) § 66 lg 7 ja § 105 lg 2 alusel. 7. KeM-i 18.05.2018 käskkirjaga nr 1-2/18/384 kinnitati Märdipõllu kinnisasja avaliku kirjaliku enampakkumise tulemused (p 1); otsustati, et kinnisasja enampakkumisel kujunenud hinnaga omandamiseks õigustatud isikuks on võõrandatavat kinnisasja maa ajutise kasutamise lepingu alusel kasutanud X (p 2); otsustati sõlmida enampakkumisel võõrandatud kinnisasja omandamiseks õigustatud isikuga müügileping ja asjaõigusleping 6 nädala jooksul otsuse andmisest (p 3); otsustati, et õigustatud isiku tasutud tagatisraha kuulub tasaarveldamisele müügihinnaga ning õigustatud isikul tuleb tasuda enne asjaõiguslepingu sõlmimist tagatisraha ületav müügihind (p 4); kohustati Maa-ametit korraldama müügilepingu ja asjaõiguslepingu ettevalmistamine ning sõlmimine, samuti võõrandamislepingu avalikustamine (p 5). 1) Märdipõllu kinnisasi registreeriti riigi kinnisvararegistris 25.07.2017 ja kinnisasja pindala on maakatastri andmetel 2,86 ha. Märdipõllu kinnisasi sisaldab haritava maa kõlvikut ning seda ei ole
alusel kasutamiseks antud. Tartu Maavalitsuse ja Y vahel sõlmiti 02.02.2015 kasutusleping, mille alusel oli Märdipõllu kinnisasi kogu ulatuses antud Y kasutusse. 2) Y suri xx xx xxxx ja notari väljastatud pärimistunnistuse alusel on tema vara pärijaks ½ suuruses mõttelises osas X. Pärimisseaduse (PärS) § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Põllumajanduslik maakasutusleping ei ole oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga ja sellise kasutuslepingu üleminek ühelt isikult teisele ei ole seadusega välistatud. Seega läksid kasutuslepingust tulenevad õigused ja kohustused üle Y pärijale X. 2
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 8. OÜ MOLTER Agro esitas 23.05.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 16.07.2018 ja 20.03.2019) KeM-i 18.05.2018 käskkirja tühistamiseks osas, millega anti X õigus omandada kinnisasi enampakkumisel kujunenud hinnaga, ning haldusorgani kohustamiseks sõlmima kinnisasja võõrandamiseks müügi- ja asjaõigusleping enampakkumise võitjaga. 1) Kaebajat on ebaõiglaselt koheldud seeläbi, et hoolimata enampakkumise võitmisest ei antud talle õigust kinnisasi omandada, kuna haldusorgan tõlgendas materiaalõigust ebaõigesti ning andis teisele pakkujale põhjendamatu eelisostuõiguse.
kohased sätted kaitsevad avalike huvide kõrval ka enampakkumisel osalenud pakkujate subjektiivset avalikku õigust menetlusele ja korraldusele, heale haldusele ja teiste pakkujatega võrdsele kohtlemisele. 2) Asjaoludest nähtub, et X on Y vara pärija ½ suuruses mõttelises osas. Pärandvara ei ole jagatud PärS § 152 lg 1 alusel ega osaliselt PärS § 154 alusel. Samuti ei ole haldusorganile esitatud kaaspärijate kokkulepet eelisostuõiguse realiseerimiseks ühe pärija poolt. Haldusorgan on vääralt tõlgendanud PärS sätteid, mille tulemusel on jõutud ebaõigele järeldusele, et pärandajale kuulunud eelisostuõigust on võimalik käsutada ka ühe kaaspärija poolt (PärS § 147, § 148 lg 1, § 152 lg 4, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4). Selleks, et Y pärijad saaksid kasutada
