KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 17.05.2019, Tallinn Haldusasja number 3-18-1959 Haldusasi X kaebus Sotsiaalkindlustusa

) § 4 lg 1ˡ mõttes ning tal on õigus riiklikule pensionile.

1. Tuginedes Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dele 12, 13, 29 ja 37 palub kaebaja arvestada SKA-l täiendavat tööstaaži ja määrata vanaduspension võrdsetel alustel teiste kodanikega.
2. Kaebuse 16.04.2019 täienduse kohaselt tuleb kaebaja residentsuse ja maksustamise osas arvestada 1947.a ÜRO spetsialiseeritud asutuste privileegide ja immuniteetide konventsiooni (avaldatud RT 1991, 35, 428). Vastustaja seisukohad
3. SKA kaebusega ei nõustu ja leiab, et kaebajal puudub õigus riiklikule vanaduspensionile

alusel. 12. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 1 kohaselt on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused Eesti territooriumil elavatel isikutel ning seaduses sätestatud juhul ka muul isikul.

§ 4

lg 1 kohaselt on õigus saada

-s sätestatud tingimustel riiklikku vanaduspensioni Eesti alalisel elanikul (p 1) ja tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel (p 2). Seega ei sätesta

§ 4lg 1 p-d 1 ja 2 erisust SÜS-s sätestatust ja mõlemal juhul on silmas peetud Eesti territooriumil elavaid isikuid. 2

§ 4

lg 1 p 3 kohaselt määratakse riiklik pension ja makstakse

-s sätestatud erisusi arvestades isikule, kes elab välisriigis, millega puudub Eestil välisleping.

§-des 422 - 424 on sätestatud täiendavad nõuded ja piirangud

alusel riikliku pensioni määramiseks ja maksmiseks välisriigis elavale isikule.

§ 4

lg 11 kohaselt on isikul, kelle elukoht on lisaks Eestile välisriigis, õigus riiklikule pensionile

§ 4lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud isikutega võrdsetel tingimustel, kui ta on resident tulumaksuseaduse (Tu

MS) § 6 lg 1 tähenduses või kui ta elab Eestis püsivalt välismaalaste seaduse (VMS) § 6 tähenduses. 14. X töötab XXXXX ja elab USA-s. Seega ei ole tema osas kohaldatavad

§ 4lg 1 p-d 1 ja 2.

X ei ole maksnud tulumaksu Eestis ega ka väljaspool Eestit saadud tuludelt. X ei ela Eestis ja ei viibi siin 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Samuti ei ole tema puhul tegemist diplomaadi ega muu välisteenistuses viibiva isikuga (vrd välisteenistuse seaduse (VäTS) §-i 2 ning §-i 56). Haldusmenetluses kogutud tõenditest nähtuvalt ei maksa kaebajale tasu ükski Eesti Vabariigi ministeerium. Seega ei ole X ka Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses ning tema osas kuulub kohaldamisele

§ 4

lg 1 p 3 koos

§-des 422 - 424 sätestatud täiendavate nõuete ja piirangutega. 15. X on sündinud xx xx xxxx.

§ 7kohaselt on xxxx.

aastal sündinud isikul õigus saada riiklikku vanaduspensioni, kui ta on saanud 63 aasta ja 6 kuu vanuseks ning tal on 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Riigikohus on 30.09.2008 lahendi nr 3-4-1-8-08 p-s 34 selgitanud 15-aastase Eestis omandatud pensionistaaži nõuet järgmiselt: „...Vähemalt 15-aastase pensionistaaži tingimusena sätestamine on põhjendatav kindlustusprintsiibiga: isik on kindlustatud seeläbi, ta maksab ise (füüsilisest isikust ettevõtja) või makstakse tema eest (tööandja) riiklikus pensionikindlustuse süsteemis sotsiaalmaksu. Töötades teise riigi territooriumil, ei arvestata isiku eest (üldjuhul) Eestis sotsiaalmaksu, st ta ei anna panust Eesti riiklikku pensionikindlustussüsteemi, mistõttu selle ajavahemiku osas puudub isikul Eestis kindlustuskate ning seega õigus nõuda, et see ajavahemik arvestataks pensioniõigusliku staaži hulka.“ X eest ei ole pärast XXXXX tööle asumist ühegi Eesti Vabariigi asutuse ega välisfirma/organisatsiooni/asutuse poolt sotsiaalmaksu tasutud. Seega ei saa XXXXX töötamise perioodi arvata tema pensionistaaži hulka. Viimast ei ole kaebaja küll otsesõnu taotlenud, kuid on samas leidnud, et talle tuleb määrata vanaduspension võrdsetel alustel teiste Eesti Vabariigi kodanikega ja et tema pensioniõiguslikku staaži tuleks suurendada tulenevalt

