3-18-1024/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2019, Tallinn Haldusasja number 3-18-1024 Haldusasi OÜ Molter Agro kaebus Keskkonnaministeeriumi 18. mai 2018. a käskkirja nr 1-2/18/384 osaliseks tühistamiseks ning Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks sõlmida leping Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17. aprilli 2019. a otsus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja OÜ Molter Agro, esindaja vandeadvokaat Raul Talts Vastustaja Keskkonnaministeerium, esindaja Toomas Kutti Kolmas isik XX, esindajad vandeadvokaat Ramil Pärdi ja advokaat Sandor Elias Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Molter Agro apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1.

Jätta OÜ Molter Agro apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tallinna Halduskohtu 17. aprilli 2019. a otsuse asjas nr 3-18-1024 põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Jätta OÜ Molter Agro menetluskulud tema enda kanda. Mõista OÜ-lt Molter Agro XX kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 1095 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. oktoobril 2019 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-18-1024 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Maavalitsuse ja YY vahel sõlmiti 2. veebruaril 2015 maa ajutiseks kasutamiseks andmise leping (kasutusleping), millega anti YY kasutusse maareformi seaduse § 31 lg-s 2 nimetatud jätkuvalt riigi omandis olev maa asukohaga Tartu vallas Väägvere külas pindalaga 2,94 ha. Leping kehtis kuni 31. detsembrini 2017 (tl 43).

2.YY suri 14. juunil 2017 ning 9. augusti 2017. a notariaalse pärimistunnistuse järgi on tema vara pärijateks ½ suuruses mõttelises osas BB ja ½ suuruses mõttelises osas XX (tl 45).

3.Maa-amet korraldas Keskkonnaministeeriumi (KeM) 20. märtsi 2018. a käskkirja nr 12/18/187 alusel Märdipõllu kinnisasja avaliku kirjaliku enampakkumise. Pakkumisel osalesid OÜ Molter Agro ja XX. Kõrgema pakkumuse tegi OÜ Molter Agro (tl-d 40–41).

4.XX esitas 30. aprillil 2018 Maa-ametile taotluse Märdipõllu kinnisasja enampakkumisel omandamiseks riigivaraseaduse (RVS) § 66 lg 7 ja § 105 lg 2 alusel (tl 42).

5.KeM-i 18. mai 2018. a käskkirjaga nr 1-2/18/384 kinnitati Märdipõllu kinnisasja avaliku kirjaliku enampakkumise tulemused, mille järgi esitas kõrgeima pakkumuse OÜ Molter Agro (12800 eurot) ning XX pakkumus oli 10870 eurot (p 1). Sama otsuse p-ga 2 loeti kinnisasja enampakkumisel kujunenud hinnaga omandamiseks õigustatud isikuks võõrandatavat kinnisasja maa ajutise kasutamise lepingu alusel kasutanud XX (p 2) ning otsustati sõlmida enampakkumisel võõrandatud kinnisasja omandamiseks õigustatud isikuga müügileping ja asjaõigusleping 6 nädala jooksul otsuse andmisest (p 3).

Käskkirjas märgiti kokkuvõtlikult järgmist:

1)XX soovib osta Märdipõllu kinnisasja ostueesõiguse korras RVS § 66 lg 7 ja § 105 lg 2 alusel. XX on YY pärija;

2)Märdipõllu kinnistu sisaldab haritava maa kõlvikut ning seda ei ole RVS-i alusel kasutamiseks antud;

3)Tartu Maavalitsus ja YY sõlmisid 2. veebruaril 2015 lepingu, millega anti Märdipõllu kinnisasi kogu ulatuses YY kasutusse;

4)põllumajanduslik maakasutusleping ei ole oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga ja sellise kasutuslepingu üleminek ühelt isikult teisele ei ole seadusega välistatud.

Lepingust tulenevad õigused ja kohustused läksid YY-lt üle tema pärijale XX-le;

5)Märdipõllu kinnisasja enampakkumise tulemused tuleb kinnitada XX kasuks, kuna tema kasutas maad 2. veeburaril 2015 sõlmitud lepingu alusel.

