Obsah (5)

§ 127§ 128§ 101§ 113§ 620

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 19.12.2019, Tallinn Tsiviilasj

) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude kohase täitmiseni. Kohus jättis rahuldamata hagi teise juhatuse liikme vastu. Kohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda ning märkis, et määrab kulude suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks.

1. Puudub vaidlus ning on tõendatud, et:  kostja oli hageja juhatuse liige alates 04.04.2013;  Ferus OOO võlgnevus võlgniku ees on 178 635.81 eurot perioodil 31.12.2013– 07.08.2014 tehtud tehingute alusel;  OY Sarapa võlgnevus võlgniku ees on 133 979.72 eurot perioodil 12.08.2014– 02.09.2014 tehtud tehingute alusel;  Salisburg SIA võlgnevus võlgniku ees on 81 889 eurot perioodil 03.10.2014– 13.10.2014 tehtud tehingute alusel;  võlgniku pankrot kuulutati välja 09.01.
3. Kohus viitas äriseadustiku (ÄS) § 180 lõikele 1, § 187 lõigetele 1 ja 2 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 lõikele 1 ja märkis, et hagejal tuleb tõendada, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi (ÄS § 187 lõige 1 ja TsÜS § 35), selle tõttu on tekkinud osaühingule kahju (

§ 127

lõige 1 ja § 128) ning 5 rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lõige 4).

Kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-197-13). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-4503 punktis 21 selgitanud, et ka osaühingu juhatuse liikme suhtes kehtib kohustus tegutseda majanduslikult äriühingule kõige otstarbekamal viisil. See kohustus tähendab ka, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta osaühingule põhjendamatuid riske. Juhatuse liikme poolt tehtava tehingu majandusliku otstarbekuse hindamisel on olulise tähendusega tehinguga saadud vastusoorituse väärtus, mille kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-20-14, punkt 12). Juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus, informeeritult, kooskõlas seadusega ja juriidilise isiku huvides (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-169-14, punkt 31). Lojaalsuskohustus tähendab mh kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele. Lojaalsuskohustuse rikkumisega juhatuse liikme poolt on tegemist kõigil neil juhtudel, kui juhatuse liige omastab äriühingu raha (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-110-13, punkt 17).

