Tsiviilasi nr 2-19-4100 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Lea Aavastik Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2019, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1 Tsiviilasi O.K.K

§ 97

p 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

§ 101

lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 100

lg 2 kohaselt alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-174-16 punktis 11 märkinud: „Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt Riigikohtu 25. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3711, p 16).“. Sama lahendi p 13 kohaselt „

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud määra, sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PSK § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Varem on Riigikohus selgitanud, et tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1124-15, p 15; 16. jaanuari 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kolleegium leiab, et

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad.“ Kohus on seisukohal, et käesolevas vaidluse on põhjendatud elatise väljamõistmisel alla alammäära arvesse võtta lapse ülalpidamiseks makstavat lapsetoetust (perehüvitiste seadus (PHS) § 15), mis on
3. aastal pere esimese lapse kohta 60 eurot kuus (PHS § 17 lg 3) ja millest pool on 30 eurot. Hageja lepingulise esindaja kirjalikust seisukohast nähtuvalt on laps isa juures ca 14 % ajast ning ümber ei ole lükatud kostja vastuväidet, et tema juures viibitud ajal kannab tema lapsega seotud kulutused, sh suhtlemiskorra täitmisega seotud transpordikulu.

§ 143lg 1 kohaselt on lapsel õigus suhelda lahus elava vanemaga.

Seega on kulud seoses suhtlemiskorra täitmisega lapse heaks tehtavad kulutused. Lisaks on kostja soetanud lapsele telefoni ja tasub igakuise telefoniarve, mida samuti ei ole vaidlustatud. Olgugi, et väike, aga siiski mingi kulu on kostjal lapse tema juures viibimise aja eest: toit, kommunaalteenused, hügieenivahendid, koos vaba aja veetmine jms. 30 euro suurune osa peretoetusest moodustab lapse ülalpidamiseks seadusega ettenähtud alammääras elatisest (540 eurot) 5,56 %, mis on oluliselt väiksem proportsioon lapse isa juures viibimise ajast hageja esindaja poolt arvestatuna. Kohus lähtub kostja juures viibitava aja määramisel praegu kehtivast suhtlemiskorrast üle ühe nädalavahetuse. 3 Kohus ei vähenda kostjalt välja mõistetavat elatist 135 euroni kuus. Hagiavalduse blanketil on hageja seaduslik esindaja märkinud lapse kulutusteks 270 eurot kuus, kuid elatise väljamõistmise nõue on selgelt tähistatud miinimumsummana. Kohus ei või alaealise lapse ülalpidamiseks välja mõista elatist alla seaduses sätestatud alammäära, kui selleks ei ole mõjuvat põhjust. Kostja ei ole tõendanud, et lapsel on muid sissetulekuid, kostja ei suuda majanduslike võimaluste või tervislike põhjuste tõttu alammääras elatist maksta või et lapse ülalpidamise tegelikud kulud on oluliselt alla seaduses sätestatud miinimumi. Põhjendatud ei ole elatise maksmine lapse kontole, kui vanemad ei ole selliselt kokku leppinud. Kostja peab väljamõistetava elatise maksma lapsega koos elava vanema pangakontole, sest ainult sellisel viisil on tagatud last kasvatava vanema võimalus kasutada lapse ülalpidamiseks makstavat raha lapse huvides ja laps ei kasutaks raha ainult endale meelepärase toidu, maiustuste, mänguasjade jms ostmiseks praktilisel igapäevaselt (

§ 100lg 2).

