KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 06.12.2019, Tallinn Kohtuasja number 2-18-13223 Kohtuasi XX (X) avaldus YY-g

) § 137 lg 1 järgi, kui vanemad elavad lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu (

§ 137

lg 2 p 1) või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega (

§ 137lg 2 p 2). Seega on avalduse rahuldamise ja ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused järgmised:

§ 118

lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida (vt nt Riigikohtu 22.11.2017 määrust asjas nr 2-16-5794, p 16). Kuid hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist ning ühise hooldusõiguse lõpetamiseks võivad anda alust mh asjaolud, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada ning senine vanemate koostööle suunamine, täiendavad võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud (Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p-d 16 ja 17). Samas juhindub kohus kohtuvaidlustes, kus küsimuse all on lapse õigused, eelkõige just lapse huvidest (

§ 123lg 1; Riigikohtu 26.06.2013 otsus asjas nr 3-2-1-18-13, p 17).

Seejuures 9 saab vanemate ühise hooldusõiguse lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (

§-d 123 ja 137; Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p 22.2). Praegusel juhul oli ilmne, et vanemate omavaheline suhtlus ja kokkulepete saavutamine lapse suhtes ühise hooldusõiguse teostamiseks lapse viibimiskoha määramise ja haridusküsimustes oli komplitseeritud: vanematel olid selged ja üksteisest erinevad vaated lapse viibimiskoha määramise osas ja haridusküsimustes ning kokkulepete saavutamine vastastikuste järeleandmiste teel ei olnud võimalik. Maakohus põhjendas veenvalt, miks tuli ühise hooldusõiguse osalisel lõpetamisel anda ainuhooldusõigus emale. Määruskaebuse esitaja seisukoht, et maakohus tugines siinkohal vaid lapse ema omakasupüüdlikele, valedele ja tõendamata väidetele, ei olnud põhjendatud. Maakohus lähtus nii ema kui ka eestkosteasutuste ja lapse esindaja seisukohtadest. Samuti pidas kohus silmas menetluses kogutud tõendeid. Ringkonnakohus selgitab, et mitmed menetluses esitatud väited, mille osas leidis isa, et need ei olnud tõendatud, mistõttu ei saanud kohus isa hinnangul lahendi tegemisel nendele tugineda, olid väärtushinnangud, s.t nende tõesust või väärust ei olnud võimalik tõendada. Küll aga oli nende paikapidavust võimalik põhistada. Maakohus tugines lahendi tegemisel üksnes põhistatud väidetele. Eelnevaga seoses selgitab ringkonnakohus, et maakohtu põhjendused nähtuvad määruse osast, mis kannab pealkirja „Kohtumääruse põhjendused ja kohaldatav seadus“. Sellele eelnevas osas (s.o kirjeldavas osas) kajastas kohus menetlusosaliste väiteid, kusjuures kohtul oli kohustus kajastada neid ammendavalt (vt ka TsMS § 442 lg 7). Väidete paikapidavust ja tähtsust asja lahendamise seisukohast analüüsis kohus lõpplahendi põhjendavas osas. Seega olid kohatud määruskaebuses esitatud väited, milles isa kommenteeris asjaolude kirjelduses avaldatut ja heitis kohtule ette nende kajastamist kohtumääruse kirjeldavas osas. Maakohus märkis õigesti, et ema teguviisist nähtub, et ta lähtub tegutsemisel, oma käitumise juhtimisel ja väljaütlemistel esmajoones lapse huvidest. Lapse ema on lapse huvidest lähtuvalt valmis tegema ka järeleandmisi. Lapse ema on suuteline last kasvatama ja tema hariduselu juhtima ning ema on valmis ka lapse ja isa vahelist suhtlemist toetama. Isa kirjutistest ja tegutsemisest nähtub, et teda kannustab tegutsemisviiside valikul pigem soov lapse ja lapse emaga taas ühine perekond luua, olles valmis kasutama selleks mh meetmeid, mis last kahjustavad. Oma eesmärgi saavutamiseks maalis ta lapsele ema uuest elukaaslasest pildi, mis tekitas lapsele ema elukaaslase suhtes vastumeelsust, takistades emal, kuni ema elas uue elukaaslasega, lapsega kohtumast, ja sundides ema valima lapse ja elukaaslase vahel. Seejuures ei hoolinud isa sellest, kuidas mõjutab selline käitumine lapse psüühikat ja kiindumussuhet emaga. Isa seadis lapsele vastutuse ja otsustusõiguse oma elu juhtimise osas, milleks avalduse esitamise ajal 6-aastane lapse ei olnud oma noorest east tulenevalt valmis. Isa ei nõustunud maakohtu määrusega ka osas, milles kohus määras isa ja lapse vahelise suhtlemiskorra. Seejuures ei toonud isa välja, missuguste suhtlemiskorra punktidega ta ei nõustunud ja missuguseid tuli muuta. Ringkonnakohus selgitab, et esmajoones peab kohus

§ 123

lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest ning just lapse huvid saavad olla argumendiks, mis tingivad suhtlusõiguse piiramise lapse ja vanema vahel (

§ 143lg 3).

Samas tuleb arvestada ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema hooldusõigust, vanema õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanemaga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt ka Riigikohtu 09.11.2011 määrust asjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul määras maakohus suhtluskorra kõiki ülalkirjeldatud nõudeid järgides. 10 Ülalkirjeldatud põhjustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse tühistamiseks ja uue lahendi tegemiseks. Menetluskulude jaotus 15. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Arvestades vaidluse sisu, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda, v.a alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 11