2-19-10843 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-10843 Otsuse tegemise aeg ja koht 07. veebruar 2020, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Helgi Vinni Kohtuasi A. K.i (K.) hagi E. K. nõ

) § 95 kohaselt, isaduse tuvastamise või vaidlustamise otsustab kohus mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse vastu, või ema või lapse hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu. Kui isik, kelle vastu oleks tulnud hagi esitada, on surnud, siis otsustab kohus hagita menetluses isaduse vaidlustamise või tuvastamise selle isiku avalduse põhjal, kes on eelmise lause kohaselt õigustatud hagi esitama

§ 91

lg 1 esimese lause kohaselt, isaduse vaidlustamise õigus on mehel, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, samuti lapse emal ning lapsel.

§ 93

lg 1 kohaselt, isaduse võib kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud.

1. Kohtule esitatud sünni tõendi kohaselt on lapse E. K. vanemateks A. F. ja A. K.. Sünni tõend nr. xxx on väljastatud 26.10.2011 (tl. 6). Väidetavalt sai hageja
2. aasta oktoobris teada, et laps E. tõenäoliselt ei põlvne temast. Hagi on esitatud 19.07.2019, seega seaduses sätestatud tähtaja jooksul.
3. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et hageja A. K. ei ole tõepoolest kostja E. K., sündinud xx.xx.2004, bioloogiline isa. Antud asjaolu on kinnitanud kostja seaduslik esindaja nii kohtule esitatud vastustes kui ka 08.01.2020 kohtuistungitel, seega puudus vajadus DNAekspertiisi teostamiseks. 4
4. Antud asjas on vaidlus selle üle, millal hageja tegelikkuses sai teada sellest, et ta ei ole lapse E. bioloogiline isa. Hageja väitel sai ta sellest teada 2018.a. oktoobris ning seega on hagi tema poolt esitatud tähtaegselt, 1 aasta jooksul teadasaamisest alates, kooskõlas

§ 93lg 1.

Hageja sõnul oli ta isaduse omaksvõtu ajal teadlik sellest, et E. on tema laps, kuna nii ütles talle lapse ema ning võttes arvesse, et

1. aastal olid tema ja lapse ema vahel lähedased suhted, siis ta ka uskus seda. Kostja seadusliku esindaja väitel oli hageja alati teadlik sellest, et ta ei ole E. bioloogiline isa, sellegipoolest võttis ta isaduse omaks, vormistades isaduse omaksvõtu perekonnaseisuametis, mille kohta on xx.xx.2011 väljastatud sünni tõend nr xxx. Isaduse omaksvõtt toimus pärast hageja ja kostja seadusliku esindaja abiellumist (abielu registreeriti xx.xx.2011). Kostja esindaja eitas igasuguseid lähedasi suhteid tema ja hageja vahel
2. aastal, ta elas sel ajal koos teise meesterahvaga, so E. bioloogilise isaga.
3. Seega on antud asjas tekkinud olukord, kus üks pool väidab lähedaste suhete olemasolu
4. aastal, teine pool aga kategooriliselt eitab seda. Kahjuks ei ole kumbki pooltest suutnud oma väiteid dokumentaalselt tõendada, seega on tegemist „sõna sõna vastu“ ütlustega. Kostja seadusliku esindaja väitel teadis hageja algusest peale, et E. ei ole tema laps. Kohtule tundub eluliselt mitteusutavana olukord, kus, isegi kui eeldada, et poolte vahel olid
5. aastal lühiajalised suhted, siis hageja koheselt, 7 aastat hiljem, ilma ekspertiisi teostamata uskus, et E. on tema laps ning võttis isaduse omaks. Pigem on eluliselt usutav see, et hageja pärast abiellumist kostja seadusliku esindajaga, perekonnasuhete tugevdamiseks ja ühtse perekonna loomise eesmärgil võttis isaduse omaks, teades, et tegelikult ta ei ole isa. Isegi kui eeldada, et hageja tõepoolest isaduse omaksvõtmisel oli veendunud, et ta on E. isa, kerkib küsimus sellest, et millal ta sai teada sellest, et ei ole E. isa – kas
6. aasta oktoobris või
7. aasta juulikuus, hageja ja kostja seadusliku esindaja vahelisest kirjavahetusest? See tähendab, et kas hagi on esitatud seadusega lubatud tähtaja jooksul või oli isaduse vaidlustamise tähtaeg hagi esitamise ajaks juba lõppenud?
8. Kostja esindaja poolt kohtule esitatud 17.07.2017 elektroonilisest kirjavahetusest nähtub, et:  17.07.2017 kell 14.13 punktis 3 A. kiri A.le: „/----/ Algusest peale tegin ma ise sulle ettepaneku, et E. peale võid mitte midagi mitte maksta, kuid siis ka mitte suhelda. Aga nüüd selgus, et sa juba rääkisid tema DNA analüüsist, jne. Milleks?“  17.07.2017 kell 16.46 punktis 3 A. kiri A.le: „Isaduse kohta hakkasid E.ga sina esimesena rääkima, „punktide panemise“ ajal. Ja pärast seda korduvalt tuletasid talle seda meelde… sellega üritades last minu vastu meelestada. Elatist ma maksan korralikult, siis pretensioone olla ei saa. maksan kahes osas, kuna on alust oletada, et raha võib olla kulutatud praktiliselt koheselt ning ei ole fakt, et meie laste peale.“ (tl. 65 pöördel, 66) Antud kirjavahetusest võib teha järelduse, et isegi kui hageja ei teadnud sellest, et ta ei ole E. bioloogiline isa, siis vähemalt 17.07.2017 oli tal põhjendatud alus antud kahtluse tekkimiseks, so hageja sai sellest teada mitte oktoobris
9. vaid vähemalt 2017.aasta juulis. Kuigi hageja väitis 08.01.2020 kohtuistungil, et „tema endisel abikaasal oli juurdepääs tema postkastile, ta ei muutnud parooli“, siis ei ole see usutav. Isegi kui eeldada, et see on tõsi, siis oli enda postkastile juurdepääs ju ka hagejal endal ning kui kostja seaduslik esindaja oleks tõepoolest kuritarvitanud tema postkasti kasutamist, so ise saatnud sealt hageja nimelt kirju, siis oli hagejal võimalus seda õigeaegselt tõkestada. Tõepoolest, 17.07.2017 kirjavahetus ei tõenda seda, millal hageja sai teada sellest, et ta ei ole kostja isa, kuid see tõendab seda, et vähemalt 17.07.2017 sai ta sellest teada ja 5 alates sellest ajast hakkas kulgema 1-aastane isaduse vaidlustamise tähtaeg, mis lõppes juulis
11. Tartu Ringkonnakohus on 30.05.2016 kohtumääruse nr. 2-16-6256 põhjendava osa p. 6 märkinud, „Vastavalt

