Obsah (6)

§ 121§ 74§ 75§ 32§ 56§ 58

1-19-5982 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. november 2019. a Haapsalu kohtumaja Kriminaalasja number 1-19-5982 (19257000057) Kohtukoosseis Kohtunik

§ 121

lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Indrek Kalda Süüdistatavad Kaitsja JÜRI URKE – elukoht XXXXXX XXXXXXX X-XX XXXXXXXX XXXXX XXXXXXX, isikukood 35303054713, XXXXX XXXXXXXXX kodanik, XXXXharidus, emakeel XXXXX keel, XXXXXXXXX, karistamata Vandeadvokaat Mirjam Frey RESOLUTSIOON 1. Süüdi mõista Jüri Urke

§ 121lg 1 järgi ja karistada vangistusega 6 (kuus) kuud.

2. Vastavalt

§ 74

lg 1, 3 jätta Jüri Urkele mõistetud ärakandmata vangistus 6 kuud tingimuslikult kohaldamata. Ärakandmata vangistust ei pöörata täitmisele kui Jüri Urke ei pane 18 (kaheksateistkümne) kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. 3. Määrata Jüri Urke katseajaks Tallinna Vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonna Haapsalu talituse kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja kohustada teda täitma

§ 75

lg 1 p 1-6 tulenevaid kontrollnõudeid ja

§ 75lg 2 p 8 tulenevat kohustust: 3.1.

elama oma alalises elukohas XXXXXX XXX X-XX XXXXXXXX XXXXX XXXXXXX; 3.

1. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3.
2. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 3.
3. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 3.
4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 3.
5. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks; 3.
6. osalema sotsiaalprogrammis.
7. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o
8. november
9. a. Käitumiskontrolli nõuete kohaldamist alustatakse peale kohtulahendi jõustumist.
10. Kui Jüri Urke katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või paneb toime tema karistamise aluseks olnud kuriteoga samalaadse väärteo, võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel määrata täiendavaid kohustusi vastavalt

§ 75

lg 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele.