6.OÜ Molter Agro taotleb kaebuses KeM-i 18. mai 2018. a käskkirja nr 1-2/18/384 tühistamist ning KeM-i kohustamist lepingut sõlmima. Kaebaja märgib kokkuvõtlikult järgmist:

1)pärijad ei osalenud enampakkumisel ühiselt. XX on YY vara pärija ½ suuruses mõttelises osas. Pärandvara ei ole jagatud. KeM-le ei esitatud kaaspärijate kokkulepet eelisostuõiguse realiseerimiseks ühe pärija poolt. Üks pärija ei saa käsutada teise pärija eelisostuõigust, kuna 2(8) 3-18-1024 pärandvara kuulus mõlemale pärijale (pärimisseadus (PärS) § 147). Kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvat eset või mõttelist osa (PärS § 148 lg 1; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-104-15, p 9). Eelisostuõigust saavad kasutada õigustatud pakkujad ühiselt (RVS § 66 lg 11);

2)enampakkumise läbiviimise komisjoni protokollist nähtub, et enampakkumisel osales XX.

Protokollist ei nähtu, et enampakkumisel oleks osalenud YY pärijad ühiselt. Seetõttu ei saa XX eelisostuõigust kasutada. Käsutuskeelu rikkumine toob kaasa tehingu kehtetuse;

3)kaaspärijatel puudus kokkulepe pärandvara jagamiseks enne kohtumenetluse algust;

4)RVS § 66 lg-s 7 sätestatud eelisostuõiguse teostamise eelduseks on, et kinnisasja oleks kasutatud kasutuslepingu alusel. Kolmas isik väitis, et ta asus kinnistut kasutama alles pärast YY surma. Samuti märkis ta, et BB ei ole kinnistut kasutanud;

5)kui tegemist peaks olema ostueesõigusega, ei oleks see üleantav, kuna see on isikliku iseloomuga õigus (võlaõigusseadus (VÕS) § 253 lg 1). Ka RVS § 66 lg 7 viitab sellele, et tegemist on isikuga seotud õigusega;

6)vastustaja ei kontrollinud enne vaidlustatud käskkirja andmist eelisostuõiguse teostamise eeldusi. Vastustaja oleks pidanud jätma kolmanda isiku avalduse läbi vaatamata.

7.KeM taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel:

1)vaidlust pole selle üle, et enampakkumisel osales üks kaaspärija. Kaaspärijad sõlmisid suulise kokkuleppe eelisõiguse teostamiseks: 31. märtsil 2018 esitab pakkumuse ja 30. aprillil 2018 esitab avalduse XX. XX ja BB kinnitasid kokkuleppe olemasolu (vt 19. juuni 2018. a kinnitus). BB suhtles Maa-ametiga enne enampakkumise läbiviimist ja tundis huvi, kas ja kuidas tema ema saaks eelisõigust kasutada;

2)kaaspärijad ei pidanud enampakkumisel osalema ja eelisõigust teostama ühiselt. Kaaspärijad sõlmisid kokkuleppe eelisõiguse teostamise kohta. Kokkuleppe kohaselt XX teostab eelisõigust ja omandab kinnistu. Kokkulepe ei pea olema kirjalik ega notariaalselt tõestatud, piisab ka suulisest kokkuleppest. Pärandvara jagati enne enampakkumise läbiviimist;

3)kaebaja viide RVS §-le 661 pole asjakohane, kuna pakkumust ei tehtud ühiselt;

4)XX ei esindanud BB, kuna nad ei esitanud ühist pakkumist;

5)RVS § 66 lg-s 2 ja § 105 lg-s 2 sätestatud eelisõigus on päritav. Eelisõiguse eesmärgiks on anda põllumajandustootjale, kes on maad õiguslikul alusel kasutanud, võimalus see omandada ostueesõiguse korras. Regulatsiooni mõtteks on anda maa põllumajandustootjale. Kui maa ajutine kasutaja sureb ja tema pärija soovib tegeleda põllumajandustootmisega, peab ka pärijal olema õigus lepingust tulenevaid õigusi, sh eelisõigust teostada. Sellega võimaldatakse tagada järjepidev põllumajandustootmine. Leping kehtis kuni 31. detsembrini 2017 ja YY suri 14. juunil 2017. Leping ei lõppenud maa ajutise kasutaja surmaga (VÕS §186 p 7; PärS § 130 lg

1). Põllumajanduslik maakasutusleping ei ole oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga;

6)kuna pärast YY surma kasutas maad lepingu alusel XX, on tema maa viimane kasutaja.

