Obsah (4)

§ 33§ 18§ 210§ 15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-

1995) § 14 lg 1 kohaselt ühisvara hulka, sest need on omandatud abielu kestel (12.05.2000 ja 01.03.2002). Osalused II ja III kuuluvad ühisvara hulka, sest osaühingud asutati abielu kestel (17.02.1999 ja 12.04.2004). 8. Kinnistu I kuulub kostja lahusvara hulka

1995 § 15 lg 1 kohaselt, sest kostja omandas kinnistu abielu kestel pärimise teel. Põhjendatud ei ole kinnistu I ühisvaraks tunnistamine

1995 § 14 lg 2 kohaselt selle säilitamise ja parendamise tõttu, sest hageja ei tõendanud ega väitnud, et kinnistu väärtus abielu kestel oleks tema panuse tõttu oluliselt suurenenud. Kostja ja tema vend olid kumbki ½ osas 08.10.2003 surnud isa pärijad. Tervikuna sai kostja kinnistu I omandiõiguse vennaga 07.01.2005 sõlmitud notariaalse kinnisasjade mõtteliste osade vahetuslepingu ning kinnisomandi üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingute alusel. Kostja kanti kinnistu I omanikuna kinnistusraamatusse 07.01.2005. 9. Kinnistu II kuulub kostja lahusvara hulka

1995 § 15 lg 1 kohaselt, sest selle kinkisid 10.06.2004 kostjale A ja AM. Tõendamata on hageja väide, et kinkeleping sõlmiti kinnistu ühisvara koosseisust väljaviimiseks. Õiguslikku tähendust ei ole hageja arvamusel, et tema jaoks ei ole usutav, et kinkijad soovisid vastutasuta anda kostjale 11,53 ha suuruse maatüki Vilsandi looduskaitsealal. 10. Kinnistu III kuulub

1995 § 15 lg 1 kohaselt kostja lahusvara hulka, sest kostja sai selle omanikuks omandireformi käigus. Kostjale tagastati 09.03.1999 korraldusega 7,73 ha maatulundusmaad, sest ta oli selle kaudu, et tema isa loovutas talle maa tagastamise nõudeõiguse, tunnistatud selle maaüksuse suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. 11. Kinnistu IV kuulub

1995 § 14 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara hulka, sest elamu juurde eraldatud maa kinnistati ja kinnistu kanti kinnistusraamatusse abielu kestel. Kinnistul asuva hoone mõtteline osa oli vallasasjana kostja lahusvara, sest selle kinkis talle 30.11.1999 tema ema ning kostja sai 08.10.2003 õiguse maa ostueesõigusega erastada. Ehitise juurde kuuluva maa erastamisel ja kinnistamisel lakkas elamu aga iseseisva vallasasjana olemast ning muutus kinnisasja oluliseks osaks ja seega abikaasade ühisvaraks. Kas kostja kasutas maa erastamiseks EVP-sid, ei oma tähtsust.