1. Välja mõista Jüri Urkelt riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 1 699 (üks tuhat kuussada üheksakümmend üheksa) eurot 88 senti (sealhulgas sundraha 810 eurot). Kulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole nr EE351010052031000004 ASis SEB Pank, ak nr EE502200221014193355 Swedbank ASis, ak nr EE401700017002872300 Luminor Bank ASis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber
2. Maksekorralduse selgitusse lisada: Haapsalu kohtumaja, otsus nr 1-19-5982, menetluskulud, J. Urke/. Ajatada välja mõistetud kriminaalmenetluse kulu tasumise tähtaeg 12 kuu peale määrata menetluskulud tasumisele osade kaupa 12 kuu jooksul alljärgnevalt esimene osamakse 141,73 eurot tasuda otsuse jõustumisele järgneva kuu
3. kuupäevaks, järgnevad 11 osamakset summas 141,65 eurot järgnevate kuude
4. kuupäevaks. Eelnimetatud tähtaja möödumisel pööratakse otsus tasumata menetluskulude osas täitmisele, saadetakse kohtutäiturile, lisandub kohtutäituri tasu.
5. Asitõend – turvakaamera salvestis DVD-ROM plaadil jätta kriminaalasja toimikusse. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus otsusega mittenõustumisel esitada otsuse peale apellatsioon. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, esitades selles osas määruskaebuse Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamise päevast. SÜÜDISTUS Jüri Urket süüdistatakse selles, et tema lõi 04.03.2019 kella 18.30 paiku Haapsalu linnas XXXXXX mnt XX asuvas H V ujula meeste duširuumis lahtise käega ühel korral alaealist - 9-aastast R. A. pea piirkonda vastu paremat kõrva, põhjustades oma tegevusega kannatanule R. A’le füüsilist valu. Sellise tegevusega pani Jüri Urke toime teisele isikule valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTUS UURITUD TÕENDID ja KOHTU SEISUKOHT Jüri Urke kohtus ennast talle süüks arvatavas kuriteos süüdi ei tunnistanud, kinnitas, et kuna pisikene R. ründas eluohtlikult sõpru, siis astus vahele, R’ löönud ei ole. Kohtus uuritud tõenditega /R. A. /tl 33pöördel-35/, J. A. /tl 35-36/, R. R. /tl 3737pöördel/, R. L. /tl 36-37/, J. Urke /tl 46-48/, P .K. /tl 44-45pöördel/ ütlused, veekeskuse turvakaamera salvestis /tl 30-31/, R. A. käsikirjaline isikukirjeldus /tl 15/, äratundmiseks esitamise protokoll /tl 16-19// on tõendamist leidnud, et süüdistatav J. Urke, kannatanu R. A., tunnistajad R. R. ja R. L. olid süüdistuses nimetatud ajal H V. 2 Kannatanu R. A. ja tunnistajad R. R., R. L. on kirjeldanud sündmust kokkulangevalt. Poisid olid veekeskuse duširuumis, kus R. A. viskas pangest, kus käib leilivesi, R. L. selja peale külma vett, mille peale R. L. karjatas. Sel hetkel sisenes riietusruumist duširuumi J. Urke, kes hakkas poisse sõimama. R. A. kirjeldas, et J. Urke käskis tal veenõu sauna tagasi viia, mida ta ka tegi ja siis läks J. Urke ette, sest J. Urke käskis ning siis lõi J. Urke teda käega vastu kõrva. R. A. kinnitas kohtus, et see löömine oli valus, kõrv oli punane. R. L. kinnitas, et J. Urke lõi R. ja R. kõrv oli punane, R. ütles, et see oli päris valus. R. R. kirjeldas, et J. Urke pahandas nendega, rääkis natuke ja siis lõi R. kõrva juurde, R. näost oli näha, et ta sai valu ja kõrv oli punane, R. ütles, et tal oli valus. Peale seda sündmust poisid lahkusid veekeskusest. R. R. ütles, et kartsid natukene, pesid ära, panid riidesse ja läksid ujulast ära, tema ütles R’le, et R. räägiks sellest administraatorile, kuid R. ei rääkinud. R. A. on selgitanud, et ta ei tahtnud sekeldusi, kellelegi ei rääkinud, läksid kiiruga minema. Süüdistatav J. Urke kirjeldas kohtus, et tuli veekeskusest ujumast (mitte ei tulnud riietusruumist), et minna sauna. Juba duširuumi ukse avamisel kuulis kõva kisa – ära tee, ära tee, karjus trobikond poisse, kes olid duši alla kogunenud. Oli vaikus ja siis lõi väike R. jalaga leiliruumi klaasukse lahti vastu seina, hoides leilivee nõu pea kohal, karjus täiest kõrist ja tormas püssikuulina teiste poiste suunas, kes teda püüdsid käte, jalgade ja rusikatega eemale tõrjuda, kes karjusid – ära tee. Hüüdis R’le – peatu, ära tee. Murdosa sekundi jooksul sai tegutseda ja püüdis R. käest veenõu kätte saada, sest arvas, et seal sees on tuline vesi, tegi käega liigutuse veenõu suunas, kuid ei saanud seda kätte. R’le pihta ei läinud. R. läigatas vee teisele poisile pähe ja näkku, see ei karjunud, seisis nagu uppunud kass. Seega J. Urke kirjeldus sündmustest on erinev kui kannatanu R. A., tunnistajate R. L., R. R. poolne sündmuste kirjeldus. Tunnistaja P. K., kes oli 04.03.