Tähtsust ei oma see, kas XX kasutas maad YY eluajal;

7)RVS § 66 lg-s 7 ja § 105 lg-s 2 sätestatud eelisõigus ei ole tähtajatu ostueesõigus. Eelisõigus tekib kinnistu avalikul enampakkumisel, isik pidi maad lepngu alusel kasutama ja osalema enampakkumisel ning vajadusel esitama taotluse kinnisasja omandamiseks. Seda õigust ei saa kasutada tähtajatult.

8.Kolmas isik taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel:

1)eelisõiguse kasutamise tingimused olid täidetud. YY kasutas viimasena kinnistut maa ajutise kasutamise lepingu alusel, pärand avanes 16. aprillil 2017, pärijateks olid XX ja BB, XX esitas eelisõiguse avalduse tähtaegselt ning XX teostas eelisõigust kokkuleppel teise kaaspärijaga;

3(8) 3-18-1024

2)eelisõigus oli kolmanda ja teise kaaspärija vahel jagatud. Pärandvara võib osaliselt kokkuleppe alusel jagada (PärS § 152 lg 4 ja § 154). Eelisõiguse kasutamine ei ole käsutustehing ega käsutus PärS § 148 lg 1 mõttes, mis keelaks iseseisvalt pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa käsutada;

3)PärS § 148 lg 1 eesmärgiks on kaitsta kaaspärijat teise kaaspärija eest, mitte kaebajat;

4)kaaspärjijad ei pidanud eelisostuõigust ühiselt teostama. Kolmas isik teostas eelisostuõigust kokkuleppe alusel ja kooskõlas PärS § 148 lg-ga 1 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 74 lg-ga 1.

Kokkuleppe osas kehtib vormivabadus. Kolmas isik kasutas eelisostuõigust teise kaaspärjija nõusolekul. Kuna tegemist on kaasomandiga, mitte ühisomandiga, ei pidanud nad ostueesõigust teostama ühiselt. Ostueesõiguse kasutamine ei ole käsutustehing. Tegemist pole asjaõigusliku ostueesõigusega, vaid seadusest tuleneva võlaõigusliku ostueesõigusega. Seda ei kanta kinnistusraamatusse;

5)kui tegemist oleks käsutustehinguga, ei oleks tehing tühine. Teine kaaspärija oli ostueesõiguse kasutamise eelnevalt heaks kiitnud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 114 lg-d 1 ja 2);

6)RVS § 66 lg-s 7 sätestatud eelisostuõigus on päritav. Põllumajanduslik kasutusleping on päritav ja üleantav.

9.Tallinna Halduskohus jättis 17. aprilli 2019. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus põhjendas oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt:

1)maa kasutamise leping oli kehtiv kuni 31. detsembrini 2017. YY suri 14. juunil 2017 ehk lepingu kehtivuse ajal. 9. augusti 2017. a pärimistunnistuse kohaselt läks BB vara ½ mõttelises osas üle BB-le ja ½ mõttelises osas XX-le. Maa kasutamise leping läks üle pärijatele (PärS § 1 lg 1, § 2; TsÜS § 66);

2)RVS § 66 lg 7 ja § 105 lg 2 ei eelda maa faktilist kasutamist. Kui isik ei täida lepingut, on alus lõpetada leping. Lepingu puudumine välistab eelisostuõiguse kasutamise. Kui leping kehtib, on eelisostuõiguse teostamise eelduseks kasutuslepingust tulenev kasutusõigus. Kuna lepingust tulenev kasutusõigus on päritav, ei ole vaja analüüsida eelisostuõiguse pärimise küsimust;