§ 28lg 2 pdest 7 ja 12.

15.

§ 28

lg 2 p 12 kohaselt arvatakse ühel vanematest või vanema abikaasal pensioniõigusliku staaži hulka kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat.

§ 28

lg 2 p 7 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka I grupi invaliidi, lapsinvaliidi, alla 18-aastase lapseeast invaliidi eest hoolitsemise aeg. Kuna

alusel määratakse ja makstakse riiklikku pensioni üksnes Eestis töötamise aja eest, siis arvatakse

§ 28

lg 2, sh p-des 12 ja 7 nimetatud tegevused pensioniõigusliku staaži hulka, kui need toimusid Eestis. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus 30.09.2008 lahendi nr 3-4-1-8-08 p-s

2. Rahvastikuregistri andmetel on X ja Y abielu sõlmitud xxxx. aastal USA-s ja nende poeg A on sündinud xxxx USA-s. Vaides on X kinnitanud, et seoses töötamisega USA-s, elab ta samuti USA-s ning kasvatas lapsi A ja B välismaal. Kuna X ei ole lapsi Eestis kasvatanud, siis ei saa tema pensioniõigusliku staaži hulka arvata lapsinvaliidi eest hoolitsemise aega ega 4 aastat (kaks aastat kummagi lapse kohta) seoses laste B ja A kasvatamisega. 3

§ 28

lg 2 p 4 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka õpiaeg kutseõppeasutuse statsionaarses õppes või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis või nendega võrdsustatud õppevormides. Diplomist nähtuvalt õppis X Moskva Riiklikus Ülikoolis, s.t ta ei õppinud Eestis, vaid endise NSV Liidu territooriumil. Kuna kaebaja elab USA-s, siis reguleerib endise NSV Liidu territooriumil toimunud tegevuste arvamist tema pensioniõigusliku staaži hulka

§ 422

lg 1 p 3 ja sellest tulenevalt ei saa tema õpinguaega Moskva Riiklikus Ülikoolis pensioniõigusliku staaži hulka arvata. Ka juhul, kui kaebaja elaks Eestis, ei saaks Moskva Riiklikus Ülikoolis õppimise aega tema pensioniõigusliku staaži hulka arvata.

§ 28

lg 4 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka

§ 28

lõigetes 1–3 sätestatud tegevuse aeg endise NSV Liidu territooriumil kuni 01.01.1991 juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Kaebajal on Eestis omandatud pensionistaaži kokku 14,256 aastat ehk 14 aastat 3 kuud ja 2 päeva. Seega on Xl täitmata 15-aastase Eesti pensionistaaži nõue.

1. Lähtudes eeltoodust on vastustaja seisukohal, et X on vanaduspensioni määramiseks täidetud küll vanuse nõue, kuid täitmata on 15-aastase Eestis omandatud pensionistaaži nõue.
2. Kaebuses märgitust võib järeldada kaebaja soovi, et kaebuse lahendamisel analüüsitaks kohaldatavate

sätete vastavust põhiseadusele. SKA pädevuses ei ole hinnata asjassepuutuva

asjassepuutuvate sätete kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega. SKA peab täitma kehtivat seadust olenemata tema võimalikust vastuolust põhiseadusega. 20. Täiendavas vastuses (19.04.2019) esitas vastustaja selgitused seoses laste kasvatamisega pensionilisa maksmise osas.