1. Kohtu hinnangul on hageja piisavalt tõendanud, et kostjal kui hageja juhatuse liikmel oli kontroll ja vastutus tehingute valiku üle. Seega on kostja eelduslikult rikkunud lojaalsuskohustust äriühingu ees, sõlmides vaidlusalused tehingud. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et on oma lojaalsuskohustust täitnud. Vandeaudiitor on läbi viinud hageja tegevuse revisjoni, mh oli tema ülesandeks analüüsida tehinguid viidatud äriühingutega. Audiitor on välja selgitanud, et Ferus OOO oli kostja ettevõte Venemaal, tehingute tegemise ajal oli kostja ettevõtte omanikuks. Seega on põhjendamatu kostja väide, et kuivõrd tehingud viis läbi hageja töötaja, puudus kostjal võimalus neid kontrollida ja mõjutada. Sarapa OY ja Salisburg SIA tehingute puhul oli esindajaks YY. Sarapa OY ei omanud majandustegevust. Salisburg SIA tasus ettemakse 8970 eurot, kuid kaupa väljastati 90 859 euro väärtuses. YY on mitmete mittetegutsevate äriühingute juhatuse liige, mida on võimalik registrist kontrollida. Võlgniku teine juhatuse liige esitas 10.11.2014 pankrotiavalduse, viidates vaidlusalustele tehingutele.
2. Kohus ei nõustunud kostjaga, et kahju on tõendamata, kuna hageja on esitanud Ferus OOO vastu nõude tõendamiseks vaid allkirjastamata väljatrüki arvete nimekirjast ning Sarapa OY ja Salisburg SIA osas ei ole esitatud arveid ega vara üleandmise akte. Nõuet tõendatakse audiitori hinnanguga ja kostja enda esitatud võlanimekirjaga. Õiged ei ole ka seisukohad, et kahjunõude saab esitada kaotsi läinud vara väärtuse, mitte müügihinna järgi; et kahjust tuleks maha arvata ladustamiskulud alates müügist kuni pankrotihalduril selle vara müügiõiguse tekkimiseni. Kostja ei ole esile toonud, milline peaks sel juhul vara väärtus olema. Hageja on lähtunud kostja enda märgitud hindadest.
3. Kostja heidab hagejale ette, et kahju suurust soovitakse tõendada vaid raamatupidamise andmete väljatrüki ning audiitori hinnanguga olukorras, kus pankrotimenetluses ei ole kogu võlgniku raamatupidamise dokumente haldurile üle antud. Hagis on esile toodud, et 12.11.2014 esitas kostja hagejale ostjate võlgade nimekirja. Kohtuistungil kinnitas kostja, et esitas haldurile raamatupidamise andmed. Kostja poolt 12.11.2014 esitatud pankrotiavaldusele lisatud ostjate võlgade nimekirjas olid vaidlusalused tehingud märgitud. 29.03.2017 määrusega kohustas kohus kostjaid 6 esitama vaidlusaluste tehingute osas arved, lepingud ja tõendid kauba üleandmise kohta. Kostja esitas vastuväite kohtu tegevusele põhjendusel, et on kõik dokumendid 2015.a jaanuaris haldurile üle andnud. Tsiviilasjas nr 2-14-60549 on tuvastatud, et kostja on võlgniku pankrotimenetluses rikkunud teabe andmise kohustust. Kauba tarnimist OOO-le Ferus kinnitavad MTA tollideklaratsioonid. Teiste äriühingute osas tarnedokumente ei ole, kuid kostja ei ole ka tõendanud, et ta just need dokumendid pankrotimenetluses hagejale üle andis. Seega ei ole kostja vastuväited asjakohased. Hageja on esitanud tõendid, mida on vaidlusaluste tehingute kohta võimalik temal esitada.
4. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-197-13 punktis 31 märkinud, et kahju hüvitamise nõude esitamisel äriühingu juhatuse liikme vastu tuleb arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või seda vähendada. Kui isikul on või oli kõrvuti kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt nt lahendid nr 3-2-1-134-09, punkt 11; 3-2-1-41-05, punkt 55). Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tõendatud sissenõudmise võimatus ostjatelt, sest neile äriühingutele on edastatud vaid nõudekiri ega ole alustatud ühtegi kohtumenetlust. Kostja väitel oli kauba müümisel kliendiriski hindamise kohustus müügitöötajatel AA-l ja SS-l. Kohus kostjaga ei nõustunud. Hageja on teinud piisavalt päringuid saamaks teabe, et nende äriühingute vastu nõude esitamine on perspektiivitu ning ka maksete saamise võimalus tehingute tegemise ajal oli olematu.
