1-19-11 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2020. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-19-11 Kohtukoosseis Pavel Gon

§ 210

lg 2 järgi, OÜ F (kuni 28.11.2016 OÜ F)

§ 210

lg 3 järgi, OO (O)

§ 210

lg 2 järgi, OÜ L

§ 210

lg 3 järgi, Raimo Lõbu

§ 210

lg 2 järgi, DD

§ 210

lg 2 järgi, SS

§ 210

lg 2 järgi, RR (R)

§ 210

lg 2 järgi, OÜ Vilsandi Lammas

§ 210

lg 3 järgi, OÜ E

§ 210

lg 3 järgi, AA

§ 210

lg 2 järgi, OÜ N

§ 210

lg 3 järgi, OÜ P

§ 210

lg 3 järgi, Imbi Lambi (Lamp)

§ 210

lg 2 järgi ja Robin Kovaljovi

§ 210lg 2 järgi.

1. Süüdistusaktiga on maakohtule edastatud X (X) avalik-õiguslik nõudeavaldus. Nõudeavalduse kohaselt on X-l nõue solidaarselt F OÜ (end. F OÜ) ja Margo Berensi vastu summas 293 590,37 eurot; solidaarselt OÜ L ja Raimo Lõbu vastu summas 206 258,16 eurot; solidaarselt RR ja Margo Berensi vastu summas 97 073,99 eurot; OÜ Vilsandi Lammas vastu summas 97 769,32 eurot; solidaarselt OÜ E, AA ja OO vastu summas 96 840,18 eurot; solidaarselt OÜ N ja Sirli Selbergi vastu summas 100 000 eurot; Imbi Lambi vastu summas 97 633,36 eurot; Robin Kovaljovi (end. Rahu) vastu summas 85 144,26 eurot; DD vastu summas 100 358,22 eurot; solidaarselt OÜ P ja Margo Berensi vastu summas 499 082 eurot; DD vastu summas 137 889,84 eurot ja SS vastu summas 62 889 eurot.
2. Kriminaalasjas on kaitsjad esitanud tähtaegselt kaitseaktid, milles taotletakse seoses aegumisega menetluse lõpetamist ja X esitatud avalik-õigusliku nõude läbi vaatamata jätmist.
3. 28.11.
4. a toimunud eelistungil jäid pooled varem esitatud seisukohtade juurde. MAAKOHTU MÄÄRUS
5. Pärnu Maakohus rahuldas 28.11.
6. a määrusega mh osaliselt kaitsjate taotlused ning lõpetas kriminaalmenetluse seoses aegumisega SS, OÜ F, OÜ P, OÜ L, DD, OÜ E, OO, AA, OÜ N ja RR suhtes. Maakohus jättis X avalik-õigusliku nõude viidatud isikute suhtes läbi vaatamata. Maakohtu määruse põhjendavast osast nähtub, et maakohus on jätnud läbi vaatamata Margo Berensi kaitsja Andres Simsoni taotluse süüdistatava suhtes kohaldatud tõkendi elukohast lahkumise keelu õigusvastasuse tuvastamiseks. Maakohus on märkinud, et käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude toimepanemise ajal kehtinud ja praegu kohaldatav

§ 81

lg 1 p 2 redaktsioon nägi ette, et teise astme kuriteo korral ei tohi kedagi süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Soodustuskelmuse näol on tegemist tagajärjedeliktiga, mille puhul koosseisutegu on petmine. Seega tuleb soodustuskelmuse toimepanemise ajaks lugeda aeg, mil leidis aset pettuslik tegu. Soodustuse saamine ei ole soodustuskelmuse koosseisutegu, vaid selle tunnusega kirjeldab seadusandja kelmuse koosseisulist tagajärge, mille saabumise ajal

§ 10

teise lause kohaselt kelmuse toimepanemise aja seisukohalt tähtsust pole (mutatis mutandis RKKK 3-1-1-72-10, p 12). Varakäsutuse tegemine ei saa kuidagi olla käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. Aegumistähtaeg hakkab seega kulgema hetkest, kui isiku tegevuses on tuvastatavad petmisteo tunnused, soodustuse väljamaksmise aega ei arvestata. Prokurör on viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse punktile 40, millest on järeldanud, et kuriteo aegumist tuleb arvestada tekitatud kahjust. Nimetatud otsuses on märgitud, et „/…/ soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale, kinnitab ka senine kohtupraktika.“ Viidatud prokuröri lõigus ei käsitleta kuriteo aegumist, vaid kuriteokatse ja lõpule viidud kuriteo eristamist. Aegumist käsitletakse sama kohtuotsuse punktides 43.-44., milles Riigikohus leidis, et „/…/aegumist tuleb arvutada alates viimasest katsestaadiumis toimepandud koosseisupärasest (petmis)teost.“ Nimelt, nii süüdistuses etteheidetud tegude toimepanemise ajal 2

§ 81

lg 6 esimese lause kohaselt algab aegumise katkemise korral aegumine uuesti selle menetlustoimingu tegemisest, mis aegumise katkestas. Tuleb silmas pidada, et alates 01.01.2015. a kehtib

§ 81

lg 6 sõnastuses, mille järgi arvestatakse kuriteo aegumist selle lõpuleviimisest, mis antud soodustuskelmuse puhul tähendab X poolt väljamakse tegemist. Maakohus leidis aga, et asjas ei saa tagasiulatuvalt kohaldada süüdistatavate suhtes raskemat materiaalõigust, mistõttu tuleb lähtuda süüdistatavate poolt toimepandud teo aegsest õigusest. Asjas on vaidlusi põhjustanud prokuratuuri käsitlus aegumise katkemisest

