← Eesti

3-19-1270/15

Obsah (8)§ 184§ 182§ 116§ 41§ 108§ 109§ 118§ 77

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev 3-19-1270 30. jaanuar 2020 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi Risto Ulmastu kaebus Politsei- ja Piirivalv

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Risto Ulmastu (kaebaja) esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) hüvitamiskaebuse, mis registreeriti PPA-s
  2. mail 2019 nr-ga 2.3-1/642-1 (tl-d 21-22). Kaebaja nõudis PPA-lt seoses ebainimlike ja inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 800 eurot.
  3. PPA leidis
  4. juuni
  5. a vastuses nr 2.3-1/642-2 hüvitamistaotlusele, et kaebaja kahjunõue ei kuulu rahuldamisele (tl-d 3-5, 26-27).
  6. Kaebaja esitas
  7. juulil 2019 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud ja muudetud kaebuse PPA tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 600 eurot seoses asjaoluga, et kaebajal ei võimaldatud Pärnu arestimajas ajavahemikel
  8. oktoober –
  9. detsember 2016,
  10. jaanuar –
  11. veebruar 2017 ja
  12. oktoober –
  13. oktoober 2018 viibida üks tund päevas värskes õhus ning eeltoodu alandas kaebaja väärikust (tl-d 1-2, 32).
  14. Tartu Halduskohus võttis
  15. augusti
  16. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (tl-d 36-37).
  17. Vastustaja esitas
  18. septembril
  19. a vastuse kaebusele ning haldusmenetluse materjalid (tl-d 42-43). Vastuses on esitatud ka taotlus haldusasja menetluse kinniseks kuulutamiseks arestimaja arvestusraamatu väljavõtte osas.
  20. Vastustaja kinnitas kohtule vastavalt
  21. novembri
  22. a kohtunõudele
  23. novembri
  24. a vastuses, et puudub vajadus kaebaja eest arestimaja arvestusraamatu väljavõtet varjata (tl-d 4748).
  25. Tartu Halduskohus otsustas
  26. novembri
  27. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtaja menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (tl 50).
  28. Vastustaja esitas
  29. novembril 2019 täiendava vastuse kohtunõudele (tl 53).
  30. Kaebaja esitas
  31. detsembril 2019 vastuväite vastustaja seisukohale (tl-d 58-59), millele vastustaja esitas
  32. jaanuaril 2020 omakorda vastuväite (tl 64). 2 3-19-1270 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  33. Kaebaja esitas hüvitamisnõude PPA vastu, põhjendas oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 10.
  34. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 on õigus kahju hüvitamise taotlus esitada 3 aasta jooksul arvates päevast, mil isik sai kahjust teada või pidi teada saama. Alusetu on PPA väide, et kuna kaebaja esitas avalduse 7 kuud pärast arestimajas viibimist, annab see alust kahtluseks, et selle taga on muud kavatsused, ning väited ebainimlikest, alandavatest ja tervist kahjustavatest tingimustest on toodud ettekäändeks või otsitud põhjusteks. 10.
  35. Kuna kaebajale ei võimaldatud viibida üks tund värskes õhus, on PPA läinud vastuollu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga
  36. 10.
  37. Kohtupraktikas on sarnaste juhtumite puhul hüvitis välja mõistetud. 10.
  38. Jalutamise mittevõimaldamine ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. 10.
  39. Kaebaja ei nõustu PPA väitega, et talle võimaldati värskes õhus viibimise kompenseerimiseks raadio kuulamist. 10.
  40. Kaebaja esitas korduvalt suuliselt soovi, et tal võimaldataks värskes õhus viibimist, mille peale talle vastati, et arestimajal ei ole võimalik seda talle võimaldada. 10.
  41. Nii pika aja vältel värskes õhus mitte viibimine põhjustas kaebajale moraalseid ja hingelisi piinu, mida ei ole võimalik kuidagi mõõta.
  42. PPA ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. 11.
  43. Kaebuses toodud väidete üldsõnalisus vähendab usutavust, et värskes õhus viibimise võimatus oleks kaebajale põhjustanud erandlikke kannatusi, millega oleks põhjendatud kaebajale tekitatud tõsine riive ja õigustatud kahju hüvitamine rahas. 11.