5. Kostja väitel olid Sarapa OY ja Salisburg SIA poolt teostatavad maksed 2014.a septembris YY poolt peatatud. Kohus leidis, et nimetatud e-kirjad (t II kd lk 137–138) ei kinnita kostja väiteid. Kirja teksti ei ole võimalik tehingute ja maksetega seostada ja need on saadetud
6. ja 21.09.2014, samas on tehingute periood Salisburg SIA-ga 23.09–13.11.2014 ja Sarapa OY-ga 11.09–02.10.
8. Kostja ütlustega ja audiitori arvamusega tuvastas kohus, et Sarapa OY ei olnud pikaajaline koostööpartner, vaid tehtigi tehinguid 2014.a. Ebausutav on öeldu, kui igal nädalal olid müügikoosolekud ning kostja ütluste kohaselt teadis ta kõike, ainult Sarapa OY-ga tegeles müügi eest vastutav inimene. Samuti kinnitas kostja seotust OOO-ga Ferus. Kostja II ütluste kohaselt toimusid OOO-ga Ferus tehingud 2014.a juulis ja augustis, arvetele kirjutas alla kostja. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt olid kõik kolm firmat varatud ning puudus majandustegevus: Sarapa OY ei ole alates asutamisest 2012.a majandusaasta aruandeid esitanud, samas on kajastatud 20 maksehäiret kohtutäituritelt ja maksuametilt; Salisburg SIA-l puudub majandustegevus ja ta omab maksuvõlgnevust; Ferus OOO on varatu äriühing ning ebatõenäoline on olukord, et kostja tegi iseendaga seotud ettevõttega tehingu teadmata maksevõimet.
9. Vandeaudiitori hinnangut käsitles kohus tõendina kui eriteadmistega isiku arvamust. BB teostas raamatupidamise üle kontrolli haldurile esitatud dokumentide alusel, laovarade arvestust talle ei esitatud. Seega ei olnud võimalik kauba reaalset tarnimist kindlaks teha. Samuti võrdles audiitor vaidlusaluseid tehinguid ning järeldas, et viidatud ettevõtted ei olnud varasemad kliendid ning ebatavaline oli, et lühikesel ajavahemikul oli tehtud mitmeid üksteisele järgnevaid tehinguid. BB ütlustest järeldas 7 kohus, et need tehingud otsustas juhatuse liikmetest kostja. Tunnistaja väitel informeeris teda vestlusel kostja, et laos olev kaup tuli rahaks pöörata.
10. Kostja väited, et OOO Ferus, Sarapa OY ja Salisburg SIA jäid hagejale võlgu seetõttu, et NN palus neil arveid mitte tasuda, on tõendamata. Kostja seda ütluste andmise käigus ei kinnitanud. Samuti puuduvad sellekohased dokumentaalsed tõendid.
11. Kohus tugines Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-54-17 ja 3-2-1-129-15 (punkt 17), leides, et juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab ka kohustust uurida lepingu partneri tausta maksesuutlikkuse osas. Kostja ütlustega on tõendamist leidnud, et OOO Ferus oli võlgnikuga seotud ettevõte. Samuti on tõendatud asjatundja hinnanguga, et tehingud Sarapa OY-ga ja Salisburg SIA-ga ei olnud igapäevase majandustegevuse raames, vaid vahetult enne pankrotimenetlust ebausaldusväärsete ostjatega. Kohus tuvastas kostja enda ütlustega, et tehingud toimusid tema kontrolli all. Asjaolu, et tehingud sõlmiti Ferus OOO-ga 31.12.2013–07.08.2014 178 635.81 euro ulatuses, Salisburg SIA-ga 23.09.2014–13.10.2014 summas 81 889 eurot ning Sarapa OY-ga 12.08.2014–02.09.2014 133 979.72 euro ulatuses, on kostja esile toonud pankrotiasjas esitatud võlanimekirjas. Kuivõrd võla nimekirjas on esile toodud maksetähtajad ja müügilepingu summad raamatupidamise dokumentide alusel, on asjakohatu vastuväide, et puuduvad tõendid kauba üleandmise kohta. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et kaup oleks üle andmata. Kostja pidanuks tõendama, et tehingud tehti ettevõtte huvides ja ostjad on pahauskselt jätnud kauba eest tasumata. Arvestades ostjate isikuid ning tehingute tegemise aega on piisavalt tõendatud hageja väited. Kostja on piirdunud üldsõnaliste väidetega, millega ei ole võimalik usutavaks muuta tehingute ärilist eesmärki ning asjaolu, et talle ei olnud ettenähtavad ühingule kahjulikud tingimused.
12. Riigikohus on märkinud lahendis nr 3-2-1-138-15, et varaline diferents

