nõude sissenõutavaks muutumise mõistlik aeg kulges alates 2014. aasta lõpust kuni 3. oktoobrini 2018, mil jõustusid varasemad otsused.

5.Kostja vaidleb kaebusele vastu. Mõistlik aeg eeltoodud tähenduses on kolm kuud. Kostja esitas koos 20. jaanuari 2020 seisukohaga dokumentaalse tõendina kirja, millest ilmneb, et proteese ei säilitatud ja kostjale ei tagastatud, sest need tuli suust eemaldamisel pooleks saagida.

3 (5) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga osaliselt muuta ja täiendada selle põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7.Esmalt lahendab ringkonnakohus kostja 20. jaanuari 2020 taotluse täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. TsMS § 238 lg 1 esimese lause kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Aegumise vastuväite lahendamisel ei oma tähtsust, kas proteesid oleks võimalik hagejale tagastada, mistõttu jääb kostja taotlus rahuldamata.

8.Poolte seisukohtade ja TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda poolte vahel tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimisest, selle täimise käigus proteeside paigaldamisest 14. juulil 2012 ja lepingu lõppemisest 22. novembril 2012.

9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega aegumise õiguslikust tähendusest ning ka seisukohtadega, et hageja esitas tehingulise nõude, mille aegumistähtaeg määratakse TsÜS § 146 lg 1 järgi ja kohustuse tahtlikule rikkumisele TsÜS § 146 lg 4 tähenduses viitavaid asjaolusid pole hageja esile toonud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ega korda neid.

10.Maakohtu otsust tuleb täiendada nõuete (1)–(3) õigusliku kvalifitseerimise osas, mis aga ei muuda lõppjäreldust nende aegumise kohta.

10.1. Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe ning vastavalt nõude kvalifikatsioonile määrata aegumise algus ja aegumistähtaeg (vt nt Riigikohtu 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918, p 10 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika).

10.2. Hageja väitel lõppes tervishoiuteenuse osutamise leping 22. novembril 2012 ülesütlemisega ning ta nõuab nõudega (1) lepingu alusel kostjale üleantu väärtuse hüvitamist ja nõudega (2) üleantu kasutamisest saadud eelise hüvitamist. Nende nõuete õiguslik alus on kas VÕS § 195 lg 5 (kui hageja nõuab ette üleantu tagastamist) või § 196 lg 4 (kui hagejal puudub juba täidetud kohustuse vastu huvi). Mõlemal juhul kohaldatakse lepingu alusel üleantu tagastamisele VÕS § 189–191 sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt on nõudega hõlmatud nii üleantu tagastamine (või selle väärtuse hüvitamine lg 2 juhtudel) kui ka sellest saadud viljade ja muu kasu väljaandmine. Seega on sõltumata hageja arusaamast tagasitäitmise alusest (ette üleantu või huvi puudumine) tegemist nõudega, mille õiguslik aluse moodustavad VÕS § 189 lg-d 1–3.

10.3. Viivise nõude (3) õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1. Viivise maksmise kohustus on olemuselt kõrvalkohustus. TsÜS § 144 sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Järelikult oleneb nõude (3) aegumine eelkõige sellest, kas nõuded (1) ja (2) on aegunud.

11.Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Õiguskirjanduses on leitud, et tehingulise nõudena aeguvad eespool p-s 10.2 toodud alusel tagastamis- ja hüvitusnõuded TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 alusel kolme aasta jooksul alates sissenõutavaks muutumisest (V. Kõve, VÕS komm 2016, I osa, § 189, p 10).

Ringkonnakohus on samal seisukohal. VÕS § 3 loetleb võlasuhte tekkimise alused, milleks p 1 järgi on mh lepingud, st mitmepoolsed tehingud (TsÜS § 67 lg 2 neljas lause). Olenemata sellest, kas tehingulise võlasuhte pool esitab nõude lepingu täitmiseks, täitmise asendamiseks või ka täidetud kohustuse tagasitäitmiseks, on tegemist tehingulise nõudega, mis lähtub VÕS § 3 p-s 1 nimetatud liiki võlasuhtest. Seega liigitas maakohus hageja nõuded õigesti tehingulisteks ja vastavalt tuleb hinnata ka nõuete aegumist.

4 (5) 11.2. Riigikohus on märkinud, et taganemisest tulenevad nõuded muutuvad sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast taganemist (12. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus leiab, et sama põhimõte rakendub lepingu ülesütlemise või muul alusel (sh VÕS § 772 lg 1 p-de 2 või 3 järgi) lõppemise korral. Järelikult tuleb aegumistähtaja alguse määramisel esmalt selgitada välja, millise mõistliku aja möödumisel pärast lepingu ülesütlemist vms alusel lõppemist muutus hageja nõue sissenõutavaks.

11.3. Hageja väitel kulges käesoleval juhul mõistlik aeg alates 2014. aasta lõpust kuni 3. oktoobrini 2018, mil jõustusid varasemad otsused. Ringkonnakohus selle arusaamaga ei nõustu. Hageja esile toodud asjaoludel oli talle alates 21. novembrist 2012 teada kostja pöördumine teise tervishoiuteenuse osutaja poole ja sellest kuupäevast alates luges hageja poolte lepingu lõppenuks. Vaidlust ei ole selles, et juba enne seda kuupäeva pöördus kostja pretensioonidega hageja poole. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mis viitaks takistustele tema ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel üleantu tagasinõude esitamiseks. Neil kaalutlustel tuleb lugeda mõistlikuks ajaks eelmises p-s 11.2 märgitud tähenduses kolm kuud alates lepingu lõppemisest. Niisiis muutus hageja nõue sissenõutavaks 22. veebruaril 2013 ja aegus 22. veebruari 2016 möödumisega. Nende kuupäevade osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta.

11.4. Tehingulise nõude puhul võib kohalduda ka TsÜS § 146 lg 4. Maakohus leidis õigesti, et kohustuse tahtliku rikkumisega selle sätte tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Seega ei ole ainuüksi kohustuse väidetav rikkumine (praegusel juhul proteeside tagastamata jätmine) piisav TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks (vrd Riigikohtu 22. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 21 neljas lõik). Hageja ei märkinud ka apellatsioonkaebuses asjaolusid, mille alusel oleks võimalik pidada kostja tegevust või tegevusetust heade kommetega vastuolus olevaks.

Sellisteks asjaoludeks ei ole kostja varasem rahulolematus eelmise hambaravi kvaliteediga ega hagejale makstud tasu tagasinõudmine ilma proteese tagastamata.

12.Ringkonnakohus märgib, et maakohus eiras TsMS § 442 lg 2 p 5¹, mille kohaselt tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh tsiviilasja hind. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada kajastades hinna käesolevas otsuses. Hageja märkis hagiavalduse p-s 39 hagi hinna 9969,18 eurot, mille arvutuskäiku maakohus ega kostja kahtluse alla ei seadnud ja millega nõustub ka ringkonnakohus.

Samuti puudub vaidlustatud otsuse sissejuhatuses TsMS § 442 lg 2 p 9 kohane viide viimase kohtuistungi ajale või asja lahendamisele kirjalikus menetluses ning resolutsioonist TsMS § 352 lg 1 esimese lause järgne otsustus 5. novembriks 2019 määratud istungi aja tühistamise kohta. Need puudused ei muuda otsust ebaõigeks. Tsiviilasja toimikust nähtub piisava selgusega, et kohus vaatas vaidluse aegumise vastuväite osas läbi 18. juuni 2019 istungil ja lõppotsuse tegemisest oli pooltele arusaadav, et 5. novembril 2019 istungit ei toimu.

13.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5 (5)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.