1-19-5379 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2019. a, Tallinn Kohtuasja number 1-19-5379 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Meelika Aava, Ivi Kesküla K

§ 22lg 3 järgi, F OÜ süüdistus Kar

S § 210 lg 2,

§ 22lg 3 järgi, ÄÄ süüdistus Kar

S § 210 lg 2,

§ 22lg 3 järgi, OO süüdistus Kar

S § 210 lg 2, 3 KarS § 22 lg 3 järgi, R OÜ süüdistus KarS § 210 lg 2,

§ 22lg 3 järgi, üldmenetluses Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 31.

oktoobri

1. a määrus Määruskaebuste esitaja Prokurör Helga Aadamsoo ja X OÜ, CC, TT lepinguline kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver Teised määruskaebemenetluse pooled Süüdistatavad X OÜ, CC, TT, DD, OÜ F, ÄÄ, OO, OÜ R, kaitsjad Andres Simson, Vahur Krinal, Jaak Siim, Hannes Toodu, kannatanu Q (Q) Kirjalik menetlus Asja läbivaatamise viis RESOLUTSIOON
2. Jätta Pärnu Maakohtu
3. oktoobri 2019 määrus muutmata.
4. Esitatud määruskaebused jätta rahuldamata.
5. Jätta määruskaebusmenetluses tekkinud süüdistatava ÄÄ valitud kaitsja vandeadvokaat Jaak Siimu menetluskulu ÄÄ kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur või süüdistatavad ja kannatanu advokaadi vahendusel Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
6. Lääne Ringkonnakonnaprokuratuur koostas ja saatis Pärnu Maakohtusse
7. juunil 2019 süüdistusakti X OÜ süüdistuses KarS § 210 lg 3, CC süüdistuses KarS § 210 lg 2, TT süüdistuses KarS § 210 lg 2, DD süüdistuses KarS § 210 lg 2,

§ 22lg 3, F OÜ süüdistuses Kar

S § 210 lg 2,

§ 22lg 3, ÄÄ süüdistuses Kar

S § 210 lg 2,

§ 22lg 3 järgi, OO süüdistuses Kar

S § 210 lg 2,

§ 22lg 3 järgi ja R OÜ süüdistuses Kar

S § 210 lg 2,

§ 22lg 3 järgi.

Teokirjelduse kohaselt X OÜ juhatuse liige CC koos TT-ga esitasid DD, F OÜ, ÄÄ, OO, R OÜ kaasaaitamisel Q-le valeandmeid