  44. Kaebaja hinnang riive intensiivsusele on tuletatav kaebaja käitumisest Pärnu arestimajas viibimise ajal. Pärnu arestimajas ei ole kaebaja esitanud taotlusi ega kaebusi värskes õhus viibimise mittevõimaldamise kohta. Sisuliselt ei ole kaebaja puudust tundnud oma subjektiivse õiguse kasutamise võimatusest. Alles 7 kuud hiljem arvates viimasest lühiajalisest arestimajas viibimisest ja põhjusel, et kohtupraktikale tuginevalt on teised isikud hüvitist saanud, on kaebaja leidnud, et värskes õhus viibimise võimaldamata jätmisega on talle tekitatud mittevaraline kahju. 11.
  45. Kambris viibimise ajast tuleks maha arvata arestimajja toimetamise ja vanglasse etapeerimise aeg, mil kaebaja viibis arestimajas osa päevast ning menetlustoimingutel viibimise aeg. Pärnu arestimajas viidi kaebaja kambrist välja 20 korda, neist 8 korral kas menetlustoimingute tegemiseks või advokaadiga kohtumiseks või siis mõne muu toimingu tegemiseks. Lisaks toimetati kaebaja 2 korral nii maakohtusse kui menetleja kabinetti. 6 korral toimetati kaebaja Pärnu arestimajja või siis saadeti tagasi vanglasse. 11.
  46. Kõige pikema Pärnu arestimajas viibimise perioodil anti kaebaja käsutusse raadio, mida arestimaja ei pea võimaldama. Kaebajale kompenseeriti värskes õhus viibimise võimaldamata jätmine raadio kuulamisega. 11.
  47. Võimalusel saadetakse kinnipeetu teistesse prefektuuri politseijaoskonna arestimajadesse, kus jalutusruum on olemas. Kaebajat hoiti Pärnu arestimajas uurimistoimingute tegemise vajadusest lähtuvalt. Seega ei olnud kaebaja etapeerimine teise arestimajja võimalik objektiivsetel põhjustel, s.t kriminaalasja menetlemise vajaduse tõttu. 3 3-19-1270 11.
  48. Kaebuses märgitud hüvitise suurus on ebaproportsionaalselt suur ega vasta väljakujunenud kohtupraktikale samades asjades. Juhul, kui kohtu hinnangul rikkumise intensiivsusaste ei ole suur, piisab kaebuse rahuldamiseks PPA toimingu õigusvastasuse tuvastamisest. Juhul, kui kohus leiab, et kaebaja õigusi rikuti määral, mis õigustab rahalise hüvitise määramist, peab PPA arvestades rikkumise iseloomu ja ulatust põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 1 euro 1 päeva eest. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  49. Praeguses asjas on vaidluse all kaebaja kahju hüvitamise nõue, mis seondub tema kinnipidamisega PPA Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna Pärnu arestimajas ajavahemikel
  50. oktoober –
  51. detsember 2016 (60 päeva),
  52. jaanuar –
  53. veebruar 2017 (7 päeva) ja
  54. oktoober –
  55. oktoober 2018 (8 päeva). Kaebaja on seostanud oma kahjunõude nõuetekohaste jalutuskäikude tagamata jätmisega. Kaebaja hinnangul on Pärnu arestimajas siseministri
  56. septembri
  57. a määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASKE) § 31 lg-s 2 sätestatud kinnipeetu õiguse – värskes õhus viibimine vähemalt üks tund päevas – tagamata jätmine ületanud kinnipidamistingimustega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.
  58. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Pärnu arestimajas jalutushoov puudub ning kinnipeetule ei ole tagatud õigust viibida iga päev värskes õhus. Vastustaja hinnangul on vaidlus selles, kas tekitatud kahju tuleb hüvitada rahas ning millises summas või on piisav, kui kohus tuvastab vastustaja tegevuse õigusvastasuse.
  59. Kaebaja viibis kohtute infosüsteemi andmetel Pärnu arestimajas vahistatuna. Vahistatuid hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris (VangS § 90 lg 3). VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama tuleneb ka ASKE § 31 lg-st
  61. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh juhul, kui avaliku võimu kandja on süüliselt alandanud tema väärikust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu
  62. juuni
  63. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (Riigikohtu
  64. novembri
  65. a otsus asjas nr 315-3215, p 9;
  66. märtsi
  67. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16, p 24;
  68. mai
  69. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 12;
  70. oktoobri
  71. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (

§ 41lg 5; Riigikohtu 20.

oktoobri

  1. a määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18).
  2. Kuigi kaebaja selgitas
  3. detsembri
  4. a avalduses, et ta esitas korduvalt suuliselt soovi, et tal võimaldataks värskes õhus viibimist, ei ole see kaebaja väide tõendatud. Kohus ei pea selle väite tõendamist ka oluliseks, sest isegi juhul, kui kaebaja jalutamissoovist teada ei andnud, ei saa kaebajale praeguses asjas heita ette RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste 4 3-19-1270 õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud ega selle ulatust vähendanud (Riigikohtu
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 14;
  7. juuni
  8. a otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). PPA on
  9. juuni
  10. a vastuses taotlusele alapunktis 4 selgitanud, et jalutushoovi vajalikkusest on varasemalt Riigi Kinnisvara AS-ile korduvalt teavitatud, kuid Riigi Kinnisvara AS-i vastus on selline, et kuna niikuinii ehitatakse Pärnusse uus politseijaoskonna hoone, siis ei ole otstarbekas sellises mahus investeeringut vanasse Pärnu politseijaoskonda teha.
  11. Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 651 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (Tallinna Ringkonnakohtu
  12. septembri
  13. a otsus nr 3-16-611, p-d 12–15). Hüvitise väljamõistmist ei ole peetud seevastu põhjendatuks näiteks juhtudel, kus kaebaja viibis kartseris vähem kui 10 päeva järjest ja kartserikaristuste kandmine ei toimunud järjestikku ning samas ei tuvastatud, et kaebaja olukorda oleksid märkimisväärselt halvendanud ka kartserikambri muud olmetingimused (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  14. aprilli
  15. a otsus nr 3-16-225, p 17; Tartu Ringkonnakohtu
  16. mai
  17. a otsus nr 3-16-1225). Kohus leiab, et need seisukohad on asjakohased ka arestimajas kinnipeetute korral.
  18. Nagu nähtub asja materjalidest ei olnud jalutuskäigu mittevõimaldamine Pärnu arestimajas erandlik ja juhuslik, vaid igapäevane. Kuigi kohtu hinnangul on iseenesest arestimaja arvestusraamatu väljavõttega tõendatud asjaolu, et PPA andis arestimaja raadio kaebaja käsutusse perioodiks
  19. november –
  20. detsember 2016 (tl 45), ei oma see praegusel juhul tähtsust. Vabas õhus jalutamise eesmärk on kaitsta kinnipeetu tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja värskele õhule ning võimaldada ühtlasi liikumist ja sportimist väljaspool tavapäraseid kambritingimusi. Seetõttu võib raadio kuulamine küll leevendada kinnipidamisega kaasnevaid vältimatuid kannatusi, kuid ei saa kohtu hinnangul kompenseerida jalutamise mittevõimaldamist. Raadio abil saab kinnipeetu rahuldada vajadust uudiste ja meelelahutuse järele, mitte aga liikumise ja vabas õhus viibimise järele, mis on vajalik füüsilise ja vaimse tervise säilimiseks.
  21. Kaebaja õiguste rikkumist ei saa pidada ajavahemikul
  22. oktoober –
  23. detsember 2016 väheoluliseks, kuna PPA jättis nõuetele vastavad jalutustingimused tagamata 60 päeval järjest, mis on lühemaajaliseks kinnipidamiseks mõeldud arestimajas kinnipidamise kohta suhteliselt pikk aeg. Pikaajaline kinnipidamine ilma võimaluseta viibida vabas õhus ei ole kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega (VangS § 41). Pikema aja vältel piisavatest jalutuskäikudest ilmajätmise korral ei ole võimalik piisavalt kompenseerida vahistamistingimustega (kinnipidamine kitsastes oludes piiratud valgusega ruumis) kaasnevat kahjulikku mõju vahistatu tervisele. Kuigi arestimaja arvestusraamatust nähtub, et kaebajat on sel perioodil viidud ka arestimajast välja, on need toimunud vaid kahel korral ja lühiajaliselt –