§ 93

lg-le 1 võib isaduse vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud.

§ 93

lg 2 kohaselt lõikes 1 sätestatud tähtaja kulgemine ei alga enne lapse sündi ega enne isaduse omaksvõtu jõustumist.

§ 93

lg-s 1 sätestatud tähtaega on nõuet lõpetav tähtaeg (Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12, p 19) ning viidatud sätte järgi kaotab isik aasta pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist õiguse kohtus isadust vaidlustada.“

1. Seega leiab kohus, et hageja jaoks lõppes isaduse vaidlustamise tähtaeg hiljemalt juulis 2018 ning hagi on esitatud aasta hiljem pärast vaidlustamise tähtaja lõppemist. Ülaltoodust lähtuvalt jätab kohus hagiavalduse rahuldamata.
2. Mis puudutab hageja esindaja väidet, et „Hageja leiab, et lapse huvides on tuvastada oma suguvõsa ning leida uusi TEGELIKKE sugulasi“, siis on lapsel selleks seadusest tulenev õigus tema 18-aastaseks saamisel juhul, kui tal selleks tõepoolest soovi on (

§ 93lg 3).

Praegusel hetkel on aga lapse huvides see, et tal oleks isa. Lubatav ja lapse huvides ei saa olla olukord, kus algul tunnistatakse isadust ja pärast, mh minnes lapsega riidu, sellest loobuda soovitakse. Menetluskulud

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 tulenevalt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluses avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluses avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.
2. Vastavalt TsMS § 164 lg 1, hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 1 tulenevalt jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda, seega ei anna kohus sisulist hinnangut hageja esindaja menetluskulude suhtes. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et kohus ei saa suhtuda tõsiselt esindaja poolt enne toimingu tegemist esitatud arvesse (07.01.2020 arve nr 235, milles on juba ära märgitud 08.01.2020 toimingutega, sh kohtuistungiga seotud ajakulu – esindaja on märkinud ajakuluks 70 minutit, tegelikkuses kestis kohtuistung ainult 35 minutit), selline arve esitamine ei ole korrektne mitte ainult kostja, vaid ka esindatava suhtes.
3. Riigilõivuseaduse § 59 lg 3 kohaselt, hagiavalduse esitamisel põlvnemise tuvastamiseks, kui hagiavaldust ei esitata koos elatisnõudega, tasutakse riigilõivu 40 eurot. Kuigi esitatud hagi puhul on tegemist tuvastushagiga TsMS § 125 mõttes, kohaldab kohus tasumisele kuuluva riigilõivu arvestamisel RLS § 59 lg 3 analoogiat ka isaduse vaidlustamise nõude korral.
4. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu summas 300 eurot. Kohus selgitab hagejale, et RLS § 59 lg 3 tulenevalt on hageja maksnud riigilõivu nõutust enam 260 eurot, seega on hagejal TsMS § 150 lg 1 p 1, lg 4 alusel õigus esitada kohtule taotlus enammakstud riigilõivu, summas 260 eurot, tagastamiseks. 6
5. Kohtuotsus on tehtud ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 164 lg 1, § 434, § 438, § 442, § 453, § 632, § 632 lg 1 sätete kohaselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Helgi Vinni Kohtunik 7