1. Osalus I kuulub kostja lahusvara hulka, sest kostja vend asutas äriühingu küll abielu kestel (02.03.2016), kuid kostja omandas osaluse 07.04.2016, seega pärast abielu lõppemist. Hageja väitel, et kostja asutas äriühingu selleks, et raha varjata, ei ole õiguslikku tähendust.
2. Laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste eest vastutab üksnes kostja, sest laenu eesmärk oli ehitada abieluvaralepingu kohaselt kostja lahusvara hulka kuuluvale UUU kinnistule elamu. 3 Hageja apellatsioonkaebus
3. Hageja palub maakohtu vaheotsuse tühistada osas, milles maakohus tuvastas, et kinnistud I-III ja osalus I ei kuulu ühisvara hulka ja teha uue otsuse, millega lugeda need ühisvara hulka kuuluvaks.
4. Kinnistu I ei ole kostja lahusvara. Pärimistunnistusest ja notariaalsest vahetamiselepingust ei nähtu, millised olid vahetatavate kinnistute väärtused ega see, kas ja millises määras maksid kaaspärijad teineteisele kompensatsiooni. Kostja väitel pärandas isa mõlemale pojale võrdselt ½ ühest ja ½ teisest kinnistust ning pärijad sõlmisid vahetustehingu, mille tulemusel sai kumbki ühe kinnistu ainuomanikuks. Pärimistunnistuse kohaselt olid kostja ja tema vend pärijad võrdsetes mõttelistes osades. Pärimistunnistus ei kajasta muud kinnisvara, kui kinnistu I. Kas ja kuidas vennad hiljem oma kaasomandit jagasid, kinkisid, vahetasid või müüsid, ei seondu pärimismenetlusega. Kostja ostis või vahetas ½ mõttelise osa kinnistust I oma vennaga. Seega kuulub see ½ poolte ühisvara hulka.
5. Ebaõige on maakohtu järeldus, et hageja ei tõendanud kinnistu I väärtuse olulist suurenemist abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel. Kostja ei vaielnud vastu, et kinnistu I oli poolte ühine kodu, kus kasvasid poolte ühised lapsed, kus hageja elab siiani ja kus ta hooldas kostja ema. Hageja tõendas, et abikaasad renoveerisid maja 1992-1993, ehitasid peale teise korruse ja välja ehitati kanalisatsioonisüsteem. Ebaõige on väide, et kinnistu I on lahusvara seetõttu, et vahetuslepingu tulemusel on kinnistusraamatusse kinnistu I omanikuna kantud kostja.
6. Kohus leidis ebaõigesti, et kinkena saadud kinnistu II on kostja lahusvara ja et hageja vastupidised väited ei oma õiguslikku tähendust. Ei ole eluliselt usutav, et A ja AM kinkisid lahusvarana kostjale 11,53 ha maad, mis asub Vilsandi looduskaitse alal. Kinkeleping sõlmiti vaid kinnisasja ühisvara koosseisust väljaviimiseks. Kinnistu müüdi üldvolikirja alusel. Ei ole teada, kas A ja AM olid tehingu sisust üldse teadlikud. Kostja sai kinnistu müügitehingu ettevalmistamise eest tasu. Kuna tehing tehti abielu aja, on tegemist ühisvaraga. Kostja ei tõendanud, et A ja AM on tema sugulased. Kui tegemist oleks olnud kinkelepinguga sugulasele, nt võrdsustatuna pärimismenetlusega, siis kuidas oleks kostja kinnistu osa pärinud ainuisikuliselt, mitte võrdsetes osades vennaga. 10.06.2004 notariaalne leping on tõendina kõlbmatu, kuna see on poolik. Kostja võttis omaks, et maaklerteenuse osutamise tasu vormistati kinkena. Määrav ei ole lepingu pealkiri, vaid selle sisu. Maakohus jättis hageja väited arvestamata.
7. Kohus leidis ebaõigesti, et kinnistu III on kostja lahusvara, kuna kostja sai selle omanikuks omandireformi käigus. Kostja ei olnud omandireformi õigustatud subjekt. Ta omandas nõudeõiguse isalt loovutamise teel, mis lõpetas omandireformi. Järgnenud toimingutega, sh maade kinnistamisega muutus vara abikaasade ühisvaraks. Vara tagastamise nõudeõiguse loovutamine ei ole võrdsustatav kinkelepingu alusel vara omandamisega, nagu leidis maakohus. Kohus ei märkinud millisele õigusnormile selline seisukoht rajaneb.
8. Kohus leidis ebaõigesti, et osalus I on kostja lahusvara. V OÜ asutati siis kui lahutus oli sisse antud. Ettevõte vormistati kostja nimele vahetult pärast abielulahutust. Osaühing asub samal aadressil, omab sama tegevusala ja asutati OÜ S (mis kuulub ühisvara hulka) varade ümberkantimiseks. Faktiliselt juhtis äriühingut selle asutamisest alates kostja. Kostja apellatsioonkaebus 4
9. Kostja palub maakohtu vaheotsuse tühistada osas, milles tuvastati et kinnistu IV kuulub ühisvara hulka, kuid laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastutab vaid kostja ja teha tühistatud osas uue vaheotsuse, millega tuvastada ka laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste ühisvara hulka kuulumine. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