  24. oktoobril 2016 on kaebaja viidud Pärnu Maakohtusse kell 11.50-12.28 ja
  25. detsembril 2016 viis menetleja kaebaja kabinetti kell 14.17-14.52 (tl 44). Kohtu hinnangul ei saa need kambrist väljaviimised kompenseerida jalutamise mittevõimaldamist.
  26. Kohtu hinnangul ei ole siiski õiglane ja põhjendatud hüvitada kaebajale kinnipidamise perioodide
  27. jaanuar –
  28. veebruar 2017 (7 päeva) ja
  29. oktoober –
  30. oktoober 2018 (8 päeva) eest mittevaraline kahju rahas. Kaebajale on vastustaja süülise käitumise tõttu tekkinud küll mittevaraline kahju, ent riive intensiivsus ei õigusta kahju hüvitamist rahas. Kaebajat hoiti küll õigusvastastes tingimustes, ent kinnipidamise kestus oli lühike (7 ja 8 päeva). Nendel 5 3-19-1270 lühikestel perioodidel ei saa jalutamistingimustega seotud riivet pidada sedavõrd intensiivseks, et see annaks aluse lugeda kinnipidamistingimused kaebaja inimväärikust alandavateks ja õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu
  31. aprilli
  32. a otsus asjas nr 3-16-225, p 17; Tartu Ringkonnakohtu
  33. novembri
  34. a otsus asjas nr 3-16-1540, p-d 9−10).
  35. Kaebaja on taotlenud 75 päeva eest 600 euro väljamõistmist, mis teeb hüvitise suuruseks 8 eurot 1 päeva ees. Vastustaja on leidnud, et juhul, kui kohus leiab, et kaebaja õigusi rikuti määral, mis õigustab rahalise hüvitise määramist, peab PPA põhjendatuks hüvitise suurust 1 euro 1 päeva eest. Ka varasemalt on seonduvalt Pärnu arestimaja kinnipidamistingimustega ja vabas õhus viibimise võimaldamata jätmisega kaebusi esitatud, kusjuures olenevalt kinnipidamise perioodi pikkusest ning sellest tulenevast riive intensiivsusest on rahalised hüvitised üldjuhul välja mõistetud. Näiteks haldusasjas nr 3-17-2137 pidas kohus mõistlikuks 55 päeva eest mõista välja hüvitise 250 eurot, s.o 4,5 eurot 1 päeva eest; asjas nr 3-16-1335 mõistis kohus 158 päeva eest hüvitise 1000 eurot, s.o 6,3 eurot päeva eest (viidatud asjas esines kinnipidamise kestuse kumulatiivne mõju). Samas on Riigikohus selgitanud, et määravat tähendust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võetakse või mitte (Riigikohtu
  36. märtsi
  37. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1.).
  38. Arvestades ajavahemikul
  39. oktoober -
  40. detsember 2016 arestimajas viibimise kestust (60 päeva) ja rikkumise tõsidust (vabas õhus viibimise õigusest kaebaja ilmajätmine on tema õiguste niivõrd tõsine rikkumine, mida saab pidada väärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 mõttes ka siis, kui muud olmetingimused vastasid nõuetele), leiab kohus, et käesolevas asjas on põhjendatud mõista kaebajale mittevaralise kahju hüvitis summas 270 eurot.
  41. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebus osaliselt. Kohus tunnistab õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused PPA Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna Pärnu arestimajas 75 päeva jooksul ajavahemikel
  42. oktoober –
  43. detsember 2016,
  44. jaanuar –
  45. veebruar 2017 ja
  46. oktoober –
  47. oktoober 2018, mil kaebajale ei võimaldatud värskes õhus viibimist vähemalt üks tund päevas. Kohus mõistab PPA-lt ajavahemikul
  48. oktoober –
  49. detsember 2016 kaebajale värskes õhus viibimise mittevõimaldamise eest välja mittevaralise kahju hüvitise 270 eurot. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse rahalise hüvitise väljamõistmiseks ajavahemike
  50. jaanuar –
  51. veebruar 2017 ja
  52. oktoober –
  53. oktoober 2018 eest.
  54. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108lg 2).

Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-31-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13). 25.

§ 109

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Riigilõivu seaduse § 60 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 6 3-19-1270 euro ja mitte üle 750 euro. Kahjunõudelt summas 600 eurot tuli tasuda riigilõivu 18 eurot. Tartu Halduskohus vabastas 16. augusti 2019. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, seega sai kaebaja menetlusabi. 26. Arvestades kaebaja nõude suurust ja välja mõistetavat hüvitist, on kaebus rahuldatud osaliselt. Kohus leiab, et kaebust tuleb pidada rahuldatuks 45 % ulatuses.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna kaebaja oli vabastatud 18 euro ulatuses riigilõivu tasumisest, tuleb PPA-lt riigituludesse välja mõista 8,1 eurot (18×0,45). Ülejäänud kaebaja menetluskulu summas 9,9 eurot jääb Eesti Vabariigi kanda.

  1. Kaebaja on
  2. augusti
  3. a avalduses palunud tema kasuks välja mõistetav hüvitis kanda tema vanglasisesele arvele nr EE932200221023778606 Swedbank AS-s. Ehkki toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks vastavat tahet muutnud, pole siiski teada, kas kaebaja soovib jätkuvalt hüvitise kandmist nimetatud arvele, arvestades, et kaebaja on ilmselt vanglast vabanenud. Seetõttu ei märgi kohus nimetatud arveldusarvet kohtuotsuse resolutsiooni, vaid kaebaja saab täpsustada, kuhu tuleb vastustajal raha kanda.
  4. Vastustaja on
  5. septembri
  6. a vastuses kaebusele taotlenud menetluse kinniseks kuulutamist tõendi (väljavõte arestimaja arvestusraamatust) osas (tl-d 44-45). Vastustaja on oma väidete tõendamiseks esitanud tõendi, mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks lähtudes tema sisust. Kuivõrd kohtule ei ilmnenud, et väljavõte arestimaja arvestusraamatust kajastaks teavet, mille varjamine kaebaja eest oleks vajalik ja põhjendatud, palus kohus
  7. novembri
  8. a kohtunõudes vastustajalt selgitust. Vastustaja nõustus
  9. novembri
  10. a vastuses kohtunõudele, et puudub vajadus varjata kaebaja eest tõendis (väljavõtte arestimaja arvestusraamatust) olevat teavet.
  11. Tulenevalt

§ 77lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 38 lg 1 p-dega 1 ja 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks või menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna haldusasja toimiku lehekülgedele 44-45 liidetud materjal sisaldab endas andmeid kaebaja tervise kohta ning tõend on tunnistatud ka asutusesiseseks kasutamiseks lähtudes tema sisust, kusjuures antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb

§ 77lg 1 ja Ts

MS § 38 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel kuulutada kinniseks. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.