← Eesti

2-16-3663/118

Obsah (6)§ 663§ 173§ 667§ 238§ 172§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Meeli Kaur, Krista Kirspuu Määruse tegemise aeg ja koht 8. jaanuar 2020. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-3663 Tsiviilasi XX a

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. märtsi 2018 määrusega avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Samuti jättis ringkonnakohus rahuldamata avaldaja taotluse korraldada uus vaatlus. Menetluskulud jättis ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda.
  3. Riigikohus rahuldas
  4. oktoobri 2018 määrusega määruskaebuse osaliselt. Riigikohus jättis määruskaebuse juurdepääsutee määramise osas rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse selles osas muutmata. Maakohtu määrus on vastavas osas jõustunud. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu määruse juurdepääsutasu määramise osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 2.6) ning saatis tsiviilasja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kuna asi saadeti ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb ka menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 II lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Riigikohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel tuleb juurdepääsutasu sisse arvestada ka hüvitis omandiõiguse riive eest, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Riigikohus leidis, et juurdepääsutasu määramise asjas tuleb menetlusosalisel teha oma parim, et esile tuua ja tõendada asjaolud, mille alusel saab teha järeldusi õiglase tasu suuruse kohta. 7 Samuti tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel vastata puudutatud isiku 1 väidetele maamaksu ja tasu määramise kohta. Puudutatud isik juhtis juba ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses tähelepanu asjaolule, et juurdepääsutee ning Venteri tee 5 kinnistu piiri vahel on veel puudutatud isikule 1 kuuluvat maad, mida kohus tasu määramisel ei arvestanud (määruskaebuse p 11). Riigikohus leidis, et kui lisaks juurdepääsule on koormataval kinnisasjal veel mingi ala, mida selle omanik ei saa juurdepääsu tõttu sihtotstarbeliselt kasutada, tuleb ka see omandiõiguse riive koormatud kinnisasja omanikule hüvitada. Maakohus jättis ebamääraseks ka tee korrashoiu ja sellega seotud kulude kandmise küsimused ning reguleeris resolutsioonis üksnes avaldaja õiguse tee omal kulul asfalteerida. Juurdepääsutee hooldamise kulusid ei ole maakohus juurdepääsutasu sisse arvestanud, kuid ei ole neid jätnud ka avaldaja kanda. Kui pooled seda taotlevad, võib kohus määrata juurdepääsu sellise tingimusega, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Sel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda määruse resolutsioonis kajastada. Kui juurdepääsuteed hooldab koormatud kinnisasja omanik, peaks juurdepääsutasu sisaldama koormatud kinnisasja omanikule hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiu kulude eest.