10. Arusaamatuks jääb kohtu põhjendus, et laenu ei ole võetud perekonna huvides. Kuna kohustus omandati abielu kestel, oli see ühine kohustus. Pooled ei võtnud 2006.a laenu mitte kostja lahusvara, vaid ühisvara renoveerimiseks. UUU oli abikaasade ühisvara kuni 2014.a, pärast mida on tegemist kostja lahusvaraga. Abikaasad kinnitasid ühisvara jagamisel, et ei soovi muud ühisvara jagada ja on teadlikud, et jagamata jäänud vara, sh kohustused, on abikaasade ühisvara. Ebaõiged ja ebausutavad on hageja väited, et ta ei teadnud kinnistu renoveerimiseks võetud laenust. Hageja pidi olema laenulepingust teadlik hiljemalt 23.11.2006, kui ta allkirjastas laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks ühisvaraks olevale kinnistule V hüpoteegi seadmise lepingu. Kohus ei pööranud nendele kostja väidetele tähelepanu.
11. Maakohus leidis ekslikult, et õiguslikku tähendust ei oma see, kas kostja kasutas kinnistu IV erastamisel müügihinna eest tasumiseks oma lahusvarasse kuuluvat vara või mitte. Selline järeldus on vastuolus Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-77-07 ja ringkonnakohtu lahendis nr 2-14-55123 avaldatud seisukohtadega. Maakohus ei juhtinud kordagi kostja tähelepanu sellele, et ei pea kostja sellekohaseid väiteid relevantseks ja kavatseb jätta kinnistu IV osa poolte ühisvara hulka. Kostja tasus kinnistu eest pangaülekandega (mitte EVP-dega nagu ta esialgu ekslikult märkis) oma lahusvaraks oleva raha arvelt ja sai kinnistul oleva vallasasjast elamu omanikuks kinke teel. Seetõttu on ka kinnistu IV osa kostja lahusvara. Vastused apellatsioonkaebustele
12. Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu. Menetluse edasine käik
13. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas mõlemad apellatsioonkaebused osaliselt ja tühistas 05.12.2018 otsusega maakohtu vaheotsuse osas, milles maakohus leidis, et kinnistu I kuulub tervikuna kostja lahusvara hulka, ning osas, milles maakohus leidis, et laenulepingust nr 06-093526-EL tulenevate kohustuste täitmise eest vastutab üksnes kostja.
14. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, milles tuvastas, et poolte ühisvara koosseisu kuulub ka kinnistu I ½ suurune mõtteline osa ning et laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste eest vastutavad mõlemad abikaasad.
15. Riigikohus tühistas 22.05.2019 otsusega ringkonnakohtu otsuse osaliselt  osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu vaheotsuse osas, milles maakohus leidis, et kinnistu I ning laenulepingust nr 06-093526-EL ja selle lisadest tulenevad kohustused ei kuulu ühisvara hulka ning  osas, milles ringkonnakohus leidis, et ½ suurune mõtteline osa kinnistust I ning laenulepingust ja selle lisadest tulenevad kohustused kuuluvad ühisvara hulka.
16. Riigikohus saatis asja tühistatud osas uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 5
17. Käesolevas apellatsioonimenetluses kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles Riigikohus saatis asja uueks lahendamiseks, s.o osas, milles maakohus leidis, AAA kinnistu Keilas (kinnistu I) ning laenulepingust nr 06-093526-EL ja selle lisadest tulenevad kohustused ei kuulu ühisvara hulka. Muus osas on vaheotsus jõustunud.
18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust uueks läbivaatamiseks saadetud osas maakohtu vaheotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebused kinnistut I ja laenulepingut puudutavas osas rahuldamata ja vaheotsuse muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vaheotsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu vaheotsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
19. Hageja leiab, et kinnistu I kuulub tervikuna ühisvara hulka, kostja leiab, et see kuulub tervikuna tema lahusvara hulka. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kinnistu I kuulub tervikuna kostja lahusvara hulka.
20. Maakohus tuvastas õigesti, et kinnistu I (mille ½ suuruse mõttelise osa omandas kostja pärimise teel ja ½ suuruse mõttelise osa vahetuslepingu alusel) renoveerimiseks tehti kulutusi
21. ja
22. aastal ehk enne, kui kostja omandas kinnistu I ja ta kanti omanikuna kinnistusraamatusse. Seetõttu ei saa kulutusi pidada kostja lahusvarale tehtud kulutusteks, mis annaks alust nõuda kinnistu I ühisvaraks tunnistamist