1. septembril 2011 taotluses loomakasvatusehitise investeeringutoetuse ja
2. septembril 2011 taotluses puhkemaja ehitamiseks, mille tulemusena maksis Q välja vastavalt 92 921,56 eurot ja 85,314,33 eurot.
3. Pärnu Maakohtu
4. oktoobri 2019 eelistungil nõustus prokurör süüdistatavate kaitsjate esitatud taotlustega, et X OÜ suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel lõpetataks, kuna äriühing kustutati äriregistrist
5. juulil
6. Samuti nõustus prokurör kaitsjatega selles, et ülejäänud süüdistatavate suhtes tuleb kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel, kuna eelistungi toimumise ajaks oli saabunud KarS § 81 lg 1 p-s 2 sätestatud aegumistähtaeg ja ei esine aegumist peatavaid ega katkestavaid asjaolusid. Prokurör ei nõustunud kaitsjatega selles, et süüdistatavatele ette heidetud teod olid aegunud enne süüdistusakti koostamist
7. juunil
8. Prokuröri hinnangul moodustavad süüdistuses kirjeldatud teod ühe jätkuva teo ja see viidi lõpuni puhkemaja osas tehtud viimase väljamakse sooritamisega. Kaitsja Jaanus Tehver ei nõustunud prokuröriga, et jätkuv kuritegu lõppes
9. augustil
10. Kaitsja viitas seejuures Riigikohtu lahendi 1-15-11032 p-le
11. Kaitsja selgitas, et aegumistähtaja kulgemine algab süüdistatava viimasest teost, mistõttu
12. august 2014 ei ole õiguslikult relevantne, sest siis toimus Q poolt väljamakse. Kaitsja märkis, et süüdistusakti kohaselt toimus viimane tegu
13. juunil 2014, mis tähendab, et ka juhul, kui lugeda süüdistuses kirjeldatu üheks jätkuvaks süüteoks, aegus see
14. juunil
15. Kaitsja A. Simson nõustus kaitsja J. Tehveri seisukohaga aegumistähtaja osas. Kaitsja J. Siim märkis, et lähtus samast Riigikohtu lahendist, selle p-s 40 on leitud, et kuritegu on lõpule viidud alates toetuse väljamaksmisega taotlejale. Kaitsja J. Siim selgitas, et prokuratuur on süüdistuses selgelt eristanud kahte tegu. MAAKOHTU MÄÄRUS
16. Pärnu Maakohtu
17. oktoobri 2019 määrusega lõpetas kohus KrMS § 262 lg 3 p 1, § 199 lg 1 p 4 alusel kriminaalmenetluse süüdistatava X OÜ suhtes. Sama määrusega lõpetas kohus KarS § 81 lg 1 p 2, KrMS § 262 lg 1 p 3, § 199 lg 1 p 2 alusel kriminaalmenetluse CC, TT, DD, F OÜ, ÄÄ, OO, OÜ R suhtes seoses kuritegude aegumisega. KrMS § 310 lg 2 alusel jättis kohus Q avalik-õiguslikud nõudeavaldused X OÜ, OÜ U, OÜ M, CC, TT suhtes läbi vaatamata. Lisaks vabastas kohus aresti alt X OÜ, kolmandate isikute OÜ U, OÜ M varad. Kohus jättis KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 183 lg 1 alusel rahuldamata CC ja TT lepingulise kaitsja J. Tehveri kaitsjatasu hüvitamise taotlused. OO-le, OÜ-le R, DD-le, ÄÄ-le määras kohus hüvitada tekkinud menetluskulu täielikult. F OÜ osas jättis kohus määratud kaitsja tasu riigi kanda. Oma otsustusi põhjendas kohus järgmiselt. 3.
18. Süüdistatavatele süüks arvatud sooduskelmus puudutab kahte kannatanule, s.o. Q-le esitatud toetustaotlust: - Toetustaotlus nr 142011740509 (YYY). Taotlus on esitatud
19. septembril
20. al loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamiseks meetme 1.4.
21. raames, 2 - kokku maksis Q ajavahemikul
22. aprill 2013.a. kuni
23. jaanuar
24. a välja OÜle X 92 921,56 eurot. Toetustaotlus nr 310011741057 (XXX). Toetustaotlus on esitatud
25. septembril
26. a-l „majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas“ investeeringumeetme 3.1 raames. Seoses esitatud taotlusega ajavahemikul
27. veebruar
28. a kuni
29. august
30. a maksis Q X OÜ-le välja toetuse summas 85314,33 eurot. 3.
31. Seoses menetleva kohtuniku puhkusega
32. juulist 2019 kuni
33. augustini
34. a ja varasemalt kohtuistungitele määratud asjade graafikuga, määras kohus süüdistatavate kohtu alla andmiseks ja muude menetluslike küsimuste lahendamiseks eelistungi
35. oktoobriks
36. Tõkendit ühegi süüdistatava suhtes kohaldatud ei ole, süüdistatavate vara ei ole arestitud. 3.
37. Kohus nõustus kohtumenetluse pooltega, et OÜ X suhtes tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, kuna juriidilisest isikust süüdistatav on vahepeal äriregistrist kustutatud. TsÜS § 45 lg 2 kohaselt lõpeb eraõiguslik juriidiline isik registrist kustutamisega. Nii esineb KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel menetlust välistav asjaolu selle süüdistatava suhtes. 3.
38. Ülejäänud süüdistatavate osas lähtus kohus aegumise kohaldamisel Riigikohtu lahendis 1-15-11032 väljendatust, mille kohaselt, soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning KarS § 210 lg 1 esimeses teoalternatiivis sätestatud kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale. Riigikohus andis viidatud lahendis aegumise küsimust lahendades hinnangu KarS § 81 lg-le 1 enne