3)maa kasutusõiguse kaasomanikud võivad eelisostuõigust kasutada nii ühiselt kui ka igaüks eraldi (RVS § 66 lg 7 ja § 105 lg 2). Olukord, kus on mitu õigustatud isikut, tuleb lahendada nt liisu heitmise teel;

4)kui eelisostuõigust teostatakse ühiselt, kohaldub RVS § 66 lg 11;

5)YY kaaspärijad ei soovinud kinnistut ühiselt omandada. XX-l on õigus RVS § 66 lg 7 ja § 105 lg 2 alusel teostada eelisostuõigust ainuisikuliselt. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas BB ja XX olid eelisostuõiguse kasutamises kokku leppinud;

6)XX kasutas pärast YY surma vaidlusalust maad. Viidatud asjaolu kinnitavad XX kinnitus, kohtuistungil antud vastustaja selgitus, BB suuline kinnitus, äriregistri kanne (Porkna talu);

7)kui eelisostuõigust peaksid isikud ühiselt teostama, ei muudaks see asja tulemust. Kohtul puudub alus kahelda kolmanda isiku selgitustes, BB ja XX leppisid kokku pärandvara jagamises (tl-d 57 ja 59). Vastustaja esindaja kinnitas, et BB kinnitas enampakkumise menetluses pärandvara jagamist;

8)asjaolu, et vastustajal puudus käskkirja andmise hetkel kokkulepe, ei muuda asja tulemust.

Kui kohus peaks käskkirja tühistama, tuleks vastustajal sama sisuga käskkiri uuesti välja anda.

Pärandvara jagamise kokkulepe ei pea olema kirjalikus vormis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 10.

OÜ Molter Agro taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel:

4(8) 3-18-1024

1)halduskohtu seisukoht, et eelisostuõiguse kasutamise tingimuseks on kasutusõiguse omamine, mitte maa faktiline kasutamine, pole õige. Normi kohaldamise eelduseks on maa faktiline kasutamine. Viimati kasutas maad YY. Tõendeid pole selle kohta, et kolmas isik kasutas maad. Kuna maa kasutamine pole tõendatud, ei saanud kolmas isik eelisostuõigust teostada;

2)Riigikohtu 12. veebruari 2014. a otsusest asjas nr 3-3-1-97-13 (p 12) järeldub, et ostueesõigus ei ole ülekantav (vt ka VÕS § 253 lg 1). Ostueesõigus on isikuga seotud ja seda ei saa tehinguga teisele isikule üle anda. Ostueesõigus ei saa pärijatele üle minna;

3)kui kolmandal isikul peaks olema õigus teostada ostueesõigust, ei ole ta seda teinud nõuetekohaselt. Tõendatud pole see, et YY pärandvara oleks jagatud. Kaaspärijad ei saa iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelisi osi (PärS § 148 lg 1).

Pärijatest kaasomanikud ei või osaleda enampakkumisel eraldiseisvalt.

11.

KeM taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel:

1)norm ei eelda maa faktilise kasutamise tuvastamist. Eelisostuõiguse teostamise eelduseks on kasutuslepingust tulenev õigus;

2)ka pärijal on õigus lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi teostada. See tagab põllumajandusliku tootmise. Leping ei lõppenud YY surmaga. Põllumajanduslik maakasutusleping ei ole oma olemuselt seotud pärandaja isikuga;

3)apellandi viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-97-13 pole asjakohane, kuna elukoht on lahutamatult isikuga seotud. Maa ajutisse kasutusse andmise leping on sarnane põllumajandusliku rendilepinguga ja see saab pärijatele üle minna;

4)kui kasutusõigus on päritav, ei oma tähendust küsimus, kas eelisostuõigus saab üle minna;

5)vastustaja nõustub halduskohtu seisukohaga, et BB ja XX leppisid kokku pärandvara jagamises;

6)eelisõiguse kasutamine ei ole käsutustehing. XX õigus pole avalduse esitamisega lõppenud.

Seeläbi ei vähenenud ka BB õiguste ulatus, sest BB ja XX olid eelnevalt kokku leppinud, et eelisõigust kasutab XX.