  1. Ringkonnakohus määras avaldajale ja puudutatud isikule 1 täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamise tähtaja. Ringkonnakohus tegi pooltele ettepaneku sõlmida kompromiss. Ülejäänud menetlusosalised ei ole enam asjast puudutatud isikud, kuna vaidluse all on veel üksnes juurdepääsutasu suurus.
  3. septembril 2019 esitatud seisukohas leidis avaldaja, et juurdepääsutasu määramisel tuleb arvestada asjaoluga, et avaldaja on alates Venteri tee 3 kinnistu omandamisest juurdepääsuteed omal kulul parandanud ja korraldanud talvel lumetõrjet. Puudutatud isik 1 ei ole tee korrahoiuga seotud kulusid kandnud. Avaldaja hinnangul ei saa puudutatud isikul 1 olla õiguspärast ootust juurdepääsutee aluse maa kasutamiseks muul viisil kui teena, kuna Harku valla üldplaneeringu kohaselt on Seeme detailplaneeringuga määratud tee alal ette nähtud tee. Juurdepääsu tee avaldaja kinnistule katkes pärast teega koormatud kinnistute puudutatud isikule 1 tagastamist. Kuna juurdepääs kinnistule katkes selle varasematest omanikest ja avaldajast (kes omandas kinnistu
  4. juulil 2015) sõltumatutel põhjustel, siis on see asjaolu Riigikohtu selgituste järgi aluseks hüvitise vähendamisele. Juurdepääsutasu määramisel tuleb aluseks võtta maa maksustamishind, kuna sotsiaalmaa ja üldkasutatav maa ei kuulu üldjuhul väljaüürimisele ning selle kasutamine ei ole suunatud kasumi teenimisele. Kui võtta aluseks kõrgem maa väärtus (üldkasutatav maa), siis oleks juurdepääsutee aluse maa maksustamishind 536 eurot 55 senti aastas ja 2,5% sellest on 13 eurot 41 senti. Seega oleks juurdepääsutee eest makstava hüvitise suurus maamaksu aluseks võttes 13 eurot 41 senti aastas. Tee hooldamise ja korrashoiuga seotud kulude kandmise osas pakkus avaldaja järgmise lahenduse: 1) Kui teed kasutab üksnes avaldaja, hooldab ta teed omal kulul, oma vajadustest lähtuvalt ning omal äranägemisel. Sel juhul maksab avaldaja kohtu määratud juurdepääsutasu 100%. 2) Kui teed kasutavad lisaks avaldajale puudutatud isik 1 või kolmandad isikud, kohustub tee hooldust ja lumetõrjet teostama puudutatud isik 1 ning kulud jagatakse puudutatud isiku 1 ja avaldaja vahel võrdselt. Sel juhul maksab avaldaja 50% kohtu määratud juurdepääsutasust. 8
  5. Puudutatud isik 1 andis oma
  6. septembril 2019 esitatud seisukohas teada, et pooled pidasid läbirääkimisi kompromissile jõudmiseks, kuid see ei andnud tulemusi. Puudutatud isik 1 palus juurdepääsuga koormatud maa pindalaks arvestada umbes 500 m2 suuruse maa-ala puudutatud isiku 1 kinnistutest. Samuti palus puudutatud isik jätta kõik tee korrashoiu ja hooldamisega seotud kulud avaldaja kanda. Juhul, kui tee korrashoiu- ja hooldamise kohustus pannakse koormatud kinnisasja omanikule, tuleks tema kasuks määrata ka neid kulusid kattev hüvitis. Seda on aga võimatu kindlas summas määrata, kuna tegu poleks ühekordsete kuludega vaid korduva tähtajatu kohustusega ning pole teada, millises mahus on korrashoid ja hooldus tulevikus vajalikud. Juurdepääsutasu suuruse määramise osas tõi puudutatud isik 1 esile, et talle kuuluvate kinnistute perspektiivseks sihtotstarbeks on Harku valla üldplaneeringu kohaselt elamu- ja ärimaa. Seetõttu tuleb kinnistute väärtuste arvutamisel kinnistute vastavad sihtotstarbed arvesse võtta. Praegune kinnistute sihtotstarve omaks tähtsust vaid hüvitise üheks komponendiks oleva maamaksuhüvitise määramisel. Maamaksu teate kohaselt on
  7. aastal J.Venteri tee 1 maksustamishind 5 920 eurot ja pindala 3860 m², seega 1 m² maksustamishind on 1 euro 53 senti. Maksumäär on 2,5% maa maksustamishinnast. Jaani kinnistu pindala on 18708 ruutmeetrit ja maksustamishind 28 700 eurot, seega 1 m² maksustamishind on samuti 1euro 53 senti. Maksumäär on 2,5% maa maksustamishinnast, kuid hetkel on tegu maksuvaba maaga. Puudutatud isiku hinnangul tuleks hüvitise suuruse arvutamisel lähtuda poolte vahel
  8. aastal peetud läbirääkimistel kokkulepitud krundi väärtusest 150 000 eurot. Igaaastase hüvitise suurus oleks natuke üle 4% juurdepääsuga koormatud maa poolte vahel kokkulepitud väärtusest. 4% aastas võib üldiselt teadaolevalt lugeda hoonestamata maa üüritootluseks. Kui juurdepääsuga hõlmatud maa suuruseks lugeda 500 m², oleks maa kokkuleppeline väärtus 54 000 eurot (108 eurot ruutmeeter) ja hüvitise suurus 2 160 eurot aastas ehk 180 eurot kuus. Need summad sisaldaksid ka maamaksu. Puudutatud isiku 1 hinnangul pidi avaldaja
  9. aastal J.Venteri tee 3 kinnistut ostes olema teadlik sellest, et kinnistul puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Seega ei saanud hüvitise maksmise kohustus tulla talle üllatusena ja ta pidi sellega arvestama.
  10. novembril 2019 esitatud seisukohas jäi puudutatud isik juurdepääsutasu suuruse osas oma varasema seisukoha juurde, et tasu arvutamisel tuleks aluseks poolte läbirääkimistel määratud väärtus aastas. Puudutatud isik selgitas, et sarnase vara üürihinda ei ole võimalik välja pakkuda, sest sarnaste kinnistute üüriturg on olematu.
  11. detsembril 2019 esitatud seisukohas taotles puudutatud isik 1 kohtuliku ekspertiisi tellimist, et teha kindlaks juurdepääsuga hõlmatud kinnistute perspektiivne turuväärtus, mille alusel juurdepääsutasu kindlaks määrata.
  12. Harku vald esitas oma seisukoha juurdepääsuga hõlmatud maa-ala suuruse kohta, võttes arvesse ka muud juurdepääsuga piirnevat ala, mida puudutatud isik 1 ei saa juurdepääsutee tõttu sihtotstarbeliselt kasutada. Harku valla andmetel on juurdepääsuga hõlmatud maa-ala ja sellega piirneva maa-ala, suuruseks 440 m
  13. Siinjuures lähtus vald asjaolust, et juurdepääsutee pindala on maakohtu määrusega kindlaks määratud arvestusega, et tee laius on 3 meetrit. Ringkonnakohtu seisukoht 9
  14. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb

§ 667lg 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis J.

Venteri tee 1 ja J. Venteri tee 5 kinnistu omanikule juurdepääsutasu omandiõiguse riive eest välja mõistmata. Puudutatud isiku 1 määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. 19. Esmalt lahendab ringkonnakohus puudutatud isiku 1 taotluse määrata teealuse maa hindamiseks ekspertiis. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb puudutatud isiku 1 taotlus ekspertiisi korraldamiseks rahuldamata jätta esmalt seetõttu, et see taotlus on esitatud hilinenult.

§ 238

lg 3 p 3 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule, kui tõend esitatakse või tõendite kogumist taotletakse hilinenult. Ringkonnakohus andis

  1. mai 2019 kirjaga pooltele tähtaja täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Ekspertiisi taotlus oleks tulnud esitada selles kirjas määratud tähtpäevaks. Puudutatud isik 1 ei ole välja toonud põhjusi, miks ta esitas taotluse hilinenult. Ekspertiisitaotlus tuleb rahuldamata jätta ka põhjusel, et puudutatud isiku 1 taotletud kujul (kinnistute perspektiivse sihtotstarbe alusel hindamine) ei saaks kinnisasjade väärtuse kindlaks määramiseks ekspertiisi määrata, sest selle tulemusi ei saaks praegusel juhul kasutada. Juurdepääsuasjas tuleb omandiõiguse riive hüvitise määramisel lähtuda konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtusest mitte võimalikust perspektiivsest väärtusest. Neil põhjustel jätab ringkonnakohus puudutatud isiku 1 ekspertiisitaotluse rahuldamata.
  2. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et praeguses asjas on piisav arvestada juurdepääsutee kasutamise tasuna üksnes juurdepääsuga koormatud maa-ala maamaksu suurusele vastav summa, mis korvab koormatud kinnisasja omaniku kaotatud võimaluse kasutada juurdepääsu alla jäävat maatükki muul viisil kui juurdepääsuna (maakohtu määruse p 65). Riigikohus selgitas praeguses asjas, et AÕS § 156 lg-s 1 sätestatust lähtudes on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude ning omandiõiguse riive hüvitist, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Seetõttu ei saanud maakohus välja mõista üksnes maamaksu suurusele vastavat tasu. Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema. Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt – võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt RKTKo 21.12.2005, 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt RKTKo 19.05.2009, 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo 13.06.2005, 3-2-1-64-05, p 16).
  3. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid. Praegusel juhul leidis avaldaja, et juurdepääsutasu määramisel tuleb aluseks võtta maa maksustamishind, kuna juurdepääsutee alla jäävate kinnistute sihtotstarbeks on sotsiaalmaa ja üldkasutatav maa. Selline maa ei kuulu üldjuhul väljaüürimisele ning selle kasutamine ei ole suunatud kasumi 10 teenimisele. Ringkonnakohus ei saa sellest avaldaja seisukohast lähtuda. See ei oleks kooskõlas senise kohtupraktikaga.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb juurdepääsutasu arvutamisel aluseks võtta maakohtu kindlaks määratud juurdepääsutee laius s.o 3 meetrit, kuna maakohtu määrus on selles osas jõustunud. Puudutatud isiku 1 esitatud joonist (tl 165, III kd) ei ole kogu koormatud maaala kindlaksmääramisel võimalik aluseks võtta, kuna sellelt ei nähtu juurdepääsuteele lisanduva maa-ala pindala. Ringkonnakohus võtab juurdepääsu maa-ala suuruse osas aluseks Harku valla andmed (vt p 17) s.o maa-ala pindalaga 440 m2 (tl 175 pöördel, III kd).