Hageja on esitanud Eesti Õigusbüroo juristi poolt 21.02.2019 koostatud ja kostjale saadetud kirja lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõudega (vt ettepaneku p 1), milles on selgelt märgitud, et alammääras elatis hageja ülalpidamiseks tuleb maksta L.K. kontole. Kostjale on kiri saadetud tema e-posti aadressil. Kohus on seisukohal, et alates 22.02.2019 on kostja rikkunud lapse ülalpidamise kohustust, jättes lapsega koos elavale vanemale maksmata raha lapse ülalpidamise kulude katteks. Kui kostja soovis jätkuvalt kanda raha lapse kontole, siis on alates 22.02.2019 tegemist lapse taskurahaga, mis ei ole käsitletav elatisena. Samuti ei ole lapse igapäevaste kulude katmiseks elatisena arvestatav pikaajalise hoiuse konto avamine kostja poolt, sest sellele kantavat raha saab hageja kasutada alles täisealiseks saamisel. Kohus mõistab kostjalt hageja ülalpidamiseks alates hagi esitamisest kohtusse, so 18.03.2019 välja elatise, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatavast kuupalga alammäärast, millest omakorda on maha arvestatud pool lapse kulutuste katmiseks maksatavast riiklikust lapsetoetust. Käesoleval aastal on väljamõistetava elatise suurus seega 240 eurot kuus.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi 3-2-1-35-16 p 20 kohaselt: „Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13;
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 14).“ Kohus nõustub kostja esindaja vastuväitega 31.05.2019 menetlusdokumendis, et hageja seadusliku esindaja
7. mai 2018 kõneväljavõttest ei ole võimalik aru saada selliselt, et L.K. nõuab kostjalt lapsele alammääras elatise maksmist ning ei nõustu elatise maksmisega 100 euro ulatuses lapse kontole. L.K. mainis kostjaga peetud telefonikõnes, et kui ta oleks rahasid tahtnud, siis kostja ei maksaks O. 100 eurot, vaid 250 eurot. Kohus on seisukohal, et kuni
8. veebruarini 2019 aktsepteeris hagejaga koos elav vanem elatise maksmisena raha kandmist lapse arvelduskontole. 4 Samas ei ole laps kaotanud õigust saada isalt ülalpidamist alammääras elatise ulatuses, millest on maha arvatud kuni 21.02.2019 lapse pangakontole tasutud summad, kui ta hagejana seadusel põhineva nõudega kohtusse pöördub. Kohtule on esitatud O.K.K. nimel avatud pangakonto väljavõte alates 21.05.2018 ja kostja pangakonto väljavõte alates 1.04.
9. Mõlemat kontoväljavõtet võrreldes on võimalik tuvastada, et
10. veebruariks 2019 oli kostja maksnud hageja kontole hageja seadusliku esindaja nõusolekul, mis nähtub hageja esitatud 8.05.2018 telefonikõne failist, kokku 1 239 eurot, millest tuleb maha arvata sünnipäevakingitus lapsele 75 eurot ja kostja enda poolt kulutatu: 2 infopäringut kinnistusraamatust kokku 2 eurot, lotopiletid kokku 29 eurot, maksed If kindlustusele kokku 48 eurot. Eeltoodut arvesse võttes on kostja maksnud lapsele elatist perioodil 1.04.2018 kuni 22.02.2019 summas 1 085 eurot. 15.
11. ja 24.07.2018 tehtud maksed lapse kontolt on kostja tagastanud 24.07.
12. Elatise alammäär
13. aastal oli 250 eurot kuus, pool lapsetoetusest – 27.50 eurot. Kostja pidi maksma alaealise lapse ülalpidamiseks alates 1.04.2018 kuni 21.02.2019 kokku [(250-27.50) x 9) + 240 + 240:28x21)] 2 422.50 eurot, millest on lapse kontole kandmisega tasutud 1 085 eurot. Kohus mõistab kostjalt välja tagasiulatuvalt elatise 1 337.50 eurot kuni 21.02.
14. Alates 22.02.2019 pidi kostja maksma elatise hageja seadusliku esindaja pangakontole. Kostja seda ei teinud. Seetõttu loeb kohus kostja elatise maksmise kohustust rikkunuks ning mõistab välja kohtu poolt vähendatud määras elatise – 240 eurot kuus kuni 17.03.
15. Tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise summa veebruari ja märtsi eest on (240:28x7 + 240:31x17) 191.61 eurot. Kokku võlgneb kostja hagejale tagasiulatuvalt arvestatud elatist (1 337.50+191.61) 1 529.11 eurot. Kohustatud isiku toonane ülalpidamisvõime oli kostja väitel piiratud, mille tõendamiseks on esitatud T.K. XXX perioodil 24.04.2018 kuni 27.07.2017, so kolme kuu kestel. Kuid kostja pangakonto väljavõtte kohaselt sai ta XXX ajal XXX ja XXX ühekordsete lepingute alusel sissetulekut (nt XX.XX.XXXX ostu-müügileping summas 900 eurot, lähetusraha XX.XX.XXXX jne). Kostja ei ole väitnud ja ka tema pangakonto väljavõttest ei nähtu pikaajaliste maksekohustuste olemasolu. Kostjale kuulub korteriomand, muid kinnisasju tema nimele registreeritud ei ole. Kostja nimele on registreeritud 5 sõidukit sh Mazda 6