§ 127

lõike 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud.

§ 128

lõikest 3 tulenevalt hõlmab otsene varaline kahju mh ka mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks, sh kahju kindlakstegemiseks. Võlgnikule on tekkinud kahju väärtuses, milles on laekumata tasu kauba eest. Kahju suuruse hindamisel tuleb lähtuda väärtusest, mille Metexcom OÜ (pankrotis) pidi kauba eest saama ja milles kokku lepiti, s.o 394 504.53 eurot. 30. Hageja on esitanud ka viivisenõude

§ 101lõike 2 alusel alates hagi esitamisest.

Hageja viivisenõue alates 01.06.2018

§ 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohase täitmiseni, on põhjendatud, arvestades põhivõla osas hagi rahuldamist.

1. Seoses kostja taotlusega protokolli parandamiseks leidis kohus, et see ei ole põhjendatud, kuna tegemist ei ole ebaõigesti protokolli kantuga, vaid kostja soovib protokolli kanda ebaolulised täpsustused. Apellatsioonkaebus 8
2. 07.01.2019 kaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3. OOO-lt Ferus, OY-lt Sarapa ja SIA-lt Salisburg raha laekumata jätmist ei saa juhatuse liikmele ette heita, sest tema ei ole neid müügitehinguid sõlminud ega läbi viinud. Ettevõttes tegelesid müügitehingutega töötajad AA ja SS. Kostja taotles maakohtus SS ülekuulamist ja soovis tema ütlustega tõendada, et on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega ja tema poolt ega korraldusel ei ole kahju aluseks olevaid tehinguid sõlmitud. Arved jäeti võlgnikule maksmata mitte kostja tegevuse, vaid kaasosaniku NN agitatsiooni tõttu. Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse kuulata tunnistajana üle SS, kes tehingutega vahetult oma igapäevase töö käigus kokku puutus. Samas pidas kohus põhjendatuks üle kuulata ekspertiisi teostanud BB, kes vahetult tehingutega kokku ei puutunud, äriühingute esindajatega ei suhelnud, vaid hindas tehinguid tema käsutuses oleva puuduliku dokumentatsiooni pinnalt. Eeltooduga rikkus kohus menetlusõigust, andmata kostjale võimalust tõendada asjaolusid, mis tema vastuväiteid tõendavad ning seejärel heites otsuses kostjale ette vastuväidete tõendamatust.
4. SIA Salisburg ja OY Sarapa puhul on kauba tarnimine tõendamata. Seega on tõendamata, et võlgnikul on nende vastu nõue. Kohus pööras ebaõigesti tõendamiskoormise ümber, leides, et kuivõrd kostja ei ole kauba mittetarnimist tõendanud, on vastupidine tõendatud. Kohus tugines võlanimekirjale, milles aga on loetletud vaid arvete numbrid ja kuupäevad. Seega selle alusel ei ole võimalik faktilist tarnet tõendada. Lisaks leidis kohus vastuoluliselt, et kostja ei ole tõendanud hagejale kauba tarnedokumentide üleandmist – kui tarnet ei ole toimunud, ei saa ka kostja poolt nende dokumentide mitte-esitamisega tarnet tõendatuks lugeda. Alusetu on kostjale võlgniku raamatupidamisdokumentatsiooni esitamata jätmist ette heita, sest kostja on esitanud tõendid, et kogu dokumentatsioon on hagejale üle antud. Kohus on kostja sellekohased vastuväited ja tõendid (sh endise halduri töötaja kinnituse dokumentide kättesaamise kohta) hindamata jätnud. Tõendamiskoormise ümberpööramine on üllatuslik, sest kohus ei selgitanud menetluse käigus, et kostjal on kohustus tõendada kauba mittetarnimist. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu. Kui hageja heidab kostjale ette võlgniku nimel kauba müüki, mille eest jäi raha saamata, peab ta tõendama nii kostja rolli müügitehingute sõlmimisel kui kauba faktilist müüki.
5. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse protokolli parandamiseks. Kostja ei soovinud parandada tähtsusetuid asjaolusid. Kohus jättis istungil vastu võtmata kostja 27.08.2018 menetlusdokumendi lisad nr 6, 4 ja 5, mitte lisad nr 6, 4 ja 3, nagu nähtub protokollist. Kui kohus oleks jätnud istungil vastu võtmata lisa nr 3, oleks kostja esitanud vastuväite kohtu tegevusele. See, et kohus numbrid 5 ja 3 segi ajas, selgus alles pärast protokolliga tutvumist. Parandus on oluline, kuna kostja esitas mh vastuväite, et SIA-le Salisburg ei olnud tal objektiivsetel põhjustel võimalik kaupa müüa, kuna alates 16.09.2014 oli kostjale blokeeritud juurdepääs võlgniku asukohta. Seda asjaolu tõendab lisa nr
6. Kuna kostjal ei olnud võimalik kaupa müüa, ei saa talle ka seoses kauba müügiga kahju tekitamist ette heita. Kohus ei ole selle vastuväite osas seisukohta võtnud. 9
7. Kostja vaidlustab kõik maakohtus tuvastatud asjaolud. Kuivõrd menetluslike rikkumiste tõttu tuleb asi uuesti lahendada, ei hakka kostja ükshaaval kõiki maakohtu tuvastatud asjaolusid vaidlustama. Vastustaja seisukoht
8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
9. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära tunnistaja ütlused ja menetlusosaliste seletused ning uurinud maakohtus kogutud tõendeid kogumis täiendava tõendiga, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, mille tulemusena jõudis ebaõige otsuseni. Ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi ja saab ise teha uue otsuse, millega jätab hagi XX vastu rahuldamata, tühistab hagi tagamise abinõu ja jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2, § 386 lõike 4 esimene lause, § 173 lõike 3 esimene lause). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
10. Ärihingu pankrotihaldur on esitanud kahju hüvitamise hagi äriühingu juhatuse liikme vastu, heites viimasele ette äriühingu nimel kaupade müügitehingute sõlmimist tagatisi nõudmata iseendaga seotud varatule Venemaa äriühingule ning tankisti poolt juhitud varatutele Soome ja Läti äriühingutele, millised kõik jätsid kauba eest tasumata. Seega on tegemist nõudega, mille õiguslikuks aluseks saab olla ÄS § 187 lõige 2 ja mille kohaldamiseks peab pankrotihaldur tõendama, et osaühingu juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lõige 1, TsÜS § 35), et osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (

§ 127

lõige 1, § 128), et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lõige 4).

Sama sätte teise lause kohaselt vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega.