§ 81

lg 5 p 1 alusel seoses kahtlustatava vara arestimisega, olukorras, kus on nõude tagamise vahendina kohaldatud kohtulikku hüpoteeki. Maakohus asus seisukohale, et kohtuliku hüpoteegi seadmine ei katkesta aegumist. Tulenevalt KrMS § 142 lg 1 on vara arestimise eesmärk avalik-õigusliku nõudeavalduse, konfiskeerimise või selle asendamise tagamine. Vara arestimine seisneb kahtlustatava vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. Seadusandja on arestimist eristanud selgelt KrMS § 1414 lg-s 1, mille kohaselt konfiskeerimise, selle asendamise või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks võib põhjendatud kuriteokahtluse korral vara arestida, kas siis 1) KrMS §-s 142 sätestatud korras või 2) kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. KrMS § 142 lg 1 kohaldamise tulemuseks on kinnisasja puhul asjaõigusseaduse § 63 lg 1 p 3 alusel käsutuskeelu seadmine kohustatud isiku (kahtlustatava) varale. Kohtulik hüpoteek seatakse TsMS § 378 lg 1 p 1 alusel kahtlustatava (kostja) varale, mis ei piira kinnisasja kasutamist ega ka käsutamist. Hüpoteegi seadmine ei ole vara arestimine, sest need on kaks erinevat kriminaalasjas lubatud nõude tagamise meedet. Ka TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel on seadusandja märkinud, et vara arestimiseks saaks olla käsutuskeelu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse või muu käsutuskeeldu nähtavaks tegeva kande tegemine muusse vararegistrisse. Seega toetab ka vara arestimise instituudi süsteemne tõlgendamine seisukohta, et vara arestimiseks peab olema kohaldatud käsutuskeeldu, s.t antud kinnisasja käsutamise keelumärge. Maakohus asus seisukohale, et kohtulik hüpoteek ei katkesta aegumist. Maakohus käsitles iga süüdistatava tegevuse kronoloogiat ning leidis, et SS, F OÜ, OÜ P, OÜ L, DD, OÜ E, OO, AA, OÜ N ja RR suhtes tuleb kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel, kuivõrd nendele inkrimineeritud kuriteo toimepanemisest on möödunud enam kui 5 aastat enne kohtu alla andmist 15.02.2019. a. Kõikide viidatud süüdistatavate osas jättis maakohus seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega X avalik-õigusliku nõude läbi vaatamata. Samuti tühistas maakohus nimetatud süüdistatavate varale seatud kohtulikud hüpoteegid ning määras kindlaks menetluskulude suuruse ja kohustas need riigieelarve vahenditest hüvitama. Raimo Lõbu suhtes jättis maakohus aegumise kohaldamata, kuna tema suhtes kohaldati elukohast lahkumise keeldu ja seega algas aegumistähtaeg uuesti 03.11.2015 ning seejärel kohtu alla andmisega 15.02.2019. a. Maakohus leidis, et Imbi Lambi kuritegu ei ole aegunud, mistõttu jättis taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Maakohtu hinnangul ei ole aegunud ka OÜ Vilsandi Lammas kuritegu, samuti pole möödunud mõistlik menetlusaeg. Maakohus jättis M. Berensi kaitsja taotluse süüdistatava suhtes kohaldatud tõkendi elukohast lahkumise keelu õigusvastasuse tuvastamiseks läbi vaatamata. Elukohast lahkumise keeldu on kohtueelses menetluses võimalik vaidlustada kuni süüdistusakti koostamiseni KrMS § 228 lg 1 alusel. Seega on M. Berensi puhul tõkendi kohaldamise vaidlustamisvõimalused ammendatud. Eeltoodu tõttu ei saa maakohus M. Berensi suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keelu määruste õiguspärasust kohtumenetluses enam hinnata (vt RKKKo 1-15-11032/308, p 24).

§ 81lg 5 p 1 alusel on M. Berensi tegude aegumine katkenud elukohast lahkumise keelu kohaldamisega ja 3

§ 81

lg 5 p 1 tagajärje, on ebaõige.

§ 81lg 5 p 1 kohaselt katkestab aegumise vara arestimine.

Prokuratuur on seisukohal, et kohtulik hüpoteek on vara arestimise üks abinõu, mitte iseseisev kriminaalmenetluse tagamise vahend. Puudub igasugune põhjendus sellele, et süüdistatavate suhtes kohtumenetluse jätkumise kaalukeeleks osutus vara arestimise üks abinõu - kohtulik hüpoteek. Alusetult on maakohus, tuginedes

§ 142

lg-le 1, lugenud ainsaks vara võõrandamist takistavaks vara arestimise abinõuks keelumärke seadmist. Maakohus rajas oma seisukoha sellele, et kohtulik hüpoteek ei takista vara võõrandamist ja seega ei saa rääkida vara arestimisest. Maakohtu selle seisukohaga ei saa nõustuda, kuna see moonutab vara arestimise sisu ja mõtet. Arutleda võib võõrandamise tsiviilõigusliku mõiste üle, kuid oluline on

§ 142

lg 1 ja sellega koosmõjus olevate sätete kriminaalõiguslik sisu ning kohaldatava abinõu proportsionaalsus (kahtlustatava/süüdistatava õigusi vähem piiravam). Kohtupraktika kohaselt oli nõuete tagamise osas juba enne KrMS § 1414 kehtestamist välja kujunenud arusaam, et kinnisasjale keelumärke seadmise asemel on proportsionaalne vara arestimine vähem koormava kohtuliku hüpoteegi kohaldamisega. Nimelt juba 03.03.2010 on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-10-10 p 12 teises lõigus märkinud, et „keelumärge on kinnisasja omanikule kõige koormavam hagi tagamise liik ning rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest kinnistutele (vt ka Riigikohtu 15. 04.2004 määrus tsiviilasjas nr 32-1-48-04, p 11).“ Seega oli olemas kõrgema kohtu praktika kohtuliku hüpoteegi eelistamises keelumärkele. Kohtueelse menetluse ajal rakendati isikutele soodsamat kinnisasja arestimise abinõud – kohtulikku hüpoteeki. Seega on vara arestimiseks KrMS § 1414 mõjutusvahendite rakendamine isikute olukorda leevendav ja seega ka eelistatum. Oluline on seegi, et maakohus ei ole kohtumääruses oma seisukohas järjekindel. Nimelt on kohtumääruse lehel 7 kolmandas lõigus kohus märkinud asjakohaselt, et „Seadusandja on arestimist eristanud selgelt KrMS § 1414 lg-s 1, mille kohaselt konfiskeerimise, selle asendamise või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks võib põhjendatud kuriteokahtluse korral vara arestida, kas siis 1) KrMS §-s 142 sätestatud korras või 2) kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid.“. Seda lõiku on võimalik mõista vaid ühel viisil, tegemist on vara arestimise kahe võrdse alusega (keelumärge ja teised abinõud, sh kohtulik hüpoteek). Seega möönab ka maakohus, et TsMS §-s 378 näidatud abinõud on vara arestimine. See lõik on kohtumääruse muu osaga vastuolus. 4

§ 5lg 3 alusel lugeda olukorda leevendavaks.