§ 24

lg 1ˡ muudatuse kohaselt arvutatakse vanemal või vanema abikaasal

alusel määratud vanaduspensionile juurde pensionilisa kahe pensioni aastahinde suuruses iga lapse kohta, kes on sündinud ajavahemikus

1. aasta
2. detsembrist kuni
3. aasta
4. detsembrini ning keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat (p 1, jõust 01.01.2013) ja ühe pensioni aastahinde suuruses iga lapse kohta, kes on sündinud enne
5. aasta
6. jaanuari ning keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat (p 11, jõust 01.01.2015).

§ 24

lg 5 kohaselt

§ 24

lg 11 p-s 1 nimetatud pensionilisa ei maksta, kui sama lapse kohta on arvestatud

§ 28lg 2 p 12 alusel pensioniõiguslikku staaži.

Eeltoodud

muutmise eelnõu (213 SE) seletuskirja kohaselt: „Nagu eespool märgitud, sõltuvad praegused vanemate, võõrasvanemate, eestkostjate ja peres hooldajate (edaspidi vanemad) I samba pensioniõigused lapse sünniajast ning seetõttu on need erinevatel põlvkondadel erinevad. Erinevuste vältimiseks ja ühetaoliste tingimuste kehtestamiseks rakendatakse alates

1. aastast kahe aastahinde suuruse pensionilisa maksmist 31.12.1980– 31.12.2012 sündinud laste kasvatamise eest. Lisaks eeltoodule makstakse
2. jaanuarist
3. a veel täiendavat pensionilisa ühe aasta väärtuses kõikide laste eest, kes on sündinud enne
4. aastat. Seega hakatakse ühele vanemale maksma pensionilisa, mille suuruseks on kokku kolm aastahinnet. ... Eeltoodu kaudu väärtustab riik vanemaid pensionikindlustuses ühetaolisel alusel, kuivõrd võrdsustab erinevate põlvkondade panused laste kasvatamisel.“ Kaebaja ei kasvatanud kaebaja lapsi vähemalt 8 aastat Eestis. Samuti on kaebajal Eestis omandatud pensionistaaži kokku 14,256 ehk 14 aastat 3 kuud ja 2 päeva. Seega on tal täitmata 15-aastase Eesti pensionistaaži nõue, millest tulenevalt ei ole talle

alusel vanaduspensioni määratud. Pensionilisa arvutatakse juurde juba määratud vanaduspensionile, mitte ei arvata pensionistaaži hulka. Seega puudub alus kaebajale pensionilisa määramiseks seoses laste kasvatamisega. Sotsiaalministeeriumi (kaasatud haldusorgan) arvamus 4

§ 7lg 1 punktis 2 ning on üks solidaarse pensionisüsteemi aluspõhimõtteid.

Kuna riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundab seadusandja ning sotsiaalsete põhiõiguste maht sõltub muu hulgas riigi majanduslikust olukorrast, määrab sotsiaalsete riskide realiseerumise puhuks kaitse saamise tingimused, ulatuse, korra ning abi liigid kindlaks tema. PS § 28 järgi on seadusandja üsna vaba otsustama, millal ja millises mahus võtab ühiskond sotsiaalse riski realiseerumisel tekkida võivad tagajärjed enda kanda. Pensionisüsteem on olnud 15-aastase Eesti staaži nõude kehtestamisel järjepidev. Staažinõude kehtestamise eelduseks on asjaolu, et riik tagab sissetuleku (PS § 28 kohase riigi abi vanaduse korral) nendele, kes on vähemalt 15 aastat Eesti pensionisüsteemi panustanud. Panustamist kehtivas süsteemis arvestatakse eelkõige läbi sotsiaalmaksu tasumise. See kannab endas ühiskonna vastutuse, solidaarsuse ja Eestiga territoriaalselt seotuse põhimõtteid, aga ka riigi pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse eesmärki. 15 aastast Eesti staaži on järjepidevalt peetud sobivaks ja eesmärgipäraseks esmaseks piiriks, mille täitumisel tagada Eesti ühiskonna liikmele eakana toimetulekuks pension. Staažinõue on pensioni maksmisel üks sotsiaalkindlustuse aluspõhimõtteid ka teistes riikides, sealjuures on mitmetes riikides staažinõue tunduvalt suurem. Ministeeriumi hinnangul ei ole kahtlust selles, et 15 aasta Eesti staaži nõue iseeneses ei riku isikute õiguseid, vaid langeb riigi otsustusvabaduse alla sotsiaalsete õiguste tagamisel. 23. Seaduses on läbivalt ja järjekindlalt rõhutatud ka territoriaalsuse põhimõtet, mis tähendab, et 15-aastase pensionistaaži arvutamisel tuleb lähtuda Eestis omandatud staažist (RKHK otsus asjas 3-4-1-8-08, p 34). 24. Kõik tegevused, mida arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka, on loetletud