  5. Lisaks tuleb praeguses asjas omandiõiguse riive hüvitise suuruse määramisel arvestada järgmiste asjaoludega: 1) Puudutatud isiku 1 kinnistute pindalad on järgmised: - Harkujärve koolimaja kinnistu (sotsiaalmaa) 3860 m2, maa maksustamishinna tsoon H0198001, suurema kui 2001 m2 pindalaga elamumaa ruutmeetri väärtuseks on 0,03 eurot. - Jaani kinnistu (üldkasutatav maa), maa maksustamishinna tsoon H0198001, ühe hektari väärtuseks 15 339 eurot (1 euro 53 senti ruutmeetri kohta). 2) Harku Vallavolikogu
  6. augusti 2014 määrusega nr 15 on kehtestatud, et alates
  7. jaanuarist 2015 on maamaksumäär 2,5% maa maksustamishinnast aastas. 3) Juurdepääsuteega koormatud ala pindalaks on 360 m2, millele lisandub juurdepääsuga piirnev ala, mida puudutatud isik 1 ei saa juurdepääsu tõttu kasutada. Kokku on juurdepääsutasu arvutamisel aluseks võetava maa-ala pindala 440 m
  8. 4) Arvestades, et Harkujärve koolimaja kinnistu (J. Venteri tee 1) sihtotstarbeks on sotsiaalmaa ning Jaani kinnistu sihtotstarbeks üldkasutatav maa, ei vähenda kinnistute koormamine juurdepääsuga olulisel määral nende kasutamise võimalusi. 5) Juurdepääsutee oli olemas ja kasutuses juba
  9. aastal ning
  10. aastal kehtestatud Seeme detailplaneeringu kohaselt on sellesse kohta kavandatud tee. 6) Tallinna Halduskohtu lahendiga haldusasjas nr 3-08-871 kinnitati kompromiss, milles fikseeriti, et puudutatud isik 1 oli maa tagastamise hetkel teadlik, et ta peab tagastatud kinnistute kaudu tagama juurdepääsu Seeme kinnistule. 7) Praeguse sihtotstarbe tõttu on kinnistud maamaksust vabastatud. 8) Juurdepääsuteed on seni hooldanud avaldaja ning juhul, kui tema jääb tee ainukeseks kasutajaks, on ta nõus ka edaspidi juurdepääsuteed hooldama ning vajadusel lumetõrjet teostama.
  11. Eelnevast tulenevalt võtab ringkonnakohus juurdepääsutasu arvutamisel arvesse maamaksu ning lisab sellele hüvitise omandiõiguse riive eest, mille arvutamisel tuleb võtta arvesse Riigikohtu praktikas välja toodud põhimõtteid.
  12. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et kuna praeguses asjas on ühe kinnistu puhul tegemist üldkasutatava maaga ning teise kinnistu sihtotstarve on sotsiaalmaa, millel puudub üüriturg, ei ole võimalik juurdepääsu alla jääva maa-ala kasutuseelise väljaarvutamisel lähtuda sarnaste maade üürihinnast. Siiski ei pea kolleegium õigeks lähtuda omandiõiguse riive hüvitise kindlaks määramisel juurdepääsutee alla jääva maa müügiväärtusest, mida on pidanud õigeks hüvitise kindlaksmääramise aluseks puudutatud isik
  13. Senises kohtupraktikas on juurdepääsutasu määratud perioodilise hüvitisena (sarnaselt üüriga), 11 seega ei ole põhjendatud selle väljamõistmine vara müügiväärtusest lähtudes, vaid hüvitise suurus peab tuginema maa kasutusväärtusele (üürihinnale).
  14. Juurdepääsu tagamine avalikult kasutatavale teele sarnaneb sundvalduse seadmisega, kuna mõlemal juhul tuleb kinnisasja omanikul taluda kinnisasja ainukasutusõiguse kaotust. Ka sundvalduse seadmisel tuleb kinnisasja omanikule maksta mõistlikku hüvitist omandiõiguse riive eest (vt nt RKTKm 15.03.2017, 3-2-1-1-17, p 14). Kuna sundvalduse seadmine on üks võimalus kinnisasja avalikes huvides koormata, kohalduvad sellele kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) sätted. KAHOS § 2 lg 2 kohaselt seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. Kinnisasja omandamise korral, samuti koormamisel makstakse KAHOS kohaselt kinnisasja omanikule tasu. Tasu määramiseks hinnatakse kinnisasja või piiratud