1995 § 14 lg 2 alusel. Riigikohus märkis käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 14 ja on ka varem olnud seisukohal, et ühe abikaasa lahusvarale tehtud kulutusteks ei saa pidada kulutusi, mis on tehtud küll abielu ajal, kuid enne seda, kui see abikaasa omanikuna kinnistusraamatusse kanti ehk kui ta kinnisasja väidetavalt lahusvarana omandas (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-36-11, p 14). Seega ei ole tulenevalt maakohtu tuvastatud asjaoludest, mille üle ei ole ka asjas vaidlust, alust lugeda kinnistut I ühisvaraks. 32. Kostja leiab, et kinnistu I kuulub tervikuna tema lahusvara hulka, sest nad jagasid oma vennaga vahetuslepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisega sisuliselt pärandvara ning kinnistu I ½ suurune mõtteline osa kui pärimise teel omandatu kuulub

1995 § 15 lg 1 kohaselt kostja lahusvarasse. Vahetuslepingu alusel tehtud käsutus oli tasuta käsutus.

1. Maakohus tuvastas õigesti, et pärimistunnistuse kohaselt pärisid kostja ja tema vend BB võrdsetes osades oma isa järel tema pärandvara, mille hulka kuulus ka kinnistu I (I kd, lk 88-89). 18.05.2004 notariaalses kinnistamisavalduses paluti vastavalt 18.05.2004 pärimistunnistusele kanda kinnistusraamatusse kinnistu I omaniku reale 1/2 mõttelises osas kostja ja ½ osas kostja vend BB ( I kd, lk 90-91). 07.01.2005 sõlmisid kostja ja BB notariaalse kinnisasjade mõtteliste osade vahetuslepingu ning asjaõiguslepingud kinnisomandi üleandmiseks, mille kohaselt vahetas kostja talle kuuluvad 1/4 suurused mõttelised osad kolmest kinnistust BB-le kuuluva kinnistu I 1/2 mõttelise osa vastu. Seega omandas kostja kinnistust I teise 1/2 mõttelise osa vahetuslepingu alusel (I kd, lk 92-101).
2. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus kostja väidet, et kõik kinnistud, mida vahetati, kuulusid kostja ja tema venna pärandvara hulka.
3. Vahetuslepingu p-s 2.1 on märgitud, et lepingu eseme koosseisus olevad kostjale kuuluvad 1/4 suurused mõttelised osad kinnisasjadest O, O 1 ja O 2 on kostja omandis alates 17.06.2004 ja need on kostja poolt omandatud vastavalt 18.05.2004 koostatud pärimistunnistusele, mille on välja andnud Tallinna notar Alar Schults (I kd lk 94). Samuti on lepingu p-s 2.2.6 märgitud, et kostja omandas nimetatud kinnistute 1/4 suurused 6 mõttelised osa pärimise teel ning et nende kinnistute mõttelised osad ei kuulu ühisvara hulka (I kd, lk 95).
4. Ka maakohtus ei olnud vaidlust selle üle, et kõik vahetuslepinguga vahetatud kinnistute osad olid kostja ja tema vend BB omandanud pärimise teel. Hageja tugines vaid sellele, vahetuslepinguga muutus kinnistu I ühisvaraks, kuna kostja sai kogu kinnistu omanikuks 07.01.2005, s.o abielu ajal. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu ja leiab, et kuna kõikide kinnistute mõttelised osad olid kostja ja tema vend omandanud pärimise teel, oli 07.01.2005 sõlmitud vahetusleping pärandvara jagamise kokkulepe.
5. Riigikohus leidis käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 17, et pärimise teel saadud vara all, mis kuulub ühe abikaasa lahusvara hulka, tuleb mõista ka vara, mille abikaasa on saanud pärandvara jagamisel. Seega pärandvara jagamise tulemusena vennalt saadud kinnistu I 1/2 suurune mõtteline osa, mis oli selle kokkuleppe esemeks, kuulub samuti

1995 § 15 lg 1 alusel kostja lahusvara hulka lisaks tema poolt varem päritud 1/2 suurusele mõttelisele osale.

1. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus küsimust, kas UUU kinnistuga seotud laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste eest vastutavad abikaasad ühiselt või üksnes kostja, arvestades seda, et see laenuleping sõlmiti ajal, mil kõnealune kinnistu kuulus ühisvara hulka, kuid abieluvaralepinguga jagati osaliselt ühisvara ning selles nähti ette, et see kinnistu kuulub kostja lahusvara hulka.
2. Maakohus leidis, et laenulepingust tulenevate kohustuste eest vastutab üksnes kostja, sest laenu eesmärk oli ehitada abieluvaralepingu kohaselt kostja lahusvara hulka kuuluvale kinnisasjale elamu. Kuna kostja poolt võetud laen teenis tema huve, ei ole tegemist poolte ühise kohustusega. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga.
3. Riigikohus selgitas käesolevas asjas tehtud otsuse p-des 29 ja 30, et kehtivas õiguses reguleerib abikaasade vastutust varaühisuse varasuhte korral peamiselt

§ 33

. Mõlemad abikaasad vastutavad kolmanda isiku ees enda lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses peamiselt solidaarkohustuste täitmise eest ning kohustuste eest, mis tulenevad lepingust, mille võib olla sõlminud üksnes üks abikaasadest, kuid mis on seotud ühisvara valitsemiseks või perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud kohustustega (vt

§ 33lg 1 p-te 1 ja 2).