§-s 28. Need tegevused arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka juhtumil, kui tegevus toimus Eestis. Nimetatu tuleneb ka

§-st

1. Lähtudes meie ajaloolisest taustast, on seadusandja võimaldanud arvata pensioniõigusliku staaži hulka §-s 28 loetletud tegevused endise NSV Liidu territooriumil kuni
2. aasta
3. jaanuarini juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eesti pensionistaaži ja mõni muu riik ei maksa nende staažide eest pensioni.
4. aasta piir on toodud seadusesse seetõttu, et sellest ajast hakati Eestis maksma sotsiaalmaksu (mis küll sel ajal ei olnud veel isikustatud). Tuues kõrvale kehtiva regulatsiooni pensionistaaži osas, arvestatakse pensionikindlustusstaaži aja eest, mil isiku eest on arvestatud isikustatud sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa. Seejuures on oluline märkida, et sotsiaalmaksuseaduses (SMS) loetletud maksukohustus, sh § 6 loetletud erijuhud (mille hulka kuulub ka lapse kasvatamine), mille puhul riik või avalik-õiguslik juriidiline isik maksab sotsiaalmaksu, on seotud territoriaalsusega. Sarnaselt on seotud territoriaalsusega kohustusliku kogumispensioni erijuhtudel tehtav täiendav sissemakse, kus laste kasvatamise arvesse võtmise eelduseks on territoriaalsuse arvestamine. Laste kasvatamise aja eest on võimalik kohustusliku kogumispensioniga liitumise kohustuseta isikutel arvestada pensionilisa, kuid üksnes juhul, kui neil on eelnevalt täidetud 15-aastane Eesti pensionistaaži üldnõue (ning vastava aja eest ei ole arvestatud pensioniõiguslikku staaži).
5. Lisaks territoriaalsuse põhimõttele tähtsust omavat solidaarsust rõhutab ka kehtiva

§ 2

, mille kohaselt on riiklik pension solidaarsuspõhimõttele tuginev igakuine rahaline sotsiaalkindlustushüvitis vanaduse või toitja kaotuse korral, mida makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest. Peamine vahend, millest riik riiklikke pensione maksab, on tänaste töötajate eest tööandjate poolt makstav sotsiaalmaks. Kuna

alusel makstavad pensionid ei ole otseselt seotud inimese poolt pensionisüsteemi panustatud 5

