Lisaks on hageja väljamõeldud nõue – võlakirjast tulenev kohustus – juba aegunud. Kostja leiab, et hageja ei esitanud asjas ühtki tõendit poolte ühisvarana omandis olemasolust ja selle omandi rahalise väärtusest järgmiste hagis nimetatud asjade kohta: arvuti, teler, kapp- sein, kristallkroonlühter, köögigarnituur, elektripliit, külmkapp, pesumasin, tolmuimeja LUX, alumiiniumköisredel kuni 8 meetrit. Peale garaažiühisuse liikmelisuse ei ole hageja esitanud mingeid tõendeid vara osas, mille palub kohtul jätta kostja omandisse. Kostja palub jätta L G hagi rahuldamata selles ühisvara osas, mille suhtes hageja ei esitanud mingeid tõendeid selle olemasolu või maksumuses kohta. Kostja jääb sõiduauto xxxx, reg. nr. xxxx, sõiduauto xxxx, reg. nr. xxxx, haagis, sõiduauto xxxx, reg. nr. xxxx osas varem avaldatu juurde. Bensiinisae osas märgib kostja täiendavalt, et kui hageja leiab, et saag maksab 170 eurot, siis võtku saag endale ja maksku kostjale hüvitist 15 eurot. Sae osas ei esitanud hageja mingeid tõendeid, mis kinnitaksid hageja poolt esitatud maksumust 170 eurot. Seega kostja arvates varasuhte lõpetamise hetke seisuga suvi 2011 oli poolte ühisvaraks: kinnisasi aadressil xxxx linn -19700 eurot, kinnisasi aadressil xxxx linn -17200 eurot, krunt aiandusühistus “xxxx“ - 13700 eurot, sõiduauto xxxx, reg. nr. xxxx - 0 euro, haagis 0 euro, bensiinisaag- 30 eurot, liikmelisus HÜs „xxxx“ - 3100 eurot. Kogu ühisvara väärtus moodustab 53730 eurot ning nendest mõlemale kuulub 26865 eurot. Hageja soovib jätta endale: korteriomandi aadressil xxxx - 17200 eurot, krunt aiandusühistus „xxxx“, - 13700 eurot, kokku: - 30900 eurot. Kostja on nõus tasuta jätma hageja ainuomandisse: sõiduauto xxxx, reg. nr. xxxx - 0 eurot, haagis - 0 eurot. Kostja ainuomandisse jääb: kinnisasi aadressil xxxx linn - 19700 eurot, bensiinisaag - 30 eurot, liikmelisus HÜ “xxxx” - 3100 eurot, kokku - 22830 eurot. Seega peab hageja maksma kostjale 4035 euro kostja poolt kaotatava vara eest hageja vastuhagis N Gi poolt ühisvara jagamise pakutud variandi korral ning lähtudes jagamiseks pakutud ühisvara asjas tuvastatud reaalsest maksumusest. Vastuhagi täpsustuses N G palub jagada ühisvara kaasomandi lõpetamise teel järgmiselt: - - - Lõpetada kaasomand kinnisasja aadressil xxxx, Tartu Maakohtu Kinnisasiosakonna kinnisasiregistri registriosa number xxxx maksumusega 17200 eurot, selliselt, et jätta see kostja vastuhagis ainuomandisse. Lõpetada kaasomand kinnisasjale (reg osa nr xxxx), mille koosseisu kuulub suvila suletud netopinnaga u 92 m2 ja kõrvalhoone aadressil xxxx maakond, katastritunnus xxxx, maksumusega 13700 euro selliselt, et jätta see kostja vastuhagis ainuomandisse. Sõiduauto xxxx, reg.märk xxxx, maksumusega 0 (null) eurot jätta kostja vastuhagis ainuomandisse. Haagis maksumusega 0 (null) eurot jätta kostja vastuhagis ainuomandisse. Lõpetada kaasomand kinnisasjale aadressil xxxx, Tartu Maakohtu Kinnisasiosakonna kinnisasiregistri registriosa number xxxx maksumusega xxxx eurot, selliselt, et jätta see 7 - - hageja vastuhagis