Obsah (6)

§ 392§ 442§ 370§ 3401§ 56§ 33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-17-1

§ 392, § 400 lg 5, § 435 lg 1, § 436).

Maakohtu otsusest, millega rahuldati hageja nõue rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks, ei nähtu selgelt, millisel õiguslikul alusel maakohus hagi rahuldas. Selliselt toimides on maakohus läinud kaasa hagis esitatud nõude õiguslike põhjendustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tagasivõitmise hagi rahuldades selgelt ja järjekindlalt tuvastanud tagasivõitmise eeldusi ning selgitanud pooltele nende tõendamiskoormust. Maakohus on kaalunud kostjale raha ülekannete tagasivõitmise aluseid samaaegselt ja läbisegi nii tagasivõitmise eri- (PankrS § 113) kui ka üldaluse (PankrS § 110) järgi. Riigikohus on tagasivõitmise üld- ja erialustele tuginemist (sh alternatiivnõudena) käsitlenud näiteks tsiviilasja nr 3-2-1-70-05 p-s 33. Tagasivõitmise eri- ja üldaluse asjaolude kontrollimist paralleelselt ei saa pidada lubatavaks.

§ 442

lg 8 viimase lause kohaselt ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, seega ei pea seda nõuet ka käsitlema.

1. Samas peab käesoleval juhul asja lahendamisel arvestama Riigikohtu seisukohaga, et rahaülekannete tagasivõitmise aluseks saab olla üksnes PankrS §
2. Riigikohus on leidnud, et pankrotivõlgniku poolt raha maksmine ei ole käsutustehing, mida saab tehinguna tagasi võita, kuid PankrS § 113 näeb pankrotimenetluses erandina ette rahalise kohustuse tagasitäitmiseks võlausaldajale rahalise kohustuse täitmise tühistamise võimalused raha pankrotivarasse tagasisaamise eesmärgil ilma kohustust ennast kehtetuks tunnistamata (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, otsus nr 3-2-1-92-16). Seetõttu on maakohus ekslikult käsitlenud rahaülekannete tagasivõitmise eeldusi PankrS § 110 alusel, mis käsitleb tehingute tagasivõitmist. Kinkega seotud väited tagasivõitmise alusena esitas hageja alles ringkonnakohtu menetluses, mistõttu on tegemist uute asjaoludega, millele hageja maakohtus ei tuginenud. Seetõttu jätab ringkonnakohus need hageja väited tähelepanuta.
5. Ringkonnakohus leiab, et hageja on vastuoluliselt leidnud, et rahaülekanded on tagasivõidetavad, ehkki ta toob hagi alusena välja ka asjaolu, et rahaülekanded on tehtud õigusliku aluseta. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ta on esitanud kaks alternatiivset nõuet (

§ 370lg 2).

6 Maakohtule on etteheidetav, et ta jättis välja selgitamata, millisel alusel hageja on nõude esitanud ning kas hageja on esitanud nõude raha väljamõistmiseks alternatiivsetel alustel. Kuigi kostja on kogu menetluse vältel (tõsi küll põhjendusi teatud osas muutes) väitnud, et hagis vaidlustatud ülekanded kostjale olid seotud pankrotivõlgniku ja Rörviku vahelise lepingu täitmisega, on hageja seda kogu aeg eitanud, avaldades läbivalt seisukohta, et kostja esitatud tõendid kulutuste kohta ei ole seostatavad pankrotivõlgniku kohustuste täitmisega ja raha ülekanded kostjale on põhjendamatud. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16 saab järeldada, et haldur peab PankrS § 113 alusel nõude esitamisel tõendama ka tagasivõidetavat rahalist kohustust, mille täitmist ta soovib tagasi võita. Käesoleval juhul haldur sellist kohustust eitab, mistõttu ei kuulu halduri hagi soorituse tagasivõitmiseks juba sel põhjusel rahuldamisele ning rahuldamata jääks ka halduri hagi saadud rahasumma väljamõistmiseks PankrS § 119 lg 1 alusel. Pidades pankrotivõlgniku tehtud ülekandeid õigusliku aluseta (alusetuteks) sooritusteks kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes, võib halduril olla õigus esitada hagi kostja vastu õigusliku aluseta saadud raha väljamõistmiseks pankrotivarasse alusetu rikastumise sätete alusel. Sellise hagi rahuldamiseks ei ole vaja eelnevalt tunnistada rahaülekandeid kehtetuks pankrotiseaduse sätete alusel.

1. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue rahaülekannete (soorituste) tagasivõitmiseks PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel tuleks jätta rahuldamata ka siis, kui vaidlusalused rahaülekanded oleksid tehtud õiguslikul alusel (Rörviku ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud lepingu pankrotivõlgniku poolseks täitmiseks) nagu väidab kostja. 12.
2. Haldur peab PankrS § 113 alusel hagi esitamisel tõendama PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt kohustuste täitmisega võlausaldajate huvide kahjustamist. Lähtudes kostja väitest, et kõik ülekanded on tehtud pankrotivõlgniku ja Rörviku vahelise lepingu täitmiseks, peaks hageja tõendama, et nimetatud lepingu täitmine sellises mahus oli võlausaldajate huve kahjustav. Riigikohus on oma praktikas juhtinud tähelepanu, et tagasivõitmise hagi lahendades tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks võrrelda tagasivõitmise aja olukorda hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud. Oluline on tuvastada, kas maksed olid vajalikud võlgniku majandustegevuse jätkamiseks ja hinnata seda, kas võlgniku käitumine oli võlausaldajate maksete tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamise aspektist ei ole määrava tähtsusega see, kas maksete tegemise ajal eelistati üht võlausaldajat teistele, sest seda ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks, vaid võrrelda tuleb erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt. Ka sellest, et makse tehti PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses võlgniku lähikondsele, ei piisa järelduseks, et see kahjustas võlausaldajate huve. Ehkki see ei ole võlgniku käitumisele hinnangu andmisel määrava tähtsusega, tuleb maksete tegemise majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel arvesse võtta asjaolu, kas võlgnikul oli võlausaldajale vaidlusaluste maksete tegemise ajal ka teisi võlausaldajaid, kelle nõuded olid juba muutunud või lähiajal muutumas sissenõutavaks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-18953/50 ). 12.
3. Seega peaks hageja antud juhul tõendama, et kümmet makset veebruarist kuni maini 2016 ei olnud võlgniku majandustegevuse jätkamiseks ja Rörvikuga sõlmitud lepingu täitmiseks pankrotivõlgnikul vaja teha. Haldur nimetatud asjaolu tõendanud ei ole. Kostja väidete kohaselt olid vaidlusalused maksed vajalikud lepingu täitmiseks. Asjas on tõendatud, et 7 pankrotivõlgniku ja tema võlausaldajate (sh Viru RMT) huvides oli Rörvikuga sõlmitud lepingu nõuetekohane täitmine, et saavutada lepingujärgse tasu lõplik väljamaksmine Rörviku poolt. Võlgnik sõlmis Rõrvikuga töövõtulepingu
4. augustil 2015 summas 1 300 000 eurot. Lepingus olid sätestatud maksetingimused, mis nägid ette tasumise neljas osas, kusjuures 40 % tasust kuulus tasumisele seadmete tarnimisel ja viimane tasu osa 20 % pärast tarne kinnitamist ja vastuvõtmist koos edukalt läbitud süsteemi- ja jõudlustestidega, kuid hiljemalt 90 päeva jooksul pärast seadme tarnimist. Lepingu kohaselt on võlgniku koostööpartnerid lepingu täitmisel Viru RMT ja Höga Kusten Teknikresurs AB. Võlgnik sõlmis tellimuse täitmiseks
5. oktoobril 2015 alltöövõtulepingu Viru RMT-ga. Lepingu hind oli 328 000 eurot (lisandus km). Võlgnik tasus lepingu järgi Viru RMT-le 131 200 eurot (+ km) ehk 40 % lepingu hinnast. Ülejäänud rahast 40 % tuli tasuda pärast seadmete tarnet tehasesse ja viimased 20 % pärast seadme vastuvõtmist ja tööle hakkamist, kuid mitte hiljem kui 90 päeva pärast tarnet. 5-
6. aprillini 2016 tasus võlgnik Viru RMT-le 30 % lepingusummast 98 400 eurot + km (lepingu järgi pidi tasuma siis, kui 50 % seadmest on valmis). Ringkonnakohus leiab, et Rörviku lepingu nõuetekohane täitmine oli kõigi võlausaldajate, sh Viru RMT huvides, sest Viru RMT alltöövõtjana pidi oma tasu saama eelkõige Rörviku poolt pankrotivõlgnikule lepingu täitmiseks tehtud maksete arvel. Rõrvik maksis lepingu alusel võlgnikule
7. veebruar 2016 –
8. mai 2016 kokku 520 000 eurot, sellest
9. mail 2016 260 000 eurot. Rörvik on jätnud tasumata 780 000 eurot. 12.
10. Hageja on hagi esitamisel lähtunud arusaamast, et kogu Rörviku ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud lepingu täitmine oli delegeeritud alltöövõtjale Viru RMT, kes andis tehtud töö Rörvikule nõuetekohaselt üle, seade hakkas tööle ja Viru RMT tasu nõue muutus sissenõutavaks kevadel
11. Pankrotivõlgnik oleks pidanud Viru RMT-le tasu välja maksma vaatamata sellele, et Rörvik ei tasunud talle kogu lepingu järgset makset ja ütles lepingu
12. septembril 2016 üles. Kuigi Rörvik võlgneb pankrotivõlgnikule lepingu järgse maksena ca 780 000 eurot, ei ole hageja (haldur) pankrotimenetluses Rörvikuga suhelnud ega nõudeid esitanud, sest hageja põhjenduste kohaselt oleks nõude esitamine välisriigis kulukas. Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud olukorras puudub hagejal tegelik teadmine Rörviku lepingu täitmisega seotud asjaoludest, samuti sellest, kas ja millal muutus Viru RMT nõue sissenõutavaks. Hageja ei ole pidanud vajalikuks esitada kohtule ka Rörviku
13. septembri 2016 lepingu ülesütlemise teatist. 12.
14. Lepingu kohaselt oli Viru RMT-l õigus nõuda pankrotivõlgnikult 40 % tasust pärast seadmete tarnet tehasesse (Rörvikule) ja viimast osa pärast seadmete vastuvõtmist ja tööle hakkamist, aga mitte hiljem kui 90 päeva pärast tarnet (hageja arvestuse kohaselt kogu tasu pidi olema tasutud juulis 2016). Hageja on avaldanud, et vaidlusalused maksed kahjustavad eelkõige võlausaldajat Viru RMT, kelle nõue oli muutunud sissenõutavaks märtsis-aprillis
15. Kostja on hageja sellise seisukoha vaidlustanud. Kostja avaldab
16. jaanuari 2019 menetlusdokumendis, et saeveski käivitati reaalselt