Tähelepanuväärne on seegi, et vara arestimise otsustuse järgselt on süüdistatavatele antud kohtuliku hüpoteegiga arestitud kinnistud vastutavale hoiule vara arestimise protokolliga. Seega oli isikutele teada, et nende vara on arestitud. Kriminaalasjas jätkub menetlus nende isikute suhtes, kelle vara arestimisel seati varale keelumärge. Need on süüdistatav OÜ Vilsandi Lammas (kaks kinnisasja) ja OÜ-ga Vilsandi Lammas seotud kolmas isik KK (hüpoteek, mis on seatud OÜ Vilsandi Lammas kinnistutele). Vara arestimise ühe meetme (kohtuliku hüpoteegi) eristamine teistest (keelumärkest) toob endaga kaasa PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsusõiguse printsiibi rikkumise. Kriminaalasjas on kõigile süüdistatavatele esitatud süüdistus sarnastel asjaoludel soodustuskelmuse toimepanemises. Kõik Xle taotluse esitanud süüdistatavad on saanud X eksimusse viimise tulemusena soodustuse. Etteheidetava kuriteo objektiivsetest tunnustest ega süüdistatavate isikutest ei tulene erisusi. Kõiki süüdistatavaid süüdistatakse sarnastel asjaoludel soodustuskelmuse toimepanemises. X eksimusse viimise tulemusena on toetuse taotlejad saanud soodustuse sarnastel asjaoludel. Maakohus lõpetas alusetult kriminaalmenetluse OO (O) ja AA suhtes lähtudes põhjendamatult kuriteo toimepanemisel soodsamast aegumise regulatsioonist. Vaidlust ei ole selles, et süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates 5

§ 210

süüteokoosseisu osas ei ole maakohtu osundatud

§ 81

lg 1 seadusemuudatus mingisugust mõju avaldanud ning seetõttu ei esine soodsamat olukorda, mida tuleks isikutele kohaldada. Soodustuskelmuse kuriteokoosseis ei ole alates toetuse taotluste esitamisest kuni käesoleva ajani muutunud. Muutunud ei ole kuriteo toimepanemise aja määratlus (

§ 10

). Kuigi 01.01.2015 muutus

§ 81lg 1, ei omanud see muudatus mõju soodustuskelmuse toimumise ajale.

Kuni 01.01.2015 kehtis redaktsioon: “Kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud…“ ja alates 01.01.2015 redaktsioonis „Kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpule viimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud … “.

§-s 210 sätestatud soodustuskelmus on ära toimunud (lõpule viidud) soodustuse saamisega. Süüdistatavad on kõik soodustuskelmuse koosseisutunnused täitnud, sest süütegu on lõpule viidud, kui soodustus on pettuslikult saadud.

§ 81kommentaar p.4.1.

selgitab, et süüteo lõpule viimine on kuriteo toimepanemise viimane staadium. Kuriteo toimepanemine hõlmab selle lõpule viimise.

§ 210on lõpule viidud soodustuse saamisega nii enne 01.01.2015 kui peale seda.

Seega, nii enne 01.01.2015 kui peale seda kehtiva redaktsiooni alusel, algab soodustuskelmuse aegumine

§ 81lg 1 mõttes soodustuse saamisest.

Maakohus on jätnud selle asjaolu arvestamata.

§ 81

lg 1 muudatus ei omanud mõju soodustuskelmuse aegumisele lisaks põhjusel, et „Karistusõiguse teoorias omaksvõetud arusaama kohaselt loetakse süütegu toimunuks, kui toimepanija on realiseerinud kõik selle koosseisu tunnused.“ „Eriosa koosseisudes, mille kohaselt on karistatav üksnes tegu ehk formaalsetes deliktides, samuti süüteokatse ja tegevusetusdelikti korral hakkab aegumistähtaeg kulgema nende koosseisude tunnuste realiseerimisest. Seega seab käesolev paragrahv süüteo aegumistähtaja sõltuvusse eriosa vastava koosseisu spetsiifikast.“ Süüdistused on esitatud pettuse teel soodustuse saamises. „Pettuses seisnev süütegu on materiaalne delikt: tegu ja seega kogu koosseis on täidetud ja süütegu lõpule viidud, kui valeandmeid esitanud isik on soodustuse kätte saanud (raha on laekunud tema pangaarvele vms).“„Aegumistähtaja muutmine võib tagasiulatuvat jõudu omada ainult siis, kui selline muutumine tuleneb süüteo karistusähvarduse muutumisest.“ Samad seisukohad on kehtinud kriminaalõiguses ka 2009. a (juba enne kuriteo algust), mil süüteo aegumistähtaega hakati lugema süüteo toimepanemisest lõpuleviidud tahtliku süüteo puhul ajast, mil isik on süüteo toime pannud ehk realiseerinud kõik süüteokoosseisu tunnused. Süüteokatse puhul katsekoosseisu täitmisest algas aegumistähtaeg katsekoosseisu täitmisest, st teo lõpuleviimiseks eeldatava teo toimepanemisest. Soodustuskelmuse aegumises ei ole materiaalõiguse sisu muutunud. Maakohus on kohtumääruses viidanud Riigikohtu lahendi nr 1-15-11032 p-dele 43-44 ja märkinud, et kuriteo aegumist tuleb arvestada lõpetatud katse koosseisupärasest petmisteost, kuid jätnud tähelepanuta, et süüdistus on esitatud juba lõpule viidud soodustuskelmuses. Käesolevas kriminaalasja on kõik isikud saanud X-lt väljamaksed. Seega ei saa maakohtuga nõustuda selles, et kelmuste puhul tuleks alati, sh ka siis kui kasu/vara saadakse, hakata lugema aegumist kuriteo lõpetatud katsest, jättes arvestamata kasu/vara saamise aja. Kasu saamine (vastu võtmine) on soodustuskelmuse viimase süüteotunnuse realiseerumine ja kuritegu on ära toimunud. Seega tuleb hinnata aegumise kulgemise aja algust ajast kui soodustus saadi, ehk siis viimase väljamakse saamisest. Kohtumäärusest nähtub, et aegumistähtaja kulgemise arvestamisel on kohus jätnud tähelepanuta viimase kuriteotunnuse, so soodustuse saamise, realiseerumise. Maakohus on kohtumääruses arvestanud aegumistähtaja kulgemist (viitega Riigikohtu lahendi nr 1-15-11032 punktile 44) alatest viimasest katsestaadiumis toimunud koosseisupärasest (petmis)teost.