lg-s 7 ja § 105 lg-s 2 sätestatud eelisostuõigust, oleks pidanud pärijad osalema enampakkumisel ühiselt (
3) Enampakkumise teates osundatud avaliku kirjaliku enampakkumise tingimused sätestavad, et juhul, kui enampakkumisel teise isiku nimel pakkumisi teinud isikul puudus pakkumise tegemise ajal esindusõigus, siis teda enampakkumisel osalejaks ei loeta. Enampakkumisel osales X ainuisikuliselt. Seega ei ole enampakkumisel osalenud Y pärijad ühiselt ning sellest tulenevalt ei ole võimalik kasutada Y kuulunud eelisostuõigust. 4) Eelisostuõiguse teostamisega tegi kolmas isik käsutustehingu rikkudes AÕS § 74 lg-s 1 sätestatud käsutuskeeldu. Käsutuskeelu rikkumisest tulenevalt on tehing tühine. AÕS § 74 lg 2 kehtetuks tunnistamine alates 01.07.2003 on tingitud asjaolust, et selle lõike reguleerimisala on kaetud üldiste tehingu kehtetuse ja heauskse omandamise sätetega ning taolise erisätte olemasoluks puudub vajadus. Ehk siis käsutuskeelu rikkumine toob endiselt kaasa tehingu kehtetuse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) alusel sõltumata AÕS muudatustest. 5) Kolmas isik esitas 30.04.2018 Maa-ametile ühepoolse tahteavalduse, mis muutus kehtivaks selle kättesaamisega Maa-ameti poolt. Tahteavalduse kehtivaks muutumisega lõppes eelisostuõigus ammendavalt. Kolmanda isiku 30.04.2018 avalduse näol on tegemist käsutustehinguga, mis on tühine, kuivõrd ei ole tõendatud, et pärandvara oleks kaaspärijate vahel jagatud. 6) Kolmanda isiku väited pärandvara jagamise kohta on vastuolulised ning kaebajal on tekkinud põhjendatud kahtlus tõendi kunstliku loomise osas eesmärgiga takistada tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Kaebaja on seisukohal, et kaaspärijatel puudus kokkulepe pärandvara jagamiseks enne kohtumenetluse algust. 7) Kolmas isik on teatanud, et ta on kõnealust kinnistut asunud kasutama alles pärast Y surma. Samuti on märgitud, et kaaspärija Y ei ole kunagi antud kinnistut kasutanud. Kolmas isik väidab ka, et tal on
lg 7 sõnastus „viimasena põllumajandusliku kasutuslepingu alusel kasutanud isik“ viitab otseselt sellele, et silmas peetaks konkreetset isikut, mistõttu on antud sätte näol tegemist isikuga lahutamatult seotud õigusega, mis ei läinud üle pärijale (PärS § 130 lg 1). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 253 lg 2, mis sätestab, et tähtajaline ostueesõigus läheb üle ostueesõigust omava isiku pärijatele, ei ole antud juhul kohalduv.
lg 7 näol ei ole tegemist tähtajalise ostueesõigusega, kuivõrd ostueesõiguse tekkimise ja lõppemise tähtaeg ei ole seaduses määratud. Ostueesõigus tekib alati, kui riigivara valitseja korraldab avaliku enampakkumise. Mõeldav ei ole olukord, kus tekib lõpmatu pärijate ring, kellel on õigus kasutada kõnealuses paragrahvis sätestatud õigust. 8) Kolmas isik ei pärinud
Nii kolmas isik kui ka vastustaja on kinnitanud, et viimasena kasutas kasutuslepingu alusel kinnistut Y. Kuivõrd kolmas isik ei olnud Märdipõllu kinnistu viimane kasutaja kasutuslepingu alusel, ei ole tema puhul täidetud ka
lg-7 sätestatud eelisostuõiguse teostamise eeldused.