Sealjuures täpsustab

§ 18

lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud tehingu mõistet.

§ 18

kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral (vt ka Riigikohtu lahendit nr 2-15-15138, p-d 18-20). Solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb

§ 210

lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-38-14, p 13). 41. Kehtiva

§ 18

lg-ga 1 analoogse regulatsiooni nägi ette

1995 § 20 lg 2, mille kohaselt vastutasid abikaasad ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid laenulepingu ja selle lisad vastavalt 08.06.2006, 23.11.2006, 14.03.2007 ja 21.06.2007. Seega tuleb abikaasade vastutust laenukohustuse eest hinnata

1995 § 20 lg-st 2 lähtudes. 42. Riigikohus leidis käesolevas asjas tehtud otsuse p-des 31 ja 32 ning on leidnud ka varem, et ühisvara hulka kuuluvate esemete ja ühisvaral lasuvate kohustuste erinev käsitlus võib kaasa tuua, et vaatamata sellele, et ese kuulub abikaasadele ühiselt, vastutab sellega seotud kohustuste eest vaid üks abikaasadest (vt ka Riigikohtu lahendit nr 2-15-15138, p 35.3). Sarnaselt võib esemete ja kohustuste erinev käsitlus tuua kaasa ka selle, et mingi ese kuulub küll ühele abikaasadest, kuid kohustuse eest vastutavad mõlemad abikaasad. Abikaasade ühine vastutus perekonna huvides või vajaduste rahuldamiseks võetud kohustuste eest 7 abielu kestel lähtub vastastikuse toetuse ja perekonna ülalpidamise kohustusest, kusjuures eeldatakse teisalt ka seda, et suuremaid panuseid teinud abikaasa ei saa nõuda teiselt rohkem panustatud vahendite hüvitamist (

§ 15lg 1, § 16 lg 1, § 17).

Olukorras, mil kohustused on seotud ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluva esemega, saab eeldada, et kohustused on võetud perekonna huvides (

1995 § 20 lg 2;

§ 18

lg 1) ning sisesuhtes vastutavad mõlemad abikaasad kohustuse täitmise eest ühiselt - eelkõige vaid ulatuses, milles saadud eeliseid on kasutatud perekonna huvides või perekonna vajaduste rahuldamiseks.

1. Riigikohus leidis, et esemete ja kohustuste eraldi käsitlemine ei saa kaasa tuua olukorda, mil ese, mille soetamiseks või parendamiseks kohustus võeti, saab ühe abikaasa lahusvaraks, samas kui seotud kohustuse eest vastutab ka teine abikaasa enda või perekonna huvides eeliseid saamata. Samuti leidis Riigikohus, et kuigi ühisvara ja kohustusi käsitletakse eraldi olukorras, mil abikaasad on jaganud ühisvara või määranud eseme kuuluvuse abieluvaralepinguga, saab abikaasade vastupidise kokkuleppe puudumisel eeldada, et abikaasad soovisid eseme kuuluvuse määramisel reguleerida ka vastutust eseme soetamiseks või parendamiseks võetud kohustuse eest (käesolevas asjas tehtud otsuse p-d 33 ja 34).
2. 13.04.2014 sõlmitud abieluvaralepingu, ühisvara jagamise kokkuleppe ja asjaõiguslepinguga jagasid pooled UUU kinnistu selliselt, et see jäi kostja lahusvaraks. Pooled avaldasid, et kinnistu väärtus on 155 000 eurot ja kostja maksab hagejale kinnistu eest hüvitist 10 000 eurot. Arvestades kinnistu väärtust ja hüvitise suurust, mille hageja kostjalt kinnistu eest sai, tuleb antud juhul eeldada, et poolte tahe abieluvaralepingu sõlmimisel oli reguleerida kinnistu kuuluvuse määramisel ka vastutust kinnistule maja ehitamiseks võetud laenukohustuse täitmise eest. Kostja ei ole seda eeldust ümber lükanud. Eluliselt ei ole usutav, et poolte tahe oli selline, et kinnistu jääb kostjale, kuid sellele kinnistule elamu ehitamiseks võetud laenu pangale tagastamise kohustuse eest vastutab ka hageja, saamata mingeid eeliseid. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et laenukohustus ei ole

1995 § 20 lg 2 alusel poolte ühine kohustus. 45. Menetluskulude jaotus nähakse TsMS § 173 lg 5 kohaselt ette lõppotsuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm Vahur-Peeter Liin Ande Tänav 8