§ 10kohaselt on tegu 6

§ 25

lg 1 kohaselt on süüteo katse tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele, ehk siis tegu kui selline hakkab alles aset leidma. Viidatud Riigikohtu lahendis nr 1-15-11032 andis kriminaalkolleegium seisukoha kuriteo katsestaadiumi mitte ära toimunud kuriteo kohta. Seega ei ole

§ 81

lg 1 muutumine avaldanud mõju soodustuskelmuse karistatavuse aegumistähtaja kulgemise algusajale ja aegumistähtaega tuleb hakata lugema alates soodustuse saamisest. Seoses aegumise kohaldamisega ja kriminaalmenetluse lõpetamisega on maakohus tühistanud seotud isikute kinnisasjade arestimiseks seatud kohtulikud hüpoteegid. Prokuratuur on seisukohal, et maakohtul puudus seaduslik alus vara arestimise kitsendamiseks. Põhjendamatult luges maakohus vara arestimiseks üksnes keelumärke, mis katkestas kuriteo aegumise, aga kohtulikku hüpoteeki mitte.

§ 831alusel kuulub süüteoga saadud vara konfiskeerimisele.

Juhul kui süüteoga saadud vara on ära tarvitatud võib kohus välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluvale kuuluva vara väärtusele. KrMS § 831 lg 3 teise lause alusel vähendab kohus konfiskeeritava vara suurust rahuldatava tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse eseme võrra. Seega tuleb kohtumääruse osalisel tühistamisel ja uue otsustuse tegemisel tühistada kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasuv otsustus kohtulike hüpoteekide tühistamises. Tulenevalt otsustusest kriminaalmenetlus lõpetada pidi maakohus tegema ka seadusest tuleneva otsustuse menetluskulude osas. Kohtumäärusega jättis maakohus valitud kaitsjatele makstud tasu mõislikus ulatuses riigi kanda. Prokuratuur taotleb kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasuvate otsustuste tühistamist. 8. X esindaja YY palub tühistada maakohtu määrus osas, millega tühistati OÜ F, OÜ L, RR ja OÜ P varale seatud kohtulikud hüpoteegid. Andmata hinnangut kohtuliku hüpoteegi kriminaalmenetluslikule tähendusele kriminaalmenetluse aegumise katkemise tähtaja kontekstis, peab X kannatanu esindajana vajalikuks välja tuua, et käesolevas menetluse etapis kohtulike hüpoteekide tühistamine võib osutuda ennatlikuks ning jätta põhjendamatult kaitseta kannatanu huvid tekitatud kahjude hüvitamise tagamisel kohtumenetluse staadiumis, sest esiteks jätkub toetust saanud isikuga seotud episoodi osas kriminaalmenetlus teiste solidaarselt vastutatavate isikute suhtes ja kus pole teada lõplik kohtulahend, milleks võib olla ka soodustuskelmuse toimepanemise tõendamine, st toetust saanud isiku alusetu rikastumine õigusvastaselt saadud toetuse arvel (sõltumata sellest kas ja millisel alusel toetuse saaja suhtes kriminaalmenetlus vahepeal on lõpetatud). Teisisõnu ei ole soodustuskelmuse süüdistusega hõlmatud episoodi osas enne lõplikku kohtulahendit põhjust tühistada sama teoga tekitatud kahjunõuete tagamiseks arestitud varasid ja seda eriti toetust saanud isiku varade suhtes isegi siis, kui toetuse saaja suhtes on kriminaalmenetlus lõppenud aegumise tõttu. Küll aga võib menetluse lõppemine kasu saanud isiku suhtes ja tema varade aresti alt vabanemine enne sama episoodiga seotud lõplikku lahendit soodustada isiku muutumist varatuks ja seeläbi muuta võimatuks kannatanu nõuete maksmapaneku ka muudes menetlustes vaatamata õigusvastase toetuse saamise fakti tuvastamisele. Kannatanul on võimalik taotleda õigusvastase soodustuse (toetuse) tõttu kasu saanud isikute kaasamist menetlusse tsiviilkostjana KrMS § 39 alusel. Seega võivad toetust saanud isikud, kelle suhtes kriminaalmenetlus on lõpetatud, kvalifitseeruda kriminaalmenetluse jätkudes tsiviilkostjateks, kellel lasub varaline vastutus varalise kahju heastamiseks. Juba kohtueelse menetluse raames kahjunõuete tagamiseks seatud kohtulike hüpoteekide tühistamine, olukorras, kus kasu saanud isikuid võib tsiviilkostjana menetlusse kaasata kuni kohtuliku uurimise etapini, kahjustaks ilmselgelt ning ebaproportsionaalselt kannatanu varalisi huve kahjunõuete hüvitamiseks ning X puhul ka EL finantshuvide kaitse realiseerimise võimet, sest toetuse saaja suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine ei võta ära kohustust alusetult makstud 7

§ 81

lg 5 p 1 kohaldamata ning tunnistada see vastuolus olevaks PS § 12 lg-ga 1 osas, milles see näeb ette aegumise katkemise elukohast lahkumise keelu kohaldamisel, lõpetada M. Berensi suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel ning mõista välja M. Berensi kasuks menetluskulud. Kaitsja selgitab, et tulenevalt varasemast kohtupraktikast, kus madalama astme kohtud aktsepteerisid võimalust hinnata tõkendi õiguspärasust ka kohtumenetluses, ei pidanud kaitsja vajalikuks seda varasemalt vaidlustada. Kuivõrd Riigikohus on aga 13.05.2019. a otsuses asunud seisukohale, et vaidlustamine on võimalik siiski enne kohtumenetlust KrMS § 228-229 korras, tuleks kaitsja hinnangul teha käesolevas kriminaalasjas erand ning võimaldada elukohast lahkumise keelu õigusvastasust vaidlustada. Seetõttu oleks maakohus käesolevas asjas pidanud vaatama kaitsja taotluse läbi ning tuvastama 04.11.2015 elukohast lahkumise keelu kohaldamise määruse õigusvastasuse. Kuivõrd asjas esinevad kaitseaktis toodud alused aegumise kohaldamiseks, taotleb kaitsja kaitseaktis toodud alustel jätkuvalt kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lõike 1 p 2 alusel. Kaitsja arvates on vastuolus PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega regulatsioon, mille kohaselt katkestab aegumise tõkendina elukohast lahkumise keelu kohaldamine. Aegumine on materiaalõiguslik küsimus, mille toime on menetlusõiguslik, st aegumistähtaja möödumisel kriminaalmenetlus lõpetatakse. Kehtiva seaduse kohaselt katkeb aegumine juhul, kui isiku suhtes 8