§s

2. Tunnustades elu- ja töökohavaliku vabadust, tuleb seejuures inimesel siiski arvestada ka asjaoluga, et mitmete sotsiaalsete hüviste, sealhulgas eriti sotsiaalkindlustuslike hüviste, puhul on nende saamise aluseks ja eelduseks konkreetses riigis teatud faktiliste asjaolude (enamasti töötamise aeg või viibimise aeg) täitmine. Arvestades pensioni iseloomu pikaajalise ja regulaarse hüvitisena, tuleneb sellest ka riikide poolt hüvitise saamiseks pikemaajalise perioodi kehtestamise nõue. Ministeeriumi hinnangul ei saa selliste nõuete esitamist pidada kaebaja osas kuidagi ootamatuks või pidada neid asjaoludeks, mille osas inimene teises riigis töötamise kasuks valiku langetamisel võiks eeldada, et nende kohaldamine ei ole enam asjakohane. Kaebaja olukord ei lähe solidaarsuse ja territoriaalsuse põhimõtete kohaldamise osas seadusandja kehtestatud erandite alla. Riigikohtus lahendatud asjas nr 3-4-1-8-08 oli tegemist isikuga, kes oli suunatud kohustuslikku sõjaväeteenistusse ja teenistus läbiti mujal, kui Eestis, kusjuures isikul oli täidetud Eestis 15-aastase staaži nõue, kuid tal puudusid võimalused mõjutada toonase riikliku kohustuse täitmise asukohta.
3. Eesti riigi poolt lähetatud diplomaadid on lähetatud Eesti riiki esindama riigi ülesandel ning nende maksud, sh sotsiaalmaks, laekuvad Eestisse. Seadusandja on pidanud vajalikuks maksustamisel eristada diplomaate, kuid seda tõenäoliselt põhjusel, et nende tööülesanded seonduvad otseselt Eesti riigi esindamisega ning sellele lisaks on põhjendatud nende residentsuse kindel määratlemine maksustamise erisuste tõttu (asukohariigi maksudest vabastatus), tagades üheselt ka nende sotsiaalkindlustatuse. Käesoleval juhul ei ole ministeeriumile teadaolevalt kaebuse esitaja lähetatud rahvusvahelise organisatsiooni (XXXXX) juurde Eesti riigi esindajana ning tema sotsiaalmaks ei laeku Eestisse. Vastupidiselt, rahvusvahelistel organisatsioonidel on reeglina välja töötatud oma sotsiaalkindlustatuse- ja pensionisüsteem, millega tagatakse töötajate sotsiaalne kindlustatus ka eakana, olenemata nende päritoluriigist. Ministeeriumi hinnangul ei oma tähtsust seejuures asjaolu, milline on viisa liik, mille konkreetne riik on isikule tema seaduslikuks sealviibimiseks välja andnud. 28.

§ 4lg 1ˡ võimaldab otsesõnu isikul kahe elukoha olemasolu, kuid sidudes selle Tu

MS § 6 lg 1 residentsuse nõudega. Eestil on Ameerika Ühendriikidega sõlmitud ka maksuleping, mis võib asjas olla isiku residentsuse määratlemisel asjakohane. Lepingu artikkel 4 lõige 4 punkt a) sätestab, et kui lõike 1 sätete kohaselt on füüsiline isik mõlema lepinguosalise riigi resident, siis määratakse tema staatus järgnevalt: teda loetakse residendiks riigis, kus tal on alaline elukoht; kui tal on alaline elukoht mõlemas riigis, siis loetakse teda residendiks riigis, kellega tal on otsesemad isiklikud ja majanduslikud sidemed (eluliste huvide keskus). 29. Kaebaja ei olnud esimest last kasvatanud 31. detsembriks 1998 (mil lõppes pensioniõigusliku staaži arvestamine) kaheksa aastat. Sellistel juhtudel ei jää isik siiski ilma laste kasvatamise arvestamisest, vaid seadusandja on

§ 24

lg 1ˡ p 1 alusel ette näinud pensionilisa maksmise.

§ 28

lg 2 p 7 kohaselt arvatakse samuti pensioniõigusliku staaži hulka I grupi invaliidi, lapsinvaliidi, alla 18-aastase lapseeast invaliidi eest hoolitsemise aeg. Seaduse tekstis on eristatud laste kasvatamist ning nende eest hoolitsemist. Kasvatamise puhul on arvestatud isiku poolt igapäevaselt lapsega tegelemisele kuluva ajaga, mis toimub töötamisega samal ajal. Hoolitsemine on mõeldud kompenseerimaks olukorda, kus vanem ei töötanud hoolduskoormuse tõttu ning ei omanud sissetulekuid, olles seetõttu sotsiaalselt nõrgemas olukorras. Eeltoodust tulenevalt ei ole 6

§ 28lg 2 p 7 alusel lapse hooldamine, keda muuhulgas ei kasvatatud ka Eestis.

30. Ka ülikooliõpingute arvesse võtmine eeldab piisavat seotust Eestiga vähemalt 15 staažiaasta nõude näol. Seadusandja on ette näinud võimaluse ülikooliõpingute eest staaži arvestamiseks üksnes juhul, kui isik on täitnud vähemalt 15-aastase pensionistaaži miinimumnõude (

§ 28

lg 2 p 4).

