← Eesti

1-17-11682/102

Obsah (5)§ 184§ 74§ 68§ 75§ 58

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 15.

oktoobri

  1. a otsus Hendriko Talviku kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Arika Almann
  2. veebruar 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Harju Maakohtu
  4. juuli
  5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus osas, millega: 1.
  8. Hendriko Talvik tunnistati süüdi narkootilise aine käitlemises
  9. mail 2017; 1.
  10. Hendriko Talvik tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi; 1.3.

Hendriko Talvikult mõisteti välja määratud kaitsjale makstud tasu 1758 eurot (sh käibemaks), joobeseisundi tuvastamise kulu 105 eurot, DNA-ekspertiisi kulu 57 eurot ja narkootilise aine ekspertiisi kulu 42 eurot.

  1. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.
  2. mõista Hendriko Talvik narkootilise aine käitlemises
  3. mail 2017 õigeks; 2.
  4. mõista Hendriko Talvik süüdi

§ 184

lg 1 järgi ja karistada teda 4 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 74

lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrata, et Hendriko Talvikul tuleb kohe ära kanda 5 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 19.

juulist kuni 20. juulini 2017, s.o 2 päeva. Ärakantavaks karistuseks lugeda 4 kuud ja 28 päeva vangistust. Ülejäänud karistust, s.o 4 aastat ja 1 kuu vangistust, ei pöörata täitmisele, kui Hendriko Talvik ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning järgib

§ 75

lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75lg 2 p-de 21 ja 7 alusel määrata, et H.

Talvik on käitumiskontrolli ajal kohustatud mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid ning mitte suhtlema narkootilisi või psühhotroopseid aineid käitlevate ja selliste ainete käitlemise eest süüdi mõistetud isikutega (v.a lähisugulased); 2.

  1. jätta joobeseisundi tuvastamise kulu 105 eurot, DNA-ekspertiisi kulu 57 eurot, narkootilise aine ekspertiisi kulu 42 eurot ja määratud kaitsjale maakohtu menetluses makstud tasu 586 euro ulatuses (sh käibemaks) riigi kanda; 2.
  2. mõista Hendriko Talvikult maakohtu menetluses määratud kaitsjale makstud tasu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 1172 eurot (sh käibemaks); 1-17-11682 2.
  3. sundraha 1350 eurot ja eelmises alapunktis märgitud kaitsjatasu tuleb tasuda 12 kuu jooksul igakuiste maksetena esimesel üheteistkümnel kuul iga kuu 211 eurot ning viimasel, kaheteistkümnendal kuul 201 eurot.
  4. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
  5. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
  6. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Mahlapuu & Partnerid kassatsioonimenetluses Hendriko Talvikule osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 302,40 eurot (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  7. Hendriko Talvik on kohtu alla antud süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi suures koguses gammahüdroksübutüraadi (GHB) käitlemises. Süüdistuse kohaselt omandas H. Talvik eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult GHB lähteainet gammabutürolaktooni (GBL-i), millest valmistas GHB-d. Valmistatud narkootilist ainet andis ta

  1. ja
  2. märtsil 2017 edasi B. P-le. Veel omandas H. Talvik täpselt tuvastamata asjaoludel pärast
  3. märtsi 2017 plastpudeli GHB-d sisaldanud vedelikuga. Märganud
  4. mail 2017 politseipatrulli, andis H. Talvik pudeli hoiule J. V-ile. Vahetult pärast seda pidas politsei H. Talviku ja J. V-i kinni ja toimetas nad jaoskonda, kus pudel J. V-i läbivaatuse käigus leiti. Maakohtu otsus
  5. Harju Maakohtu
  6. juuli
  7. a otsusega tunnistati H. Talvik

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi ja teda karistati viieaastase vangistusega.

§ 74

lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrati, et mõistetud vangistusest tuleb kohe ära kanda viis kuud, millest arvati

§ 68alusel maha kaks päeva eelvangistust.