§ 81

lg 5 p 1 järgi aegumise katkemine seotud menetleja otsusest, millise kahtlustatava suhtes elukohast lahkumise keeldu kohaldada ja millise osas mitte. Elukohast lahkumise keelu määrusest nähtuvalt kohaldati M. Berensi suhtes tõkendit põhjusel, et puudus alus arvamuseks, et ta võiks kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Seega puudus sisuline erisus, miks M. Berensi suhtes tõkendit tuli kohaldada ja teiste samal päeval kinni peetud kahtlustatavate suhtes mitte. Selles olukorras koheldakse M. Berensit halvemini võrreldes teiste süüdistatavatega, kelle suhtes menetleja otsustas elukohast lahkumise keeldu mitte kohaldada. Samas puudub igasugune arusaadav põhjus, miks peetakse isiku karistamise tarvidust suuremaks isiku suhtes, kellele tõkendit on kohaldatud võrreldes isikuga, kellele tõkendit ei ole kohaldatud. Sellise vaheteo tegemiseks puuduvad reaalsed materiaalõiguslikud elulised põhjused, st elukohast lahkumise keelu kohaldamisest lähtuvat ning ebavõrdse kohtlemisega taotletavat eesmärki ei ole olemas. Ebavõrdset kohtlemist ei oleks, kui

§ 81lg 5 p 1 näeks aegumise katkemise alusena ette nt kahtlustuse esitamise.

PS § 12 lg-st 1 tuleneb isikute seaduse ees võrdse kohtlemise põhimõte. Põhiseaduse kohaselt saab inimesi erinevalt kohelda, kui erinevaks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus. Erineva kohtlemise mõistlikkuse ja asjakohasuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust (RKPJKo nr 3-4-152-13, p 47). Seejuures on leitud ka, et mõistlik ja asjakohane on põhjus vaid juhul, kui see on mõõdukas. Ebavõrdse kohtlemise mõõdukuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (RKPJKo 3-4-1-8-08, p 32). Mida intensiivsem on ebavõrdne kohtlemine, seda kaalukam peab olema selle eesmärk, et olla mõistlik ja asjakohane põhjus. Kui ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlikku ja asjakohast põhjust ei leidu, siis on riive põhiseadusega vastuolus ja seega keelatud. Kuivõrd põhjust ebavõrdseks kohtlemiseks ei esine, on regulatsioon, millega on aegumise katkemine seostatud tõkendina elukohast lahkumise keelu kohaldamisega, vastuolus PS § 12 lg-st 1 tuleneva õigusega võrdsele kohtlemisele. Seetõttu tuleb

§ 81

lg 5 p 1 jätta kohaldamata ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Kui

§ 81

lg 5 p 1 tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, ei ole aegumine M. Berensi puhul katkenud ning kohtu alla andmise määruse tegemise hetkeks olid talle etteheidetud teod aegunud. Seetõttu tuleks M. Berensi suhtes kohaldada aegumist ning kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Ühtlasi tuleb tema kasuks välja mõista asjas kantud menetluskulud. 9

81 lg 5 p 1 alusel aegumist katkestava tõkendi kohaldamist põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna juba tõkendi valikul hinnati tegu ja isikut, kelle suhtes on olnud eeldus ja vajadus kriminaalmenetlust tagava vahendi kohaldamiseks. Sellest ka mõistlik ja asjakohane erinev kohtlemise eesmärk ja tekitatud erineva (raskem) olukord. Seoses X esindaja kaebusega leiab prokurör, et maakohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Prokurör leiab, et juhul, kui kõrgem kohus jätab prokuratuuri määruskaebuse (kohtuliku hüpoteegi osas) rahuldamata, väärib tähelepanu kannatanu seisukoht lõpetatud süüdistatavate kaasamiseks kriminaalmenetlusse tsiviilkostjatena ja nõude tagamises nende vara arestimisega. Vältimaks vara võõrandamist oleks kannatanu õigusi tagav otsustada vara vabastamine tsiviilkostja kaasamise ja nõude tagamiseks vara arestimise küsimuse lahendamisel.

1. 08.01.
2. a on määruskaebustele esitanud seisukoha SS kaitsja Maria Mägi-Rohtmets, kes leiab, et maakohtu määruse põhjendused on õiguspärased ja seaduslikud. SS kaitsja ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt saab kohtulikku hüpoteeki pidada vara võõrandamist takistavaks abinõuks. Nimelt tuleneb hüpoteegi mõiste ja hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku õigused otseselt asjaõigusseadusest ning neid õiguseid ei ole võimalik kitsendada ja laiendada vastavalt prokuratuuri vajadustele kriminaalmenetluses. Kui SS hoonestusõigusele on seatud kohtulik hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks, siis on Eesti Vabariigil õigus nõude olemasolu korral nõue rahuldada panditud hoonestusõiguse arvel. Lühidalt öeldes, on tegemist nõude tagamise abivahendiga. SS-l õigus seda hoonestusõigust vallata, kasutada ja käsutada. Hoonestusõigusele hüpoteegi seadmine ei ole vara võõrandamise takistamine, vaid üks nõude tagamise abinõudest, mis on kinnisasja, sh hoonestusõiguse igakordse omaniku suhtes kehtiv.

§ 81

lg 5 toob ammendava loetelu menetlustoimingutest, mille tegemine kriminaalmenetluses toob kaasa kuriteo aegumise katkemise. Arestimismääruse alusel on võimalik kanda registrisse keelumärge, mis muudab arestimisega kaasneva käsutuskeelu nähtavaks. Nõustuda ei saa prokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt on kõik TsMS § 378 on loetletud hagi tagamise abinõud võrdsed arestimisega. Kriminaalmenetluse seadustiku sõnastusest selge, et arest 10

§ 81

lg 5 p 1 nägi ette kuriteo aegumise katkemise kahtlustatava vara arestimisega ning täpselt sama aluse näeb ette ka hetkel kehtiv redaktsioon. Seadusandjal on võimalus sätestada kuriteo aegumist katkestavad menetlustoimingud mitteammendava loeteluna või juhul, kui seadusandja oleks ette näinud, et muud hagi tagamise abinõud katkestavad kuriteo aegumise, siis oleks koos kriminaalmenetluse seadustiku muutmisega muudetud vastavalt ka karistusseadustikku. Lähtudes prokuratuuri seisukohast, mille kohaselt on kõik TsMS § 378 sisalduvad hagi tagamise abinõud võrdsed arestiga ja seega katkestavad kuriteo aegumise, tooks seesugune olukord kaasa täiesti põhjendamatu ja praktiliselt määratlematu kuriteo aegumist katkestavate menetlustoimingute nimekirja. Seesugune kuriteo aegumist katkestavate menetlustoimingute ulatuse laiendamine ei saa olla seadusandja tahteks ega ole kindlasti ka seaduspärane. Õiguse kohaldamine peab olema ühetaoline ja ettenähtav. SS kaitsja on ringkonnakohtule esitanud taotluse hüvitada süüdistavale SS-le kriminaalmenetluses kaitsjale makstud tasu summas 1950 eurot.