39. jaanuari 2015 muudatust toime pandud tegudele, seega soodustuskelmuse, KarS § 210 lg 2, esimese teoalternatiivi koosseisu – pettuse teel soodustuse saamine, täitmisel, ei ole aegumise erisust, enne või peale
40. jaanuarit 2015 a kehtivat KarS § 81 lg 1 sõnastust ja aegumist tuleb arvestada teokoosseisu täitmisest, so soodustuse saamisest. Viidatud riigikohtu lahendi pinnalt märkis kohus, et kuivõrd toetustaotlused on esitatud erinevate toetusmeetmete raames: YYY meetme 1.4.2., so loomakasvatusehitise investeeringutoetuse ja XXX „Majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas“ meetme 3.1 raames, erinevete investeerimisobjektide soetamiseks, ei saa lugeda kahte süüdistusepisoodi ühest tahtlusest kantuks. Seega ei ole põhjendatud prokuröri seisukoht, mille kohaselt mõlema toetustaotluse osas esines süüdistatavatel ühine tahtlus soodustuse saamiseks, mõlemad taotlused on esitatud ühel ja samal aastal ning see annab alust käsitleda toetustaotluste esitamist jätkuva kuriteona. KarS § 210 lg 2 ja 3 sätestatud süüteod on lähtuvalt KarS § 4 lg 3 teise astme kuriteod ja vastavalt KarS § 81 lg 1 sätestatule on aegumistähtaeg 5 aastat. Eeltoodust lähtuvalt aegus süüdistuses kirjeldatud kuritegu, mis on seotud toetustaotlusega nr 142011740509 (YYY), esitatud
41. septembril 2011.a-l loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamiseks meetme 1.4.
42. raames ja millega seoses maksis Q ajavahemikul
43. aprill 2013.a kuni
44. jaanuar 2014.a välja OÜ-le X 92 921,56 eurot, 5 aastat peale viimase toetuse väljamakse saamist, s.o
45. jaanuaril
46. Süüdistuses kirjeldatud kuritegu, mis on seotud toetustaotlusega nr 310011741057 (XXX), esitatud
47. septembril 2011.a. „majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas“ investeeringumeetme 3.1 raames ja millega seoses maksis Q X OÜ-le välja toetuse summas 85 314,33 eurot vahemikul
48. veebruar 2014.a. kuni
49. august 2014.a aegus 5 aastat peale viimase toetuse väljamakse saamist, so
50. augustil
51. KarS § 81 lg 5 või 7 sätestatud kuriteo aegumise peatumise või katkemise aluseks olevaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Koos täideviimisteo aegumisega on aegunud ka kaasaaitamisteod. Vastavalt KrMS § 199 lg 1 p 2 on kuriteo aegumistähtaja möödumine kriminaalmenetlust välistav asjaolu KrMS § 262 lg 1 p 3 kohaselt teeb kohus eelistungil määruse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 199 lõike 1 punktides 2–6 loetletud juhtudel. 3 3.
52. Määruskaebusmenetluses vaidlustatud menetluskulude, s.o T. ja TT valitud kaitsja J. Tehveri kaitsjatasu osas, põhistas kohus oma otsustust järgmiselt. Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega, on KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt menetluskuluks. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu üksnes valitud esindajale makstud selline tasu, mis on mõistliku suurusega. Õigusabitasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii õigusabi osutaja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Menetlusosalised vajalikud kulud võivad olla mh ka lepingulisele kaitsjale kliendilepingu alusel hüvitamisele kuuluvad sõidu- ja majutuskulud. Kaitsja J. Tehveri esitatud menetluskulude hüvitamise taotluse kohaselt on CC ja TT kandnud kulutusi valitud kaitsjatele maksud tasu näol kokku summas 7467,40 eurot. TT huvides kantud kulusid on kriminaalasjas kokku 4557,90 eurot ja CC huvides kantud kulusid summas 2909,50 eurot. TT ja CC taotlevad nimetatud summade hüvitamist ja kandmist nende pangakontodele. Taotluses on kinnitatud, et kantud kulud on vahetult seotud käesoleva kriminaalasja menetlusega ja kulude tekkimist on tõendatud taotlusele lisatud arvete ja tasumist tõendavate maksekorraldustega. Taotluse kohaselt kandsid CC ja TT eest menetluskulud äriühingud L OÜ, A OÜ, X OÜ, X PM OÜ ja M OÜ. Kohus leidis, et CC ja TT taotlus menetluskulude hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele. Mitte ükski tekkinud kaitsjatasu suurust tõendavatest arvetest ei ole esitatud TT-le või CC-le, samuti ei nähtu seost arvete spetsifikatsioonidest või arvetel viidet kliendilepingutele. Riigikohtu praktikast tulenevalt võib kolmas isik kaitsealuse eest küll menetluskulud kanda, kuid tõendatud peab olema kohustuse tekkimine kaitsealusel ja kohustuse suurus. Praegusel juhul ei ole kaitsealustel CC-l ja TT-l valitud kaitsjale tasu maksmise kohustuse olemasolu või suurust esitatud arvete alusel võimalik kindlaks määrata ja taotlus valitud kaitsjale makstud tasu ja kantud kaitsja kulude hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. MÄÄRUSKAEBUSMENETLUS