12.

Kolmas isik taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel:

1)kasutuslepingust tulenev õigus on päritav;

2)kasutuslepingust tuleneva õiguse päris kolmas isik, kes oli kinnistu viimane kasutaja;

3)halduskohus leidis õigesti, et kolmas isik sai ka ise eelisostuõigust teostada. Kaasomanik võis ka eraldi avaldada soovi saada enampakkumisel oleva kogu maa ainuomanikuks;

4)kui kasutuslepingust tulenevaid õigusi ei saanud pärida, pärisid nad eelisostuõiguse;

5)kolmas isik võis eelisostuõigust ka ise teostada, kuna BB oli sellega nõus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 13.

Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas kolmandal isikul oli õigus vaidlusalune kinnistu omandada enampakkumisel kujunenud hinnaga RVS § 66 lg 7 ja § 105 lg 2 alusel.

14.

RVS § 66 lg 7 sätestab, et põllumajanduslikul otstarbel kasutatava maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja võõrandamisel on võõrandatavat maad enne enampakkumist viimasena põllumajandusliku kasutuslepingu alusel kasutanud isikul, kes osales enampakkumisel, kuid ei osutunud võitjaks, õigus kinnisasi omandada enampakkumisel kujunenud hinnaga, kui ta viie tööpäeva jooksul enampakkumise tulemuste teatavaks tegemisest arvates kinnitab kirjalikult, et kasutab seda õigust. Kui RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õigustatud isikuid on mitu, eelistatakse 5(8) 3-18-1024 isikut, kes kasutas võõrandatavat kinnisasja suuremas ulatuses. RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õigust ei ole isikul, kellega sõlmitud kasutusleping lõpetati selle kasutajapoolse rikkumise tõttu.

RVS § 105 lg 2 sätestab, et RVS alusel kasutamiseks andmata haritava maa või loodusliku rohumaa kõlvikut sisaldava maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja võõrandamisel on RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õigustatud isikuks isik, kes kasutas enne kinnisasja riigi kinnisvararegistris registreerimist viimasena enam kui poolt võõrandatavast kinnisasjast või kasutamiseks antavast maa-alast maa ajutise kasutamise lepingu alusel.

15.

RVS § 66 lg 7 kohaselt on enampakkumisel osalejal õigus omandada kinnisasi enampakkumisel kujunenud hinnaga, kui täidetud on kõik alljärgnevad tingimused:

1)tegemist on põllumajanduslikul otstarbel kasutatava maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja võõrandamisega;

2)isik osales kinnisasja enampakkumisel, kuid ta ei osutunud võitjaks;

3)isik pidi olema enne enampakkumist viimasena võõrandatud maad kasutuslepingu alusel kasutanud ja

4)isik pidi esitama kirjaliku teavituse kinnistu omandamiseks viie tööpäeva jooksul enampakkumise tulemuse teatavaks tegemisest.

16.

Menetlusosalised ei vaidle käesoleva otsuse p 15 alap-des 1, 2 ja 4 esitatud eelduste üle.

Vaidlus on selle üle, kuidas tuleb sisustada käesoleva otsuse p 15 alap-s 3 märgitud eeldust, st kas piisab kasutuslepingust või peab maad olema ka faktiliselt kasutatud (nt haritud).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb RVS § 66 lg-s 7 sätestatud tingimust „kasutuslepingu alusel kasutanud“ mõista selliselt, et maa kasutamine peab olema toimunud kasutuslepingu alusel.

Normi eeldusena on esmatähtis seega kasutusleping. Normi mõtteks on esmalt eristada neid olukordi, kus isik oli maa kasutamiseks sõlminud lepingu, nendest olukordadest, kus isik kasutas maad ilma lepinguta ehk õigusvastaselt. Isikul, kes kasutas maad ilma kasutuslepinguta ehk õigusvastaselt, ei ole RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õigust. Läbi selle väljendub normis põhimõte, et õigusvastane tegevus ei loo isikule uut õigust.