1. Enne vaidlustatud lahendile sisulise hinnangu andmist võtab kolleegium seisukohad seonduvalt etteheidetega maakohtu poolt teostatud tõendite kogumise menetlusele. Enne poolte väidetele sisulise hinnangu andmist peab olema selge tõendite kogum, millele kohus saab toetuda. Asja ette valmistades nõustus kolleegium apellandiga selles, et keeldudes üle kuulamast äriühingu müügitöötajat, kes vahetult tegeles vähemalt osade vaidlusaluste tehingute ettevalmistamisega ja läbiviimisega, rikkus maakohus kostja õigust tõendada oma vastuväiteid (TsMS § 199 lõike 1 punkt 5). Ringkonnakohtus täiendavalt ülekuulatud tunnistaja ütlusi analüüsib kolleegium allpool.
2. Lisaks vaidlustab apellant maakohtu otsustuse, millega kohus jättis rahuldamata tema taotluse 04.09.2018 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Nii parandamise taotluses kui kaebuses on apellant seisukohal, et istungil otsustas kohus jätta tema 27.08.2018 menetlusdokumendiga esitatud tõenditest vastu võtmata lisad nr 4-6, mitte aga nr 3-4 ja 6 nagu nähtub protokollist ning et lisa 3 on tema vastuväite (et peale 16.09.2014 oli temal blokeeritud juurdepääs äriühingu asukohta) tõendamise seisukohalt oluline. Maakohus leidis, et tegemist ei ole ebaõigesti protokolli kantuga, vaid kostja soovib protokolli kanda ebaolulised täpsustused (vaidlustatud lahendi põhjenduste punkt 43). Kolleegium möönab, et maakohtu märkus ebaoluliste täpsustuste kohta ei olnud asjakohane, kuna taotlus puudutas selgelt ühe konkreetse tõendi (lisa nr 3) vastuvõtmist või vastuvõtmata jätmist. Samas puudub kolleegiumil võimalus 10 veenduda apellandi väite õigsuses ja maakohtu otsustust muuta, kuna 04.09.2018 kohustuslikku kohtuistungite salvestamist veel ei toimunud, vastaspool ei ole apellandi väidet kinnitanud ja maakohus on selgelt märkinud, et tegemist ei ole ebaõigesti protokolli kantuga. Apellandil oli võimalik TsMS § 654 lõike 3 punkti 2 alusel taotleda lisana nr 3 esitatud tõendi vastuvõtmist apellatsioonkaebuses, kuid seda menetluslikku võimalust olukord lahendada ei kasutatud. Seega arvestab kolleegium tõendite kogumi koosseisus kostja 27.08.2018 menetlusdokumendi (t IV kd lk 74-77) lisaga 5 (samas lk 83-84), mitte lisaga 3 (samas lk 82). Küll aga märgib kolleegium, et faktiline asjaolu alates 16.09.2014 kostjal äriühingu senisesse asukohta juurdepääsu võimatusest on tõendatud muude asjas kogutud tõenditega (nt üürilepingu lõpetamise kokkulepe (t IV kd lk 79), kostja 26.11.2014 e-kiri haldurile (samas lk 83), tunnistaja SS ütlused (t V kd lk 7-8)). Seega olulist kostja menetlusõiguste rikkumist ei saanud maakohtu poolt 04.09.2018 istungi protokolli parandamisest keeldumine kaasa tuua.
3. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus jagas otsuses osaliselt ebaõigesti tõendamiskoormuse ja seda sõltumata sellest, et põhjenduste punktis 26 oli eelnevalt esiletoonud õige tõendamiskoormuse ja selgitanud seda õigesti ka 01.12.2016 istungil. Põhjenduste punktist 29 nähtuvalt lähtus maakohus eeldusest, et hageja poolt esiletoodud tehingute sõlmimisega rikkus kostja äriühingu ees lojaalsuskohustust, kuna tal oli kontroll ja vastutus tehingute valiku üle. Samuti heitis kohus kostjale ette, et viimane ei tõendanud lojaalsuskohustuse täitmist enda poolt. Selliselt tõendamiskoormust jagades kohaldas maakohus ebaõigesti ÄS § 187 lõiget
4. Selleks, et pankrotihalduri nõue saaks rahuldatud, pidi maakohus esmase eeldusena tuvastama, kas haldur suutis tõendada, et juhatuse liige rikkus etteheidetavate tehingutega oma lojaalsus- ja/või hoolsuskohustust äriühingu ees, nagu hagiavalduses väidab. Selleks tuli hinnata kummagi poole vastavaid väiteid ja nende tõendamiseks esitatud tõendeid vastavalt TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud reeglitele. Selline põhjendus juhatuse liikme kohustus(t)e rikkumise tuvastamiseks maakohtu otsuses puudub. Ainuüksi asjaolu, et juhatuse liikmel oli kontroll äriühingu poolt igapäevaselt tehtavate müügitehingute üle, ei tähenda, et juhatuse liige oleks etteheidetavate tehingute faktilise toimumisega eelduslikult rikkunud lojaalsuskohustust äriühingu ees. Seda ka olukorras, kus müüdud kauba eest ostjatelt raha ei laekunud. Maakohtu otsusest ei ole selgelt mh aru saada, kas maakohus tuvastas juhatuse liikme poolt lojaalsus- või hoolsuskohustuse (või mõlema) rikkumise. Põhjenduste punktis 29 eeldab kohus lojaalsuskohustuse rikkumist, punktis 40 nimetab hoolsuskohustuse täitmist.
5. Ringkonnakohus on jõudnud veendumusele, et hageja ei suutnud piisava veenvusega tõendada, et vaidlusaluste tehingute tegemisega rikkus juhatuse liige oma kohustusi määral, millega kaasneks tema isiklik vastutus äritegevuse riski realiseerumisel. Järgnevalt põhjendab kolleegium veendumuse kujunemist.
6. Äriühingu juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosolekute otsustest või muudest äriühingu ja juhatuse liikme vahel sõlmitud kokkulepetest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-38-15, punkt 14). Käesolevas asjas heidab pankrotihaldur juhatuse liikmele ette äriühingu igapäevase juhtimise sisusse kuulunud äriliste otsuste tegemist olemata seejuures juhtorgani liikmelt tavaliselt oodataval määral hoolas (ÄS § 187 lõike 1 mõttes seega olemata korralikule ettevõtjale kohase hoolsusega) ja äriühingule lojaalne (TsÜS §-st 35). Juhatuse liikme ja äriühingu vaheline ametisuhe on käsitletav käsundilaadse lepingusarnase õigussuhtena, mistõttu 11 on juhatuse liige vastavalt