53. Maakohtu määrusele esitasid määruskaebused T. ja TT lepinguline kaitsja J. Tehver ja prokurör Helga Aadamsoo. Kaitsja J. Tehver vaidlustab maakohtu määrust T. ja TT menetluskulude hüvitamata jätmise osas. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu määrusega hüvitada TT-le kaitsjatasu summas 4557,90 eurot ja CC-le summas 2909,50 eurot. Oma taotlust põhjendab kaitsja järgmiselt. Maakohtu esitatud põhjendused on vastuolus menetlusõigusega. Kohus märkis, et ükski kaitsjatasu suurust tõendavatest arvetest ei ole esitatud TT-le või CC-le ja samuti ei nähtu seost arvete spetsifikatsioonidest või arvetel viidet kliendilepingutele. Kohus jättis tähelepanuta kohtule esitatud menetluskulude hüvitamise taotluses sisaldunud kinnituse, et kõik taotluses viidatud kulud on seotud kriminaalasja menetlusega ja kulud on kandnud L OÜ, A OÜ, X OÜ, X PM OÜ ja M OÜ CC ja TT eest. Eeltoodud asjaolusid kinnitasid T. ja TT lepingulise kaitsja kaudu kohtule. Selliselt on süüdistatavad täitnud mh Riigikohtu praktikast tulenevad nõuded menetluskulude eest hüvitise taotlemiseks. Olukord on analoogne nt Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-93-15 lahendatud kaasusega, kus süüdistatavate TT ja LL kaitsjatasu arvetel oli arvete maksjaks märgitud Keskerakond. Riigikohus leidis otsuse p-s 137, et tähtsust ei ole asjaolul, et kassatsioonile lisatud õigusteenuse arvetel on maksjana märgitud üksnes Keskerakond. Ka kassatsioonimenetluse kulude puhul on asjakohane kolleegiumi poolt varem 4 apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kontekstis märgitu, mille kohaselt on hüvitisnõude õigustatud subjektiks süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Fakt, et menetluskulu kanti menetlusväliste isikute arvel, ei oma Riigikohtu praktika kohaselt tähendust. Järelikult oli süüdistatavatel taotleda riigilt hüvitist menetluskulude katteks. Kõrvaldamaks võimalikku kahtlust selles, mida on kaitsja taotluses kinnitanud, esitab kaitsja kohtule ka menetluskulu kandnud menetlusväliste isikute sellekohased kinnitused. Maakohtu järeldused pole kooskõlas tegelike asjaoludega. Asjaolu, et CC-l ja TT-l on tekkinud kaitsekulude kandmisest tulenev kohustus, tuleneb seadusest - nimelt sätestab VÕS § 1041 lg 1, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Viidatud seaduse sättest tulenevalt on CC-l ja TT-l tekkinud kohustus hüvitada õigusabi eest tasunud äriühingutele kulutused, mida viimased on seoses käesoleva kriminaalasja menetlusega kandnud CC ja TT eest. Maakohtul ei olnud alust eeldada, et eelviidatud hüvitamiskohustust pole tekkinud või et see on ära langenud seoses sellega, et kulud kandnud äriühingud on nõudest loobunud.
54. Prokurör H. Aadamsoo palub määruskaebuses jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid jätta kohtumääruse põhiosast välja seisukoht, et süüdistuses kirjeldatud tegu polnud jätkuv kuritegu. Prokurör palub ringkonnakohtul oma põhistustes kinnitada, et tegemist oli jätkuva kuriteoga, mis oli lõpule viidud
55. augustil 2014 ja aegus
56. augustil
57. 6.
58. Kaebeõiguse osas märgib prokurör, et kuigi KrMS § 385 p 20 kohaselt ei saa kaebust esitada kohtumenetluses poole taotluse lahendamise määrusele, siis lõpetas kohus KrMS § 262 lg 1 p 3 järgi eelistungil kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel. Samas KrMS § 385 p 20 annab võimaluse esitada kaebust kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Seega tuleb kõiki menetlust lõpetavaid kohtumäärusi käsitleda sarnase edasikaebe õigusega. Maakohus on asjakohaselt andnud õiguse esitada vaie menetlust lõpetava lõpliku kohtumääruse peale (vt 1-16-10503/150, p-d 33, 34, 37, 38). 6.
59. Järgnevalt selgitab prokurör, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud Riigikohtu lahendit nr 1-15-11032 ja jõudnud väärate põhistusteni määruse lk-del 7-
60. Määruse sisulist osa on vajalik muuta ja teha täpsustus, et YYY ja XXX ehituseks saadi Q-lt toetust jätkuva soodustuskelmusega ning jätkuv kuritegu tervikuna aegus viie aasta möödumisega viimasest väljamaksest, so
61. augustil
62. 6.
63. Maakohus on asjakohatult asunud seisukohale (lk 8): „Seega ei ole põhjendatud prokuröri seisukoht, mille kohaselt mõlema toetustaotluse osas esines süüdistatavatel ühine tahtlus soodustuse saamiseks, mõlemad taotlused on esitatud ühel ja samal aastal ning see annab alust käsitleda toetustaotluste esitamist jätkuva kuriteona.“ Selles osas on vajalik teha ringkonnakohtul Pärnu Maakohtu kohtumääruse põhistuses muudatus (KrMS § 337 lg 1 p 2), et asendada viidatud lõik uue põhistusega selles, et tegemist on jätkuva kuriteoga. Lisaks on vajalik jätta toetustaotluse nr 142011740509 (YYY) lõigu lõpust (lk 8 teine lõik) välja: “, 5 aastat peale viimase toetuse väljamakse saamist so 22.01.2019“ (KrMS § 337 lg 1 p 3). Seda põhjusel, et KarS § 81 lg 4 kohaselt arvutatakse jätkuva süüteo korral aegumise tähtaega viimase osateo lõpule viimisest. 5 6.