asjaõiguse väärtust ning tellitakse vajadusel väärtuse määramiseks hindamine kutsetunnistusega hindajalt. KAHOS § 12 lg 2 teise lause kohaselt võib menetluse läbiviija väärtuse määrata, lähtudes maa hindamise seaduse, looduskaitseseaduse, riigivaraseaduse või muu asjakohase seaduse alusel kinnitatud metoodikast. Ringkonnakohus leiab, et juurdepääsutasu määramisel on kohane lähtuda maa hindamise seaduse alusel kehtestatud metoodikast, kuna see näeb ette maa hindamise olukorras, kus maa väärtust ei ole võimalik turuhinna alusel kindlaks määrata.
  15. Maa hindamise seaduse (MHS) § 5 lg 4 alusel Vabariigi Valitsuse
  16. juuni
  17. aasta määrusega nr 193 kinnitatud “Maa korralisel hindamisel kasutatav metoodika“ § 34 kohaselt, kui turuinformatsioonile tuginedes ei ole võimalik määrata sotsiaalmaa, veekogude maa, transpordimaa, jäätmehoidlamaa, riigikaitsemaa, kaitsealuse maa ja sihtotstarbeta maa väärtust, kasutatakse hindamise alusena piirkonna (näiteks tsooni) valdavale sihtotstarbe liigile või kõlvikule vastavat keskmist väärtust, mida korrigeeritakse parandusteguriga 0,
  18. Lähtudes maa väärtuse hindamisel viidatud Vabariigi Valitsuse määruse alusel kehtestatud metoodikast, tuleb omandiõiguse riive arvutamisel võtta aluseks Harku järve piirkonna kinnistute valdav sihtotstarbe liik või kõlvikute vastav keskmine väärtus. Juurdepääsu asukoha piirkonnas on Harku valla üldplaneeringu kohaselt valdavas osas hoonestamata elamumaad. Seega tuleb maa väärtuse kindlaksmääramisel võtta aluseks hoonestamata elamumaa müügihind selles piirkonnas. Maa-amet koostab iga-aastaselt hoonestamata elamumaa turuülevaateid. Viimane vastav ülevaade tehti
  19. aastal. Ülevaates on käsitletud elamumaade ostu-müüki viimase viie aasta lõikes. Ülevaates toodud andmete kohaselt oli Harku vallas hoonestamata elamumaa mediaanhind
  20. a 17.1 eurot/m2 (https://www.maaamet.ee/sites/default/files/contenteditors/kinnisvara/elamumaa_turuuleva ade_2018.pdf). Omandiõiguse riive hüvitise arvutamiseks on seega järgmised lähteandmed: 1) juurdepääsuga koormatud maa-ala pindala 440 m2 2) ühe ruutmeetri hind 17 eurot 1 sent 3) parandustegur 0,
  21. Juurdepääsuga koormatud maa-ala müügiväärtuse saab nende andmete alusel arvutada järgmiselt: 17.1 eurot/m2 x 0,2(parandustegur) x 440 m2 = 1 504 eurot 8 senti.
  22. Kuna praeguses asjas on tegemist avalikus kasutuses oleva maaga, saab selle üürihinna määramisel aluseks võtta riigivaraseaduse § 181 lõike 4 ja § 46 lg 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse
  23. juuli 2016 määrusega nr 79 kinnitatud “Kinnisasja kasutustasu ja 12 hariliku väärtuse hindamise kord, nõuded hindamisaruannetele ja nende tellimisele“. Viidatud määruse § 8 sätestab, kuidas hinnata kinnisasja kasutustasu aktiivse turu puudumisel. Määruse § 8 kohaselt on turupõhine kasutustasu sellisel juhul 5% aastas kasutusse antava kinnisasja harilikust väärtusest. Seega tuleb üüritasu kindlaks määramiseks leida, kui palju on 5% maa-ala müügiväärtusest järgmiselt: 1 504.80 x 5 : 100 = 75 eurot 24 senti aastas. Seega on juurdepääsuga koormatud maa-ala omandiõiguse riive komponendi suurus 75 eurot 24 senti aastas.
  24. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ümber arvutada ka maamaksu osa juurdepääsutasust, kuna juurdepääs hõlmab suuremat maa-ala kui juurdepääsutee alune maa. Seega tuleb maamaksu osa hüvitisest arvutada samuti kogu juurdepääsuga koormatud maa-ala pindala kohta.
