← Eesti

1-19-5982/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 3. jaanuar 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-5982

(19257000057)Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Kohtuistungi toimumise aeg ja
  1. detsember 2019, Tallinn, avalik kohtuistung koht Kriminaalasi Jüri Urke süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
  2. novembri 2019 otsus üldmenetluses Apellatsiooni ja määruskaebuse esitaja Jüri Urke apellatsioon, määruskaebus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsuse osas Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav Jüri Urke, isikukood: 35303054713, elukoht XXX, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, emakeel eesti keel, pensionär, varem kohtulikult karistamata. Kaitsja Vandeadvokaat Mirjam Frey RESOLUTSIOON
  3. Jätta Pärnu Maakohtu
  4. novembri 2019 otsus Jüri Urke süüteoasjas muutmata ja süüdistatava apellatsioon rahuldamata.
  5. Määruskaebus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsuse peale jätta rahuldamata.
  6. Määrata Advokaadibüroole Lion Law OÜ makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Jüri Urkele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 27 (kakskümmend seitse) eurot (ilma käibemaksuta).
  7. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Jüri Urkelt välja 27 eurot Eesti Vabariigi kasuks.
  8. Õigusabi tasu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  9. Pärnu Maakohtu
  10. novembri 2019 otsusega üldmenetluses tunnistati Jüri Urke süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud, mis jäeti KarS § 74 lg 1 ja 3 kohaselt tingimuslikult kohaldamata. Ärakandmata vangistust ei pöörata täitmisele kui J. Urke ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev. J. Urke määrati katseajaks Tallinna Vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonna Haapsalu talituse kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja kohustati täitma KarS § 75 lg 1 p 1-6 tulenevaid kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p 8 tulenevat kohustust: - elama oma alalises elukohas XXX; - ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; - alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks; - osalema sotsiaalprogrammis. Käitumiskontrolli nõuete kohaldamist alustatakse peale kohtulahendi jõustumist. Kui J. Urke katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või paneb toime tema karistamise aluseks olnud kuriteoga samalaadse väärteo, võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lg 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele. Menetluskuludena mõisteti J. Urkelt riigi tuludesse välja 1699,88 eurot (sealhulgas sundraha 810 eurot), mis tuleb tasuda osade kaupa 12 kuu jooksul. Esimene osamakse 141,73 eurot tuleb tasuda otsuse jõustumisele järgneva kuu
  11. kuupäevaks, järgnevad 11 osamakset summas 141,65 eurot järgnevate kuude
  12. kuupäevaks. Kohus lahendas ka asitõendiga seonduva.
  13. Jüri Urke tunnistati KarS § 121 lg 1 järgi süüdi selles, et tema lõi
  14. märtsil 2019 kella 18.30 paiku XXX asuvas XXX meeste duširuumis lahtise käega ühel korral alaealist 9-aastast YY pea piirkonda vastu paremat kõrva, põhjustades oma tegevusega kannatanule füüsilist valu.
  15. Maakohus leidis, et süüdistatava ennast õigustavad ütlused kuriteosündmuse kohta on vastuolus teiste kohtus uuritud tõenditega, mistõttu ei usaldusväärsed ja tuleb tõendite kogumist välja jätta. Kohtus uuritud tõenditega, eelkõige tunnistajate YY, AA ja UU ütlustega on tõendamist leidnud, et süüdistatav lõi 9-aastast YY lahtise käega ühel korral vastu paremat kõrva, tekitades löömisega YY-le valu. Tunnistaja BB ütlustest nähtuvalt on J. Urke käitumine järsk ja veekeskuses on ta püüdnud oma reegleid kehtestada teiste inimeste peale karjudes. Lüües endast oluliselt väiksemat last pea piirkonda, pani J. Urke teo toime otsese tahtlusega. J. Urke süüküsimusele hinnangut andes leidis kohus, et J. Urke süü on keskmine. Karistust raskendavateks asjaoludeks luges kohus kuriteo toimepanemise teadvalt noorema kui 2 kaheteistaastase isiku suhtes ja isikuvastase süüteo toimepanemise täisealise poolt alaealise juuresolekul, karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistuse mõistmisel pidas kohus põhjendatuks karistada J. Urket vangistusega sanktsiooni keskmises määras, mida on süüdistatava isikut arvestades võimalik jätta tingimuslikult täitmisele pööramata ja allutada süüdistatav katseajaks kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude tasumine on põhjendatud ajatada seaduses lubatud maksimaalse tähtajani, mis toetab ka resotsialiseerumisväljavaateid. Apellatsiooni ja määruskaebuse sisu
  16. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni ja määruskaebuse süüdistatav. 4.