64. Riigikohus ei muutnud maakohtu määruses viidatud lahendiga nr 1-15-11032 senist praktikat. Seega on põhjust alustada kuriteo jätkuvuse hindamist
65. veebruari 2011 lahendi nr 3-1-1-1-11, p-s 10 väljendatust ehk jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo vältimatuks tunnuseks on, et kõik üksikud osateod on kantud ühtsest tahtlusest. Samuti ei muutnud Riigikohus viidatud lahendiga nr 1-15-11032 lahendi nr 1-17-11432 p-s 9 väljendatud seisukohta, et sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. X OÜ taotles Q-lt kahte eraldi toetust ja sai väljamakseid paralleelselt, ehk siis ajalises kattuvuses. XXX ehitamiseks taotleti Q-lt toetust
66. septembril 2011 ja YYY ehitamiseks
67. septembril
68. Q määras toetuse puhkemaja ehitamiseks
69. veebruaril 2012 ja söödahoidla ehitamiseks
70. veebruaril
71. Kuludeklaratsioone esitati ja väljamakseid teostati söödahoidla ehitamisel ajavahemikul
72. märtsist 2013 kuni
73. jaanuarini 2014 ja puhkemaja ehitamisel
74. detsembrist 2013 kuni
75. augustini
76. Seega taotles toetust sama isik, s.o X OÜ, eksimusse sattus ja väljamakseid tegi sama kannatanu (Eesti Vabariik Q kaudu) ajaliselt samal ajal. Asjaolu, et väljamakseid tehti kahest erinevast meetmest ei oma olulist tähendust, sest objektiivne kõrvaltvaataja näeb sama isikut saamas samalt rakendusüksuselt toetust samale isikule kuuluvate ehitiste rajamiseks. Samuti algasid ehitustööd alles
77. a-l ja viimaseid kuludeklaratsioone esitati mõlemas taotluses
78. a-l. Kuupäevalisi kattuvusi ei olnud, kuid kõrvaltvaatajale toimusid sündmused üldpildis kattuvatena või tihedas järjestuses. 6.
79. Asjakohatult on maakohus pidanud kuriteo jätkuvuse hindamisel määravaks, et toetust taotles X OÜ YYY ehitamiseks loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamiseks meetme 1.4.
80. raames ning XXX ehitamiseks majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas investeeringumeetme 3.1 raames. Kuigi toetusi taotleti erinevatest meetmetest, ei olnud tegemist erinevate kuriteo objektidega vaid osategude objektiks oli samast allikast eraldatav toetuse raha. Nimelt eraldas ja maksis välja toetuse sama rakendusasutus Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rahastamise käigus Eesti Vabariigile eraldatud toetuse summasid ja toetuse Eesti Vabariigi omaosaluse osa X OÜle samal eesmärgil, maaelu arendamiseks. Ei oma sisulist tähtsust, millise meetme kaudu see raha taotlejani liigub. Q jagas toetusi Eesti maaelu arengukavas (edaspidi MAK) näidatud viisil ja see asjaolu iseseisvana ei saa kaasa tuua kõrvaltvaatajale osategude eristumist, kuna see asjaolu ei ole kõrvalistele isikutele objektiivses maailmas arusaadav. 6.
81. Maakohus on ekslikult lähtunud Riigikohtu lahendist nr 1-15-11032 ilma konkreetsele punktile viitamata ning ekslikult lugenud YYY episoodi iseseisvaks teoks ja lugenud aegumise tähtajaks
82. jaanuari
83. Prokuratuur ei nõustu määrusega selles, et on asjakohane Riigikohtu lahendis nr 1-15-11032 loodud pretsedent ning see saaks olla aluseks kuriteo jätkuvuse või puudumise üle otsustamisel. Maakohus on asjakohaselt (lk 7 eelviimane lõik) määratlenud kuriteo aja Riigikohtu eelnimetatud lahendi p-s 40 märgituga: „…kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale, kinnitab ka senine kohtupraktika (vt nt 3-1-1-54-15).“ Samas ei anna see teavet jätkuva kuriteo kohta. Jätkuv kuritegu algab esimese osateo algushetkest ja lõpeb viimase osateo tagajärje saabumisega. Kriminaalkolleegium puudutab soodustuskelmuse jätkuvust eelnimetatud lahendi osas II B (punktid 32 – 37). Kriminaalkolleegiumi analüüsitud kaasuses ei olnud MM tegevus hõlmatud ühingu tahtlusega ega VV toetuse taotlemisega (p 35) ning nemad ei olnud teo toimepanijad. See on oluline erinevus käesolevast asjast. Maakohus on jätnud analüüsimata, millistest asjaoludest lähtuvalt leitakse, et senisele kohtupraktikale tuginevalt ei ole tegemist jätkuva kuriteoga. Piisav 6 põhjendus ei ole üldine viide Riigikohtu lahendile nr 1-15-
84. Nimelt märgib maakohus (kohtumääruse lk 7 ja 8) põhjenduses üksnes, et toetusi taotleti Q-lt erinevates meetmetest. 6.
85. Riigikohtu lahendi nr 1-15-11032 p-s 29 on märgitud muuhulgas, et erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna, kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid (vt otsus asjas nr 3-1-1-96-16, p 9). Soodustuskelmuse spetsiifiline vara liik on avalik raha. Maakohtu poolt välja toodud meetmed lähtusid ühisest Eesti maaelu arengukavast 2007-2013 (MAK). See hõlmab ajavahemikku
86. jaanuarist 2007 kuni