§ 620

lõikele 2 kohustatud tegutsema parima kasuga ja heas usus ühingu huvides ning vältima ühingule kahju tekkimist, tegutsedes samas majanduslikult otstarbekamail viisil (vt Kalev Saare jt. Ühinguõigus I. Tallinn 2015, lk 138-139).

1. Hagi aluseks on järgmised asjaolud (t I kd lk 1-7, 169-172): juhatuse liige sõlmis enne äriühingu pankroti väljakuulutamist tehinguid endale kuulunud Venemaa äriühinguga Ferus OOO (perioodil 31.12.2013 kuni 07.08.2014; t I kd lk 49) ning Soome äriühinguga Sarapa OY (perioodil 12.08.2014-02.09.2014; t I kd lk 75) ja Läti äriühinguga Salisburg SIA (perioodil 23.09.2014-13.10.2014; t I kd lk 63); tehingute eesmärgiks oli tahtlik varade väljaviimine äriühingust; tehingute puhul oli selge, et tasu maksmise kohustust ostjad ei täida; Soome ja Läti äriühinguid esindas variisik, korduvalt vanglakaristusega karistatud isik YY; tehingud olid tehtud maksekohustuse täitmise tagatisteta ja ka muul viisil ei olnud kaupade eest tasumine tagatud. Kostja vastuväidete (t III kd lk 125-126) kohaselt oli tegemist ettevõtte igapäevasesse majandustegevusse kuulunud tavapäraste müügitehingutega, millega tegelesid müügitöötajad, kes ei pidanud tegema taustauuringuid karistusregistrisse; sellist käitumist ei saa nõuda; Ferus OOO oli äriühingu Venemaa suunaline müügiagent, kelle kaudu liikus kaup Venemaa klientidele ja raha tagasi äriühingule; tagatiseta 60päevaste maksetähtaegadega müügilepingute sõlmimine oli ja on rahvusvahelises metalliäris tavapärane, mis tähendab küll suuremaid riske, aga ka suuremaid kasumimarginaale; mahult ei olnud vaidlusalused tehingud suured, võrreldes äriühingu muude sarnaste tehingutega.
2. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hageja esiletoodud faktiväited selle kohta, et kostja oli tehingute tegemise ajal Venemaa äriühingu ainuosanikuks ning et Soome ja Läti äriühingute juhatuse liikmeks oli sama isik YY, on tõendatud. Selles osas poolte vahel ka vaidlus puudub. Küll aga jättis maakohus kostja vastuväited asja lahendamisel olulises osas tähelepanuta, millega rikkus TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud lahendi põhjendamise kohustust.
3. Kolleegium on tõendite uurimise tulemusena seisukohal, et kostja vastuväited on olulises osas põhjendatud ja tõendatud ning lükkavad ümber hageja seisukoha kostja poolt juhatuse liikme kohustuste rikkumisest. Puudub vaidlus, et äriühingu igapäevaseks põhitegevusalaks oli metallitoodete (nt kuumtsingitud rullis metallplaadid) hulgimüük, mistõttu vastavate toodete sisseostu ja edasimüügi tehingud tuleb lugeda äriühingu igapäevase majandustegevuse osaks. Kostja ja teise juhatuse liikme DD vande all antud seletustest (t III kd lk 191-196) ja tunnistaja SS ütlustest (t V kd lk 7-8) nähtuvalt tegelesid müügiga igapäevaselt müügiosakonna töötajad, kes allusid kostjale. Kohtu ette ei ole toodud äriühingu osanike poolt igapäevase müügitöö korraldamiseks juhatusele antud korraldusi, millest kostja oma igapäevases tegevuses müügitöötajate juhtimisel pidi juhinduma. Seega tuli kostjal korraldada müügitööd selliselt, et ei võetaks konkreetsele tegevusalale iseloomulikest tavapärastest äririskidest oluliselt suuremaid riske, mis võiksid äriühingut kahjustada. Kohtu ette toodud asjaolud ei anna alust nõustuda hagejaga, et kostja oleks pidanud aktiivsemalt sekkuma müügitöötajate tegevusse, et vältida vaidlusaluste tehingute tegemist. Hageja ei ole toonud esile, et konkreetsel tegevusalal (rahvusvahelises metallitoodete hulgimüügis) oleks tavaks enne müügitehingu sõlmimist ostjate (äriühingute ja nende esindajate) tausta uurida sügavamalt kui muul sarnasel tegevusalal. Kohtule ei ole teada, et