Ärakantavaks karistuseks jäi 4 kuud ja 28 päeva vangistust. Ülejäänud karistuse osa jäeti viieaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kohus leidis otsuses järgmist.

  1. Süüdistatava ütlused on usaldusväärsed üksnes osas, milles ta tunnistas GHB tarvitamist ning B. P. ja J. V-i tundmist. Samuti ilmnesid H. Talviku kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel diametraalsed vastuolud, mida süüdistatav ei osanud selgitada. Kui istungil eitas H. Talvik GHB valmistamist, siis kohtueelses menetluses kirjeldas ta aine valmistamist detailselt. Sellest järeldub, et H. Talvik peab olema GHB valmistamisega kokku puutunud.
  2. Narkootilise aine edasiandmine
  3. ja
  4. märtsil 2017 on tõendatud tunnistaja B. P. ütlustega. Tunnistaja ütlusi kinnitavad kirjalikud tõendid. B. P. ja A. A. valdusest kätte saadud vedelikud esitati ekspertiiside tegemiseks, mille tulemused kinnitasid, et ühel juhul sisaldas vedelik 324 grammi ja teisel 14,3 grammi puhast GHB-d. Käideldud kogused ületasid mitu korda kümnele inimesele narkootilise joobe tekitamiseks vajalikku kogust.
  5. Kuna J. V. oli kohtumenetluse ajaks surnud, avaldas kohus prokuröri taotlusel tema kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlused. J. V-i ütlustega on tõendatud, et narkootilise aine sai ta H. Talviku käest. J. V-i ja H. Talviku seotust narkootilise ainega kinnitab ka DNA-ekspertiisi akt. Narkootilise aine ekspertiisi akt tõendab, et pudelis olnud vedelik sisaldas 48,8 grammi puhast GHBd.
  6. H. Talviku süü suuruse hindamisel tuleb arvestada, et süüdistus hõlmab lühikest ajavahemikku. Karistust raskendab omakasu motiiv (

§ 58p 1), kergendavaid asjaolusid ei ole.

Eelnevast lähtudes on põhjendatud kohaldada H. Talvikule karistust alla sanktsiooni keskmist määra. Apellatsioon

  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. Talviku kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu, kes taotles otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja mõistetud karistuse kergendamist. Ringkonnakohtu otsus
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsusega tühistati maakohtu otsus H. Talviku süüditunnistamises tuvastamata ajal, kohas ja isikult GHB lähteaine omandamises ja sellest GHB 2

(5)1-17-11682 valmistamises. Ringkonnakohus mõistis süüdistatava nendes tegudes õigeks. Muus osas jäi otsus muutmata. Apellatsioonikohtu põhjendused olid lühidalt järgmised.
  1. GHB lähteaine omandamine ja sellest narkootilise aine valmistamine ei ole tõendatud. Maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, tuginedes süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustele. Nende ütluste avaldamine saab teenida vaid tõendiallika usaldusväärsuse kontrolli eesmärki. Muid GHB valmistamist kinnitavaid tõendeid kohtule ei esitatud.
  2. Kaitsja väited B. P. ütluste ebausaldusväärsuse kohta ei ole põhjendatud. Tõendiallika usaldusväärsust ei mõjuta asjaolu, et isik tarvitab narkootikume. B. P. andis tunnistajana ütlusi kaheksa kuud pärast seda, kui ta tunnistati Harju Maakohtu
  3. septembri
  4. a otsusega

§ 184lg 2 p 2 järgi süüdi H.