Olukorras, kus seadusandja on kehtestanud mingisuguse soodustuse konkreetsele isikule (asja kasutajale), on tegemist (pärandaja) isikuga lahutamatult seotud õigusliku tagajärjega, mis ei ole pärijale ülekantav. 9) Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et olukorras, kus kolmas isik X ei kasutanud Y eluajal Märdipõllu kinnisasja, ei ole
lg 7 sätestatud eelisõigus päritav ning kolmandal isikul ei olnud õigust eelisõigust teostada. 9. Keskkonnaministeerium palub 21.06.2018 vastuses (täiendatud 04.03.2019 ja 27.03.2019) jätta kaebus rahuldamata. 1) Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et Y pärijad oleksid pidanud enampakkumisel osalema ja eelisõigust teostama ühiselt. Maa-ametile on edastatud Q ja X 19.06.2018 kinnitus selle kohta, et enne avaliku enampakkumise läbiviimist oli pärijate vahel sõlmitud suuline kokkulepe eelisõiguse teostamise osas (PärS § 147, § 148 lg 1, § 152 lg-d 1 ja 4, § 154, § 155). St otsustati ühiselt jagada pärandvara hulka kuuluvast Märdipõllu kinnisasja kasutuslepingust tulenev ostueesõigus selliselt, et nimetatud eelisõigust teostab ja Märdipõllu kinnisasja omandab avalikul enampakkumisel X. Kaaspärijate vaheline kokkulepe pärandvara hulka kuuluva eelisõiguse jagamiseks ei pea olema kirjalik ega notariaalselt tõestatud, piisab ka suulisest kokkuleppest. Kuna eelisõigus on pärijate vahel jagatud, siis ei pidanud pärijad pakkumist ega eelisõiguse teostamise avaldust esitama ühiselt. Avalikul enampakkumisel ei ole kohustatud osalema isik, kes enampakkumisel võõrandatavat kinnisasja omandada ei soovi. 2) Kuna pärijad ei teinud ega pidanudki tegema enampakkumisel pakkumist ühiselt, on asjassepuutumatu kaebaja viide
Nimetatud sätte mõte ei ole kohustada pakkujaid esitama ühispakkumisi, vaid sõnaselgelt sätestada, et kui avalikul enampakkumisel on kord juba pakkumise teinud mitu isikut ühiselt (ühispakkujad), saavad need isikud riigivara omandamise või kasutamise õigust realiseerida samuti üksnes ühiselt. 3) Kaebaja on viidanud ka riigivara võõrandamise menetluse läbiviimise tingimustele, mille kohaselt peab esindajal esindamiseks olema esindusõigus. Antud juhul ei olnud 31.03.2018 pakkumise ja 30.04.2018 avalduse esitanud pärija X Q esindaja, kuna ta ei teinud pakkumist Q nimel. 4) Käesolevas asjas ei olnud kuni kaebaja 16.07.2018 seisukoha esitamiseni vaidlust selles, et
Nimetatud sätetega reguleeritud eelisõiguse puhul ei ole tegemist õigusega, mida oleks võimalik igal ajal ja tähtajatult kasutada. 6) Kuna pärast Y surma kasutas Märdipõllu kinnisasja kasutuslepingu alusel X, siis on tema Märdipõllu kinnisasja viimane kasutaja. Sealjuures ei oma tähtsust, kas X kasutas Märdipõllu kinnisasja ka Y eluajal. Y eluajal kasutas kinnisasja Y, kellega oli leping algselt sõlmitud. 7) Asjaoludest nähtuvalt puudub X ja tema tütre Q vahel igasugune vaidlus selle üle, et Märdipõllu kinnisasja omandamise eelisõigus pärandvara osalise jagamise tulemusena on X. Enne Märdipõllu enampakkumise läbiviimist on Maa-ametiga kõnealuse eelisõiguse teostamise osas suhelnud just Q, kes tundis huvi, kas ja kuidas tema ema X saaks eelisõigust kasutada. 8) Kaebuse kohaselt tuleks avaliku enampakkumise korral tunnistada enampakkumise võitjaks kõige kõrgemat hinda pakkunud isik sõltumata sellest, kas tegemist on põllumajandustootjaga või mitte. Teiste sõnadega, kui pärijast põllumajandustootja kõige kõrgemat hinda ei paku ja kõrgeimat hinda pakub isik, kes põllumajandusliku tootmisega ei tegele, siis langeb enampakkumisel võõrandatav kinnisasi põllumajanduslikust kasutusest välja. Eelnev on selgelt vastuolus põllumajanduse jätkusuutliku arengu tagamise eesmärkidega. 10. X palub 25.06.2018 vastuses (täiendatud 04.03.2019) jätta kaebus rahuldamata. 1) Antud juhul on
S § 3 lg 1 mõttes 16.04.2017 ning tema pärandi kaaspärijateks olid kolmas isik ja kolmanda isiku ning Y tütar Q; iii) viie tööpäeva jooksul enampakkumise tulemuste teatavaks tegemisest esitas X avalduse enampakkumisel kujunenud hinnaga (ehk MOLTER Agro OÜ pakutud hinnaga) maa omandamiseks; iv) pärandvara hulka kuuluv eelisostuõigus oli tõendatult selle teostamise ajaks kolmanda isiku ja teise kaaspärija vahel juba jagatud (seda võimaldavad PärS § 152 lg 4 ja § 154), st kolmas isik teostas eelisostuõigust kokkuleppel teise kaaspärijaga. 2) Eelisostuõiguse kasutamine ei ole käsutustehing ega käsutus PärS § 148 lg 1 mõttes, mis keelab iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest. Käsutus sisaldab endas reeglina mingi varalise õiguse üleandmist ühelt isikult teisele. Kinnisasja puhul saab see olla näiteks võõrandamine või piiratud asjaõigusega koormamine.