  25. Maakohus lähtus juurdepääsutasu (maamaksu osa) arvutamisel kõrgema hinnaga maa, s.o üldkasutatava maa (Jaani kinnistu) ühe ruutmeetri hinnast (tl 21 pöördel, III kd), millega puudutatud isik 1 on nõustunud (tl 145, III kd). Seega võtab ringkonnakohus juurdepääsutasu maamaksu komponendi arvutamisel aluseks üldkasutatava maa maksustamishinna, mis on 1 euro 53 senti eurot/m2 ning maamaksumäära 2,5% maa maksustamishinnast (Harku valla kinnitatud kehtiv maamaksumäär). Nende andmete alusel saame maamaksu osa hüvitisest järgmiselt: 440m2 x 1,53 = 673 eurot 2 senti aastas ning 2,5% sellest on 16 eurot 83 senti (673,2 x 2,5 : 100) aastas.
  26. Riigikohus tõi esile ka seda, et maakohus on jätnud oma määruses ebamääraseks tee korrashoiu ja sellega seotud kulude kandmise küsimused. Avaldaja tõi oma seisukohas välja, et tema on alates J. Venteri tee 3 kinnistu omandamisest juurdepääsuteed omal kulul parandanud ja talvel teed lumest puhtaks lükanud. Avaldaja leidis, et juhul, kui tema jääb ainukeseks juurdepääsutee kasutajaks, on ta nõus teed omal kulul hooldama ja vastavad kulud kandma ning sel juhul on ta nõus maksma juurdepääsutasu 100% ulatuses. Kui teed kasutavad lisaks avaldajale puudutatud isik 1 või kolmandad isikud, peaks tee hooldust ja lumetõrjet teostama puudutatud isik 1 ning kulud tuleks jagada puudutatud isiku 1 ja avaldaja vahel võrdselt. Sel juhul on avaldaja nõus maksma pool kohtu määratud juurdepääsutasust. Puudutatud isik 1 leidis, et nende kohustuste tema kanda jätmine ei ole kõiki esile toodud asjaolusid arvesse võttes põhjendatud. Eelnevast tulenevalt on käesoleval juhul õige jätta tee hooldamine ja korrashoiuga seotud küsimused valitseva kinnisasja omaniku lahendada ning sellega seotud kulud tema kanda. Seetõttu jätab ringkonnakohus juurdepääsutasu sisse arvestamata tee hooldamise ja korrashoiuga seotud kulud.
  27. Lõplik juurdepääsutasu, mis koosneb maamaksu ja omandiõiguse riive hüvitisest, on seega 75.24 + 16.83 = 92 eurot 7 senti aastas.
  28. Ringkonnakohus määrab avaldajalt puudutatud isiku 1 kasuks väljamõistetava perioodilise juurdepääsutasu suuruseks 92 eurot 7 senti aastas. Juurdepääsutasu 92 eurot 7 senti aastas tuleb tasuda iga aasta
  29. veebruariks vastava aasta eest ette. Juurdepääsutasu tuleb maksta alates kohtumääruse jõustumisest. Määruse jõustumise aasta osas on tasu proportsionaalne selle ajaga, mis jääb määruse jõustumisest kuni kalendriaasta lõpuni. Kohus määrab 13 avaldajatele tähtaja 15 päeva alates kohtumääruse jõustumisest esimese makse sooritamiseks.
  30. Kuna Harju Maakohtu
  31. oktoobri
  32. a määruse resolutsiooni punkti 2 alapunktide 2.12.5 ja punkti 3 alusel ning Riigikohtu
  33. oktoobri
  34. a määruse resolutsiooni punkti 3 alusel on kanne kinnistusraamatusse tehtud, tuleb juurdepääsutasu ja juurdepääsutee hooldamise kohustuse kohta teha kinnistusraamatusse täiendav kanne.
  35. Ringkonnakohus kohustab puudutatud isikut I andma nõusoleku juurdepääsutasu ja juurdepääsutee hooldamise kohustuse kohta kinnistusraamatusse kande tegemiseks ning asendab vastava tahteavalduse käesoleva määrusega. 36.

§ 173

lg 1 järgi märgib ringkonnakohus käesolevas määruses kõikide kohtuastmete menetluskulude jaotuse. Sama sätte lg 3 järgi kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Praeguses asjas ei pea ringkonnakohus vajalikuks menetluskulude jaotust muuta ning jätab need kõigis kohtuastmetes menetlusosaliste endi kanda (

§ 172lg 1).

37. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus menetluskulusid kindlaks ei määra.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.