Talvikult saadud GHB käitlemises. Seega pole alust arvata, et ta rõõnas H. Talvikut. B. P. ütlustega on tõendatud, et ta sai

  1. ja
  2. märtsil 2017 GHB-d H. Talviku käest süüdistuses märgitud asjaoludel.
  3. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 291 loetletud tingimused surnud kaaskahtlustatava J. V-i deponeerimata ütluste vastuvõtmiseks olid täidetud. J. V. loobus kaitsjast ja kaitsja osavõtt tema ülekuulamisest kahtlustatavana ei olnud kohustuslik ka KrMS § 45 lg 2 p 2 alusel. J. V. on andnud ühetaolisi ütlusi ja nende usaldusväärsuses pole alust kahelda.
  4. Kaitsja leidis apellatsioonis, et kuivõrd H. Talviku käitumises
  5. mail 2017 tuvastati väärteomenetluses süüteokoosseisu puudumine ja menetlus lõpetati, siis on süüdistatava samas teos kriminaalvastutusele võtmine välistatud. Viidatud väärteomenetluses tehti H. Talvikule etteheide narkootilise aine ebaseaduslikus tarvitamises. Narkootilise aine ebaseaduslik tarvitamine ja suures koguses narkootilise aine käitlemine on olemuselt erinevad deliktid. Seega ei rakendu kirjeldatud olukorras ne bis in idem-põhimõte.
  6. H. Talviku karistuse kergendamiseks ei ole alust. Maakohus hindas süüdistatava süü põhjendatult keskmiseks ja mõistis talle karistuse niigi alla sanktsiooni keskmist määra. Põhjendatud on ka šokivangistuse kohaldamine. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  7. H. Talviku kaitsja taotleb kassatsioonis maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist H. Talviku süüdimõistmises. Kaitsja palub H. Talviku õigeks mõista või saata kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt palub kaitsja jätta mõistetud karistuse täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata.
  8. H. Talviku süüdimõistmine
  9. ja
  10. märtsil 2017 toime pandud tegudes tugineb vaid B. P. ebausaldusväärsetele ütlustele. Süüd kinnitavaid objektiivseid tõendeid kriminaalasjas ei ole.
  11. Kohus hindas H. Talviku ütlused
  12. mail 2017 toimunu kohta alusetult ebausaldusväärseks. Kohtueelses menetluses H. Talvik ennast selle süüteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud ning kasutas õigust vaikida. Kohtuistungil andis ta aga üksikasjalikke ütlusi. Need ütlused haakuvad teiste tõenditega, v.a J. V-i ütlustega. Viimased on aga muutlikud ja seetõttu ebausaldusväärsed.
  13. H. Talvik mõisteti
  14. mail 2017 toimepandus süüdi vaid J. V-i kohtueelses menetluses antud ütluste põhjal, mida ei olnud isiku surma tõttu võimalik kohtuistungil kontrollida. Seejuures ei täidetud KrMS § 291 lg 3 p-des 1–3 loetletud ütluste vastuvõtmise tingimusi. Otsuse tegemine vaid J. V-i ütlustele tuginedes oli KrMS § 15 lg 3 järgi lubamatu. Kassatsioonivastus
  15. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et maa- ja ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja kordab kassatsioonis samu argumente, millele kohtud on juba põhjalikult vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  16. Maa- ja ringkonnakohtu otsuseid hinnates ei tuvastanud kolleegium puudujääke osas, millega kohtud lugesid tõendatuks suures koguses narkootilise aine käitlemise H. Talviku poolt
  17. ja
  18. märtsil
  19. Kohtud tuginesid tunnistaja B. P. ütlustele ja kirjalikele tõenditele (sõidukite läbivaatuse ja läbiotsimise protokollid, asitõendite vaatluse protokollid, narkootilise aine ekspertiisi 3

