← Eesti

2-17-19303/73

Obsah (7)§ 125§ 99§ 657§ 652§ 75§ 392§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 14. veebruar 2020, Tallinn, ko

) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 3.

  1. Maakohus tuvastas, et - - - hageja ja kostja abielu sõlmiti
  2. juulil 1992 ning lahutati
  3. augustil 2015; hageja omandis oli vallasasjana korter; poolte abielu kestel loovutas hageja isa hagejale kinkena korteri erastamiseks talle kuulunud EVP-d summas 13 200 krooni; korteri erastamiseks kasutas hageja lisaks ka tema enda EVP-sid summas 6000 krooni, hageja erastas korteri 17 520 krooni eest; hageja soovis poolte ühiseks eluasemeks osta elamu. Hageja kasutas selleks oma lahusvara, müües korteri
  4. augustil 1996 müügihinnaga 160 000 krooni ning ostes elamu
  5. oktoobril 1996 ostuhinnaga 130 000 krooni; korteri müügist saadud raha laekus hageja arvele ning elamu ostu eest tasuti hageja arvelt, elamu ostmiseks kasutati ainult korteri müügist saadud raha; elamu osteti vallasasjana ja hageja erastas elamumaa. Korteri erastamisest oli hagejale jäänud 1680 krooni EVP-des ning koos korteri müügist ülejäänud rahaga maksis hageja erastamistehingu eest kokku 19 150 krooni. Hageja sõlmis ostu-müügilepingu Maardu Linnavalitsusega
  6. jaanuaril
  7. Kinnistu omanikuna kanti registrisse hageja; kuni poolte abielu lõppemiseni
  8. augustil 2015 registrikande muutmise üle poolte vahel vaidlus puudus. 3.
  9. Kuna abielu kestel on kinnistute ostu-müügi ja maa erastamise tehingud tehtud enne
  10. juulit 2010, tuleb omandi kuuluvuse kindlakstegemisel lähtuda enne
  11. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (PKS¹⁹⁹⁵). Maakohus kohaldas PKS¹⁹⁹⁵ § 15 lg 1, § 19 lg 2 p 3 ja enne
  12. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg 1 ning tuvastas, et kinnistu on tervikuna hageja lahusvara ja kuulub tema ainuomandisse. Korteri ja selle erastamiseks EVP-d sai hageja oma vanematelt kingituseks. Maakohus analüüsis kinnistu ja maa ostu-müügilepinguid ning leidis, et tehingutest on jälgitav hageja omandi teke lahusvara arvelt, samuti lahusvara realiseerimisel tekkiva raha kasutamine kinnistu soetamiseks. Ehitiste kui vallasasja omandamisel ei märgitud, et ostja oleks abielus või et omandatav vara kuuluks ühisvarasse. Erastamisel maa ostu-müügilepingu p-s 1.3.2 kinnitab ostja, et erastataval maal asuvad üksnes ostjale kuuluvad ehitised. Ostu-müügilepingus ei ole kordagi mainitud asjaolu, et ostja on abielus, või et maa omandatakse ühisvarana. Seega omandas hageja kinnistu tervikuna oma lahusvara arvelt. POOLTE SEISUKOHAD
  13. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. 3

(5)Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - - - maakohus jättis kohaldamata PKS¹⁹⁹⁵ § 14 lg 1, mille kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Hageja ei omandanud kinnistut kinke ega pärimise teel, samuti mitte pärast abielusuhte lõppemist. Hageja omandas elamu ja hiljem kinnistu abielu kestel, seega on tegemist poolte ühisvaraga; elamu on PKS¹⁹⁹⁵ § 14 lg 1 alusel poolte ühisvara. Maakohus ei põhjendanud, mil viisil muudab müügilepingus ostja (hageja) abielu kohta tegemata jäänud märkus tegelikult abielus olnud hageja ja kostja varasuhet. Vale on maakohtu seisukoht, et kui vara omandamise lepingule alla kirjutanud abikaasa ei palu notaril teha lepingusse märkust enda perekonnaseisu kohta või kui seda ei tee notar ise, siis muutub seetõttu seadusega sätestatud varasuhe ja seaduse kohaselt abikaasade ühisvara hulka kuuluv omandatav vara muutub ühe abikaasa lahusvaraks; hageja on juba kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kantud, mistõttu ei saa rahuldada hageja nõuet kinnistusraamatusse lahusvara kohta kande tegemiseks; maakohus määras valesti hagi hinna, millest tulenevalt tasus hageja hagi esitamisel vähem riigilõivu.

§ 125järgi peab hagi hinnaks olema õiguse väärtus, mille tunnustamist hageja soovib.