17. aprillil 2016 ja tekkisid probleemid. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Töövõtulepingus, mis on vastastikune leping, saab tellija tasu maksmise kohustuse täitmisest keelduda VÕS § 111 lg 1 järgi, kui üle antud töö ei vasta täielikult lepingu tingimustele. Nimetatu kohaldub ka tasu ositi maksmise kokkuleppe korral. Kostja tugineb oma vastuväidetes hagile Viru RMT tarnitud seadme puudustele. Kostja esitatud tõenditest (eelkõige asjatundjate projektijuht P. Svanholmi ja M. Söderströmi arvamused), aga ka poolte poolt omaksvõetud asjaolust, et Rörvik ütles
18. septembril 2016 lepingu 8 pankrotivõlgnikuga üles, nähtub, et tarne oli probleemne ja Rörvik enda tasu maksmise kohustust ei täitnud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus ei ole oma seisukohta Viru RMT nõude sissenõutavuse aja ja Viru RMT töö kvaliteedi osas nõuetekohaselt põhjendanud. Maakohus hindas kostja tõendeid Viru RMT töö kvaliteedi kohta ebausaldusväärseteks. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et töö ebakvaliteetsust saaks tõendada üksnes Rörviku pretensiooniga. Kostja on
19. jaanuari 2019 menetlusdokumendis kirjeldanud pankrotivõlgniku ja selle juhatuse liikme tegevusi seoses Rörviku tarnega perioodil kevad-suvi
20. Tarnitud seadmete kvaliteeti saab tõendada ka muude tõenditega kui Rörviku pretensioon. Maakohus leidis, et võlgnikul tekkis Viru RMT ees maksekohustus juba veebruaris-märtsis 2016, millega ringkonnakohus ei nõustu. Viru RMT esitas võlgnikule arve tasumiseks (I kd lk 19)
21. augustil 2016, mistõttu saab asuda seisukohale, et vähemalt enne arve esitamist võlgnikul Viru RMT ees täitmata kohustused puudusid. Seega ei ole hageja suutnud tõendada ülekannete tegemiseks õigusliku aluse olemasolul nende võlausaldajaid kahjustavat iseloomu. 12.
22. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et hagi rahaliste kohustuste täitmise tagasivõitmiseks jääks rahuldamata ka põhjusel, et tõendatud ei ole pankrotivõlgniku maksejõuetus ülekannete tegemise ajal
23. veebruar -
24. juuni 2016 või maksejõuetuks muutumine nende soorituste tagajärjel, mis oleks hagi rahuldamise vajalik eeldus PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi. Nimetatud asjaolude puudumist peab tõendama kostja kui võlgniku lähikondne. Kostja on seisukohal, et vaidlustatud ülekannete tegemise ajal oli võlgnik maksejõuline ja heidab maakohtule ette asjakohaste tõendite (pankrotimäärus, Viru RMT
25. mai 2017 nõudeavaldus, nõuete kaitsmise koosoleku protokoll) hindamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus ei ole oma seisukohta vaidlusaluste ülekannete mõjust võlgniku maksevõimele piisavalt põhjendanud. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Viru Maakohtu
26. mai 2017 määrusest, millega kuulutati välja võlgniku pankrot ei nähtu kohtu põhjendatud seisukoht võlgniku maksejõuetuks muutumise aja osas. Seega tõendab maakohtu määrus üksnes asjaolu, et võlgnik oli muutunud maksejõuetuks pankroti välja kuulutamise ajaks, st
27. maiks
28. Ajutise halduri aruande (kajastatud pankrotimääruses) kohaselt oli võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks Rörviku projekti ebaõnnestumine ja maksejõuetus tekkis 2016 II poolaastal. Aruande esitamise ajal (
29. aasta algus) võlgnik täitis üüri- ja töölepingutest tulenevaid kohustusi (I kd lk 7). Suurema osa töölepingutest ütles võlgnik üles augustis
30. Aruande kohaselt oli võlgnikul kohustusi kokku 408 353,80 eurot. Välistades võlausaldajate hulgast Viru RMT ja käesoleva asja kostja, oli võlgnikul kohustusi kokku 7677,01 eurot. Samal ajal oli võlgniku pangakontol raha 7034,48 eurot, haagis väärtusega 1500 eurot ja seadmed, mille väärtust ei olnud ajutine haldur võimeline hindama. Debitoorsed võlgnevused olid 850 709,56 eurot, millest nõue Rörviku vastu 526 898 eurot (ilma km-ta). Võlgnik avaldas kohtule, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja Viru RMT nõue ei ole selge ja vastav vaidlus tuleks lahendada väljaspool pankrotimenetlust. 12.
31. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on asjas suutnud tõendada oma väidet, et vaidlusaluste ülekannete tegemise ajal ei olnud võlgnikul täitmata kohustusi Viru RMT ees, võlgnik ei olnud sel ajal maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks nende ülekannete tulemusena. Pankrotiavalduse esitas võlausaldajana Viru RMT, kelle nõue oli võlgniku poolt 9 vaidlustatud. Ringkonnakohus nõustub kostja väitega, mis on kooskõlas võlgniku ajutise halduri aruande järeldustega, et makseraskused tekkisid võlgnikul seoses sellega, et Rörvik keeldus oma lepingujärgsete kohustuste täitmisest ja ütles
32. septembril 2016 lepingu üles. Selle tulemusena muutus võlgnik hiljemalt
33. maiks 2017 alaliselt maksejõuetuks. Maksejõuetuse põhjustasid töövõtulepingust tulenevad vaidlused võlgniku ja Rörviku ning võlgniku ja Viru RMT vahel. Vähemalt kuni pankroti välja kuulutamiseni oli võlgniku nõudel Rörviku vastu väärtus, mida peab võlgniku maksevõime hindamisel (ka ajas) arvestama. Asjaolu, et praeguseks ajaks võib võlgniku pankrotimenetluses nõude realiseerimine Rörviku vastu osutuda problemaatiliseks (sh halduri tegevusetuse tõttu) ei saa omada mõju võlgniku maksevõime hindamisele vaidlusaluste ülekannete tegemise ajal.
34. Maakohus on otsuses heitnud kostjale ette tõendamiskoormise täitmata jätmist. Samas ei ole maakohus menetluse käigus kostjale selgitanud, mida kostja peab tõendama. Maakohus ei ole hageja nõuet 288359,18 euro väljamõistmiseks alusetust rikastumisest tuleneval alternatiivsel alusel menetlenud, mistõttu tuleb hageja nõue sellel alusel saata maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist. Maakohus saab asja uuel läbivaatamisel vajaduse korral määrata pooltele