  17. Apellant leiab, et kohus ei arvestanud tema ütlusi kuriteosündmuse kohta ega tervislikku seisundit iseloomustava tervisetõendiga. Leiab, et kohus on valu tekitamise asjaolud valesti tuvastanud ja kannatanul tekkinud valu ei ole usaldusväärselt fikseeritud. Tema kannatanut ei löönud, tegi üksnes veekapa suunas haaramise liigutusi, et lapsi korrale kutsuda selleks, et nad iseennast ega teisi ei vigastaks ega veekeskuse inventari ei rikuks. Palub maakohtu süüdimõistev otsus tühistada ja ennast esitatud süüdistuses õigeks mõista. 4.
  18. Maakohtule esitatud määruskaebuses märgib J. Urke, et temalt kohtuotsusega välja mõistetud kriminaalmenetluse kulude tasumine käib talle üle jõu. Tema sissetulekuks on igakuuline vanaduspension 602,86 eurot, millest tuleb katta kulutused ravimitele, erinevate arstide juures käimistele, eluasemekuludele, auto remondi ja kütuse eest tasumisele, riietusele ja jalanõudele, toidule ja muudele igapäevakuludele. 2019 aasta kulutused moodustavad 7770 eurot ja puudujääva vahe katab kogutud säästude arvelt. Palub ennast menetluskulude tasumisest vabastada täies ulatuses, kuna vastasel juhul satub raskesse majanduslikku olukorda.
  19. Ringkonnakohtu istungil toetas süüdistatav enda apellatsiooni ja jäi määruskaebuses toodu juurde. Prokurör palus jätta apellatsiooni ja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  20. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalidega, J. Urke apellatsioonis ja määruskaebuses esitatud põhjendustega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonis ja määruskaebuses esitatud seisukohad maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna.
  21. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukoha kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas on riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole nii maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi kui J. Urke apellatsiooni väidete pinnalt võimalik leida veenvaid argumente süüdistatava KarS § 121 lg 1 järgi õigeksmõistmiseks. Maakohus on tõendite lubatavust ja nende usaldusväärsust otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud ning tuvastanud faktilised asjaolud lugejale arusaadavalt ja jälgitavalt. Erinevalt apellandist leiab kohtukolleegium, et kohtu seisukohad on selles osas veenvad, põhjalikud ja vastuoludeta. 3
  22. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kuriteosündmuse faktiliste asjaolude tuvastamisel eksinud ega tõendite hindamisel vigu teinud. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga on maakohus ka kõiki kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses põhjalikult analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega kummutanud. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-85-00 selgitanud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus jälgitavalt põhjendanud, miks tuleb J. Urke temale esitatud süüdistuses süüdi tunnistada ja selliselt karistada. Asjaolu, et süüdistatav maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei nõustu, ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid objektiivselt hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06 ja 3-1-1-4-07). Mõistes J. Urke kohtule esitatud tõendite kogumi põhjal talle esitatud süüdistuses täielikult süüdi, vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaolud, erinevalt süüdistatava arusaamast, ka kohtuotsuse resolutiivosa järeldustele. Kohtuotsuse lugejal on võimalik üheselt aru saada, millise kuriteo J. Urke talle esitatud süüdistuse kohaselt toime pani.
  23. Sisuliselt taotleb apellant maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu ümbervaatamist ja enda ütluste usaldusväärseteks lugemist. Kohtukolleegium märgib, et kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua samas kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks.
  24. Puutuvalt süüdistatava apellatsiooni märgib kohtukolleegium üksnes järgmist. Maakohtu järeldus kannatanu YY poolt süüdistatava löögi tagajärjel valu tundmise osas on usutav ja tõendatud. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-50-13 märkinud, et kuigi KarS § 121 teksti ülesehitus ei nõua seda otsesõnu, on koosseisu täitmiseks vajalik löögi teatud intensiivsus. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 16). Siiski ei või KarS § 121 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Rääkides konkreetselt KarS §-s 121 sätestatud löömise koosseisualternatiivist, on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. (Vt ka RKKKo 3-1-1-59-11, p-d 9.1-9.2). Kohtukolleegiumi hinnangul on lisaks kannatanu YY ütlustele kohtuistungil uuritud tõenditega (eelkõige tunnistajate UU ja AA ütlused) leidnud tõendamist, et süüdistatava lahtise käega antud löök kannatanu pea piirkonda vastu paremat 4 kõrva, põhjustas kannatanule valu, mistõttu on süüdistatav täitnud KarS § 121 objektiivse koosseisu. Süüdlane täidab KarS § 121 objektiivse koosseisu teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei kaasne tervisekahjustust - piisab vaid tõendamisest, et isik kehalise väärkohtlemise tulemusena tundis valu. Selleks ei pea alati korraldama ekspertiisi ega vigastust/valu meditsiiniliselt fikseerima. Käesolevas asjas ei ole keegi tunnistajatest kohtule avaldanud, et neil puudus alus arvata, et faktilistest asjaoludest lähtudes seavad nad kahtluse alla, et kannatanu võis süüdistatava löögist valu tunda. Tunnistajate UU ja AA ütlused kohtuistungil kinnitavad, et kannatanu kõrv oli süüdistatava antud löögist punane ja kannatanule valu tekitav. Käesolevas asjas on leidnud seega tuvastamist, et keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale oli äratuntav, et kannatanu tundis J. Urke löögi tagajärjel valu. Maakohus on oma seisukohti süüdistatava süü osas põhjendanud ning süüküsimus ei ole otsustatud mitte ainult kannatanute YY ja NN ütluste põhjal, vaid hinnatud kogumis kõigi teiste kogutud ja kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõenditega. Süüdistatava poolt apellatsioonis esitatud versioon toimunust ei lükka ümber maakohtu otsuses toodud põhjendusi.