87. a lõpuni. MAKi koostamise üldeesmärk on toetada Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevate maaelu arengu meetmete kaudu maapiirkonna tasakaalustatud arengut. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (edaspidi ELÜPS) § 1 kohaselt sätestab ELÜPS Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika abinõude rakendamise alused ja korra ning neid rakendavad asutused, üleminekutoetuse saamise nõuded ja korra, riikliku ja haldusjärelevalve teostamise alused ja ulatuse ning vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest. Seega õiguslike aluste üldine raamistik on kõigi meetmete puhul sama. ELÜPS alusel vastu võetud meetmemäärus toob lihtsalt sisse erinevused sõltuvalt vajadusest. Kui võrrelda meetmemäärusi, siis üldjuhul on need sarnase ülesehituse ja sisuga. Käesoleva asjaga on puutumuses ELÜPS alusel vastu võetud meetmemäärused nr 87 ja nr
88. Ehk siis toetuse määramise õiguslik alus tuleneb ELÜPSist. Meetmemäärus on olemuselt nagu seaduse säte, mis on viidud ökonoomsusest tulenevalt seadusest välja, kuid ei loo omaette uut õigust. Samuti ei saa jätkuva kuriteo hindamise aluseks olla see, et meetmeid kirjeldatakse eraldi Eesti maaelu arengukavas. MAK p. 5.
89. on kirjeldatud erinevaid meetmeid eraldi, s.h käesoleva asjaga puutumuses olevaid: meede 1.4.
90. ja meede 3.1., sest mõlemad meetmed on rahastatud Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist ja omaosaluse osas Eesti Vabariigi eelarvest. Mõlemasse meetmetesse on suunatud avalikud rahad ühest ja samast allikast. Erinevalt maakohtu kohtumäärusest, kus jätkuva kuriteo hindamise asetas maakohus kõige olulisema rõhu rahastamise meetmete erinevusse, ei ole kriminaalkolleegiumi lahendis nr 1-15-11032 meetmete seost kuriteo jätkuvusega eraldi analüüsinud. Seega on põhjust seostada meedet üksnes viidatud kriminaalkolleegiumi lahendi punktis 29 väljendatud õigushüve sisustamisel. 6.
91. Nagu juba eespool nimetatud, ei muuda kriminaalkolleegiumi lahend nr 1-15-11032, senist kohtupraktikat kuriteo jätkuvuse hindamisel (vt p 34). Viidatud kriminaalkolleegiumi lahendi punktis 36 küll mainitakse meetmeid, kuid põhirõhk on objektiivse kõrvaltvaataja arusaamisel. Selleks peame määratlema esmalt soodustuskelmuse objekti, milleks on välja petetav hüve. Edasi tuleb vastata küsimusele kuidas objektiivne kõrvaltvaataja tajub pettusega saadud hüve. Käesolevas asjas saab objektiivne kõrvaltvaataja tajuda üksnes ehitamist ja ehitise valmimist, mitte aga seda, kas toetust eraldatakse ühest või erinevatest meetmetest. Viidatud kriminaalkolleegiumi lahendi punktist 36 saab aru, et eristati „hoone püstitamist või tehnika/inventari soetamist“, mis oma sisu olemustelt on tõesti erinevalt tajutavad. Lisaks oli tegemist ka erinevate ühingutega. Samas kompenseeris Q toetusega X OÜ püstitud kaht hoonet, millised Saaremaal püstitati üksteisega kattuval toetuse perioodil (mille jooksul saab üldse toetust realiseerida). Kõrvaltvaatajale ei olnud eristatavad kaks erinevat meedet, vaid see, et X OÜ sai kaks hoonet juurde. Seega, viidatud kriminaalkolleegiumi lahendi p-s 36 analüüsitud olukord ei ole kasutatav pretsedendina ning maakohus on põhjendamatult seostanud erinevaid meetmeid tahtluse kujunemisega. Objektiivses mõttes ei ole X OÜ tahtlus Q-lt kahe toetuse saamisel mingil viisil eristatav ega eraldatav. 6.
92. Juriidilise isiku tahtlus lähtus tema nimel tegutsenud isikute tahtlusest. X OÜ nimel tegutsesid CC juhatuse liikmena ja TT esindajana. Toetuse taotleja ja saaja oli X OÜ. Toetust 7 taotleti ja saadi Q-lt. Toetust anti Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist ja Eesti Vabariigi omaosaluse osast. Toetust taotles X OÜ mõlemal juhul 2012, mõlema hoone ehitamisega alustati 2013 ja väljamaksete tegemine lõpetati 2014 vastavalt ehitustegevuse kulgedes kuludeklaratsioonide esitamise järel. Seega mõlema toetuse puhul tegutsesid samad isikud ajalises läheduses sama kannatanu suhtes samast allikast (Euroopa - ja Eesti Vabariigi rahastusest) toetuse taotlemise ja väljamaksete taotlemise ja saamisega. Sellest objektiivsest pildist saab teha vaid ühe järelduse, et X OÜ-l ei olnud 2011 kuni 2014 YYY - ja XXX ehitamisel erinevat tahtlust, vaid ühingu tahtlus (samade juhatuse liikmete tegevuse kaudu) oli suunatud süüdistusaktis näidatud soodustuskelmuse tegudega X OÜ vara suurendamisele turuhinnast toetuse võrra madalama väärtuse võrra. Rääkimata tekkinud konkurentsieelisest, mis võimaldas saada tootmishoone ja teenuse osutamiseks hoone väiksemate investeeringutega. Prokuratuur on seisukohal, et süüdistusaktis kirjeldatud X OÜ osateod on käsitletavad jätkuva tegevusena ning soodustuskelmuse aegumist tuleb hakata arvestama alates viimasest toetuse väljamaksest, mis toimus
93. augustil
96. novembril 2019 edastas Pärnu Maakohus kohtumenetluse pooltele kaitsja J. Tehveri ja prokurör H. Aadamsoo määruskaebused, milles maakohus palus esitada kohtule kirjalikud seisukohad määruskaebuste suhtes hiljemalt