lg 7 ja § 105 lg 2 järgse eelisostuõiguse kasutamine ei sisalda varalise õiguse üleandmist. Antud juhul on tegemist seadusest tuleneva (VÕS § 244 lg 2) kinnisasja ostueesõigusega, mis oli kinnistusraamatusse kandmata ehk mis ei ole seaduse (VÕS § 244 lg 6, AÕS § 257 lg 3) ja õiguskirjanduse järgi asjaõiguslik ostueesõigus ehk piiratud asjaõigus, vaid võlaõiguslik seadusest tulenev ostueesõigus. 3) PärS § 148 lg-t 1 tuleks ühtlasi tõlgendada koostoimes AÕS § 74 lg-ga 1 ehk küsimus on kaaspärijate kokkuleppes. Antud juhul kasutas kolmas isik eelisostuõigust teise kaaspärija nõusolekul. Samuti, kuna kaaspärijate omavaheline suhe on kaas-, mitte ühisomand, ei pea nad erinevalt näiteks VÕS § 252 lg-st 1 teostama ostueesõigust ühiselt. Samas isegi kui kohalduks VÕS § 252 lg 1, on selle kohta õiguskirjanduses leitud, et ostueesõiguse lõppemine mõne ostueesõiguse teostamiseks õigustatud isiku jaoks või mõne ostueesõigust omava isiku loobumine ostueesõiguse teostamisest ei lõpeta ostueesõigust. Sellisel juhul saavad ostueesõigust teostada ülejäänud õigustatud isikud. 4) Kui ka lugeda pärandvara mittejagatuks, siis PärS § 148 lg 1 eesmärk on kaitsta kaaspärijat teise kaaspärija poolt nõusolekuta tehtud käsutuste eest. PärS § 148 lg 1 eesmärk ei ole kaitsta kaebajat ning seega ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi riivata ka kaaspärija poolt
5) Isegi kui eelisostuõiguse kasutamine lugeda käsutustehinguks, siis analoogselt AÕS § 74 lg-ga 1 ei oleks PärS § 148 lg 1 rikkumisel käsutustehingu tühisuse tagajärge. AÕS § 74 lg 2, mis sätestas, et kõigi kaasomanike nõusolekuta AÕS § 74 lg 1 nimetatud eesmärgil tehtud kaasomaniku tehing, on alates 01.07.2003 kehtetu. Samuti saab kolmas isik (antud juhul vastustaja) tugineda AÕS § 71 lg 4 eeldusele ning teine kaaspärija oli ühtlasi ostueesõiguse kasutamisele juba eelnevalt nõusoleku/heakskiidu andnud TsÜS § 114 lg 1 ja 2 mõttes. Muudel isikutel (antud juhul kaebaja) ei saaks nagunii olla õigustatud huvi käsutustehingu tühisust tuvastada olukorras, kus kaaspärijatel oli kokku lepitud tahe. 6) Kaebaja viidatud
Antud juhul esitas pakkumuse kolmas isik teise kaaspärija nõusolekul. Tegemist ei ole olukorraga, kus ühispakkujate ehk mitme pakkuja ühise pakkumuse ringi oleks kunstlikult kaasatud eelisõigusega isik, mida tõepoolest seadus peaks välistama. Kolmandal isikul oligi eelisõigus ja keegi pole soovinud lepingu sõlmimisest loobuda. 7) Isegi kui eeldada, et eelisostuõigust saaks ainult ühiselt kasutada, oli enampakkumise väljakuulutamise ja kolmanda isiku 30.04.2018 taotluse esitamise hetkeks Y juba ca 1 aasta surnud (surnud xx xx xxxx). Q 29.04.2018 volikirjast ja asjaoludest nähtub, et pärast Y surma on vaidlusalust kinnistut sama kasutuslepingu alusel kasutanud kolmas isik. Q kõnealuse kinnistu kasutamisega ei tegelenud. Seega oli kolmandal isikul Q võrreldes eelis eelisostuõiguse 6
Samuti oli poolte vahel sellekohane kokkulepe VÕS § 252 lg 2 mõttes. 8)
lg-s 7 sätestatud eelisostuõigus on päritav.