Eestis oleks äritegevuses tavapärane 12 lepingueelselt kontrollida kliendi tausta karistusregistrist. Küll aga möönab kolleegium, et liigse äririski vältimiseks võib olla teatud olukorras mõistlikult vajalik kontrollida kliendi tausta nt äriregistrist, krediidiinfost jm, et saada mingigi ettekujutus kliendi usaldusväärsusest. Tunnistaja SS ütlustega on tõendatud müügitöö korraldamine äriühingus, mh see, et müügitöötajad pidid välisklientide puhul kontrollima käibemaksukohustuslase numbri kehtivust ning et metalliturul osalevate inimeste ja firmade suhteliselt väikese ringi tõttu teatakse turule ilmunud kelmist kiiresti. Tunnistaja ütluste kohaselt oli YY isik temale teada 2014.a algusest, kui neid tutvustati metalliturul osaleva Hastom Metalliga seotud isiku poolt kui äriühingu uut kaasomanikku, kes hakkab tegelema materjali edasimüügiga, ning tal ei olnud infot, et YY ei saa usaldada. Seega saab asuda seisukohale, et kuigi äriühingu jaoks olid nii Soome kui Läti äriühingud uued kliendid, ei olnud nende juhatuse liige metalliturul tundmatu isik ning kostja poolt täiendava taustakontrolli tegemata jätmist ei ole alust tuvastada hoolsuskohustuse sellise rikkumisena, mis tooks kaasa juhatuse liikme isikliku vastutuse. Kolleegium lisab, et kui siiski asuda seisukohale, et kostja oleks pidanud andma müügitöötajale korralduse kontrollida täiendavalt YY ja temaga seotud äriühingute tausta, oleks augustikuu 2014 alguse seisuga hageja esiletoodud allikatest nähtunud järgmine info: YY oli aastatel 2013/2014 olnud Eestis seotud enam kui 10 äriühinguga, sh nii juhatustesse määramised kui sealt eemaldamised (t I kd lk 56-58, 112-113); isikut oli aastal 2007 karistatud 4a vangistusega narkootilise ja psühhotroopse aine levitamise ettevalmistamise ja suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest (t I kd lk 109-111); isikut oli trahvitud liiklusseaduse rikkumisega toime pandud väärtegude eest (t I kd lk 109-110); isik on Sarapa OY juhatuse liige alates 04.10.2013, äriühing oli registreeritud alates 04.04.2012, äritegevus algas 13.03.2012 ning enne augustikuud 2014 oli üks võlausaldaja (Lindorff OY) nõuetega 454 eurot ja 218 eurot (t IV kd lk 13-20); isik on Salisburg SIA ainuosanik ja juhatuse liige alates 08.08.2014, ettevõte oli majandustegevuse registris registreeritud 24.04.2012, 2013.a majandusaasta aruande kohaselt oli ettevõttel vara 41 204 eurot (t IV kd lk 21-27). Kolleegium on seisukohal, et tuvastatud info alusel ei ole alust kostjale tõsikindlalt ette heita, et ta oleks pidanud keelduma tehingute sõlmimisest või oleks pidanud nõudma (täiendavaid) tagatisi. Tunnistaja SS ütlustega on tõendatud, et rahvusvahelises metalliäri ei olnud tavaline tagatiste nõudmine ostjatelt ning et Soome äriühingutelt ei nõutud ettemaksu. Puudub vaidlus, et Läti äriühingult nõuti ettemaksu ja see ka tasuti. Kohtule ei ole alust heita kostjale tõsikindlalt ette, et ta oleks pidanud nõudma tegutsevalt Läti äriühingult oluliselt suuremat ettemaksu kui seda faktiliselt tehti. Kohus saab kostja tegevusele hinnangut andes lähtuda nendest asjaoludest, mis said tehingute tegemise otsustamise ajal olla konkreetsetele isikutele teada.