1. a ujulas tööl, tööruum asus meeste duširuumi kõrval, rääkis, et duširuumist kostis kisa ja kära, sõimlemist, kuulis J. Urket, kes karjus laste peale. Tunnistaja P.K. kinnitas, et J.Urke on ka tema kui veekeskuse töötajaga riielnud ja kuna on valjuhäälselt ka teiste lastega riielnud, siis on J.Urke hääl meelde jäänud ja seetõttu tundis hääle läbi seina ära. Nii kannatanud R. A., J. A. kui tunnistajad R. L., R. R. kinnitasid, et neil J. Urke vastu vihavaenu ei ole. Poisid vastasid kohtule, et räägivad tõtt, midagi omavahel kokku leppinud ei ole. Kohus leiab, et poiste ütluste pinnalt saab teha järelduse, et ütlustes ei ole kokku lepitud, sest kuigi nad kirjeldasid sündmuse toimumist kokkulangevalt, kasutasid nad erinevaid sõnu ja ütluste sisust on aru saada, et poisid kirjeldavad sündmust nii nagu nad seda igaüks ise tajusid. Ka tunnistaja P.K. ütlused osas, milles ta sündmust tajus, on poiste ütlustega kokkulangevad. Erinevus on selles, kust J. Urke duširuumi sisenes vahetult enne sündmust. J. Urke rääkis, et tuli veekeskuse ruumist (tahtis ujumise vahepeal sauna minna), mitte riietusruumist nagu poisid rääkisid. Asitõendina on kohtule esitatud DVD-ROM plaadil olev Haapsalus L. mnt XX asuva H. V. fuajee turvakaamera 04.03.
2. a salvestis /tl 30-31/. Kohtuistungil vaadati salvestist ja sealt nähtus olukord, mis on asitõendi vaatlusprotokollis kirjeldatud – kell 18.14.46 sisenes välisuksest tumedat värvi jopes siniste teksapükstega ja sonimütsiga vanem turskema kehaehitusega meesterahvas, kes liikus infolaua juurde, sai teenindaja käest võtme ja liikus siis edasi ujula sissepääsu poole. Enne pääsu läbimist rääkis fuajees oleva meesterahvaga ja seejärel liikus läbi sissepääsuväravate ja sisenes kell 18.17.19 ujula riietusruumi viivatest ustest sisse, kaamera vaateväljast välja. 3 Kohus leiab, et salvestisel olev isik on J. Urke, see on võimalik tuvastada tema välimuse ja tema iseloomuliku liikumise kaudu (mida kohus võrdleb kohtus nähtud J. Urke liikumisega). R. L., kellel oli veekeskuses trenn, kinnitas, et läksid umbes poole seitsme ajal sauna, sest hakkasid veekeskusest ära minema. Kohus leiab, et salvestis kinnitab kannatanu ja tunnistajate ütlusi, et vahetult enne konflikti sisenes J. Urke duširuumi riietusruumi uksest, sest konflikti ja J. Urke veekeskusesse tulemise vahele jäi sedavõrd lühike ajavahemik, et selle aja jooksul ei olnud võimalik J. Urkel riietuda, ujumas käia ja peale ujumist sauna tulla veekeskuse uksest. Kõik kolm poissi kinnitavad, et kui J. Urke uksest sisse astus, toimus just R. poolt R. pritsimine külma veega, mille peale R. karjatas ja seepeale hakkas ruumi sisenenud J. Urke poisse sõimama. J. Urke rääkis, et poiss, kes veega pihta sai, oli vait, ei karjunud. Kohus leiab, et J. Urke ütlused ei ole ka eluliselt usutavad. J. Urke kirjeldas, et teised poisid (keda oli rohkem kui kaks), kelle poole R. A. veenõuga liikus, olid kogunenud duši alla ja nügisid R. A. käte, jalgade ja rusikatega eemale. Samas