Hageja nõuab omandiõiguse tunnustamist kinnistule, seega on tema hagi hind võrdne vaidlusaluse kinnistu väärtusega. Hageja märkis 29. mai 2018 kohtuistungil, et hindamisakti kohaselt on kinnistu väärtus 94 000 eurot. Seega on vaidlusaluse kinnistu väärtus vähemalt 94 000 eurot ja sellest lähtuvalt tuleb hagejal tasuda ka riigilõivu; kuna hageja esitas tuvastusnõude, ei kuulu asi

§ 99lg 1 kohaselt kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtu pädevusse.

  1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 7.

§ 652

lg 1 p 1 järgi ja poolte esiletoodu põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest, sh poolte abielu ning korteri ja kinnisasja omandamise kohta. 8. Kostja kohtualluvuse vastuväidet ei saa ringkonnakohus sisuliselt kontrollida.

§ 75

lg 4 esimese lause kohaselt ei kontrolli ega muuda kõrgema astme kohus kohtualluvust muul alusel kui kohtualluvuse kohta tehtud kohtumääruse või avalduse menetlusse võtmisest keeldumise või selle läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel. Sama lõike teise lause järgi saaks mh apellatsioonkaebuse alusel kontrollida, kas Eesti kohus võib asja lahendada rahvusvahelise kohtualluvuse järgi, kui see vaidlustati maakohtus, aga kostja ei ole asja allumist Eesti kohtutele vaidlustanud.

  1. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada PKS¹⁹⁹⁵ § 14 lg
  2. Viidatud seaduse §-d 14 ja 15 reguleerisid vara kuulumist abikaasade ühis- või lahusvara hulka. Kui PKS¹⁹⁹⁵ § 14 lg 1 sätestas üldreegli, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara, siis § 15 lg-d 1 ja 2 nägid sellest ette erandid, sh sätestasid konkreetsed tingimused, mille esinemisel ei ole abielu ajal omandatud vara abikaasade ühisvara. Sellised juhud on vara omandamine kinke või pärimise teel, samuti pärast abielusuhete lõppemist omandatud vara ja abikaasa isiklikud tarbeesemed. Hageja ei väida, et kinnistu vastab neile tunnustele. Seega ei saaks ainuüksi hageja väidetest lähtudes PKS¹⁹⁹⁵ § 15 lg 1 alusel tuvastada, et kinnistu on tema lahusvara. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 2 p 3 regulatsioon on eeltoodust erinev, aga maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul tuleb varaeseme kuuluvus ühis- või lahusvarasse otsustada PKS¹⁹⁹⁵ sätete järgi. 4

(5)10. Siiski ei ole eelnevas kirjeldatud põhjustel õige jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Samuti oleks ennatlik praegu lahendada kostja vastuhagi, kui poolte avaldusest nähtuvalt on neil vaidlus, kuidas kinnistu jagada. Seetõttu tuleb anda pooltele võimalus nõudeid täpsustada. Hagiavaldusest nähtub, et hageja eesmärk on saavutada kinnistu kuulumine ainult talle. Lähtudes ekslikust arusaamast, et kinnistu on õiguslikult tema lahusvara, võis hageja ka eksida nõude sõnastamisel. Maakohus rikkus

§ 392

lg 1 p-dest 1–3 tulenevaid eelmenetluse ülesandeid, kui ei arutanud pooltega, kas praegu esitatud nõuete põhjal on kummalgi poolel üldse võimalik saavutada nende hagidega taotletavaid tulemusi. Poolte avaldustest on aru saada, et nad soovivad pigem ühisvara jagamist, st lõplikku selgust küsimuses, kellele jääb kinnistu kuuluma.

  1. Maakohtu põhjendused on loogilised ja jälgitavad osas, milles kontrolliti kinnistu omandamist hageja lahusvara arvel. Seetõttu on võimalik, et poolte ühisvara jagamisel tuleb kohaldada PKS¹⁹⁹⁵ § 19 lg 2 p 3 ja kinnistu võibki jääda tervikuna kuuluma hagejale. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada PKS¹⁹⁹⁵-s sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
  2. juulit 2010 (
  3. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 28.1 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Maakohtu tuvastatud asjaoludel on see ajaline tingimus käesoleval juhul täidetud. Kui hageja esitab ühisvara jagamise nõude, siis on pooltel võimalik esile tuua ja vaidluse korral tõendada asjaolud, mida kohus peab vara jagamisel arvesse võtma.
  4. Võttes arvesse nõuete täpsustamise vajadust ja sellega seonduvate uute asjaolude esiletoomise võimalust, ei pea ringkonnakohus võimalikuks asja lahendamist apellatsioonimenetluses. Samadel kaalutlustel pole menetlusökonoomia põhimõtte järgi vaja vastata kaebuse ülejäänud väidetele.
  5. Menetluskulude jaotus otsustatakse

§ 173lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.