Tingimuse tõlgendamisel tuleb arvestada ka RVS § 66 lg 7 viimast lauset, mis sätestab, et ostueesõigust ei ole isikul, kellega sõlmitud kasutusleping lõpetati selle kasutajapoolse rikkumise tõttu. Normi teiseks mõtteks on seega välistada RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õiguse olemasolu sellel isikul, kellega lõpetati leping selle rikkumise tõttu. Kas maad on kasutatud kasutuslepingus kokku lepitu kohaselt, seda tuleb hinnata lepingu rikkumise ja kasutuslepingu võimaliku lõpetamise kontekstis. Kui kasutuslepingut ei ole rikkumise tõttu lõpetatud, on alust eeldada, et maad on kasutatud põllumajandusliku tegevuse otstarbel. Seejuures puudus viimati mainitus halduskohtul kahtlus, kuna äriregistri kandest nähtus, et kolmas isik võttis alates 8. septembrist 2017 üle füüsilisest isikust ettevõtja YY tegevuse (uus nimi Porkna talu).

Praegusel juhul ei ole lepingut selle rikkumise tõttu lõpetatud. Käesoleva otsuse p 15 alap-s 3 nimetatud eeldus ehk maa kasutamine kasutuslepingu alusel on täidetud, kui kasutuslepingust tulenevad õigused ja kohustused said pärijale üle minna.

17.

Isiku surma korral läheb surnud isiku vara (pärand) PärS § 1 lg 1, § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 järgi üle pärija(te)le. Seejuures ei lähe PärS § 2 teise lause ja § 130 lg 1 järgi pärija(te)le pärandina üle pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Näiteks on isikuga lahutamatult seotud isiku sugulussuhe ja see ei saa isiku surma korral pärija(te)le üle minna (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. jaanuari 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-174-12, p 16).

6(8) 3-18-1024 Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et YY ja riigi vahel sõlmitud kasutamislepingust tulenevad õigused ja kohustused läksid kaaspärijatele üle põhjusel, et pärandi vastuvõtmise ajaks polnud leping oma kehtivust kaotanud ning kasutusleping ei sisaldanud selliseid õigusi ja kohustusi, mis peaksid oma olemuselt olema lahutamatult seotud just YY-ga ja seadus ei keelanud selle üleminekut YY-lt kaaspärijatele (PärS § 130 lg 1).

Põllumajandusliku kasutuslepinguga antakse maa isiku põllumajanduslikku kasutusse eesmärgiga tegeleda põllumajandusliku tootmisega. Kasutuslepingust tulenevate õiguste ja kohustuste puhul tuleb oluliseks pidada seda, mida tahetakse saavutada, mitte seda, kes konkreetselt peab lepingus kokku lepitu saavutama. Põllumajanduslik tegevus oma olemuselt ei ole lahutamatult seotud konkreetse isikuga, vaid selle tegevusega kaasnevaid õigusi ja kohustusi saavad täita ka teised isikud. Kui selleks teiseks isikuks peaks olema pärija, kes ei vastaks nt maareformi seaduse § 233 lg 11 ja lg 2 tingimustele (nt ta pole Eesti kodanik või tegemist pole Eesti eraõigusliku juriidilise isikuga, ta ei tegele põllumajandusliku tootmisega), tuleks tal pärast pärandi vastuvõtmist oma tegevus viia vastavusse seaduse ja kasutuslepinguga, vastasel korral võib esineda alus lepingu lõpetamiseks. Lepingu lõpetamise tagajärjeks oleks see, et isikul puudub RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õigus. Praegusel juhul pole lepingut lõpetatud seetõttu, et seda oleks rikutud põhjusel, et isik ei kasutanud maad vastavalt lepingus kokku lepitud tingimustele või ta ei vastaks seadusest tulenevatele nõuetele. Seadus ei keela põllumajanduslikust kasutuslepingust tulenevate õiguste ja kohustuste teisele isikule üleminekut.

18.

Apellandi viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-97-13 pole praegusel juhul asjakohane. Viidatud asjas ei analüüsinud Riigikohus põllumajandusliku kasutuslepingu ja RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õiguse teostamisega seotud küsimusi.