(5)1-17-11682 aktid), mis kogumis kinnitasid, et tunnistaja omandas süüdistuses märgitud GHB just H. Talviku käest. Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud nõuetekohaselt ja seetõttu jäävad kassaatori vastupidised väited tagajärjetuks.
  1. Samas pälvivad tähelepanu kassatsiooni seisukohad H. Talviku süüdistuse kohta, mis käsitleb
  2. mail 2017 toimepandut. Süüdistuse kohaselt käitles H. Talvik sel päeval suures koguses GHB-d ühiselt ja kooskõlastatult koos J. V-iga. H. Talvik omandas suures koguses GHB-d, kandis seda kaasas ja andis J. V-i kätte hoiule. Viimane hoidis pudelit, kuni politsei selle ära võttis.
  3. Süüdistatava ütlused
  4. mail 2017 toimunu kohta luges maakohus ebausaldusväärseks ega tuginenud neile kohtuotsuse tegemisel. Ringkonnakohus soostus sellise järeldusega. Kaitsja seevastu leiab, et kuna H. Talvik kohtueelses menetluses
  5. mail 2017 asetleidnu kohta ütlusi ei andnud, ei saanud tema kohtulikul ülekuulamisel antud ütlusi kohtuotsuse tegemisel kõrvale jätta. Kolleegium märgib, et tõendi ebausaldusväärseks lugemist ei tingi üksnes vastuolu kohtueelses menetluses antud ütlustega, vaid selleks võib aluse anda ka vastuolu muude asjas kogutud usaldusväärsete tõenditega. Praegusel juhul leidiski maakohus, et H. Talviku ütlused
  6. mail 2017 toimepandu kohta ei olnud kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, mistõttu ei saanud neile otsuse tegemisel tugineda.
  7. Maakohus võttis süüdimõistva otsuse tegemisel aluseks J. V-i kohtueelses menetluses antud ütlused. J. V-i suhtes lõpetati kriminaalmenetlus isiku surma tõttu ja tema vahetu ülekuulamine kohtus ei olnud võimalik. Seetõttu taotles prokurör istungil ütluste avaldamist KrMS § 291 alusel, mida kohus ka tegi. Kaitsja leiab aga, et J. V-i ütluste avaldamine ei olnud KrMS § 291 lg 3 p-des 1–3 märgitud tingimuste täitmata jätmise tõttu võimalik. Kolleegium sellega ei nõustu ja märgib, et surmaga kaotab kahtlustatav/süüdistatav menetlusosalise staatuse ja temast saab isik, kes oma eluajal teadis tõendamiseseme asjaolusid, st tunnistaja KrMS § 66 lg 1 mõistes. Sellise isiku varem antud ütluste avaldamine on võimalik KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. veebruari
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-80-08, p-d 10 ja 12). Samuti ei näe kolleegium erinevalt kaitsjast alust kahelda KrMS § 291 lg 3 p-des 1–3 toodud deponeerimata ütluste avaldamise eelduste täidetuses. Neile kaitsja etteheidetele on ringkonnakohus oma otsuses ka põhjalikult vastanud, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks neid seisukohti korrata.
  10. Küll aga on kõnealuses asjas oluline silmas pidada Riigikohtu praktikas korduvalt rõhutatut, et ka olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 1 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib avaldatud ütluste kasutamise otsuse tegemisel välistada KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv reegel. Selle kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. veebruari
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20 ning
  13. aprilli
  14. a otsus asjas nr 3-1-1-41-13, p 10).
  15. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kui J. V-i ütlused kõrvale jätta, ei võimalda muud tõendid järeldada, millistel asjaoludel narkootiline aine J. V-i kätte sattus. Kirjalike tõenditega (väärteoprotokoll, asitõendi vaatluse protokoll koos fototabeliga, narkootilise aine ekspertiisi akt) on maakohtus tõendamist leidnud vaid see, et J. V-i valdusest leiti pudel suure koguse GHB-ga. DNAekspertiisi akt võimaldas järeldada J. V-i ja H. Talviku kokkupuudet pudeliga. Samas ei kinnita see ega ükski teine tõend, et pudeli andis J. V-ile H. Talvik või et süüdistatav ja J. V. tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult. Sellest järeldub, et H. Talviku süüdimõistmine
  16. mai
  17. a teos tugineb valdavas ulatuses sellise tunnistaja ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal polnud võimalik küsitleda. Olemasolev tõendibaas ei olnud süüdimõistva otsuse tegemiseks piisav. Järelikult on kohtud H. Talvikut süüdistuse selles osas süüdi mõistes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
  18. Eelnev tingib H. Talviku õigeksmõistmise narkootilise aine suures koguses käitlemises
  19. mail
  20. Kuna süüdistatava osalise õigeksmõistmise tõttu langevad ära kvalifitseerivad tunnused (grupp ja korduvus), tuleb süüdistatava ülejäänud tegevus kvalifitseerida

§ 184lg 1 järgi.