§ 42

² lg 1 p 3 sätestab erandi, et isikule, kellel tekib õigus pensionile käesoleva seaduse alusel, määratakse ja makstakse pension välisriiki, arvestades järgmisi erisusi: riikliku pensioni määramisel ja maksmisel ei arvestata isiku pensioniõigusliku staaži hulka

§ 28lõikes 4 nimetatud tegevuse aega endise NSV Liidu territooriumil.

Sätte vastuvõtmisel on seletuskirjas märgitud, et eesmärk on laiendada pensionide maksmist kolmandatesse riikidesse vaid Eesti territooriumil omandatud staažide eest (sh Eesti NSV territooriumil omandatud staažid). Muude endise NSV Liidu liiduvabariikide staažide puhul pole tegu Eesti staažidega. Seletuskirjast nähtub, et ka antud juhul on seadusandja väga kindlalt sätte ning väljamaksed sidunud territoriaalsusega.

1. Isegi kui asuda seisukohale, et territoriaalsuse põhimõte ei olnud sellisel kujul varasemalt või ka käesoleval hetkel seaduste eesmärk, mistõttu see ei kehti laste kasvatamisel, ei ole vaidlust selle üle, et hoolimata kaebaja tegelikust elukohast, õpingute kohast või laste kasvatamise kohast, ei ole kaebaja täitnud solidaarselt süsteemi panustamise ja piisava seose nõudeid (15 aastat Eesti staaži ei ole täidetud). Seaduse eesmärk ei ole olnud igal juhul inimese pensionistaaži nõude täitmine läbi laste kasvatamise või õpingute, vaid nende tegevuste puhul on eesmärgiks tunnustada inimeste panust läbi pensionile lisatava summa maksmise. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata kokkuvõtlikult põhjusel, et kaebajal puudub riikliku vanaduspensioni määramiseks vajalik Eestis omandatud minimaalne pensionistaaž ehk teisisõnu piisav panus Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi pensioni saamise õiguse tekkimiseks (

§ 7lg 1 p 2 õiguse tekkimise eeldused).

33.

§ 3

p 1 seob pensioniga kindlustatuse isiku eest sotsiaalmaksu maksmise või selle maksmise kohustusega. Sama paragrahvi p 2 võimaldab ka muudel

-s sätestatud alustel õiguse riiklikule pensionile.

§ 7

kohaselt peab vanaduspensionile õiguse tekkimiseks olema täitunud normis toodud vanus ja 15-aastane Eestis omandatud pensionistaaž vastavalt

§-le 27.

§ 27

lg 1 sätestab pensionistaaži mõiste, s.o aeg, mil pensionikindlustatu oli hõivatud riiklikule pensionile õigust andva tegevusega.

§ 28

lg 1 seob pensionistaaži andvate tegevuste arvesse võtmise tööandja kohustusega maksta sotsiaalmaksu. 34. Vastustaja on põhjendatult viidanud SÜS § 3 lg-le 1, mille kohaselt on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul. Samasugune Eestiga seotuse nõue tuleneb

§ 4

lg-st 1, mille kohaselt on õigus saada

-s sätestatud tingimustel riiklikku vanaduspensioni Eesti alalisel elanikul (p 1) ja tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel (p 2).

§ 7lg 1 p 2 seob õiguse tekkimise samuti Eestis omandatud pensionistaažiga.

Seega sätestavad viidatud

normid õiguste ja kohustuste tekkimise territoriaalsuse alusel. 7

§ 7lg 1 p 2).