ainuomandisse ja kohustada kostjat vastuhagis andma nõusolek kostja vastuhagis kustutamiseks kinnistusraamatust ning hageja vastuhagis kandmiseks ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Lõpetada kaasomand Hooneühistu „xxxx“ (äriregistrikood xxxx) liikmelisus (liikmemaksumäär 240/24443; nr 104), mis annab õigustatud isikule õiguse kasutada hooneühistule kuuluval kinnisasjal asukohaga xxxx, xxxx (registriosa nr xxxx) paiknevas garaažis asuvat garaažiboksi nr xxxx (hooneosa pindala on 24,0 m2) maksumusega 3100 euro selliselt, et jätta see hageja vastuhagis ainuomandisse. Bensiinisaag maksumusega 30 eurot jätta hageja vastuhagis ainuomandisse. Mõista kostjalt vastuhagis hageja vastuhagis kasuks välja hüvitis summas 4035 eurot hageja vastuhagis poolt kaotatud omandi eest. Menetluskulud jätta kostja vastuhagis kanda. KOHTUISTUNGID 15. 15.01.2019.a istungil pooled jõudsid kokkuleppele, et jagatava vara hulka kuuluvad mõlemad korterid, suvila ja hooneühistu liikmelisus. Kohus selgitas ekspertiisi taotlemise korda ning andis pooltele kompromissiläbirääkimisteks aega kuni 15.03.2019, tõendite ja taotluste esitamise viimaseks tähtajaks 15.04.2019. 16. 10.09.2019.a istungil L G esindaja pakkus kompromissi, mille kohaselt xxxx korter ja aiandusühistu „xxxx“ jäävad hageja ainuomandisse, xxxx ja garaažiühistu liikmelisus jäävad N G ainuomandisse. Pärast seda puuduvad pooltel teineteise vastu nõuded ja igaüks kannab oma menetluskulud ise. Võlakirjas puudub võla tasumise kuupäev, õigus tekib alates ajast, mil ta avaldas seda ja ta avaldas seda antud asjas. Esindaja saab aru, et mingi auto on kirjutatud kostja tütre nimele, see oli abielu kestel. Hageja pöördus registrisse xxxx osas, kuid talle ei antud infot, saab ainult kohtu vahendusel. Enne 2015 oli registris L G, täna ei näe, kellele kuulus enne 2015. Hageja kinnitab, et sõiduk oli soetatud abielu kestel aastal 2003. Kuni 2015 oli registris kaks omanikku – L ja N G. xxxx osteti 2004, see oli esimene auto, oli ostetud liisingusse ja maksis L G. Hageja pakub sõlmida kompromissi kinnisvara osas ja lõpetada vaidlus teiste esemete osas. Kostja esindaja kompromissiga ei nõustu, kuna see ei põhine asjas kogutud tõenditel. Kostja leiab, et vastuhagis esitatud hinnad vastavad kogutud tõenditele ning asjas saab teha lõpliku otsuse asjas kogutud tõendite pinnal. Kostja palub rahuldada nõuded, mis on esitatud 21.04.2019.a vastuhagis. Kostja leiab, et xxxx ei kuulu jagamisele ja vastaspool ei esitanud asjas tõendit. Kohus selgitab, et võlakirja küsimust antud menetluses kohus ei menetle, sest tegemist on teise õigussuhtega. Kohus juhib hageja tähelepanu sellele, et autoregister ei ole omanike register, see on ainult informatiivne register. Kohus andis pooltele kaks päeva aega läbirääkimisteks ja määras, et kui kompromissi ei tule, siis lahendada asi kirjalikuks menetluses. 11.09.2019.a hageja teatas kohtule, et hageja kohtus kostjaga ja esitas talle kompromisskokkuleppe oma variandi. Pooled kompromissikokkulepet ei sõlminud. KOHTU SEISUKOHT 17.
lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Hageja esitas 15.04.2019 kohtule taotluse tõendite kogumiseks. Hageja taotles nõuda välja liiklusregistrist andmed sõidukite xxxx reg nr xxxx ja xxxx reg nr xxxx kasutajatest ja omanike vahetamisest ajavahemikus jaanuarist 2004 kuni jaanuarini 2016 a., seoses sellega, et kostja ei tunnista, et nimetatud sõiduautod olid soetatud abielu kestel. 21.04.2019 vastuses kostja leiab, et taotlus rahuldamisele ei kuulu, kuna hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited 8 (
Kui hageja arvab, et vastavad autod on ühisomandis kostjaga, siis saab ta ise omanikuna autoregistrist kõik vajalikud andmed. Tõendid nende autode olemasolust kostja esitas asja materjalidele e-toimiku kaudu varem. Kohus on seisukohal, et hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas eelnimetatud sõidukid kuulusid poolte ühisvara hulka, seega oli hagejal võimalik endal teha päringud liiklusregistrile selle kohta, kas ja millisel perioodil on pooled abikaasadena olnud registri andmetel nende sõiduautode omanikena märgitud. Kohus hinnangul puudub tõendi kogumisel vajadus teha päringuid selle kohta, kes veel on nimetatud autode omanikena või kasutajatena olnud märgitud taotluses märgitud ajavahemikul. Hageja esitas taotluse uuesti 24.01.2020.a seisukohas. Kohus jääb oma varasema seisukoha juurde. Sõiduauto xxxx kuulumise osas ühisvara hulka esitab kohus oma põhjendused allpool, sõiduauto xxxx osas kohus märgib, et hageja esitatu põhjal võõrandati auto juba abielu kestel, seega ei kuulunud see abielu lõppemisel enam ühisvara hulka, hageja väited omandivahetuse toimumise kohta hageja nõusolekuta on paljasõnalised ja tõendamata.
lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et sõiduauto kuulub abikaasade ühisomandisse PKS § 25 järgi, s.o et tegemist on varaühisuse kestel ja ühisvara hulka omandatud esemega. Kostja on kohtule esitanud registreerimistunnistuse väljavõtte, mille järgi on kostja kantud sõiduauto omanikuna registrisse pärast abikaasade varaühisuse lõppemist. Kohus leiab, et kuigi Vabariigi Valitsuse 16.06.2011.a määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimääruse“ § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku tähendust, ei muuda see kohtu hinnangul kostja esindatud tõendit automaatselt sisutuks või tõendina asjakohatuks. Hageja osutas muuhulgas, et sõiduauto omandati liisingulepingu alusel. Kohus märgib, et liisingulepinguga antakse liisinguese üksnes liisinguvõtja kasutusse, kes kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Seega kuni liisingulepingust tuleneva liisingueseme omandamise õiguse kasutamiseni (sõltuvalt liisinguvormist jääkmaksumuses väljaostmiseni või liisingumaksete lõpuni tasumisega) on see liisinguandja omandis ja see ei saa kuuluda poolte ühisvara hulka. Kuna hageja istungil selgitatu järgi tema tasus liisingumakseid ja liisinguleping lõppes, siis oli hagejal võimalik sõiduauto abielu kestel omandamist tõendada näiteks kontoväljavõtetega liisingumaksete tasumise kohta, liisingulepinguga, hageja kui väidetava omaniku põhiselt tehtud päringuga liiklusregistrile jne. Kohus märgib siinkohal, et hageja 15.04.2019 esitatud võlakiri, mille järgi kostja kinnitab, et võttis hagejalt 13.07.2003 autoliisingu kustutamiseks laenu summas 17 000 krooni, võib küll viidata sellele, et abielu kestel oli poole või poolte kasutuses liisingulepingu alusel sõiduauto, mis osteti välja, kuid võlakiri ei ole selles märgitud andmete põhjal seostatav konkreetse sõiduautoga. Samuti võib võlakirjas toodu osutada sellele, et sõiduk, mille liisingust väljaostmiseks laenu anti, on ostetud laenusaaja lahusvara arvel ja tema ainuomandisse. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et ei ole tõendatud sõiduauto xxxx reg nr xxxx kuulumine poolte ühisvara hulka ja kohus jätab hageja nõude nimetatud auto osas rahuldamata. Volkswagen xxxx reg nr xxxx väärtusega 1500 eurot palub hageja jätta kostja omandisse. Kostja vaidleb nõudele vastu, kuna sõiduauto ei ole poolte omandis ja ei saa olla vaidluse esemeks. Kohtu tehtud liiklusregistri väljavõtte kohaselt on sõiduauto xxxx reg märgiga xxxx omanikuks L R, registreerimistunnistus nr xxxx on väljastatud 24.01.2013.a (II kd, tl 151), seega on omanikuvahetus toimunud juba enne abielu lõppemist. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud nimetatud sõiduki kuulumist poolte ühisvara hulka. Kohus märgib, et isegi hageja 15.01.2019.a istungil väidetu, et kõik kolm hagis nimetatud sõidukit asuvad kostja juures ja ta kasutab neid, tõendatuse korral ei kinnita see veel sõiduautode kuulumist poolte ühisvara hulka. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude lugeda xxxx poolte ühisvara hulka ja jagada hageja taotletud viisil. 26.2.xxxx reg nr xxxx väärtuses 500 eurot palub hageja jätta kostja omandisse. Kostja nõustub hagejaga selles, et sõiduauto kuulub poolte ühisvara hulka, kuid ei nõustu vara väärtusega – kostja hinnangul ei ole sõiduauto maksumus üle 100 euro. Kostja on nõus 11 andma sõiduauto tasuta hageja omandisse, kostja kinnitusel asub sõiduauto xxxx garaažis. 10.09.2019 istungil hageja esindaja teatas vastuseks kostja esindajale, et ei soovi sõiduautot tasuta saada. Kohus loeb tuvastatuks, et xxxx reg nr xxxx on poolte ühisvaraks, mida kinnitab ka kostja esitatud 03.04.2010.a registreerimistunnistus nr xxxx, mille kohaselt on sõiduauto xxxx reg nr xxxx omanikuks L G (I kd, tl 93). Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja pakkus sõiduauto jätmist hagejale tasuta, siis puudub vajadus sõiduauto tegeliku väärtuse kindlaksmääramiseks ekspertiisi korras. Kohtu hinnangul on kostja ettepanek jätta sõiduauto hageja ainuomandisse mõistlik ja poolte suhtes õiglane ning ei ole pooli ülemäära koormav. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17 (p-d 23, 24), et kolleegiumi arvates ei ole vähemasti üldjuhul ei põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega. See oleks vastuolus kaasomandi lõpetamise põhimõtetega, tekitades sundomandamise raha eest eseme suhtes, mida isik endale ei soovi. /…/ Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on kolleegiumi arvates ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine. Kohus leiab, et poolte esitatud põhjal sõiduauto võimalikku väärtust arvestades ei ole põhjendatud pooltele panna kohustust avaliku enampakkumise korras sõiduauto müümiseks. Sõiduauto hagejale jätmisel suureneb hageja poolt sõiduauto väärtuseks märgitust lähtudes hageja varaosa ilma vastutasu maksmata kuni 500 euro võrra. 26.3. Haagise väärtusega 200 eurot palub hageja jätta kostja omandisse. Kostja nõustub hagejaga, et haagis kuulub poolte ühisvara hulka, kuid kostja hinnangul ei ole järelhaagisel mingit väärtust. Kostja ei soovi haagist endale ja on nõus selle andma tasuta hageja omandisse. Kohus leiab, et eelmises punktis toodud põhjendustel on ka haagise jätmine hageja ainuomandisse asjaolusid arvestades mõistlik ja poolte huve arvestavaks lahenduseks. 26.4. Bensiinisae väärtusega 170 eurot palub hageja jätta kostja omandisse. Kostja nõustub, et saag on poolte ühisvara, aga ei ole nõus hagis märgitud väärtusega. Kostja hinnangul on sae ostmise aega, soetushinda ja amortiseerumist arvestades, millele hageja ei ole vastu vaielnud, et sae hetkemaksumus on 0. Kostja on nõus, et mootorsaag jääb kostja ainuomandisse, kuid väärtusega 30 eurot. Kumbki pool ei ole sae väärtuse kohta esitanud ühtegi tõendit. Kohus leiab, et ühisvaraks oleva suhteliselt väikese võimaliku väärtusega vallasvara osas, mille hinnas pooled ei suutnud kokku leppida, ei ole põhjendatud määrata ekspertiisi, mis võib pooltele kaasa tuua varaeseme väärtust ületavaid täiendavaid kulusid. Seetõttu peab kohus otstarbekaks määrata ise vaidlusaluse eseme osas poolte pakutud hinnast lähtuvalt mõistlik maksumus. Kohus leiab, et kuivõrd saag on ostetud abielu kestel, s.o 01.05.1993 kuni 19.01.2015, siis tuleb pigem nõustuda kostja hinnanguga, et sae väärtus hetkel on kuni 30 eurot. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus bensiinisae kostja omandisse väärtusega 30 eurot. 26.5.Tavalise sisustuse esemed - arvuti, teler, kapp-sein, kristallkroonlühter, köögigarnituur, elektripliit, külmkapp, pesumasin, tolmuimeja LUX, alumiiniumköisredel kuni 8 meetrit - koguväärtusega 3500 eurot palub hageja jätta kostja ainuomandisse. Kostja ei tunnista hageja nõuet ja leiab, et nõue tavalise sisustuse esemete osas on tõendamata. Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole tõendanud, et nimetatud esemed olid varaühisuse lõppemise seisuga olemas ja kuulusid poolte ühisvara hulka ning milline on nimetatud esemete väärtus. Kohus jätab hageja nõude eelnimetatud tavalise sisustuse esemete osas rahuldamata. 12 27. 15.04.2019 hagi täpsustustes palub hageja täiendavalt lugeda ühisvara hulka kuuluvaks metallaiavõrk väärtusega 120 eurot ja jätta see kostja ainuomandisse ning mõista kostjalt hageja kasuks välja võlakirjast tulenev kohustus summas 1086,50 eurot. Kostja vaidles nimetatud nõuetele vastu põhjendusega, et tulenevalt
lg 1 kostja ei anna nõusolekut hagi eseme ja aluse muutmiseks, samuti on hageja väljamõeldud võlakirjast tulenev nõue aegunud. 27.1. Kohus selgitab, et hageja nõudeks käesolevas menetluses on ühisvara jagamise nõue, jagamisele kuuluva varakoosseisu täiendamine ei kujuta endast
lg 4 p 2 kohaselt hagi aluse või eseme muutmist, mis vajaks kohtu või kostja nõusolekut, vaid tegemist on haginõude laiendamisega (RKTKo 3-2-1-119-09, p 12). Küll aga on kohtu hinnangul põhjust etteheiteks, et hageja ei ole oma menetlusõigusi kasutades käitunud kooskõlas
lauses sätestatuga, mille kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Kostja leiab, et hageja ei ole m.h ka metallaiavõrgu kohta asjas esitanud ühtki tõendit selle kuulumise kohta poolte ühisvara hulka ja selle rahalise väärtuse kohta. Kohus nõustub kostjaga ja leiab, et hageja nõue metallaiavõrgu osas tuleb jätta rahuldamata. 27.2. Võlakirjast tuleneva hageja nõude osas kohus nõustub kostjaga, et tegemist on hagi eseme muutmisega
lg 1 tähenduses, tegemist ei ole ühisvara jagamise nõudega, vaid võlgnevusest tuleneva nõudega kostja vastu, mis tuleb lahendada iseseisva haginõudena ja milliselt nõudelt tuleb tasuda riigilõivu. Kuivõrd hageja esialgse nõude ja võlakirjast tuleneva nõude vahel puudub sisuline seos, ei ole nimetatud nõude lahendamine käesoleva menetluse käigus põhjendatud ja kohus ei anna samuti antud nõude osas nõusolekut hagi muutmiseks.
lg 1 ja 4 määrab asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Poolte menetluskuludeks on esitatud avalduste kohaselt hagejal 2695,50 eurot (s.h riigilõiv 300 eurot) ja kostjal 2505 eurot (s.h riigilõiv 300 eurot).
lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.
lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga kohus leiab, et eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides, seega puudub ilma mõjuvate põhjusteta alus menetluskulude jagamiseks erinevalt
lg-s 1 sätestatust, vaatamata sellele, et kohus rahuldas kostja vastuhagi tervikuna (vt nt RKTKo 3-2-1-70-10, p 14). Kostja palus 21.04.2019.a vastuses hagile jätta menetluskulud 50% ulatuses L G kanda, kuna ta esitas kohtusse hagi ilma N Giga asja eelnevalt arutamata ning vastavaid tõendeid kogumata ja hagiavaldusele lisamata hagi kohtusse esitamisel 2018 oktoobris, kogu menetluse kestel kandis esimesena menetluskulud N G. Kohus leiab, et esitatud põhjendus ei ole piisav kostja menetluskulude hageja kanda jätmiseks. 15.01.2019.a istungi helisalvestiselt (alates 36.45) ilmneb, et pooled on juba 2017-ndal aastal proovinud ühisvara kokkuleppel (notari juures) jagada, kuid ebaõnnestunult, seega ei saa kostja jaoks tulla ootamatult hageja kohtusse pöördumine. Tõendite kogumise ja sellega kaasnenud kulutuste osas kohus osutab
lg-le 2, mille kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega ei saa menetlusosalisele ette heita, et ta ei ole kogunud ja kohtule esitanud oma nõude tõendamiseks vajalikke tõendeid, küll aga peab ta sel juhul arvestama võimalusega, et tema nõue jääb tõendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja poolt tõendite esitamata jätmine ei saa seega vahetult kaasa tuua kostja menetluskulude hageja kanda jätmist. Kuna kohus jätab poolte kantud menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus kohtuotsuses menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata. Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ Maido Roots 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.