See omakorda toob kaasa süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamise. Kui

§ 184lg 2 näeb ette kolme4

(5)1-17-11682 kuni viieteistaastase vangistuse, siis sama paragrahvi esimese lõike järgi karistatakse isikut ühe- kuni kümneaastase vangistusega. Kolleegium jagab kohtute seisukohti, mis puudutavad H. Talviku süü suurust ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Sellest lähtudes peab Riigikohus põhjendatuks karistada H. Talvikut

§ 184lg 1 järgi 4 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

Samuti nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega vangistuse osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jätmise ning nn šokivangistuse kohaldamise kohta.

  1. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 1-15-9051/62, p 42).
  4. Maakohtu otsusega mõisteti H. Talvikult välja joobeseisundi tuvastamise kulu 105 eurot, DNAekspertiisi kulu 57 eurot, narkootilise aine ekspertiisi kulu 42 eurot ja kaitsjatasu 1758 eurot (sh käibemaks). Kuna loetletutest kolm esimest olid seotud
  5. mai
  6. a teo menetlemisega, tuleb need süüdistatava osalise õigeksmõistmise tõttu jätta riigi kanda. Kaitsjatasust peab kolleegium põhjendatuks jätta riigi kanda ühe kolmandiku, s.o 586 eurot (sh käibemaks).
  7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  8. juuli
  9. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  10. oktoobri
  11. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Riigikohus tühistab H. Talviku süüdimõistmise
  12. mail 2017 kuriteo toimepanemises. Sellest tingituna tuleb tühistada ka H. Talviku süüditunnistamine ja karistamine

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning mõista ta süüdi

§ 184lg 1 järgi.

Kohus karistab H. Talvikut 4 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, millest tuleb

§ 74

lg-te 1, 2 ja 3 ning

§ 68lg 1 alusel kohe ära kanda 4 kuud ja 28 päeva vangistust.

Ülejäänud karistust ei pöörata täitmisele, kui H. Talvik ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning järgib

§ 75

lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid ja

§ 75lg 2 p-des 21 ja 7 loetletud lisakohustusi.

Kolleegium tühistab maakohtu otsuse osaliselt ka menetluskulusid puudutavas osas, jättes joobeseisundi tuvastamise kulu, DNA-ekspertiisi kulu, narkootilise aine ekspertiisi kulu ja osaliselt ka määratud kaitsjale maakohtu menetluses makstud tasu riigi kanda. Menetluskulude osalise riigi kanda jätmise tõttu tuleb vähendada ka KrMS § 180 lg 3 alusel määratud igakuise makse suurust. Muus osas jääb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

  1. H. Talviku kaitsja esitas kassatsioonimenetluses taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumisele ja kassatsiooni koostamisele kokku 420 minutit (7 tundi), mille eest taotleb ta tasu 453,60 eurot (sh käibemaks 75,60 eurot). Kolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud, kuid neile kulunud aeg ülemäärane. Võttes arvesse, et kassatsioonis kordab kaitsja olulisel määral juba apellatsioonis esitatud seisukohti, loeb kolleegium toimingute põhjendatud ajakuluks 280 minutit. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 6 lg-st 3, rahuldab kolleegium taotluse osaliselt ja määrab riigi õigusabi tasu suuruseks 302,40 eurot (koos käibemaksuga). Kuivõrd Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 märgitud lahendi, jääb see menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.