Kohus nõustub kaasatud asutuse põhjendustega, et riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamisel on seadusandjal ulatuslik kujundusõigus, kuna sotsiaalsete põhiõiguste maht sõltub muu hulgas riigi majanduslikust aga ka demograafilisest olukorrast. Võrdluses teiste riikidega (tl 74, tabel) ei ole seadusandja poolt kehtestatud 15-aastase staaži nõuet põhjust pidada pikkuselt ebaproportsionaalseks (PS § 11) ning sellise nõude sätestamise ega selle pikkuse põhiseaduspärasuses pole kahelnud ka kõrgem kohus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 30.09.2008 otsuses asjas nr 3-4-1-8-08, et riikliku pensionikindlustuse seaduse üldiseks eesmärgiks on määrata ja maksta riiklikku pensioni Eestis töötamise aja eest, kuna pensionikindlustusstaaži ja pensioniõiguslikku staaži arvestatakse üldiselt tegevuse eest Eestis. Vähemalt 15-aastase pensionistaaži tingimusena sätestamine on põhjendatav kindlustusprintsiibiga: isik on kindlustatud seeläbi, et ta maksab ise (füüsilisest isikust ettevõtja) või makstakse tema eest (tööandja) riiklikus pensionikindlustuse süsteemis sotsiaalmaksu. Töötades teise riigi territooriumil, ei arvestata isiku eest (üldjuhul) Eestis sotsiaalmaksu, st ta ei anna panust Eesti riiklikku pensionikindlustussüsteemi, mistõttu selle ajavahemiku osas puudub isikul Eestis kindlustuskate ning seega õigus nõuda, et see ajavahemik arvestataks pensioniõigusliku staaži hulka. Kohus nõustub kaasatud asutuse põhjendusega, et solidaarsuspõhimõtte rakendamise eesmärgiks on ka pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamine. Kaasatud asutus on viidanud ka järjepidevusele 15-aastase Eesti staaži nõude kehtimisel (kehtiva riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lg 1 p 2, jõustus 01.01.2002; riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lg 1, jõustus 01.01.2000, osaliselt 01.01.1999; riiklike elatusrahade seaduse § 5, jõustus 01.04.1993). Sotsiaalministeerium on asjakohaselt märkinud, et sellest lähtuvalt oli kaebajal oma valikute kujundamisel võimalik kehtiva regulatsiooniga mõistlikult arvestada. Kohus lisab, et on jätkuvalt (vähese puudujääva staaži teenimiseks töötamine Eestis) arvestades, et kaebajal on pensioniea saabumisele vaatamata töötahe. 35. Puudub vaidlus, et: - kaebaja esitas pensioniavalduse 07.05.2018 (tl 41-42) ning ta on jõudnud pensioniikka - kaebaja ei taotle pensioniõigusliku staaži arvestuses välisriikides töötatud aja (tööaastate) arvestamist - SKA arvutus pensionistaaži osas (14,256 aastat) on õige, kui arvestada ei tuleks seda osa, mille üle on käesolevas asjas vaidlus - kaebaja õppis aastatel 1973-1981 (sh aspirantuur) Moskva Riiklikus Ülikoolis - kaebaja kasvatas oma abikaasa last B aastatel 1996-2011 ja ühist poega A 2000-2008 USA-s - kaebaja rahvastikuregistrijärgne elukoht oli alates 26.06.2017 ja kaevatava otsuse tegemise ajal Ameerika Ühendriigid, Maryland (tl 44 pöördel, rahvastikuregistri andmete päring eesti.ee, tl 45 kaebaja avaldus SKA-le), kus ta töötab XXXXX 36. Vaidlus on õpinguaja, Moskva Riiklikus Ülikoolis, arvamises pensionistaaži hulka, millest vastustaja on keeldunud, kuna täidetud ei ole minimaalne 15-aastane pensionistaaži nõue. Vaidlus on selle üle, kas laste kasvatamise ja lapsinvaliidi eest hoolitsemise aega tuleb arvestada 15 aasta pensionistaaži täitumiseks selle hulka või miinimumi täitumisel sellele lisaks. Samuti, kas kaebaja vastab

§-st 4 tulenevale paiksusnõudele või mõnele selle suhtes tehtud erandile. 37. Õpingute arvestamine 8

§ 28

lg 2 p 4 sätestab, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse õpiaeg kutseõppeasutuse statsionaarses õppes või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis või nendega võrdsustatud õppevormides. Erandina (territoriaalsuse nõuet arvestamata) näeb