1. 08.01.
2. a esitas ringkonnakohtule seisukoha süüdistatava DD kaitsja Kersti Põld, kes palub jätta prokuratuuri määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. DD vara kohtueelses menetluses kohtumäärusega ei arestitud. Kohtueelses menetluses seati tema kinnistule Pärnu Maakohtu 17.11.
3. a kohtumäärusega kohtulik hüpoteek KrMS § 1414 lg 1 alusel. Seaduses eristatakse menetluse tagamise abinõuna vara arestimist ja konfiskeerimist, selle asendamist, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või varalise karistuse tagamiseks muude TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude kohaldamist. Muude hagi tagamise abinõude kohaldamine ei ole vara arestimisega võrdsustatav. Kriminaalmenetluse seadustiku normide analüüs viib eelnevaga samale järeldusele. Vara arestimine seisneb KrMS § 142 lg 1 teise lause järgi kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. Varale kohtuliku hüpoteegi seadmine seevastu hüpoteegiga koormatud kinnisvara võõrandamist ei takista. Vara arestimine ja kriminaalmenetluses muude TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude kohaldamine, sh vara konfiskeerimise ja avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks kahtlustatava või süüdistatava kinnistule kohtuliku hüpoteegi seadmine, on kvalitatiivselt erinevad kriminaalmenetluse tagamise vahendid. Kuna

§ 81

lg 5 p 1 järgi toob kuriteo aegumise katkemise kaasa üksnes kahtlustatava või süüdistatava isiku suhtes tõkendi kohaldamine või tema vara arestimine, kuid DD suhtes praeguses kriminaalasjas tõkendit kohaldatud ei ole ega ole ka tema vara arestitud, siis ei ole kuriteo aegumine katkenud ja DD suhtes peab kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel lõpetama. Seadusega ei ole kooskõlas prokuratuuri käsitlus, et kohtulik hüpoteek on vara arestimise üks abinõu, mitte iseseisev kriminaalmenetluse tagamise vahend. Sellisel käsitlusel puudub materiaalja menetlusõiguslik alus. Tegemist on erinevate kriminaalmenetluse tagamise vahenditega, mille vahele võrdusmärgi asetamine ei tulene kehtivast õigusest. Selline käsitlus rikub menetluse seaduslikkuse põhimõtet ja süüdistatava õigusi. Aegumise kohaldamine on küsimus

§ 81

lg 1 p 2 ja § 81 lg 5 p 1 kohaldamisest, st praegusel juhul räägime eeskätt karistusõiguse normi kohaldamisest. Riigikohtu praktikas on leitud, et karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb 11

§ 81

lg 5 p 1 grammatiline tõlgendamine ei võimalda jõuda maakohtu määruse põhjendustest erinevatele järeldustele. Eelpool toodud põhjendustel ei ole võimalik prokuratuuri õiguskäsitlust õigeks pidada ka teisi tõlgendamismeetodeid abiks võttes. Määruskaebuses osundatud Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna koostatud ülevaade vara konfiskeerimise ja selle tagamise kohtupraktikast ei ole praegusel juhul asjassepuutuv. Maakohtu järeldus, et kohtuliku hüpoteegi seadmine ei katkesta aegumist on õige. Maakohtu järeldus on kooskõlas kohtumääruses viidatud õigusnormidega ja vastab väljakujunenud kohtupraktikale. DD menetluskulud määruskaebemenetluses koosnevad õigusabikulust, mis kuulub tasumisele valitud kaitsjale määruskaebuse kohta kirjaliku seisukoha koostamise eest. Kaitsja taotleb nimetatud kulu hüvitamist. 13. 08.01.2020. a esitas ringkonnakohtule seisukoha E OÜ, OO (O) ja AA kaitsja Jaak Siim, kes palub prokuratuuri määruskaebus jätta rahuldamata ning hüvitada määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu. Kaitsja leiab, et maakohus on jõudnud määruse p-s 6 õigele järeldusele, et kohtulik hüpoteek ei katkesta kuriteo aegumist. Prokuratuuri tõlgendus, mille kohaselt

§ 81

lg 5 p 1 puhul tuleb kuriteo aegumist katkestava asjaoluna nimetatud kahtlustatava või süüdistatava vara arestimise all mõista ka kohtuliku hüpoteegi seadmist, ei põhine kõnealuse normi tekstil ja kaitsjale teadaolevalt ka ühelgi muul õigusallikal. Kaitsja hinnangul ei ole vaidlust selles, et kohtuliku hüpoteegi seadmine on analoogselt vara arestimisega kriminaalmenetluse tagamise vahend ning hüpoteegi seadmise jt TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude kohaldamine toimub KrMS §-s 142 sätestatud korras. Vastavat seisukohta on väljendanud ka Riigikohus (RKKKm 03.12.2015 nr 3-11-102-15, p-d 6 ja 11). See aga ei tähenda, et

§ 81

lg 5 p-s 1 kuriteo aegumist katkestava alusena nimetatud kahtlustatava või süüdistatava vara arestimise puhul tuleks pidada lubatavaks mõiste laiendavat tõlgendamist selliselt, et sellega oleks hõlmatud ka KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud muud TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõud. 08.03.2014 jõustunud KrMS § 1414 esimeses lõikes on vara arestimist nimetatud eraldi muudest tagamisabinõudest. Seadusandja ei pidanud vajalikuks menetlusseadustikku nimetatud paragrahvi lisamisel muuta samal ajal ka

§ 81

lg 5 p 1 selliselt, et kuriteo katkemist tingivate asjaolude loetellu oleks lisatud kahtlustava või süüdistatava vara arestimise kõrvale ka teiste TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude kohaldamine.

§ 81lg 5 p 1 säilitas senise kuju.

Seega puudub alus mistahes väiteks, et seadusandja tahe on olnud suunatud kuriteo aegumist katkestavate menetlustoimingute nimekirja täiendamisele kõikide TsMS §-s 378 sisalduvate hagi tagamise abinõudega. Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 468 SE seletuskirjast nähtuvalt lisati KrMS § 1414 menetlusseadustikku põhjusel, et teha võimalikuks hagi tagamise abinõude kohaldamine kriminaalmenetluses ka konfiskeerimise, konfiskeerimise asendamise ja varalise karistuse tagamiseks. Samas ei peetud vajalikuks teha samal ajal muudatusi kuriteo aegumist puudutavas regulatsioonis. Kuriteo aegumise regulatsiooni ei ole lubatav tõlgendada laiendavalt kahtlustatava või süüdistatava kahjuks, lugedes aegumise katkemise asjaolude alla käivateks sellised kriminaalmenetluse tagamise vahendid, mida ei ole õigusnormis nimetatud ja mis ei ole olemuselt normis nimetatuga samastatavad. Kaitsja viitab vaidlustatud maakohtu määruse p-le 6, milles kohus on selgitanud, milles seisneb vara arestimise ja varale kohtuliku hüpoteegi seadmise vahe. Viimane petmistegu, mille alusel kannatanul tekkis eksimus ning viimane tegi sellest tingituna varakäsutuse, tuleb lugeda toimepanduks hiljemalt 11.01.2014. Sellest tulenevalt möödus

§ 81

lg 1 p-s 2 sätestatud teise astme kuriteo 5-aastane aegumistähtaeg hiljemalt 11.01.2019 ehk enne süüdistatavate kohtu alla andmist 15.02.2019, mis saaks olla käsitatav kõige varasema aegumist katkestava asjaoluna

§ 81lg 5 p 2 kohaselt. Nagu on prokuratuuri 02.01.2019 süüdistusakti 12

§ 81lg 5 p-le 1.

1. 08.01.
2. a esitas ringkonnakohtule seisukoha RR kaitsja Andres Simson, kes palub jätta prokuratuuri määruskaebus RR puudutavas osas rahuldamata. Kaitsja rõhutab, et vara arestimise puhul ei ole vara võõrandamine lubatud. Hüpoteegiga tagatud kinnisasja omanikul on õigus koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada. Seega on vara käsutamine ehk võõrandamine otsesõnu lubatud, mis muudab kohtuliku hüpoteegi vara arestimisest olemuslikult täiesti erinevaks meetmeks. Seadusandja on kaitsja hinnangul eristanud KrMS § 1414 lg 1 sõnastuses vara arestimist ja kohtulikku hüpoteeki kui teistsugust hagi tagamise abinõud. Kuigi sätte sõnastust võib pidada veidi ebaõnnestunuks, näitavad viide KrMS §-le 142 ja kahe menetluse tagamise vahendi lauses eristamine ning lahutamine "või"-ga seadusandja tahet vara arestimist ja kohtulikku hüpoteeki üksteisest olemuslikult eristada. Teiseks nähtub selline vahetegemine ka TsMS § 378 lg 1 p-dest 1 ja 2, kus p-s 1 on eristatud kohtulikku hüpoteeki p-s 2 nimetatud vara arestimisest, millega kaasneb lahutamatult varale käsutuskeelu seadmine. Seega on selge seadusandja soov eristada vara arestimist ja kohtulikku hüpoteeki üksteisest nii olemuslikult kui ka regulatiivselt. Ei saa nõustuda ka prokuratuuri väitega, et teleoloogilise tõlgendamise abil on võimalik jõuda teistsugusele seisukohale, nii grammatiline, süstemaatiline kui ka teleoloogiline tõlgendamine annavad siinkohal sama vastuse, sest sätete sõnastus, omavaheline paigutus ja eesmärk on üheselt mõistetavad. Kummalegi menetluse tagamise vahendile uue tähenduse andmine läheks aga seadusandja tahtega vastuollu ning kujutaks endast kohtu pädevuse piiride ületamist. Kaitsja märgib ka seda, et prokuratuuri määruskaebuses toodud kohtupraktikast ei ole võimalik välja lugeda vara arestimisele või kohtulikule hüpoteegile antud teistsugust hinnangut, vaid viidatud lahendites on samamoodi mõlemaid meetmeid eristatud. Järelikult ei saa kohtulikku hüpoteeki pidada

§ 81

lg 5 p-s 1 nimetatud vara arestimise vahendiks, mistõttu ei oma see aegumist katkestavat iseloomu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ning sellele esitatud määruskaebustega, leiab, et puudub alus maakohtu määruse muutmiseks.
2. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha M. Berensi kaitsja esitatud kaebuse osas. Kriminaalkolleegium selgitab, et saab anda seisukoha vaid selle osas, kas maakohus on jätnud õigustatult läbi vaatamata esitatud taotluse elukohast lahkumise keelu õigusvastaseks tunnistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus selles osas on seaduslik ja põhjendatud. Seda seisukohta kinnitab ka kaitsja enda kaebuses märgitud Riigikohtu lahend nr 115-
3. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. Kaebuses toodud asjaolu, et varasemalt oli madalama astmete kohtute praktika Riigikohtu 13.05.
4. a avaldatud seisukohast asjas nr. 1-15-11032 erinev, ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Lähtuda tuleb siiski kehtivast kohtupraktikast ning nagu prokurör ka oma seisukohas viidanud on, madalama astme kohtute lahendid ei ole õigusallikaks. Märkida tuleb sedagi, et olukorras, kus isik leiab, et tema suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keeld ei ole põhjendatud, vaidlustakse seda koheselt, mitte alles olukorras, kus selgub, et võib tõusetuda küsimus süüteo aegumisest. Ka Riigikohus on eelviidatud lahendis märkinud, et arvestades, et elukohast lahkumise keeld piirab isiku liikumisvabadust, on loogiline eeldada, et tõkendi kohaldamise määruse seaduslikkust vaidlustatakse esimesel võimalusel piirangu kehtestamisest ja eelkõige selle kehtivuse ajal. 13

§ 81

lg 5 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna selle alusel koheldakse isikuid ebavõrdselt, tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab prokuröriga nõustuvalt, et isikuid tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt. Kaitsja leiab, et ebavõrdseks kohtlemiseks puudub alus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, nimelt on seadusandja hetkel kehtivas seadusandluses määratlenud ammendava loeteluga menetlustoimingud, mille kohaldamine aegumise katkestab. Enne kehtivat

-i redaktsiooni kehtis määratlematus selles, millised menetlustoimingud aegumise katkestavad, kuivõrd sätestatud oli vaid, et aegumise katkestab menetlustoimingu tegemine. Hetkel kehtiv redaktsioon kõrvaldas selle määratlematuse ning lähtub arusaamast, et aegumistähtaegade kulg on pöördvõrdelises seoses riigi suutlikkusega kuritegusid toime pannud isikuid kindlaks teha.