97. novembriks
99. Samal kuupäevas esitas maakohtu kirjaliku seisukoha määruskaebuste suhtes ÄÄ kaitsja J. Siim. Kaitsja hinnagul tuleb prokuratuuri määruskaebus jätta rahuldamata. Kohus leidis õigesti, et kuna taotlused esitati erinevate toetusmeetmete raames ja erinevate investeerimisobjektide soetamiseks, siis esines taotlejal eraldiseisev tahtlus. Kuni eelistungini jagas kohtu käsitlust ka prokuratuur, kuna süüdistusaktis on erinevate episoodide osas märgitud erinev kuriteo toimepanemise ajavahemik. Kaitsja J. Tehveri määruskaebuse väited väärivad kaitsja J. Siimu hinnangul tähelepanu. Riigikohtu praktikas avaldatud seisukoha järgi tuleb menetluskulud hüvitada sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti süüdistatava enda või mõne muu isiku arvel. Menetluskulu tuleb viimasel juhul välja mõista isikule endale, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Seetõttu ei ole tähtsust, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusva line isik süüdistatava huvides (vt RKKKo 02.04.2018 nr 4-16-9132, p 24; 02.12.2014 nr 3-1-1-79-14, p 48 jt). Praktikas on Riigikohus ja alama astme kohtud pidanud süüdistatava menetluskulusid hüvitatavaks nt ka juhul, kui need kannab teenust osutava advokaadibüroo arvete alusel mõni teine, arvete adressaadiks olev advokaadibüroo, kes haldab su u distatava o igusabifondi paigutatud rahalisi vahendeid (vt RKKKo 06.10.2017 nr 1-15-9051, p-d 46-47; RKKKm 17.12.2017 nr 1-17-4924, p 41; 12.10.2018 nr 1-17-5176, p 26; TlnRingKm 12.03.2014 nr 1-13-5747, p 7).
100. Kannatanu esindaja on oma kirjalikus seisukohas arvamusel, et X OÜ osateod on käsitletavad jätkuva tegevusena.
101. Tallinna Ringkonnakohtus registreeriti kriminaalasja materjal ühes määruskaebuste ja kohtumenetluse poolte kirjalike seisukohtadega nendele
102. detsembril
103. Ringkonnakohtu
104. detsembri 2019 määrusega määrati määruskaebused läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja pooltele anti seisukohtade ja taotluse esitamiseks aega kuni
105. detsembrini
107. Viidatud tähtajaks esitas kirjalike seisukohtade esitamise eest menetluskulude hüvitamise taotluse kaitsja J. Siim. Lisaks esitas kirjaliku seisukoha prokuröri määruskaebuse suhtes kaitsja J. Tehver, kes leiab, et prokuratuuri määruskaebus tuleks kaebeõiguse puudumise tõttu jätta läbi vaatamata või menetlusse võtmisel jätta rahuldamata. Kaitsja hinnangul pole 8 määruskaebus, milles taotletakse vaid maakohtu määruse põhiosa muutmist kooskõlas määruskaebusmenetluse eesmärgiga, mis tuleneb KrMS § 383 lg-st 1 ja § 384 lg-st
108. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
109. Kohtukolleegium leiab, et määruskaebused jäävad rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Oma otsustust põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
110. Esmalt selgitab ringkonnakohus maakohtu määruse edasikaevatavuse osas järgmist. On tõsi, et maakohus lõpetas süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse aegumise tõttu ja selliselt nõustus kohus süüdistatavate kaitsjate kaitseaktides esitatud taotlustega. Samas ei ole õige lugeda, et maakohtu määrus kujutab endast kohtumäärust, milles on lahendatud kohtumenetluse poole taotlus ehk tegemist on niisuguse määrusega, mis pole vaidlustatav KrMS § 385 p 20 alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi juhiste kohaselt ei saa õigusnormide sisustamisel ja rakendamisel piirduda pelgalt grammatilise tõlgendamisega, vaid muu hulgas tuleb välja selgitada normi kehtestamisega taotletud eesmärk. Samuti on Riigikohus selgitanud, et määruskaebe korras on välistatud üksnes nende kohtu otsustuste vaidlustamine, mis on olemuslikult mõne KrMS § 385 loetletud määrusega hõlmatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
111. juuni
112. a määrus nr 1-17-11509, p 6). Ringkonnakohus märgib, et taotluse lahendamise määrus on olemuslikult menetlust korraldav määrus ning KrMS § 385 p-s 20 sätestatud piirangu eesmärk on välistada korralduslike määruste vaidlustamine, kuivõrd neil puudub vahetu mõju menetlusosaliste õiguspositsioonile. Ühtlasi on sellise piirangu aluseks arusaam, et edasikaebeõiguse andmine ei ole otstarbekas, kuna sedalaadi korradusliku küsimuse vaidlustamine kokkuvõttes takistaks menetluse jätkamist. Neid küsimusi on tulenevalt KrMS § 383 lg-st 2 võimalik vaidlustada kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis. Lugedes KrMS § 385 p 20 toimealasse kuuluvaks määruse, millega on süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus lõpetatud aegumise tõttu, tekiks küsitav olukord, kus kriminaalasja ei ole maakohtu tehtud võimaliku KrMS § 199 lg 1 p 2 väära kohaldamise tõttu edasiselt üldse võimalik arutada, rääkimata võimalusest tõstatada seda küsimust apellatsioonis või kassatsioonis. Teisisõnu, käsitledes kõnealust määrust edasikaebamatu määrusena ei ole tagatud enam see, et võimalik ebaõigus kriminaalmenetluse lõpetamisel saaks põhimõtteliselt muutuda enam õigusliku diskussiooni objektiks koos põhiasja lahendamisega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