4. Seonduvalt Ferus OOO-ga on kostja ja DD vande all antud seletustega (t III kd 191196) ning SS ütlustega (t V kd lk 7-8) tõendatud kostja väide, et Ferus OOO oli äriühingu kliendiks juba enne vaidlusaluseid tehinguid. Kostja on kohtueelselt 07.04.2015 selgitanud pankrotihaldurile (t I kd lk 103-105), et koostöö toimus alates aastast 2012 ja selle eesmärgiks oli väljumine Venemaa, Valgevene ja Ukraina turule; koostöö oli vastastikune, kus mõlemad äriühingud osalesid nii ostja kui müüjana; raha laekumiste venimist oli mõlemalt poolt, kuid lõpuks kohustused täideti, mistõttu ei olnud võlgnevuste tekkimine eriliseks takistuseks edaspidiseks koostööks; perioodil november 2013 kuni juuni 2014 tasus Ferus OOO Metexcomile ca 135 000 eurot. Teave sellest, et Ferus OOO oli äriühingu müügikanaliks Venemaal aastatel 20122014 nähtub ka tunnistaja SS ütlustest. Hageja nimetatud asjaolusid ja tõendeid 13 ümber ei lükanud. Ainuüksi asjaolu, et kostja oli Ferus OOO ainuosanikuks ei anna alust lugeda tuvastatuks tema isiklikku huvitatust kaupade müügist Ferus OOO-le enne, kui eelmiste kaupade eest ei olnud rahad laekunud. Samuti nähtub tasumata arvete nimekirjast (t I kd lk 49), et enamus vaidlusalusest kaubast oli tarnitud ajal, mil eelmiste arvete tasumise tähtajad ei olnud veel saabunud.
5. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kostja täitis juhatuse liikme ülesandeid temalt konkreetses olukorras oodatava hoolsusega, s.t selliselt, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-54-17 (punktis 13.3) toonud esile, et juhatuse liige tuleb lugeda korraliku ettevõtja hoolsuskohustust järginuks sõltumata tegelikest tagajärgedest eelkõige siis, kui ta on täitnud ärilise kaalutluse reegli nõudeid, mida saab lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus on ühingu parimates huvides. Eelnevalt analüüsitud tõendite kogum ei anna alust tuvastada, et tehingute eesmärgiks oli tahtlik varade väljaviimine äriühingust ja et tehingu tegemise ajal oli kostjale selge või pidi olema selge, et tasu maksmise kohustust ostjad ei täida.
6. Kuna eelnevalt ei leidnud tõendamist, et kostja oleks rikkunud talle etteheidetud juhatuse liikme kohustusi, ei kuulu hagi rahuldamisele sõltumata sellest, kas muud nõude rahuldamise eeldused leiaksid tuvastamist. Seetõttu ei analüüsi kolleegium poolte väiteid ja tõendeid, millised olid esitatud seonduvalt kahju tekkimisega äriühingule, sh kahju suurusega, ja põhjusliku seosega kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel, samuti tasumata jäämise võimaliku põhjusega (teise osaniku vastutöötamine). Vastuseks kaebusele märgib kolleegium, et maakohus tuvastas iseenesest asjakohaselt vaidlusaluste tehingute tegemise äriühingu poolt. Olukorras, kus haldur tõendas tehingute toimumise nii talle kättesaadavate pankrotivõlgniku raamatupidamisdokumentide kui mõlema juhatuse liikme, sh kostja enda poolt 12.11.2014, kohtule esitatud pankrotiavaldustes (t II kd lk 158-164; III kd lk 105-109) avaldatud teabe abil, ei ole kostja väited tehingute toimumise ja/või kaupade ostjatele üleandmise tõendamatuse kohta esitatud heas usus. Kostja ei esitanud mistahes elulisi asjaolusid ega tõendeid, mis võiksid teha kohtu jaoks hageja esitatud tõenditest nähtuva teabe ebausaldusväärseks või lükkaks selle ümber. Tehingute toimumist konkreetsete äriühingutega kinnitas ka kostja enda kutsutud tunnistaja SS.
7. Põhinõude rahuldamata jäämisel puudub alus kaaluda viivisnõude põhjendatust.
8. Hagi rahuldamata jäämisel tühistab kohus TsMS § 386 lõike 4 alusel hagi tagamiseks Harju Maakohtu poolt 12.06.2015 määrusega (jõustus osaliselt Riigikohtu 10.02.2016 määrusega nr 3-2-1-167-15) seatud hagi tagamise abinõud.
9. Hagi rahuldamata jäämise ja apellatsioonkaebuse rahuldamise alusel jäävad maa- ja apellatsioonikohtu menetlustega seotud menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja/apellandi kanda. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda ka TsMS § 174 lõike 4 alusel ringkonnakohus. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva otsuse jõustumist (TsMS § 177 lõige 2). 14 Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/