§ 3401lg 1 järgi täiendava tähtaja seisukohtade, asjaolude ja tõendite esitamiseks.

VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34;
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-122-16 p 11 koos viidetega varasemale Riigikohtu praktikale). Käesolevas asjas on kostja väitnud, et kõik maksed, mis võlgnik talle perioodil
5. veebruar kuni
6. juuni 2016 tegi, on seotud Rörviku ja pankrotivõlgniku vahelise tehingu täitmisega. Kostja selgitas ringkonnakohtu
7. mai 2019 istungil, et konkreetsed ülekanded ei olnud seotud konkreetsete tehingutega, vaid poolte kokkuleppel koondati kostja poolt osutatud erinevad teenused ühte arvesse, mis ei olnud väga üksikasjaline. Võlgnik tegi kostjale ette- ja järelmakse. Kostja on esitanud ka oma väidet tõendavad dokumentaalsed tõendid, mida maakohus saab asja uuel läbivaatamisel hinnata. Ringkonnakohus märgib, et kui pankrotivõlgnik ise vabanes selle tagajärjel kohustusest kõrvaldada puudused Rörvikule üle antud töös ja tasuda teenuste eest kolmandatele isikutele (vabanes Rörvikuga sõlmitud lepingu täitmisega seotud kulude tasumisest), on pankrotivõlgnik järelikult saanud selles ulatuses varalise hüve. Hageja nõue alusetu rikastumise sätete alusel saab olla käesoleval juhul täielikult või osaliselt põhjendatud siis, kui leiab tuvastamist, et kostja ei täitnud kolmanda isikuna pankrotivõlgniku kohustusi vaidlusaluse rahasumma ulatuses.
8. Ringkonnakohus teeb maakohtule ettepaneku kaaluda asja uuel arutamisel toimiku korrastamist viisil, et menetlusosaliste poolt kohtule esitatud võõrkeelsed dokumentaalsed tõendid asetseksid toimikus koos eesti keelse tõlkega.