räägib, et R. A. duširuumist väljumise järel oli tal vaid murdosa sekund aega reageerida. Samuti on vastuolu selles, et kui kõik poisid olid duši alla kogunenud, siis ülevalt kapast läigatatud vesi ei oleks kuidagi saanud tabada vaid üht poissi. Kaitsja ja süüdistatav leidsid, et R. A. ütlused pole usaldusväärsed, sest ta ei rääkinud toimunust kohe emale või kellelegi kõrvalisele täiskasvanule. Kannatanu J. A. rääkis kohtus, et R. talle samal õhtul midagi ei rääkinud, asjast sai teada R. R. ema käest ja hommikul kui R’lt küsis, rääkis R. talle juhtunust ja ütles, et ei rääkinud ise, sest ei tahtnud sekeldusi. Rasmus oli rääkides kurb, eks ta tundis end süüdlasena, et tema ju alustas seda, pritsis. Ka R. A. ise kohtus põhjendas sündmusest emale mitte rääkimist sellega, et ei tahtnud sekeldusi, sest olid vett pritsinud ja riielda saanud. Kohus leiab, et R. A. selgitus on eluliselt usutav ja kui ta ema küsimise peale toimunust rääkis, on ta sündmusi emale kirjeldanud samamoodi nagu ta kohtus rääkis. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et J. Urke ütlused on vastuolus teiste kohtus uuritud tõenditega, on ennast õigustavad, mistõttu ei usaldusväärsed ja tuleb tõendite kogumist välja jätta. Kaitsja esitas kohtule J. Urke tervislikku seisundit iseloomustavad tõendid /tl 50-54/, leides, et need iseloomustavad J. Urke liikumist ujulas, tema kõndi. Kohus leiab, et kuriteosündmus ei ole seotud J. Urke liikumisega ega tervisliku seisundiga. Samuti ei ole nendest tõenditest tuletatav, et J. Urke käitumine duširuumis oleks kuidagi olnud seotud tema tervisliku seisundiga. Seetõttu jätab kohus need tõendid tõendite kogumist välja. Kohtus uuritud tõenditega /R. A., R. R., R .L., P. K. ütlused, veekeskuse turvakaamera salvestis, R. A. käsikirjaline isikukirjeldus /tl 15/, äratundmiseks esitamise protokoll /tl 1619// on tõendamist leidnud, et süüdistatav J. Urke lõi Haapsalu Veekeskuses 04.03.
3. a 9-aastast Rasmus Aasnat lahtise käega ühel korral vastu paremat kõrva. R. A., R. L. ja R. R. ütlused tõendavad, et R. A. sai löömise tagajärjel valu. Kohus märgib, et kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et löömine on inimese keha mõjutamine, mis ei ole normaalsetes inimeste vahelistes suhetes aktsepteeritav ja on 4 piisava intensiivsuse juures valu tekitav. Arvestada tuleb seda, et R. A. on 9-aastane poiss ja J. Urke on tugeva kehaehitusega täiskasvanud mees. Kohtusaalis oli nende pikkuse ja kaaluerinevus selgelt näha. Kohus leiab, et täiskasvanud mehe poolt temast oluliselt lühema ja väiksema lapse löömine õrna peapiirkonda on tegevus, mille tüüpiliseks tagajärjeks ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast on valu saamine. Löögi koht punetas, mis näitab, et löök kudesid kahjustas. Kohus leiab, et eelkirjeldatuga on tõendamist leidnud, et J. Urke löök põhjustas R. A’le valu. Kohus leiab, et eelkirjeldatuga on tõendamist leidnud, et J. Urke on toime pannud süüdistuses kirjeldatud teo, mis täidab