19.

Kuna vaidlusalusest põllumajanduslikust kasutamislepingust tulenevad õigused ja kohustused said kaaspärijatele üle minna, tuli kolmanda isiku RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õigus osta kinnistu kasutuslepingust (vt käesolev otsus, p 16). Praegusel juhul pole seega vaja analüüsida, kas RVS § 66 lg-s 7 sätestatud õigus saab PärS § 130 tähenduses pärijale üle minna.

20.

Ringkonnakohus ei jaga apellandi seisukohta, et vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada põhjusel, et kaaspärijad ei esitanud ühist pakkumust ega teostanud RVS § 66 lg-s 7 sätestatud õigust ühiselt.

Vaidlust pole selle üle, et kolmas isik ja BB olid YY kaaspärijad, mistõttu kuulub pärandvara neile ühiselt ning seetõttu tuleb kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldada kaasomandi sätteid (PärS § 147). Kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti (AÕS § 71 lg 2). Kaasomanikul on ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused (AÕS § 71 lg 4). Kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppel (AÕS § 72 lg 1).

Apellandi viidatud PärS § 148 pole praegusel juhul asjakohane, kuna see reguleerib kaaspärijate mõttelise osa käsutusõigust. Praegusel juhul pole tegemist olukorraga, kus kaaspärijad oleksid käsutanud mõttelist osa.

Vaidlustatud käskkirjaga ei rikuta kaebaja õigusi. Mõlemad pärijad on oma tahet avaldanud.

Nimelt kinnitas BB, et enne avaliku enampakkumise läbiviimist leppisid BB ja XX suuliselt kokku, et ostueesõigust teostab ja kinnistu omandab XX (tl 48). BB on loobunud RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õiguse teostamisest XX kasuks (tl 57). Sisuliselt on kaaspärijad kokku leppinud, kes 7(8) 3-18-1024 teostab RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õigust ja omandab kinnistu. Kuna seadus sellise kokkuleppe tegemiseks kindlat vorminõuet ette ei näe, oli kaaspärijatel õigus oma tahet ka suuliselt avaldada.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et see, kuidas üks kaaspärija oma õigusi teise kaaspärija suhtes kasutab, puudutab eeskätt kaaspärijate vahelisi õigusi. Kolmandad isikud ei saa kaitsta kaaspärijate õigusi.

21.

Vaidlustatud käskkirja tühistamise aluseks pole ka asjaolu, et vastustajal polnud käskkirja andmise hetkeks kirjalikku dokumenti, millest oleks nähtunud kaaspärijate kokkulepet RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õiguse teostamise kohta. Kuigi vaieldav võib olla, kas vastustajal oli kohustus selgitada välja kaaspärijate tahe ja seeläbi kaitsta üht kaaspärijat teise eest, ei mõjutaks mõeldav eksimus kaaspärijate tahte välja selgitamata jätmisel nii või teisiti asja otsustamist (haldusmenetluse seadus § 58). Kohus teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause). Kolmas isik ja BB on kohtule selgitanud, et suuline kokkulepe oli kaaspärijate vahel olemas enne RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õiguse teostamist (vt käesolev otsus, p 20; halduskohtu otsus, p 21).

22.

Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

23.

Apellandi apellatsiooniastme menetluskulud (õigusabikulud ja riivilõiv) 1149 eurot jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja pole menetluskulusid kandnud ega taotle nende väljamõistmist.

Kolmas isik taotleb apellandilt apellatsiooniastme õigusabikulude 1095 (sisaldab käibemaksu) euro väljamõistmist. Arve kohaselt koosnes õigusabi apellatsioonkaebusega tutvumisest ja vastuse koostamisest 4 tundi ja 50 minutit ning apellatsioonkaebuse vastuse täiendamisest 1 tund ja 15 minutit. Õigusabi tunnihind oli 150 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul saab kolmanda isiku õigusabikulusid pidada vajalikuks ja põhjendatuks ning need tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista (HKMS 108 lg 8 ja § 109 lg 6). (allkirjastatud digitaalselt) 8(8)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.