§ 28

lg 4 ette, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud tegevuse aeg endise NSV Liidu territooriumil kuni

1. aasta
2. jaanuarini juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži ja mõni muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni. Seadusandja on seega

§ 28

lg 4 esimese eeldusena ette näinud võimaluse NSV Liidu territooriumil ülikooliõpingute aja arvestamiseks (lisanduvana) üksnes juhul, kui omandatud on Eestis vähemalt 15 aastat pensionistaaži. Teise eelduse (muu riigi poolt nimetatud staaži eest pensioni mittemaksmine) täitmine esimese eelduse mittetäitmise korral tähtsust ei oma. Kaebaja olukord ei ole analoogne Riigikohtu 30.09.2008 otsuses (asi nr 3-4-1-8-08) käsitletud olukorraga, kuna viidatud juhtumil oli isikul 15 aasta pikkuse staaži nõue täidetud (minimaalne panus pensionikindlustuse süsteemi antud) ning kohustusliku sõjaväeteenistuse puhul puudus isikul valikuvabadus ja võimalus töötada Eestis. Seega on SKA õiguspäraselt jätnud vaidlusaluse ajaperioodi arvesse võtmata. 38. Laste kasvatamisega ja lapsinvaliidi eest hoolitsemisega seotud aastad 38.1. Kohus nõustub Sotsiaalministeeriumiga

§ 28lg 2 p 7 tõlgendamise osas.

Sätte kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka I grupi invaliidi, lapsinvaliidi, alla 18-aastase lapseeast invaliidi eest hoolitsemise aeg. Seaduse tekstis on seega eristatud laste kasvatamist (

§ 28lg 1 p 12 ) ning nende eest hoolitsemist.

Kasvatamine saab toimuda töötamisega samal ajal. Hoolitsemise aja staažina arvestamise eesmärk on kompenseerida aega, mil vanem ei töötanud hoolduskoormuse tõttu ning ei omanud sissetulekut. Seetõttu

§ 28lg 2 p-i 7 kaebaja suhtes kohaldada ei saa.

38.2. Kaebaja esitas SKA-le tõendid, millest nähtuvalt kasvatas ta abikaasa last B aastatel 19962011 ja ühist poega A 2000-2008 USA-s, milliste asjaolude üle vaidlus puudub. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja abikaasa on teinud avalduse, et laste kasvatamise aastad arvestataks kaebaja pensionistaaži arvestamisel.

§ 28

lg 2 p 12 kohaselt arvatakse ühel vanematest või vanema abikaasal pensioniõigusliku staaži hulka kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Ka laste kasvatamise aastad arvestatakse lisaks minimaalsele (15-aastasele) pensionistaažile. Kuna kaebajal on Eestis omandatud pensionistaaži kokku 14,256 ehk 14 aastat 3 kuud ja 2 päeva on tal täitmata 15-aastase Eesti pensionistaaži nõue, millest tulenevalt ei ole talle

alusel vanaduspensioni määratud. Tegemist on pensionilisaga, mis nähtub

§ 24sõnastusest.

Vastustaja on 19.04.2019 vastuses kaebusele õigesti selgitanud, et kasvatamise aastate arvestamise regulatsioon on praeguseks muutunud, kuid muutunud ei ole territoriaalsuse ja solidaarsuse põhimõttest lähtumine.

alusel määratakse ja makstakse riiklikku pensioni üksnes Eestis töötamise aja eest, mistõttu arvatakse ka

§ 28

lg 2 p-s 12 nimetatud tegevus pensioniõigusliku staaži hulka, kui see toimus Eestis. Seega on SKA õiguspäraselt jätnud vaidlusaluse ajaperioodi arvesse võtmata. 39. TuMS § 6 lg 1 kohaselt jääb pikaajalises lähetuses viibiv Eesti diplomaat residendiks. Kohus nõustub Välisministeeriumi arvamuses tooduga, et Eesti diplomaadina tuleb käsitleda kõnealuse seaduse mõttes isikut, kes vastab VäTS-s toodud määratlusele. Kohus nõustub kaebajaga selles, et tema pereelu korraldus on diplomaatilistel missioonidel 9