§ 56

lg 1 kohaselt võetakse toimikusse menetlusdokumendid ja muud asjaga seotud dokumendid ajalises järgnevuses, millise nõude eesmärk on luua toimiku ülesehituseks ühtne ja käepärane alus. Sellest ei saa teha aga järeldust, et toimikusse võetud võõrkeelne dokument ja selle tõlge peaksid toimikus asuma lahus olukorras, kus võõrkeelsena esitatud dokumendi tõlge esitatakse kohtule hilinemisega. Riigikohus on korduvalt (vt 3-2-1-139-06, 3-2-1-29-07) osundanud, et kohus peab tagama, et toimikus ei oleks tõlketa dokumente.

§ 33

lg 1 kohaselt nõuab kohus menetlusosalise poolt kohtule esitatud dokumentaalse tõendi tõlget eesti keelde. Sama paragrahvi lõige 3 10 kohaselt kui tõlget tähtpäevaks ei esitata, võib kohus jätta dokumentaalse tõendi tähelepanuta. Ringkonnakohus leiab, et võõrkeelne dokument moodustab koos tõlkega terviku, mistõttu peaks tõlked asetsema toimikus võõrkeelse dokumendi juures. Vastasel juhul ei ole toimik mõistlikult käsitletav, eriti käesolevas asjas, kus võõrkeelseid dokumentaalseid tõendeid on väga palju. Seetõttu tuleb eelistada võõrkeelse dokumendi vastuvõtmist pärast tõlke esitamist. 15. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 11 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks