KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-5052 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika K

§ 329järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 21.

novembri 2019 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Dmitri Višnjovi kaitsja Kaido Kooga Süüdistatav Dmitri Višnjov Isikukood: 37903242212; elukoht XXX; töökoht OÜ Kulgu Metall; varem kriminaalkorras karistatud. Prokurör Süüdistatava kaitsja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk vandeadvokaat Kaido Kooga RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätta Viru Maakohtu

1. novembri 2019 otsus muutmata ning Dmitri Višnjovi kaitsja Kaido Kooga apellatsioon rahuldamata. KrMS § 185 lg 2 alusel jätta lepingulise kaitsja Kaido Kooga poolt apellatsioonimenetluses Dmitri Višnjovile osutatud õigusabikulu 200 eurot Dmitri Višnjovi kanda. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse Dmitri Višnjovi selles, et tema olles karistatud Viru Maakohtu
2. jaanuari 2019 kohtuotsusega KarS § 424 lg 2 alusel,
3. veebruaril 2019 ajavahemikus kell 07 kuni 07.21 juhtis Ida-Virumaal Toila vallas Tallinn-Narva mnt 171 kilomeetril mootorsõidukit Audi reg/nr XXX alkoholijoobes – temal tuvastati tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 seeria nr ARBK-0026 alkoholisisaldus 0,86 mg/l kohta väljahingatavas õhus. Seega vastavalt Liiklusseaduse § 69 lg 1 ja 2 p 1 loetakse ta alkoholijoobes olevaks isikuks. Oma tegevusega D. Višnjov pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis korduvalt s.o KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse D. Višnjovi selles, et olles karistatud Viru Maakohtu
4. jaanuari 2019 kohtuotsusega KarS § 424 lg 2 alusel, kus kohtuotsusega võeti temalt lisakaristusena 3 kuuks ära sõiduki juhtimise õigus, hoidis teadlikult kõrvale KarS § 424 lg 2 sätestatud kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud KarS § 50 lg 1 p 1 sätestatud lisakaristuse täitmisest mootorsõiduki juhtimise keelust. Nimelt D. Višnjov juhtis juhtimisõiguseta
5. veebruaril 2019 ajavahemikus kell 07 kuni 07.21 Ida-Virumaal Toila vallas Tallinn-Narva mnt 171 kilomeetril mootorsõidukit Audi reg/nr XXX . Oma tegevusega D. Višnjov pani toime kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud lisakaristuse täitmisest teadliku kõrvalehoidumise s.o KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
6. novembri 2019 otsusega tunnistas Viru Maakohus D. Višnjovi süüdi KarS §

§ 329järgi ning mõistis talle Kar

S § 63 lg 1 alusel karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas maakohus mõistetud karistust Viru Maakohtu

1. jaanuari 2019 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 kuu 23 päeva vangistuse võrra ja mõistis D. Višnjovile liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud 23 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus D. Višnjovi karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aja
2. veebruar 2019 kuni
3. veebruar 2019, s.o 2 päeva ning mõistis talle lõplikuks karistuseks 1 aasta 3 kuud 21 päeva vangistust. Lahendades D. Višnjovi süüküsimust, asus maakohus seisukohale, et kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et süüdistatav viibis
4. veebruaril 2019 süüdistuses märgitud kohas ning ta oli nimetatud kuupäeval ajavahemikus 7:00-7:34 joobeseisundis. Samuti puudus kohtu arvates vaidlus selles, et süüdistatava väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,86 mg/l kohta. Vaidlusaluseks küsimuseks oli maakohtu arvates asjaolu, kas
5. veebruaril 2019 juhtis sõidukit Audi reg/nr XXX D. Višnjov. Kohtuistungil eitas D. Višnjov sõiduki juhtimist ning kinnitas, et sõidukit juhtis
6. veebruaril 2019 J.I. ja tema istus reisijana kõrval. D. Višnjovi ütluste kohaselt soovis ta
7. veebruari 2019 hommikul sõita Narva. Ta teavitas oma soovist J.I. t, sest talle kuuluv sõiduk Audi oli viimase kasutuses. Ta sõitis Jõhvist taksoga Kohtla-Järvele, kus J.I. teda ootas. Seejärel alustasid nad sõitmist Narva. Teel Narva sõitis J.I. autoga kraavi. Pärast kraavisõitmist väljusid nad mõlemad 2 J.I. ga sõiduki juhipoolsest uksest ning astudes esimesena autost väljunud J.I. jälgedesse jõudsid nad sõiduteele. J.I. hääletas mööduvale autole ja sõitis Narva suunas minema. Tema soovis sõita aga Jõhvi, kuid siis tuli sündmuskohale kiirabi ja politsei ning ta jäi sündmuskohale. D. Višnjovi ülaltoodud ütlused tekitasid maakohtus kahtluse, kas süüdistatav on oma ütlustes siiras. Kahtluste tekkimise aluseks pidas maakohus D. Višnjovi võimatust selgita, miks ta pidi Narva jõudmiseks esmalt sõitma Jõhvist Kohtla-Järvele, et seejärel sõita Narva. Kohtu jaoks oleks loogiline käitumine see, kui J.I. oleks sõitnud Kohtla-Järvelt Jõhvi ja seejärel Narva. Maakohtu arvates oli süüdistatava taoline teguviis loogikavastane ja kummaline ning seda isegi joobes oleva isiku puhul. Veelgi mõistetamatum oli kohtu arvates kaine J.I. nõustumine süüdistatava taolise plaaniga. Pealegi ei osanud süüdistatav kohtuistungil välja tuua ühtegi selgitust, miks valiti Narva sõiduks taoline ebaloogiline marsruut. Kohus leidis, arvestades asjaolu, et D. Višnjovi ähvardas süüdimõistmise korral reaalne vanglakaristus, võis tal olla motiiv anda enda vastutust välistavaid ütlusi ning osutada isikule, kes tegelikult sõidukit ei juhtinud. Otsustamaks D. Višnjovi süüküsimuse üle analüüsis kohus tunnistaja J.I. ütlusi. Kohtuistungil J.I. kinnitas, et ühel hommikul võttis D. Višnjov temaga ühendust ja palus, et ta viiks D. Višnjovi Narva. D. Višnjovi sõiduk oli sellel ajal tema kasutuses. Ta teab, et D. Višnjovil ei olnud mingil hetkel juhtimisõigust ja ta on talle ka varem olnud kaineks autojuhiks. Lepiti kokku, et D. Višnjov tuleb tema elukohta ja edasi sõidetakse Narva. Tema oli sõiduki juhiks, kui sõideti Narva poole. Tee oli libe ja ta sõitis kraavi. Pärast kraavisõitu väljus sõidukist esimesena tema, kuid ta ei oska öelda, millisest uksest ta väljus. Tema järel väljus samast uksest ka D. Višnjov, sest teist ust ei saanud avada kuna lumi oli ees. Pärast sõiduteele jõudmist ütles ta D. Višnjovile, et tal ei ole aega sündmuskohale jääda. Ta hääletas mööduvale autole ja sõitis Narva. Analüüsides J.I. ütlusi tuvastas maakohus neis kaks kahtlast momenti. Esmalt ei pidanud maakohus loogiliseks J.I. sõitmist Narva. Ei D. Višnjov ega ka J.I. ei ole andnud ütlusi, et J.I. l oleks olnud soov sõita
8. veebruaril 2019 Narva. J.I. pidi olema vaid D. Višnjovile autojuhiks. Seega ei teadnud J.I. veel sama päeva hommikul, et tal on vajadus sõita Narva. Samas ei selgitanud J.I. ega ka D. Višnjov, miks pidi J.I. pärast avariid sõitma Narva, ega sõitnud tagasi koju Kohtla- Järvele. Taoline ebakõla tunnistaja ütluste loogikas andis maakohtule aluse kahelda tunnistaja ütluste tegelikkusele vastavuses. Kohtu arvates seadis tunnistaja ütluste tegelikkusele vastavuse kahtluse alla ka asjaolu, et J.I. ei osanud konkreetselt öelda, millisest sõiduki uksest nad väljusid. Kohtu arvates on loogikavastane, et isik ei tea, millisest sõiduki uksest ta pärast avariid väljus. Kohus asus seisukohale, et iseenesest ei saa välistada, et ütluste andmisel asjaolude kohta, mille toimumisest on möödunud 7 kuud, ei ole tunnistusi andva isiku mälus säilinud kogu pilt sündmusest. Samas märkis kohus, et käesoleva sündmuse asjaolud on lihtsad, tegu (juhipoolse või reisija uksest väljumine) on elementaarne ega koosne mitmest teoaktist. Sellistes olukordades edastab usaldusväärne tunnistaja menetlejale andmed, mis on jäänud 3 tema mällu, aga lünklike andmete puhul seostab tunnistaja asjaolusid omavahel ja selgitab, millistes asjaoludes on ta kindel ja mis põhjusel ja millistes ei saa olla kindel ja miks. Kohus märkis, et käesolev juhtum ei ole komplitseeritud ega koormatud näiteks ajaliselt pikalt kestnud tegevusega, tegevusse kaasatud isikute rohkusega vms, et tunnistajal võinuks taoline oluline faktiline infokild mälust kaduma minna. Maakohus leidis, et tunnistaja O.M. ütlusi ei saa faktiliste asjaolude tuvastamisel kasutada. Taoliselt otsustades tuginedes kohus O.M. ütlustele mille kohaselt oli 2019 talvel palju juhtumeid kus sõidukid sõitsid kraavi ning seetõttu ta ei mäleta konkreetse juhtumi asjaolusid ning võib need segi ajada teiste sarnaste juhtumitega. Kohus tugines otsustust tehes ka politseitöötaja R.S. i ütlustele. Tunnistaja saabus sündmuskohale politseipatrulli koosseisus. R.S. i väidete kohaselt selgitas sündmuskohal viibinud D. Višnjov, et ta ei olnud roolis, roolis oli tema sõber, kelle nime ta ei mäleta ja kes jooksis ära metsa poole. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolli käigus selgitas R.S. , et ta ei ole kindel nagu rääkinuks D. Višnjov talle sõbrast ja tema jooksmisest metsa. Küll aga jäi tunnistaja kindlaks sellele, et D. Višnjov selgitas talle, et muu isik lahkus sündmuskohalt jalgsi. Ka jäi tunnistaja kindlaks, et küsis D. Višnjovilt sündmuskohalt lahkunud sõbra nime ja D. Višnjov vastas, et ei mäleta. Ülalesitatud R.S. i ütlustest tegi kohus järelduse, et D. Višnjov avaldas sündmuskohal, et sõiduki roolis oli teine isik ja see isik lahkus sündmuskohalt jalgsi. R.S. i kohtus antud ütluste kohaselt tekitas D. Višnjovi väide, et roolis oli teine isik, temas kahtlusi, sest sõiduki juures olid ainult ühed jalatsijäljed. Kuivõrd vahetult enne avariid oli sadanud lund ja jäljed olid selgesti nähtavad, otsustas ta sündmuskohta pildistada. R.S. i ütluste kohaselt liikus ta sündmuskohast 100 meetrit ühele ja teisele poole ning mingeid sündmuskohalt lahkuvaid jälgi ta ei avastanud. Kohus pidas loogiliseks R.S. i otsustust kontrollida jälgede olemasolu sündmuskohal. Juhul kui J.I. oleks sündmuskohalt lahkunud, siis pidid sõidutee äärde jääma ka tema lahkumisest jalatsijäljed. Taolisi jalatsijälgi R.S. aga ei avastanud. Kokkuvõtvalt asus kohus seisukohale, et D. Višnjovi ja J.I. ütlused ei ole usaldusväärsed ning luges kriminaalasja ainukeseks süütõendiks R.S. i ütlused. Kohus leidis, et faktiliste asjaolude hindamine taandub käesolevas kriminaalasjas sellele, kas R.S. i ütlustele tuginedes on võimalik tuvastada süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist, s.o kas mootorsõidukit juhtis just süüdistatav. Maakohtu arvates ei ole alust kahelda selles, et R.S. annab ütlusi ausalt, nii palju nagu mäletab. Ta ei ole asja lahendamisest huvitatud isik, ning ei pea seetõttu mõtlema, mis sisuga ütlusi ta peaks andma kellegi kasuks või kahjuks. Samas tunnistaja võib eksida. Kohus asus seisukohale, et R.S. i ütlused sõidutee ääres teise isiku jalatsijälgede puudumise kohta on usaldusväärsed. Kohtu arvates kinnitavad R.S. i ütluste usaldusväärsust, jalatsijälgede puudumise kohta Jõhvi ja ka Narva suunas kriminaalasjale lisatud fotod, mis on tehtud Jõhvi suunas. Kohus leidis, et ei ole ühtegi mõistlikku alust arvata, et jälgede kontrollimisel ja tuvastamisel Jõhvi suunas tunnistaja ei eksinud, aga Narva suunas jälgede kontrollimisel ta eksis. Fakt, et 4 Narva suunas jälgete puudumist või olemasolu et saa teiste objektiivsete tõenditega (näiteks fotodega) kontrollida, ei tähenda, et R.S. i ütlusi ei saa vaadelda usaldusväärsetena. Kohus asuski seisukohale, et R.S. i sellekohased ütlused on usaldusväärsed ning nendele saab kohtuotsuse tegemisel tugineda. R.S. i ütlustele tuginedes asuski maakohus seisukohale, et avarii järgselt väljus autost üks isik, teist isikut ei olnud. Sündmuskohal viibis auto läheduses ainult joobeseisundis olev süüdistatav. See tähendab, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas juhtis mootorsõidukit joobeseisundis süüdistatav. APELLATSIOON Kaitsja taotleb apellatsioonis Viru Maakohtu otsuse tühistamist D. Višnjovi süüditunnistamises KarS §

§ 329järgi ning tema õigeksmõistmist.

Apellatsioonis leiab kaitsja, et hinnates R.S. i ütlusi, mis jäi kohtuotsuse kohaselt ainsaks süüdistatavaks tõendiks, on maakohus olnud väga ühekülgne. Kaitsja leiab, et maakohus on liigset tähelepanu pööranud asjaolule, et 100 meetrit nii Jõhvi kui Narva suunas ei avastanud R.S. jalatsijälgi. Kaitsja leiab, et J.I. ütluste kohaselt hääletas ta mööduvale autole pärast sõiduteele jõudmist ja tema jälgi ei pidanudki tee ääres olema. Pealegi oli sõidutee osa lumevaba ja seega võis mööda teed liikuda jälgi jätmata. Ka on kaitsjale arusaamatu millele tuginedes kohus leidis, et avarii teinud sõidukist väljus vaid üks inimene. Isegi R.S. ei välistanud võimalust, et auto juurest sõiduteele suunduvad jäljed võisid olla mitme isiku jäljed, kui astuti üksteise jälgedesse. Kaitsja arvates on maakohus põhjendamatult jätnud kõrvale kiirabitöötaja O.M. ütlused. O.M. on selgitanud, et jõudes sündmuskohale läks ta mööda juba seal olnud jälgi sõiduki juurde ja veendus, et seal kedagi ei olnud. Seega pidid sündmuskohal olema ka kiirabitöötajate jäljed. Ka nimetatud tunnistajate ütlustest tulenevalt on maakohus teinud eksliku järelduse nagu olnuks sündmuskohal vaid ühe isiku jäljed. Kaitsja leiab, et maakohus oli erapoolik R.S. i ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Kohtus avaldati tunnistaja kohtueelse menetluse käigus antud ütlusi ja tunnistaja nõustus, et ta võis kohtus anda ebatäpseid (valesid) ütlusi, kuid vaatamata sellele pidas kohus R.S. it ausaks tunnistajaks. Kohtumenetluses esitati kaks otsest tõendit, et D. Višnjov ei juhtinud

1. veebruaril 2019 sõidukit. Need on süüdistatava enda ja tunnistaja J.I. ütlused. Kohus on lugenud need tõendid aga ebausaldusväärseteks. Kaitsja leiab, et kui kohtu jaoks tundusid D. Višnjovi ja J.I. ütlustes mõningad väited kahtlased, tulnuks maakohtul või prokuröril need kahtlused menetluse käigus kõrvaldada, mitte aga seda need kahtluse alla alles kohtuotsuses. Kaitsja arvates on tegemist pärast lahingut rusikatega vehkimisena. VASTUVÄITED APELLATSIOONILE Apellatsioonivastuses leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu otsus muutmata. 5 Seoses kaitsja etteheitega, et kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata O.M. ütlustega, leiab prokuratuur, et juhul kui kaitsja soovib viidata tunnistaja ütlustele, siis saab lähtuda tunnistaja ütlustest mille kohaselt läksid nad koos parameedikuga auto juurde mööda vanu jälgi. Seega ei saa väita, et tunnistaja ei väljunud autost. Prokurör ei nõustu kaitsja väitega, nagu olnuks maakohus R.S. i ütluste usaldusväärsuse hindamisel erapoolik. Prokurör nõustub, et tunnistaja ütlustes on vastuolu selles osas, kas süüdistatav kasutas R.S. iga vesteldes fraasi, „sõber“ või „keegi teine“ või „muu isik“, kuid see ei muuda tunnistaja ütlusi veel ebausaldusväärseteks. Süüdistuse tõendatuse osas on tähtis asjaolu, et süüdistatav ei osanud sündmuskohal öelda teise isiku nime, mis ei ole aga eluliselt usutav, sest süüdistatav ja J.I. olid tuttavad. Prokurör leiab, et maakohus, lugedes D. Višnjovi ja J.I. ütlused ebausaldusväärseteks, on andnud nende ütlustele õige hinnangu. Prokuröri arvates kõigutavad süüdistatava ja tunnistaja ütlustes esinevad ebaloogilised momendid nende usaldusväärsust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, D. Višnjovi kaitsja apellatsiooniga, prokuröri vastuväidetega apellatsioonile ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete väidete lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad otsesed isikulised ja dokumentaalsed tõendid, millistele tuginedes oleks võimalik tõsikindlalt väita, et
2. veebruaril 2019 teelt väljasõitnud sõidukit Audi reg.nr XXX juhtis D. Višnjov. Õiguspraktikas on omaksvõetud seisukoht, et isiku süüditunnistamine ei ole välistatud ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks RKKKo otsuses asjas nr 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab 6 kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt RKKKo 31-1-15-12, p-d 13-14). Käsitletavas kriminaalasjas on üheselt tuvastatud, et
3. veebruaril 2019 viibis D. Višnjov talle kuuluvas sõidukis Audi, mis Tallinn-Narva mnt 171 kilomeetril teelt välja sõitis. Tõendatud on seegi, et hetkel kui sündmuskohale jõudis kiirabi ja politseipatrull, viibis sündmuskohal vaid D. Višnjov üksinda. Vaidlust pole ka asjaolus, et sündmuskohal tuvastati D. Višnjovil joove ning
4. veebruaril 2019 kell 7:58 mõõdeti tõendusliku alkomeetriga süüdistataval alkoholijoove 0,86 mg/l väljahingatavas õhus, s.o tuvastati kriminaalne joove. Ka on kriminaalasjas tuvastamist leidnud, et sündmuskohast 100 meetrit Narva poole ja 100 meetrit Jõhvi poole ei avastatud sõidutee äärel sündmuskohalt eemalduvaid inimese jalatsijälgi. D. Višnjovi väidete kohaselt tema teelt väljasõitnud sõidukit ei juhtinud ning sõiduki roolis oli J.I. . J.I. on oma ütlustes kinnitanud D. Višnjovi sellekohaseid väiteid. Otsustamaks, kas D. Višnjov on toimepannud kuriteod milles teda süüdistatakse, tuli maakohtul ja tuleb ka ringkonnakohtul hinnata D. Višnjovi poolt esitatud kaitseversiooni kohta antud ütluste ja seda kaitseversiooni kinnitanud J.I. ütluste usaldusväärsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma mitmetes otsustes asunud seisukohale, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb neid kõrvutada teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Samas ei saa aga alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. D. Višnjov ja J.I. on kohtuistungil andnud ütlusi, mis on oma sisult kokkulangevad (n. sõidukit juhtis J.I. , väljuti ühest uksest) ning sellest tulenevalt tuleks kohtul käsitleda süüdistatava ja tunnistaja ütlusi justkui usaldusväärsete tõenditena. Samas on D. Višnjovi ja J.I. ühetaolised ütlused, nagu ei õnnestunuks neil avada sõiduki reisijapoolset ust, sest lumi takistas selle avamist ja seetõttu väljusid nad ühest uksest, ringkonnakohtu arvates vastuolus R.S. i ütluste ja sündmuskohal viimase poolt tehtud fotodelt nähtuvaga. R.S. i ütluste kohaselt liikus ta sündmuskohale jõudes teelt välja sõitnud sõiduki juurde. Lume paksus oli talle umbes põlvini ning see oli ühtlane kogu sõiduki ümbruses. Ainult sõiduki tagaosas oli see madalam (II kd tl 17). Sündmuskohal tehtud fotodelt nähtuvalt ulatub lumi nii sõiduki vasakul kui paremal küljel vaevalt ukse alumise servani ( I kd tl 3,5,12). Ringkonnakohtu arvates on lume taoline kõrgus igati loogiline, sest teelt välja sõites lükkas sõiduk lume laiali ja sõiduki põhi tasandas lume põhja kõrguselt. Samas ei nähtu fotodelt, et sõiduk oleks sõitnud lumehange, mis oleks sulgenud sõiduki paremale küljele jäävad uksed. R.S. i ütluste kohaselt oli lume paksus sõiduki ümber ühtlane ning seda kinnitavad ka kriminaalasja toimikus olevad fotod. D. Višnjovi ja J.I. ütluste kohaselt väljusid nad ühest uksest (D. Višnjovi ütluste kohaselt sõiduki juhipoolsest uksest, J.I. aga ei mäletanud, millisest). 7 Hinnates nimetatud ütlusi jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, kuidas oli autos viibinutel võimalik (ühtlane lumekate ümber auto) avada vaid juhipoolne uks, kuid võimatuks osutus reisijapoolse ukse avamine. Samas ei nähtu II kd tl 12 olevalt fotolt, et sõiduki reisijapoolset ust oleks isegi proovitud lahti lükata, sest autot ümbriseval lumel taolisi jälgi ei ole. Küll on aga D. Višnjovi ja J.I. sellesisulised ütlused mõistetavad juhul kui lähtuda D. Višnjovi kaitseversioonist, et sõidukis viibis lisaks temale ka J.I. . Taolise kaitseväite esitamine (ukse kinnikiilumine) annab süüdistatavale ju võimaluse selgitada, miks avastati sündmuskohal vaid sõiduki juhipoolsest uksest väljunu jalatsijäljed. Kuivõrd D. Višnjovi ja J.I. ülaltoodud ütlused viitavad ilmselgele soovile põhjendada vastuolu sündmuskohal tuvastatu (jalatsijäljed sõiduki juhipoolsel küljel, reisija poolse ukse avamisjälgede puudumine) ja D. Višnjovi kaitseversiooni vahel (sõidukis kaks isikut, väljuti ühest uksest) siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et D. Višnjov ja J.I. ei ole oma ütlustes siirad. Siinjuures nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et mõistusepäraselt on võimatu põhjendada J.I. väidet mille kohaselt ta ei mäleta, millisest sõiduki uksest nad pärast teelt väljasõitu väljusid. Seda enam, et J.I. mäletab kindlalt kahekesi ühest uksest väljumist, kuid millisest uksest konkreetselt, ei suuda ta meenutada. Ülalesitatud otsese vastuolu esinemine D. Višnjovi ja J.I. ütluste ja sündmuskohal valitsenud ilmastikuolude vahel, kahandab ringkonnakohtu jaoks oluliselt mõlema isiku ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus leiab, lisaks eelkäsitletud vastuolule, et D. Višnjovi ja J.I. ütlused süüküsimuse otsustamise seisukohast oluliste asjaolude osas, ei ole ka eluliselt usutavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et D. Višnjovi poolt valitud marsruut sõiduks Narva on ebaloogiline. Ka ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatu, miks pidanuks D. Višnjov sõitma taksoga Jõhvist Kohtla-Järvele, et sealt alustada sõitu Narva. Loogiline ja mõistusepärane olnuks J.I. l sõita Kohtla-Järvelt Jõhvi, kohtuda seal D. Višnjoviga ja sõita edasi Narva. Taolise marsruudi valiku puhul jääb ringkonnakohtule ka arusaamatuks, miks pidanuks D. Višnjov kulutama raha taksosõidule, kui mõistusepärast marsruuti valides oleks see olnud välditav. Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutavad ka D. Višnjovi ja J.I. väited, mille kohaselt lahkus J.I. pärast sõidukiga teel väljasõitu sündmuskohalt ja sõitis Narva. Ringkonnakohtu jaoks on täiesti mõistetamatu nii see, miks pidanuks J.I. üldse sündmuskohalt lahkuma kui ka J.I. esitatud lahkumise põhjendus ning sihtkoht Narva. D. Višnjovi ja J.I. väidete kohaselt juhtis sõidukit, kui see teelt välja sõitis, J.I. . Seega oli J.I. isikuks kes põhjustas liiklusintsidendi ning oleks igati mõistetav, et selle põhjustaja jääks sündmuskohale kuni olukorra lahendamiseni. Seda enam, et J.I. oli ju teadlik D. Višnjovil juhilubade puudumisest ja D. Višnjovi alkoholijoobes olekust. Seega pannuks J.I. oma lahkumisega D. Višnjovi olukorda, kus isegi pärast sõiduki teele tagasitõmbamist, polnuks D. Višnjovil võimalust sõidukit juhtida ning see tulnuks jätta sündmuskohale. 8 Ka jäänuks alkoholijoobes D. Višnjov, pärast J.I. lahkumist, sündmuskohale üksi ja nimelt temal tulnuks anda politseitöötajatele selgitusi toimunu kohta. Taoline D. Višnjovi üksi sündmuskohale jätmine on ringkonnakohtu arvates ebaloogiline, sest J.I. oli teadlik D. Višnjovi alkoholijoobest ja J.I. pidi ju mõistma, et alkoholijoobes D. Višnjovi viibimine üksi sündmuskohal võib tekitada politseitöötajates teatud küsimusi ja kahtlusi. Igati loogiline olnuks, et kuni politseitöötajate saabumiseni viibinuks sündmuskohal ka J.I. , kes saanuks üheselt kinnitada, et tema juhtis sõidukit ning hajutanud politseil tõusetuda võinud kahtlused sõidukit juhtinud isiku osas. Arvestades asjaolu, et D. Višnjov ja J.I. olid niivõrd head tuttavad, et D. Višnjov usaldas isegi oma sõiduki J.I. kasutusse ja J.I. oli varemgi olnud D. Višnjovile autojuhiks, ei ole J.I. taoline käitumine ringkonnakohtu arvates eluliselt usutav. Samas kahandab D. Višnjovi ja J.I. poolt esitatud versiooni usaldusväärsust, ka J.I. poolt esile toodud sündmuskohalt lahkumise põhjendus. J.I. ütluste kohaselt lahkus ta sündmuskohalt Narva, sest tal ei olnud aega. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks pidanuks J.I. üldse Narva sõitma, kui tal polnud veel paarkümmend minutit varem, s.o Kohtla-Järvelt sõitu alustades isegi mitte sellist kavatsust ja seda enam plaani jõuda Narva mingiks kindlaks kellaajaks. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on J.I. poolt otsitud põhjendusega, mis annaks võimaluse selgitada enda lahkumist sündmuskohalt. D. Višnjovi ja J.I. ütluste usaldusväärsust kahandavad ringkonnakohtu jaoks veelgi R.S. i ütlused, milliste kohaselt ei osanud D. Višnjov sündmuskohal talle öelda sõidukit juhtinud isiku nime. On mõistetav, et sündmuskohale saabunud politseitöötaja tunneb huvi, kes teelt väljasõitnud sõidukit juhtis. Kuulnud D. Višnjovilt, et see isik lahkus sündmuskohalt, on igati loogiline R.S. i soov saada teada selle isiku nime. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud faktis, s.o R.S. küsis sõidukit juhtinud isiku nime, kuid D. Višnjov seda ei mäletanud, ei saanud R.S. eksida. Seetõttu puudub ringkonnakohtul alus kahelda R.S. i taolise väite õigsuses. Ringkonnakohtu arvates annavad ülalkirjeldatud vastuolu D. Višnjovi ja J.I. ütluste ja sündmuskohal tuvastatu vahel ning ebaloogilisused D. Višnjovi ja J.I. ülal analüüsitud ütlustes aluse väiteks, et tegelikkuses
5. veebruaril 2019 J.I. sõidukit Audi reg.nr XXX ei juhtinud. Küll aga leiab ringkonnakohus, et ülalosundatud kaudsed tõendid moodustavad sellise kvaliteediga asjaolude kogumi, mis kinnitavad, et sõidukit Audi reg.nr XXX juhtis
6. veebruaril 2019 alkoholijoobes D. Višnjov. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on D. Višnjovi õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 424 lg 2 järgi. Kuivõrd kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et
7. veebruaril 2019 juhtis sõidukit Audi reg.nr XXX D. Višnjov, kelle puudus sõiduki juhtimisõigus, siis on maakohus ta põhjendatult süüdi tunnistanud ka KarS § 329 järgi. Vastuseks kaitsja apellatsioonis toodud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheitega, nagu oleks maakohus R.S. i ütluste hindamisel olnud ühekülgne. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus hinnanud R.S. i ütlusi koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega ning taolist kohtu kaalutlemist on jaatanud apellatsioonis ka kaitsja. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsustusega, nagu näitaks jalatsijälgede puudumine 100 meetrit sündmuskohalt nii Jõhvi kui ka Narva suunas seda, et sõidukis viibis vaid üks isik. Kaitsja leiab, et kuivõrd J.I. hääletas möödasõitvaid autosid teelt välja sõitnud sõiduki vahetus läheduses ja pealegi oli sõidutee lumevaba, siis ei pidanudki J.I. jalatsijälgi teeservale jääma. Ringkonnakohus leiab, et maakohus, väites, et sõidukis viibis ja seda juhtis