lg-st 7 (ja § 105 lg-st 2) tulenevalt on vaidlusaluse eelisostuõiguse olemasolu seotud põllumajandusliku kasutuslepingu pooleks olemisega. VÕS § 320 ja § 356 analoogiast tulenevalt on (põllumajandusliku) kasutuslepingu (rendilepingu) üürniku/rentniku positsioon olemuslikult päritav ja surma korral üleantav. Kuna kasutuslepingu poole positsioon on päritav, puudub igasugune põhjus, miks sellega seotud eelisostuõigus peaks olema lahutamatult pärandaja isikuga seotud ega peaks päritav olema. 9) Kaebaja on viidanud ka VÕS § 253 lg-le 1, mille kohaselt ostueesõigus ei ole üleantav. Kinnisasja ostueesõiguse puhul sätestab AÕS § 260 lg 3 teistsuguse regulatsiooni – üksnes teatud isiku kasuks seatud ostueesõigus ei ole võõrandatav ega pärandatav. „Teatud isiku kasuks“ tähendab konkreetselt, nimeliselt määratud isikut ehk
Järelikult kolmas isik päris või võttis üle esimese alternatiivina Y õigusliku positsiooni kasutuslepingu poolena. Rendileandja Y surma järel lepingut üles ei öelnud ehk aktsepteeris kasutuse jätkumist. Samas, isegi kui väita, et kolmas isik kasutuslepingu pooleks ei saanud, on analoogselt päritav Y vaieldamatult kuulunud eelisostuõigus. Kolmas isik on 25.06.2018 menetlusdokumendis selgitanud, et teostas eelisostuõigust Q nõusolekul. KOHTU PÕHJENDUSED
lg 7 ja § 105 lg 2 alusel maa eelisostuõigus.
lg 7 sätestab, et põllumajanduslikul otstarbel kasutatava maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja võõrandamisel või kasutamiseks andmisel on võõrandatavat või kasutamiseks antavat maad enne enampakkumist viimasena põllumajandusliku kasutuslepingu alusel kasutanud isikul, kes osales enampakkumisel, kuid ei osutunud võitjaks, õigus 7
lg 2 sätestab, et
alusel kasutamiseks andmata haritava maa või loodusliku rohumaa kõlvikut sisaldava maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja võõrandamisel või kasutamiseks andmisel on
lõikes 7 nimetatud õigustatud isikuks isik, kes kasutas enne kinnisasja riigi kinnisvararegistris registreerimist viimasena enam kui poolt võõrandatavast kinnisasjast või kasutamiseks antavast maa-alast maa ajutise kasutamise lepingu alusel. Viidatud sätetest tuleneb, et eelisostuõigus on maad viimasena põllumajandusliku kasutuslepingu alusel kasutanud isikul, kui on täidetud järgmised tingimused: kinnisasi võõrandatakse riigivarana enampakkumisel, kinnistu kasutusõigust viimati omanud isik osaleb enampakkumisel, kuid ei osutu võitjaks ning kasutab viie tööpäeva jooksul eelisostuõigust. Kohtu hinnangul ei saa
lg 7 ja § 105 lg 2 sõnastusest järeldada, et eelisostuõigus eeldab lisaks kasutuslepingust tulenevale kasutusõigusele täiendava tingimusena ka maa faktilist kasutamist (nagu leiab kaebaja). Kui isik, kellega on sõlmitud kasutusleping, ei täida lepingu tingimusi, siis on see alus lepingu lõpetamiseks, mis on eelisostuõigust välistavaks asjaoluks (vt
Samas seniks, kuni lepingut lõpetatud ei ole, on kohtu hinnangul
lg-s 7 ja § 105 lg-s 2 reguleeritud eelisostuõiguse eelduseks kasutuslepingust tulenev kasutusõigus. Kõnealuse maa faktilise kasutamise mõiste sisustamine ja kontrollimine oleks kohtu hinnangul ka üsna problemaatiline, eriti maa enampakkumise menetluse raames. 15. Kohus lisab siinkohal selgitavalt, et kasutuslepingust tuleneva kasutusõiguse pärimise korral ei tõusetu küsimust eelisostuõiguse päritavusest. Eelisostuõigus tuleneb maa kasutusõigusest
Pärimise järgselt on kasutusõiguse omanikuks pärija(d). Seega on pärija, kui uue omaniku eelisostuõiguse tekkimise ja kasutamise aluseks tema enda kasutusõigus, mitte eelisostuõiguse pärimine. 16.
