KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-322 Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Par

) §-s 232 sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid. Maakohtu otsus on üllatuslik, millega rikuti poolte võrdse kohtlemise põhimõtteid. Maakohus jättis hageja hinnangul olulises osas täitmata

§ 392lg 1 p-des 3–4 sätestatud eelmenetluse ülesanded.

Kohus oleks pidanud hagejale selgitama, missuguseid asjaolusid ta pidi tõendama (

§ 230lg 2).

Seetõttu puudus hagejal võimalus esitada täiendavaid tõendeid kostja tulude ja kulude ning muude asjaolude kohta, mis oleks võimaldanud kohtul jõuda järeldusele, et kostja võttis hagejalt laenu. Lisaks rikkus maakohus

§ 436

lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendamise ning kõikide tõendite hindamise kohustust. Hageja hinnangul jättis maakohus otsuses põhjendamata, miks ta ei arvestanud hageja seisukohta selles osas, et kostjal ei olnud õigust nõuda hagejalt enese ülalpidamist, sest ta suutis end ise ülal pidada ja kostja põhjustas lahuselu oma käitumisega. Abikaasa, kes suudab ennast ise ülal pidada, kuid küsib raha, viitab sellele, et ta soovib saada laenu, sest ülejäänud perekonna huvid on rahuldatud teiste vahendite arvelt. Lisaks kostja teadis, et ta saab hagejalt rahalisi ülekandeid selgitusega „laen“, ning mõistis, et raha tuleb hagejale tagastada. Hageja hinnangul on põhjendamata maakohtu järeldus, et rahaülekannete selgituse muutus on seostatav pooltevaheliste suhete jahenemisega 2015. aastal. Samuti on ekslik maakohtu järeldus selle kohta, et hageja poolt vande all antud seletus enda kindlustamise kohta tähendab pooltevaheliste laenusuhete puudumist. Hageja märkis makse selgituse sellisena „võlakohustuse täitmise tagamiseks“ ja selle „õigeks identifitseerimiseks“. Hageja arvates kohaldas maakohus ebaõigesti ka materiaalõiguse normi, leides, et abikaasade vahel ei saa eksisteerida laenusuhteid ja et üks abikaasa ei saa teise käest midagi nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Lisaks ei ole maakohus põhjendanud, miks hagiavaldust pole võimalik rahuldada alusetu rikastumise sätete järgi. Maakohtu järeldused on vastuolus võlasuhete tekkimise printsiipide ja Riigikohtu praktikaga. 5

§ 232

lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut, hindas tõendeid valikuliselt ja jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja seisukohad. Kaebusest ei nähtu, millises osas hindas kohus menetlusosaliste vande all antud seletusi valikuliselt või ebaõigesti. Kostja arvates hindas maakohus tõendeid kogumis. Hageja etteheited maakohtu selgitamiskohustuste rikkumise ja eelmenetluse ülesannete täitmata jätmise kohta on kostja hinnangul samuti alusetud. See, et hageja ei ole menetluses suutnud oma nõuet tõendada, ei ole tingitud sellest, et maakohus oleks eelmenetluse ülesanded täitmata jätnud. Kostja arvates on väär hageja seisukoht, mille kohaselt abikaasalt raha küsimine on tõlgendatav laenuna. Kui sellise väitega nõustuda, siis igasugused abikaasadevahelised rahaandmised on tõlgendatavad laenukohustustena, mis on olemuslikult vastuolus PKS § 15 lg-tes 1 ja 2 ning § 16 lg-s 1 sätestatuga – seda olukorras, kus poolte vahel on varaühisuse varasuhe. Kostja ei ole hagejalt laenu küsinud ning hageja ei ole ka vastupidist tõendanud. Kostja hinnangul ei ole vaidlust selles osas, et hageja sissetulekud võimaldasid kostja sissetulekutest suuremas osas teha kulutusi perekonna ülalpidamiseks. Kostja märgib, et hageja arvates sai kostja „korralikku tulu“, kuid jättis sisustamata, millist summat ta silmas peab. Kostja arvates puudub hagejal PKS §-st 17 tulenevalt õigus tehtud kulutusi tagasi nõuda. Kostja lisab, et väär ja meelevaldne on hageja seisukoht, et ei ole eluliselt usutav, et kostja ei käinud pangakontoris või ei vaata oma konto väljavõtet. Kostja andis vande all seletusi, et teade raha laekumise kohta tuleb tema telefonile ja selles ei ole näha makse selgitust. Samuti ei nõustu kostja hageja seisukohaga, et maakohtu järeldus rahaülekannete selgituste muudatuste kohta on ekslik. Lisaks andis kostja vande all seletusi, et makse selgitus „dolg“ oli mõeldud hageja enda kindlustamiseks. Kostja arvates ei saa hageja tõlgendust sõnadest „enda kindlustamiseks“ mingil juhul käsitelda kui „võlakohustuse täitmise tagamiseks“. Hageja tegevus kinnitab üheselt, et poolte vahel puudusid kokkulepped laenu andmise, saamise ja selle tagastamise kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Ringkonnakohus vastab järgnevalt 6