8. veebruaril 2019 D. Višnjov, ei tuginenud vaid asjaolule, et sündmuskohast 100 meetrit nii Narva kui ka Jõhvi suunas ei olnud jalatsijälgi. Taolist otsustust tehes on maakohus arvestanud kõigi kriminaalasjas kogutud tõenditega kogumis, s.h ka R.S. i ütlustega jalatsijälgede puudumise kohta sõidutee ääres. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kaitsja etteheide, nagu oleks maakohus kohtuotsuses jõudnud järeldusele, et teelt välja sõitnud sõiduki juurest sõiduteele viivad jalatsijäljed on jätnud vaid üks isik. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus üheselt leidnud, et R.S. i ütlused ega ka sündmuskohal tehtud fotod, ei anna kohtule selgust, kas sõiduki juurest maanteel viivad jalatsijäljed on jätnud üks või vähemalt kaks isikut (II kd tl 35 p). Seega on kaitsja taoline etteheide, põhjendamatu. Nimetatust tulenevalt on ringkonnakohtu arvates mõistetamatu ka kaitsja etteheide O.M. ütlustega mittearvestamise kohta maakohtu poolt. Maakohus on tõesti leidnud, et O.M. ütlused ei anna mingitki teavet selle kohta, kes sõidukit juhtis. Samas on maakohus ka leidnud, et kuivõrd O.M. ei olnud kohtuistungil taoliste juhtumite paljususe tõttu võimeline meenutama konkreetset juhtumit ja võis selle segamini ajada teiste sarnaste juhtumitega, siis kohus neid D. Višnjovi süüküsimuse üle otsustamisel ei kasuta. Kuivõrd maakohus on asunud seisukohale, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole võimalik väita, mitu inimest jätsid jalatsijäljed, mis viisisid sõiduki juhiukse juures maanteele, siis ei oma maakohtu poolt O.M. ütlustega mittearvestamine ringkonnakohtu arvates mingitki mõju D. Višnjovi süüküsimuse otsustamisele. Kaitsja väidete kohaselt on maakohus põhjendamatult lugenud ebausaldusväärseteks D. Višnjovi ja J.I. ütlused. Kaitsja leiab, et kui kohtu jaoks tundusid D. Višnjovi ja J.I. ütlused kahtlased, siis tulnuks prokuröril ja kohtul need kahtlused ristküsitlemise käigus kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taoline etteheide on põhjendamatu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt oli menetlusosalistel ja kohtul võimalus küsitleda D. Višnjovi ja J.I. t ning viimased andsid oma ütlused. Hinnates D. Višnjovi ja J.I. poolt antud ütlusi asus maakohus nende ebaloogilisusest tulenevalt seisukohale, et need ei ole eluliselt ustavad ning leidis, et need ei ole usaldusväärsed. Kohtu ülesanne isiku süüküsimuse lahendamisel ongi hinnata kriminaalasjas kogutud tõendeid, s.h ka kohtuistungil isikute poolt antud ütlusi ja kogutud tõendite pinnalt kujundada omapoolne seisukoht. KrMS § 297 lg 1 tulenevalt ei kuulu tõendite kogumine kohtu ülesannete hulka. Kohtukulu 10 D. Višnjovi kokkuleppel kaitsja K. Kooga on esitanud ringkonnakohtule arve nr 21 millest nähtuvalt on D. Višnjov tasunud OÜ K. Kooga Advokaadibüroole maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest kriminaalasjas nr 1-19-5052 200 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, siis tulenevalt KrMS § 185 lg 2, jääb menetluskulu 200 eurot süüdistatava kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 11