lg 7 teine lause (ja
lg 2 teine pool) reguleerib olukorda, kui õigustatud isikuid on mitu, st eelisostuõigust soovivad kogu kinnisasja osas kasutada mitu maa senist kasutajat, st saada kinnisasja enda ainuomandisse. Isegi kui nimetatud lauseosades on peetud silmas eelkõige olukorda, kui võõrandatava kinnistu erinevad osad on olnud kasutuslepingute alusel erinevate isikute kasutuses, siis hõlmab mitme õigustatud isiku regulatsioon kohtu hinnangul ka olukorda, kui võõrandatava kinnisasja osaks olev maa on olnud mitme isiku kaaskasutuses. Sellist tõlgendust välistavaid asjaolusid kohtule ei nähtu. Põhjendatuks ei saa pidada järeldust, et kasutusõiguse kaasomandi puhul saab eelisostuõigust kasutada üksnes juhul, kui kõik kaasomanikud sellest huvitatud on (st ühe kaasomaniku soovimatus eelisostuõigust kasutada välistaks ka teise kaasomaniku eelisostuõiguse). Kohtu hinnangul võivad kasutusõiguse kaasomanikud kasutada eelisostuõigust nii ühiselt (st avaldada soovi saada enampakkumisel oleva maa kaasomanikeks) kui ka igaüks eraldi (s.o avaldada soovi saada enampakkumisel oleva kogu maa ainuomanikuks). 8
lg 11, mis sätestab, et kui enampakkumisel on pakkumise teinud mitu isikut ühiselt, saavad need isikud riigivara omandamise või kasutamise õigust realiseerida üksnes ühiselt. Samas on see säte asjassepuutuv üksnes juhul, kui kasutusõiguse kaasomanikud kasutavad eelisostuõigust ühiselt (kui üks või mitu kasutusõiguse kaasomanikku soovivad saada maad enda ainuomandisse, vastav säte asjassepuutuv ei ole). 18. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus Y kaaspärijad (Märdipõllu kinnisasja kasutusõiguse kaasomanikud) oleksid avaldanud soovi Märdipõllu kinnisasja ühiseks omandamiseks. Samuti ei ole tegemist olukorraga, et mõlemad kaaspärijad / kaasomanikud oleksid avaldanud soovi Märdipõllu kinnisasja saamiseks enda ainuomandisse. Märdipõllu kinnisasja puhul on avaldanud soovi eelisostuõiguse kasutamiseks vaid üks kaaspärija / kasutusõiguse kaasomanik, s.o X. Nagu kohus eelnevalt märkis, võimaldavad
lg 7 ja § 105 lg 2 kasutada kogu kinnistu eelisostuõigust ka ühel kinnistu senistest kaaskasutajatest. Seega oli X õigus kasutada ainuisikuliselt Märdipõllu kinnisasja eelisostuõigust. Vaidlust ei ole selles, et muud
lg 7 tingimused olid täidetud (st X osales enampakkumisel, ei osutunud võitjaks ning esitas tähtaegselt eelisostuõiguse kasutamise avalduse). Eeltoodust tulenevalt ei oma vaidluse lahendamisel ühtlasi tähtsust, kas Märdipõllu kinnisasja kasutusõiguse kaasomanikud Q ja X olid enne viimase poolt eelisostuõiguse kasutamist pärandvara jagamises ja eelisostuõiguse kasutamises kokku leppinud. Kuna kummalgi kaasomanikul oli iseseisev õigus kasutada eelisostuõigust kogu Märdipõllu kinnisasja osas, siis ei oma X avalduse läbivaatamise seisukohast kaaspärijate omavahelised õigussuhted tähendust. KeM-il oli õigus ja kohustus X poolt ainuisikuliselt esitatud avaldust Märdipõllu kinnisasja omandamiseks (enda ainuomandisse saamiseks) aktsepteerida.