§ 81

lg 5 lähtub arusaamast, et olukorras, kus kuriteo toimepanija on tuvastatud, ei ole tema vastutusele võtmisele õiguslike takistuste tegemine põhjendatud tingimusel, et riik astub tema suhtes aktiivseid samme kohtuliku lahendi saavutamiseni. Seega näeb

§ 81

lg 5 ette, et aegumine katkeb menetlustoimingute puhul, mis nõuavad konkreetset kahtlustatavat või süüdistavat ning millest kahtlustatav koheselt teadlikuks saab. Tõkendi kohaldamine on põhjendatud isikute puhul, kes on andnud oma käitumisega alust arvamuseks, et nende suhtes menetluse läbiviimine võib osutuda raskendatuks. See omakorda välistab olukorra, kus olenemata riigi soovist ning valmisolekust mitte lasta kriminaalasjal aeguda, võib isiku tegevus viia vastupidisele tulemusele. Seega olukorras, kus isikut iseloomustavate andmete pinnalt on alus arvamuseks, et ta võib takistada menetluse käiku, on põhjendatud tema suhtes tõkendi kohaldamine ning tema erinev kohtlemine võrreldes isikuga, kelle puhul seda ohtu ei tuvastata.

1. Puutuvalt X esindaja kaebusesse märgib ringkonnakohus, et vaid asjaolu, et menetluses võidakse isikud kaasata tsiviilkostjatena, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi seaduslikku alust, mille alusel peaks käesoleval juhul jätma F OÜ, OÜ L, RR ja OÜ P varale seatud kohtulikud hüpoteegid tühistamata. Ringkonnakohus asub seisukohale, et lubamatu on isikute vara suhtes mingisuguste menetlust tagavate meetmete kohaldamine olukorras, kus isikud ei ole enam süüdistavad ega kaasatud menetlusse nt tsiviilkostjatena. Selliseks otsustuseks puudub õiguslik alus. Seda seisukohta ei muuda ka kaebuses väljatoodu sellest, et teiste solidaarselt vastutavate isikute suhtes kriminaalmenetlus jätkub.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kohtuliku hüpoteegi kohaldamine kinnisasjale ei ole käsitletav vara arestimisena, mis omakorda peataks süüteo aegumise.

§ 81lg 5 p 1 näeb ette ammendava kataloogi aegumise kohaldamise alustest.

Viidatud sätte kohaselt katkeb kuriteo aegumine süüdistatava või kahtlustatava vara arestimisega. Juhul, kui seadusandja tahte kohaselt peaks ka muud menetlust tagavad toimingud aegumise katkestama, oleks viidatud loetelu jäetud lahtiseks või seda vastavalt täiendatud hiljemalt siis, kui KrMS-i lisati § 1414. Prokurör on seisukohal, et kohtuliku hüpoteegi seadmine on üks vara arestimise abinõu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei toeta KrMS-i regulatsioon sellist lähenemist. Seadusandja on pidanud vajalikuks eristada kohtuliku hüpoteegi ja sh ka teised TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõud vara arestimisest eraldi sätte loomisega (KrMS § 1414). KrMS § 1414 lg 1 näeb ette, et vara võib arestida või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Seega on seadusandja andnud alternatiivi kas vara arestimiseks või mõne muu abinõu kohaldamiseks. Juba selline vahetegu näitab, et neid ei saa pidada samaväärseteks meetmeteks. Seda seisukohta ei väära ka prokuröri kaebuses väljatoodud Riigikohtu lahendid, millest nähtuvalt tuleb menetluse tagamise vahendi kohaldamisel hinnata selle proportsionaalsust. Märkida tuleb 14

§ 10teise lause kohaselt kelmuse toimepanemise aja seisukohalt tähtsust pole.

Maakohus on viidanud seejuures asjakohasele Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-72-10, p

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning leiab, et prokuröri poolt avaldatud ei lükka seda seisukohta ümber. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatavate suhtes tuleb kohaldada soodsamat aegumise regulatsiooni. Seega tuleb OO ja AA suhtes aegumistähtaega hakata lugema ajast, mil esitati süüdistuse kohaselt viimane ebaõigeid andmeid sisaldav kuludeklaratsioon OÜ E nimel (11.01.
2. a) ning asuda seisukohale, et nimetatud süüdistatavate osas on maakohtu otsustus lõpetada kriminaalmenetlus aegumisega, põhjendatud.
3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruse muutmata ja esitatud määruskaebused rahuldamata.
4. Süüdistatava DD kaitsja vandeadvokaat Kersti Põld on esitanud ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks, millega taotleb määruskaebusele seisukoha koostamise eest hüvitada õigusabi kulud kokku summas 240 eurot (2 h). Taotluse kohaselt on kaitsja töötunni hinnaks 100 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotletud tasu ei ole täies ulatuses mõistlik ning leiab, et arvestades esitatud seisukoha mahtu ning asjaolu, et suures osas on selles korratud menetluse kulgu, süüdistuse sisu ja maakohtu poolt avaldatut, saab mõistlikuks määruskaebusele seisukoha koostamise eest pidada õigusteenuse kulu 1,5 tunni, s.o 150 euro ulatuses. Nimetatud summale lisandub käibemaks, seega kokku 180 eurot. KrMS § 187 lg 2 alusel mõistab kohtukolleegium Eesti Vabariigilt DD kasuks välja 180 eurot määruskaebemenetluses kantud õigusabikulude katteks.
5. Süüdistatavate E OÜ, OO ja AA kaitsja vandeadvokaat Jaak Siim on esitanud ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks, millega taotleb määruskaebusele seisukoha koostamise eest hüvitada õigusabi kulud kokku summas 170,33 eurot (1 h 13 min). Taotluse kohaselt on kaitsja töötunni hinnaks 140 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotletud tasu on mõistlik ja põhjendatud ning kuulub hüvitamisele täies ulatuses. KrMS § 187 lg 2 alusel mõistab kohtukolleegium Eesti Vabariigilt E OÜ, OO ja AA kasuks välja 170,33 eurot määruskaebemenetluses kantud õigusabikulude katteks.
6. Süüdistatava SS kaitsja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets on esitanud ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks, millega taotleb 28.11.
7. a kohtuistungiks ettevalmistusele, 28.11.
8. a kohtuistungil esindamisele, määruskaebustega tutvumisele ja määruskaebustele seisukoha koostamise eest hüvitada õigusabi kulud kokku summas 1404 eurot (9 15