§ 121lg 1 sätestatud teo objektiivse külje.

J. Urke ei ole R. A. löömist tunnistanud. Seega uurib kohus, kas välise teopildi põhjal on võimalik tuvastada teo subjektiivne külg. J. Urke selgitas, et teda on kasvatatud nii, et kui näeb, et keegi teeb midagi valesti, siis astub vahele. Tunnistaja P. K. kirjeldas, et on veekeskuses töötajana J. Urkega kokku puutunud. J. Urkel on tema töötamise algusaegadel ka temaga riielnud – sai aru, et J. Urkele meeldiks veekeskuses rahus ja vaikuses olla, ei meeldi, et lapsed karjuvad, hüppavad vette. Heitis talle ette, et ei sekku laste tegevusse. On selgitanud J. Urkele, et omaette olemiseks tuleb oma ujumisrada broneerida. J. Urke on ka teiste laste peale häält tõstnud. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused kinnitavad, et J. Urke on veekeskuses olles veekeskuse töötaja ja laste peale karjunud, leides, et lapsed käituvad valesti. Veekeskuse töötaja on talle selgitanud, et laste tegevus ei riku veekeskuse reegleid. J. Urke käitumine on olnud järsk, seni on ta veekeskuses oma reegleid püüdnud kehtestada teiste inimeste peale karjudes. Sel korral ärritus ta sedavõrd, et peale karjumise ka lõi alaealist. Kohus leiab, et J. Urke, lüües temast oluliselt väiksemat last pea piirkonda, sai ta aru, et löök tekitab valu. Kohus on seisukohal, et J. Urke pani teo toime otsese tahtlusega. Õigusvastasust välistavad asjaolud. Nii J. Urke kui ka kaitsja kinnitasid, et J. Urke tegevuse ainsaks eesmärgiks oli laste korrale kutsumine, R. A. poolt teistele lastele vigastuste tekitamise takistamine. Kohus eespool tuvastas, et J. Urke ütlused sündmuse kohta ei ole usaldusväärsed. Tõendamist on leidnud, et lapsed mängisid veesõda ja kilkasid. J. Urke sekkus sündmustesse peale seda kui R. A. oli juba R. L’i veega pritsinud ja R. L. selle peale kiljus. J. Urke hakkas poisse sõimama. Seda kinnitab ka tunnistaja P. K., kes J. Urke valjuhäälset riidlemist kõrvalruumist kuulis. J. Urke käskis R. A’l leilivee nõu leiliruumi viia, millise käsu Rasmus täitis. Peale seda kutsus J. Urke R. A. enda juurde ja lõi teda. Kohus leiab, et tõendid näitavad, et poisid ehmusid koheselt J. Urke valjuhäälse sõimlemise peale, R. A. allus J. Urke korraldustele ja läks tema käsu peale tema juurde. Kui poisid mänguhoos oleks võinud tekitada ohtu nii enda kui sõprade tervisele libeda põranda vms tõttu, siis kindlasti ei olnud J. Urkel enne R. A. löömist mingit alust arvata, et R. A. hakkab toime panema õigusvastast rünnet kellegi ruumis viibinute õigushüvele või et oleks olnud vahetu oht teiste isikute õigushüvedele. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus.

§ 32

lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub

1. peatükis
2. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Kohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks J. Urke süü talle süüks arvatud kuriteo toimepanemises. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et J. Urke poolt toime pandud tegu täidab

§ 121lg 1 sätestatud teokoosseisu, on õigusvastane, J.

Urke on selle toimepanemises süüdi. 5 KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada.

§ 121lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Kannatanu R. A. kinnitas kohtus, et J. Urket ei pea karistama, on talle andestanud. Kannatanu J. A. avaldas kohtus, et ta ei arva, et J. Urke peaks karmi karistuse saama, põhiline et ta tunnistaks oma tegu, saaks aru, mis ta on valesti teinud. Prokurör leidis, et J. Urket tuleb karistada. Karistuse mõistmisel lähtub kohus

§ 56lg 1 sätestatud karistuse mõistmise alustest.

Karistamise alus on isiku süü, mis on tuvastatud. J. Urke on toime pannud ühe II astme kuriteo. J. Urke lõi ühel korral vastu pead tema sõnadele kuuletunud alaealist, kes on temast kasvult ja kaalult oluliselt väiksem. Samas löömise tagajärjed ei olnud rasked. Kohus leiab, et J. Urke süü on keskmine. Karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Esinevad karistust raskendavad asjaolud.

§ 58

p 3 kohaselt on selleks kuriteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase isiku suhtes. Kohus leiab, et R. A. kasvu järgi on aru saada, et ta on alla 12-aastane. J. Urke kinnitas, et tal on lapselapsed, mis kinnitab, et talle on laste kasvu ja vanuse vaheline seos aru saadav.

§ 58

p 13 kohaselt on karistust raskendavaks asjaoluks isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise poolt alaealise juuresolekul. R. A. löömist nägid pealt tema kaks sõpra, kes olid 9- ja 10aastane. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tl 20 on karistusregistri teatis J. Urke kohta, mille kohaselt ta on karistamata isik. Kuigi J. Urke on karistamata isik, ei ole ta aru saanud, et on valesti käitunud, õigustab oma tegu ja süüdistab kannatanut. J. Urke oli pikemat aega avaldanud rahulolematust laste käitumise üle veekeskuses. Talle on veekeskuse töötaja poolt selgitatud, et laste käitumises ei ole midagi reeglite vastast. J. Urke ei ole suutnud seda aktsepteerida ja püüdis kehtestada oma reegleid läbi laste peale karjumise. Seekordse ärritumise põhjuseks oli laste kilkamine, J. Urke ei suutnud oma emotsioone taltsutada ja lõi kannatanut, kes tema sõimeldes antud korraldused oli juba täitnud. Karistus peab J. Urket mõjutama aru saama, et teised inimesed ei pea käituma reeglite järgi, mis tema meelest peaks kehtima ja endale selgeks tegema, et probleemide lahendus ei ole vägivald. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades, tuleb J. Urket karistada vangistusega keskmises määras. Kuna J. Urke on kriminaalkorras karistamata isik, on toime pannud ühe II astme kuriteo, löömine oli ühekordne, tagajärjed ei olnud rasked, on J. Urket võimalik seekord vabastada karistuse kandmisest tingimuslikult 18-kuulise katseajaga. Kohus leiab, et J. Urke tuleb katseajaks määrata kriminaalhooldusametniku järelevalve alla, kohustada teda järgima kontrollnõudeid ja määrata talle kohustuseks osaleda sotsiaalprogrammis, mis aitaks tal aktsepteerida teiste inimeste õigusi ja oma emotsioone ärritavates olukordades kontrollima. TÕKEND. Süüdistatava suhtes tõkendit kohaldatud ei ole. TSIVIILHAGI ei ole esitatud. ASITÕENDID DVD-ROM plaat turvakaamera salvestisega /tl 31/ jätta kriminaalasja toimikusse KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. MENETLUSKULUD. Vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuludeks käesolevas kriminaalasjas on: 6 Sundraha. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. Vastavalt § 179 lg 1 p 2 tuleb Jüri Urkelt kohtuotsusega välja mõista riigituludesse sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmisega seoses 1,5 palga alammäära suuruses summas s.o 810 eurot (1,5*540). Määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud on vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 4 menetluskulu ja käesolevas kriminaalasjas on see kaitsjale vandeadvokaat Mirjam Frey Jüri Urke kaitsmise eest kohtueelses menetluses makstud tasu ja kulud 158,88 eurot /tl 2529/ ja kohtumenetluses makstud tasu ja kulud 731 eurot /tl 65-67/, kokku 889,88 eurot. Kokku Jüri Urkelt riigi kasuks välja mõistetavad menetluskulud 1 699,88 eurot. J. Urke on pensionär ja tal on raske liikumispuue. Kohtule esitatud Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt J. Urke päevasissetulek 2018. a oli 22,38 eurot /tl 21/. Kohus leiab, et KrMS § 180 lg 3 alusel selleks, et süüdimõistmisega kaasnevate menetluskulude tasumine ei seaks J. Urket raskesse majanduslikku olukorda, tuleb menetluskulude tasumine ajatada seaduses lubatud maksimaalse tähtaja, s.o 1 aasta peale. Kohus leiab, et menetluskulude tasumise ajatamine toetab ka J. Urke resotsialiseerumisväljavaateid. (allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo kohtunik 7