lg-s 7 ja § 105 lg-s 2 ettenähtud tingimused Märdipõllu kinnisasja omandamiseks eelisostuõiguse korras, s.o enampakkumisel kujunenud hinnaga. Seega on KeM-i 18.05.2018 käskkirjaga põhjendatult otsustanud, et Märdipõllu kinnisasja enampakkumisel kujunenud hinnaga omandamiseks õigustatud isikuks on võõrandatavat kinnisasja maa ajutise kasutamise lepingu alusel kasutanud X ning viimasega tuleb sõlmida enampakkumisel võõrandatud kinnisasja omandamiseks müügileping ja asjaõigusleping. 9
Esiteks puudub kohtul alus kahelda kolmanda isiku selgituses, et Q ja X leppisid kokku pärandvara jagamises (mille kinnituseks on esitatud kohtule ka Q kirjalikud kinnitused – tl 57 ja 59), samuti vastustaja esindaja selgituses, et Q kinnitas enampakkumise menetluses pärandvara jagamist. Kui ka käsitada seejuures puudustena seda, et vaidlustatud korralduse andmise ajaks ei olnud KeM-ile esitatud kirjalikku pärandvara jagamise kokkulepet ning kokkuleppele ei ole viidatud ka vaidlustatud käskkirjas, siis tuleks käskkirja tühistamise korral KeM-il Märdipõllu kinnisasja avaliku kirjaliku enampakkumise tulemused uuesti kinnitada. Tulemuste uuel kinnitamisel saab KeM kaasomandiga seonduvat täpsustada, seejuures lähtuda Q kirjalikust kinnitusest, mis on tänaseks kohtuasja raames esitatud. Pärandvara jagamise kokkuleppe kohustuslikku vormi ei ole kehtestatud, seega ei saa asuda ka seisukohale, et pärast eelisostuõiguse tähtaega ja pärast KeM-i 18.05.2018 käskkirja andmist vastava kirjaliku kinnituse esitamine (selle kohta, et suuline kokkulepe oli sõlmitud enne eelisostuõiguse tähtaega) oleks lubamatu. Seega viiks asja uus otsustamine samale lõpptulemusele. Sellises olukorras ei saaks pidada haldusakti tühistamist ja uuesti otsustamiseks saatmist põhjendatuks. Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-33-07 tehtud otsuses märkinud järgmist (p 16): "Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas." Haldusasjas nr 3-3-1-49-08 leidis kolleegium, et „eelmainitud seisukoht on laiendatav ka juhtumile, kui on ilmselge, et esinevad erinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks. Sellisel juhul peaks haldusorgan nii või teisiti vaidlustatud korralduse uuesti välja andma“ (otsuse p 11). Samu seisukohti on Riigikohus korranud kohtuasjas nr 3-3-1-82-09 (otsuse p-s 22). 22. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu (HKMS § 109 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud, sh kaebaja enda menetluskulud (summas 3796 eurot, sh riigilõiv 30 eurot – tl 84-87, 101-102) jätta kaebaja kanda. Kolmas isik taotleb menetluskuludena esindajatasu hüvitamist kokku summas 4455 eurot koos käibemaksuga, sh istungil osalemise tasu 1065 eurot. Kohtule on esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (tl 88-92, 104-105, 107-108). Kohtu hinnangul on kolmanda isiku panus kohtuvaidluses võrreldav kaebaja omaga ning kohus loeb kolmanda isiku menetluskulud vajalikuks ja põhjendatuks samas suurusjärgus kaebaja esindaja kuludega, s.o summas 3765 eurot. Vastav summa kuulub kaebajalt kolmanda isiku kasuks väljamõistmisele. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.