Obsah (4)

§ 172§ 663§ 667§ 659

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse tegemise aeg ja koht 28.02.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-4096 Kohtuasi XX avaldus en

) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis jättis

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

Avaldaja määruskaebus

1. Avaldaja palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus, millega avaldus rahuldada ja hooldusõigus lapse suhtes ennistada. Hooldusõiguse peatamise alus oli ära langenud, mistõttu tuli hooldusõigus ennistada. Hooldusõiguse peatamine ei olnud seotud katseaja pikkusega, vaid hooldusõiguse faktilise teostamise takistusega vanglas viibimise tõttu. Jätta hooldusõigus taastamata põhjusel, et isa võib kunagi vangi tagasi sattuda, ei ole kooskõlas seaduse eesmärgiga. Pealegi on isa täitnud kõiki kriminaalhooldusõiguse nõudeid korrektselt ja on olnud koostööaldis. Kohus lähtus ebaõigesti avalduse rahuldamata jätmisel perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg-st 2, mille kohaselt ei rahuldata ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või on alust arvata, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Praegu ei menetletud ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust. Vastused määruskaebusele
2. Ema palus jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu poolt silmas peetud hooldusõiguse ennistamise alust ei esinenud, sest isa ei olnud karistust lõpuni kandnud. Vanem kui 14-aastane laps vaidles hooldusõiguse ennistamisele vastu.
3. Lapsele määratud esindaja märkis, et isa hooldusõiguse peatamise alus oli õiguslikult ära langenud, sest isa ei viibinud enam füüsiliselt vanglas. Isa on korrektselt täitnud 3 kriminaalhooldusprogrammi. Seega on põhjendatud hooldusõiguse taastamine. Siiski tuleb arvestada ka lapse sooviga. Lapsel peab olema vaba tahe isaga suhtlemiseks.
4. Rae vald palus jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Eeldus hooldusõiguse ennistamiseks oli olemas, kuid arvestada tuli ka lapse soovidega. Edasine menetluse käik
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused 11. Tallinna Ringkonnakohus leiab, et vastavalt

§ 667

lg-le 2 tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus määrus, millega avaldus rahuldada. Määruskaebus tuleb rahuldada.

§ 659

ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidlustatud maakohtu määrust osas, milles maakohus jaotas menetluskulud, jättes menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealisele lapsele määratud esindaja kulud, mis jättis Eesti Vabariigi kanda. Teised menetlusosalised määruskabust ei esitanud. Viidatud osas on maakohtu määrus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas. Praeguse vaidluse keskmes on PKS § 140 lg-d 1 ja

1. PKS § 140 lg 1 kohaselt peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt ennistab kohus vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud hooldusõiguse peatamise aluse äralangemine. Kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab PKS § 140 lg 1 mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral hooldusõigust teostada (Riigikohtu 16.01.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-3298, p 16.2; 11.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-16, p 19; 04.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16; 14.11.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14). Siinkohal on oluline tähele panna, et meede on ajutine. Selle eesmärgiks on tagada lapse õiguse ja huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada (Riigikohtu 16.01.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-3298, p 16.2; 04.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16). PKS § 140 lg-s 1 sätestatud meetme tulemusena säilib vanemal küll hooldusõigus, kuid PKS § 140 lg 3 järgi ei või vanem hooldusõiguse peatumise ajal seda teostada. Praegusel juhul peatati isa hooldusõigus lapse suhtes tsiviilasjas nr 2-16-18515, kus ringkonnakohus 06.07.2017 määruses (mitte 06.07.2018 määruses, nagu puudutatud isik I vastuses määruskaebusele ebaõigesti märkis) leidis, et isa on kestvalt võimetu vanglas viibimise ajal lapse hooldusõigust teostama, mistõttu tuleb isa hooldusõigus lapse suhtes peatada kuni takistuse äralangemiseni, milleks on isa vanglast vabanemine (tlk 106). Avalduse esitamise ajaks oli isa vanglast vabanenud. Tõsi, isa ei olnud karistust lõpuni ära kandnud ja ta vabastati karistuse kandmisest tingimisi koos allutamisega käitumiskontrollile 4 ning talle määrati katseaeg kuni 23.05.2020 (tlk 5), kuid see ei muuda asjaolu, et isa füüsiliselt enam vanglas ei viibinud ja ta sai faktiliselt lapse suhtes hooldusõigust teostada. Seega esines PKS § 140 lg-s 2 sätestatud eeldus hooldusõiguse ennistamiseks. Pelgalt asjaolu, et isa võis taas vangi sattuda, ei andnud alust tõdemuseks, et hooldusõiguse peatamise alus ei ole ära langenud, mis praegusel juhul oleks olnud asjaolu, et isa ei ole vanglast vabanenud. Seda enam, et isa kriminaalhooldaja on kinnitanud, et kriminaalhoolduse perioodil ei ole fikseeritud kontrollnõuete ega lisakohustuste rikkumisi; koostatud ei ole erakorralisi ettekandeid ega kirjalikke hoiatusi (tlk 145), s.t siiani on kriminaalhooldus toimunud edukalt. Hooldusõigus ei saa olla lõputult peatatud põhjusel, et ehk kunagi tulevikus ei saa vanem taas faktiliselt hooldusõigust teostada. Õige on, et kohus teeb kõiki PKS
2. peatükis pealkirjaga „Vanema õigused ja kohustused“ reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi (PKS § 123 lg 1). Samas ei ole keegi menetlusosalistest välja toonud, et isa hooldusõiguse ennistamine kahjustaks lapse huve. Välja on toodud vaid, et laps ei näe vajadust isa hooldusõiguse ennistamiseks, ema on senini kenasti lapse hooldusõiguse teostamisega toime tulnud ja ühise hooldusõiguseta oleks lapsel v-o lihtsam reisida. Lapse nõusolek vanema hooldusõiguse ennistamise eelduseks PKS § 140 lg 2 sõnastuse kohaselt ei ole. Vanema kui 14-aastase lapse seisukoht on määrava tähtsusega ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse menetlemisel, nagu on sätestatud PKS § 137 lg 2 p-s 1, kuid praegusel juhul ei menetle kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust. Seega ei ole kõnealune säte aktuaalne kohtule esitatud avalduse lahendamisel. Ülalkirjeldatud põhjustel tuleb maakohtu määrus vaidlustatud osas tühistada ja teha uus lahend. Menetluskulude jaotus 12.

§ 172

lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Arvestades vaidluse sisu, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 172lg 3).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 5