113. mai
114. a määrus nr 3-1-1-39-09, p 14). Seega järeldub, et vaidlustatud määrus ei ole olemuslikult seotud KrMS § 385 p 20 piiranguga. Eelnevat arvestades võttis ringkonnakohus määruskaebused
115. detsembri 2019 määrusega menetlusse ja määras vaadata need läbi KrMS § 390 lg-st 3 tulenevalt kirjalikus menetluses.
116. Kaitsja J. Tehver leiab oma kirjalikus seisukohas prokuratuuri määruskaebuse suhtes, et prokuratuuril puudub kaebeõigus KrMS § 383 lg 1 ja § 384 lg 1 järgi. KrMS § 383 lg 1 kohaselt on vaidlustatav muu hulgas esimese astme kohtu tehtud kohtumäärus, mille vaidlustamine pole välistatud KrMS § 385 järgi. Eelnevalt leidis ringkonnakohus, et Pärnu Maakohtu
117. oktoobri 2019 määrus ei kuulu KrMS §-s 385 sätestatud määruste hulka. KrMS § 384 lg 1 kohaselt on kohtumenetluse poolel määruskaebeõigus. Arutataval juhul on prokuratuur kohtumenetluse pooleks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 384 lg 1 sõnastusest nähtub seejuures, et erinevalt menetlusvälise isiku kaebeõigusest ei ole kohtumenetluse poole kaebeõigus sõltuv sellest, kas kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve (vt RKKKm 3-1-1-27-11, p 8). Ringkonnakohus märgib nõustuvalt kaitsja J. Tehveriga, et ringkonnakohtul on küll KrMS § 337 lg 1 p-dest 2,3 tulenevalt pädevus teha maakohtu määruses täpsustusi või jätta maakohtu määruse põhiosast välja asjaolusid, kuid määruskaebemenetluse eesmärk ringkonnakohtus saab olla vaid maakohtu määruse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontroll. Apellatsioonikohtul pole 9 seadusest tulenevalt pädevust väljendada niisuguseid seisukohti, mis võiksid olla kriminaalõiguse allikaks. Prokuröri määruskaebus ringkonnakohtule lähtub aga ekslikult niisugusest kaalutlusest. Prokuröri taotlust silmas pidades on ringkonnakohtul võimalik maakohtu määrust muuta, s.o teha selles täpsustusi ja jätta välja asjaolusid, kuid sel juhul kehtivad ringkonnakohtu seisukohad konkreetses kriminaalasjas ega saa olla juhiseks muudel juhtidel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja ega prokuröri määruskaebustes esitatud argumentidel põhjendatud maakohtu määrust tühistada ega muuta. Seega jäävad määruskaebuste taotlused rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
118. Määruskaebusmenetlus puudub vaidlus selles, et süüdistuses kirjeldatud kuriteod on aegunud ja maakohus lõpetas sellest tulenevalt õigustatult kriminaalmenetluse. Prokuratuur on määruskaebusmenetluses seisukohal, et süüdistusaktis kirjeldatud X OÜ osateod on käsitletavad jätkuva tegevusena ning soodustuskelmuse aegumist tuleb hakata arvestama alates viimasest toetuse väljamaksest, mis toimus
119. augustil
120. Prokurör ei taotle maakohtu määruse tühistamist, vaid soovib, et ringkonnakohus muudaks üksnes maakohtu määruse põhiosa. Nii taotleb prokurör ringkonnakohtult, et apellatsioonikohus täpsustaks ja jätaks maakohtu määrusest välja põhjendused selle kohta nagu oli süüdistatavate tegevus käsitletav kahe erineva soodustuskelmuse teona. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see taotlus aga põhjendatud.
121. Maakohus tugines oma määruses ja prokuratuur määruskaebuses Riigikohtu lahendile 1-15-
122. Prokuratuur leiab, et Riigikohtu lahendis 1-15-11032 väljendatud seisukohad kuriteo jätkuvuse kohta ei ole asjakohased. Prokurör märgib, et Riigikohtu lahendis ei olnud MM tegevus hõlmatud ühingu tahtlusega ega VV toetuse taotlemisega (p 35) ning nemad ei olnud teo toimepanijad. Kohtukolleegiumi hinnangul on prokuröri seisukoht vastuolus Riigikohtu lahendist nr 1-15-11032 nähtuvate süüdistuse asjaoludega. Nii nähtub ringkonnakohtule süüdistuse asjaoludest, et MM-le ja VV-le heideti ette ühiselt, kaastäideviijatena seitsme soodustuskelmuse katse ja MM-le eraldiseisvalt ühe lõpuleviidud soodustuskuelmuse toimepanemist (RKKKo 1-15-11032, p 1). MM ja VV poolt ühiselt toimepandud 7 kuriteo ja VV poolt lisaks veel ühe kuriteo toimepanemise asjaolud seisnevad järgnevas (otsuse p-d 2-4.7). Erinevad isikud, sh VV ja MM, esitasid erinevatel aegadel (septembris 2009, kolmel korral septembris 2010, detsembris 2010, septembris 2011, detsembris 2011) kokku 8 korda erinevate äriühingute nimelt Q-le erinevaid valeandmeid sisaldavad taotlusi, sh veiselauda rekonstrueerimiseks ja lüpsikoja ehituseks