  25. Apellatsioonist ei nähtu ühtegi argumenti kannatanute poolsest negatiivsest meelestatusest süüdistatava suhtes, mistõttu hinnang süüdistatava süüdi tunnistamiseks kannatanute initsiatiivil on absoluutselt põhjendamatu. Maakohus on analüüsinud kõiki esitatud kaitseversioone, m.h ka apellatsioonis korratud seisukohta, et süüdistatav kutsus veekeskuse duširuumis kilkavaid lapsi korrale üksnes seetõttu, et lapsed iseennast ja üksteist ei vigastaks ega veekeskuse inventari ei rikuks. Apellant jätab siinjuures aga tähelepanuta, et kui tema arvates rikuvad veekeskuses viibivad lapsed kilgates ja vett pritsides veekeskuse reegleid, tulnuks tal pöörduda veekeskuse töötaja poole, mitte asuda laste peale karjudes enda reegleid kehtestama. Tunnistaja BB ütlustest nähtuvalt ei meeldinud süüdistatavale, et lapsed veekeskuses karjuvad ja vette hüppavad ja on seetõttu ka tunnistaja ja veekeskuses viibivate laste peale häält tõstnud ning ka süüdistuses märgitud ajal riidles süüdistatav duširuumis viibivate poistega.
  26. Apellandi seisukohaga, et kohus jättis tema ütlused kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja ebaõigesti, kohtukolleegium ei nõustu. Maakohus tuvastas õigesti, et täiskasvanud mehe poolt temast oluliselt lühema ja väikesema lapse löömine pea piirkonda on tegevus, mille tüüpiliseks tagajärjeks ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast on valu saamine. Süü mittetunnistamise põhjendamine on kohtukolleegiumi hinnangul ennast õigustav ja süüdistatava poolt otsitud, vabanemaks vastutusest.
  27. KarS §-s 121 sätestatud kuriteokoosseis kaitseb füüsilist tervist. Isegi juhul, kui pidada süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks osas, milles ta väidab, et tema kannatanut ei löönud, vaid üksnes püüdis kannatanult veenõud kätte saada, ei kinnita seda kohtukolleegiumi hinnangul ükski teine tõend. Apellandi jätkuv seisukoht, et tema YY ei löönud ja eelkirjeldatud tegevus ei põhjustanud kannatanule valu, ei tulene asjas hinnatud tõenditest. Käesolevas asjas on kannatanu ja tunnistajate ütlustega tuvastatud, et hetkel kui süüdistatav käskis YY-l peale veenõu käest ärapanemist enda ette tulla, lõi süüdistatav kannatanut pea piirkonda vastu paremat kõrva, mille tagajärjel tundis kannatanu valu. Vaatamata sellele, et YY lahkus veekeskusest toimunust kellelegi teatamata, ei saa mingil juhul eitada kannatanule valu tekitamist ja tema tervise kahjustamist. Kooskõlas kohtupraktikaga jõudiski maakohus, sarnaselt eeltoodud riigikohtu lahendites viidatule, põhjendatult järeldusele, et objektiivse kõrvalseisja seisukohast on valu kannatanule YY-le J. Urkele esitatud süüdistuses toodud teo tagajärjel kindlasti tekitatud.
  28. Kannatanu NN ütlustest nähtuvalt ei rääkinud YY talle veekeskuses juhtunust, sest ei tahtnud sekeldusi ja oli vee pritsimise pärast riielda saanud. Et kudede terviklikkuse struktuuri lõhkumisel tekib valu, mida inimene tunnetab erinevalt, on samas arusaadav ja eluliselt usutav, 5 et erinevalt täiskasvanud isikust, ei oska 9-aastane kannatanu, tulenevalt tema piiratud võimekusest välismaailmaga suhtlemisel, temaga toimunud sündmusi ega valu ka võimalikust süütundest kirjeldada. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus leidis põhjendatult, et puudub alus kannatanu ütlustes kahelda, kuivõrd just tema ütlused kogumis teiste tõenditega kinnitavad üheselt, et kannatanule YY-le tekitas löömisega valu süüdistatav.