§ 5lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

Seetõttu on hagimenetluses eelkõige poole enda kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd hagejat on kogu menetluse vältel esindanud professionaalne õigusnõustaja, pidi hagejale olema arusaadav, milliseid tõendeid tuleb oma faktiliste väidete tõendamiseks esitada. 9.

1. Lisaks ei nähtu apellatsioonkaebusest, et hagejal oleks jäänud maakohtu väidetavate rikkumiste tõttu hagi lahendamise seisukohalt olulised asjaolud välja toomata või asjakohased tõendid esitamata. Hageja poolt apellatsioonkaebusele lisatud tõendid kostja tulude ja kulude kohta ei ole asjakohased ning ringkonnakohus on otsustanud nende vastuvõtmisest keeldumise
2. novembri 2019 määrusega (tl-d 147–148). See, kas kostja suutis ennast ise ülal pidada, ei oma käesolevas asjas tähtsust.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

§ 436ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt hageja küll ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, kuid see iseenesest ei saa anda alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

1. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheidetega, et maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja poolt koos
2. juuni 2018 seisukohaga esitatud tõendid. Maakohus on otsuses põhjendanud, et hageja viidetel tsiviilasjale nr 2-19-1489 (A. Jakubaitese hagi L. Petrovitši vastu 600 euro saamiseks) ja kohtu järeldustel nimetatud tsiviilasjas ei ole käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Samuti ei omanud maakohtu hinnangul tähtsust hageja õigussuhted I. Filippoviga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga.
3. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt oli maakohtu otsus hagejale üllatuslik ning maakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja kuidagi põhjendanud, milles hageja arvates rikkumine seisnes. Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et maakohus oleks poolte võrdse kohtlemise 7

§ 230lg 1 esimene lause) tõendama oma väiteid, et ta sõlmis kostjaga laenulepingu.

Laenulepingu võib küll sõlmida mis tahes vormis (VÕS § 11 lg 1), kuid VÕS § 9 lg-st 1 tulenevalt saab lugeda lepingu sõlmituks poolte vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe laenulepingu või -lepingute sõlmimiseks. Raha ülekandmisest teisele isikule selgitusega „võlg“, „laen“ vms üksinda ei saa veel järeldada laenulepingu sõlmimist. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks maakohtu istungil leidnud tõendamist, et kostja teadis, et ta saab hagejalt rahalisi ülekandeid selgitusega „laen“. Esiteks selgitas kostja istungil, et ta sai käesoleva hagi materjalidest esimest korda teada, et ülekannete selgitustesse on märgitud „võlg“ (tl 88 pöördel). Samuti märkis maakohus, et ülekande selgitust telefonile tulevast teatest ei nähtu (tl 88 pöördel). Isegi juhul, kui kostja teadis, et hageja märkis makse selgitustesse „dolg“, ei tõenda see pooltevahelisi laenusuhteid ning kostja kohustustust ülekantud raha hagejale tagastada. Maakohus tuvastas, et selline makse selgitus tähendas pigem pooltevaheliste 8

§ 171lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

18.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 18.1. Kostja poolt esitatud apellatsioonkaebuse vastuses sisalduva menetluskulude nimekirja kohaselt (tl-d 144 pöördel–145) on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 600 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on teinud järgmiseid toiminguid: apellatsioonkaebusega tutvumine; analüüs; apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ja esitamine. Kokku on osutatud kostjale õigusabi viie tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuta). Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palub ta menetluskulud kindlaks määrata koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Samuti kinnitab kostja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

18.2. Hageja on seisukohal, et kostja poolt välja toodud ajakulu on põhjendamatult suur. Hageja hinnangul on kostja maksimaalne ajakulu kokku 2,5 tundi, s.o 250 eurot. 18.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu

1. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). 18.
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning kostja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kui neli tundi. Tsiviilasi ei ole mahukas ning nii apellatsioonkaebuses kui ka sellele esitatud vastuses on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. 9

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 18.

1. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 480 eurot (sh käibemaks) (100*4 h*1,2) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. 18.
2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 10