1-19-9448/32

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-19-9448

1. märts 2020 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Velmar Brett Ü. K. (K) vahistamine Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a määrus Ü. K. kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann, määruskaebus Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Teeli Mägi
4. veebruar 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tunnistada Pärnu Maakohtu
6. novembri
7. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a määrus õigusvastaseks.
10. Määruskaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. novembril 2019 esitas prokuratuur Pärnu Maakohtule taotluse Ü. K. vahistamiseks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 131 ja § 3951 lg-te 1 ja 2 alusel. Teda kahtlustati ähvardamise katses (karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1 – § 25 lg 2). Vahistamistaotluse kohaselt helistas Ü. K.
13. augustil 2019 Häirekeskusesse ja teatas, et tapab järgneva 24 tunni jooksul tulirelvaga oma venna. Kahtlustatav saatis sellel kuupäeval ka samasisulise kirja Xxxxxxxxxx vallavanemale koos piltidega relvast.
14. septembril 2019 tehtud ekspertiisi kohaselt vajab Ü. K. psühhiaatrilist sundravi. Kahtlustataval on vaimuhaiguslik seisund ning ta polnud võimeline tegude ajal nende keelatusest ega ohtlikkusest aru saama. Ü. K. suhtes alustati psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlust.
15. Pärnu Maakohtu
16. novembri
17. a määrusega taotlus rahuldati ja Ü. K. vahistati kaheks kuuks. Kohtu arvates on asjas küllaldaselt tõendeid põhjendatud kuriteokahtluse kohta. Samuti on oht, et Ü. K. paneb toime uusi õigusvastaseid tegusid ning ta on ohtlik endale ja ühiskonnale. Tema suhtes on korduvalt kohaldatud tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Lisaks on ta kriminaalmenetluse kestel esitanud uusi ähvardusi. Vahistamismäärusele esitasid kaebuse Ü. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann. Kahtlustatav vaidlustas tema suhtes tehtud ekspertiisiakti. Samuti möönis ta, et tal on
18. 1-19-9448 vennaga tülid. Kaitsja taotles määruse tühistamist, leides, et Ü. K. vahistamine pole vajalik.
19. Tallinna Ringkonnakohtu
20. detsembri
21. a määrusega jäeti vahistamismäärus muutmata ja kaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus seaduslik ning põhjendatud. Kohus hindas üksikasjalikult olemasolevaid tõendeid ja tuvastas põhjendatud kuriteokahtluse. Ü. K. tehtud ähvardused olid piisavalt tõsiselt võetavad. Ühtlasi on maakohus teinud kindlaks vahistamisalusena uute õigusvastaste tegude toimepanemise ohu ning kahtlustatava ohtlikkuse. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLE SEISUKOHAD
22. Ringkonnakohtu määruse vaidlustas kaitsja, kes taotleb selle tühistamist. Tema väitel ei ole Ü. K. vahistamine vajalik. Kahtlustatavat pole kriminaalkorras karistatud ja talle ei heideta ette esimese astme kuriteo toimepanemist. Lisaks saab ta igapäevaelus hakkama.
23. Kaebusele vastas Lääne Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Teeli Mägi, kes leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24. Kolleegium leiab, et Ü. K. suhtes ei esine põhjendatud kuriteokahtlust. Seetõttu on tema vahistamine ebaseaduslik.
25. Vahistamismääruses peab muu hulgas kindlaks tegema põhjendatud kahtluse olemasolu, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. mai
27. a määrus nr 1-19-401/34, p 9). Sellisest kahtlusest ei saa rääkida juhul, kui kahtlustust sisustavad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28. mai
29. a määrus asjas nr 3-1-1-110-15, p 21 ja
30. veebruari
31. a määrus asjas nr 3-1-1-15-16, p 13).
32. Ähvardamisega (KarS § 120) rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda. Selle sisuks on konkreetses kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamine. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
33. veebruari
34. a otsus nr 1-19-1849/43, p-d 23–24.) Seetõttu ei saa ähvardamisest rääkida juhtudel, mil isik üksnes teatab kahju tekitamise kavatsusest kõrvalisele inimesele, keda see vahetult ei puuduta. Isegi kui viimane edastab teatavaks saanud ähvarduse võimaliku kahju saajale, pole kahju tekitada lubanud isik pannud üldjuhul toime ähvardamist KarS § 120 lg 1 järgi. Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile.
35. Eelmises punktis märgitust tulenevalt pole Ü. K. käitumist võimalik käsitada ähvardamise katsena. Ü. K-d kahtlustati kokkuvõtlikult selles, et ta teatas Häirekeskusele ja Xxxxxxxxxx vallavanemale kavatsusest tappa tulirelvaga 24 tunni jooksul oma vend. Nendes teadetes sisaldus ähvardus Ü. K. venna, mitte Häirekeskuse või Xxxxxxxxxx 2