  29. Kohtukolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus õigesti J. Urke käitumises KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu. Arvestades süüdistatavale etteheidetava vägivallateo kirjeldust, millega põhjustati kannatanule valu, realiseeris J. Urke süüdistuses kirjeldatud teo kavatsetusega. Kohtu selline järeldus ei ole meelevaldne vaid tugineb hinnatud tõenditele kogumis. Sarnaselt maakohtuga ei tuvastanud kohtukolleegium süüdistatava käitumise õigusvastasust ega süüd välistavate asjaolude esinemist.
  30. Apellandi seisukohaga temalt väljamõistetud menetluskulude riigi kanda jätmiseks, tulenevalt tema majanduslikust olukorrast, kohtukolleegium nõustuda ei saa. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seadus võimaldab menetluskulud tervikuna jätta riigi kanda üksnes alaealise puhul. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaalasja materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et J. Urkel esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid kohtukolleegium ei tuvastanud. J. Urke on end ise oma mõtlematu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Küll on aga maakohus menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel juba arvesse võtnud seda, et süüdistatav on pensionär, kellel on raske liikumispuue ja andnud J. Urkele seetõttu võimaluse menetluskulude tasumiseks ositi seaduses sätestatud maksimaalse tähtaja jooksul. Menetluskulusid saab isik peale igakuise sissetuleku tasuda ka muu vara arvel. Apellant on ise selgitanud, et tal on kogunenud sääste. Kohtukolleegiumi leiab, et J. Urkele ei ole kohtu poolt määratud igakuise makse suurus selline, mille tasumise järgselt satuks süüdistatav kohe raskesse majanduslikku olukorda või et seetõttu saaksid kahjustatud muud elulised vajadused. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et J. Urkelt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud ja apellandi majanduslik seis ei anna alust menetluskulude riigi kanda jätmiseks.
  31. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamisel. Käesolevas asjas esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni ja määruskaebuse süüdistatav. J. Urke määratud kaitsjana osales riigi õigusabi korras vandeadvokaat M. Frey, kelle osavõtt tulenevalt KrMS § 45 lg-st 4 on kohtumenetlusest kohustuslik. Kaitsja 17.12.2019 esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt taotleb kaitsja J. Urkele apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist kahe eraldi toimingu, s.o ringkonnakohtu istungil apellatsiooni läbivaatamisel osalemise ja määruskaebuse läbivaatamisel osalemise eest. Toimingutele kulunud aeg on taotluse kohaselt vastavalt 15 minutit ja 15 minutit ning neile vastava tasude suurused 27 eurot ja 27 eurot, kokku 54 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtukolleegium peab õigusabi osutamisega seotud taotlust põhjendatuks osaliselt. Kohus ei pea põhjendatuks tasu arvestamist taotluses märgitud toimingute eest eraldi. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra [RT I, 22.08.2019, 6 jõust. 01.09.2019] § 6 lg 5 sätestab määratud kaitsja tasumäära õigusabi osutamise eest 6 kriminaalasja kohtuistungil ja § 7 lg 2 sätestab tasumäära määruskaebuse läbivaatamisel osalemise eest. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa apellatsiooni läbivaatamisel osalemisest kohtuistungil lahutada kohtuistungil osalemist määruskaebuse läbivaatamisel, sest nii süüdistatava apellatsioon kui määruskaebus vaadati käesolevas asjas läbi ühises menetluses. Eelnevast tulenevalt arvestab kohtukolleegium J. Urkele õigusabi osutamise põhjendatud mahuks kokku 30 minutit, mille eest on advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 1 kohaselt tasu määr (30*27/30) 27 eurot. Seega on põhjendatud hüvitada kaitsjale apellatsioonimenetluse raames esitatud taotluse alusel õigusabi tasu kokku summas 27 eurot (ilma käibemaksuta). Et kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse J. Urke suhtes muutmata ning süüdistatava apellatsiooni ja määruskaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud kulud KrMS § 185 lg 2 kohaselt süüdistatava enda kanda.
  32. Eeltoodu alusel ja arvestades, et ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
  33. novembri 2019 otsuse J. Urke suhtes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344 ja § 345 lg-st 1 ja 2 juhindudes muutmata ja süüdistatava apellatsiooni rahuldamata. Määruskaebuse kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulude täies ulatuses riigi kanda jätmiseks jätab kohtukolleegium rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.